2-09-67013/19 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

7.detsembril 2006.a sõlmisid BIGPANK AS (edaspidi hageja) ja Arno Mäesepp (edaspidi kostja) tarbijakrediidilepingu nr 0604946/95st (edaspidi leping). Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale krediiti 45 190.40 krooni. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 30.57% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingu raames on hageja ja kostja sõlminud kaks kokkulepet krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Vastavalt kokkuleppele suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 6 555.10 krooni võrra. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist on krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks 65 437.76 krooni intressimääraga 28.69%. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK ASi krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Kostja ei täitnud lepingut korrektselt, mistõttu hageja edastas kostjale meeldetuletuskirjad. Hageja hoiatas 26.11.2008.a kostjale saadetud lepingu ülesütlemisehoiatusega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega, mistõttu hageja ütles põhjendatult 22.12.2008.a ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Kuna kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist tasunud ühtegi makset, siis on kostja poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 60 048.02 krooni. Kostja pole tasunud hagejale ka pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset, seega tuleb kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 8 957.83 krooni. Üldtingimuste p 9.3 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Kostja on jätnud lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 400 krooni kostjale 22.12.2008 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest. Seega on hagejal tekkinud võla sissenõudmisega seotud kulu 400 krooni. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hageja ees täitmata rahalised kohustused summas 60 048.02 krooni. Seega arvutab hageja viivist rahalise kohustuse ehk tagastamata krediidisumma ja võla sissenõudmisega seotud kulude tasumisega viivitamiselt, määraga 28,69% võlgnetavalt summalt aastas. 29.04.2010.a seisuga tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjat välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 23 365.14 krooni. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja 92 770.99 krooni, millest 60 048.02 krooni on tagastamata krediidisumma, 8 957.83 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 400 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud ja 23 365.14 krooni sissenõutavaks muutunud viivis ning mõista kostjalt alates 30.04.2010.a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 28,69% tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja võtab hagi osaliselt õigeks ning tunnistab hagiavalduses esitatud nõuet osaliselt. Kostja tunnistab tagastamata krediidisumma nõuet, mis on 60 048.02 krooni. Lisaks sellele tunnistab kostja võla sissenõudmisega seotud kulusid, mis on 400 krooni. Kostja ei tunnista esitatud intressinõuet, mis on 8 957.83 krooni ja viivisenõuet, mis on 23 365.14 krooni ja ka lisanduva viivise nõuet. Kostja ei tunnista tema vastu esitatud intressi nõuet summas 8 957.83 krooni. Kostja leiab, et intress 28.69% aastas on liiga kõrge ja liigkasuvõtlik. Kostja leiab, et intressi hindamisel tuleks arvesse võtta ka 2009.a 1. juulist jõustunud muudatusi TsÜS-s ja VÕS-s, millega pandi piir liig suurtele laenuintressidele, ning mille kohaselt on laenuandjad kohustatud jälgima Eesti Panga poolt kehtestatud tarbimislaenude kulukuse määra. Nimetatud asjaolust tulenevalt võib eeldada, et varasemaid laenuintresse peetakse üleliia suurteks. Hetkel on Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 18,9%, kuid kostjaga sõlmitud lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 56.26%. Selline võrdlus näitab, et hageja poolt sätestatud krediidi kulukuse määr on liiga suur ning vastuolus heade tavadega. Kostja leiab, et tuginedes eeltoodule on võimalik pidada hageja käitumist kostja suhtes liigkasuvõtlikuks, mistõttu palub kostja intressi nõuet vähendada vähemalt poole võrra so. 4 478.90 kroonini. Kostja on seisukohal, et tema vastu esitatud viivisenõue ei ole õiglane, kuna kostja on püüdnud teha kõik, et vältida viivise tekkimist ja suurenemist. Kostja alustas hagejaga läbirääkimisi võlgnevuse likvideerimiseks ja maksegraafiku sõlmimiseks juba 2009 aasta märtsikuust. Selle asemel, et kostjapoolsel initsiatiivil kokkulepet sõlmida, eksitas hageja kostjat korduvalt ebaõigete dokumentidega, andis kostjale ebaselget informatsiooni, lubades ükskord sõlmida kokkulepet ning teinekord jälle mitte. Samuti ei vastanud hageja kostja poolsetele kirjadele õigeaegselt ning esitas kostjale korduvalt kokkuleppeid, mis olid kostjale vastuvõetamatud ja nimetatud asjaolu oli ka hagejale teada. Seega on kostja seisukohal, et hageja on hoidnud kostjat tahtlikult viivituses, suurendanud sellega enda kasu. Sellest tulenevalt leiab kostja, et viivisenõuet tuleks vastavalt VÕS § 162 lg-le 1 vähendada. Kostja leiab, et viivisenõue oleks õigustatud perioodi 22.12.2008 – 01.04.2009 eest, so 101 päeva eest. Välja toodud periood on kostja arvates õiglane kuna kostja pöördus hageja poole 2009 aasta märtsikuus sooviga sõlmida kokkulepe võlgnevuse tasumiseks, pärast mida algas hageja poolne kostja eksitamine erinevate dokumentide ja lubadustega. Seega nimetatud perioodi eest oleks viivise nõue 4 767 krooni. Samuti nõustub kostja viivisega, mis on tekkinud lepingu ülesütlemise seisuga, so 95.84 krooni. Kokku on nõus kostja tunnistama viivisenõuet summas 4 862.84 krooni, ülejäänud osas palub kostja jätta hageja poolne viivisenõue rahuldamata. Samuti palub kostja jätta rahuldamata lisanduva viivise nõude.

Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus on kokku lepitud suurem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, siis tuleb hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingule kohalduva viivisemäära leidmisel lähtuda VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist lepingujärgse intressi määra alusel, so 28,69% aastas. Tulenevalt ülalöeldust asub hageja seisukohale, et käesoleval juhul on viivisemääraks 28,69% aastas, sissenõutavaks muutunud viivise ja jooksva viivise nõue on põhjendatud ja seaduslik ning see tuleb kostjalt täies ulatuses hageja kasuks välja mõista. Kostja leiab, et krediidi kulukuse määr 56,26% hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus viitab sellele, et lepingu järgne intress 28,69% on liigkasuvõtjalik ja liiga kõrge. TsÜS § 86 lg 3 kohaselt eeldatakse, et vastastikuste kohustuste väärtus tarbijakrediidilepingu puhul on heade kommete vastaselt tasakaalust välja muuhulgas juhul, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi väljastamise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja on seisukohal, et sättel, millele kostja oma vastuses hagile viitab, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Hageja ja kostja vahel sõlmiti tarbijakrediidileping nr 0604946/95st 21.02.2008.a. TsÜS § 86 lg 3, millele kostja oma vastuses viitab, jõustus 01.05.2009.a. Isegi, kui kohus leiab, et nimetatud säte võib olla aluseks ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingute heade kommetega kooskõla hindamiseks, ei ületa hageja krediidi kulukuse määr kolmekordset krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (3 * 24,9% = 74,7%). Tulenevalt ülalöeldust asub hageja seisukohale, et intressi nõue on põhjendatud ja seaduslik ja see tuleb kostjalt täies ulatuses hageja kasuks välja mõista.

krediidisumma nõuet summas 60 048.02 krooni ja võla sissenõudmisega seotud kulude nõuet summas 400 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Vastavalt TsMS § 231 lg 2 poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kui nõustumine protokollitakse. Kuna kostja tunnistab hageja poolt esitatud krediidisumma nõuet summas 60 048.02 krooni ja võla sissenõudmisega seotud kulude nõuet summas 400 krooni ja ei vaidle sellele vastu, siis ei võta kohus seisukohta kostja poolt omaksvõetud nõuete põhjendatuse üle ja rahuldab selles osas hageja nõude täies ulatuses. Poolte vahel on vaidlus hageja poolt esitatud intressinõude summas 8 957.83 krooni ja viivise nõude üle summas 32 191.42 krooni. Poolte vahel on 07.12.2006 sõlmitud tarbijakrediidileping nr 0604946/95st, mille järgi andis hageja kostjale krediiti 45 190.40 krooni, intressiga 30,57% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingu raames on hageja ja kostja sõlminud kaks kokkulepet krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Vastavalt kokkuleppele suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 6 555.10 krooni võrra. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist on krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks 65 437.76 krooni intressimääraga 28.69%. Kostja tunnistab osaliselt ka hageja nõuet viiviste ja intresside osas ja seda siis selliselt, et intressinõuet summas 4 478 krooni ja viivisenõuet summas 4 862.80 krooni. Kohtu seisukoht intressi nõude osas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lõike 1 esimese lause kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 3 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Pooltevahelise tarbijakrediidilepingu nr 0604946/95st juurde 21.02.2008 sõlmitud kokkuleppest nähtub, et krediidi kulukuse määr on 56,26% aasta kohta. Eesti Panga poolt 2008. aasta veebruarikuu kohta avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 24,9%. Tulenevalt TsÜS § 86 lg 3 eeldatakse, et tarbijakrediidilepingute puhul on pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega