Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Tsiviilasi nr 2-10-20087 ja makseteenuste osutamisega mitte-seotud tegevusaladega seotud varast ning makseteenuste osutamisega seoses makseasutusele usaldatud kliendi või muude isikute vara kuulub vastavatele makseteenusega seotud klientidele ning ei kuulu makseasutuse pankrotivara hulka. Selle arvel ei rahuldata makseasutuse teiste võlausaldajate nõudeid. Teenuse kasutajate/klientide raha tuleb välistada makseasutuse pankrotimenetluses pankrotivarast pankrotiseaduse § 123 alusel.“ Hageja hinnangul tuleneb õiguslik alus hageja poolt ekslikult kostjale kantud raha tagastamiseks PankrS §-st 123 lg 1 ja TsÜS § 48 tõlgendamise kaudu, mida täiendavalt kinnitab seadusandja sõnaselge seisukoht pangaarvel oleva raha õigusliku tähenduse osas uuemas seadusandluses. Pankrotiseaduse mitmeti mõistetav sõnastus ei saa eeltoodu valduses tuua kaasa hageja omandiõiguse rikkumist, seda enam, et vaidlus puudub selles, et ekslikult kostjale kantud raha kuulub hagejale. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1134-04 asunud seisukohale, et kui pankrotimenetluses vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Sellisel juhul on tegemist vindikatsioonihagiga, mis tuleb lahendada pankrotimenetluses. Vindikatsioonihagi on sätestatud asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 80 ning selle lg 2 järgi on nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Vindikatsioonihagi esitamise eelduseks on AÕS § 80 lg 1 järgi, et omandiõigus on hagejal olemas, kuid kostja seda ei tunnusta. Antud juhul puudub poolte vahel vaidlus selle üle, kellele kuulub omandiõigus 29. detsembril 2009.a. hageja poolt ekslikult kostjale pangakontole kantud rahasummale suuruses 206 400 krooni (13 191,36 eurot). Kostja jättis hageja taotluse rahuldamata mitte selle tõttu, et ta ei tunnustanud hageja omandiõigust laekunud rahasummale, vaid põhjusel, et pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 123 lg 1 ei anna pankrotihaldurile võimalust ekslikult ülekantud raha tagastada. Hageja omandiõiguse tunnistamisele viitab sealhulgas asjaolu, et 26. mail 2010.a. toimunud nõuete kaitsmise koosolekul tunnustas pankrotihaldur hageja nõuet tingimusliku nõudena kostja pankrotimenetluses 2. rahuldamisjärgus summas 206 400 krooni (Lisa 1). Seega ei ole täidetud hagiavalduses toodud nõude eeldused. Kostja ei saa nõustuda hageja käsitlusega, mille kohaselt pangakontol olevat raha saab käsitada esemena PankrS § 123 lg 1 mõttes. Pankrotiseaduse § 123 lg 1 sätestab, et pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 48 kohaselt esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Seega õiguse esemetena on nimetatud asju, mittemateriaalseid hüvesid ja varalisi õigusi (asjaõigused, õigused õigustele ja mittemateriaalsetele hüvedele ja nõuded). Kostja pöörab kohtu ja hageja tähelepanu asjaolule, et hageja poolt viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-52-05 käsitles sularaha, mitte pangakontol olevat eraha. Seda enam, et eespool nimetatud lahendis viitas Riigikohus oma varasemale selgelt väljendatud seisukohale (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-130-04), mille järgi asjana ei ole käsitatav pangakontol olev raha, sest sellel puuduvad kehalise eseme tunnuseid. Kostja nõustub hageja arvamusega, et ei saa olla õiguslikult aktsepteeritav olukord, kus kolmanda isiku raha omandamise muudab õiguspäraseks üksnes asjaolu, et ettevõte on pankrotistunud. Sellise hinnangu adressaadiks saab olla ainult seadusandja, mitte pankrotihaldur. Tulenevalt PankrS § 541 lg-st 1 pankrotihaldur teeb pankrotivaraga

Tsiviilasi nr 2-10-20087 seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. PankrS § 55 lg 1 kohaselt haldur kaitseb kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse. Kostja märgib, et pangakontole ekslikult laekunud raha väljaandmine ilma pankrotiseaduses selgelt sätestatud aluseta võib viia pankrotihalduri vastutuseni PankrS § 63 alusel. Kohtuotsuse põhjendused Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus, tutvunud asja materjalidega ning kuulanud ära pooled, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub järgmiste asjaolude osas: - Harju Maakohtu 22.01.2010 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-65849 kuulutati välja AS DE pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Indrek Naur. - 29.12.2009 ekslikult kostjale tasutud summa 206.400 eesti krooni (13 191,36 eurot). Kostja ei ole vaidlustanud, et tal puudus alus saada hagejalt mingilgi alusel vaidlustatud summa. - 22.01.2010 esitas OÜ TSE AS DE(pankrotis) pankrotihaldurile taotluse, milles palus tagastada hageja poolt 29.12.2009 ekslikult kostjale tasutud summa 206.400 eesti krooni (13 191,36 eurot). - 12.04.2010 asus pankrotihaldur seisukohale, et hageja vara välistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et PankrS § 123 lg 1 ei anna pankrotihaldurile võimalust ekslikult kantud raha tagastada; - poolte vahel puudub vaidlus vara kuuluvuse üle. Hageja oli 29.12.2009 ekslikult kostjale tasutud summa 206.400 eesti krooni (13 191,36 eurot). Tegelikuks makse saajaks pidi olema AS DV. Eksliku makse aluseks oli hagejale 10.12.2009 esitatud arve-saateleht nr 1225 (tl 6), mille väljastas hagejale AS DV hageja ja AS DV vahel sõlmitud töövõtulepingu nr XXX alusel (tl 7-12). PankrS § 123 lg 1 kohaselt pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama (vara välistamine). Vara välistamist nõudev isik ei ole välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks. Sama sätte lg 2 kohaselt haldur tagab vara säilimise kuni selle tagastamiseni ja lg 3 kohaselt vara välistamise taotlus tuleb esitada haldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja pöördus kostja pankrotihalduri poole taotlusega vara välistamiseks pankrotivarast (tl 5), mis jäeti halduri poolt rahuldamata, kuivõrd PankrS § 123 lg 1 ei anna pankrotihaldurile võimalust ekslikult kantud raha tagastada. Esmalt peab kohus vajalikuks määratleda, millega on tegemist hageja poolt taotletava välistatava vara näol. Hageja tegi pangaülekande oma pangakontolt kostja pangakontole. Kohtu hinnangul on tegemist hagejale kuuluva nõudeõiguse saada pangast vaidlusalune

