Kohtulahend

Poolte abielu on sõlmitud 22.04.1994. Kostja ainuomandis on korteriomand asukohaga Tallinnas XXXXXXX XX-XX. Kostja omandas korteri võla ülekandmise ja korteri kinkelepingu alusel, mis sõlmiti 04.12.2000 kostja ja OÜ L. vahel. Kostja omandas korteri vallasvarana, mis on kantud 16.10.2002 kinnistusraamatusse, seega on korter abielu kestel muutunud maa erastamise teel kinnisasjaks ja saanud seeläbi ühisvaraks. Kostja keeldub ühise avalduse esitamisest notarile teise abikaasa kandmiseks kinnistusraamatusse ühisomanikuna. Kohus võib tunnistada PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Võla ülekandmise ja korteri kinkelepinguga 04.12.2000 kohustus kostja võlausaldajale võla 300 000 krooni tasuma, mis on aga tegemata. Kostja ei ole vara väärtustamiseks ühtegi senti maksnud, ta on omandanud selle täiesti tasuta, kuid hageja kostja võlausaldaja AS H. juhatuse liikmena on perekonna ülalpidaja ja makseta tasuja. Korteris elab ka poolte ühine laps E.-E. S., kes on sündinud 12.09.2003, ning korteris on hagejale ja tema firmadele kuuluv vara. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja omandas korteri võla ülekandmise ja kinkelepinguga 04.12.2000 ning tegemist on tema lahusvaraga. Korteril on kommunaalvõlad, mida ei ole kostja suutnud tasuda, korteri väärtus ei ole suurenenud. Poolte abielusuhted lõppesid 2000, pooled elavad lahus. Kõik korteriomandi moodustamisega kantud kulud on kandnud kostja. Korteri väärtus ei ole oluliselt suurenenud abikaasade rahaliste kulutuste tulemusel, sest korteriomandi moodustamisega seotud kulud ei ole niisugused, et neid pidada olulisteks. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis välja hagejalt riigilõivu 22 000 krooni riigituludesse. PKS § 15 lg 1 kohaselt abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. PKS § 14 lg 2 alusel saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud. Selleks tuleb selgitada välja, milline on asja väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega, ning seejärel, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-16-05 märkinud muuhulgas ka, et korteriomandite omanikena kantakse kinnistusraamatusse isikud, kellele kuulusid korterid vallasasjadena ning korteriomanike kohustuseks seoses kinnistamisega on vaid korteriomandi moodustamisega seotud kulude tasumine, kusjuures riigilõivu kinnistamiselt tasuda ei tule. Seega saab vallasasjast korteri omanik sisuliselt omapoolsete toiminguteta ja oma tahet väljendamata korteriomandi omanikuks, erinevalt vallasasjaks oleva elamu aluse ja selle juurde kuuluva maa tagastamisest või erastamisest. Selles protseduuris puudub hageja panus ning ainuüksi asjaolu, et korteriomand tekkis lahusvara suhtes abielu kestel, ei kinnita lahusvara väärtuse suurenemist abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel. A. Alliksaare Kinnisvarabüroo 11.05.2005 ekspertiisiakt, mille kohaselt on vara harilik väärtus kohalik keskmine müügihind, ja selleks on saadud 840 000 krooni korteriomandina ning vallasasjana 620 000 krooni, ei oma käesolevas tsiviilasjas tuvastamisele kuuluvate asjaolude seisukohalt tähtsust. Turuhind vallas- või kinnisvarana on oluline võimaliku 2(5)

