Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

II Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 29 lg 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. PankrS § 29 lg 3 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust raugemise tõttu käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. PankrS § 29 lg 8 sätestab, et kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu, likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta. Kui pankrotimenetluse raugemisel on võlgnikul mingi vara, makstakse sellest kõigepealt ajutise halduri tasu ja kaetakse vajalikud kulutused. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 39 p 41 kohaselt lõpetatakse juriidiline isik juriidilise isiku pankroti väljakuulutamisega või pankrotimenetluse raugemisega enne pankroti väljakuulutamist. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 136 sätestab, et osakapitali väljendatakse eurodes. Osakapital peab olema vähemalt 2 500 eurot. ÄS § 176 sätestab, et kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, peavad osanikud otsustama: osakapitali vähendamise või suurendamise tingimusel, et netovara suurus moodustaks seeläbi vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse või muude abinõude tarvitusele võtmise, mille tulemusena osaühingu netovara suurus moodustaks vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse; osaühingu lõpetamise, ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või pankrotiavalduse esitamise.

2-10-20657 ÄS § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse ÄS §-s 187 sätestatut. Wosaühingu seaduslik esindaja juhatuse liige on esitanud avalduse Wosaühingu pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt on võlgniku püsiv maksejõuetus välja kujunenud. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Võlgniku vara bilansiline väärtus on 477 349.79 krooni (30 508.21 eurot). Võlgniku vara koosneb rahast 335.20 krooni (21.42 eurot) ja nõuetest ostjate vastu summas 477 012.59 krooni (30 486.66 eurot). Suurim nõue on võlgnikul Losaühingu vastu summas 424 800 krooni (27 149.67 eurot). Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgnik nimetatud nõude lootusetuks tunnistanud, kuid ajutine pankrotihaldur ei ole oma aruandes põhjendanud, miks loetakse nõue lootusetuks. Kohus, tutvunud Losaühingu andmetega registriosakonna koduleheküljel, tuvastas, et viimane majandusaasta aruanne on Losaühingu poolt esitatud registriosakonnale 2009. a kohta. Nimetatud aruande kohaselt on Losaühingu omakapital seisuga 31.12.2008 -361 488 krooni (-23 103.29 eurot) ja seisuga 31.12.2009 59 989 krooni (3 834 eurot). Losaühingu 31.12.2009 bilansi kohaselt koosneb äriühingu vara põhiliselt immateriaalsest varast. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades asjaolu, et Losaühing ei ole registriosakonnale esitanud 2010. a majandusaasta aruannet, leiab kohus, et võlgniku nõue Losaühingu vastu on ebatõenäoliselt laekuv, kuna Losaühingu 2009. a majandusaasta aruande kohaselt koosneb äriühingu immateriaalne vara arvutitarkvarast selle soetusmaksumuses ja kuna kohus loeb üldteada asjaoluks, et arvutitarkvara väärtus langeb väga kiiresti, siis ei saa osaühingu Lvara väärtuseks 2011. aastal olla 2008. a soetusmaksumus. Ka asjaolu, et osaühingu Lei ole äriregistrile esitanud 2010. a majandusaasta aruannet, viitab äriühingu makseraskustele. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgniku nõue osaühingu Lvastu on ebatõenäoliselt laekuv. Lisaks osaühingu Losaühingu nõudele koosneb võlgniku vara muudest nõuetest ostjate vastu kokku 50 170.34 krooni (3 206.47 eurot) ja ettemaksetest tarnijatele kokku 2 042.59 krooni (130.55 eurot). Ka nimetatud nõudeid on võlgnik ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt lugenud lootusetuks. Ajutine pankrotihaldur ei ole põhjendanud, miks ta nõustub võlgniku seisukohaga. Võlgnik ega ajutine pankrotihaldur ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et eelnimetatud nõuded oleksid lootusetud. Kohus leiab, et kuna eelnimetatud vara koosneb 27-lt isikult saada olevatest nõuetest ja kohtule ei ole esitatud veenvaid tõendeid nende isikute maksevõime kohta ning nimetatud isikute hulgas on äriühinguid, millede maksevõimes ei ole põhjust kahelda, nagu A osaühing, Taktsiaselts ja Eaktsiaselts, siis leiab kohus, et pole tõendatud, et eelnimetatud nõuded oleksid ebatõenäoliselt laekuvad ja seetõttu tuleb võlgniku vara väärtuseks lugeda (335.20 + 50 170.34 + 2 042.59) 52 548.13 krooni (3 358.44 eurot). Kohustusi on võlgnikul kokku 500 997.85 krooni (32 019.60 eurot). Võlgniku majandustegevus on võlgniku 11.05.2010 seisuga bilansi kohaselt (tl 52) eelmistel majandusaastatel olnud kahjumlik (13 487.85 + 153 510.10) 166 997.72 krooni (10 673.10 euro) ulatuses. Võlgniku omakapital ei vasta seisuga 11.05.2010 ÄS § 136 nõuetele, kuna on negatiivne 122 977.72 krooni (-7 859.71 eurot). Võlgniku majandustegevus on lõppenud, töölepingud töötajatega on lõpetatud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku

2-10-20657 kohustused ületavad võlgniku vara ca 9,5 korda, siis on võlgnik PankrS § 1 lg 3 kohaselt maksejõuetu. Kuna võlgniku majandustegevus on lõppenud ja tema eelnev tegevus oli kahjumlik ning puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku olukord võiks muutuda, siis ei ole maksejõuetuse seisund ajutine. Võlgniku pankrotiavalduse ja sellele lisatud seletuse kohaselt on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks asjaolu, et üldisest maksejõuetuse languse trendist tingituna on paljudel võlgniku klientidel tekkinud alalise iseloomuga maksejõuetus. Ka on erinevad isikud tellinud võlgnikult mitmeid suuremahulisi arendusprojekte, kuid tegevus on takerdunud põhjusel, et majanduslikes raskustes kliendid on jätnud täitmata omapoolse kohustuse teenuse eest tasuda. Seetõttu on võlgnikule tekkinud ulatuslik kahju seoses tasumata arvetega. Võlgnik leiab, et mitmete suuremate võlgnevuste väljanõudmine võlglastelt on võlgniku jaoks kas suuri raskusi tekitav või võimatu, kuna enamus võlglastest on faktilises pankrotiseisus ning osade võlglaste suhtes ei ole võimalik välja kuulutada ka pankrotti, kuivõrd võlglastel puuduvad varad isegi ajutise pankrotihalduri tasu katmiseks. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt ei ole võlgniku maksejõuetuse põhjuseks raske juhtimisviga. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgniku maksejõuetuseks muu asjaolu PankrS § 22 lg 5 mõistes. Ajutine pankrotihaldur ei ole oma aruandes põhjendanud, mis on see muu asjaolu, mis on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks. Kohus leiab, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on võlgniku juhatuse liikmete rasked juhtimisvead. Asjaolu, et võlgniku kliendid olid maksejõuetud ja ei suutnud täita oma kohustusi viitab asjaolule, et võlgniku juhatuse liikmed rikkusid hoolsuskohustust. Juhatus on ainuke äriühingu asju ajav organ ja seepärast on talle jäetud ka lai tegutsemisruum põhikirjas sätestatud eesmärkide saavutamisel. Ta ei pea järgima mitte üksnes ühingu tulu saamise huve, vaid ka aktsionäride ja võlausaldajate huve ja silmas pidama töötajate ja üldsuse heaolu. Osaühingu juhatuse tegevust ja vastutust reguleerivatest normidest tuleneb kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ka osaühingu juhatuse liikmetele. Hoolsuskohustuse täitmiseks peavad äriühingu juhatuse liikmed olema hoolsad ja informeeritud ning hindama oma ülesannete täitmisega kaasnevaid riske. