Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Kaupo Paal 21.01.2013 Tallinnas 2-06-25963 V M hagi V M ja M Ai vastu kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku saamiseks ja abikaasade ühisvara jagamiseks Harju Maakohtu 25.11.2011 otsus V M apellatsioonkaebus 25.09.2012, avalik kohtuistung 10 007,29 eurot Hageja V M (isikukood xxxxxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Martin Männik Kostja I V M (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja II M A (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Mare Lust
Harju Maakohtu 25.11.2011 otsus tsiviilasjas nr. 2-06-25963 tühistada osas, millega maakohus jättis V M hagi M Ai vastu kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku andmise kohustamiseks läbi vaatamata, ja teha selles osas uus otsus. Jätta V M hagi M Ai vastu kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku andmise kohustamiseks rahuldamata ja V M ning M Ai poolt selle hagi menetlemisega kantud menetluskulud mõlemas kohtuastmes V M kanda. Tühistada Harju Maakohtu 25.11.2011 otsus tsiviilasjas nr. 2-06-25963 osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata V M hagi V M vastu abikaasade ühisvara jagamiseks, ja saata asi selles osas maakohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulude jaotuse abikaasade ühisvara jagamise nõudes otsustab maakohus asja läbivaatamisel. Hageja apellatsioonkaebus rahuldada tema hagis V M vastu ühisvara jagamiseks Jätta rahuldamata V M taotlus Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2012 kohtuistungi protokolli parandamiseks ja tõendite esitamiseks; viimased tagastada apellandile.
Jätta rahuldamata V M vastuväide kohtu tegevusele. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusosaline võib iseseisvalt, s.o. vandeadvokaadi vahenduseta, esitada Riigikohtule menetluslikke taotlusi ja vastuväiteid. Menetlusosaline võib nõuda maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul arvates menetluskulude jaotust ette nägeva kohtulahendi jõustumisest. Asjaolud V M ja V M abiellusid 16.03.1968. 14.03.1980 sõlmitud ostu-müügilepinguga ostis V M Alavere sovhoosilt kolmetoalise (kasuliku pinnaga 74,17 ruutmeetrit) elamu, mis asus Kose külanõukogus Pikva külas, koos lauda ja küüniga (toimiku I kd. lk. 157-158). Elamu paiknes 2500 ruutmeetrisel maatükil. 16.03.1993 ühistatud vara üleandmise aktiga andis Alavere sovhoos V Mle tööosakute alusel üle mesila koos inventariga. (lk. 159-160). Mesila maja inventariseeriti VM elamuna 1997. aastal. Aktis on märgitud, et elamus on kasulikku pinda 42,4 ruutmeetrit ja see paikneb 1800 ruutmeetrisel maatükil (lk. 161). 16.05.1997 sõlmisid V M ja tema tütar M M (praegune A) notariaalse lepingu, millega V M kinkis M Mle elamu Anija vallas Pikva külas, milles on 42,4 ruutmeetrit kasulikku pinda ja mis paikneb 1800 ruutmeetri suurusel õiguslikul alusel kasutataval maal (ehk siis nn. xxxxxxxx). Lepingu p. 3 kohaselt toimub kinkeobjekti üleandmine ja omandiõiguse üleminek lepingule allakirjutamisel (vt. lk. 162-163). 17.09.1999 sõlmisid V ja M M omavahel elamute mõtteliste osade notariaalse vahetuslepingu, mille kohaselt V M omandis olevad ehitised ja rajatised, koosseisus elamu netopinnaga 76 ruutmeetrit ja laut-küün, mis asuvad õigusliku lausel kasutataval maatükil suurusega 2500 ruutmeetrit, ja M M omandis olev Pikva külas asuv elamu netopinnaga 42,4 ruutmeetrit, mis asub õigusliku alusel kasutataval maatükil suurusega 1800 ruutmeetrit, vahetatakse sellisel, et kummagi lepingupoole omandisse jääb 1⁄2 mõttelist osa nimetatud elamutest. Lepingus leppisid pooled kokku, et mõtteliste osade omandi ja valduse üleminek toimub lepingu allkirjastamisega (vt. lk. 164-166). Lepingus on notari poolt tehtud märge selle kohta, et V M abikaasa V on andnud oma nõusoleku lepingu sõlmimiseks. Anija vallavalitsuse 02.10.2000 korraldusega otsustati ostueesõigusega erastada V ja M Mle nende elamute juurde 35,18 ha maad hinnaga 338 999 kr. (lk. 172-173). Maa erastamislepingut toimiku juurde ei ole lisatud.
Anija vallas Pikva külas asuva 35,18 ha maatulundusmaa esmakinnistamisel 21.11.2000 avaluse alusel kanti VM 24.01.2001 kinnistusraamatusse sisse kinnistu 1⁄2 osa kaasomanikuna ja M M 1⁄2 osa kaasomanikuna.
