Tsiviilasja number
2-08-82497
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.10.2010, Tallinn
Kohtukoosseis
Eesistuja Mare Merimaa, liikmed Ele Liiv ja Imbi Sidok
Tsiviilasi
Kristiina Kristini hagi OÜ Janmar Partnerid ja Ardo Marrandi vastu võla väljamõistmiseks
Apellatsioonkaebuse hind
130 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.03.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Janmar Partnerid ja Ardo Marrandi apellatsioonkaebus
Menetluse liik
06.10.2010, avalik kohtistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Kristiina Kristin (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXX XXXXX XXXX, XXXXXX XXXX XXXXXX XXXX XXXXXXXX), esindaja advokaat Rainer Kuulme (AB Lillo ja Partnerid, asukoht Pärnu mnt 10, 10148 Tallinn); Kostja 1: OÜ Janmar Partnerid (registrikood 11272753, asukoht Kastani 1 Märjamaa alev, Märjamaa vald Raplamaa); Kostja 2: Ardo Marrandi (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX X, XXXXXXXX XXXX,
Kostjate esindaja vandeadvokaadi abi Hetti Lump (Advokaadibüroo Aivar Pilv, asukoht Vabaduse väljak 10, 10146 Tallinn);
1.Tühistada Harju Maakohtu 31.03.2010 otsus ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlg 130 000 krooni, intressid 13 000 krooni ja viivised arvestusega 0,5% põhinõudelt päevas alates 21.10.2008 kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kostja Janmar Partnerid OÜ teostas hagejale ehitustöid vastavalt sõlmitud töövõtulepingule. Hageja ja kostjad sõlmisid 19.09.2008 kokkuleppe võla tasumiseks solidaarselt. Kokkuleppe kohaselt kohustusid kostjad tasuma hagejale põhivõla 130 000 krooni ja intressid 13 000 krooni vastavalt kokkulepitud maksegraafikule osamaksetena alates 20.10.2008 kuni 20.10.2009. Pooled leppisid kokku viivise tasumise kohustuses iga maksega viivitatud päeva eest ja viivise määras 0,5% põhivõlgnevuse jäägilt. Kostjad oma kohustus tähtaegselt ei täitnud ning hageja nõudis kostjatelt kogu võlgnevuse tasumist, kooskõlas kokkuleppe p-s 5 sätestatuga. Hageja leidis, et kokkuleppe näol on tegemist võlatunnistusega. Kostja vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kohtule esitatud vastuväidete kohaselt ei ole kostja 2 kokkuleppele alla kirjutanud, mille tõenduseks esitasid kostjad Nora Kasemaa ekspertiisibüroo akti. Poolte vahel puudus kokkulepe kohustuse täitmiseks ja seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohtuistungil palus kostja esindaja vähendada viivist. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja OÜ-lt Janmar Partnerid ja Ardo Marrandilt solidaarselt põhivõlg 130 000 krooni, intressid 13 000 krooni ja viivised 130 000 krooni Kristiina Kristini kasuks. Hageja tugines oma nõudes poolte vahel sõlmitud kirjalikule kokkuleppele. Asja lahendamiseks on vajalik välja selgitada, kas poolte vahel sõlmitud kokkulepe on kehtiv ning millised kohustused kokkuleppest tulenevalt on kostjatel. Hageja on kohustatud tõendama lepingu kehtivuse ja kohustuse suuruse ning sissenõutavusega seotud asjaolusid, kostja peab tõendama oma vastuväited selle kohta, et kohustust ei ole tekkinud, see on täidetud või pole see muutunud sissenõutavaks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja 1 teostas hagejale ehitustöid. Kohtule esitatud kokkulepet tuleb seetõttu käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõttes, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. TsÜS § 77 lg 1 sätestab tehingu kehtivuse eeldusena vorminõude. VÕS § 30 lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema
kirjalikus vormis. Kohtule esitatud kokkulepe on kirjalikus vormis, seega on tehingu vorminõuded täidetud. Tehing on kehtiv, kui selle tegemiseks vajaliku tahteavalduse on teinud tehingu sõlminud isik ise või pädev esindaja. Juriidilise isiku esindajaks on juhatuse liige. Kokkuleppele on alla kirjutanud kostja 2, kes oli kokkuleppe sõlmimise ajal kostja 1 juhatuse liige, registrikaardil ei ole märget selle kohta, et juhatuse liikme esindusõigus oleks piiratud. Järelikult oli kostja 1 kokkuleppe sõlmimisel esindatud pädeva isiku poolt ning vajalik on tuvastada, kas kostja 2 allkirjastas kokkuleppe st tegi vastava tahteavalduse või mitte. Kohus määras asjas käekirja ekspertiisi ning eksperdi arvamuse kohaselt on kokkuleppe tõenäoliselt allkirjastanud kostja 2, allkirja andmisel võis allakirjutanu seda tahtlikult moonutada. Kostja esitas kohtule dokumentaalse tõendi, Nora Kasemaa ekspertiisibüroo poolt koostatud ekspertiisiakt nr 189. Aktis on ekspert andnud kategoorilise seisukoha ja leidnud, et kostja 2 ei ole kokkuleppele alla kirjutanud. Kohus leidis, et Nora Kasemaa ekspertiisibüroo poolt koostatud akt ei ole usaldusväärne. Akti lisast on näha, et ekspertiisi objektiks on olnud küll kokkulepe, kuid kohtul ei ole usaldusväärseid andmeid selle kohta, kes andis akti koostamisel aluseks olnud allkirja eksperimentaalproovid, kas on kasutatud võrdlusproove ja kust pärinevad võrdlusproovid. Kohus ei saa olla kindel, et eksperimentaalproovid on antud kostja 2 poolt, samuti ei saa olla kindel, et juhul, kui akti koostamisel kasutati võrdlusproove, on need kostja 2 allkirja näidised. Lisaks on akti koostamisel kasutatud kokkuleppe koopiat mitte originaali. Käekirja iseloomustab muuhulgas näiteks see, kuidas on kirjutusvahendile survet avaldatud, mida võib tuvastada üksnes dokumendi originaali uurides. Kohus asus seisukohale, et kokkulepe on allkirjastatud kostja 2 poolt ning seega on kostjad teinud tahteavalduse tehingu sõlmimiseks ning pooltevaheline kokkulepe on kehtiv. Kokkuleppe järgi määratlesid pooled kostjate solidaarse kohustuse hageja ees, põhivõlg 130 000 krooni ja intress 13 000 krooni. Lisaks leppisid pooled kokku viivise määras ja viivise tasumise kohustuses. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks kohustuse täitnud. Kokkuleppe p-s 5 sätestatu järgi on hageja õigustatud nõudma kogu kohustuse täitmist, kui maksegraafikust kinni ei peeta, järelikult on hageja nõue muutund täies ulatuses sissenõutavaks. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt kokkuleppele ning VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi on hageja õigustatud nõudma kostjatel kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 järgi on hageja õigustatud nõudma kostjatelt kokkulepitud viivise tasumist. Kohus asus seisukohale, et kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista põhinõue 130 000 krooni, intressid 13 000 krooni ja viivis alates 21.10.2008 kokkulepitud viivise määras 0,5% põhinõude jäägilt iga viivitatud päeva eest. Kostjad on kohustuse täitmisega viivitanud kohtuotsuse tegemise aja seisuga 526 päeva, seega on viivise suurus 341 900 krooni. Kostjad esitasid kohtule taotluse viivise vähendamiseks. Kohus leidis, et kostjad ei ole välja toonud asjaolusid, mis põhjendaks viivise vähendamist, kuid viivise nõudmine üle põhinõude summa ei ole kooskõlas heade kommetega, seetõttu tuleb viivist vähendada ja kostjatel välja mõista viivis 130 000 krooni. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 ja TsMS § 165 lg 3 järgi jätta solidaarselt kostjate kanda ja jaotada järgmiselt. Hageja poolt määruskaebuste esitamisest ja määruskaebuste menetlemisest tulenevad menetluskulud, sealhulgas nii riigilõivud kui ka õigusabikulud, tuleb jätta hageja kanda. Kohus selgitas hagejale, et määruskaebuse esitamine ei ole seadusega lubatud, kuid hageja on sellest hoolimata teinud tarbetuid menetlustoiminguid, mis muuhulgas pikendasid menetlusele kulunud aega. Kostjate kanda tuleb jätta hagi rahuldatud osalt tasutud riigilõiv ning
