Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Menetluskulude jaotus ringkonnakohtus

Karin Ilissoni menetluskulud ringkonnakohtus jätta tervikuna A.K. kanda. A.K. ja Ahti Siinmaa poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

A.K. esitas Tartu Maakohtule hagi Ahti Siinmaa ja Karin Ilissoni vastu mittevaralise kahju solidaarselt hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt kaldus A. Siinmaa poolt juhitud mootorsõiduk Ford Escort, mis kuulus K. Ilissonile, 11.06.2006 kell 10.27 Valga maakonnas Hummuli vallas Valga-Uulu mnt 18,5 km Tõrva suunas otsa mootorsõidukile Mazda 6, mida juhtis A. K. Lõuna Politseiprefektuuri 23.05.2007 kahtlustatava A. Siinmaa ülekuulamise protokolli kohaselt ei kohandanud A. Siinmaa tema poolt juhitud sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks tema sõidukogemusi ja liikluse tihedust ning sellest tulenevalt, lõpetades möödasõitu ja naastes pärisuunavööndisse, sõitis sõidutee rajapiirdest paremale teepeenrale, kaotas sõiduki üle juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastassuunas otse liikunud hageja poolt juhitud mootorsõidukiga. Kokkupõrke tagajärjel tekitas A. Siinmaa tervisekahjustusi nii A.K. kui ka tema abikaasale M. K, samuti A. Siinmaaga samas sõidukis viibinud K. Ilissonile. A. Siinmaa on ülekuulamisprotokollis oma allkirjaga kinnitanud faktiliste asjaolude sellist kulgu ja nõustunud temale süüks pandud kuriteo toimepanemisega. Sellest lähtuvalt on A. Siinmaa Tartu Maakohtu 25.04.2008 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-3675 karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 1 järgi süüdi tunnistatud liiklusõnnetuse põhjustamises. A. Siinmaa poolt põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel sai A.K. raskeid kehavigastusi ja tervisekahjustuse. Nähtuvalt haigusloost nr 8464 said hagejal vigastada mõlemad jalad, vasak käsi ja pea. Hagejal diagnoositi vasaku reieluu duplex murd (s.o kahest kohast), mõlema põlvekedra killustunud lahtised murrud, vasaku labajalaluude murrud, põrutushaavad vasakul labajalal, vasakul käel ja pea piirkonnas ning rindkere põrutus. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud vigastuste puhul oli tegemist äärmiselt kannatusterohkete vigastustega, kuivõrd rohked murrud ja põrutused tekitasid hagejale intensiivset valu. Lisaks A. K tekitatud füüsilistele tervisekahjustustele põhjustas A. Siinmaa poolt toime pandud liiklusõnnetus hagejale ka hingelist valu ning üldise elukvaliteedi ja heaolu languse. Enne kõnealust liiklusavariid harrastas hageja aktiivselt sportlikku eluviisi, ta tegeles regulaarselt nii maastikuvibu, rattasõidu, jooksmise kui ka lumelauaga sõitmisega. Hageja kuulub Tartu Vibuklubi liikmete hulka ning mõned päevad enne liiklusavariid toimunud 2006.a Eesti Meistrivõistlustel maastikulaskmises saavutas hageja märkimisväärselt hea tulemuse klassis „Chainik”. Samuti tegeles hageja üsna intensiivselt jalgrattaspordiga ja saavutas ka sellel alal kuni liiklusõnnetuse toimumiseni häid tulemusi. Liiklusõnnetuse tagajärjel saadud vigastused on spordi harrastamise teinud hagejale komplitseerituks, kuna mõlemal jalal vigastatud põlvekedrad ei võimalda hagejal enam tegeleda aktiivset jalgade tööd nõudvate spordialadega. Maastikuvibu, kus tuleb mitmeid kilomeetreid maastikul käia, ning ka jalgrattasõit on sellised spordialad, milles põhiosa mängib jalgade liikumine, mistõttu peale A. Siinmaa poolt põhjustatud liiklusõnnetuse