26.05.2996 tehti kinnistusraamatus omanikukande muudatused ja kanti kinnistu kaasomanikena kinnistusraamatusse xxxxxxxxxxxxxxxx ja A S 2/128 mõttelise osa omanikuna. 10.08.2006 tehtud kannetega kanti kinnistusraamatusse xxxxxxxxxx, A S 2/128 ja K E xxxxxxxxxxxxx mõttelise osade omanikena. V M esitas 17.09.2003 hagi V M vastu abielu lahutamiseks ja abikaasade ühisvara jagamiseks. Tallinna linnakohtu 02.05.2005 osaotsusega nende abielu lahutati. Tallinna Linnakohtu 19.12.2005 otsusega abikaasade ühisvara jagamiseks jäeti nn. xxxxxxxxxx kinnistu V Mle ja xxxxxxxxxxx korter V Mle. Otsuse põhjenduste kohaselt oli kinnistu mõtteline osa omandatud peale poolte abielusuhete katkemist ja on V M lahusvara. Nimetatud kohtuotsuse tühistas Tallinna Ringkonnakohus 30.06.2006 otsusega ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Hageja esitas 25.09.2006 hagi „tehingute kehtetuks tuvastamise nõudes“. Hagiavaldus ei vastanud vormi ja sisu nõuetele. Maakohtu määrusele puuduste kõrvaldamiseks esitas hageja 26.04.2007 hagiavalduse kinke- ja vahetusalepingute tühistamiseks (lk. 148-153), milles palus tühistada 16.05.1997 kostjate vahel sõlmitud kinkeleping või alternatiivselt tuvastada kinkelepingu tühisus, tühistada 17.09.1999 kostjate vahel sõlmitud vahetusleping, tunnistada hageja vaidlusaluse kinnistu osas ühisomanikuks ja teha kinnistusraamatusse omanikukande muudatused. Viimase nõude osas nõudis maakohus veelkord nõude täpsustamist. Hageja esitas 29.05.2007 nõuded VM ja M Ai vastu, mille formuleeris järgmiselt: vähendada V M kaasomandi osa suurust 1/128 mõttelise osa võrra ja kanda V M 30/128 mõttelise osas kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse; kanda kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna M Ai asemel V M ja suurendades olemasolevat kaasomandi osa 1/128 mõttelise osa võrra, mille tulemusena jääb V M kinnisasja kaasomandi osa suuruseks 64/128 mõttelist osa (lk. 203). Hagi põhjenduste kohasel on mõlemad elamud soetatud V M ja VM abielu ajal ja kujutavad endast abikaasade ühisvara. Hageja ei andnud 16.05.1997 kinkelepingu sõlmimiseks oma nõusolekut. 17.09.1999 sõlmitud vahetuslepingust nähtub, et hageja andis lepingu sõlmimiseks oma nõusoleku, kuid hageja tegi seda kostja I poolse vägivalla ja ähvarduse mõjul ja hageja soovib selle tühistada.. Kinkeleping on tühine, kuna see tehti hageja nõusolekuta, mistõttu tehing on vastuolus seadusega (tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg. 2 ja PKS § 17lg. 4). Vahetusleping osas hageja märkis, et „soovib“ selle tühistada, sest hageja nõusolek selleks on saadud vägivalla ja ähvarduse mõjul.
Mõlema tehingu osas tugines hageja alusetu rikastumise sätetele. Kinnistu ühisomanikuks tunnistamise nõude osas on hageja viidanud hagi esitamise ajal kehtinud PKS §-le 17 lg. 5. 29.05.2007 esitas hageja haginõude täpsustuse, s.o. põhjendused kinnistusraamatu kande muutmise osas. Nimetatud põhjenduste kohaselt tuleb V M osa kinnistus suurendada PKS §
19 lg. 2 p. 3 alusel, arvestades, et ta tasus maa erastamise eest oma lahusvara arvel 35 000 kr. VM on temale kuuluvast mõttelisest osast kokku 33/128 osa võõrandanud, ja kuna tehingud on teostatud abikaasa nõusolekuta, tuleb tehingud lugeda teostatuks V Mle kuuluva mõttelise osa arvelt ja selle võrra vähendada temale kuuluvat ühisosa kaasomandis (lk. 202-204). Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjad esitasid taotluse aegumise kohaldamiseks, kuivõrd nii kinkeleping kui ka vahetusleping sõlmiti ajal, mil juhinduti kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS, millest tulenevalt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Arvestades asjaolu, et tegemist oli tehingutega, siis TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on taolise nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Seega aegusid nõuded 01.07.2005. Mõlema tehingu puhul oli olemas hageja tahteavaldus tehingute tegemiseks, tehingud toimusid hageja initsiatiivil ja kostjad hagejat ei ähvardanud. Lepingut ei saa vaidlustada isik, kes ei ole lepingu pooleks. Menetluse vahepealne käik Maakohtu 18.12.2007 määrusega algatas maakohus eestkoste seadmise hageja suhtes. Ringkonnakohtu 21.01.2009 määrusega tühistati hagejale eestkoste seadmine. Perioodil 10.10.2007 kuni 30.03.2009 oli menetlus käesolevas asjas peatatud. Harju Maakohtu 29.03.2010 (vahe)otsusega jäeti hagi rahuldamata aegumise motiivil. Kuigi maakohus on hagi nimetanud tehingute tühisuse tuvastamiseks, on maakohus käsitanud otsuse kirjeldavas ja põhjendavas osas kõiki eespoolmärgitud hageja