Eesti Vabariigi nimel
Kohus
Pärnu Maakohus Paide kohtumaja
Kohtunik
Heino-Vello Pihlak
Määruse tegemise aeg ja koht
22. detsember 2009.a Tallinn
Tsiviilasja number
2-07-43017
Tsiviilasi
L. Z. ja T. V. hagiavaldus P. K. vastu tunnistada kostja ajaloolises õiendis „Tallinnas Tõnismäel asuv punaarmeelaste ühishaud ja mälestusmärk” avaldatud valeandmete kasutamine õigusvastaseks ja kohustada kostjat ümber lükkama ebaõiged andmed, samuti välja mõista 1000 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlustoiming
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Hagejad: L. Z. (xxxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxxxx) T. V. (xxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxxxxxx) Hagejate esindaja: Mihhail Ioffe (Ieriku tn 43-41 Riia, Läti Vabariik) Kostja: P. K. (isikukood xxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxx) Esindaja: advokaat Iivi Otto, AB Glikman ja Partnerid, Liivalaia 45/47 Tallinn 10145
esindajad
Resolutsioon Jätta hagiavaldus täielikult rahuldamata. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta võrdsetes osades hagejate kanda. Edasikaebamine Pooled võivad otsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagi nõuded ja nende asjaolud
15.10.2007 esitasid hagejad Harju Maakohtusse hagi Eesti Vabariigi ja P. K. vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagejad märgivad, et hagi on esitatud leitnant V. V. (edaspidi VV) au ja väärikuse kaitseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel. Hagejad on VV vennatütar ja õde. Hagiavalduse kohaselt langes VV Tallinna vabastamisel fašistlikest okupantidest ning tema säilmed olid maetud Tallinnas Kaarli pst 13 asuval kalmistul. Eesti Vabariigi Valitsuse pressitalituse kodulehekülje alajaotuses „Sõjahaud Tallinnas“ on avaldatud Eesti Inimsusevastaste Kuritegude Uuringute Fondi kaastöötaja P. K. ajalooline õiend. Õiend on koostatud uurimuse alusel, mida teostati EV Välisministeeriumi tellimusel 2006.a. Hagejad leiavad, et P. K. on avaldanud õiendis tõele mittevastavat informatsiooni, mis kahjustab VV au ja väärikust. Nimelt kasutas P. K. Punaarmee tegevuse kohta Tallinna ja Eesti vabastamisel 1944.a termineid selle õigusvastasusest. Sellest võib järeldada, et õiendi autor süüdistab VV õigusvastases tegevuses osalemises. Eeltoodu on aga vastuolus Nürnbergi Rahvusvahelise Tribunali (NRT) järeldustega. Õiend sisaldab seega VV teotavaid andmeid, millega on teotatud ka tema sugulaste au, kes ei pea end kurjategija sugulasteks. Harju Maakohtu 23.10.2007 määrusega keeldus kohus hagi menetlusse võtmast. 8.11.2007 esitas hagejate esindaja määruskaebuse. 3.03.2008 tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu 23.10.2007 määruse ning saatis hagiavalduse menetlemiseks samale kohtule. 12.06.2008 tegi Harju Maakohus puuduste kõrvaldamise määruse, mille sai esindaja 11.03.2008. Esindaja tegi 11.07.2008 dokumendi pealkirjaga „Täiendus tsiviilasjas nr 2-0743017. Veelkord täpsustatakse hagiavaldust ja mitte rohkemat. Harju Maakohus teeb 12.08.2008 määruse, millega keeldub hagi Eesti Vabariigi vastu menetlemast ja otsustab hagi anda üle Paide kohtumajale, kuna kostjaks on jäänud ainult P. K., kes elab xxxxxxxxxxxx linnas. Määrus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2009 määrusega. Paide kohtumaja saab toimiku 3.03.2009. Kohtul tuleb menetleda hagi ainult P. K. vastu. Kuigi hagejate esindaja on reageerinud Harju Maakohtu 12.06.2008 määrusele puuduste kohta, ei olnud ikkagi täidetud 12.06.2008 