Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-155-10 Tartu, 2. veebruar 2011. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik Liina Nulgi hagi ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi vastu vähem makstud palga ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest keskmise palga saamiseks Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-32860 Liina Nulgi kassatsioonkaebus 1024 eurot 76 senti (16 034 krooni) Hageja Liina Nulk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Rein Napa Kostja ERGO Kindlustuse Aktsiaselts (registrikood 10017013) 3. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-32860 osas, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 30. detsembri 2009. a otsuse osas, millega maakohus mõistis ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsilt Liina Nulgi kasuks välja 16 034 (kuusteist tuhat kolmkümmend neli) krooni (1024 (üks tuhat kakskümmend neli) eurot 76 senti), ning menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Tühistatud osas jätta jõusse Tartu Maakohtu 30. detsembri 2009. a otsus samas tsiviilasjas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
Rahuldada Liina Nulgi hagi ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi vastu osaliselt.
2.2.Välja mõista ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsilt Liina Nulgi kasuks tulemustasuna 2127 (kaks tuhat ükssada kakskümmend seitse) krooni (135 (ükssada kolmkümmend viis) eurot 94 senti) ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 16 034 (kuusteist tuhat kolmkümmend neli) krooni (1024 (üks tuhat kakskümmend neli) eurot 76 senti). Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.
2.3.Jätta maakohtus kantud menetluskuludest 90% ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi kanda ja 10% Liina Nulgi kanda.
2.4.Jätta ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulud ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi kanda.
3.Rahuldada kassatsioonkaebus.
4.Tagastada Liina Nulgile kassatsioonkaebuselt 12. oktoobril 2010. a tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Liina Nulk (hageja) esitas 10. juulil 2009 Tartu Maakohtule hagi ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi
(kostja) vastu vähem makstud palga ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest keskmise palga saamiseks. Hagiavalduse kohaselt rahuldas Lõuna Tööinspektsiooni töövaidluskomisjon 4. juuni 2009. a otsusega hageja avalduse kostja vastu osaliselt, tunnistas töölepingu lõpetamise tööandja algatusel ebaseaduslikuks, luges töötaja lahkunuks omal algatusel alates 14. aprillist 2009 ja mõistis töötajale välja hüvitiseks ühe kuu keskmise palga 16 034 krooni. Hageja esitas maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras osas, millega töövaidluskomisjon jättis sisuliselt arutamata töötaja taotluse mõista tööandjalt välja vähem makstud märtsikuu palga tulemustasu fikseeritud osa 1875 krooni ja tulemustasu muutuvosa 2127 krooni.
14.septembri 2009. a avalduses palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja vähem arvestatud palk 4002 krooni ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmine palk 16 034 krooni. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures Lõuna regiooni Tartu osakonna müügigrupi juhina kuni 15. aprillini 2009. Töölepinguga kokkulepitud palga suuruseks oli alates 1. septembrist 2007 põhipalgana 7500 krooni ning fikseeritud tulemuspalga osana alates 1. juulist 2008 kuni
31.detsembrini 2008 brutotasu 1876 krooni ja alates 1. jaanuarist 2009 kuni 28. veebruarini 2009 brutotasu 1875 krooni. Alates 1. septembrist 2007 kuni 31. detsembrini 2008 oli kokku lepitud maksta tulemuspalka ka muutuvosana, mille suurus sõltus juhitava müügigrupi igakuisest käibest ja plaani täituvusest. Kostja on maksnud hagejale tulemuspalka kuni 28. veebruarini 2009. Kostja ei ole 2009. a märtsi eest hagejale tulemuspalka välja maksnud. Tulemuspalga fikseeritud osa suurus pidanuks olema märtsis 1875 krooni ning kuna hageja juhitud müügigrupi müügikäive märtsis oli 1 063 616 krooni ja plaani täituvus 88%, siis tulemuspalga muutuvosa suurus oli 0,2% käibest ehk 2127 krooni. Kuna kostja hagejale vähem arvestatud palka senini tasunud ei ole, nõudis hageja ka lõpparve väljamaksmisega viivitatud aja eest ühe kuu keskmise palga väljamõistmist kostjalt. