Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

kaasomanikud lepingu p 7.1 järgi maksma viivist 0,1% päevas tasumata summast. Pooled ei ole lepingut muutnud ega leppinud kokku selles, et kostja ei pea valvamise eest tasuma. Lepingu p 8.1 järgi kehtib leping kuni kaasomanike vahel mõ elistes osades oleva kaasomandi lõpetamiseni. Praeguseni ei ole kaasomandit lõpetatud. Hageja on seisukohal, et 13.07.2004 sõlmiti poolte vahel koostööleping. Lepingu alusel osutas hageja kostjale teenuseid ning punktide 4.1 ja 4.1.1-4.1.3 alusel on kostja kohustatud tasuma hagejale teenustasu, sh elektrienergia eest vastavalt punktile 3.3. Koostöö jooksul ei ole kostja esitanud ühtegi suulist ega kirjalikku pretensiooni teenuse osutamise osas s.h ka kaasomandis oleva külmhoone ja külmhooneseadmete valve suhtes (II kd lk 64). Punkti 4.1.3 alusel on kostja kohustatud tasuma igakuiselt 4 500 krooni, millele lisandub käibemaks 810 krooni, kokku tuleb kostjal tasuda 5 310 krooni kuus. Laoehitis on poolte kaasomandis, seepärast leppisid pooled kokku järelevalve kulude jagamise proportsionaalselt omandi suurusele. Hageja leiab, et tal on vastavalt AÕS § 72 lg 4 õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid kaasomaniku nõusolekuta ning seetõ u kannab kostja vastavalt temale kuuluva osa suurusele AÕS § 72 lõikest 1 tulenevalt ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Hageja leiab, et kostja laohoonel on hageja omandiga ühised seinad, katus, vundament, estakaad, estakaadi katusealune ning ühised külmikule vajalikud seadmed, mis on ühendatud laohoone torustikega. Kaasomandis vara vajab valvet ja hooldust, mille tagab hageja ning kostja peab tasuma valveteenuse eest vastavalt AÕS § 72 lg 1, 4 ja § 75 lg 1. Leping reguleerib kaasomandi ühisvara säilimist, hooldust ja valvet. Lepingu punkt 2.6 nägi e e kostja õiguse paigaldada omal kulul autonoomne turvasignalisatsioon, kuid see ei olnud põhjuseks lepingust taganemiseks või ülesütlemiseks. Kostja kasutas seda õigust peaaegu aasta hiljem sõlmides valvelepingu CTAS-iga külmhoone värava ja laoruumi sisese autonoomse valvesüsteemi. Ühine külmhoone ja seadmed vajavad ka edaspidi valvet. Hageja leiab, et ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Seda ei ole tehtud. Kuni käesoleva ajani ei ole kaasomand lõppenud – lepingu punkti 6.1 saab lepingut muuta osapoolte kirjalikul kokkuleppel ning punkti 8.1 kohaselt kehtib leping kuni kaasomanike vahel mõ elistes osades oleva kaasomandi lõpetamiseni. Kuni käesoleva ajani kaasomand ei ole lõpetatud ning seetõ u ei ole lepingutähtaeg möödunud. Hageja leiab, et kostja poolt toodud asjaolusid ei saa lugeda mõjuvateks põhjusteks koostöölepingu punkti 4.1.3 erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna: 1. kaasomandis olev hoone ja seadmed on olemas ja need vajavad järelvalvet; 2. kostjal on lepingu punkti 2.6 järgi õigus algusest peale omal kulul autonoomse turvasignalisatsiooni paigaldamiseks, kuna hageja ega valvemeeskond ei vastutanud kostja kauba eest, vaid osutasid järelvalvet laohoone ja seadmete üle, kostja paigaldas valvesüsteemi külmhoone siseruumidele, et hoida ära võimaliku kauba kadu, kuid see ei mõju kaasomandi säilimisele ja valvele; 3. kostja andis enda laoruumid üürile kolmandatele isikutele, kes pääsesid territooriumile ja laohoonesse. Kolmandad isikud ei ole hoone omanikud ning ka neil käisid kliendid, kes võisid tekitada kahju hoonele ja külmhoone seadmetele. Nimetatud asjaolud kinnitavad, et oli alus jätkata valveteenust ning seda teeb valvemeeskond. Hageja tahe oli reguleerida kaasomandi valdamist ja hooldamist ning seetõ u käsitleb lepingu punkt 4.1.3 kaasomandi valdamise ja kasutamisega seotud kulutuste jagamist ja kandamist vastavalt AÕS §-le 75. Kostja ei ole oma lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi täitnud. 