ekspertiisitasu. Kostjate kanda tuleb jätta muud õigusabikulud 70% ulatuses. Kohus selgitas hagejale viiviste nõude suuruse vastavust headele kommetele, kuid vaatamata kohtu selgitustele ei kasutanud hageja võimalust viiviseid vähendada ning sellega tagada olukord, kus hagi oleks rahuldatud täies ulatuses, seetõttu ei pea kohus põhjendatuks õigusabikulude väljamõistmist täies ulatuses. Apellatsioonkaebus Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti OÜ-lt Janmar Partnerid ja Ardo Marrandilt solidaarselt Kristiina Kristini kasuks välja põhivõlg 130 000 krooni, intress 13 000 krooni, viivis 130 000 krooni ja jäeti OÜ Janmar Partnerid ja Ardo Marrandi kanda hagi rahuldatud osalt tasutud riigilõiv ja ekspertiisitasu (täies ulatuses) ning muud õigusabi kulud 70% ulatuses ja saata tsiviilasi nr 2-08-82497 tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada ning jätta kõik menetluskulud Kristiina Kristini kanda. Maakohus ei uurinud apellantide poolt dokumentaalse tõendina esitatud 19.02.2009 ekspertiisiakti nr 189 vahetult ega arutanud kohtuistungil sellega seonduvaid asjaolusid, eelkõige tõendi usaldusväärsuse küsimust. Maakohus on tuginenud kohtuotsuses asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Tunnistades 19.02.2009 ekspertiisakti nr 189 ebausaldusväärseks, on kohus 31.03.2010 otsuses märkinud, et on määranud asjas käekirja ekspertiisi ja kuna eksperdi arvamuse (20.10.2009 ekspertiisakt nr DK-0290-09/3825) kohaselt on 19.09.2008 kokkuleppe tõenäoliselt allkirjastanud A. Marrandi poolt ning allkirja andmisel võis allakirjutanu seda tahtlikult moonutada, siis asus kohus seisukohale, et kokkulepe on allkirjastatud A. Marrandi poolt. Seega on apellandid kohtu hinnangul teinud tahteavalduse tehingu sõlmimiseks ning pooltevaheline kokkulepe on kehtiv. Kohus ei ole põhivõla osas hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise küsimuses täiendavaid asjaolusid analüüsinud. Olulist tähtsust omab, et vastustaja ega maakohus ei seadnud tsiviilasja menetluse käigus, s.h. üheski menetlusdokumendis ega 03.08.2009, 12.01.2010 ja 10.03.2010 toimunud kohtuistungitel, kordagi kahtluse alla apellantide poolt esitatud 19.02.2009 ekspertiisakti nr 189 usaldusväärsust. Nimetatud ekspertiisaktiga seonduvaid asjaolusid (s.h. ekspertiisakti aluseks olnud eksperimentaalproovide ja võrdlusproovide päritoluga seonduvat) ei ole menetluses isegi vahetult arutatud ja uuritud. Kuivõrd tõendi usaldusväärsus ei olnud asja arutamise käigus kahtluse all, ei teadnud ega pidanud apellandid ka vajalikuks sellega seonduvalt oma seisukohti täiendavalt kaitsta, esitada täiendavaid tõendeid (s. h tõendeid ekspertiisakti usaldusväärsuse tõendamiseks) ega taotleda Nora Kasemaa ekspertiisibüroo eksperdi N. Krivitski ülekuulamist ja täiendavate selgituste andmist. Apellantide hinnangul oli menetluses kaks olulist ja samas vastuolulist tõendit - vaidlusalune 19.02.2009 ekspertiisakt nr 189, milles on antud kategooriline hinnang, et A. Marrandi ei ole kokkulepet allkirjastanud ja kohtu poolt tellitud 20.10.2009 ekspertiisiakt nr DK-0290-09/3825, milles on antud kahtlev (seega mitte kategooriline) hinnang, et tõenäoliselt on A. Marrandi kokkuleppe allkirjastanud ning et ta võis oma allkirja tahtlikult moonutada. Apellantide hinnangul ei oleks kohus saanud nimetatud tõendite pinnalt tõsikindlalt väita, et A. Marrandi vaidlusaluse 19.09.2008 kokkuleppe allkirjastas ja võttis sellega kõnesoleva kohustuse. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-59-06 avaldanud seisukohta, et kuna tulenevalt TsMS § 232 lõikest 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, siis ei pea kohus lähtuma eelkõige kohtuliku ekspertiisi tulemustest, vaid võib lähtuda ka dokumentaalse tõendina esitatud spetsialisti arvamusest. Kohtu poolt otsuses võetud seisukoht apellantide poolt esitatud
19.02.2009 ekspertiisakti nr 189 usaldusväärsuse osas on üllatuslik, mida kohus pooltega kohtuistungitel ei arutanud ja seetõttu ei olnud apellantidel võimalik selle osas vastuväiteid ega taotlusi esitada. Selline seisukoht on võetud kohtu enda initsiatiivil, see ei põhine ühelgi vastustaja vastuväitel. Apellantidel polnud võimalik ette näha, et kohus seab tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla olukorras, kus kohtumenetluse kestel pole sellist küsimust püstitatud. Riigikohus on 20.02.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-10-07 leidnud, et kohus võib TsMS § 436 lg 3 järgi otsust tehes tugineda üksnes tõenditele, mida pooltel on olnud võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 järgi ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. 13.04.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07 on Riigikohus täiendavalt selgitanud, et kohus peab siiski arvestama, et pooltest erineva hinnangu andmisel peab olema tagatud poolte eelnev teavitamine sellisest võimalusest, mis tuleneb TsMS § 436 lg-st 4. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 243 lg 1, § 351 lg 1 ning § 436 Ig-te 1, 3 ja 4 nõudeid. Maakohtu seisukoht, et ekspertiisaktist nr 189 ei nähtu, kas akti koostamisel on kasutatud võrdlusproove, on ebaõige ja arusaamatu. Kohtu järeldus tuleneb kohtu enda poolt kõigi asjaolude igakülgse uurimise ja väljaselgitamise põhimõtete rikkumisest. Vaidlusalusest ekspertiisaktist nr 189 nähtub üheselt, et 19.09.2008 kokkuleppel oleva allkirja analüüsimiseks on ekspert kasutatud võrdlusproove. Ekspertiisiaktis on selgesõnaliselt ära märgitud, et võrdluseks esitati dokumendid kolmel lehel. Samuti nähtub aktist, et ekspert on analüüsinud Ardo Marrandi poolt 13.06.2008 ja 19.02.2009 antud allkirjanäidiseid. Esimene võrdlusmaterjal, millele vaidlusaluses ekspertiisaktis viidatakse on A. Marrandi 13.06.2008 avaldus Pärnu Maakohtu registriosakonnale (mida on kasutatud ka kohtu poolt tellitud ekspertiisakti nr DK-0290-09/3825 koostamisel) ning teine võrdlusmaterjal on 19.02.2009 A. Marrandi poolt ekspertiisi läbiviimiseks antud allkirjanäidis. Kõrvaldamaks kahtlust, kas ekspertiisakti nr 189 koostamisel aluseks olnud eksperimentaal- ja võrdlusproovid andis A. Marrandi või keegi teine, esitavad apellandid käesolevaga Nora Kasemaa ekspertiisibüroo juhataja Ülle Kasemaa poolt 28.04.2010 antud kinnituse selle kohta, et 19.02.2009 A. Marrandi poolt tellitud ekspertiisi nr 189 läbiviimisel võttis Ü. Kasemaa isiklikult 19.02.2009 (bürooruumides aadressil Tuukri 48-1, Tallinn) ekspertiisi tellijalt A. Marrandilt allkirjanäidised (A4 formaadil mitu allkirjanäidist) ning et A. Marrandi isik tuvastati ID-kaardi alusel ja sellest tehti koopia (vt lisa 1). Kuivõrd varasemas menetluses ei olnud