Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Tiit Kollom Ljudmila Zõtškova ja Tatjana Volkova hagi Peeter Kaasiku vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja mittevaralise kahju 1000 krooni väljamõistmiseks 1022,59 eurot
Tsiviilasi
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 22.12.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ljudmila Zõtškova ja Tatjana Volkova apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
3.02.2011, avalik kohtuistung Hagejad Ljudmila Zõtškova (sünd XX.XX.XXXX, elukoht XXXXXX XXXXXXXXXX XX XX/X-XX, XXXXXXXXXXXXXX, XXXX XXXXXXXXXXXX) ja Tatjana Volkova (sünd XX.XX.XXXX, elukoht XXXX XXXX XXX, XXXXXXXXXXX, XXXXXXXXX XXXXXX, XXXX XXXXXXXXXXXX), volitatud esindaja Mikhail Ioffe; Kostja Peeter Kaasik (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Iivi Otto.
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 22.12.2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud võrdses osas hagejate kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusabi taotlemise selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi
saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hagejate nõuded
1.Ljudmila Zõtškova ja Tatjana Volkova (hagejad) esitasid maakohtule hagi Peeter Kaasiku (kostja) vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagi on esitatud leitnant V. V. au ja väärikuse kaitseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel. Hagejad on V. V. vennatütar ja õde. V. V. langes Tallinna vabastamisel fašistlikest okupantidest ning tema säilmed olid maetud Tallinnas Kaarli pst 13 asuval kalmistul. Eesti Vabariigi Valitsuse pressitalituse kodulehekülje alajaotuses „Sõjahaud Tallinnas“ on avaldatud Eesti Inimsusevastaste Kuritegude Uuringute Fondi kaastöötaja Peeter Kaasiku ajalooline õiend. Õiend on koostatud uurimuse alusel, mida teostati EV Välisministeeriumi tellimusel. Õiendis on avaldanud tõele mittevastavat informatsiooni, mis kahjustab V. V. au ja väärikust, sest õiendi autor süüdistab V. V. õigusvastases tegevuses osalemises. Eeltoodu on vastuolus Nürnbergi Rahvusvahelise Tribunali (NRT) järeldustega. Kostja levitas andmeid, et V. V. koos teiste Punaarmee sõjaväelastega sooritas rahvusvahelise kuriteona Eesti vallutamise ja okupeerimise. Kogu oma elu on hagejad elanud teadmisega, et V. V. langes kangelaslikult võitluses natsismiga. Andmed hagejate sugulase poolt sooritatud sõjalisest kuriteost on risti vastu seni olemasoleva informatsiooniga ning teotavad nii V. V. head nime, kui ka tema sugulaste au ja väärikust. Kostjal pole õigust teavitada ametlikus õiendis teadaolevalt ebaõiget informatsiooni. Hagejatel on õigus pöörduda kohtusse enda kui ka oma langenud sugulase au ja väärikuse kaitseks. Õiendis olevad andmed V. V. kui sõjalist kuritegu sooritanud isikust on ebatõesed, tema sugulaste au ja väärikust teotavad. Ainult kohus saab ebaõigete andmete ümberlükkamisega taastada langenu au ja hea nime ning sellega lükata ümber andmed selle kohta, et sugulased pole kunagi olnud kurjategija sugulasteks. Andmed NSVL ja vastavalt Punaarmee kui sõja osapoole tegevusest 1941-45.a relvastatud võitluses leidsid kajastuse NRT otsuses. Sõjakuritegude määratluse annab põhikirja (London 08.08.1945) art 6, milles sõjakuriteod on sõja seaduste või tavade rikkumine. NRT otsuse jaos „Agressiivne sõda NSV Liidu vastu” on Eesti, Läti ja Leedu territoorium NSVL koosseisu kuuluvaks. Saksamaa tegevus selle vallutamiseks on hinnatud kui ilmne agressioon seadusliku