05.10.2010 kohtuistungil jäi hageja 06.04.2010 istungil öeldu juurde, mille kohaselt võlgneb kostja hagejale laohoone valvamise eest 2005 novembrist 2007 maini 106 720,25 krooni ja viivise 18 790,74 krooni. Valveteenuse eest võlgneb kostja hagejale 100 890 krooni, auto sissepääsu eest 1 534 ja lisaks elektri eest (II kd lk 78). Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Poolte kaasomandis on Tallinnas XXX asuv kinnistu. Kuna kostjal

puudub sellele kinnistule avalikult teelt juurdepääs, tuleb kinnistule juurdepääsemiseks sõita läbi hagejale kuuluva Paljassaare põik 4 asuva kinnistu. Lepingu p 3.1 järgi võimaldas hageja läbi oma kinnistu kostjale juurdepääsu kaasomandis oleval kinnistul asuvale hoonele. Lepingu pde 4.1.1 ja 4.1.2 järgi pidi kostja tasuma iga 12 m pikkuse sõiduki läbisõidu eest 200 krooni ning kuni 3 t kaaluva sõiduki eest 100 krooni. Selline kokkulepe vastab oma tunnuste poolest § 225 lg 1 mõ es asjaõiguslikule isikliku kasutusõiguse kokkuleppele, mis tuli sõlmida notariaalses vormis. Lepingu p 3.1 oli sisult teeservituudi seadmise kokkulepe. Kuna lepingu sõlmimisel vorminõuet ei järgitud, on lepingu isiklikku kasutusõigust teeservituudi näol reguleeriv osa TsÜS § 82, § 83 lg 1 ja § 85 alusel tühine, sest järgitud ei ole AÕS § 231 lg 1 sätestatud vorminõuet. Seetõ u ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt selle alusel tasu maksmist. Alusetu on ka hageja tasunõue valveteenuse eest. Lepingu p 4.1.3 järgi pidi hageja osutama kostjale valveteenust laohoone, mi e territooriumi valvamise eest, nagu on märgitud arvetel. Kostja pidi selle eest tasuma kuus 4 500 krooni, millele lisandus käibemaks. Lepingu p 4.1.3 on sisult VÕS § 619 mõ es käsundusleping, milles pooled leppisid kokku, et hageja saab käsundi täitmise, so üksnes hageja ainukasutuses olnud laohoone valvamise eest tasu. Kostja sõlmis 31.05.2005 valvelepingu CTAS-iga ja ütles hagejaga sõlmitud lepingu p 4.1.3 alates 01.09.2005 VÕS § 196 lg 1 ja § 631 alusel erakorraliselt üles, sest valveteenuse osutamine ei olnud kostjale enam vajalik. Hageja ei käitunud mõistlikult VÕS § 7 lg 1 mõ es, kui jätkas ka pärast ülesütlemisavalduse saamist arvete esitamist kostjale mi evajaliku teenuse eest. Seega ei ole kostjal kohustust tasuda valveteenuse eest. Elektrienergia eest on kostja tasunud, mis nähtub kohtule esitatud maksekorraldustelt. 02.07.2007 kirjalikus vastuses esitas kostja vastuväited selles, et ei nõustu pärast valveteenusest ülesütlemise avalduse esitamist tema kasutuses ja valduses oleva külmlao valve eest tasuma, sest valve ei ole kostjale vajalik. Kostja oli seisukohal, et külmlao valvamise kokkulepe on käsunduslepingu tunnustele vastav kokkulepe, mille kostja ühepoolselt lõpetas erakorralise ülesütlemisega 09.09.2005. Jätkuna nimetatud kirjale esitas kostja 29.03.2006 hagejale veel teisegi kirjaliku teate koostöölepingu p 4.1.3 ülesütlemise kohta. Valveteenusest ülesütlemine lõpetas poolte vastastikused kohustused, kuid hageja jätkas alusetult arvete esitamist kostjale ka pärast teenusest ülesütlemist. Koostöölepingu p 4.1.3 sõnastusest nähtuvalt ei ole pooled kokku leppinud, et 4 500 krooni suurune tasu on kinnistu mõ elise osa suurusele vastav osa kostja kulutustest, mida viimane peaks kandma seoses kinnistu väidetava valvamisega. AÕS § 72 lg 1 kohaldamine eeldaks vastava kokkuleppe olemasolu hageja ja kostja vahel. Selline kokkulepe puudub. Hagejale kuulub küll suurem osa kinnistust, kuid ta ei moodusta kaasomanike