toimumist ei ole hagejal enam võimalik selliste spordialadega tegeleda. Hageja möönab, et maastikuvibu ja jalgrattaspordi harrastamine ei ole täiesti välistatud, kuid valutama kippuvad jalad ei võimalda tal nende aladega tegeleda enam endises mahus ja sama intensiivselt. Hageja jaoks on liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud vigastuste tõttu täielikult välistatud jooksmine. Jooksmise asemel on lubatud tegeleda vaid kepikõnniga. Samuti ei saa hageja kui kirglik lumelaudur liiklusõnnetuse tõttu tegeleda enam endise intensiivsusega lumelauaga sõitmisega. Lisaks sportlike eluviiside harrastamise takistamisele on liiklusõnnetus põhjustanud hagejale ka hingelist valu ja kahjustanud tema isiklikku elukorraldust. Kuna hageja vasaku jala vereringe on liiklusõnnetuses saadud vigastuste tõttu häiritud, siis ei saa hageja üle 30 minuti ühe koha peal istuda, sest sundasendis istudes muutuvad hagejal jalad tundetuks. Seetõttu on hagejal võimatu käia koos oma abikaasa ja lapsega väljas nt kinos, teatris, kontserdil, restoranis vms. Samuti on raskendatud igapäevaste majapidamistööde teostamine ja igapäevane tööl käimine, sh autoga sõitmine. Seega on hagejale liiklusõnnetuse tagajärjel

tekitatud vigastustega kaasnenud ka tema sotsiaalse ja vaimse heaolu, s.o üldise elukvaliteedi ja heaolu langus. Eeltoodust lähtudes palus hageja kohtul välja mõista solidaarselt A. Siinmaalt ja K. Ilissonilt mittevaralise kahju hüvitamiseks välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel, mis hagejale liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kehavigastuste raskust ja kehavigastustega kaasnenud muid negatiivseid tagajärgi, samuti ühiskonna üldist heaolu taset ja senist kohtupraktikat arvestades võiks jääda suurusjärku vähemalt 300 000 krooni. Hageja hinnangul on antud juhul tegemist deliktilise üldvastutusega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane muuhulgas siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Vastavalt VÕS §-le 1050 eeldatakse kahju tekitaja süüd, s.o kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. A. Siinmaa on toime pannud õigusvastase teo ja tekitanud selle teo tagajärjel hagejale raskeid kehavigastusi. Seega on A. Siinmaa tegu, s.o liiklusõnnetuse põhjustamisega hagejale tervisekahjustuste tekitamine VÕS § 1045 lg 1 p 2 kontekstis ka õigusvastane. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Kostja A. Siinmaa vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on kostja valmis hüvitama kannatanule tekitatud tegeliku kahju. Kostja möönab, et pärast liiklusõnnetust oli kehavigastuste iseloomust tulenevalt kannatanul võimatu normaalselt liikuda ning spordiga tegeleda. Samas ei nähtu hagiavaldusest, selle täiendusest ega lisatud tõenditest, et tegemist oleks püsiva terviserikkega, mille tulemusena oleks hageja sunnitud jäädavalt muutma oma eluviise. 2007.a ja 2008.a on A.K. osalenud aktiivselt erinevatel spordiüritustel ning saavutanud häid tulemusi. A.K. on võtnud osa ka rattamaratonist, kepikõnnivõistlusest jne. Eeltoodust tulenevalt jäävad mõistetamatuks hageja poolt esitatud väited nagu poleks tal võimalik enam spordiga tegeleda. Hageja on osalenud mitmesugustel spordiüritustel, s.h ka liikumist nõudvatel võistlustel, ning seega ei saa väita, et tema elukvaliteet oleks püsivalt kahjustatud. Seega on hageja nõue kostjale majanduslikult laastav ning põhjendamatult ja ebamõistlikult suur. Moraalse kahju nõude eesmärgiks ei