nõudeid. Maakohus leidis, et tehingute tühisuse tuvastamise nõuded on aegunud ja seetõttu on aegunud ka nõuded ühisomanikuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kannete parandamiseks (toimiku II kd., lk. 104-106). Tallinna Ringkonnakohus tühistas 01.03.2011 maakohtu 29.03.2010 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei allu tuvastusnõuded aegumisele, küll aga võib tuvastusnõude esitajal puududa tuvastushuvi, kui tühisusel põhinevad tagasitäitmisnõuded on aegunud. Vahetuslepingu osas leidis ringkonnakohus, et maakohus ei ole välja selgitanud hageja võiteid, milles seisnes tühistamise aluseks olnud vägivald ja ähvardus ja millal see lõppes. (II kd., lk. 198-202). Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi tehingu tühisuse tuvastamise ja tehingu tühistamise osas rahuldamata ning hagi hageja Kriusilla kinnistu ühisomanikuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks läbi vaatamata. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Hageja esitas kostjate vastu kaks nõuet. Hageja palus tuvastushagis kostjate vahel 16.05.1997 sõlmitud kinkelepingu tühisuse tuvastamist ja teises, kujundushagis, tühistada kostjate vahel 17.09.1999 sõlmitud vahetuslepingu. Tehingud sõlmiti tsiviilkoodeksi ja kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS (vana TsÜS) redaktsiooni alusel. Vana TsÜS § 66 lg 2 ja 3 järgi on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Vana TsÜS § 113 lg 1 sätestas, et hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg
või mille kohta aegumist ei kohaldata. Võlaõigusseaduse (VÕS), TsÜS ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) rakendusseaduse § 9 lg 2 järgi kohaldatakse enne 01.07.2002 sooritatud ja aegumata tehingute puhul alates TsÜS (alates 1.07.2002 kehtiv redaktsioon, uus TsÜS) sätestatud aegumistähtaegu. Uue TsÜS § 146 sätestab tehingust tuleneva nõude aegumiseks kolm aastat. Kinketehing toimus 16.05.1997 ja hageja esitas hagi 25.09.2006. Hageja ei esitanud sooritusnõuet tühise tehingu alusel saadu tagastamiseks. Tuvastusnõue ei aegu, kuid õigustatud huvi olemasolu väljaselgitamisel tuleb arvestada võimaliku sooritusnõude aegumisega. Õigustatud huvi väljendub eelkõige soorituse saamises. Hagi esitamise ajaks oli hageja võimalik sooritusnõue, tühise tehingu alusel saadu tagastamine, aegunud. Hagejal puudus hagi esitamise ajal tuvastushuvi ja seetõttu tuleb jätta hagi kinketehingu tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Tegemist ei ole seadusevastase tehinguga, sest perekonnaseaduse (PKS, kuni 30.06.2010 kehtinud redaktsioon) § 17 lg 2 järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel ja hageja andis 16.05.1997 notariaalses avalduses tehingu tegemiseks nõusoleku, millest tulenevalt oli abikaasade kokkulepe tehingu tegemiseks olemas ja see on seadusega kooskõlas. Hagi kinketehingu tühisuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata ka seetõttu, et tegemist ei ole seadusevastase tehinguga. Hageja esitas kujundusnõude kostjate vahel 17.09.1999 vahetuslepingu tühistamiseks, sest ta andis nõusoleku tehingu tegemiseks ähvarduse ja vägivalla tõttu. Kohus arvestas siinkohal vana TsÜS § 73 lg-tes 1-3 ja uue TsÜS § 99 lg 2 teises lauses sätestatut. Hageja vaidlustas kostjate vahelise tehingu. Üldjuhul ei saa tehingu pooleks mitteolev isik tehingu kehtivust vaidlustada. Arvestades asjaolu, et hageja andis vahetuslepingu sõlmimiseks nõusoleku ja nõusolek on tahteavaldus, millele kohalduvad tehingu tegemise sätted, saab hageja vaidlustada tehingu tegemiseks nõusoleku andmist. Hageja ei toonud välja väiteid, millal sund algas või lõppes. Oma seletuses väitis hageja, et kostja I ähvardas kinnistud võõrandada ka pärast vahetuslepingu sõlmimist ja kasutab füüsilist vägivalda hageja suhtes siiani. Hageja vande alla antud seletus ei ole ähvardamise väite osas usaldusväärne. Hageja ei osanud kohtuistungil välja tuua konkreetseid sündmusi vägivalla tarvitamisest, tema seletus oli üldsõnaline ning teisi füüsilise vägivalla tarvitamist toetavaid tõendeid hageja ei esitanud. Kohtus ei leidnud vägivalla kasutamine tehingu tegemiseks tõendamist ja seega puudus kohtul alus kohaldada uue TsÜS § 99 lg-s 2 märgitud 10 aastast tähtaega. Sunni mõjul tehtud tehingu tühistamise aegumistähtaega tuleb arvestada tehingu tegemisest ja tehingu tühistamise hagi esitamise õigus lõppes hagejal viis aastat pärast tehingu tegemist so 16.09.2005 aastal. Hagi esitati hilinemisega ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Vägivalla, sunni ja ähvarduse olemasolu kohta esitati