müügi, vms. toimingute seisukohalt, kuid ei saa PKS § 14 lg 2 mõtte kohaselt tähtsust omada, kui tuleb hinnata konkreetset isiku töö-ja rahalist panust. Remonditööde teostamise kinnitamiseks esitas hageja 12.11.2002 sõlmitud lepingu hageja ja G. OÜ vahel, keda esindab ka hageja. Lepingu kohaselt on ta tellinud töid 246 000 krooni ulatuses korteriomandi XXXXXXX XX-XX parendamiseks, tööde üleandmisevastuvõtmise akti ja arve, kus H. S. on äriühingu esindajale H. S. raha üle andnud. Kostja ei kinnitanud G. OÜ poolt teostatud tööde läbiviimist talle kuuluvas korteris sellises ulatuses, kostja leidis, et tegemist on hilisemalt koostatud dokumentidega. Tegemist ei ole usaldusväärsete tõenditega tõendamaks asjaolusid, mis annaks aluse lugeda abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult abikaasa lahusvara. Tõendina esitatud töövõtuleping hageja ja G. OÜ vahel, keda esindab ka hageja, ei kajasta tööde mahtu ja materjali, puuduvad muud töövõtulepingu juurde kuuluvad dokumendid, mis kinnitaksid ehitus -ja remonditööde reaalset läbiviimist. Kohtu hinnangul tuleneb PKS § 14 lg 2 mõttest ka poolte ühine tegutsemine vara väärtuse tõstmisel, mis asjas ei ole tõendamist leidnud. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on rikkunud oluliselt nii materiaal- kui ka menetlusõigusnorme ning vääralt hinnanud tõendeid ja jätnud osa tõendeid hindamata. Hageja esitatud dokumentaalsetest tõenditest (leping, üleandmise-vastuvõtmise akt, arve) nähtub, et hageja oli tellinud korteriomandi ulatuslikud remont- ja renoveerimistööd 12.11.2002. Tööd olid teostatud 06.05.2003 ja hageja oli tasunud 06.05.2003 arve alusel tööde ja materjalide maksumuse 246 000 krooni. Hageja tasutud remont- ja renoveerimistööde maksumus 246 000 krooni on PKS § 14 lg 2 mõistes hageja olulised kulutused vara väärtuse suurendamiseks. Hageja tegi ka ise paljusid remonttöid. Nende kulutuste olulisust tõendavad toimikus olevad Ober Haus Kinnisvarabüroo hindamisakt, mille alusel on hinnatud korteri turuväärtuseks 29.05.1997 295 000 krooni, ja A. Alliksaare Kinnisvarabüroo 11.05.2005 ekspertiisiakt, mille kohaselt oli korteri turuväärtuseks 840 000 krooni. Nii suur väärtuse tõus ei saanud toimuda ainult üldise kinnisvarahindade tõusu tõttu. Kinnisvara hinnad hakkasid tõusma kiires tempos alles 2007.a. Kohus küll viitas neile dokumentaalsetele tõenditele, kuid jättis need osaliselt hindamata. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta neid tõendeid ei arvesta. Kohus on lihtsalt nõustunud kostja paljasõnalise vastuväitega, et need tõendid ei ole usaldusväärsed. Kohus rikkus oluliselt menetlusõigusnormi, kuna jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Kuivõrd asja algatanud eelmine kohtukoosseis (kohtunik Mesipuu) oli juba rahuldanud hageja tunnistajate ülekuulamise taotluse, ei esitanud hageja tunnistajate ülekuulamiseks uut taotlust, vaid pidas vajalikuks uuele kohtukooseisule meelde tuletada taotluse rahuldamise. Tunnistajate ülekuulamise vajadus ja eesmärk ei olnud mitte ainult nende kui pealtnägijate ütlused hageja poolt korteris teostatud remonttööde kohta, vaid kui perekonnale lähedalseisvate inimeste tunnistused asjaolude kohta, et perekonnasuhted hageja ja kostja vahel polnud ka veel 2005.a lõppenud ega ole lõppenudki. Abielu pole lahutatud, vastavat avaldust pole kumbki pool esitanud. Väär ja vastuolus kostja enda esitatud seisukohtadega on kostja väide, et poolte abielusuhted olid lõppenud juba 1999.a. Kostja eelmine esindaja Irina Reva väitis istungil, et 2002.a proovisid pooled veel koos elada, jaanuaris 2003.a otsustasid nad elada lahus. 3(5)

