Võlaõigus › Võõrandamislepingud

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Hageja V. M. palus 26.04.2007 esitatud täpsustatud hagiavalduses tühistada 16.05.1997 V. M. ja M. M. (praegu M. A.) vahel sõlmitud kinkeleping, kui kinkelepingut ei ole võimalik tühistada lepingu tühisuse tõttu, siis tuvastada kinkelepingu tühisus; tühistada 17.09.1999 V. M. ja M. M. vahel sõlmitud vahetusleping, kuna abikaasa nõusolek lepingu sõlmimiseks on saadud vägivalla ja ähvarduse teel; tunnistada V. M. ühisomanikuks XXXXXXXX kinnistu osas ning teha kinnistusraamatusse kinnistusregistriossa nr XXXXXXX kande parandamine ja muutmine. V. M. ja V. M. abielu sõlmiti 16.03.1968. 14.03.1980 ostsid V. M. ja V. M. Harju rajoonis XXXX külanõukogu XXXXXXX sovhoosi territooriumile XXXXX külla omale elamu (XXXXXXXX). 16.03.1993 anti V. M.le ühistatud kompenseerimise või tööosakute alusel natuuras vara üleandmise akti nr 157 alusel üle mesila koos inventariga (mesila kõrvalhoone (kuur) ja mesilaste pidamiseks vajalik inventar ning mesitarud). Mesila kuuri on abikaasad ühiselt korrastanud ning ümber ehitanud ja 1997 on tellitud ehitisele inventariseerimine ning hoone on elamuna hooneregistris arvele võetud. Kuna tegemist on abielu jooksul soetatud ja oluliselt parendatud varaga, siis kuulub see abikaasade ühisvara hulka, vaatamata sellele, kelle nimel vara on registrisse kantud. 16.05.1997 tegi V. M. kinkelepingu, millega kinkis abikaasade ühisvarasse kuuluva XXXXXX talu tütar M. M.le. Hageja ei ole nõusolekut kinkelepingu sõlmimiseks andnud. 17.09.1999 teostasid V. M. ja M. M. vahetuslepingu, mille alusel jäi V. M. omandisse 1⁄2 XXXXXXXX talust ja 1⁄2 XXXXXX talust. M. M. omandisse jäi ka 1⁄2 XXXXXXXX talust ja 1⁄2 XXXXXX talust. Vahetuslepingust nähtub, et hageja on oma nõusoleku andnud lepingu sõlmimiseks, kuid seda on tehtud V. M. vägivalla ja ähvarduse mõjul. Kostja vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjad on esitanud taotluse aegumise kohaldamiseks, kuivõrd nii kinkeleping kui vahetusleping sõlmiti ajal, mil juhinduti kuni 30.06.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadusest, millest tulenevalt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Arvestades asjaolu, et tegemist oli tehingutega, siis TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on taolise nõude aegumistähtaeg 3 aastat, seega on kostjate hinnangul nõuded aegunud 01.07.2005. Maakohtu otsuse põhjendused 29.03.2010 otsusega jättis Harju Maakohus V. M. hagi V. M. ja M. A. vastu tehingute tühisuse tuvastamiseks rahuldamata seoses nõude aegumisega ja menetluskulud hageja kanda. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostjad esitasid kohtule taotluse aegumise kohaldamiseks, leides, et nõue kostjate vastu on aegunud, kuivõrd TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat.

TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus leidis, et kuivõrd tehingute tegemine toimus 16.05.1997 ja 17.09.1999, siis käesoleval juhul tuleb lähtuda võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse §-st 2, mille kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama seaduse § 9 lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. Sama seaduse § 9 lg 2 kohaselt kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS (1998) § 113 kohaselt oli üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Hageja poolt esiletoodud alusena kostjapoolne väidetava vägivalla kasutamise alusel lepingute tühistamise nõude aegumise tähtaeg oli TsÜS (1998) § 73 lg 3 alusel 5 aastat sunni lõppemisest. Kehtiva TsÜS § 99 lg 1 p 1 kohaselt võib tehingu tühistada ähvarduse, vägivalla /.../ korral – kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Seega VÕS RS § 9 lg 2 alusel aegusid hageja nõuded hiljemalt 01.07.2005. Kuna ülejäänud hageja nõuded, tunnistada V. M. ühisomanikuks XXXXXXXX kinnistu osas ja teha kinnistusraamatusse kinnistusregistriossa nr XXXXXXX kande parandamine ja muutmine, tuginesid hageja eelnimetatud nõuetel, siis ka need nõuded on aegunud. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Apellandi hinnangul on kohus oluliselt rikkunud materiaalõigust. Kohus asus ebaõigele seisukohale, et 16.05.1997 ning 17.09.1999 toimunud tehingutest tuleneva nõude aegumistähtaeg lõppes hiljemalt 01.07.2005. Kohus on jätnud tähelepanuta, et TsÜS § 146 lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Apellant on põhjendanud hagiavalduses, et vastustajad rikkusid oma kohustusi apellandi suhtes tahtlikult, mistõttu kohus on ebaõigesti lähtunud TsÜS § 146 lg 1 regulatsioonist. Kohus oleks pidanud lähtuma TsÜS § 146 lg 4 regulatsioonist. Vaidlus puudub selles, et apellant esitas kohtusse hagi kümne aasta jooksul arvates vaidlustatud tehingute tegemisest. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Seega peatas apellandi poolt hagi esitamine nõude aegumise ning apellandi nõue ei olnud aegunud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et TsÜS § 99 lg 2 lause 2 kohaselt pikeneb tehingu tühistamise tähtaeg 10 aastani, kui tehingu tühistamise aluseks oli ähvardus või vägivald. Seega ei olnud