kohtule tõendina hageja vande all antud seletus. Hageja selgitas kohtuistungil, et mõlemad tehingud tehti tema initsiatiivil. Ähvardus seisnes selles, et kostja I soovis kinnistud võõrandada. Lisaks väitis hageja, et kostja I kasutas tehingute toimumise ajal ja kasutab jätkuvalt hageja suhtes pidevalt füüsilist vägivalda. Hageja seletusega ei leidnud tõendamist vägivalla, sunni ja ähvarduse olemasolu. Kostjal I kui kinnisasja ühisomanikul oli õigus oma vara käsutada ja see käsutus sai toimuda vaid hageja nõusolekul. Hageja käis mõlema tehingu puhul notari juures ja kinnitas tehingute toimumiseks oma nõusolekut. Seega ei võõrandanud kostja I kinnistuid hageja teadmata. Seetõttu ei saa kinnistute võõrandamise väidet käsitleda ka sunni või ähvardusena TsÜS § 73 lg 1 mõttes. Kostja I ei ähvardanud hageja vara hävitada. Vara võõrandamine tasu eest on
tavapärane tsiviilõiguslik tehing. Tehingud toimusid hageja initsiatiivil, mistõttu ei saa kostjate tegevust sunniks või ähvarduseks pidada. Hageja ei tõendanud sunni ja ähvarduse olemasolu vahetustehingu tegemisel, hageja avaldas notari juures tehingu tegemise ajal oma tahet tehing sõlmida. Seega tuleb hageja nõue vahetuslepingu tühistamiseks jätta rahuldamata tõendamatuse tõttu. Hageja esitas ka nõude tunnistada hageja xxxxxxx kinnistu ühisomanikuks ning teha kinnistusraamatusse kinnisturegistriossa nr 4156402 kande parandamine ja muutmine. Harju Maakohtu menetluses on kostja I hagi hageja vastu ühisvara jagamiseks (tsiviilasi 2-03-506). Ühisvara jagamise hagis on muuhulgas vaidluse all ka Kriusilla kinnistu ühisomandisse kuuluvus. Hageja palub tsiviilasjas 2-03-506 tunnistada xxxxxxxxx kinnistu poolte ühisvaraks ja jagada see selliselt, et 1⁄2 kinnistu omandiõigus läheks temale. Kohtu menetluses on juba sama hagi st sama aluse ja esemega hagiavaldus, millega soovitakse saavutada sama eesmärkki st omandiõigust 1⁄2 Kriusilla kinnistust. Kinnistusraamatu kande parandamise nõue on nö menetluslik kõrvalnõue, mis kaasneb omandiõiguse tunnustamise nõudega ja seda tuleb vaadelda pigem otsuse täitmise viisina kui iseseisva nõudena. Seetõttu tuleb hageja nõue hageja tunnistamiseks Kriusilla kinnistu ühisomanikuks ning kinnistusraamatu kande parandamiseks ja muutmiseks jätta läbi vaatamata. Hageja esitas kohtule protokolli parandamise taotluse. Protokolli sisu sätestab ära TsMS § 50 lg 1 p 1-13. Hageja esitas kohtule taotluse parandada tema istungil antud seletust. Kohus avaldas TsMS § 53 lg 1 järgi hageja protokollitud vande all antud seletuse istungil, kuid protokollis sellekohane märge puudub. Protokolli tuleb selles osas parandada ja protokolli tuleb märkida, pärast hageja vande all antud seletust, et kohus avaldab hageja seletuse, menetlusosalised parandusi ja täiendusi ei esitanud. Hageja poolt taotletud parandused ei muuda hageja seletuse sisu ja hageja taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtuistungi või selle osa salvestamine saab toimuda TsMS § 42 lg 1 järgi ja kohtuistungil toimunut võib salvestada vaid kohtu loal. Kohtult ei küsitud ega kohus ei andnud luba kohtuistungi salvestamiseks. Seega on hageja protokolli parandamise taotlusele lisatud salvestuse puhul tegemist ebaseadusliku salvestisega, millel ei ole TsMS § 55 tähenduses tõenduslikku jõudu. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja esimese alternatiivina rahuldada hagi täies ulatuses. Teise alternatiivina palus hageja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Maakohus leidis ekslikult, et hagejal puudus hagi esitamise ajal tuvastushuvi, mistõttu hageja hagi kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohus jättis tähelepanuta, et Harju Maakohus peatas tsiviilasja nr 2-03-506 menetluse, mistõttu kinkelepingu tühisuse tuvastamine omab hageja ja kostja I ühisvara jagamisel tähtsust. Järelikult esineb hagejal põhjendatud huvi kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks. Hageja palub Tallinna Ringkonnakohtul uurida ja hinnata uuesti kõiki maakohtule esitatud tõendeid ja hageja poolt maakohtule esitatud väiteid seoses esitatud tõenditega (TsMS § 652 lg 5). Maakohtu otsusest puudub hageja poolt esitatud tõendite analüüs, mistõttu maakohus leidis ennatlikult, et hageja ei toonud oma avalduses ega ka seletuses välja väiteid, millal sund algas või lõppes. Hageja märkis seletust andes, et ähvardus seisunes selles, et kostja I lubas Mesila talu maha müüa, kui hageja seda tütrele ei vormista. Hagejat ähvardati pidevalt, kuid täpseid kuupäevi hageja öelda ei osanud. Hageja suhtes oli nii füüsiline kui vaimne vägivald.