saa olla hageja rikastumine. Kostja K. Ilisson vaidles samuti hagile vastu ning leidis, et tema vastu esitatud nõue on alusetu. Sõiduki otseseks valdajaks on VÕS § 1057 mõttes juht, s.o antud juhul A. Siinmaa. Sõiduauto Ford Escort oli tehniliselt korras. A. Siinmaa omas vastava kategooria sõiduki juhtimisõigust ning samas ei esinenud liiklusseaduse (LS) §-s 76 märgitud asjaolusid. Kuna K. Ilisson viibis sõidukis, siis LS § 17 lg 3 kohaselt puudus vajadus vastava volituse väljastamiseks. Seega oli sõiduki otsese valduse üleandmine kooskõlas kehtivate õigusnormidega ning seega õiguspärane. K. Ilisson ei kasutanud kaaskostjat oma majandusvõi kutsetegevuses ning isikute vahel puudus töö-, teenistus-, alluvus- või võlaõiguslik suhe. Sõiduautos Ford Escort sõitjana viibinud K. Ilissonil puudus kontroll juhi, s.o A. Siinmaa käitumise üle. Avarii põhjuseks oli asjaolu, et A. Siinmaa kaotas möödasõidumanöövri lõpetamisel kontrolli sõiduki üle. K. Ilisson ei saanud sekkuda tol momendil juhi tegevusse. K. Ilisson ei saanud ette näha olukorda, mil möödasõitu lõpetav juht kaotab ootamatult kontrolli sõiduki üle.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus rahuldas 13. aprilli 2009 otsusega hagi osaliselt A. Siinmaa vastu ning mõistis A. Siinmaalt välja A. K mittevaralise kahju hüvitise 200 000 krooni. A. K hagi K. Ilisson vastu jättis maakohus täies ulatuses rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt oli avarii toimumises süüdi A. Siinmaa. Mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumisega ettevaatamatusest tekitas A. Siinmaa A. K raske tervisekahjustus, pannes toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. VÕS § 130 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisena mõistlik rahasumma. VÕS § 1056, 1057 näevad ette vastutuse suurema ohu allika valdajale, sõltumata süüst. VÕS § 128 lg 1 kohaselt tuleb kahju tekitajal hüvitada nii varaline kui ka mittevaraline kahju. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka juhul kui kannatanule tekitatakse kehavigastus või tervisekahjustus. Kostja saaks vastustusest vabaneda vaid juhul, kui ta tõendaks, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Kriminaalasja materjalides ei ole tõendeid, mis kinnitaks vääramatu jõu toimet kahju tekkimisel. Seega vastutab A. Siinmaa A.K. kahju tekitamise eest ja on kohustatud hüvitama A.K. deliktivastutusest tuleneva kahju. Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamisele. Seega kuulub hüvitamisele kogu kahju. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendi nr 3-2-1-19-08 p-s 13 märkinud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Riigikohus on VÕS § 127 lõikele 6 ja TsMS § 233 lõikele 1 viidates selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel, mistõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Eelviidatud õigusnormidest esimene sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. TsMS § 233 lg 1 sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. TsMS § 366 kohaselt võib surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa hagis märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Riigikohus on ülalmärgitud lahendis kinnitanud, et siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Riigikohus on lahendi p-s 14 selgitanud, et seaduse järgi on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid reastatud, lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on VÕS-i kontekstis VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest. Muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid arvestades. Selline õigushüvede gradatsioon väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka

rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Riigikohus on täiendavalt kinnitanud, et VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat valu suurust. Seega tuleks mittevaralise kahju suuruse kindlaks määramisel arvestada nii hagejale tekitatud kehavigastuste raskust ehk n.ö valu suurust kui ka kehavigastustega kaasnenud muid negatiivseid tagajärgi (hingelisi kannatusi ning elukvaliteedi ja heaolu langust) ning lähtuda asjaolust, et VÕS § 130 lg 2 alusel väljamõistetava mittevaralise kahju puhul on tegemist olulisima mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiga, mistõttu peaks ka väljamõistetava mittevaralise kahju suurus olema teistest VÕS-is sätestatud juhtumitest suurem. Samuti tuleb arvestada, et väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suuruse kujundamisel peab kohus juhinduma õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ja ka senisest kohtupraktikast (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-1-01). Arvestades saadud vigastusi, põhjustas A. Siinmaa poolt toime pandud liiklusõnnetus hagejale ka hingelist valu ning üldise elukvaliteedi ja heaolu languse. Hageja harrastas enne liiklusavariid aktiivselt sportlikku eluviisi, ta tegeles regulaarselt nii maastikuvibu, rattasõidu, jooksmise kui ka lumelauaga sõitmisega. Hageja kuulub Tartu Vibuklubi liikmete hulka ning mõned päevad enne liiklusavariid toimunud 2006.a Eesti Meistrivõistlustel maastikulaskmises saavutas hageja märkimisväärselt hea tulemuse klassis „Chainik”. Samuti tegeles hageja üsna intensiivselt jalgrattaspordiga ja saavutas ka sellel alal kuni liiklusõnnetuse toimumiseni häid tulemusi. Liiklusõnnetuse tagajärjel saadud vigastused on spordi harrastamise teinud hagejale komplitseerituks, kuna mõlemal jalal vigastatud põlvekedrad ei võimalda tal enam tegeleda aktiivset jalgade tööd nõudvate spordialadega. Maastikuvibu, kus tuleb mitmeid kilomeetreid maastikul käia, ning ka jalgrattasõit on sellised spordialad, milles põhiosa mängib jalgade liikumine, mistõttu peale A. Siinmaa poolt põhjustatud liiklusõnnetuse toimumist ei ole hagejal enam võimalik selliste spordialadega tegeleda. Arvestades tervisekahjustust on liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud vigastuste tõttu täielikult välistatud jooksmine. Lisaks sportlike eluviiside harrastamise takistamisele on liiklusõnnetus põhjustanud hagejale ka hingelist valu ja kahjustanud tema isiklikku elukorraldust. Liiklusõnnetuse toimumise ajal oli A.K. 37 aasta vanune, käesoleval ajal 40 aastane, tal on perekond ja majapidamine. Raskendatud on igapäevaste majapidamistööde teostamine ja igapäevane tööl käimine, sh autoga sõitmine. Seega on hagejale liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud vigastustega kaasnenud ka tema sotsiaalse ja vaimse heaolu, s.o üldise elukvaliteedi ja heaolu langus. Hageja töötab AS Ehitusfirmas Rand&Tuulberg projektijuhina. Hageja põhjenduste kohaselt on tal tööülesannete tõttu vaja tihti ette võtta pikki sõite ehitusobjektidele ning liikuda objektidel, tihti ka kõrgustes, mis on tänu saadud vigastustele raskendatud. Käesoleva ajani ei suuda erialaarstid absoluutse täpsusega kindlaks määrata, kas hagejal esinevad tervisekahjustused on püsiva iseloomuga või ajutised. Samas viitab tekitatud tervisekahju püsivale või pikaajalisele iseloomule asjaolu, et hagejale on liiklusõnnetusega põhjustatud tüsistuste tõttu tehtud korduvalt operatsioone ning neist viimane toimus 28.11.2008, s.o kaks ja pool aastat pärast liiklusõnnetuse toimumist. Hageja on avaldanud arstile kaebustena valu pikemal füüsilisel koormusel põlveliigeses. 