õigustuse varjuta. Okupeeritud territooriumi definitsioon on antud NRT otsuses. V. V. ei saa lugeda Teise maailmasõja perioodil Eesti territooriumil okupatsioonivägede esindajaks. Kostja võib oma arvamust avaldada, kuid mitte ametlikes dokumentides. Kostja kasutab väljendeid „hõivamine/vallutamine”, „vabastamine”, „nõukogude okupatsioon”. Sellega väidab kostja V. V. tegude õigusvastasust ja kuritegelikku iseloomu. See hinnang on vastuolus NRT otsuste järeldustega. Kostjal ei ole õigust hinnata samu tegusid kui kuritegelikke. Ainult kohus saab nimetada riiki või tema kodanikke kurjategijateks. V. V. võitles NSVL relvajõude koosseisus Eesti vabastamise eest. Kostja on teadlikult esitanud vale andmeid ja võtnud osa ebaõigete andmete levitamisest. Ajalooline õiend sisaldab V. V. teotavaid andmeid, sündmustele on antud ebaõige hinnang, mis on vastuolus NRT otsusega ning VÕS § 1046 alusel õigusvastane. Hagejad ei ole kurjategija sugulased. Kostja on rikkunud V. V. sugulaste õigust tema mälestuse austamisele ning ebaõigete andmete avaldamisega viis eksitusse maailma üldsuse ja hukkunu
sugulasi, mis tuleb vastavalt VÕS §-le 1047 tunnistada õigusvastaseks. Kostjat tuleb kohustada ümber lükkama ebaõiged andmed samal viisil, kuidas nad olid levitatud. Hagejatel on võimatu hinnata mitterahalist kahju konkreetses summas. Ebaõigete andmete avaldamine tekitas hagejatele sügavaid moraalseid kannatusi, hingepiina ja valu. Kahju hüvitamiseks paluvad hagejad kostjalt välja mõista 1000 krooni. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Hagejatel puudub õigus pöörduda kohtusse V.V. isiklike õiguste, s.h au ja väärikuse, kaitseks ning seetõttu on kohus selles osas hagi ebaõigesti menetlusse võtnud ning hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Hagejad ei ole viidanud ühelegi seadusele, mis annaks antud juhul hagejatele õiguse pöörduda kohtusse oma sugulase au ja väärikuse kaitseks. Ühestki seadusest ei tulene hagejate õigus pöörduda kohtusse oma surnud sugulase kohta väidetavalt avaldatud ebaõigete andmete ümberlükkamise nõudes. Selline õigus ei ole tuletatav ka EIÕK artiklist 8. Punaarmee tegevuse kohta andmete avaldamine või hinnangute andmine ei saa rikkuda hagejate ega nende sugulase õigusi. Tulenevalt TsMS §-st 1 ei saa kohus anda hinnangut Punaarmee tegevusele Eestis (s.h Tallinnas) 1944. aastal, kuna see väljub kohtu pädevusest ning on tulenevalt TsMS § 423 lg 1 pst 13 hagi läbivaatamata jätmise aluseks. Kostja ei ole esitanud ebaõigeid andmeid või ebakohaseid hinnanguid Punaarmee tegevuse kohta. Ajaloolises õiendis ei ole 1944.a sündmustega seoses kasutatud väljendit “okupeerimine” või “nõukogude okupatsioon”. Õiendis ei ole esitatud andmeid või hinnangut, et V. V. hõivas /vallutas või „vabastas“ või okupeeris Eesti (s.h Tallinna) või osales õigusvastases tegevuses. Ajaloolises õiendis ei ole esitatud andmeid või hinnangut, et hagejad on hõivaja/vallutaja, „vabastaja“ või okupandi sugulased. Kostja ei ole esitanud või levitanud või avaldanud ebaõigeid andmeid ja/või ebakohaseid väärtushinnanguid. Õiendi näol on tegemist ajaloolise uurimuse kokkuvõttega. Õiendi lk-l 2 on kostja märkinud, et õiendi koostamisel kontrolliti võimalike autentsete arhiiviallikate olemasolu Eesti arhiivides ning analüüsiti seni raamatutes ja ajakirjanduses avaldatud informatsiooni, töötati läbi organisatsioonide ja asutuste arhiivifondid, kelle osalemine kõnealustes sündmustes oli tõenäoline või kelle osaluse kohta oli varasemaid viiteid. Seega on