apellantidel võimalik mõistlikult järeldada, et kõnealuse ekspertiisakti nr 189 koostamisel kasutatud võrdlusmaterjali päritolu võiks kohtu poolt olla kahtluse alla seatud või vaieldav, siis paluvad apellandid kooskõlas TsMS § 262 lg-ga 1 ja TsMS § 331 lg-ga 1, et kohus võtaks ülalnimetatud täiendava tõendi asja materjalide juurde, kui mõjuval põhjusel hilinenult esitatud tõendi. Maakohtu seisukoht, et ekspertiisakt nr 189 ei ole usaldusväärne, sest selle koostamisel ei võetud aluseks 19.09.2008 kokkuleppe originaaldokumenti (mistõttu ei saanud hinnata kirjutusvahendile surve avaldamist), on põhjendamatu. Juhul, kui maakohtu sellise seisukohaga nõustuda (millega apellandid ei nõustu), tuleks asuda seisukohale, et ka kohtu poolt tellitud 20.10.2009 ekspertiisiakt nr DK-0290-09/3825 ei ole usaldusväärne - nimetatud aktis ei ole samuti analüüsitud allkirjade andmisel kirjutusvahendile surve avaldamist, vaid on piirdutud allkirjade visuaalse (liikumise vormi, suuna, ulatuse, paigutuse jne) võrdlemisega. Seega on kohus kahe samaliigilise tõendi hindamisel lähtunud erinevatest kriteeriumidest, mis ei ole õige ja
põhjendatud. Kohus ei ole välja toonud erandlikke asjaolusid, mis põhjusel peaks kahe samaliigilise tõendi hindamisel antud juhul lähtuma erinevatest kriteeriumidest. Seega ei tee 19.02.2009 ekspertiisiakti nr 189 (võrreldes kohtu poolt tellitud ekspertiisiaktiga) ebausaldusväärsemaks asjaolu, et seda koostades ei kasutanud ekspert 19.09.2008 kokkuleppe originaali. Apellandid ei oleks saanudki eksperdile kokkuleppe originaali esitada, sest nad ei olnud originaali näinud enne vastustaja poolt kokkuleppe originaali esitamist käesoleva kohtumenetluse raames. Kokkuleppe originaali ei olnud apellantide valduses. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud mõistliku põhjenduseta hindamata ja analüüsimata apellantide 20.02.2009 menetlusdokumendi p-s 4 esitatud väited, et ebaveenvaks teeb hagi ka asjaolu, et hageja ei ole esitanud pooltevahelist kirjalikku lepingut ja seega pole pooltevahelised lepingutingimused teada. Kohustuste võtmise lehekülg 1 koos garanteeritavate summadega pole kostja esindaja poolt allkirjastatud, dokument pole köidetud. Olulist tähendust omab eelkõige viimane väide, sest kohus ei ole pidanud vajalikuks kontrollida ega hinnata, kas 19.09.2008 kokkuleppe esimene (allkirjastamata) lehekülg, millel on muu hulgas märgitud garanteeritavad summad, võis olla kokkuleppega kohustust tunnistanud isiku poolt aktsepteerimata. Samuti on oluline apellantide väide, et hageja ei ole esitanud mis tahes pooltevahelist kirjalikku lepingut ning et selline leping puudub. Kohus on selle väite tähelepanuta jätnud ega pidanud vajalikuks asjaolude selgitamist veendumaks, kas võlatunnistus üldse tugineb reaalselt kohustusel või mitte. Seda olukorras, kus vaidlustatud on kõnesoleva kokkuleppe allkirjastamine apellantide poolt ja ükski teine tõend ei kinnita võlakohustuse olemasolu vormistatud kokkuleppe näol. 19.09.2008 kokkulepe on deklaratiivne (mitte konstitutiivne võlatunnistus) ja selle kehtivus sõltub muu hulgas ka selle aluseks olevatest asjaoludest. 24.04.