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendites nr 3-2-1-41-03 ja 3-2-1-45-03. Eeltoodust tuleneb, et võlgniku juhatuse liikmed oleksid pidanud ärisuhete loomisel ja äripartnerite valikul ilmutama piisavalt hoolsust ja informeeritust, s.t nad oleksid muu hulgas pidanud välja selgitama, äripartnerite maksedistsipliini ja maksevõime. Juhul, kui võlgniku juhatuse liikmed oleksid hoolsuskohustust nõuetekohaselt täitnud, oleksid nad olnud teadlikud oma äripartnerite (klientide) nõrgast maksedistsipliinist või maksejõuetusest, kuna nimetatud asjaolu ei teki üldjuhul ootamatult vaid on pikemaajalisem protsess. Ka ei ole hoolsuskohustuse täitmise kohustus ühekordne kohustus, vaid seda tuleb teha pidevalt, mis oleks võlgniku juhatuse liikmetele andnud õigeaegselt informatsiooni äripartnerite maksevõime langemisest ja oleks võimaldanud õigeaegselt lõpetada ärisuhted. Kui võlgniku juhatuse liikmed olid teadlikud äripartnerite makseraskustest või tegid koostööd ilma äripartnerite maksevõimet analüüsimata, siis ei ole võlgniku juhatuse liikmed piisavalt hinnanud riske ega ole arvestanud osutatud teenuste eest tasumata jätmisega kaasneva olukorraga. Kujunenud olukorras osutas võlgnik teenust, millega kaasnes täiendavate kulutuste tegemine töötasu jms näol ja mille eest jäi saamata tasu. Eeltoodud võlgniku juhatuse liikmete kohustuste rikkumine lõi olukorra, kus võlgnik osutas teenust selle eest tasu saamata ja selle tulemusel muutus võlgniku majandustegevus kahjumlikuks ja kuna kujunenud olukorra muutmiseks abinõusid tarvitusele ei võetud, muutus võlgnik maksejõuetuks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liikmete

2-10-20657 hoolsuskohustuse rikkumise tõttu muutus võlgnik maksejõuetuks, siis on võlgniku juhatuse liikmed toime pannud raske juhtimisvea. Võlgniku pankrotiavaldusele lisatud seletuskirja kohaselt on võlgniku maksejõuetuse üheks põhjuseks asjaolu, et kuigi võlgnik esitas kohtule saneerimisavalduse, oli saneerimismenetluse algatamise ajaks ettevõtte majanduslik seisund niivõrd halvenenud, et võlgnikul ei jätkunud raha saneerimisnõustaja tasu maksmiseks. Kohtuinfosüsteemi (KIS) andmetel on D osaühing (võlgniku ärinimi kuni 26.10.2009) esitanud Harju Maakohtule saneerimisavalduse 15.09.2009 (tsiviilasi nr 2-09-46444). 18.09.2009 on kohus jätnud käiguta võlgniku saneerimisavalduse, kuna selles esinesid puudused. Pärast puuduste kõrvaldamist on kohus 12.10.2009 algatanud võlgniku saneerimismenetluse. Nimetatud määrusele esitas võlgnik määruskaebuse, milles palus tühistada 12.10.2009 kohtumääruses võlgnikule tehtud ettepanek tasuda saneerimisnõustaja esialgsete kulutuste katteks 50 000 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2009 määrusega jäeti Harju Maakohtu 12.10.2009 kohtumäärus muutmata. Harju Maakohtu 18.12.2009 määrusega on võlgniku saneerimismenetlus lõpetatud ennetähtaegselt, kuna võlgnik ei ole tasunud kohtu määratud summat saneerimismenetluse kulude katteks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et asjakohatu on võlgniku juhatuse liikme E. Rebase seisukoht (tl 5), et saneerimismenetluse nurjumine oli üheks võlgniku maksejõuetuse põhjuseks. Eeltoodust nähtub, et