Vägivallatsemine toimub tänase päevani. Kohus ei selgitanud, miks ta ei lugenud hageja vande all antud ütlustega tõendatuks, et tehing tehti ähvarduse ja vägivalla tõttu ja milles seisneb antud ütluste ebausaldusväärsus. Kohus ei teinud hagejale ettepanekut esitada vägivalla kohta täiendavaid tõendeid, millega kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohus leidis ekslikult, et kinnistusraamatu parandamise nõue on vaid menetluslik kõrvalnõue. Arvestades AÕS § 65 lg-s 1 sätestatut, rikkus kohus menetlusõiguse norme, jättes hageja nõude kinnistusraamatu kande parandamiseks läbi vaatamata. Asjaolu, et kohtuistungit võib salvestada vaid kohtu loal, ei võtnud hagejale õigust taotleda protokolli parandamist, tuginedes andmetele, mis kajastavad istungi käiku kõige täpsemalt. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kui ei arvestanud istungi protokolli parandamise taotlust lahendades hageja poolt esitatud helisalvestisega. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata hageja nõuded kostjate vastu „ xxxxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande parandamiseks ja muutmiseks“. Hagis M Ai vastu tuleb teha uus otsus hagi rahuldamata jätmiseks, hagi VM vastu aga saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule selle liitmisega VM hagiga V M vastu ühisvara jagamiseks. Maakohus on hageja nõudeid ebaõigesti kvalifitseerinud, s.o. kohaselt hindamata jätnud, mistõttu järeldas ebaõigesti, et „kinnistusraamatu kande parandamise nõue on n.ö. menetluslik kõrvalnõue, mis kaasneb omandiõiguse tunnustamise nõudega ja seda tuleb vaadelda pigem otsuse täitmise viisina kui iseseisva nõudena“. Maakohus ei ole arvestanud, et hagis on koondatud erinevaid nõudeid erinevate kostjate vastu erineval alusel, ega seda, et kinnistusraamatu kande parandamise nõue M Ai suhtes ongi maakohtu otsuses osundatud sooritusnõue, V M suhtes aga ühisvara jagamise nõue. Kolleegium märgib, et kinnistusraamatu kande parandamine tähendab AÕS § 65 järgi kinnistusraamatu kande muutmist. Sama paragrahvi 1. lõike kohaselt kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigust parandamine puudutab. Kuigi hagiavaldus on selles mõttes puudulik, ei anna see veel iseenesest alust maakohtu otsuse tühistamiseks, vaid puuduse kõrvaldamine on võimalik saavutada haginõude vastava ümbersõnastamisega. Seega on tegemist hagiga mõlemate kostjate vastu kinnistusraamatu kande muutmise nõusoleku andmise kohustamiseks, kusjuures M Aile kuuluva 63/128 mõttelise osa suhtes põhineb hagi (hagi alus) kinkelepingu ja vahetuslepingu tühisusel, V Mle kuuluva 31/128 mõttelise osa suhtes ka abikaasa õigusele nõuda ühisvara jagamises korras kinnistu mõttelise osa jagamist (kaldudes seejuures jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdse jagamise põhimõttest). Kinkelepingu puhul on hageja taotlenud tehingu tühistamist, ja kui see pole võimalik (seetõttu, et tehing on juba tühine vastuolu tõttu seadusega), siis lepingu tühisuse tuvastamist. Vahetuslepingu osas taotleb hageja tehingu tühistamist.