kostja õiendi koostamisel kontrollinud ja analüüsinud kõikvõimalikes asjakohastes allikates sisalduvat informatsiooni ning isegi kui mõni ajaloolises õiendis sisalduv väärtushinnang või faktiväide osutuks vaatamata kostja poolt põhjalikule kontrollimisele ja analüüsile ebaõigeks või ebakohaseks, siis vastavalt VÕS § 1047 lg-le 3 välistaks kostja poolt teostatud põhjalik kontroll ja analüüs nende andmete või asjaolude avaldamise õigusvastasuse, sest kostjal aga ka kostja tööandjal Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutusel ning ajaloolise õiendi tellijal, Välisministeeriumil, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning kostja kontrollis andmeid ja asjaolusid maksimaalse võimaliku põhjalikkuse ja hoolikusega, mis välistab ka kostja süü väidetava kahju tekitamises. Kostja ei ole hagejate (ega nende sugulase) au ja väärikust teotanud ega hagejatele kahju tekitanud. Õiendis ei ole kostja väitnud, et V. V. oleks toime pannud kuriteo ja olnud kurjategija. Samuti ei ole avaldanud ebaõigeid andmeid V. V. surma kohta ning et hagejad oleksid kurjategija sugulased. Õiendis sisalduv ei saa teotada hagejate au ja väärikust ega takistada hagejaid tundmast uhkust suguluse üle V. V.. Õiendis sisalduv ei saa takistada hagejate naabreid, töökaaslasi ja sugulasi austamast hagejaid kui vapra ja ausa inimese sugulasi. Kostja ei ole V. V. sugulaste s.h hagejate õigusi rikkunud ega üldsust ja V. V. sugulasi eksitusse viinud. Pealegi ei kujuta „surnu sugulase õigus tema mälestuse austamisele“ VÕS § 1045 lg 1 p 4; § 1046 ja § 1047 sätestatud isiklikku õigust.
Kostja ei ole hagejatele mittevaralist kahju tekitanud ning kahjunõue on täielikult alusetu ja põhjendamatu. Hagejate väited nende sügavate moraalsete kannatuste, hingepiinade ja hingelise valu ning tervise halvenemise kohta on paljasõnalised ja tõendamata ning nõutav kahjuhüvitise suurus (1000 krooni) on põhjendamata. Kostja ei ole õiendi avaldamise eest vastutav isik VÕS § 1047 lg 4 mõttes, sest ta ei omanud ega oma kontrolli selle ajaloolise õiendi teksti Vabariigi Valitsuse pressitalituse kodulehel avaldamise üle. Kostja on vaid õiendi koostaja, kes sihtasutuse töötajana (teadurina) koostas kõnealuse õiendi oma tööandjalt sihtasutuselt saadud tööülesande täitmiseks. Kostja ei ole seega ka õiendi avaldamise eest vastutav isik VÕS § 1047 lg 4 mõttes ning kostjat ei saa kohustada andmeid ümber lükkama Vabariigi Valituse (pressitalituse) kodulehel. Maakohtu otsus
3.Pärnu Maakohus jättis 22.12.2009 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda. Kohus tuvastas, et hagejad on sõjas langenud V. V. õde ja vennatütar. V. V. ei ole nendele isa nagu taotletakse tunnistada valeandmed langenud isa suhtes õigusvastaseks. Hagejate õiguste rikkumine või puudumine tuleb välja selgitada kohtumenetluses ja seega asi sisuliselt läbi vaadata. Et taotletakse osaliselt ajaloolise õiendi andmete kasutamise tunnistamist õigusvastaseks, siis on tegemist tuvastusnõudega. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui selleks peab sellise tuvastamise vastu olema õiguslik huvi, isegi saama õiguslikku kasu. Kohus sellist huvi ei tuvastanud. Hagejate väidetav õigus ei ole käsitletav isikliku õigusena VÕS § 1045 lg 1 p 4; 1046 ja 1047 tähenduses. Selline õigus ei tulene ka EÕIK artiklist 8. Õiguslikuks huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda teo õigusvastasuses. Ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude lahendamine ei eelda üldse andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamist VÕS § 1047 lg 4 järgi. TsMS § 1 kohaselt vaadatakse kohtus läbi tsiviilasju, mis tulenevad eraõigussuhtest. Kohus ei saa anda hinnangut Punaarmee tegevusele Eestis ega Tallinnas 1944.a, kuna see ei ole kohtu pädevuses ning see ei saa rikkuda hagejate isiklikke õigusi. Hinnang ei ole ülekantav armees teeninud isikule V. V. ega tema sugulastest hagejatele. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks esitanud ebaõigeid andmeid või ebakohaseid andmeid Punaarmee tegevuse kohta sellisel viisil, nagu on hagejad väitnud. Õiendis ei ole kasutatud väljendeid nagu okupeerimine või nõukogude okupatsioon või okupatsiooniväed, V. V. hõivas/vallutas või vabastas või okupeeris või osales õigusvastases tegevuses või on hagejad okupandi sugulased. Õiendi tekstis ei üldse kasutatud V. V. nime. Tema nimi on märgitud ainult tabelis, mis käsitleb maetud punaarmeelasi. Õiendi näol on tegemist ajaloolise uurimusega, mille eesmärk oli vastata reale küsimustele, mis on toodud sissejuhatavas osas. Õiendis ei ole tuvastatav õiguslik põhjendus. Kostja on koostanud õiendi oma tööandjale Inimsusevastase Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutusele. Tellijaks on olnud Eesti Vabariigi Välisministeerium. Kostja on andmeid kontrollinud paljude allikate abil. Käsitletud ja loetletud on arhiiviallikaid, pärimusi, raamatuid, ajakirjandust jm. See näitab, kui põhjalikult ja hoolikalt on kostja läbi viinud andmete kontrolli. See omakorda välistab, et kostja oleks tekitanud väidetava kahju. Õiend ei sisalda endas õiguslikke järeldusi või põhjendusi ega ole käsitletav õigusliku järeldusena. Lisaks eeltoodule on hagejad esitanud nõude kostja poolt õiendis esitatud ebaõigete andmete ümberlükkamise. Kohus on eelnevalt põhjendanud hagi mitterahuldamist, siis tuleb jätta rahuldamata ka nõue nende ümberlükkamise kohta. VÕS § 1047 lg 4 nähtuvalt andmete ümberlükkamine või paranduste avaldamine avaldaja kulul ei sõltu andmete avaldamise õigusvastasusest. Kostja ei ole avaldaja VÕS § 1047 lg 4 mõttes, kuna töötajana ei omanud kontrolli
ajaloolise õiendi avaldamise üle. Hagejad on esitanud nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks, põhjendades nõuet sügavate moraalsete kannatuste, hingepiinade, hingelise valu ja tervise halvenemisega. Tegemist on tõendamata väitega. Väidetav kahju on tõendamata. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud ning sama paragrahvi lg 4 järgi peab isik kahju hüvitamata üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 sätestab hüvitatava kahju liigid, milleks on varaline kahju või mittevaraline kahju. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 tulevalt isikuõiguste rikkumisel, eelkõige isiku au teotamisest tingitud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 on sätestatud ka kahju tekitamise õigusvastased juhud. Kuivõrd kohus on eelnevalt leidnud, et kostja ei ole esitanud valeandmeid V. V. kohta ning ei ole kasutanud hagis märgitud väljendeid, siis ei ole eeltoodust lähtudes põhjendatud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Apellatsioonkaebus
