2-10-43748/15 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-10-43748 Menetluskulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (31.01.2011.a). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud MG(hageja) esitas 08.09.2010 maakohtule hagi TTTAS(kostja) vastu tervisekahju hüvitise nõudes. 04.10.2010 suurendas hageja nõuet. Hagiavalduse kohaselt tuvastati 06.05.1999 hagejal kutsehaigus – füüsiline ülekoormus kombineeritud vibratsiooni toime nähtudega ning alates 03.05.2000 on töövõimekaotus 40 %. Tallinna Ringkonnakohtu 03.02.2005 kohtuotsusega mõisteti kostjalt ja riigilt välja tervisekahju hüvitis (tsiviilasi nr 2-2/91/05). Kostja osavastutuse määraks on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud 52.88 %. 08.03.2005 tuvastati hagejal töövõimekaotus 30 %. Kostja ei olnud nõus vabatahtlikult hüvitist maksma ning hageja pöördus uuesti kohtusse. Tallinna Ringkonnakohtu 11.05.2007 otsusega mõisteti kostjalt välja tervisekahju hüvitis (tsiviilasi nr 2-06-12663), kuid seda kuni 31.03.2010, ehk kuni uue arstliku ekspertiisi läbiviimise tähtajani. 15.03.2010 tuvastati hagejal korduvekspertiisi käigus püsiva töövõime kaotus 30 % seoses kutsehaigusega perioodil 31.03.2010 – 31.03.2015. Tervisekahjustusest tingitud lisakuludeks tuvastati hagejal proteesid ja abivahendid, retseptiravimid, sanatooriumituusikud: 14 päeva ambulatoorset või 10 päeva statsionaarset taastusravi aastas, sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi ja teised töövigastusest tingitud lisakulutused. Kostja maksis hagejale tervisekahju hüvitist kuni 30.04.2010. Hageja ühekordse tervisekahju hüvitise nõue ajavahemiku 01.05.2010 – 01.09.2010 eest on 6 464 krooni ning alates 01.09.2010 igakuuliselt 1 616 krooni eluaegselt, mida tuleb indekseerida igal aastal 1. märtsi Statistikaameti poolt avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. Hageja on teinud lisakulutusi ja ostnud retseptiravimeid summas 274 krooni, millest kostja vastutuse osa on 144.90 krooni. Hageja viibis 08.09.2010 – 17.09.2010 taastusravil Sihtasutuses Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus, mille eest hageja tasus 08.09.2010 kostja poolt hüvitamisele kuuluva osa 5 074 krooni. Hagejat viis ja tõi sanatooriumist koju abikaasa, millega kaasnesid sõidukulu 923.86 krooni, millest kostja osa on 488.54 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Esmalt leiab kostja, et asjas on olemas jõustunud kohtulahend, mistõttu oleks pidanud kohus keelduma asja menetlusse võtmisest. Uue nõude esitamise eeldusi ei esine, sest muutunud ei ole maksete suurust ega kestvust mõjutavad asjaolud. Tervisekahju hüvitise maksmise kohustuse aluseks ei ole mitte arstliku ekspertiisi otsus, vaid hüvitise maksmise kohustuse

2-10-43748 aluseks on kostja poolt hagejale kahju tekitamine. Kostja ei nõustu, et kostja osavastutuse määraks on 52.88 %. Kostja leiab, et kui kostja vastutab, siis kostja osavastutuse suuruseks on 29.8 %. Arvestatud ei ole vananemise mõju hageja töövõimetusele. Kostja märgib, et varasemates kohtulahendites ei ole olnud tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks. Kostjale on siduvad kohtuotsuste resolutsioonides sätestatud otsused. Kostja ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu p 62 seisukohaga, millest tulenevalt peaks kutsehaiguse kujunemise perioodiks olema 29.01.1979 – 28.01.1989, mitte 29.01.1989 – 07.05.1999, kuna tavalise füüsilise ülekoormushaiguse rühma kutsehaiguse kujunemiseks on 10 aastat. Samuti ei ole põhjendatud võtta kostja vastutuse määramise aluseks täisaastad. Maakohtu põhjendused Kohus leiab, et hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Samade poolte vahel on Tallinna Ringkonnakohtu 11.05.2007 otsusega jõustunud 01.12.2006 Harju Maakohtu kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-06-12663, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja tervisekahju hüvitis ning alates 01.05.2006 igakuuliste maksetena 1 073.04 krooni, mis kuulus indekseerimisele iga aasta 1. märtsil Statistikaameti poolt avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga (t lk 8-16). Nimetatud hüvitis kuulus kohtuotsuse alusel hagejale väljamaksmisele kuni 31.03.2010 (k.a). 