enamust, mistõttukinnistu valdamise ja kasutamisega seonduvat ei saa ta otsustada ainuisikuliselt. Puuduvad õiguslikud alused ka VÕS § 72 lg 4 rakendamiseks. Koostöölepingu p-s 4 ja 4.1.3 lepiti kokku valveteenuse osutamises kui käsundis VÕS § 619 mõ es. Käsundiks oli valveteenus, mida hageja kostjalt sai ja mille sisuks oli kostja ainukasutuses oleva laohoone valvamine, mi e kinnistu valvamine. Koostöölepingu p 4.1 ja 4.1.3 sõnastusest tulenevalt oli lepingupoolte ühine tegelik tahe sõlmida lepingu tingimus nii, et hageja osutab teisele isikule, kostjale teenust kostjale kuuluvale külmlaole , mille eest kostja maksab vastavat tasu. Pooled olid oma tegeliku ühise tahte sõnade üldlevinud tähenduses sõnastanud koostöölepingu p-s 4.1 ja 4.1.3 järgmiselt: p 4.1 „Kaasomanik 2 (AS I ) on kohustatud õigeaegselt tasuma kaasomanikule 1 (OÜ PT) järgmiste kooskõlastatud teenuste eest“: p 4.1.3 „kaasomanikule 2 kuuluvate laoehitiste valvamise eest 1 (ühe) kalendrikuu eest 4 500 krooni, millele lisandub käibemaks“. Koostöölepingu eestikeelses tõlkes on valvatava objekti määratluses tehtud viga, kui kostjale kuuluvana on laoehitis nimetatud mitmuses (laoehitised). Tegelikult leppisid kaasomanikud koostöölepingu p-s 1.3 kokku nii, et kaasomaniku 2 (kostja) valdusesse ja kasutusse jäi kinnistul paiknevatest laoehitistest üks, külmladu , ülejäänud laoehitised olid hageja kasutuses ja valduses. Koostöölepingus ei leppinud pooled kokku kinnistu territooriumi valves, ega ka selles,

kas hageja kasutusse ja valdusesse jäänud laoehitiste valve toimub või mi e. Koostöölepingu p-st 4.1.3 tulenevalt oli kinnistu ainsaks hageja poolt valvatavaks objektiks kostja valduses ja kasutuses olev külmlaohoone , milline teenus on hinnatav käsundina VÕS § 619 mõ es. Eeltoodu põhjal on alusetu hageja poolt poole menetluse käigus AÕS § 72 lg 1 ja § 72 lg 4 alusel esitatud põhjendus valvamiseks. Hageja on meelevaldselt asja menetluse käigus laiendanud koostöölepingu p-s 4.1.3 kokkulepitud valvatava objekti määratlust. Nimetatud objektide valves ei ole pooled kaasomanikena kunagi kokku leppinud. Vastupidi, olles koostöölepingu p-s 1.3 kokku leppinud kinnistul paiknevate laoehitiste kasutamise korras, lepiti p-s 4.1.3 kokku ainult selles kulus, mida kostja pidi tegema tema valduses ja kasutuses oleva külmlao valvamise eest. Hageja väide, et ta eelnimetatud objekte jätkuvalt valvab, ei ole õige. Hageja ei ole kostjale kui kaasomanikule kunagi teinud e epanekut kinnistu muude objektide valve organiseerimiseks ega ole selgitanud, mil viisil võiks kinnistu kõikehõlmavat valvet läbi viia. Selle järele puudub vajadus, sest kinnistu territoorium on piiratud aiaga. Hageja ei ole kostjat kunagi teavitanud ka sellest, kas, kuidas ja mil viisil toimus külmlao valve. Kinnistu territooriumil ei asu valvuri maja, millest valvur kontrolliks kinnistu territooriumit. Isik, kes varem avas kostja transpordile sissepääsu tee kinnistule, asub hoones, mis paikneb mi e kinnistul, vaid naaberkinnistul Paljassaare 41. Eeltoodu välistab AÕS § 72 lg 1 ja 4 ning § 75 lg 1 kohaldamise. Koostöölepingu p 4.1.3 sõnastusest ei tulene, et kaasomanikud oleksid kokkuleppinud kogu kinnistu valves ning jaganud kulud nii, et kostja osa kinnistu valvega seotud kuludest on 4 500 krooni kuus. Kui pooled oleksid kinnistul asuvate kõikide objektide valveteenuse osas soovinud kulude jagamist endi kui kaasomanike vahel, oleks nad p 4.1.3 sõnastanud sarnaselt koostöölepingu p-ga 4.4. Koostöölepingu p-s 4.4 on pooled kokku leppinud, et vajadusel remontida kinnistul paikneva külmlao katust, estakaade, mehhanismi või kilpi, kohustub kaasomanik nr 2 (kostja) jagama remondikulusid