Kohtulahend

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 18.06.2010 otsus osas, millega jäeti hagi osaliselt

rahuldamata katusetööde osas ja menetluskulude jaotuse osas. Teha selles osas uus otsus. Mõista välja OÜ-lt Virande Väino Penti kasuks täiendavalt 12 175.20 (kaksteist tuhat ükssada seitsekümmend viis kr 20 s). Resolutsioon tervikuna: Hagi rahuldada osaliselt. Välja mõista OÜ-lt Virande Väino Pent ́i kasuks 16 040,31 (kuusteist tuhat nelikümmend kr ja 31 s). Hageja ja kostja OÜ Virande menetluskuludest jätta 92% Väino Pent ́i kanda ja 8% OÜ Virande kanda. Kostjate Kaja Vahari ja Veiko Vahari menetluskulud jätta täies ulatuses Väino Penti kanda. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni 22.05.1995 otsuse nr. 5574 p 1 alusel otsustati lugeda Tallinnas Luha 38 (endine Alam-Luha 5) endisel kinnistul nr. 1297 XIV asunud tööstushoone ja krunt suurusega 680,98 m2 omandireformi objektiks. Otsuse punkti 3 kohaselt tunnistati nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks Väino Pent. 27.03.2000 sõlmiti Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) ning hageja vahel kaasomanike kokkulepe Tallinnas Luha 38 asuva tööstushoone kasutuskorra kindlaksmääramiseks. Nimetatud kaasomanike kasutuskorra kokkuleppe kohaselt jäid Väino Pendi kasutusse ehitise I korrusel asuvad ruumid ning riigi kasutusse peamiselt II korrusel asuvad ruumid. Osa ehitise ruume jäi kaasomanike ühiskasutusse. 09.07.2001 sõlmisid Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) ja OÜ Virande ehitise mõttelise osa ostu-müügilepingu, mille punkti 2. 1. kohaselt müüs Eesti Vabariik oma 65/100 suuruse mõttelise osa tööstushoonest OÜ-le Virande. Juba kaasomandi tekkimisel 2001 oli vaidlusaluse objekti seisukord äärmiselt halb, mistõttu hoone vajas ainuüksi kasutusele võtmiseks ning säilitamiseks viivitamatut kulutuste tegemist. Kulutusi objekti parendamiseks tegi hageja. Kokku on hageja ajavahemikul juulist 2001 kuni aprillini 2006 teinud hoonele kulutusi (sealhulgas oma töö) summas 513 448 krooni, sealhulgas materjalide maksumus 178 400 krooni, ehituslik tööjõukulu 48 400 krooni, katusekatte

remonditöö ja mehhanismide maksumus 28 300 krooni, elektripaigaldise maksumus 34 100 krooni, veevarustuse ja kanalisatsiooni ehituse maksumus 2000 krooni, üldehituslikel töödel ehitusmehhanismide kasutamise maksumus 17 400 krooni ja heakorratööde maksumus 204 848 krooni. Hageja poolt tehtud töödega suudeti tagada I korruse kütmine, elektri-, vee ja kanalisatsioonisüsteemi korrasolek ja avariide puudumine, mistõttu peatati hoone edasine hävimine. Muuhulgas on 2005 sügisel ehitisele paigaldatud uus katus. Seega on hageja tehtud kulutused sellised, millega on säilitatud asja või kaitstud seda täieliku või osalise hävimise eest. Et OÜ Virande mõttelise osa suuruseks on 65/100, siis peab ta kandma kulutusi summas 333 741,20 krooni. Menetluse käigus taotles hageja Kaja Vahari ja Veikko Vahari menetlusse kaasamist kaaskostjatena, kuna OÜ Virande osanik Kaja Vahar ja juhatuse liige Veikko Vahar vastutavad majanduslikult mittetegutseva äriühingu kohustuste täitmata jätmise eest. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. OÜ Virande ei ole vaidlusaluse objekti kaasomanik ning seetõttu ei ole hagejal võimalik tugineda hagiavalduses märgitud õigusnormile, mis reguleerib kaasomanike vahelisi suhteid. Vastavalt Tallinna Linnakohtu 12.10.2005 otsusele tsiviilasjas nr. 2/242-8032/03 ja Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2006 otsusele tsiviilasjas nr. 2-03-499 on Väino Pent kõnealuse hoone ainuomanik. Kohtuotsusest tulenev õigusmuudatus on registreeritud riiklikus ehitisregistris 18.07.2006. Selle aja seisuga ei olnud hagejal kaasomaniku vastu sissenõutavaks muutunud nõudeid. Hagiavalduse esitamise ajal puudus hageja ja kostja vahel kaasomandisuhe ning see puudub ka käesoleval ajal. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg 4 ja § 75 lg 1 alusel saab nõuda üksnes tegelikult kantud kulutuste hüvitamist. Hageja ei ole kulutuste kandmist ning tehtud kulutuste summat tõendanud. Ehitise säilitamiseks väidetavalt kantud kulutusi on hageja soovinud tõendada Erich Laanemetsa 1-leheküljelise arvamusega, mis on koostatud 21.07.2006, sellest ei selgu aga, millal ja millised tööd on tehtud ja millised kulutused kantud, samuti, millel arvamus põhineb. Eelnimetatud kohtuvaidluses on tuvastatud, et krundi korrashoiu kohustust täitis ka kostja ning hageja ei täitnud krundi korrashoiu kohustust järjepidevalt. Pealegi ei ole hageja teinud krundi korrashoiuks kulutusi, vaid on töid väidetavalt ise teinud. Tööde laadi ja mahtu ei ole ta tõendanud. Hageja teostab oma õigust vastuolus hea usu põhimõttega. Selle põhimõtte kohaselt peab kaasomanik teavitama teist kaasomanikku kõigist asjaoludest, mille vastu võib eeldada tema õigustatud huvi. Hageja ei ole ajavahemikul, mil ta väidetavalt kandis ehitise säilimiseks ja korrashoiuks vajalikke kulutusi, kordagi pöördunud kaasomaniku poole ettepanekuga taolisi kulutusi teha või tehtud kulutusi hüvitada. Kaja Vahar ja Veikko Vahar ei ole vaidlusaluse objekti kaasomanikud ning seetõttu ei ole hagejal võimalik tugineda hagiavalduses märgitud õigusnormile, mis reguleerib kaasomanike vahelisi suhteid. Hagiga ei ole võimalik saavutada eesmärki, mille kohaselt kaasomaniku poolt tehtavad kulutused saaks jätta kostjate kui kaasomandiga puutumust mitte omavate isikute kanda. Esitatud ei ole õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuet, mille puhul üldse äriühingu juhatuse liikme vastutus äriühingu võlausaldaja ees kõne alla tuleks. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja OÜ-lt Virande 3865,11 krooni Väino Pendi kasuks. Menetuskulud jäid 1 % ulatuses OÜ Virande ja 99 % ulatuses Väino Pendi kanda. Kaja Vahari ja Veikko Vahari meneltuskulud jäid Väino Pendi kanda. Hoone säilitamiseks tehtud kulutuste hüvitamist reguleerib AÕS § 72 lg 4, mille kohaselt on kaasomanikul õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta, kuid ta võib teistelt kaasomanikelt nõuda asja säilitamiseks

vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega. AÕS § 72 lg 4 tulenev kulutuste hüvitamise nõue hõlmab üksnes teise kaasomaniku poolt tegelikult kantud kulutusi, st vara otsest vähenemist. Kuivõrd AÕS § 72 on erisätteks VÕS § 1018 (käsundite asjaajamine) ja 1042 (alusetu rikastumine) suhtes, ei saa AÕS § 72 alusel nõude esitamisel nõuda hüvitust tehtud tööpanuse eest või teise kaasomaniku poolt säästetud teenuse maksumust. Asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamise kohustus on kaasomanikul juhul, kui kuutused on tehtud tema kaasomanikuks olemise ajal. Kostja oli vaidlusaluse ehitise kaasomanikuks alates 09.07.2001. Kaasomand vallasasjast ehitisele lõppes kaasomandit lõpetava kohtuotsuse jõustumisega. Tallinna Linnakohtu otsus jõustus kaasomandi lõpetamise osas apellatsioonitähtaja möödumisel, kui ilmnes, et