4.Hagejad paluvad tühistada Pärnu Maakohtu 22.12.2009 otsuse ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Vaidlustatud otsuses korratakse kostja vastuses toodud vastuväiteid, kuid ei lükata ümber hagiavalduses toodud väiteid. Kohus ei ole hagiavaldust läbi vaadanud. Ajaloolises õiendis väljendid „hõivamine", „vallutamine", „vabastamine", nõukogude okupatsioon jne iseloomustavad V. V. tegevust kui õigusvastast ja kuritegelikku. Tegemist on konstateeritavate väljenditega. See hinnang on vastuolus Nürnbergi tribunali otsuste järeldustega, kus samad teod on hinnatud kui õiglased, seaduslikud ja kurjuse karistamine. Kohtu kohustuseks on kontrollida ajaloolise õiendi andmete vastavust ja põhjendatust rahvusvaheliselt tuvastatud faktidele, kuid mitte anda uut rahvusvahelist hinnangut 22.09.1944 sündmustele Eestis. V. V. ei ole 1944.a septembris kunagi sooritanud Eesti okupatsiooni, hõivamist või muud ning kostja ajaloolises õiendis toodud andmed ei vasta NRT otsusele. V. V. langes kangelasena, võideldes natsismiga Eestis, mitte okupatsiooni ja teiste kurjategude tulemusena nagu viitab kostja oma õiendis. Okupeeritud territooriumi definitsioon on antud NRT otsuses. Sellest definitsioonist tuleneb, et V. V. ei saa lugeda Teise maailmasõja perioodil Eesti territooriumil okupatsioonivägede esindajaks. Kostja võib avaldada oma arvamust, kuid mitte ametlikes dokumentides, kui õiguslik põhjendus Sõdur-Vabastaja monumendi üleviimiseks ja säilmete ümbermatmiseks. Kasutades ajaloolises õiendis väljendeid hõivamine/vallutamine, "vabastamine", nõukogude okupatsioon, väidab kostja Punaarmee ja isiklikult V. V. tegude Tallinna vabastamisel õigusvastasust ja kuritegelikku iseloomu. Seega esitas kostja teadlikult valeandmeid ja andis kohatuid hinnanguid Punaarmee tegevuse kohta. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hagejate kanda.
Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
6.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu põhjendusi, ei pea ta TsMS § 654 lg 6 kohaselt oma otsust põhjendama. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski kaebuse väide ei anna alust otsuse tühistamiseks. Apellandid on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus hagis esitatud väiteid, millele kõigile on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ja nendega mittenõustumist põhjendatud. Kohus on esitatud tõendeid hinnanud kogumis ja otsuses märkinud, miks ta hageja seisukohtadega ei nõustu. Maakohtu otsus vastab TsMS § 442 lg 8 sätetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kohus ei ole pädev andma hinnangut Punaarmee tegevusele Eestis ega Tallinnas 1944.a. Õiendi „ Tallinnas Tõnismäel asuv punaarmeelaste ühishaud ja mälestusmärk“ näol on tegemist ajaloolise uurimusega, kus ei ole avaldatud V. V. ja hagejate, kes on V. V. õde ja vennatütar, au teotavaid faktiväiteid, milliste ümberlükkamist taotletakse. Õiend ei sisalda õiguslikke järeldusi või põhjendusi, ebaõigeid või ebakohaseid andmeid Punaarmee kohta viisil, nagu on hagejad väitnud. Õiendi tekstis ei ole kasutatud V. V. nime ega kasutatud V.V. seoses väljendeid, mida hagejad hagiavalduses ja apellatsioonkaebuses on loetlenud. Tema nimi on märgitud ainult tabelis, mis käsitleb maetud punaarmeelasi. Õiendis ei ole avaldatud hagejate ega V. V. au teotavaid faktiväiteid, milliste ümberlükkamist hagejad soovivad. Maakohus jättis õigesti hagi ebaõigete andmete ümberlükkamiseks rahuldamata. Kuivõrd maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei ole avaldanud valeandmeid V. V. kohta ega kasutanud hagiavalduses märgitud väljendeid, ei olnud alust rahuldada ka hagejate nõuet mittevaralise kahju hüvitamiseks. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hagejate kanda võrdses osas. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ulvi Loonurm
Mare Merimaa
Tiit Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.