15.03.2010 Sotsiaalkindlustusameti otsusega nr 601939 on määratud hagejale töövõime kaotuse protsendiks 30%, mille põhjuseks on kutsehaigus ning perioodiks on 31.03.2010 kuni 31.03.2015 (t lk 17-19, 2010.a epikriis t lk 20-21). Hageja on esitanud hagi kostja vastu, kuna kostja on 16.04.2010 teatisega teatanud, et kostjal oli kohustus maksta igakuist hüvitist kohtuotsuse alusel kuni 31.03.2010 ning seega on kostja kohustused hageja ees täidetud (t lk 22). Kostja on olnud seisukohal, et poolte vahel on olemas sama eseme kohta samal alusel tehtud jõustunud kohtulahend, mistõttu ei saa kohus nimetatud nõuet menetleda. Kohus on kostja nõude läbivaatamata jätmise taotluse osas võtnud seisukoha 13.12.2010 kohtuistungil (t lk 73). Riigikohus on leidnud, et uueks asjaoluks, mis annaks õiguse samast tervisekahjustusest tuleneva uue hagi esitamiseks, võib olla näiteks hageja tervise halvenemine või kahju suurenemine (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-27-04, p 17). Uue hagi võib esitada samuti juhul, kui nõutakse sellise kahju hüvitamist, mida varem ei nõutud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-7608, p 18). Kuna hageja nõuab kahju alates 01.05.2010, siis tegemist on kahjuga, mida varem ei ole nõutud. Vaidlustamata asjaolude kohaselt töötas hageja kostja juures trollijuhina 01.12.1993 kuni 07.05.1999. Kuna hageja töötas kostja juures enne 1. juulit 2002, tuleb asja lahendamisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2 ja 11 ja § 22 lg 1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust, st tsiviilkoodeksit. Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib käesolevas asjas TsK § 463-473. Eesti Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kehtestatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord“ (edaspidi ajutine kord) kaotas kehtivuse alates 01.07.2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-53-06, 3-2-1114-08, 3-2-1-117-08). TsK § 448 lg 1 sätestatud kahju täies ulatuses hüvitamise põhimõtte kohaselt tuli hageja asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud, ning samad põhimõtted tulenevad ka ajutise korra p-st 2 (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-54-00, 3-2-1-10902, 3-2-1-140-09). Kahju hüvitamise eelduseks on TsK § 448 lg 1 ja 2 tulenevalt kahju

2-10-43748 tekitaja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine kannatanul, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel. Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise (muu hulgas töökaitsenormide rikkumise), kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada. Tervisekahju hüvitamise erisätted kahju hüvitamise nõude eelduste osas erisusi ette ei näe, küll aga täpsustavad nõutava hüvitise suurust (nt TsK § 464 lg 1). Hageja nõude näol on tegemist töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud sissetuleku hüvitamise nõudega. Sellise nõude annavad hagejale TsK § 463 lg 1 ning ajutise korra p 2. Hüvitist tuleb kostjal maksta TsK § 472 ja ajutise korra p 17 esimese lause järgi kuumaksetena. Hageja on lähtunud hüvitise suuruse määramisel ajutises korras ettenähtud põhimõtetest, mis on tuvastatud 03.03.2004 Tallinna Linnakohtu otsuses (tsiviilasi nr 2/4/228-8525/99, t lk 75-93). Kostja leiab, et tema ei saa olla vastutav hagejale kutsehaiguse tekkimises. Samade poolte vahel on jõustunud 03.02.2005 Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsus, millega määrati kostja osavastutuseks 52.88 %. TsK § 448 lg 1 järgi peab hüvitama isikule kahju üksnes selle tekitanud isik, st kindlaks tuleb teha põhjuslik seos kahju tekitaja käitumise ja tekkinud kahju vahel. Kahju