apellatsioonikaebuses kumbki pool kaasomandi jagamist ei vaidlustanud. Seda võib järeldada asjaolust, et nii enne 01.01.2006 kehtinud TsMS kui ka 01.01.2006-01.012009 kehtinud TsMS sätestasid otsuse jõustumise samasuguselt. TsMS 01.01.2009 muudatusi sätestava eelnõu seletuskirjast nähtub, et 01.01.2009 muudatustega ei kehtestatud uut regulatsiooni, vaid viidi seaduse sõnastus seadusandja eesmärgiga täpsemasse vastavusse. Seega kehtis ka enne 01.01.2006 regulatsioon, mille kohaselt maakohtu otsus jõustus selles osas, mille peale apellatsioonkaebust ei esitatud. Kuivõrd käesoleval juhul esitasid mõlemad pooled apellatsioonkaebuse, siis enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 241 lg-st 2 tulenevalt pidi linnakohtu 12.10.2005 otsus vaidlustamata osas jõustuma hiljemalt 11.11.2005. Ehitise säilitamiseks vajalike kulutuste sisustamisel arvestas kohus asjaolu, et kostja huviks ehitise omandamisel oli investeerimine, kuna ehitise hinda mõjutas oluliselt just selle asukoht ja seaduslik maakasutus kesklinnas, mitte niivõrd hoone ise. Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2006 otsusest kaasomandi jagamise asjas (2-03-499) nähtub, et esitatud ekspertarvamuste kohaselt määras ehitise hinda just see, et ehitis asub elamurajooni kõrval ning peetakse õigeks olemasoleva hoone lammutamist ja hoonestamist korrusmajaga. Seega ei olnud ehitise parimaks kasutusviisiks mitte selle täielik taastamine kasutuskõlblikku seisukorda, vaid pigem hoone lammutamine ja asendamine uue majaga. Kui hagejal võisid olla isiklikud motiivid ehitise säilitamiseks (ehitis oli kunagine perekonna vara), siis kostjal selliseid motiive olla ei saanud. Seetõttu ei ole põhjust eeldada, et kostja huvidele oleks vastanud ehitise täies mahus korda tegemine ja selleks suuremahuliste kulutuste tegemine. Eelmärgitust tulenevalt saab hoone säilitamiseks vajalikeks toiminguteks käesoleval juhul lugeda üksnes kulutusi, mis olid suunatud hoone konserveerimisele olemasoleval kujul eesmärgiga peatada hoone kiire lagunemine, kuid sellisteks toiminguteks ei ole hoone varustamine elektriga, veega, kommunikatsioonidega või siseruumide viimistlemine. Hageja tehtud tööde selgituse kohaselt on hageja teinud aastatel 2001-2005 töid: katuse parandamine, sanitaarsõlme tegemine, tualettruumi tegemine, sise- ja välisuste paigaldus, veetorustiku paigaldus, elektritööd, laudpõranda paigaldamine, seinte pahteldamine, seinte värvimine, lisaks on hageja pannud hoonesse telefoniühenduse. Nimetatud töödest võis olla hoone säilitamisele AÕS § 72 lg 4 mõttes suunatud üksnes katuse parandamine. Kohtule esitatud tõenditega leidis tõendamist, et aastal 2005 oli katuse seisukord niivõrd halb, et oli vajalik katuse täies mahus välja vahetamine. Hageja on 24.10.2001 ostnud katuseparandusmaterjali 243 krooni eest, rullmaterjali koos kohaletoomisega 01.11.2005 kokku 14 500 krooni eest 400 m2 jaoks. Nimetatud kulutusest kuulub jagamisele see osa, millega on parendatud ehitist kaasomandi kehtivuse ajal. Gaasiarvete põhjal järeldus, et enne 11.11.2005 paigaldati mitte rohkem kui 1/3 01.11.2005 ostetud katusematerjalist. Kui pidada usutavaks hageja seletust, et ta paigaldas materjali kohe pärast gaasi ostmist, siis järeldus, et kuivõrd kolmest gaasikogusest 1 on ostetud enne kaasomandi lõppemist ja 2 pärast, siis paigaldati enne kaasomandi lõppemist 1/3 katusematerjalist. Nimetatud järeldus on usutav ja seda kinnitas ka tunnistaja E. P. seletus. Seega tuleb vastavalt kaasomandi osa suurusele jagada kulutused 243 +

