Kohtulahend

igakuiste osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. TsMS § 183 sätestab juriidilisele isikule ja pankrotivõlgnikule menetlusabi andmise piirangud. Menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest kostja ei vasta viidatud sättes toodud tingimustele, mis annaks menetlusabi taotlejale õiguse saada menetlusabi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 3401 lg 1 alusel käiguta ja anda kostjale tähtaeg kaebuse puuduse kõrvaldamiseks. Kostjal tuleb tasuda kohtu antud tähtajaks 22 500 krooni suurune riigilõiv, vastasel korral keeldub ringkonnakohus kaebust menetlusse võtmast. TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Vaidlustatud maakohtu otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 261 000 krooni. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses. Seega on tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 261 000 krooni ja riigilõivuseaduse lisas 1 toodud tabeli kohaselt tuleb sellise hinna korral tasuda lõivu 27 500 krooni. Kostja on tasunud lõivu 5000 krooni ja tal tuleb lisaks tasuda 22 500 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

määranud asja hinnaks apellatsioonimenetluses 261 000 krooni ja kohustanud kostjat tasuma apellatsioonkaebuselt lisaks veel 22 500 krooni riigilõivu. Kostja saab esitada TsMS § 191 lg 1 esimese lause alusel ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse osas, milles jäeti rahuldamata tema menetlusabi taotlus. Samuti on TsMS § 136 lg 5 järgi vaidlustatav ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8 ja 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14). Osas, milles ringkonnakohus kohustas kostjat tasuma apellatsioonkaebuselt suuremat riigilõivu, on tegemist TsMS § 3401 lg 1 järgi määrusega, millega jäeti apellatsioonkaebus käiguta ja anti tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. See määrus ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete kohaselt vaidlustatav (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-21-22-10, p 8).

või sihtasutus, mille asukoht on Eestis või mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, kui taotleja põhistab, et ta taotleb menetlusabi keskkonnakaitse või tarbijakaitse valdkonnas või muul ülekaalukat avalikku huvi arvestades paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku kahjustamise vältimiseks ja ta ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena. Kõnealuse paragrahvi lg-d 2 ja 3 kehtestavad menetlusabi andmise piirangud pankrotivõlgnikule. Õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse on igaühe põhiõigus (põhiseaduse § 15 lg 1). Igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule (põhiseaduse § 24 lg 5). Riigi menetlusabi välistamine kujutab endast nende põhiõiguste intensiivset riivet. Kolleegium ei jaga ringkonnakohtu arusaama, et kostja taotluse rahuldamine on tulenevalt TsMS §st 183 välistatud. Kolleegiumi arvates saab eristada TsMS § 180 lg 1 p-dest 1 ning 3-7 sama paragrahvi lg 1 p 2, mille puhul peab isik riigilõivu, kautsjoni või muud kohtukulud või menetlusdokumentide või kohtulahendi tõlkekulud tasuma, kuid seda mitte korraga, vaid ajatatud osamaksetena. See on olemuslikult erinev olukorrast, kus isik vabastatakse menetluskulude tasumisest. Kostja taotles võimalust tasuda lisaks nõutud riigilõiv osamaksetena, mitte aga riigilõivu tasumisest vabastamist. RLS § 2 kohaselt on riigilõiv seaduses sätestatud juhul ja riigilõivuseaduses sätestatud määras tasutav summa lõivustatud toimingu tegemise eest. Sama seaduse § 4 lg 1 järgi kehtestatakse riigilõivumäär lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte). RLS § 4 lg 2 sätestab, et toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist, eelkõige sotsiaal- ja majanduspoliitilistest kaalutlustest lähtuvalt võib riigilõivumäära kehtestada kulupõhimõttest erinevalt. Seega on riigilõivu eesmärgiks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik või osaline hüvitamine (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 24). Riigilõivu osamaksetena tasumise korral riigilõivu eesmärki ei kahjustata. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud, et TsMS §-s 183 sätestatud piirangud kohalduksid ka TsMS § 180 lg 1 p 2 puhul. Tõlgendades eeltoodud sätteid põhiseaduse § 15 lg-s 1 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigusi vähem piiravalt, leiab kolleegium, et TsMS § 183 ei kohaldu juhul, kui isik taotleb menetlusabi korras TsMS § 180 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumist igakuiste osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. Kolleegium juhib tähelepanu, et 14. juunil 2010 jõustus seadus, millega otsesõnu anti kohtule võimalus määrata hagiavalduselt või apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu maksmine osamaksetena. Nii täiendati 12. mail 2010 vastuvõetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seadusega TsMS § 181 lg-ga 31. Selle kohaselt, kui menetlusabi taotluse läbivaatamisel ilmneb, et taotleja majandusliku seisundi tõttu ei ole alust talle menetlusabi anda, kuid kohus leiab, et tasumisele kuuluva riigilõivu korraga tasumine takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, võib kohus menetlusabi korras määrata, et hagiavalduselt või apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluv riigilõiv tasutakse osamaksetena kohtu

määratud tähtaja jooksul.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.