Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

2-10-12505

I Võlausaldaja avaldus 16.03.2010 esitas Tallinna Linn Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu avalduse osaühingu R.R.R. pankroti välja kuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt ei ole võlgnik täitnud 28.04.2004 sõlmitud üürilepingu nr 3-5/169 järgseid kohustusi ja võlgneb võlausaldajale 116 523.08 krooni (7 447.18 eurot). 15.02.2010 saatis võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse, mis on kätte toimetatud 18.02.2010. Kuna võlg on tasumata, leiab võlausaldaja, et tal on tekkinud alus pankrotiavalduse esitamiseks.

II Võlgniku vastus pankrotiavaldusele Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu, kuivõrd võlgnik ei tunnista võlausaldaja nõuet. Võlgnik on avaldanud, et tasaarveldab võlausaldaja pankrotiavalduses nimetatud nõude kogusummas 116 423.08 krooni (7 447.18 eurot) enda nõudega võlausaldaja vastu summas 516 421.03 krooni (33 005.32 eurot).

III Ajutise halduri aruande sisu 31.04.2010 määrusega on kohus määranud ajutiseks halduriks Sirje Taela. Ajutine pankrotihaldur on esitanud ajutise halduri aruande, millest nähtub, et võlgniku vara on kokku 11 011 krooni (703.73 eurot), samas on kohustusi võlgnikul 117 085.31 krooni (7 483.12 euro) ulatuses. Ajutine haldur on leidnud, et võlgniku majandusraksuste põhjuseks on asjaolu, et äriühingu äriplaan koostati aastal 2004, samal aastal sõlmiti võlausaldajaga äripindade üürileping tähtajaga 5 aastat ja pikemas perspektiivis eeldati, et üürilepingu lõppedes õnnestub äripind selle omanikult välja osta. Võlgniku tegevus oligi rajatud renditulu saamisele ning kergeusklikult eeldati, et selline tegevus jätkub ka tulevikus. Ajutise halduri hinnangul oleks pidanud võlgniku juhatuse liige esitama hiljemalt 2009. aasta sügisel pankrotiavalduse. Äriühingu majandustegevus lõppes 2009. a augustikuus ja juba 04.02.2009 edastas võlausaldaja võlgnikule üürilepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, 15.02.2009 edastati võlgnikule pankrotihoiatus ja nõuded äriruumide vabastamiseks Võlgniku varadest ei piisa pankrotimenetluse katmiseks, mistõttu tuleb ajutise halduri hinnangul lõpetada menetlus raugemisega, pankrotti välja kuulutamata, juhul kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ei maksa kohtu deposiiti 30 000 krooni (1 917.35 eurot) edasise pankrotimenetluse jätkamiseks. 30.06.2010 määras kohus osaühingu R.R.R. pankrotimenetluse raugemise vältimiseks kohtu deposiiti makstavaks summaks 30 000 krooni (1 917.35 eurot), mida ei ole käesoleva ajani tasutud, samuti ei ole kõnealuse summa maksmise soovi käesoleva ajani võlgnik, võlausaldaja ega kolmandad isikud avaldanud.

2-10-12505 IV Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 1 lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 sätestab, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 29 lg 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. PankrS § 29 lg 2 sätestab, et kohus võib lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. PankrS § 29 lg 3 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust raugemise tõttu käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. PankrS § 29 lg 8 sätestab, et kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu, likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta. Kui pankrotimenetluse raugemisel on võlgnikul mingi vara, makstakse sellest kõigepealt ajutise halduri tasu ja kaetakse vajalikud kulutused. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 39 p 41 kohaselt lõpetatakse juriidiline isik juriidilise isiku pankroti väljakuulutamisega või pankrotimenetluse raugemisega enne pankroti väljakuulutamist. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 136 sätestab, et osakapital peab olema vähemalt 2 500 eurot. ÄS § 176 sätestab, et kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, peavad osanikud otsustama: osakapitali vähendamise või suurendamise tingimusel, et netovara suurus moodustaks seeläbi vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse või muude abinõude tarvitusele võtmise, mille tulemusena osaühingu netovara suurus moodustaks vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse; osaühingu lõpetamise, ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või pankrotiavalduse esitamise. ÄS 180 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse ÄS §-s 187 sätestatut. 16.03.2010 esitas Tallinna Linn Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu avalduse osaühingu R.R.R. pankroti välja kuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt ei ole võlgnik täitnud