Tsiviilasi nr 2-10-20087 summa 206 400,00 kr ülekandmisega kostjale, sest see mis hagejal oli panga suhte ja mille ta kaotas tehes ülekande kostjale, oli just nimelt õigus nõuda pangalt antud summas raha väljaandmist või edasisaatmist teisele pangakliendile. Seega on tegemist hageja poolt oma õiguse (nõudeõiguse panga vastu) loovutamisega kostjale, kuna peale ülekande laekumist kostja pangaarvele tekkis kostjas samas mahus nõudeõigus oma panga vastu. Kohus ei nõustu kostja positsiooniga, et ebaõige on hageja käsitlus, mille kohaselt pangakontol olevat raha saab käsitada esemena PankrS § 123 lg 1 mõttes. TsÜS § 48 kohaselt esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Seega õiguse esemetena on nimetatud asju, mittemateriaalseid hüvesid ja varalisi õigusi (asjaõigused, õigused õigustele ja mittemateriaalsetele hüvedele ja nõuded). Kuna eelnevas kohus leidis, et vaidlusaluseks on nõudeõiguse loovutamine, siis tulenevalt TsÜS § 48 on tegemist esemega. Kostja on viidanud Riigikohtu lahendile 3-1-1-52-05, mille raames on käsitletud sularaha, mitte pangakontole olevat e-raha ning asjana ei ole käsitletav pangakontol olev raha. Kohus vastavas osas kostja arvamusega nõustub, kuid peab märkima, et antud juhul saab käsitleda eraha kui nõudeõigust. Kuivõrd esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks ning antud juhul vastab e-raha eelpool nimetatud tunnustele, mistõttu PankrS § 123 lg 1 kohaselt on haldur kohustatud ekslikult kantud raha tagastama. PankrS § 35 lg 1 p 1 sätestab üheselt, et pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, seega ei saa pankrotivara moodustuda pankroti väljakuulutamisega ka kolmandate isikute varast, mis võlgniku valdusse on ekslikult sattunud, seda enam, et võlgnik (ja pankrotihaldur) on teadlikud õigusliku aluse puudumisest raha valdamiseks ja omandamiseks. Õige on kohtu hinnangul hageja seisukoht, et kolmandate isikute vara välistamist reguleerivate sätete eesmärgiks on tagada, et ei rikutaks kolmandate isikute omandiõigust ning pankrotivarasse ei satuks kolmandate isikute vara. PankrS § 123 lg 1 ei erista raha ja muud kolmandate isikute vara, mistõttu ei saa seadusandja tahtele meelevaldseid tõlgendusi luues õigustada kolmandate isikute raha omandamist pankrotivõlgniku poolt. Ei ole relevantne kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-134-04. Antud lahendis Riigikohus leidis, et vara välistamise korral saab välja nõuda asja indikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel. Kostja jättis hageja taotluse rahuldamata mitte selle tõttu, et ta ei tunnustanud hageja omandiõigust laekunud rahasummale, vaid põhjusel, et AÕS § 80 laieneb asjadele, kuid ei anna pankrotihaldurile võimalust ekslikult ülekantud raha tagastada, sest tegemist ei ole asjaga TsÜS § 48 tähenduses. Kohtu arvamuse kohaselt ei ole antud lahend relevantne, kuna nagu kohus eelnevas leidis, ei ole vaidlusaluse vara näol tegemist asjaga, kuid samas ei välista antud lahend muude esemete väljanõudmist pankrotivarast muudel alustel. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 järgi võib käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. /.../ Arvestades antud asja esile toodud asjaolusid, leiab kohus, et hageja nõue tuleb rahuldada VÕS § 1028 lg 1 alusel, kuna hageja tegi kostjale ülekande olematu kohustuse alusel. Seega tuleb kostjal tagastada hagejale vastavalt VÕS § 1032 lg 1 ulatuses st summas milles see ülekanne tehti.

Tsiviilasi nr 2-10-20087 Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi on õiguslikult ja asjaoludest tulenevalt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus nõuda asja lahendanud Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumajalt menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Hannes Olev kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.