28.11.2008 on operatsiooni käigus eemaldatud hulgaliselt liiteid põlveliigestest. Mõlemal reiel esinesid kõhrekahjustused kogu ulatuses. Operatsioonijärgselt on hageja sunnitud tarvitama üsna tugevatoimelist valuvaigistit – Diclofenaci ja lisaks on soovitatud kõhre ainevahetust soodustavaid ravimeid. A. Siinmaa, juhtides mootorsõidukit kui suurema ohu allikat, pidi endale aru andma, et hooletu möödasõit maanteel võib tuua kaasa ülirasked tagajärjed. Ta oleks pidanud käituma

kõrgendatud hoolsusega ning veenduma manöövri ohutuses. A. Siinmaa aga selliselt ei käitunud, jättes täitmata hoolsuskohustuse. A. Siinmaa sai avarii tagajärjel seljatrauma, mistõttu ei olnud enam võimeline töötama ehitustöölisena. Käesoleval ajal on A. Siinmaa töötu. Hüvitise väljamõistmisel A. Siinmaalt A. K tuleb arvestada ka seda, et elektroonilise kinnisturaamatu päringusüsteemi andmetel ei kuulu kostjale kinnisvara. A. Siinmaa on küllaltki varatu isik. Lisaks on A. Siinmaal ka alaealine laps. Kriminaalasjas on kohtuotsusega A. Siinmaalt välja mõistetud 25 000 krooni K. Ilissoni kasuks, mille süüdimõistetu peab hüvitama tingimisi määratud katseaja kestel s.o hiljemalt 25.10.2010. Vähemalt 300 000 kroonise hüvitise väljamõistmise puhul satuks A. Siinmaa majanduslikesse raskustesse. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades on õiglane A. Siinmaalt väljamõistetava mittevaralise kahju suuruseks 200 000 krooni. VÕS § 1054 lg 3 vastutuse alusena kohaldamisele ei kuulu. VÕS § 1054 lg 3 sätestab vastutus teise isiku eest, et kui isik teeb teise isiku ülesandel teatud toimingu, vastutab ülesande andja ülesande täitmise käigus õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda poolt tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju tekitamine sai võimalikuks seoses ülesande täitmisega ja ülesande andjal oli vastavalt tema ja kahju tekitanu vahelisele suhtele kontroll kahju tekitanu käitumise üle. VÕS § 1057 sätestab, et mootorsõiduki käitlemisel tekkinud kahju eest vastutab mootorsõiduki otsene valdaja. K. Ilissonile kuulunud sõiduautot juhtis 11.06.2006 A. Siinmaa, kelle ettevaatamatuse tõttu toimus liiklusõnnetus. Sõiduki otsese valduse üleandmine oli kooskõlas kehtivate õigusnormidega ja õiguspärane. K. Ilisson ei kasutanud A. Siinmaad oma majandus- või kutsetegevuses ning isikute vahel puudus töö-, teenistus-, alluvus- või võlaõiguslik suhe. Sõiduautos sõitjana viibinud K. Ilissonil puudus kontroll juhi, s.o A. Siinmaa käitumise üle ning selline kontroll ei saanud tuleneda ka nendevahelistest suhetest. K. Ilisson ei saanud sekkuda tol momendil juhi tegevusse. Võimalik sekkumine oleks olnud möödasõidu manöövri ajal üliohtlik ning võinuks kaasa tuua juhtunuga võrreldes tunduvalt raskemad tagajärjed. K. Ilisson ei saanud ette näha tekkinud olukorda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS A.