14500/3=4833,33 krooni + gaas 870 krooni = 5946,33 krooni. OÜ Vilande osa sellest moodustab 3865,11 krooni. Ülejäänud kulutused katuse parandamiseks on tehtud pärast kaasomandi lõppu ja seega ei ole asjakohased. Asjakohased ei ole kuludokumendid tl 14-30, 33-45, 57-61, 66-84, v.a. katuse parandamisega seotud rullmaterjali ja gaasi kuludokumendid, kuivõrd puudub alus arvata, et nendel märgitud kulutused oleksid seotud hoone säilitamisega. Asjakohased ei ole kuludokumendid tl 87-88, sest need puudutavad aega, mil kostja ei olnud enam kaasomanik. Asjakohane ei ole kuludokument katusekatte paigaldamise maksumuse kohta tl 100 II kd, kuivõrd see ei kajasta hageja enda kulutusi. Heakorratöödega seotud kulutuste hüvitamise nõude aluseks on AÕS § 75 lg 1. Nimetatud sätte kohaselt hõlmab kulutuste hüvitamise nõue üksnes teise kaasomaniku poolt tegelikult kantud kulutusi, st vara otsest vähenemist. Kuivõrd AÕS § 75 on erisätteks VÕS § 1018 (käsundite asjaajamine) ja 1042 (alusetu rikastumine) suhtes, ei saa AÕS § 75 alusel nõude esitamisel nõuda hüvitust tehtud tööpanuse eest või teise kaasomaniku poolt säästetud teenuse maksumust. Hageja on teinud kinnistu heakorraga seotud kulutusi: liiv libeduse tõrjeks 212 krooni 06.04.2001, prügikotid 48 krooni 26.04.2006 ja 18.07.2006, prahi koristus ja äravedu summas 2900 krooni 22.04.2002, hari 22 krooni 17.06.2005. Neist kulutustest jäävad hageja ja kostja kaasomandi perioodi üksnes prahi koristus ja äravedu ja hari. Samas ei ole hageja tõendanud nimetatud kulutuste tegemist ega nende seotust heakorranõuete täitmiseks vajalike koristustöödega. Kohus tuvastas, et OÜ-l Virande on tekkinud kulutuste hüvitamise kohustus summas 3865,11 krooni. Kaja Vahari ja Veikko Vahari, vastavalt ajal, mil nad olid juhatuse liikmed OÜ-s Virande, tegutsesid kaasomandisuhtes OÜ Virande esindajatena. AÕS § 72 sätestatud hüvitamiskohustust on rikkunud OÜ Virande, kuid mitte Kaja Vahari ja Veikko Vahari ning nende võimalik tegevus kaasomandisuhtes OÜ-t Virande esindades ei saa endast kujutada delikti hageja suhtes. Hageja ei ole vaatamata esitatud selgitusele suutnud esitada asjaolusid, mis võiksid endast kujutada delikti, seega jättis kohus haginõude Kaja Vahari ja Veikko Vahari vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Väino Pent palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud jätta kostjate kanda. Hageja loobub osaliselt nõudest kostjate vastu, s.o. nõudest hüvitada hagejale kinnistu heakorra tööde teostamisega seotud kulud summas 133 151,20 krooni. Maakohus on oma lahendis asunud väärale seisukohale, et kuna pooled ei vaidlustanud ringkonnakohtus tsiviilasjas nr 2/242-8032/03 kaasomandi lõpetamist, jõustus esimese astme kohtu lahend osaliselt selle edasikaebe tähtaja möödumisel. Maakohus ei ole lahendit tehes lähtunud mitte TsMS sätetest, vaid tõlgendanud normi seletuskirja, rikkudes sellega TsMS § 436 lg 1 nõudeid. 01.03.2005-31.12.2005 kehtinud (so tsiviilasjas nr. 2/242-8032/03 esimeses astmes tehtud lahendi kaebetähtaja lõppemise ajal) TsMS § 241 annab muuhulgas ammendava loetelu esimese astme kohtuotsuse jõustumise aluste kohta. Mitte ükski TsMS säte ei anna alust lugeda hageja ja OÜ Virande vahel kaasomand lõppenuks enne 21.06.2006, kui jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2006 otsus kaasomandi lõpetamise asjas. Kuna maakohus on arvestanud kaasomandi kestuse aega ebaõigesti, on ebaõigesti arvestatud ka hoone säilimiseks vajalike kulutuste ulatust. Maakohus on tõendeid hinnates leidnud, et rida hageja poolt esitatud kuludokumente ei ole asjakohased, kuna neil puuduvat seos hoone säilimisega. Vaidlustatavast otsusest ei saa aga teha järeldust, et maakohus oleks hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt. Kohus on tõendeid