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08 tehtud lahendis juhtinud tähelepanu ka asjaolule, et kui kohtu menetluses on ühel ajal mitu üheliigilist hagi, milles on samad pooled, võib kohus need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 374 järgi liita ühte menetlusse. Kuivõrd kohus on juba võtnud hageja nõuded menetlusse, ei ole lõpparve kinnipidamisega seotud keskmise palga nõude eraldi arutamine mõistlik ja otstarbekas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad pooled töösuhtes käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Töölepingu seaduse (TLS) § 18 kohaselt ei ole töölepingu ühepoolne muutmine lubatud. Jättes hagejale välja maksmata 2009. a märtsi tulemuspalga, ei ole kostja käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtet järgides - tema käitumine on vastuoluline, sest kogu varasema praktika järgi vormistati tulemuspalga kokkulepped tagantjärele. Seega on kostja hageja palgatingimusi ühepoolselt ja töötajale mitteootuspäraselt muutnud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et lõpparve on hagejale õigesti välja makstud. Pooled ei ole sõlminud kokkulepet, mille järgi oleks kostja pidanud maksma hagejale lisatasu 2009. a märtsi eest. Kostja sõlmib müügitöötajatega tähtajalisi kokkuleppeid tulemustasu saamiseks sõltuvalt täidetud eesmärkidest. Pooled olid sõlminud kokkuleppe tulemustasu maksmiseks ajavahemikul 1. jaanuar
kuni 28. veebruar 2009. Hageja on hagiga kõrvale kaldunud töövaidluskomisjonile esitatud nõudest. Hageja ei ole esitanud töövaidluskomisjonile lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga nõuet. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08 tehtud lahendis selgitanud, et individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 3 teise lause järgi võib hagis esitada üksnes samad nõuded, mis isik esitas töövaidluskomisjonile. Töölepingu p 4.2 kohaselt oli tulemuspalk ette nähtud vaid tööülesannete korrektse täitmise eest. Hageja ei ole täitnud töölepingulisi kohustusi nõuetekohaselt (hilines tööle ja rikkus 2P keskkonna kasutamise tingimusi).
3.Tartu Maakohus rahuldas 30. detsembri 2009. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja tulemustasuna 2127 krooni ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 16 034 krooni. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata. 90% menetluskuludest jättis maakohus kostja kanda ja 10% menetluskuludest hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et märtsis 2009 ei kehtinud poolte vahel mitte ühtegi kirjalikku kokkulepet, mis oleks reguleerinud hagejale lisatasu maksmist sellel kuul. Pooltevaheline tööleping on lõppenud alates 14. aprillist 2009. 30. detsembril 1998 sõlmitud kirjaliku töölepingu p 4.2 kohaselt makstakse lisaks põhipalgale töötajale tööülesannete korrektse täitmise eest tulemuspalka 1000 krooni kuus. Tööandjal on õigus mitte maksta tulemuspalka töötaja töökohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral. Pooled on korduvalt leppinud kokku töölepingu p 4.2 muutmises (töölepingu lisad nr 1, 17, 18, 20) ja leppinud kokku hagejale tulemuspalga maksmise kahes osas: fikseeritud tulemuspalk ja tulemuspalk muutuvosana. Lisade kohaselt on pooled leppinud töölepingu p-s 4.2 sätestatud lisatasu suuruse kokku tähtaegselt. Lisaga nr 17 (sõlmitud 14. septembril 2007) on pooled kokku leppinud töölepingu p 4.2 algse redaktsiooni muutmises alates 1. septembrist 2007 ja lisatasus ajavahemikuks 1. september 2007 kuni 31.detsember 2008. Lisaga nr 17 lepiti kokku, et lisatasu arvutamise aluseks on müügigrupi kahjukindlustuse käive, ja määrati ka lisatasu suuruse arvutamise alused (tulemuspalk muutuvosana). Järgnevaks ajavahemikuks ei ole töölepingu p-s 4.2 sätestatud lisatasu kokku lepitud. Samas on kostja pangakonto väljavõttega tõendatud, et kuigi kirjalikku kokkulepet pooltel ei olnud, on kostja jätkanud hagejale lepingu p-s 4.2 sätestatud lisatasu maksmist ka jaanuaris ja veebruaris 2009. Töölepingu p 10.1 