apellandi hagi, mis esitati tehingutest enne kümne aasta möödumist, aegunud. Igal juhul ei olnud aegunud apellandi nõue seoses 17.09.1999 tehinguga, kuna TsÜS uus redaktsioon võeti vastu enne kohtu poolt viidatud 5 aasta möödumist enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 73 lg 3 alusel ning hagi aegumistähtaeg pikenes vastuvõetud TsÜS § 146 lg 4 alusel kümne aastani. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega ning ära kuulanud menetlusosalised, nende esindajad, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. 16.02.2011 saabus Tallinna Ringkonnakohtule apellant V. M. taotlus dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. Apellandi taotluse osas on juba kolleegium võtnud seisukohta kohtuistungil ning jätnud selle rahuldamata. Tõendite vastuvõtmiseks ajal, mil kohus on tsiviilasja arutamise lõpetanud ning läinud nõu pidama, puudub seaduslik alus. Seega tuleb ringkonnakohtule esitatud dokumentaalsed tõendid tagastada apellandile. Hageja esitas tuvastushagi, milles taotles 16.05.1997 V. M. ja M. M. vahel sõlmitud kinkelepingu tühisuse tuvastamist ning teises nõudes palus tühistada 17.09.1999 V. M. ja M. M. vahel sõlmitud vahetuslepingu. Maakohus asus seisukohale, et mõlemad nõuded aegusid 01.07.2002. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu seisukoht on ekslik. Vaidlusaluste tehingute sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 ja 3 järgi on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Hageja on esitatud nõudes tuginenud asjaolule, et võõrandamistehingute esemeks olev vara kuulus abikaasade ühisomandisse ning tema ei ole 16.05.1997 nõusolekut andnud ühisvara võõrandamiseks. Hageja on tuginenud asjaolule, et tegemist on seadusega vastuolus oleva tehinguga, mis on tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühine. Sama põhimõte on sätestatud ka kehtiva TsÜS §-s 87. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt alluvad aegumisele materiaalõiguslikud nõuded, mitte protsessuaalne hagemisõigus. Sellest tulenevalt ei saa tuvastushagide korral rääkida aegumisest ega jätta need aegumisele tuginedes rahuldamata. Tuvastushagide korral peab hagejal olema tuvastamise vastu õiguslik huvi ning tehingu tühisuse tuvastamise hagi puhul õiguskaitsevajadus. Kui tühisusel tuginevad tagasitäitmisnõuded on aegunud ning kostja tugineb aegumisele, siis tuleks tuvastushagi jätta õiguskaitsevajaduse puudumise tõttu TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata või TsMS § 423 lg 2 p 1 või 2 alusel läbi vaatamata või rahuldamata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.10.2006 otsust nr 3-2-1-84-06 p 16). Maakohus ei ole välja selgitanud, milles seisneb hageja õiguslik huvi tehingute tühisuse tuvastamiseks ning kas esineb alus selle rahuldamiseks. Jättes hagi rahuldamata aegumise tõttu ei ole kohus analüüsinud poolte väited, vastuväited ega tõendeid. Apellatsioonikohtul ei ole võimalik täita esimese astme kohtu ülesannet, millest tulenevalt tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kuivõrd kolleegium leiab, et 16.05.1997 tehingu osas esitatud tuvastushagi ei ole aegunud, siis tuleb maakohtul, hinnates tõendeid, võtta seisukoht. Ringkonnakohtule on esitatud uus tõend, so V. M. avaldus notarile 16.05.1997, milles ta nõustus kinkelepingu sõlmimisega V.

M. ja V. M. ühise tütrel kasuks. Maakohtul tuleb esitatud tõendit hinnata. 17.09.1999 V. M. ja M. M. vahel sõlmitud vahetuslepingu osas on hageja väitnud, et ta andis nõusoleku tehingu tegemiseks ähvarduse ja vägivalla tõttu. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 73 lg 3 kohaselt sunni mõjul tehtud tehingu tunnistab kohus kehtetuks kannatanud poole nõudel. Tehingu kehtetuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg on viis aastat sunni lõppemisest. Apellant on põhjendatult märkinud, et TsÜS § 99 lg 2 lause 2 kohaselt pikeneb tehingu tühistamise tähtaeg 10 aastani, kui tehingu tühistamise aluseks oli ähvardus või vägivald. Seega tulnuks maakohtul välja selgitada, milles seisnes konkreetne vägivald ja ähvardus ning millal see lõppes. Maakohus ei ole nimetatud asjaolu käsitlenud ning eeltoodut tulenevalt on aegumist puudutavaid sätteid kohaldanud ebaõigesti. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu, et esitatud väidete tõendamise kohustus lasub hagejal. Seega tuleb hagejal tõendada, et tehing sõlmiti ähvarduse ja vägivalla sunnil ning milles see konkreetselt seisnes ja millal lõppes. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul võtta seisukoht ka ülejäänud nõuete osas. Menetluskulude jaotus tuleb otsustada tsiviilasja uuel läbivaatamisel.

Mare Merimaa

Ulvi Loonurm

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.