kaasomanikuga nr 1 seaduses e enähtud korras. Osundatud punkt reguleerib lisaks remondikulude jagamisele ka kokkuleppe saavutamise korra tööde eelarve osas, pärast mida saab alustada tööde teostamisega. Koostöölepingu p-i 4.4 sõnastus vastab VÕS § 72 lg1 ja kinnitab, et nimetatud objektide remondi kulusid jagavad pooled kooskõlas seadusega. Eeltoodu kinnitab, et koostöölepingu p 4.1.3 sõnastuses väljendub poolte teistsugune tahe, kui koostöölepingu p-s 4.4, kus kulusid jagati kaasomanike vahel vastavalt AÕS-le. Seetõ u on hageja poolt alusetu anda koostöölepingu p-le 4.1.3 sarnane tähendus ja sisu kui p-le 4.4. Poolte ühist tahet siduda koostöölepingu p-s 4.1.3 kokkulepitu ainult sellega, et üks kaasomanik osutab valveteenust teise kaasomaniku valduses ja kasutuses olevale külmlaole ning teenuse saajast kaasomanik tasub teenuse osutajale selle eest, kinnitab ka pooltevaheline hilisem praktika. 11.02.2005 sõlmisid pooled kinnistu kaasomanikena notariaalse lepingu kaasomandi valdamise ja kasutamise korra kindlaksmääramiseks. Selle lepingu p-s 2.2.1 – 2.2.4 on pooled analoogselt koostöölepinguga määratlenud, milline osa kinnistust jääb hageja ainukasutusse ja – valdusesse ja milline osa kostja ainuvaldusesse ja –kasutusse. Kostja ainukasutuses ja –valduses on seega jätkuvalt külmladu ja osa territooriumist. Lepingu p 2.2.3 ja 2.2.4 lepiti kokku nende kinnistu osade suhtes, mis jäävad kaasomanike kaaskasutusse ja –valdusesse, need olid läbisõitu tee ja osa kaubaestakaadist. Lepingu p 2.6 lepiti kokku selles, et kaasomaniku ainukasutuses oleva kinnistu osa alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi kannab see kaasomanik, kelle ainukasutuses vastav kinnistu osa on. Ainult kaaskasutuses olevatel kinnistu osadel lasuvaid koormatisi kannavad kaasomanikud vastavalt oma osa suurusele ühises asja (p 2.6) ja kaaskasutuses oleva kinnistu osa remondiga seotud kulud kantakse võrdsetes osades (p 2.7). Seega kinnitasid hageja ja kostja ka viidatud lepingus koostöölepingu p-s 4.1.3 väljendatud ühist tahet selles, et valvetasu 4 500 krooni tasub kostja tema ainukasutuses ja –valduses oleva külmlao valve eest, mis on käsitletav käsundi täitmise tasuna VÕS § 619 mõ es. Selle asjaoluga, poolte käitumisega pärast koostöölepingu p 4.1.3 sõlmimist, so lepingus kokkulepituga, tuleb arvestada koostöölepingu p 4.1.3 tõlgendamisel. Kostja tugineb oma seisukohas VÕS § 29 lg 5 p-le 3, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Kaaskasutuses on vastavalt poolte kokkuleppele ainult osa kaubalaadimisestakaadist ja läbisõidu tee. Nende objektide valvamises ei ole pooled kokku leppinud. Hageja väide nagu oleks toimunud ja peab jätkuvalt toimuma kogu kinnistu

territooriumi ning sellel asuvate laoehitiste osade valve, ei ole õige, on vastuolus tegelikkusega ja vastuolus poolte vahel seni sõlmitud kokkulepetega. Hageja väide, et laoehitisest väljas, seina ääres on üks külmagregaadi osa, mis vajab valvet ning kostja peab selle eest tasuma, on alusetu. Koostöölepingu p 4.1.3 määratles valveobjektina ainult külmlao , mi e hageja kasutusse jäänud laoehitise seina ääres oleva külmagregaadi osa. Kuna külmagregaadi ainus väljas olev osa asub kinnistu osas, mis vastavalt koostöölepingu p-le 1.3 ja notariaalse lepingu p-le 2.2.2 on hageja ainukasutuses ja valduses, siis notariaalse lepingu p 2.6 järgi on selle valvamisega seotud kulu hageja kanda, nagu on iga kaasomaniku enda kanda nende ainukasutuses olevates kinnistu osades asuvates külmladudes paiknevate ülejäänud külmagregaatide osadega seotud kulutused. Nii nagu koostöölepingu p-st 4.1.3, ei tulene ka notariaalsest lepingust poolte kokkulepet AÕS § 72 lg 1 või lg 4 alusel kinnistul asuvate laoehitiste valvamise jagamise kulude kohta. 