Sellega seoses selgitab ringkonnakohus järgmist. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS §-de 66 ja 67 kohaselt eristati tühiseid ja vaieldavaid tehinguid. TsÜS § 66 lg. 2 kohaselt oli seadusega vastuolus olev tehing, seejuures ka ilma teise abikaasa nõusolekuta tehtud abikaasade ühisvara koosseisu kuuluva registreerimisele kuuluva vallasasjaga tehtud tehing, tühine. Vaieldav tehinguk oli TsÜS § 73 kohaselt ka tehing, mis tehti sunni mõjul. Sunni mõjul tehtud tehingu tunnistas kohus kehtetuks kannatanud poole nõudel, s.o. tehingu vaidlustamiseks pidi abikaasa esitama kohtule tehingu kehtetuks tunnistamise hagi. Kohtusse pöördumiseks oli kehtestatud aegumistähtaeg - 5 aastat sunni lõppemisest. Alates 07.07.2002 kehtiva TsÜS § 84 lg. 1 ja 87 sätestuse kohaselt on teise abikaasa nõusolekuta tehtud tehing tühine. Sama seaduse § 90 lg. 1 kohaselt võib tehingu, mis on tehtud ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 98 lg. 1 sätestab, et tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. TsÜS § 99 kohaselt võib tehingu tühistada ähvarduse või vägivalla korral kuue jooksul arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas, kuid mitte hiljem kui 10 aastat tehingu tegemisest. VÕS, TsÜS ja RES RakS § 7 kohaselt enne 01.07.2002 tehtud tehingu saab pärast 01.07.2002 tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras; tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse lepingu tegemise ajal kehtivat seadust. Nimetatu tähendab seda, et kuni 30.06.2002 sai tehingut vaidlustada üksnes tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamisega, pärast seda aga vaid kannatanud poole poolt tühistamise tahteavalduse teatavakstegemisega (esitamisega) tehingu poolele, s.o. kohus ei tühista enam tehinguid kehtetuks, vaid tehingu tühisusest tuleneva sooritusnõude esitamisel kohus üksnes kontrollib ja tuvastab tehingu kehtivust. Puudub vaidlus selles, et kuni 30.06.2002 ei olnud hageja esitanud hagi sunni mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Mis puudutab perioodi alates 01.07.2002, siis selles osas on kinnistunud kohtupraktikas seisukoht, et tehingu tühistamisavaldus võib seisneda ka kohtule esitatud menetlusdokumendis, millega kostjatel on olnud võimalik tutvuda. Taotledes hagiavalduses kinkelepingu ja vahetuslepingu tühistamist põhjendusel, et hageja andis oma nõusoleku nende tegemiseks abikaasapoolse sunni mõjul, esitas hageja sellega menetlusliku tehingu tühistamise avalduse, kusjuures tühistatavaks tehinguks on hageja nõusolek. Kinkelepinguga seonduvalt on selliseks menetlusdokumendiks 14.02.2007 esitatud hagiavaldus kinkelepingu tühistamiseks, millises hageja väitis, et andis kinkelepinguks nõusoleku seetõttu, et eelnevalt oli VM kasutanud tema suhtes vägivalda ja ähvardusi (I kd., lk. 118-120). Toimikust küll ei nähtu, et nimetud hagiavaldus oleks saadetud kostjatele ja maakohtu määrusele puuduste kõrvaldamiseks on hageja esitanud hagiavalduse, kus ta tugineb kinkelepingu tühisust puudutavas osas vaid sellele, et tehinguks puudus tema nõusolek; abikaasa ähvardusele ja sunnile tugineb ta vahetuslepingu „tühistamise“ nõudes. Samas on hageja kinkelepingule nõusoleku andmise osas maakohtu istungil väitnud, et andis selle ähvarduse mõjul (III kd. lk. 27), samuti apellatsioonkaebuse täienduses (II kd. lk. 52; täiendus on esitatud apellatsioonitähtaja piires).
Maakohus on õigesti leidnud, et hageja väide kinkelepingu tühisusest seoses sellega, et selleks puudus tema kui abikaasa nõusolek, on alusetu, kuivõrd hageja nõusolek selleks tehinguks on tõendatud notariaalselt (toimiku ll kd., lk. 183). Seda, et kinketehingu tegemiseks oli hageja nõusolek (nagu ka vahetustehingu tegemiseks), kinnitas hageja ka vande all seletust andes maakohtus (III kd., lk. 27). Mis puutub hageja väitesse, et ta andis nii kinkelepingu kui ka vahetuslepingu sõlmimiseks oma nõusoleku sunni mõjul (millest järeldub, et ta peab oma nõusolekut tehingute tegemiseks tühistatuks ja ennast õigustatuks M Ailt tühiste tehingute alusel saadu tagasi nõudma abikaasade ühisvarasse)), siis on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja ei ole tõendanud nõusoleku andmist sunni või ähvarduse mõjul. Kolleegium märgib siinkohal, et tehingu teostamise sunni mõjul peab tõendama hageja, sunni lõppemist aga kostja, s.o. viimases osas kolleegium ei nõustu maakohtuga, kes leidis, et hageja peab tõendama ka sunni lõppemise (aja). Ringkonnakohus rõhutab, et hageja ei ole vaidlustatud tehingute pooleks. Tal on õigus vaidlustada oma nõusolekut tehingute tegemiseks, ja