kohaselt saab töölepingu tingimusi muuta poolte kokkuleppel, fikseerides need kirjalikult sama lepingu lisana. VÕS § 13 lg 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele tingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis. Seega ei saa kostja tugineda tulemustasu muutuvosa hagejale tasumata jätmisel kirjaliku kokkuleppe puudumisele ja ta peab hagejale tasuma hagetud 2127 krooni, mille suurust ei ole kostja vaidlustanud. Ka fikseeritud tulemuspalgas on pooled alates töölepingu p 4.2 muutmisest 1. septembrist 2007 leppinud kokku tähtajaliselt. Viimati lepiti fikseeritud tulemuspalga suurus kokku 5. märtsil 2009 töölepingu lisaga nr 23 ajavahemikuks 1. jaanuar kuni 28. veebruar 2009. Selle kokkuleppe järgi oli tulemuspalk 1875 krooni kuus brutotasuna müügigrupi tulemusliku juhtimise eest sellel ajavahemikul. Maakohus leidis, et olukorras, kus pooltel ei olnud mingit kokkulepet fikseeritud
tulemustasu kohta ja ei ole toimunud ka faktilist fikseeritud tulemustasu väljamaksmist hagejale, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt fikseeritud tulemustasu 2009. a märtsi eest. Tegemist ei ole TLS §-s 18 sätestatud kostja ühepoolse töölepingu muutmisega, puudus poolte kokkulepe fikseeritud tulemuspalga maksmiseks. Kuna tegemist on erinevalt tulemuspalga muutuvosast just fikseeritud tulemuspalgaga, ei ole ka hageja esitanud neid kriteeriume, mille kohaselt kostja oli kohustatud sellist fikseeritud tulemuspalka maksma 2009. a märtsi eest. Asjaolu, et hageja oli sellist tulemustasu varem saanud, ei saa olla argumendiks, kuna varem maksti fikseeritud tulemustasu üksnes kahepoolsete kokkulepete alusel. Kokkuleppe puudumisel ei saanud töötajal olla ka ootust saada fikseeritud tulemuspalka. 1875 krooni suuruse fikseeritud tulemuspalga nõudes jättis maakohus hagi rahuldamata. Hageja on esitanud 14. septembril 2009 kohtule ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise nõude lõpparve kinnipidamise eest. Nimetatud nõuet ei ole hageja töövaidluskomisjonile esitanud. Maakohus nõustus kostjaga, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08 tehtud lahendis asunud seisukohale, et töövaidluskomisjoni otsuse järgselt vaatab kohus taotluse saamisel läbi sama vaidluse, mille vaatas läbi ka töövaidluskomisjon. Samas on Riigikohus viidatud lahendi p-des 15-16 seisukohal, et kui hageja esitab nimetatud töövaidluse käigus veel avaldusi, mida saab pidada iseseisvaks hagiavalduseks, tuleb neid hageja nõudeid ka menetleda ja vajadusel need hagid liita. Just sellise olukorraga on tegemist ka praegusel juhul - hageja on 14. septembril 2009 esitanud iseseisva hagiavaldusega täiendava nõude, mida kohus on pidanud otstarbekaks menetleda ühes menetluses hageja taotlusega vaadata läbi töövaidluskomisjoni otsus, kuna pooled on samad. Kostja ei ole lõpparve koosseisus hagejale seniajani välja maksnud tulemustasu 2127 krooni. Hageja taotleb välja mõista lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmine palk 16 034 krooni. Kostja ei vaidlusta küll hageja keskmise palga arvestuslikku suurust, kuid palub ka selles osas jätta hagi rahuldamata. TLS § 119 lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06 tehtud lahendis on Riigikohus seisukohal, et tulenevalt palgaseaduse (PalS) §-st 29 ja TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Kui kohus asjas tuvastab, et kostja jättis töölepingu lõppemisel hagejale lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena saamata palga nõue ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud hüvitis. Kostja on olnud viivituses lõpparve koosseisus tulemustasu väljamaksmisega alates 15. aprillist 2009. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08 tehtud lahendis asunud seisukohale, et TLS § 119 lg 2 kohaldamist ei välista asjaolu, et töölepingu pooled vaidlevad lõpparve koosseisu kuuluvate summade ja lõpparve suuruse üle. Kostja ei ole taotlenud hüvitise vähendamist. Kuna kostja on olnud viivituses lõpparve täieliku väljamaksmisega rohkem kui üks kuu, siis tuleb kostjalt välja mõista hüvitisena hageja ühe kuu keskmine palk, mis on 16 034 krooni.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning
teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, leides, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16. septembri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 034 krooni, ning menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude jaotuse jättis ringkonnakohus maakohtu otsustada. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega lisatasu maksmise kohustuse tuvastamise kohta. Kirjalikku kokkulepet lisatasu maksmise kohta ei olnud ka jaanuaris ning veebruaris, kuid töötajale maksti lisatasu. Juhul kui tööandja leidis, et esimest korda langesid lisatasu maksmise alused ära märtsis, lasus tal selle tõendamise koormus. Tööandja oleks saanud seda tõendada eelkõige kirjaliku dokumendiga. Kostja väide, et lisatasu maksmata jätmiseks andis aluse distsiplinaarkaristus, ei ole õige. Töövaidluskomisjon on tuvastanud, et viidatud distsiplinaarkaristuse määramine oli tühine, samuti puuduvad asjas muud tõendid, millest nähtuksid alused lisatasu maksmise lõpetamiseks. Töövaidluskomisjoni 4. juuni 2009. a otsus on sisuliselt jõustunud, kuna ITVS § 25 lg 1 kohaselt jõustub töövaidluskomisjoni otsus pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse. Töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Asja materjalidest ei nähtu hageja ega kohtu seisukoht hageja esialgu esitatud nõuete kohta, kuid kuna maakohus kohustas hagejat esitama uue hagi ja hageja esitas hoopis teised nõuded kui esialgu, siis võib eeldada, et hageja loobus esialgses hagis esitatud nõuetest. Kuna asjas on töövaidluskomisjoni otsusega seotud üksnes lisatasu küsimus, mille töövaidluskomisjon jättis üldse tähelepanuta, siis saab järeldada, et töövaidluskomisjoni 4. juuni 2009. a otsus on jõustunud. Maakohus on õigesti tõlgendanud ITVS § 24 lg-t 3, mille teise lause kohaselt võib hagis esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Selles vaidluses saab selliseks nõudeks pidada 2127 krooni nõuet, mille maakohus rahuldas. Hageja nõue 1875 krooni suuruse fikseeritud tulemuspalga väljamõistmiseks on uus nõue, mida töövaidluskomisjonis ei arutatud. Selle nõude üle apellatsioonimenetluses ei vaielda, kuna 1875 krooni osas hagi rahuldamata jätmist ei ole vaidlustatud. Samas oli maakohus õigustatud selles osas hagi läbi vaatama tulenevalt ITVS § 4 lg 2 ja § 6 lg 3 koosmõjust. Nimetatud sätete kohaselt on töötajal või tööandjal õigus valida, kas pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni või kohtusse. Töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Eeltoodud sätetest tuleneb, et ka juhul, kui isik ei esitanud kõiki nõudeid töövaidluskomisjonile, on tal õigus need ettenähtud tähtaja jooksul esitada maakohtule haginõuetena, seda ka sõltumata sellest, kas töövaidluskomisjoni otsuse peale üldse edasi kaevati. Põhjendatud on kostja väide, et ühe kuupalga suurune hüvitis on ebaproportsionaalne võrreldes tööandja tasumata jäänud lõpparve osaga. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole taotlenud hüvitise vähendamist, samas aga nähtub asja materjalidest, et seda asjaolu ei ole kohus menetluses pooltega arutanud ning selline protsessinormi rikkumine on kaasa toonud materiaalõiguse normi
ebaõige kohaldamise. Kuni 30. juunini 2009 kehtinud TLS § 74 lg 2 kohaselt oli kostja kohustatud maksma töölepingu lõpetamise päeval hagejale kõik tööandjalt saada olevad summad. Vastutus lõpparve kinnipidamise eest oli sätestatud TLS § 119 lg-s 2, mille kohaselt oli lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka lõpparve väljamaksmisega viivitamise iga päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 1. novembril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06 tehtud otsuses asunud seisukohale, et "kui tööraamatu kinnipidamine on aset leidnud pärast võlaõigusseaduse jõustumist, siis on TLS § 119 lg-st 1 tuleneva vastutuse rakendamisel vaja arvestada VÕS § 1 lg 1, mille kohaselt kohaldatakse käesoleva seaduse üldosas sätestatut kõikidele lepingutele, muu hulgas töölepingule. Kolleegium leiab, et pärast võlaõigusseaduse jõustumist on TLS § 119 lg 1 kohaldamise eeldused muutunud". Ringkonnakohus leidis, et Riigikohtus TLS § 119 lg-le 1 