2-10-12505 28.04.2004 sõlmitud üürilepingu nr 3-5/169 järgseid kohustusi ja võlgneb võlausaldajale 116 523.08 krooni (7 447.18 eurot). 15.02.2010 saatis võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse, mis on kätte toimetatud 18.02.2010. Kuna võlg on tasumata, leiab võlausaldaja, et tal on tekkinud alus pankrotiavalduse esitamiseks. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu, kuivõrd võlgnik ei tunnista võlausaldaja nõuet. Võlgnik on avaldanud, et tasaarveldab võlausaldaja pankrotiavalduses nimetatud nõude kogusummas 116 423.08 krooni (7 447.18 eurot) enda nõudega võlausaldaja vastu summas 516 421.03 krooni (33 005.32 eurot). Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgnikul kohustusi kokku 117 085.31 krooni (7 483.12 euro) ulatuses, millest võlausaldaja Tallinna linna nõue on 116 921.34 krooni (7 472.64 eurot). Võlgnik on tunnistanud võlausaldaja nõuet. Võlgniku vastuväited võlausaldaja vastu 516 421.03 krooni (33 005.32 eurot) suuruse nõude olemasolu kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus leiab, et kuna võlausaldaja on esitanud kohtule koopiad poolte vahel sõlmitud lepingute ja võlgnevuse arvestuse kohta, võlgnik on nõuet tunnistanud ja ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlausaldaja nõue pankrotiavalduses näidatust suurem, siis on võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue selge. Võlgniku maksejõuetust on võlausaldaja põhistanud PankrS § 10 lg 2 p 1 toodud asjaoluga. Võlausaldaja on 15.02.2010 esitanud võlgnikule pankrotihoiatuse (I kd, tl 2), milles on hoiatanud võlgnikku kavatsusest esitada pankrotiavaldus ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlgnik ei ole pankrotihoiatuse kättesaamisele vastu vaielnud. Lisaks nimetatule on võlausaldaja põhistanud võlgniku maksejõuetust asjaoluga, et võlgnikul ei ole avalike registrite andmetel vara ja võlgnik ei ole viimasel aastal täitnud oma kohustust. Võlgnikul on vara on kokku 11 011 krooni (703.73 eurot), kohustusi on võlgnikul vähemalt 117 085.31 krooni (7 483.12 euro). Võlgniku majandustegevus on lõppenud. Võlgnik on kahel majandusaastal tegutsenud kahjumlikult: 2008. a majandusaasta tulemuseks oli kahjum -6 440 krooni (411.59 eurot). Võlgniku bilansi kohaselt on võlgniku 2009. a majandusaasta tulemuseks olnud kasum 413 606 krooni (26 434.24 eurot), kuid kohus leiab, et võlgnik ei ole bilansis kajastanud andmeid nõuetekohaselt, kuna võlgnik on 2009. a bilansis varana kajastanud nõuet Tallinna linna vast summas 516 421.03 krooni (33 005.32 eurot), kuigi kohus võlgniku nõuet Tallinna linna vastu ei rahuldanud. Seega on võlgniku 2009. a majandusaasta tulemuseks olnud kahjum 102 815 krooni (6 571.08 eurot). 2010. a majandusaasta tulemuseks on olnud kahjum 516 451 krooni (33 007.23 eurot). Võlgniku omakapital ei vasta alates 2008. a ÄS § 136 nõuetele: seisuga 31.12.2008 oli võlgniku omakapital -3 105 krooni (-198.45 eurot), seisuga 31.12.2009 oli võlgniku omakapital 105 920 krooni (-6 769.52 eurot) ja seisuga 15.06.2010 seisuga oli võlgniku omakapital 105 950 krooni (-6 771.44 eurot). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku kohustused ületavad võlgniku vara ca 10 korda, siis on võlgnik PankrS § 1 lg 3 kohaselt maksejõuetu. Kuna võlgniku majandustegevus on lõppenud ja tema eelnev tegevus oli kahjumlik ning puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku olukord võiks muutuda, siis ei ole maksejõuetuse seisund ajutine. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks asjaolu, et võlgniku äriplaan koostati 2004. a, kui sõlmiti Tallinna Kesklinna Valitsusega äripindade üürileping tähtajaga 5 aastat ja pikaajalises perspektiivis eeldati, et üürilepingu lõppedes õnnestub äripind üürileandjalt välja osta. Seega oli võlgniku äriplaan rajatud renditulu saamisele ehk kogu tegevuse aluseks oli 2004. a sõlmitud äriruumide üürileping. Võlgnik eeldas kergeusklikult, et selline tegevus jätkub ka tulevikus. Nimetatut aga ei juhtunud, kuna