Harju Maakohtu määrust. Harju Maakohus jättis aga selles osas seisukoha võtmata. Arvestades, et menetluspooltes on toimunud muutus, mis omakorda mõjutab hagi senist sisu ja veel seda, et hagejad ei ole täitnud Harju Maakohtu 12.06.2008 kohtumäärust, jättes osaliselt kui mitte täielikult kõrvaldamata puudused hagiavalduses, siis pidas kohus vajalikuks anda uus võimalus hagejatele puuduste kõrvaldamiseks. Seoses ühe kostja äralangemisega pidas kohus oluliseks, et hagejad koostaksid uue terviktekstiga hagiavalduse, juhindudes ühtlasi uutest asjaoludest, mis käsitlevad hagejate isikute seotust VVga, ja samuti nendest puudustest, mis langevad kokku Harju Maakohtu tuvastatud puudustega hagiavalduses. Täiendatud hagi asjaolud Hagejate esindaja esitas uue hagiavalduse teksti leitnant VV ja tema sugulase au ja väärikuse kaitseks kooskõlas VÕS §-ga 1043. Hagejad jäävad senise arvamuse juurde, et kostja on avaldanud õiendis tõele mittevastavat informatsiooni, mis kahjustab VV au ja väärikust. Tal pole õigust teavitada ametlikus õiendis etteteadaolevalt ebaõiget informatsiooni. Mainitud teave oli levitatud Vabariigi Valitsuse ametlikul elektroonilisel koduleheküljel, omandades sellega ametliku juriidilise dokumendi staatuse, mida on tunnistanud seaduslikuks ja põhjendatuks riigi täitevvõimu kõrgem organ. Kaebus käib ka andmete kohta, et õiendi autor kasutab Punaarmee tegutsemise kohta Tallinna ja Eesti vabastamisel 1944 termineid selle õigusvastasusest, süüdistades VV osalemises õigusvastases tegevuses. Punaarmee tegevuse hindamine õigusvastaseks on lubamatu, kuna satub vastuollu NRT järeldustega, mis tunnistas NSV Liidu tegevuse Baltikumi territooriumi vabastamisel natslikest okupantidest seaduslikuks ja põhjendatuks. Otsus on lõplik. Levitatud andmed, et VV grupis teiste Punaarmee sõjaväelastega teostas rahvusvahelise kuriteona Eesti vallutamise ja okupeerimise, otseselt puudutab hagejate seadusega kaitstud huve ja õigusi.
Kogu oma elu on nad elanud teadmisega, et VV langes kangelaslikult võitluses natsismiga. Andmed hagejate sugulase poolt oletavalt sooritatud sõjalisest kuriteost on risti vastu seni olemasoleva infoga ning teotavad nii VV head nime, kui ka tema sugulaste au ja väärikust. Teist võimalust peale avalduse esitamist kohtule mainitud asjaoludel valeandmete ümberlükkamiseks ja nende andmete tõele mittevastavuse tunnistamiseks Eesti seadusandlus ette ei näe. Sellistel asjaoludel on hagejatel õigus pöörduda kohtusse enda kui ka oma langenud sugulase au ja väärikuse kaitseks. See rahvusvaheliselt tunnustatud norm ei nõua täiendavat tõestamist isegi vastava õigusliku baasi puudumisel rahvusvahelikus seadusandluses. Vanemate ja laste suhted, nende emotsionaalne ja õiguslik seos on lahutamatud isegi nendest kellegi surma korral. Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK) on suur praktika kaebuste läbivaatamisel Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni (EIÕK) artikkel 8 rikkumiste kohta. Nimetatud artikkel sätestab õiguse era- ja pereelu austamiseks. EIK-s eksisteerib pretsedendi praktika kodanike pöördumise asjus. Märgitud § 8 oluline subjekt on indiviidide kaitse võimude suvast ühiskondlike volituste teostamisel. Andmed õiendis VV kui sõjalist kuritegu sooritanud isikust on ebatõesed, tema sugulaste au ja väärikust teotavad. Ainult kohus saab ebaõigete andmete ümberlükkamisega taastada langenu au ja hea nime ning sellega lükata ümber andmed selle kohta, et sugulased pole kunagi olnud kurjategija sugulasteks.