antud tõlgendus kehtib ka TLS § 119 lg 2 kohta ning TLS § 119 lg 2 kohaldamise eeldused on muutunud pärast võlaõigusseaduse jõustumist. Tööandja vastutus lõpparve kinnipidamise eest on kehtestatud eesmärgiga kaitsta töötaja õigust saada töölepingu lõpetamise päeval kätte kõik seaduse ja töölepingu järgi saada olevad summad. Töölepingu lõpetamise päeval tekib tööandjale kohustus maksta lõpparve. Tegemist on rahalise kohustusega ning kohaldatavad on VÕS §-s 101 sätestatud õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lg 2 teise lause kohaselt ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt eelkõige õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Seega, kui tööandja rikub lõpparve maksmise kohustust, on töötajal õigus nõuda nii viivist kui ka kahju hüvitamist. VÕS § 113 lg 5 täpsustab rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist ning selle kohaselt, kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Iseenesest saaks ringkonnakohus tuvastada, et kostja on oma rahalise kohustuse täitmisega, s.o lõpparve maksmisega, viivitanud ning sellest lähtuvalt arvutada seadusest tuleneva viivise ja selle kostjalt välja mõista, kuid sel juhul ei saaks hageja soovi korral tõendada viivist ületava kahju olemasolu. Seetõttu ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada 16 034 krooni väljamõistmise osas ja tsiviilasi tuleb saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, et anda hagejale võimalus tõendada viivist ületava võimaliku kahju olemasolu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub jätta jõusse maakohtu otsus tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus vale materiaalõiguse normi ilmse vale kohaldamise ja Riigikohtu 1. novembril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06 tehtud otsuses antud
tõlgenduse ebaõige rakendamise tõttu. Kuni 30. juunini 2009 kehtinud TLS § 119 lg 2 kohaselt oli tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Pooled ei vaielnud töötaja keskmise palga suuruse üle, samuti asjaolu üle, et kuni kohtuotsuse tegemiseni oli hagejale arvestuslik tulemustasu 2127 krooni lõpparve koosseisus välja maksmata, seega oli tööandja viivituses temal lasunud kohustuse täitmisega üle kaheksa kuu. Seega on seadusandja, sätestades tööandja vastutuse, sidunud selle töötaja keskmise palgaga, mitte aga väljamaksmata lõpparve osa suurusega. Seejuures on erinevalt tööraamatu kätteandmisega viivitamisest (kus vastutus ehk hüvitise maksmise kohustus lasub tööandjal kuni tööraamatu tegeliku kättesaamiseni, TLS § 119 lg 1) tegemist tööandja piiratud vastutusega - mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Ka Riigikohus on
5.veebruari 2007. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06 märkinud, et tulenevalt PalS §-st 29 ja TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve väljamaksmise aja eest makstav keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest, ning
19.märtsi 2008. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, et TLS § 119 lg 2 kohaldamist ei välista asjaolu, et töölepingu pooled vaidlevad lõpparve koosseisu kuuluvate summade ja lõpparve suuruse üle. Hageja leiab, et tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06 antud tõlgendus TLS § 119 lg-le 1 ei ole analoogia alusel ülekantav sama paragrahvi lõikele 2, sest Riigikohus ei ole seda selliselt tõlgendanud ka oma hilisemates lahendites (tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06 ja 3-2-1-6-08). Ringkonnakohus ei ole arvestanud ka Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06 käsitletud eripära, samuti TLS §-s 17 sätestatuga, et sätete vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötaja jaoks soodsaim. Väär on ringkonnakohtu järeldus, et maakohus rikkus TsMS § 351, kuna ei arutanud pooltega, kas kostja taotleb hüvitise vähendamist, ja et see on kaasa toonud materiaalõiguse normi väära kohaldamise. Kostjal oli hagile vastates võimalus ja ka TsMS § 394 lg 2 p-st 3 tulenev kohustus esitada kõik oma vastuväited. Seda võinuks kostja teha ka eelmenetluses, põhiistungil ja menetlusstaadiumis, kus kohus küsitles pooli asja kompromissiga lõpetamise võimalustes.