2-10-12505 vastavalt üürilepingule oli üürileandjal õigus kord aastas suurendada üüri ja kuna võlgnik suurenenud kohustust kanda ei suutnud, siis jäi võlgnikul üüri maksmise kohustus täitmata ja üürileandja ütles üürilepingu ülese. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on võlgniku juhatuse liikme planeerimiskohustuse rikkumine. Osaühingu juhatuse liikme ülesandeks on muu hulgas ka äriühingu tegevuse planeerimine ja kuna võlgniku jättis 2004. a äriplaanis arvestamata üürilepingust tuleneva igaaastase üüri suurenemise võimaluse, siis oli võlgniku äriplaan ebareaalne. Samuti ei realiseerunud võlgniku äriplaan osas, milles ta kavatses üüritavat äripinda osta, kuna võlgnik ei võitnud enampakkumist ja vaidlustas selle kohtus tulemusetult. Seega ei ole võlgniku juhatuse liige planeerinud võlgniku äritegevust vajaliku hoolsusega, kuna ei ole arvestanud üürilepingust tulenevat igaaastast üüri suurenemist ning on alusetult lootnud äripinna ostmise võimalusele. Kuna ebareaalne äriplaan tõi kaasa võlgniku maksejõuetuse, siis on võlgniku juhatuse liige toime pannud raske juhtimisvea. Samuti on võlgniku juhatuse liige jätnud tähelepanuta asjaolu, et 2008. a vähenes äriühingu tulu, kuid võlgniku juhatuse liige ei võtnud midagi ette kulude vähendamiseks. Seega ei ole võlgniku juhatuse liige teostanud piisavalt kontrolli, kas äriühingu äriplaan realiseerub ja äriühing tegutseb kasumlikult. Samuti ei ole võlgniku juhatuse liige täitnud ÄS § 183 tulenevat raamatupidamise korraldamise kohustust. Võlgniku bilansi kohaselt on võlgniku 2009. a majandusaasta tulemuseks olnud kasum 413 606 krooni (26 434.24 eurot), millega jäi mulje võlgnikust kui maksevõimelisest äriühingust. Kohus leiab, et võlgnik ei ole bilansis kajastanud andmeid nõuetekohaselt, kuna võlgnik on 2009. a bilansis varana kajastanud nõuet Tallinna linna vast summas 516 421.03 krooni (33 005.32 eurot), mille osas kohus võlgniku nõuet Tallinna linna vastu ei rahuldanud. Seega oli võlgniku 2009. a majandusaasta tulemuseks olnud kahjum 102 815 krooni (6 571.08 eurot). Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 3811 kohaselt on raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumine süütegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liige ei ole täitnud võlgniku raamatupidamise korraldamise kohustust, millest tulenevalt ei kajasta võlgniku raamatupidamine võlgniku tegelikku varalist olukorda ja raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumine on süütegu, siis on võlgniku juhatuse liige toime pannud raske juhtimisvea. Tulenevalt ÄS § 180 lg 51 peab juhatus osaühingu püsiva maksejõuetu korral viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Võlgniku omakapital ei vasta alates 2008. a ÄS § 136 nõuetele: seisuga 31.12.2008 oli võlgniku omakapital -3 105 krooni (-198.45 eurot), seisuga 31.12.2009 oli võlgniku omakapital -105 920 krooni (-6 769.52 eurot) ja seisuga 15.06.2010 seisuga oli võlgniku omakapital -105 950 krooni (-6 771.44 eurot). Seega ei ole võlgniku omakapital ei vastanud alates 2008. a ÄS § 136 nõuetele, millest tulenevalt võlgniku juhatuse liikmel tekkis 2008. a pankrotiavalduse esitamise kohustus. Võlgniku juhatuse liige pankrotiavaldust kohtule esitanud ei ole. Pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmine on KarS § 3851 kohaselt süütegu. KarS § 384 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise, kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale paigutamise eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine, süütegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liige, kelle kohustuseks on võlgniku püsiva maksejõuetuse ilmnemisel esitada 20 päeva jooksul pankrotiavaldus, jättis pankrotiavalduse esitamata, mistõttu võlgniku varast ei piisa võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse kulude katteks ning pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine ja

2-10-12505 maksejõuetuse oluline vähendamine on karistusseadustiku kohaselt süüteod, siis on võlgniku juhatuse liige pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise ja sellega kaasneva maksevõime olulise vähendamisega toime pannud raske juhtimisvea. 30.06.2010 määrusega tegi Harju Maakohus võlgnikule, võlausaldajatele ja kolmandatele isikutele ettepaneku maksta osaühingu R.R.R. pankrotimenetluse raugemise vältimiseks kohtu deposiiti 30 000 krooni (1 917.35 eurot). Nimetatud summat ei ole käesoleva ajani tasutud, samuti ei ole kõnealuse summa maksmise soovi käesoleva ajani võlgnik, võlausaldaja ega kolmandad isikud avaldanud. Võlgnikul puuduvad rahalised vahendid pankrotimenetluse kulude katteks. Kohus leiab, et kuna osaühingul R.R.R. ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja võlausaldajad või kolmandad isikud ei soovi või ei saa kanda pankrotimenetluse kulusid, siis tuleb osaühingu R.R.R. pankrotimenetlus lõpetada PankrS § 29 lg 2 alusel raugemise tõttu, pankrotti välja kuulutamata.

Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.