antud juhul kui ta ületab (24,9 x 3) 74,7%-i. Antud juhul oli krediidilepingus kulukuse määraks 56,26%, seega ei ole sellises ulatuses kulukuse määr ka seadusandja mõttekohaselt ebamõistlikult suur ja heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus peab vajalikuks siinjuures märkida, et nimetatud TÜS § 86 lg 3 hakkas kehtima alates 1.maist 2009. Kohus on seisukohal, et on põhjendatud intressi suuruse vaidluses ka tagantjärgi võtta seisukoht lähtudes 1.05.2009 kehtima hakanud TsÜS § 86 lg 3 kui seadusandja on asunud selles osas põhimõttelisele seisukohale. Siinjuures juhib kohus kostja tähelepanu sellele, et tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega ei saa võtta aluseks hetkel kehtivat krediidi kulukuse määra suurust. Kohus jätab rahuldamata kostja taotluse lepingujärgse intressi vähendamiseks. Hageja nõudeks on välja mõista intress summas 8 957.83 krooni. Kostja on lepingut sõlmides sellise intressimääraga nõustunud. Lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõtete kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle. Kostja ei ole hageja poolset intressiarvestust vaidlustanud. Arvestades eeltoodut, mõistab kohus välja kostjalt hageja kasuks pooltevahelise tarbijakrediidilepingu järgse intressivõlgnevuse summas 8 957.83 krooni. Kohtu seisukoht viivise nõude osas. Hageja nõudeks on kostjalt välja mõista rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivis summas 32 191.42 krooni. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on laenulepingus kokkuleppinud, et intressimääraks on 28,69% võlgnetavalt summalt aastas. Seega on poolte vahel kokkulepitud viivisemääraks 28,69% võlgnetavalt summalt aastas. Hageja on viiviseid arvestanud alates pooltevahelise laenulepingu ülesütlemisest so 22.12.2008 kuni 2.11.2010 so. kuni hagi nõude täpsustamiseni. Nimetatud perioodi eest on viivise summaks 32 191.42 krooni. Kuna kostja jättis oma rahalise kohustuse täitmata, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingu poole õigustatud huve ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et olenemata kokkuleppe läbirääkimistest, oli kostjal kohustus lepingut täita ja tasuda lepingujärgseid maksed ja seda kas või osaliselt. VÕS § 415 lg 2 kohaselt kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks, neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Kostja on ise oma käitumisega põhjustanud tema vastu esitanud nõude suurenemise. Kohus leiab, et tasumisele kuuluv viivis ei ole ebamõistlikult suur, kuna see on põhinõudest väiksem. Viivise nõue, mis ei ületa põhinõuet ehk laenusummat, vastab ka igati hageja õigustatud huvile. Kuna kostja ei ole hageja ees oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, siis on hageja nõue sellises viivise summas põhjendatud. Kostja ei ole hageja viivise arvestust vaidlustanud. Kostja on palunud tema majanduslikust seisundist tulenevalt vähendada väljamõistetava viivise summat. Kostja on esitanud kohtule 20.09.2010 sõlmitud töölepingu, mille kohaselt saab kostja töötasu 4 350 krooni. Kohus on seisukohal, et üksnes nimetatud leping ei anna alust otsustada kostja majandusliku seisundi üle ja vähendada viiviseid. Kostja ei ole esitanud kohtule piisavalt andmeid (andmed pereliikmete, ülalpeetavate ja kostja omandis oleva vara kohta), mille alusel oleks põhjendatud võtta seisukoht väljamõistetava viivse summa vähendamise üle. Hageja taotleb kostjalt ka lisanduva viivise väljamõistmist alates 3.11.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, viivisemääraga 28.69% tagastamata krediidisummalt aastas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eespool on kohus juba võtnud seisukoha viivisenõude põhjendatuse osas, seega toodud põhjendustel kuulub hageja nõue ka täiendava viivise osas rahuldamisele. Ja kuna sissenõutavaks muutunud viivise arvestus on tehtud perioodi