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 on Riigikohus märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, s.t. võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Eeltoodust tulenevalt on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 351 lg 1 ja TsMS § 436 lg 1 nõudeid. Kohus pole usaldusväärselt tuvastanud asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid. Maakohus on menetluse läbiviimisel rikkunud TsMS § 435 lg-t 1, mis sätestab, et kohus teeb otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Arvestades kohtu poolt otsuses esitatud seisukohti ja kahtlusi, ei olnud kõiki asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid ilmselgelt ammendavalt arutatud. Maakohus on menetlusõigusnormide olulise rikkumise tulemusel jõudnud ebaõige järelduseni, et 19.09.2008 kokkuleppe on allkirjastanud A. Marrandi ja seega on kokkulepe kehtiv. Võttes arvesse ja hinnates objektiivselt kõiki tsiviilasjas kogutud tõendeid (eelkõige kahte ekspertiisiakti), millest üks kinnitab üheselt, et A. Marrandi ei allkirjastanud 19.09.2008 kokkulepet ja teine peab tõenäoliseks A. Marrandi poolt kõnealuse kokkuleppe allkirjastamist, oleks maakohus pidanud jõudma järeldusele, et 19.09.2008 kokkuleppe allkirjastamine A. Marrandi poolt ei ole piisavalt usaldusväärselt tõendatud. Apellantide seisukohta kinnitab ka asjaolu, et vastustaja ei ole menetluse kestel esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et apellantidel oli juba enne 19.09.2008 vastustaja ees lepingust tulenev kohustust, mille olemasolu 19.09.2008 kokkuleppega (deklaratiivne võlatunnistus) kinnitada. Apellandid on kõnealusele puudusele kohtu ja vastustaja tähelepanu juhtinud 20.02.2009 menetlusdokumendi p-s 4, kuid vastustaja ei ole sellele reageerinud. Seetõttu võib asuda seisukohale, et vastustajal vastavad tõendid puuduvad. Vaidlusalune 19.09.2008 kokkulepe ei ole konstitutiivne võlatunnistus, et üksnes sellest piisaks nõude olemasolu ja suuruse tõendamiseks.
Apellandid on seisukohal, et 19.09.2008 kokkulepe ei ole A. Marrandi poolt allkirjastatud ja seetõttu ei saa A. Marrandile ega OÜ-le Janmar Partnerid sellest ka mis tahes kohustusi tekkida. K. Kristini nõue on nii põhinõude, intressi- kui ka viivisenõude osas põhjendamata ja tõendamata ning hagi tuleb seetõttu tervikuna rahuldamata jätta. Maakohus on 31.03.2010 otsusega jätnud ebaõigesti hagi rahuldatud osalt tasutud riigilõivu, ekspertiisitasu (täies ulatuses) ja muud õigusabi kulud 70% ulatuses apellantide kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Võttes arvesse, et K. Kristini hagi tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta, ei ole põhjendatud menetluskulude (s.h. riigilõivu ja ekspertiisitasu) väljamõistmine maakohtu 31.03.2010 otsuses sätestatud viisil. Kõik tsiviilasja menetluskulud tuleks jätta hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud solidaarselt OÜ Janmar Partnerid ja Ardo Marrandi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised ja nende esindajad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. TsMS § 436 lg 1 järgi kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud, mis tähendab ka otsuse põhjendamise kohustuse täitmist. TsMS § 442 lg 8 kohaselt otsuse põhjendavas osas tuleb märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Kolleegium leiab, et maakohus on nimetatud menetlusõigusnorme rikkunud. Otsuse kohaselt poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et OÜ Janmar Partnerid teostas hagejale ehitustöid ning järgnevalt on jõudnud kohus järeldusele, et vaidlusalust kokkulepet tuleb käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõttes ning tuginedes nimetatud materiaalõigusnormile rahuldas hagi mõlema kostja suhtes. Otsusest ei ilmne, millest tekkis kostjate võlg hageja ees. Kui ehitustööde teostamisest tulenev õigussuhe (ilmselt on kohus silmas pidanud töövõttu) oli OÜ Janmar Partnerid ja hageja vahel, ning äriühing võis oma