Samuti nähtub Tallinna Linnakohtu 04.01.2005 otsusest tsiviilasjas 2/277-6829/04, et kostja on olnud hageja ülalpeetav ja saanud 2004.a märtsini hagejalt ülalpidamisraha. Samuti tõendab poolte ühise lapse E.-E. S., kes on sündinud 12.09.2003, sünnitunnistus, et abielusuhted ei saanud olla lõppenud 1999.a. Samuti ei ole usaldusväärsed kostja esindaja väited 14.01.2010 istungil selle kohta, et korteri remonttööd ei tehtud abielu kestel. Kostja esindajate väited remonttööde tegemise kohta on ka vastuolulised. Kohus pole vastanud ka ühele hagiavalduse väitele. Hagiavalduse täienduses leidis hageja lisaks teistele asjaoludele ka seda, et kinke- ja võla ülekandmise leping, millega kostja korteri 2000.a. omandas, ei ole kinkeleping seaduse mõistes, vaatamata selle pealkirjale. Kostjale kingiti korter OÜ L. poolt tingimusel, et ta võtaks üle kohustuse tasuda pandipidajale võlg 300 000 krooni koos kõrvalnõuetega, mida lepingupooled pidasid korteri turuväärtuseks (p 4.2). Kostja võttis endale ka teisi kohustusi nagu võlg korteriühistu ees (p 2.1.4). Seega ei antud korterit kui kinget tasuta üle, tehingu pooled pidasid 04.12.2000.a korteriga seotud tehingut hoopiski hoiulepinguks. Ka seda tõendit pole maakohus analüüsinud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus vastab kehtinud PKS §-de 14 lg.2, 15 lg.1, ja 17 lg. 3 sätetele. Maakohtu otsus on tehtud vastavuses TsMS §-de 438 ja 442 nõuetele. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väitele ekspertiisiaktidega mittearvestamise kohta märgib kolleegium, et 11.05.2005 ekspertiisaktis on ekspert sedastanud, et siseviimistluse seisukohast vajab vaidlusalune korteri remonti ja kaasajastamist. See kinnitab maakohtu põhjenduse õigusust, kus maakohus lükkab tagasi hageja esitatud tõendid väidetavalt hageja poolt 2003.a. korteris teha lastud ja kinni makstud ulatusliku remondi kohta antud korteris. Apellatsioonkaebuse väited menetlusõigusnormide rikkumise kohta seoses hageja taotletud tunnistajate väljakutsumata ja ülekuulamata jätmisega ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Maakohus keeldus hageja taotlusest tunnistajate ülekuulamiseks 17.09.2009 istungil, kusjuures hageja ei esitanud TsMS § 333 lg. 1 kohast vastuväidet kohtu tegevuse peale. 14.01.2010 kohtuistungil, kui kohus küsis, kas pooltel on taotlusi enne asja sisulist arutamist, ei korranud hageja taotlust tunnistajate ülakuulamiseks. Samuti ei ole hageja sellist taotlust esitanud ka apellatsioonkohtule. Seega ei saa hageja väita, et tal ei ole antud võimalust oma väiteid tõendada. Maakohus ei ole tuvastanud poolte abielusuhete lõppemise aega ega seda, et väidetavalt hageja poolt korteris teha lastud korteri väärtust oluliselt suurendanud remondi ajal olid poolte abielusuhted juba lõppenud. Seega on asjakohatud apellatsioonkaebuse väited kostja väidete ekslikkusest ja tõendamatusest poolte abilelusuhete katkemise aja kohta. Õiguslikult asjakohatud on hageja väited, mille kohaselt kostja ei sõlminud OÜ-ga L. mitte kinkelepingu, vaid korteri hoiulepingu. Nimetatud kinkeleping on jõus, seda ei ole tühiseks 4(5)

tunnistatud ning hageja ei ole selle lepingu pooleks, mistõttu tal puudub õigus tugineda selle lepingu tühisusele. Kui hageja peab silmas, et kinkeleping oli näilik ja tegelik tehing oli hoiuleping, siis selline väide on asjakohatu ka juba seetõttu, et hoiuleping ei saa tuua kaasa abikaasade ühisomandit märgitud korterile.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Mare Merimaa

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.