8.Kostja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud. Kassatsioonkaebusele on vastuse esitanud kostja lepinguline esindaja, kes ei ole vandeadvokaat ega kostja seaduslik esindaja. TsMS § 218 lg-te 3 ja 4 koostoimes võib kassatsioonkaebusele vastata üksnes menetlusosaline ise (juriidilise isiku puhul seaduslik esindaja) või vandeadvokaadist esindaja.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 034 krooni ning jaotas menetluskulud ning saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Tühistatud osas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse Tartu Maakohtu 30. detsembri 2009. a otsus samas tsiviilasjas. Osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, st kostjalt hageja kasuks tulemustasuna 2127 krooni väljamõistmise osas, tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Maakohtu fikseeritud tulemuspalga 1875 krooni nõude rahuldamata jätmist ei ole kostja
apellatsioonkaebusega vaidlustanud.
10.Kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Hageja esitas kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 034 krooni, ning menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Ringkonnakohus leidis, et Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06 väljendatud seisukoht TLS § 119 lg 1 kohaldamise kohta kehtib ka TLS § 119 lg 2 kohaldamisel. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 119 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud tööraamatu kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Riigikohus on 1. novembril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06 tehtud otsuse p-s 17 leidnud TLS § 119 lg 1 kohta, et tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist. Seega ei ole enam mõistlikku põhjust eeldada, et töötajale tekib kahju tööraamatu puudumise tõttu. Samas ei saa kahju tekkimist täielikult välistada. Alates 1. juulist 2002 tuleb õiguskaitsevahendite kohaldamisel lähtuda ka võlaõigusseaduse sätetest. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium leidis eelnimetatud asjas, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest, kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab ühe õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumisel kahju hüvitamise nõude. Kui tööandja rikub tööraamatu kätteandmise kohustust, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju tekkinud. Kolleegium leiab, et tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06 väljendatud seisukoht tööandja vastutuse kohta tööraamatu kätteandmise kohustuse rikkumisel ei ole kohaldatav TLS § 119 lg 2 puhul, kui tööandja viivitab lõpparve väljamaksmisega. Enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 119 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud lõpparve kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Riigikohus on 5. veebruaril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06 tehtud otsuse p-s 13 leidnud, et tulenevalt PalS §-st 29 ja TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Kui kohus asjas tuvastab, et kostja jättis töölepingu lõppemisel hagejale lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena saamata palga nõue ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud hüvitis. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Tööraamatu puudumisel ja lõpparve väljamaksmisega viivitamisel on töötaja jaoks erinevad tagajärjed. Kui tööraamatu puudumisel ei ole põhjust eeldada, et töötajale tekiks tööraamatu puudumise tõttu kahju (kuigi kahju tekkimist ei saa ka välistada), siis lõpparve tasumisega viivitamine mõjutab eeldatavasti oluliselt töötaja varalisi huve. Kolleegium leiab eelnevale tuginedes, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 119 lg-t 2, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus selles
osas tühistada.
12.Ringkonnakohus leidis veel, et põhjendatud on kostja väide, et ühe kuupalga suurune hüvitis on ebaproportsionaalne võrreldes tööandja tasumata jäänud lõpparve osaga. Kolleegium ei nõustu ka selle ringkonnakohtu seisukohaga. Maakohus tuvastas, et kostja on olnud viivituses täieliku lõpparve väljamaksmisega rohkem kui üks kuu. Seetõttu järeldas maakohus õigesti, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitisena hageja ühe kuu keskmine palk 16 034 krooni.
13.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega TLS § 119 lg 2 kohta ja leiab, et maakohus on õigesti kostjalt hageja kasuks välja mõistnud lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitisena hageja ühe kuu keskmise palga 16 034 krooni. Kolleegium leiab, et TsMS § 691 p 5 alusel tuleb tühistatud osas jätta jõusse maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 034 krooni. Kuivõrd tühistada tuleb ka ringkonnakohtu otsus osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu menetluskulude jaotuse ja saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb jõusse jätta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda.
14.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.