kohustuse olemasolu tunnistada deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 järgi, siis kostja Ardo Marrandi osas hagi rahuldamiseks ei piisanud viitest deklaratiivsele võlatunnistusele. Otsuses puudub põhjendus selle kohta, et kostjal Ardo Marrandil eksisteeris enne kokkuleppe sõlmimist võlg hageja ees. Kui kostjal Ardo Marrandil ei olnud enne 19.09.2008 kokkulepet võlga hageja ees, siis tuli kohtul välja selgitada ja anda õiguslik hinnang sellele, millise võlasuhtega on kostja Ardo Marrandi osas tegemist. Vastustaja on pööranud tähelepanu sellele, et kokkuleppega on loodud abstraktne kohustus ning kohustuse on võtnud osaühingu kõrval ka Ardo Marrandi ning tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Konstitutiivse võlatunnistuse korral peab aga võlausaldaja tõendama, et poolte vahel oli tahe luua nimelt konstitutiivne kohustus. Seega hagi rahuldamist kostja Ardo Marrandi osas ei ole kohus otsuses põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kostja Ardo Marrandi on kogu menetluse kestel eitanud kohustuse olemasolu ning väidetavalt ei ole ta kokkuleppele alla kirjutanud. Ka apellatsioonikohtu istungil ilmnes, et pooltel on erinevad seisukohad selles, millise võlatunnistusega on kostja Ardo Marrandi puhul tegemist.
Kolleegium nõustub apellandiga selles, et kohus, asudes seisukohale, et Nora Kasemaa ekspertiisibüroo poolt väljastatud ekspertiisiakt ei ole usaldusväärne, ei ole sellele eelnevalt pööranud kostjate tähelepanu ning ei ole seda pooltega arutanud. TsMS § 238 lg 1 järgi kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Käesolevas tsiviilasjas võttis kohus kostjatelt dokumentaalse tõendi vastu ning Nora Kasemaa ekspertiisibüroo akti tuli hinnata koos teiste tõenditega (TsMS §232 lg 1 ja 2). Otsuse kohaselt ei ole kohus kindel, kas allkirja eksperimentaalproovid andis Ardo Marrandi ning kuidas on need saadud. Nimetatud asjaolu oli võimalik välja selgitada. Toimikust ei ilmne, et kohus oleks seda teinud. Menetluses on mõlemad kostjad eitanud kokkuleppe sõlmimist hagejaga. Toimiku materjalide kohaselt menetluse kestel vahetus kohtunik. TsMS § 20 lg 1 järgi kui asja menetluse käigus kohtukoosseis vahetub, arutakse asja algusest peale. Kui eelmine kohtukoosseis on kogunud ja uurinud tõendeid, ei pea uus koosseis seda kordama, kui pooled seda ei taotle. 10.03.2010 kohtuistungi protokolli kohaselt esitas kostja Ardo Marrandi taotluse vande all seletuse andmiseks. Maakohus jättis taotluse rahuldamata põhjusel, et taotlus on esitatud hilinemisega. Toimikust ei nähtu, et uus kohtukooseis oleks määranud tähtaja taotluste ja tõendite esitamiseks. Taotluse korral tuli kohtul välja selgitada teise poole arvamus ja siis võtta seisukoht, kas tegemist on asjakohase ja lubatud tõendiga või mitte, mitte aga jätma taotluse rahuldama seetõttu, et hilineti taotluse esitamisega. TsMS § 435 lg1 järgi kohus teeb otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Toimiku materjalidest ilmneb, et kohtu poolt jäid olulised asjaolud välja selgitamata ja pooltega läbi arutamata. Seega ei ole otsus seaduslik ega põhjendatud ka kostja OÜ Janmar Partnerid osas. Arvestades eeltoodud menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi tuleb otsus tühistada ning tsiviilasi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kuivõrd otsuses märgitud puudusi ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Menetluskulude jaotus tuleb otsustada uuel tsiviilasja läbivaatamisel.
Mare Merimaa
Ele Liiv
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.