õigus nimetatud tehingute tühisusele tuginemisega nõuete esitamiseks saab tuleneda vaid seadusest. Seega on ebaõige ja eksitav maakohtu (ja poolte) seisukoht, mille kohaselt on hageja nõue (maakohus peab silmas nõuet tehingute tühisuse tuvastamiseks) tehingust tulenev, ja maakohus on ka kasutanud õiguslikult ebaõiget väljendit „aegumata tehingud“ (tehing ei aegu; aeguda saavad tehingust tulenevad nõuded, nagu ka tehingu tühisusest tulenevad nõuded). Maakohus on ka ebatäpselt tsiteerinud (tõlgendanud) kehtiva TsÜS § 99 lg. 2 viimast lauset, märkides, et nimetatud sätte järgi pikeneb tehingu tühistamise tähtaeg 10 aastani, kui tehingu tühistamise aluseks oli ähvardus või vägivald. Endise TsÜS § 73 lg. 3 kohaselt oli sunni mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg 5 aastat sunni lõppemisest, s.o. tegemist oli aegumistähtajaga. Kehtiva TsÜS § 99 lg. 1 sätestab, et ähvarduse või vägivalla mõjul tehtud tehingu võib tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Tegemist on õigustõpetava tähtajaga (mida arvestatakse „mõju lakkamisest)“. Sama paragrahvi lõige 2 ei pikenda lõikes 1 märgitud kuuekuulist tähtaega, vaid lõikes 2 esimeses lauses sätestatud piirtähtaega, s.o. kehtestatakse, et ähvarduse või vägivalla mõjul tehtud tehingut ei või tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud 10 aastat. Vastavalt VÕS, TsÜS ja RES RakS § 7 lg. 1 sätetele kohaldamisele kuuluva kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 73 lg. 1 kohaselt on sund vägivalla kasutamine, vabaduse võtmine või ähvardus võtta vabadus, hävitada vara või avaldada häbistavaid andmeid eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ei ole tõendanud seda, et ta andis kinke- ja vahetuslepingu sõlmimiseks oma nõusoleku vägivalla või ähvarduse mõjul, s.o. et V M kallutas teda vägivalla ja ähvardustega andma nõusoleku kinke- ja vahetuslepingute sõlmimiseks. Ringkonnakohus loeb tõendatuks hageja esitatud faktväite, mille kohaselt VM 1997.a. kevadtalvel lõi teda selle eest, et hageja avaldas vastuseisu V M organiseeritud metsaraidele, ning et V M väljendas seejuures seda, et „vara on tema oma ja V M hoidku ennast tema
tehingutest eemale“. See on tõendatud TsMS §-is 231 lg. 4 sätestatud omaksvõtu eeldusega, kuna vastaspool ei ole nimetatud faktilise asjaolu kohta esitatud sõnaselgelt vaidlustanud ja vastustamise tahe ei ilmne ka poolte muudest avaldustest; kostjad on hageja väidetele vastanud vaid aegumise vastuväitega ja sellele osundamisega, et kinke- ja vahetuslepingute sõlmimine toimus V M enda algatusel. Hageja esitatud muudest kohtule esitatud avaldustes ja seletustes ei nähtu väidet, et V M oleks hageja suhtes hilisemalt, kuni tehingute tegemiseni, rakendanud füüsilist vägivalda. Hageja seletustest ei nähtu ka, et V M oleks vägivalda rakendades nõudnud hagejalt nõusolekut elamute võõrandamiseks. Hageja enda vande all esitatud seletus lükkab ümber tema väited, et ta andis vaidlusaluste tehingute sõlmimiseks abikaasapoolse sunni tõttu. Hageja seletustest nähtub, et just tema oli vaidlustatud tehingute algatajaks. Enne mõlemat tehingut konsulteeris ta juristiga, kes soovitas teha nii kinkelepingu kui ka vahetuslepingu. Mõlemal juhul pani notariaja kinni jurist. n.n. xxxxxxx maja tütrele kinkimiseks sai hageja eelnevalt tütre nõusoleku. Mõlemal juhul viibis hageja ise notariaalsete lepingute sõlmimise juures. Seega on välistatud järeldus, et V M poolt osutatud vägivald või ähvardused olid tehtud eesmärgiga kallutada hagejat andma nõusolek kinke- ja vahetustehingu tegemiseks. Kinkelepingu eelselt võis hageja küll olla tõsikindla veendumuseta elamute kuulumisest abikaasade ühisvara koosseisu, kuid eelnevast konsulteerimisest juristiga ja notari selgitustest, seejuures temalt kinkelepingu sõlmiseks nõusoleku kohta allkirja andmise vajadusest, pidi ta sellest aru saama. Seega ei saa nõusoleku andmist lugeda teostatuks V M lubaduste mõjul elamud (või tulevikus moodustatav kinnisasi) võõrandada, ja viimase arvamusest elamute kuulumisest ainult temale. Mis puutub vahetuslepingu sõlmimisse, siis hageja enda seletuse kohaselt oli selle eesmärk lihtsustada maa erastamist ja kinnistu loomist, s.o. nimelt see eesmärk ajendas hagejat vahetuslepingu sõlmimist organiseerima ja selleks oma nõusolekut andma, mitte väidetav ähvardus ja sund V M poolt. Siit järeldub, et kui ka lugeda täidetuks nõusoleku kui tehingu tühistamise formaalsed eeldused (s.o. sellekohase tahteavalduse tegemine), siis tühistamise materiaalsed eeldused ei ole täidetud, s.o. nõusoleku andmine ei toimunud sunni ja/või ähvarduse mõjul. Seetõttu ei ole vaidlustatud lepingud tühised, ja see annab aluse M Ai suhtes esitatud hagi rahuldamata jätmiseks. Vaidlusaluste lepingute objektiks olid ehitised kui vallasvara. Maa esmakinnistamisega muutusid maatükil asunud ehitised maatüki olulisteks osadeks vastavalt esmakinnistamise