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 13.04.2009 otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista solidaarselt A. Siinmaalt ja K. Ilissonilt A. K kasuks talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel, tuginedes asjas nõuetekohaselt kogutud tõenditele ning panna A. K poolt kantud menetluskulud täies ulatuses solidaarselt A. Siinmaa ja K. Ilissoni kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus vääralt kohaldanud VÕS § 1054 lõikes 3 sätestatud materiaalõiguse normi ja otsust põhjendamata jättes oluliselt rikkunud TsMS § 436 lõikes 1 ja § 442 lõikes 8 sätestatud menetlusõiguse norme. Kohtuotsuses toodud põhjendused hagi rahuldamata jätmise kohta K. Ilissoni vastu on võetud muutmata kujul K. Ilissoni esindaja vastuväidetest (kohtuotsuse lk 9) ning kohus ei ole omalt poolt lisanud neile mitte ühtegi omapoolset seisukohta ega põhjendust. Maakohus on seeläbi oluliselt rikkunud TsMS § 436 lõikest 1 ja § 442 lõikest 8 lähtuvat põhjendamiskohustust, kuivõrd ühe menetlusosalise vastuväidete üks-ühele tsiteerimist kohtuotsuse põhjendavas osas ei saa lugeda TsMS § 442 lõikest 8 tuleneva kohtuotsuse põhjendamiskohustuse täitmisena. VÕS § 1054 lg 3 on antud olukorras kohaldatav ning hagi tuleb solidaarselt rahuldada nii A. Siinmaa kui ka K. Ilissoni vastu. Tartu Maakohtu 25.04.2008 määrusest kriminaalasjas nr 1-08-3675 nähtuvalt oli A. Siinmaa liiklusõnnetuse põhjustamises ka süüdi. K. Ilissoni puhul on aga tegemist isikuga, kes oli liiklusõnnetuses osalenud sõiduki omanik ning kes liiklusõnnetuse hetkel istus talle kuuluva sõiduki kõrvalistmel. A. Siinmaa on vahetult peale liiklusõnnetuse toimumist 11.06.2006 koostatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis

muuhulgas kinnitanud, et 11.06.06 oli vaja Ford Escort Valgast ära tuua, sest see oli Karini soov. Miks Karin ise ei sõitnud, ei tea, vaid palus, et mina sõidaksin (hagiavalduse täpsustuse Lisa 7). Samuti on K. Ilisson õnnetusjärgses 11.06.2006 tunnistaja ülekuulamise protokollis selgitanud, et 11.06.06 tõi Agu Siinmaa mind Ahtiga Valka, et võtta auto ja sõita Tõrva. Ahti Siinmaa istus ka sellepärast rooli, et auto seisis E. Enno tn-l maja hoovis, kust oli raske välja manööverdada, peale hoovist välja sõitmist jäigi Ahti Siinmaa rooli (hagiavalduse täpsustuse Lisa 8). Eeltoodust saab üheselt järeldada, et A. Siinmaa istus 11.06.2006 K. Ilissonile kuuluva sõiduki rooli ning juhtis seda ka liiklusõnnetuse toimumisel, kuid sõidukiomaniku enda palvel ja soovil. Asjaolu, miks K. Ilisson soovis, et tema sõidukit juhiks A. Siinmaa ei oma antud juhul erilist tähendust, oluline on vaid fakt, et A. Siinmaa juhtis K. Ilissonile kuuluvat sõidukit viimase soovil ja ülesandel. Samuti omas K. Ilisson kui sõiduki omanik sõiduki üle pidevat kontrolli, kuna istus 11.06.2006 A. Siinmaa poolt juhitud sõidukis juhi kõrvalistmel ja seega oli tal võimalik nii verbaalselt kui ka füüsiliselt sekkuda ja otseselt mõjutada sõidukijuhtimist. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-19-08 p-s 11 viidanud, et mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju hüvitamise nõuet saab kvalifitseerida erinevate sätete järgi. Lähtuvalt VÕS §-st 1057 vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest kui suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. Lähtudes VÕS § 1056 lg-st 1 vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik mh kannatanu surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Samas VÕS § 1056 lõikest 3 tulenevalt on riski vastutusega kaetud juhtumite puhul võimalik paralleelselt ka süül põhinev deliktiline vastutus (VÕS § 1043 järgi). Viidatud Riigikohtu lahendis on hageja ja kohtud