küll nimetanud, piirdudes viidetega toimiku lehekülgedele, kuid on jätnud tõendid analüüsimata, rikkudes sellega TsMS § 442 lg 8. Nimetatud puuduse tõttu ei ole kohtuotsus kontrollitav, kuna otsusest ei selgu, millistel põhjustel jättis kohus tõendid otuse tegemisel arvesse võtmata ja leidis, et need ei ole asjakohased. Maakohus on oma lahendis asunud seisukohale, et hageja poolt kaasomandi kestel kantud kuludest on vaid katuse remondiga seonduvad kulud seotud hoone säilitamisega. Hageja nõue tugineb ennekõike AÕS § 72 lg-le 4, kuid asjakohane säte on ka AÕS § 75 lg 1, mille kohaselt kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti sellel asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Hageja tehtud muud kulutused peale katuse parandamise on tehtud hoone säilitamiseks, mis on kaitsnud seda täieliku või osalise hävimise eest. Juhul, kui hageja ei oleks teinud kulutusi elektri tööde tegemisel, seinte pahteldamisel, veevarustuse paigaldamisel, seinte värvimisel ja kanalisatsiooni väljaehitamisel, oleks hoone täielikult amortiseerunud. Hageja poolt teostatud töödele ja kulutuste tegemise vajalikkusele hoone säilimiseks on viidanud pea kõik seni menetluses esitatud tõendid. Seega on hageja poolt teostatud tööde osas tegemist AÕS § 27 p 1 ja § 72 lg 4 ning TsÜS § 63 lg 1 mõttes nimetatud toimingutega, millega on säilitatud asja või kaitstud seda täieliku või osalise hävimise eest. Maakohtu järeldused selle kohta, et OÜ Virande sooviks kinnistu kaasomandi omandamisel oli investeering, võib olla tõene, kuid nimetatu põhjal ei saa teha ühest järeldust, et kostja huviks ei olnud kinnisvara korrashoid, hoone säilitamine ja kaitsmine ning ohutuse tagamine. Samuti on maakohus ebaõigesti leidnud, et juhul, kui tehtud töö, toiming, kulutus on hoonet parendanud, siis ei kuulu sellega kaasnenud kulutus automaatselt AÕS § 72 lg 4 kohaselt hüvitamisele. Kuigi hageja poolt hoonele tehtud kulutused tõstsid ka hoone väärtust, ei välista see asjaolu seda, et hageja poolt teostatud kulutused olid ühtlasi kantud ka hoone säilitamiseks. Hoone säilitamiseks tehtud kulud võivad ka hoonet parendada – need ei ole teineteist välistavad mõisted. Õige ei ole ka maakohtu käsitlus selles, et AÕS § 72 alusel nõude esitamisel saab nõuda hüvitust ainult rahaliselt kantud kulude osas. Seadusest ei tulene, et säte välistaks hageja nõude esitamise hüvituse saamiseks tehtud tööpanuse eest või teise kaasomaniku poolt säästetud teenuse maksumuse osas. Hageja on tõendanud osutatud tööpanuse ja kostja poolt säästetud teenuse maksumuse rahalise väärtuse, mistõttu on täidetud kõik eeldused AÕS § 72 lg 4 alusel hüvitise väljamõistmiseks ka osutatud tööpanuse ja säästetud teenuse maksumuse osas, kuna need omavad, sarnaselt rahale, väärtust. Ka tööl ja säästmisel on rahaline väärtus ning hageja on menetluse käigus nende väärtuste olemasolu ja suurust tõendanud. Nõuetes Kaja Vahari ja Veikko Vahari vastu jääb hageja varasemalt esitatu (hagiavaldus ja hageja kohtu nõude täitmine 30.11.2009) juurde. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 18.06.2010 otsus tuleb tühistada osaliselt menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Selles osas on võimalik teha asjas uus otsus. Apellatsioonkaebuses vähendas hageja oma nõuet heakorratööde eest 133 151,30 krooni võrra. Hageja nõue hagiavalduse alusel oli 333 741,20 krooni. Seega on apellatsiooniastmes hageja nõudeks 200 589,90 krooni. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et Harju Maakohtu 12.10.2005 otsuse resolutsiooni esimene punkt, millega kaasomand lõpetati, jõustus kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 241 lg 1 ja 2 alusel 11.11.2005, kuna pooled ei vaidlustanud seda

apellatsioonkaebuses. Maakohtu selline seisukoht ei ole põhjendatud, kuna nõue kaasomandi lõpetamiseks on lahutamatult seotud kaasomandi osa kaotuse eest õiglase hüvituse nõudega. Kuna nimetatud nõuded on omavahel lahutamatult seotud, siis on põhjendatud hageja seisukoht, mille kohaselt Harju Maakohtu 12.10.2005 otsuse resolutsiooni p 1 kaasomandi lõpetamise kohta jõustus tervikuna 21.06.2006. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hoone säilitamiseks vajalikeks toiminguteks saab käesoleval juhul lugeda üksnes kulutusi, mis olid suunatud hoone konserveerimisele olemasoleval kujul eesmärgiga peatada hoone kiire lagunemine, kuid sellisteks toiminguteks ei ole hoone varustamine elektriga, veega, kommunikatsioonidega või siseruumide viimistlemine. Hageja tehtud tööde selgituse kohaselt on hageja teinud aastatel 2001-2005 töid: katuse parandamine, sanitaarsõlme tegemine, tualettruumi tegemine, sise- ja välisuste paigaldus, veetorustiku paigaldus, elektritööd, laudpõranda paigaldamine, seinte pahteldamine, seinte värvimine, lisaks on hageja pannud hoonesse telefoniühenduse. Nimetatud töödest võis olla hoone säilitamisele AÕS § 72 lg 4 mõttes suunatud üksnes katuse parandamine. Kohtule esitatud tõenditega leidis tõendamist, et aastal 2005 oli katuse seisukord niivõrd halb, et oli vajalik katuse täies mahus välja vahetamine. Hageja on 24.10.2001 ostnud katuseparandusmaterjali 243 krooni eest, rullmaterjali koos kohaletoomisega 01.11.2005 kokku 14 500 krooni eest 400 m2 jaoks, 07.11.2005 katusematerjali unifleks 5734,80 krooni eest (t.l.76, II kd.), 21.12.2005 katusemastiksit 800,00 krooni eest OÜ-lt Derg Grupp (t.l. 81,II kd), 14.11.2005 ja 16.11.2005 katuseplekki 3499,60 krooni eest (t.l. 81,82, II kd) . Vaidlus puudub selles, et katuse parandamine viidi hageja poolt lõpule enne 21.06.2006. Seega on hageja teinud AÕS § 72 lg 4 alusel kaasomandi säilitamiseks vajalikke kulutusi kokku 24 677,40 krooni eest. Kostjale OÜ-le Virande kuulus kaasomandist 65/100 mõttelist osa. Seega kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele 16 040,31 krooni. Maakohus mõistis kostjalt I välja 3865,11 krooni. Seega tuleb kostjalt I täiendavalt välja mõista 12 175,20 krooni. Ülejäänud nõuete osas nõustub ringkonnakohus täiesti maakohtu põhjendustega ja seetõttu neid tulenevalt TsMS §-ist 654 lg 6 ei korda. Apellatsioonkaebuses korratakse hagiavalduses toodud asjaolusid. Maakohus on kõigile hageja väidetele ja nende kinnituseks esitatud tõenditele hinnangu andnud ja põhjendatult leidnud, et need rahuldamisele ei kuulu. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Menetluskulud Hageja kanda tuleb jätta 92% kostja OÜ Virande kanda 8% menetluskuludest. Kostjate II ja III menetluskulud jätta täiest ulatuses hageja Väino Penti kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.