hetkel kehtinud AÕS §-le 16 lg. 1 (praegu TsÜS §-is 53 lg. 1). Seega ei ole vaidlusaluste tehingute objektid enam iseseisvateks tsiviilkäibe objektideks. Seega ei ole elamud õiguslikus mõttes õiguse objektidena säilinud ja nende omandi tagasinõudmine ei ole võimalik. Kostjate esmakinnistamisega tekkinud mõtteliste osade omand põhineb haldusaktil – Anija vallavalitsuse 02.10.2000 korraldusel, mitte vaidlusalustel tehingutel. Seega isegi nimetatud tehingute kehtetuse tuvastamisel ei ole õiguslikku alust M Ai mõttelise osa tunnistamiseks V
M ja VM ühisvaraks ja tema kohustamiseks anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks. S.o. esitatud hagiga ei ole võimalik hagi eesmärki M Ai suhtes võimalik saavutada. Ringkonnakohus ei pea võimalikiuks viimatinimetatust lähtudes jätta hagi M Ai suhtes läbi vaatamata, kuivõrd käesolevas protsessistaadiumis ei ole võimalik saavutada taolistel asjaoludel hagi läbi vaatamata jätmise eesmärki – säästa menetlusosalisi asjatutest kulutustest seoses alusetu hagi menetlemisega. Küll aga loeb ringkonnakohus tähendatud asjaolud M Ai suhtes esitatud nõude rahuldamata jätmise üheks, seejuures primaarseks põhjuseks. Seega teeb ringkonnakohus M Ai suhtes esitatud hagi kohta uue otsuse ja jätab hagi rahuldamata ning M Ai menetluskulud V M kanda. M Ai suhtes hagi rahuldamata jätmine ja selle põhjendused ei välista aga kinnistu esmakinnistamisega VM poolt omandatud kinnistu mõttelise osa kuulumist V M ja V M ühisvara hulka ja selle jagamist abikaasade ühisvara koosseisus, tulenevalt tollel ajal kehtinud PKS §-st 14 lg. 1, mille kohaselt abielu kestel omandatud vara on abikaasade ühisvara. Maakohus on ekslikult jätnud V M hagi V M vastu ühisvara jagamiseks läbi vaatamata põhjendusel, et maakohtu menetluses on juba V M hagi V M vastu ühisvara jagamiseks. V M ei ole taotlenud oma hagis V M vastu xxxxxxxxx kinnistu (mõttelise osa) jagamist abikaasade ühisvarana. Kuna V M soovib jagada VM nimele registreeritud kinnistu mõttelist osa jagatava ühisvara koosseisus, ja jagada seejuures viisil, mis tooks kaasa kinnistusraamatu kande muudatuse, siis vastavalt kehtivale kohtupraktikale ei piisa sellekohaste taotluste esitamisest VM esitatud hagis, peab ta selleks esitama vastuhagi. Antud ühisvara jagamise hagi taotlebki sellist eesmärki, mistõttu selles osas tuleb hagi saata maakohtule läbivaatamiseks; seejuures tuleb kaaluda ühisvara jagamise hagide liitmist. Apellatsioonkaebuse väited menetlusõigusnormi rikkumise kohta selles, et maakohus ei ole arvestatud kõiki hageja esitatud tõendeid seonduvalt V M sunni ja ähvardustega, on alusetud. V M vande all andnud seletustega on maakohus arvestanud ja neid õigesti hinnanud. Tunnistajate ülekuulamist ei ole hageja maakohtus taotlenud ja tema esitatud võimalikelt tunnistajatelt võetud seletused ja muud materjalid, mida hageja on isiklikult maakohtule esitanud, käivad valdavas enamuses perioodi kohta ca 5 aastat pärast kinketehingu teostamist, s.o. võimalikud vägivallateod ja ähvardused, eeskätt M Ai abikaasa poolt, mida hageja väidab tema suhtes tehtud olevat, kuuluvad hilisemasse aega ega saa omada kinke- ja vahetuslepingute sõlmise asjaolude suhtes tähendust; kui hageja soovib nendega tõendada abikaasade abielusuhete katkemise aega, siis võib ta esitada taotluse vastavate tunnistajate ülekuulamiseks ühisvara jagamise menetluses. Hageja löömise V M poolt 2007.a. kevadtalvel luges ringkonnakohus tõendatuks, mistõttu A Vt võetud sellekohase kirjaliku selgitusega arvestamata jätmisele viitamine on käesoleval hetkel asjakohatu. Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm, vaid kajastab kokkuvõtlikult istungi käiku, mistõttu see ei vaja täpsustamist menetlusosalise poolt (sealjuures vaatamata kohtu keelule) tehtud helisalvestuse abil. Viimatimärgitu on ka põhjus, miks ringkonnakohus jätab apellandi taotluse ringkonnakohtu istungi protokolli parandamiseks rahuldamata.
Pärast ringkonnakohtu istungit ei ole lubatav esitada tõendid. Seetõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata apellandi kohtu tegevusele vastuväite esitamise korras esitatud taotluse tõendite vastuvõtmiseks, samuti vastuväite enda.
Tiit Kollom
Reet Allikvere
Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.