Kostja kasutab väljendeid „hõivamine/vallutamine”, „vabastamine”, „nõukogude okupatsioon”. Andmed NSVL ja vastavalt Punaarmee kui sõja osapoole tegevusest 1941-45.a relvastatud võitluses leidsid kajastuse NRT otsuses. Sõjakuritegude määratluse annab põhikirja (London 8.08.1945) art 6, milles sõjakuriteod on sõja seaduste või tavade rikkumine. NRT otsuse jaos „Agressiivne sõda NSV Liidu vastu” on Eesti, Läti ja Leedu territoorium NSV Liidu koosseisu kuuluvaks. Saksamaa tegevus selle vallutamiseks on hinnatud kui ilmne agressioon seadusliku õigustuse varjuta. Okupeeritud territooriumi definitsioon on antud NRT otsuses. Selles tuleneb, et VV ei sa lugeda Teise maailmasõja perioodil Eesti territooriumil okupatsioonivägede esindajaks. Okupatsioonivägedeks olid Saksamaa väed. Eesti ei olnud NSV Liidu sõjaliseks vastaseks, vaid oli tema koosseisus olev vabariik. Kogu maad natslikust agressioonist kaitsev elanikkond sõdis NSV Liidu poolel Kostja võib oma arvamust avaldada, kuid mitte dokumentides, mis kannavad ametlikku iseloomu kui õiguslik põhjendus sõdur-vabastaja monumendi üleviimiseks ja säilmete ümbermatmiseks. Sellisel juhul see hinnanguline arvamus omandab õigusliku jõudu Eesti võimude teadaolevateks toiminguteks. Kostja kasutab väljendeid „hõivamine/vallutamine”, „vabastamine”, „nõukogude okupatsioon”. Sellega väidab kostja VV tegude õigusvastasust ja kuritegelikku iseloomu. See hinnang on vastuolus NRT otsuste järeldustega. Kostjal ei ole õigust hinnata samu tegusid kui kuritegelikke. Anda hinnangut, et NSVL sooritas Teise maailmasõja ajal Tallinna okupeerimise, vallutamise/anastamise võib ainult seaduse alusel loodud rahvusvaheline kohus. Nimetada riiki või tema kodanikke kurjategejateks saab ainult kohus, vastasel juhul rikutakse süütuse presumptsiooni, mis on keelatud EIÕK artikliga 6 lg 2. VV NSVL relvajõude koosseisus võitles fašistliku Saksamaa okupatsiooni vastu, ka Eesti vabastamise eest hitlerivastase koalitsiooni poolel, teades, et Eesti on NSVL koostisosa, mida okupeeris Saksamaa. Leitnant ei saanud olla 1944.a okupatsioonivõimude esindajaks. Kostja on teadlikult esitanud vale andmeid ja kohatuid hinnanguid Punaarmee ja tema leitnandi tegevuse kohta. Kostja oli teadlik uuringu avalikustamisest ja avaldamisest valitsuse ametlikul koduleheküljel arvutivõrgus. Seega võttis osa ebaõigete andmete levitamises. Ajalooline õiend sisaldab VV teotavaid andmeid. 22. septembri 1944.a sündmustele on antud ebasünnis hinnang, mis on risti vastu NRT otsusega, mis on aga VÕS § 1046 alusel õigusvastane. VV ei ole sooritanud kuritegu Eesti okupeerimise kohta ei isiklikult ega Punaarmee koosseisus. Hagejad ei ole kurjategija sugulased. Kostja on rikkunud VV sugulaste õigust tema mälestuse austamisele ning ebaõigete andmete avaldamisega viis eksitusse maailma üldsuse ja hukkunu sugulasi, mis aga vastavalt VÕS § 1047 on õigusvastane. Kostjat tuleb kohustada ümber lükkama ebaõiged andmed samal viisil, kuidas nad olid levitatud.
Mis puutub mitterahalise kahjusse, siis hagejatel on võimatu hinnata seda mingis konkreetses rahasummas. Ebaõiged andmed tekitasid sügavaid moraalseid kannatusi, hingepiina ja valu. Hagejate eesmärk on tuvastada ajaloolises õiendis toodud väidete mitteusaldatavust, mitte miljonikahju mõistmist. Kahju suurus oleks 1000 krooni. Juhindudes VÕS §-dest 1043, 1046 ja 1047 ning TsMS §-st 363 lg 1 ja 4, paluvad hagejad tunnistada kostja koostatud ajaloolises õiendis avaldatud valeandmed VV osalemisest 22.09.1944.a Tallinnas Tallinna ja Eesti vallutamises ja okupeerimises endise Nõukogude Liidu Punaarmee koosseisus ning väljendite „hõivamine/vallutamine”, „vabastamine”, „nõukogude okupatsioon” kasutamine õigusvastaseks. Kohustada kostjat ümber lükkama ebaõiged andmed. Mõista kostjalt välja 1000 krooni mitterahalise kahju katteks. Kostja vastus