hüvitamise eelduseks olevad asjaolud on seega tuvastatud jõustunud kohtulahendiga (t lk 95-106). TsMS § 457 lg 1 kohaselt jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on jõustunud kohtuotsus siduv nende tuvastatud asjaolude osas, mis on selgelt olnud haginõude (eseme) aluseks. Käesoleva hagi aluseks olevateks faktilisteks asjaoludeks on: hagejal kutsehaiguse tekkimine, töövõime kaotus, kahju tekkimine (sissetuleku vähenemine), kahju tekitaja õigusvastane käitumine, põhjuslik seos kahju ja teo vahel, sh osavastutuse määr 52.88 %, ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel. Kostja ei ole välja toonud uusi asjaolusid, mis annaksid aluse osavastutuse määra muutmiseks. Kostja on esitanud sisulisi vastuväiteid jõustunud kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele (näiteks 07.01.2011 menetlusdokumendi p 2, 3), mida oleks saanud esitada üksnes kohtuotsust vaidlustades. Kostja väide, et arvestatud ei ole vananemise mõju hageja töövõimetusele, ei ole õige, sest tulenevalt püsiva töövõimetuse tuvastamise 15.03.2010 otsusest nr 601939 nähtub üheselt, et töövõime kaotuse põhjuseks 30 % ulatuses on kutsehaigus. 03.03.2004 Tallinna Linnakohtu otsuses on välja toodud hageja hüvitise arvestus ning ka käesolevas hagis tugineb hageja nimetatud arvestusele, mida on vastavalt ajutisele korrale indekseeritud (t lk 121). Tulenevalt jõustunud 01.12.2006 Harju Maakohtu kohtuotsusest on alates 01.05.2006 igakuise hüvitise suurus 1 073.04 krooni (t lk 8-11). Kohtu hinnangul on põhjendamatu, et kui juba jõustunud kohtuotsustega on hüvitise suurus ja arvutamise kord tuvastatud, siis peaks hageja seda uuesti samade poolte vahel olevas vaidluses tõendama. Kostja ei ole välja toonud uusi asjaolusid, mis annaksid aluse nimetatud asjaolude ümberhindamiseks. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hageja poolt välja toodud hüvitise arvutamisele (t lk 121). Seega on alates 01.05.2010 igakuine hüvitis 1 616 krooni (103.28 eurot) ning ühekordse maksena kuulub kostjalt väljamaksmisele (4 x 1 616) 6 464 krooni ja alates 01.09.2010 igakuiselt 1 616 krooni, mis indekseeritakse iga aasta 1. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. Hageja on hagiavalduses märkinud, et taotleb hüvitise määramist eluaegselt. TsK § 463 lg 1 ega § 464 lg 1 ei keela tervisekahjustuse tekitamise korral mõista kannatanule hüvitis välja eluks ajaks. Vastupidist ei saa järeldada ka TsK § 463 lg-tes 2 ja 3 ega § 464 lg-s 2 sätestatust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-117-08, p 14). Hüvitise maksmise kohustuse aluseks on kostja poolt hagejale

2-10-43748 kahju tekitamine ja seega pole põhjust hüvitise väljamaksmise perioodi siduda püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuses märgitud korduvekspertiisi taotlemise tähtajaga. Hageja nõuab kostjalt lisakulutusi summas 5 707.44 krooni (364.77 eurot). Tulenevalt 15.03.2010 püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusest nr 601939 on tervisekahjustusest tingitud lisakulud: proteesid ja abivahendid; retseptiravimid; sanatooriumituusikud: 14 päeva ambulatoorset või 10 päeva statsionaarset taastusravi aastas; sõidukulud raviastutusse või sanatooriumi; teised töövigastusest/kutsehaigusest tingitud lisakulutused. Seega on kinnitatud arstliku ekspertiisiga, et hageja lisakulutusteks on taastusravi ja sellega seotud sõidukulud ning retseptiravimid. Hageja on tõendanud lisakulutuste kandmist (t lk 24, 38-42), millest kostja osa vastavalt osavastutuse määrale on 5 707.44 krooni. Kohtu hinnangul on tegemist tervisekahjustusest tingitud kulutustega, mis kuuluvad TsK § 463 lg 1 ja ajutise korra p 8 alusel hagejale hüvitamisele. Tulenevalt TsMS § 124 lg 1 ja § 129 lg 2 on käesoleva tsiviilasja hinnaks (5 707.44 + 14 544) 20 251.44 krooni (1 294.30 eurot). TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule, sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.