09.09.2005 saatis kostja hagejale kirja, mis on sisult käsunduslepingu ülesütlemisavaldus. Kostja teatas, et ei vaja enam hageja poolt pakutavat külmlao valveteenust, sest külmladu on tühi, külmutusseade välja lülitatud ning valvet teostab objektil turvafirma CTAS. Kostja ei teinud hagejale valveteenusest ülesütlemisavaldust kohe peale 31.05.2005, mil sõlmiti valveleping nr 05/15-2005 CTAS-iga, vaid 3 kuud hiljem 09.09.2005. Põhjuseks oli asjaolu, et perioodil 08.04.2005 kuni 15.08.2005 hoidis külmlao operaator – AS M külmlaos AS-ile Gkuuluvat kaupa – 8100 karpi külmutatud kilu. 15.08.2005 andis AS M hoiul olnud kauba AS-ile G ärasaatmiseks kauba ostjale Ukrainas. Peale kauba väljaviimist külmlaost , jäid külmkambrid tühjaks, uue kliendi otsingud 3 nädala jooksul tulemusi ei andnud. Selles olukorras, kus kaupa külmlaos ei olnud, külmutusseadmed olid väljalülitatud, uute klientide otsingud tulemusi ei andnud, ei olnud mõistlik eeldada, et kostja vajaks tühja külmlao valvamiseks topeltvalvet. Kuna elektrooniline valve oli kolm korda odavam ja täiesti piisav tühjana seisva külmlao valvamiseks, oli kostja otsus loobuda hageja teenusest põhjendatud ja vajalik. Külmlaost kauba väljavedu 15.08.2005 ning järgmise kolme nädala jooksul uue kliendi mi eleidmine oli kostja jaoks mõjuv põhjus hageja teenusest loobumiseks ning selgitab miks kostja esitas ülesütlemisavalduse 09.09.2005. Vaatamata teenusest loobumisele, oli kostja sunnitud talle esitatud arvet valveteenuse eest tasuma veel oktoobris ja novembris 2005, sest hageja ähvardas vastasel juhul mi e lasta läbi kostja transporti kinnistule aia ehitamiseks vajaliku materjaliga. Kostja tunnistab hagi osaliselt summas 2304, 34 krooni, millest tasu läbisõidu eest on 1534 krooni, sellelt summalt arvutatud viivis 732,18 krooni ning elektrienergia eest tasumisega viivitamise eest viivis 38,16 krooni. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastustega, poolte poolt menetluse käigus esitatud avaldustega ja esitatud tõenditega, ning pooled kohtuistungil vande all ärakuulanud, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) kinnistu kaasomanikena, sõlmisid pooled 13.07.2004 koostöölepingu, mille p 4.1.3 järgi kohustus kostja tasuma hagejale kuuluva laoehitise valvamise eest kuus 4 500 krooni, millele lisandus käibemaks (I kd lk 14); 2) 22.01.2007 esitas hageja kostjale koostöölepingust tuleneva võlgnevuse tõ u pretensiooni (I kd lk 17-18) ja hagihoiatuse (I kd lk 19-19 pöördel); 3) 20.02.2007 teatas kostja, et ei aktsepteeri arvet nr 152 summas 6 044,05 krooni; 4) 11.02.2005 on poolte vahel sõlmitud kaasomandi valdamise ja kasutamise korra kokkulepe (I kd lk 56-61); 5) 31.05.2005 sõlmisid kostja ja CTAS valvelepingu nr 05/15-2005 (I kd lk 62-68); 6) 09.09.2005 dokumendis teatas kostja hagejale, et seoses sellega, et kostja külmkambrid on tühjad, külmutusseade on välja lülitatud ja tehnilist valvet teostab objektil turvafirma CTAS, keeldub kostja alates 01.09.2005 maksmast hageja poolt igakuiseid arveid summas 4 500 krooni territooriumi valve eest (I kd lk 69); 7) 29.03.2006 esitas kostja hagejale avalduse 13.07.2004 sõlmitud koostöölepingu punkti 4.1.3 ülesütlemise kohta (I kd lk 70-71). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võlgneb hagejale lepingu p 4.1.3 alusel laohoone