see väljub kohtu pädevusest ning on tulenevalt TsMS § 423 lg 1 p 13 hagi läbivaatamata jätmise aluseks. Nähtuvalt hagiavalduse tekstist leiavad hagejad vääralt nagu kasutaks kostja Punaarmee tegevuse kohta 1944.aastal Tallinna ja Eesti vabastamisel termineid selle õigusvastasusest hõivamine/vallutamine, vabastamine jutumärkides, nõukogude okupatsioon - ja nagu oleks see lubamatu, väidetava vastuolu tõttu NRT järeldustega. Hagejad avaldavad arvamust, et kostja esitas teadlikult valeandmeid ja andis kohatud hinnangud Punaarmee tegevuse kohta. Kostja on seisukohal, et ta ei ole esitanud ebaõigeid andmeid või ebakohaseid hinnanguid Punaarmee tegevuse kohta, kuid ka juhul, kui seda oleks tehtud, ei saa Punaarmee tegevuse kohta andmete ja hinnangute avaldamine kuidagi rikkuda hagejate isiklikke õigusi (ega hagejate sugulase isiklikke õigusi), mistõttu tulevad hagejate vastavad väited kohtul jätta tähelepanuta kui asjakohatud. Kui väärtushinnang on omistatud Punaarmeele, siis pole see ühegi õigusnormi alusel üle kantav Punaarmees teeninud isikule ega selle isiku sugulastele. Pealegi polegi ajaloolises õiendis 1944. aasta sündmustega seoses kasutatud väljendit “okupeerimine” või “nõukogude okupatsioon”. Ajaloolises õiendis ei ole esitatud andmeid või hinnangut, et VV hõivas /vallutas või vabastas jutumärkides või okupeeris Eesti (s.h Tallinna) või osales õigusvastases tegevuses. Ajaloolises õiendis ei ole esitatud andmeid või hinnangut, et hagejad on hõivaja/vallutaja, vabastaja jutumärkides või okupandi sugulased.
eelduste kindlakstegemisel, millise küsimuse lahendab kohus kohtuotsuse põhjendustes aga mitte kohtuotsuse resolutsioonis.
jäi Eesti Nõukogude Liidu poolt okupeerituks kuni oma iseseisvuse taastamiseni 1991. aastal.“ Vastavalt 1945.a Londoni statuudile oli NRT pädevuseks natsidest sõjakurjategijate üle kohtupidamine aga mitte ühe või teise Euroopa riigi olemasolu või kuuluvuse määratlemine. NRT otsuse juurde kuulub ka deklaratsioon, milles on kinnitatud, et otsuse sõnastus Balti riikide s.h Eesti suhtes (NSV) ei tähenda mittetunnustamispoliitikast loobumist. Eesti Vabariik oli NSVLiidu okupatsiooni all aastatel 1940-1941, saksa okupatsiooni all aastatel 1941-1944 ning taas NSVLiidu okupatsiooni all aastatel 1944-1990/1991. Eesti NSV Ülemnõukogu võttis 29.03.1990.a vastu otsuse “Eesti riiklikust staatusest”, milles kinnitas, et (tsiteeritud): ”Eesti Vabariigi okupeerimine NSVLiidu poolt 17. juunil 1940.a ei ole katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de jure. Eesti Vabariigi territoorium on okupeeritud tänaseni. Eesti NSV Ülemnõukogu, arvestades eesti rahva selgesti väljendatud tahet Eesti Vabariigi iseseisvuse ja seadusliku riigivõimu taastamiseks tunnistab Eestis NSVLiidu riigivõimu ebaseaduslikkust selle kehtestamise momendist alates ja kuulutab välja Eesti Vabariigi taastamise (restitutio ad integrum); kuulutab välja üleminekuperioodi, mis lõpeb Eesti Vabariigi põhiseaduslike riigivõimuorganite moodustamisega.“ Riigikogu võttis 18.02.2002.a vastu avalduse „Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eesti“ milles on muuhulgas märgitud (tsiteeritud): „Alates 1940. aastast, mil Eestis algas Nõukogude okupatsioon, millele järgnes 1941. aastal Saksa okupatsioon ja 1944. aastal taas Nõukogude okupatsioon, represseerisid ja sundisid Nõukogude ja Saksa okupatsioonivõimud kodumaalt lahkuma rohkem kui viiendiku Eesti elanikest.“ Seega ei ole õigusvastane, ebaõige või ebakohane kasutada väljendeid hõivamine, vallutamine, okupeerimine või vabastamine jutumärkides seonduvalt Punaarmee tegevusega Eestis 1944. aastal.