võlgniku saneerimisavaldus on esitatud kohtule puudustega ja vaatamata puuduste kõrvaldamisele ei olnud võlgnik võimeline kandma saneerimismenetluse kulusid, mis viitab võlgniku makseraskustele juba 2009. a teises pooles. Nimetatule vaatamata on võlgniku pankrotiavalduse esitamisega viivitatud kuni 2010. a maini. Võlgnik on esitanud pankrotiavalduse kohtule 03.05.2010. Ajutise pankrotihalduri aruandele on lisatud võlgniku 2008. a majandusaasta aruanne (tl 30-49) ja bilanss seisuga 11.05.2010 (tl 50-54). Ajutisele pankrotihaldurile ega kohtule pole esitatud võlgniku 2009. a majandusaasta aruannet. ÄS § 183 kohaselt korraldab juhatus osaühingu raamatupidamist. Raamatupidamise seaduse (RpS) § 4 p 1 ja 2 kohaselt on raamatupidamiskohustuslaseks iga Eesti Vabariigis registreeritud eraõiguslik äriühing, kes on kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest ning dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid. Tulenevalt RpS § 4 p 4 ja § 14 lg 1 on raamatupidamiskohustuslane kohustatud koostama majandusaasta aruande lõppenud majandusaasta kohta. Nimetatud kohustust ei ole võlgniku juhatuse liikmed täitnud, kuna 2009. a majandusaasta aruanne on koostamata ja esitamata registriosakonnale. Asjaolu, et võlgniku 2009. a majandusaasta aruannet ei ole koostatud näitab ka see, et võlgniku 11.05.2010 seisuga bilansis ei ole andmeid võrreldud varasemate arvnäitajatega. Tulenevalt RpS § 22 lg 1 esitatakse raamatupidamise aastaaruandes aruandeaasta ja sellele eelnenud majandusaasta võrreldavad arvnäitajad. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et juhul, kui võlgniku juhatuse liikmed oleksid täitnud võlgniku 2009. a majandusaasta aruande koostamise kohustuse, siis oleks võlgniku 11.05.2010 seisuga bilansis olnud võimalik võrrelda andmeid 2009.a lõpu seisuga ehk seisuga 31.12.2009. RpS § 16 p 8 kohaselt tuleb raamatupidamise aastaaruande koostamisel lähtuda üldtunnustatud printsiipidest, s.h konservatiivsuse printsiibist. Tulenevalt konservatiivsuse printsiibist tuleb raamatupidamise aruannet koostada ettevaatlikult ja kaalutletult, et vältida varade ja tulude ülehindamist või kohustuste ja kulude alahindamist. Samas ei ole aruandes õigustatud varade ja tulude sihilik alahindamine või kohustuste ja kulude sihilik ülehindamine ning aruande kasutajate eest varjatud reservide tekitamine. Tulenevalt RpS § 15 lg 2 koosneb raamatupidamise aastaaruanne põhiaruannetest (bilanss, kasumiaruanne, rahavoogude

2-10-20657 aruanne ja omakapitali muutuste aruanne) ning lisadest. Eeltoodust tuleneb, et võlgniku bilansi koostamisel pidanuksid võlgniku juhatuse liikmed jälgima konservatiivsuse printsiibi järgimist. Nimetatut aga tehtud ei ole, kuna võlgniku bilansis kajastatud varad on ülehinnatud. Võlgniku 11.05.2010 seisuga bilansi (tl 52) kohaselt koosneb võlgniku vara nõuetest ja ettemaksetest kokku summas 477 348.13 krooni (30 508.11 eurot). Võlgniku juhatuse liikmed on selgitanud, et nimetatud nõuded on lootusetud ehk nende laekumine on ebatõenäoline. Kohus leiab, et eeltoodust tuleneb, et võlgniku juhatuse liikmed ei ole korraldanud võlgniku raamatupidamist nõuetekohaselt ja on kajastanud võlgniku varana vara, mis oleks tulnud alla hinnata ehk kajastada 0 kroonise väärtusega, kui nende laekumine oli ebatõenäoline. Eeltooduga on võlgniku majandustulemustest kujundatud ebaõige ettekujutus, kuna 11.05.2010 seisuga bilansi kohaselt on võlgnikul vara, mille arvelt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgniku juhatuse liikmed, kelle kohustuseks tulenevalt ÄS § 183 oli korraldada võlgniku raamatupidamist, ei ole nimetatud kohustust nõuetekohaselt täitnud. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 3811 kohaselt on raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumine süütegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liikmed ei ole täitnud võlgniku raamatupidamise korraldamise kohustust, millest tulenevalt ei kajasta võlgniku raamatupidamine võlgniku tegelikku varalist olukorda ja raamatupidamisaruannete puudumine ei võimalda välja selgitada pankrotimenetluse seisukohast olulisi asjaolusid ning raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumine on süütegu, siis on võlgniku juhatuse liige toime pannud raske juhtimisvea. Kuna võlgnik ei ole raamatupidamist nõuetekohaselt korraldanud, siis kajastab võlgniku bilanss ebaõigelt võlgniku majandustulemusi ja jätab võlgniku ettevõttest mulje, kui maksejõulisest ettevõttest. Võlgniku 11.05.2010 seisuga bilansi kohaselt on võlgniku omakapital – 122 997.72 krooni (-7 859.71 eurot). Seega ei vastanud võlgniku omakapital ÄS § 136 nõuetele ja võlgnik oli muutunud maksejõuetuks. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et võlgniku 11.05.2010 seisuga bilanss ei ole koostatud nõuetekohaselt ja kajastab ebaõigeid andmeid, mille tulemusena näis võlgniku varaline olukord tegelikkusest oluliselt paremana, siis on võlgniku kohustused ületanud võlgniku vara tõenäoliselt oluliselt varem ja seega on võlgnik muutunud maksejõuetuks oluliselt varem kui see nähtub raamatupidamisaruannetest. Kohtul puuduvad tõendid, et hinnata võlgniku alalise maksejõuetuse tekkimise täpset aega. Tulenevalt ÄS § 180 lg 51 peab juhatus osaühingu püsiva maksejõuetu korral viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmine on karistusseadustiku (KarS) § 3851 kohaselt süütegu. KarS § 384 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise, kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale paigutamise eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine, süütegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liikmed, kelle kohustuseks on võlgniku püsiva maksejõuetuse ilmnemisel esitada 20 päeva jooksul pankrotiavaldus, jätsid pankrotiavalduse esitamata, mistõttu võlgniku varast ei piisa võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse kulude katteks ning pankrotiavalduse esitamisega viivitamine on võlgniku muutnud varatuks ja pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine ja maksejõuetuse oluline vähendamine on karistusseadustiku kohaselt süüteod, siis on võlgniku juhatuse liikmed pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise ja sellega kaasneva äriühingu maksevõime olulise vähendamisega toime pannud raske juhtimisvea.

2-10-20657 26.11.2010 määrusega tegi kohus ettepaneku võlgnikule, võlausaldajatele ja kolmandatele isikutele maksta WOÜ pankrotimenetluse raugemise vältimiseks kohtu deposiiti 30 000 krooni, mida ei ole käesoleva ajani tasutud, samuti ei ole nimetatud isikud käesoleva ajani avaldanud soovi kõnealuse summa maksmiseks. Võlgnikul puuduvad rahalised vahendid pankrotimenetluse kulude katteks, olemasolevatest vahenditest on võimalik katta ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutused. Kohus leiab, et kuna WOÜ-l ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja võlausaldajad või kolmandad isikud ei soovi või ei saa kanda pankrotimenetluse kulusid, siis tuleb WOÜ pankrotimenetlus lõpetada PankrS § 29 lg 2 alusel raugemise tõttu, pankrotti välja kuulutamata.

Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.