valvamise eest 2005 novembrist 2007 maini 125 511,09 krooni või ütles kostja lepingu kinnistu valvamise osas kehtivalt üles ja tal ei tule kostjale valve eest tasuda. Hageja on kostjale esitanud vaidlusalused arved 31.08.2005 – 31.05.2007 (I kd lk 26-44). Kooskõlas VÕS § 196 lõikega 1 võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel e eteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või e eteatamistähtaja lõppemiseni. Tähtajatu kestvuslepingu võib lepingupool üles öelda ka mõjuva põhjuseta, s o korraliselt. Kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti, võib VÕS § 195 lg 3 järgi kumbki lepingupool mõistliku e eteatamistähtajaga üles öelda püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu, mis on sõlmitud tähtajatult. Riigikohus on käesolevas asjas 22.12.2009 otsuse punkti 11 viimases lõigus tuvastanud, et pooled ei sõlminud tähtajatut kestvuslepingut, mida saab korraliselt üles öelda, ning kumbki pool sai lepingu üles öelda üksnes VÕS § 196 lg 1 alusel mõjuva põhjuse olemasolul. Lepingu punkti 8.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et leping kehtib kuni kaasomanike vahel mõ elistes osades oleva kaasomandi lõpetamiseni. Seega sõlmisid pooled tähtajalise kestvuslepingu. Tulenevalt otsuse punkti 12 teisest lõikest sõltub kolleegiumi arvates lepingu p 4.1.3 ülesütlemiseks mõjuva põhjuse olemasolu sellest, millistes vastastikustes õigustes ja kohustustes pooled selles kokku leppisid. Hageja on seisukohal, et 13.07.2010 sõlmiti poolte vahel koostööleping. Lepingu alusel osutas hageja kostjale teenuseid ning punktide 4.1 ja 4.1.1-4.1.3 on hageja kohustatud tasuma hagejale teenustasu. Hageja leiab, et kostja laohoonel on hageja omandiga ühised seinad, katus, vundament, estakaad, estakaadi katusealus ning ühised külmikule vajalikud seadmed, mis on ühendatud laohoone torustikega. Kaasomandis vara vajab valvet ja hooldust, mille tagab hageja ning kostja peab tasuma valveteenuse eest vastavalt AÕS § 72 lg 1, 4 ja § 75 lg 1. Leping reguleerib kaasomandi ühisvara säilimist, hooldust ja valvet. 05.10.2010 kohtuistungil andis hageja seaduslik esindaja vande all ütlused, mille kohaselt kirjutasid pooled samaaegselt alla 2 lepingut – ühe koostöölepingu ja asjaõigusliku lepingu. Punkti 4.1.3. järgi pidi kostja maksma hagejale 4 500 + käibemaksu kuus ehitise ja territooriumi valvamise eest. Kostja pidi maksma 1 laohoone valvamise ja ka osa territooriumi eest (II kd lk 83 pöördel 2. lõigu viimane lause ning

asjaõiguslik leping. Samuti kinnitas kostja esindaja, et vaidlusaluse lepingu sõlmimisel läbirääkimisi kaasomanike vaheliste kulude jagamise kohta ei peetud. 45 000 kroonisest kogu kinnistu valvest kuulis kostja esindaja esmakordselt 05.10.2010 kohtuistungil (II kd lk 84). Kohus nõustub kostjaga, et poolte ühist tahet siduda koostöölepingu p-s 4.1.3 kokkulepitu ainult sellega, et üks kaasomanik osutab valveteenust teise kaasomaniku valduses ja kasutuses olevale külmlaole ning teenuse saajast kaasomanik tasub teenuse osutajale selle eest, kinnitab ka pooltevaheline hilisem praktika. Pooled on määratlenud kaasomanike vaheliste kulutuste kandmise 11.02.2005 sõlmitud lepingus. 11.02.2005 kaasomandi valdamise ja kasutamise korra kokkuleppe ja asjaõiguslepingu p-s 2.2.1 – 2.2.4 on pooled määratlenud, milline osa kinnistust jääb hageja ainukasutusse ja –valdusesse, milline osa kostja ainuvaldusesse ja –kasutusse. Kostja ainukasutuses ja –valduses on külmladu ja osa territooriumist. Lepingu p 2.6 lepiti kokku selles, et kaasomaniku ainukasutuses oleva kinnistu osa alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi kannab see kaasomanik, kelle ainukasutuses vastav kinnistu osa on. Ainult kaaskasutuses olevatel kinnistu osadel lasuvaid koormatisi kannavad kaasomanikud vastavalt oma osa suurusele ühises asja ja kaaskasutuses oleva kinnistu osa remondiga seotud kulud kantakse võrdsetes osades (p 2.7). Kohus leiab, et hageja ja kostja kinnitasid 11.02.2005 lepingus koostöölepingu p-s 4.1.3 väljendatud ühist tahet selles, et valvetasu 4 500 krooni tasub kostja tema ainukasutuses ja –valduses oleva külmlao valve eest, mis on käsitletav käsundi täitmise tasuna VÕS § 619 mõ es. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et poolte tahe lepingu punkti 4.1.3 kokku leppimisel oli suunatud sellele, et hageja osutab kostjale valveteenust, mis on käsitatav käsunduslepinguna. Sellist tõlgendust kinnitavad poolte vande all antud seletused, 13.07.2010 lepingu punkt 1.3 ja hiljem poolte kaasomandi valdamist ja kasutamist reguleeriv 11.02.2005 leping. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleks punktis 4.1.3 kokku leppinud kaasomandi kaaskasutatava osa säilimise, hoolduse ja valve tasus. Riigikohus on otsuse punktis 13 leidnud, et kestvuslepingu saab lepingupool üles öelda nii mõne lepingus sätestatud kohustuse osas, mille ülesütlemiseks on mõjuv põhjus, kui ka tervikuna, kui lepingupoolel ei ole lepingu osalise täitmise vastu õigustatud huvi. Maakohus leiab, et kostja soovis lepingu osalist ülesütlemist. 09.09.2005 teates on kostja teatanud, et keeldub 01.09.2005 tasumast hageja poolt esitatud arveid summas 4 500 krooni territooriumi valve eest. Seega soovis kostja lepingu üles öelda valve osas. VÕS § 631 järgi võib kumbki lepingupool nii tähtajalise kui ka tähtajatu käsunduslepingu VÕS §-s 630 sätestatut järgimata üles öelda, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võ es ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. Kohus leiab, et kostjal oli mõjuv põhjus lepingu punkti 4.1.3 ülesütlemiseks. Kostja on kinnitanud ning hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et alates 16.08.2005 on kostja külmkamber on tühi, külmutusseade on välja lülitatud ja alates 31.05.2005 teostab objektil tehnilist valvet turvafirma CTAS. Kõiki asjaolusid arvesse võ es ja poolte huvisid kaaludes (hageja huvi lepingu jätkamiseks ja kostja huvi lepingu lõpetamiseks) ei saa oodata, et kostja oleks jätkanud lepingu punktis 4.1.3 märgitud tasu maksmist kuni lepingu tähtaja möödumiseni s.o kaasomandi lõppemiseni. Kostja hoone on tühi, külmutusseade välja lülitatud ning hoonel on tehniline valve. Hageja märkis 22.02.2010 selgituses, et kostja andis enda laoruumid üürile kolmandatele isikutele, kes pääsesid territooriumile ja laohoonesse. Kolmandad isikud ei ole hoone omanikud ning ka neil käisid kliendid, kes võisid tekitada kahju hoonele ja külmhoone seadmetele. Nimetatud asjaolud kinnitavad, et oli alus jätkata valveteenust ning seda teeb valvemeeskond (II kd lk 66). Seega on ka hageja ise möönnud, et kostja vajas hageja poolt pakutavat valveteenust seni, kuni kostja ruumid olid üürile antud. Kohus nõustub, et ainult tehnilise valve olemasolu või

selle puudumine ei anna alust lepingu ülesütlemiseks, kuid arvestades asjaolu, et kostja hoones ei ole kaupa, külmutusseade on välja lülitatud ja see ei ole ka välja üüritud s.t kinnistul ei viibi kostja tõ u kolmandaid isikuid ja nende kliente, siis ei ole põhjendatud, et kostja kui lepingut üles öelda soovinud pool oleks jätkanud käsunduslepingu täitmist kuni lepingu tähtaja möödumiseni. Riigikohtu otsuse punkti 14 viimasest lõikest tulenevalt tuleb kohtul tuvastada, kas kostja on lepingu üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemise aluseks olevast asjaolust teadasaamist. Praeguses asjas sõlmis kostja kolmanda isikuga valveteenuse osutamise lepingu 31.05.2005. 09.09.2005 saatis kostja hagejale kirja, milles märkis, et keeldub alates 01.09.2005 territooriumi valve eest maksmast. 