koosolekute protokollid, Tallinna linna arhitektuuri osakonna ettekanded ja kirjavahetus (Tallinna Linnaarhiiv - TLA f. R-l) Tallinna linna heakorratrusti dokumentatsioon (TLA f. R180), 8. Eesti laskurkorpuse ja 7. Eesti laskurdiviisi poliitosakondade ettekanded ja üksuste ajaloopäevikud (ERAF f. 63, 78), ärakirjad Punaarmee 8. armee ja 2. löögiarmee operatiivettekannetest (ERAF f. 32). Lisaks kasutati Kaitseressursside Ameti Arhiivi (f. 9) ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti Arhiivi (s-ü. 6509), lisatud fotod pärinevad Filmiarhiivist ja Ajaloomuuseumist. Olulist informatsiooni leidus ka 1944-1945 aasta ajakirjanduses.“ Seega on kostja õiendi koostamisel põhjalikult kontrollinud ja analüüsinud kõikvõimalikes asjakohastes allikates sisalduvat informatsiooni ning isegi kui mõni ajaloolises õiendis sisalduv väärtushinnang või faktiväide osutuks vaatamata kostja poolt põhjalikule kontrollimisele ja analüüsile ebaõigeks või ebakohaseks, siis vastavalt VÕS § 1047 lg 3 välistaks kostja poolt teostatud põhjalik kontroll ja analüüs nende andmete või asjaolude avaldamise õigusvastasuse, sest kostjal aga ka kostja tööandjal Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutusel ning ajaloolise õiendi tellijal Välisministeeriumil oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning kostja kontrollis andmeid ja asjaolusid maksimaalse võimaliku põhjalikkuse ja hoolikusega, mis välistab ka kostja süü igasuguse võimalikult väidetava kahju tekitamises.
vaatamata kostja vastuväidetele asub seisukohale, et kostjat saab kohustada andmeid ümber lükkama, siis ei ole kostjalt võimalik nõuda andmete ümberlükkamist Vabariigi Valituse (pressitalituse) kodulehel, sest kostjal ei ole mingit kontrolli Vabariigi Valituse (pressitalituse) kodulehel andmete avaldamise üle. Tuginedes eeltoodule p a l u b kostja:
Õiendi puhul on tegemist ajaloolise uurimusega, mille eesmärk oli vastata reale küsimustele, mis on toodus sissejuhatavas osas. Õiendis ei ole tuvastatav õiguslik põhjendus. Kostja on teinud oma tööandjale Inimsusevastase Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutusele. Tellijaks on olnud Eesti Vabariigi Välisministeeriumile. Kostja on andmeid kontrollinud paljude allikate abil. Käsitletud ja loetletud on arhiiviallikaid, pärimusi, raamatuid, ajakirjandust, jm. See näitab, kui põhjalikult ja hoolikalt on kostja läbi viinud andmete kontrolli. See omakorda välistab, et kostja oleks tekitanud väidetava kahju. Õiend ei sisalda endas õiguslikke järeldusi või põhjendusi ega ole käsitletav õigusliku järeldusena. Lisaks eeltoodule on hagejad esitanud nõude kostja poolt õiendis esitatud ebaõigete andmete ümberlükkamise. Kohus on eelnevalt põhjendanud hagi mitterahuldamist, siis tuleb jätta rahuldamata ka nõue nende ümberlükkamise kohta. VÕS § 1047 lg 4 nähtuvalt andmete ümberlükkamine või paranduste avaldamine avaldaja kulu ei sõltu andmete avaldamise õigusvastasusest. Kostja ei ole avaldaja VÕS § 1047 lg 4 mõttes, kuna töötajana ei omanud kontrolli ajaloolise õiendi avaldamise üle. Hagejad on esitanud nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks, põhjendades sügavate moraalsete kannatuste, hingepiinade, hingelise valu ja tervise halvenemisega. Tegemist on lihtsalt tõendamata väitega. Väidetav kahju on samuti tõendamata. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud ning sama paragrahvi lg 4 järgi peab isik kahju hüvitamata üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 sätestab hüvitatava kahju liigid, milleks on varaline kahju või mittevaraline kahju. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 tulevalt isikuõiguste rikkumisel, eelkõige isiku au teotamisest tingitud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 on sätestatud ka kahju tekitamise õigusvastased juhud. Kuivõrd kohus on eelnevalt leidnud, et kostja ei ole esitanud valeandmeid VV kohta ning ei ole kasutanud hagis märgitud väljendeid, siis ei ole eeltoodust lähtudes põhjendatud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Menetluskulud. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab kulud menetluspool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt hageja võrdsetes osades TsMS § 165 lg 1 alusel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest, esitades avalduse asja menetlenud kohtule koos menetluskulude nimekirjaga, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. /allkiri/ Heino-Vello Pihlak Kohtunik Kohtuotsus jõustus 31.03.2011 Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2011.a. Kohtuotsusega nr 2-07-43017 PMK Paide kohtumaja kohtuotsus muutmata
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.