29.03.2006 esitas kostja hagejale kirjaliku ülesütlemisavalduse, mille sisust nähtuvalt ütles kostja lepingu p 4.1.3 alates 1.04.2006 üles. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et tegelikult tasus kostja hagejale territooriumi valve eest 1. detsembrini 2005. Nimetatud asjaoludest lähtudes leiab kolleegium, et kostja käitumine oli enne 29. märtsi 2006 avalduse esitamist vastuoluline, mistõttuei saa kostja 09.09.2005 kirja pidada lepingu p 4.1.3 ülesütlemise avalduseks. VÕS § 196 lõike 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Kohus leiab, et kostja on kõiki asjaolusid arvestades öelnud lepingu punkti 4.1.3 osas üles mõistliku aja jooksul. Kostja on selgitanud (II kd lk 47 viimane lõik), et ei teinud hagejale valveteenusest ülesütlemisavaldust kohe peale 31.05.2005, mil sõlmiti valveleping nr 05/15-2005 CTAS-iga, vaid 3 kuud hiljem 09.09.2005, kuna 08.04.2005-15.08.2005 hoidis külmlao operaator – AS M külmlaos AS-ile G kuuluvat kaupa – 8100 karpi külmutatud kilu. 15.08.2005 andis AS M hoiul olnud kauba AS-ile G ärasaatmiseks kauba ostjale Ukrainas. Peale kauba väljaviimist külmlaost , jäid külmkambrid tühjaks. Uue kliendi otsingud 3 nädala jooksul tulemusi ei andnud. Kohus nõustub kostjaga, et olukorras, kus kaupa külmlaos ei olnud, külmutusseadmed olid väljalülitatud, uute klientide otsingud tulemusi ei andnud, ei olnud mõistlik eeldada, et kostja vajaks tühja külmlao valvamiseks topeltvalvet. Kuna elektrooniline valve oli kolm korda odavam ja täiesti piisav tühjana seisva külmlao valvamiseks, oli kostja otsus loobuda hageja teenusest põhjendatud. Vastuses (II kd lk 48) märgib kostja, et vaatamata teenusest loobumisele, oli kostja sunnitud talle esitatud arvet valveteenuse eest tasuma veel oktoobris ja novembris 2005, sest hageja ähvardas vastasel juhul mi e lasta läbi kostja transporti kinnistule aia ehitamiseks vajaliku materjaliga. Sama asjaolu kinnitas 05.10.2010 istungil ka kostja seaduslik esindaja vande all antud ütlustega (II kd lk 83 pöördel viimane lause – lk 84 esimene lõik). Kohus leiab, et kostja ei saanud 09.09.2005 lepingut ei üles öelda tagasiulatuvalt alates 01.09.2010. Lepingu punkt 4.1.3 tuleb lugeda lõppenuks alates 01.12.2010. Kohus leiab, et hageja ja kostja arvestustega (I kd lk 22 ja 109) on tõendatud, et kostja on elektri eest 11 219,88 krooni tasunud enne hagiavalduse esitamist, mistõttu puudus hagejal alus nimetatud osas hagi esitamiseks. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga selles, et hagejal oli VÕS § 88 lg 8 alusel õigus arvestada kostja poolt tasutu kõigepealt viivise maksmiseks. VÕS § 8 lg 1 üldtunnustatud põhimõte on, et võlgnik on õigustatud määrama, millise kohustuse täitmiseks ta raha maksis. See tähendab, et kuna kostja märkis maksekorraldusse, et tasus arve, tuli arvestada kostja poolt tasutu vastavas arves märgitu tasumisena. VÕS § 88 lg 2, lg 3 ja lg 4 kohaldamise eeldused puuduvad. § 88 lg 8 käsitleb intressi, mi e viivise tasumist, mistõttu kohaldamisele ei kuulu. Kostja tunnistab hagi läbisõidu eest tasumata jätmise eest summas 1 534 krooni, sellelt arvestatud viivist 732,15 krooni ja osaliselt elektrienergia tasumisega viivitamise eest viivist 38,16 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 2 304,31 krooni.

Ülalmärgitud põhjendustel tuleb hagi kostja vastu 125 511,09 krooni saamiseks rahuldada 2 304,31 krooni osas. Hagihind on 125 511,09 krooni. Juhindudes TsMS § 163 lg 1 tuleb võrdeliselt hagi rahuldamise osaga jä a kostja menetluskulud 98,2% ulatuses hageja kanda ja hageja menetluskulud 1,8%% ulatuses kostja kanda (2 304,31 krooni 125 511,09 kroonist on 1,8%). Kooskõlas § 174 lg 1 on pooltel õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.