tuginenud sellele, et hageja abikaasa surma põhjustas õigusvastaselt bussijuht, kelle tegevuse eest vastutab kostja kui bussijuhi tööandja. Kohtud leidsid, et bussijuht vastutab hageja abikaasa surma põhjustamise eest VÕS § 1045 lg 1 p 1 alusel, bussijuhi poolt töökohustuste täitmisel põhjustatud kahju eest vastutab VÕS § 1054 lg 1 alusel aga kostja kui tema tööandja. Riigikohus on veel märkinud, et kostja vastutus ei välista iseenesest bussijuhi vastutust, kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle VÕS § 137 lg 1 kohaselt solidaarselt hüvitama. Eeltoodud Riigikohtu lahendi seisukohti on võimalik kohaldada ka käesoleval juhul. VÕS § 1054 lg 3 sätestab, et kui isik teeb teise isiku ülesandel teatud toimingu, vastutab ülesande andja ülesande täitmise käigus õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda poolt tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju tekitamine sai võimalikuks seoses ülesande täitmisega ja ülesande andjal oli vastavalt tema ja kahju tekitanu vahelisele suhtele kontroll kahju tekitanu käitumise üle. Arvestades, et K. Ilissonile kuuluvat sõidukit juhtis K. Ilisson ülesandel A. Siinmaa ja hagejale kahju tekkimine sai võimalikuks seoses ülesande täitmisega, s.o sõiduki juhtimisega ning K. Ilissonil kui ülesande andjal, oli A. Siinmaa kui kahju tekitanu käitumise üle kontroll, siis vastutab K. Ilisson sõiduki juhtimise käigus õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda poolt tekitatud kahju eest. Ülesandeks ja toiminguks VÕS § 1054 lg 3 tähenduses oligi antud juhul sõidukijuhtimine K. Ilisson palvel A. Siinmaa poolt Valgast Tõrva. Kuivõrd liiklusõnnetus ja selle tagajärjel tekkinud kahju tekkis sellise ülesande täitmise ajal, on kahju tekkinud ülesande täitmise käigus ja sai võimalikuks seoses ülesande täitmisega. K. Ilissonil oli kontroll A. Siinmaa käitumise üle, kuivõrd ta oleks saanud sõiduki juhtimisse sekkuda nii verbaalselt (nõudnud sõiduki juhtimist liikluseeskirjadele vastavalt või sõiduki peatamist) või füüsiliselt (kasutanud sõiduki peatamiseks käsipidurit). Seega on antud juhul täidetud kõik VÕS § 1054 lg 3 koosseisu tunnused ning sarnaselt eelviidatud Riigikohtu lahendiga vastutab antud olukorras A. Siinmaa hagejale kehavigastuste tekitamise eest VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel ning A. Siinmaa poolt K. Ilisson antud ülesande täitmisel põhjustatud kahju eest vastustab VÕS § 1054 lg 3 alusel K. Ilisson kui ülesande andja.

VÕS § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. VÕS § 1050 lg 3 kohaselt juhul, kui kahju hüvitamise eest vastutab mitu isikut, kellest üks või mitu on vastavalt seadusele kohustatud hüvitama õigusvastaselt tekitatud kahju, sõltumata oma süüst, tuleb kahju hüvitamise eest vastutavate isikute käitumise suulisust ja süü vormi võtta arvesse hüvitamiskohustuse jagunemisel kahju hüvitamise eest vastutavate isikute omavahelises suhtes. Seega on hagejal antud olukorras õigus esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue nii A. Siinmaa kui ka K. Ilissoni vastu solidaarselt. Arvestades, et Tartu Maakohtu 25.04.2008 määrusega kriminaalasjas nr 1-08-3675 on tõendatud A. Siinmaa süü kõnealuse liiklusõnnetuse põhjustamises, siis puudub käesolevas tsiviilasja raames vajadus K. Ilissoni süü küsimuse lahendamiseks, kuna vastavalt VÕS § 1050 lõikele 3 tuleb kahju hüvitamise eest vastutavate isikute käitumise süülisust ja süü vormi võtta arvesse alles hüvitamiskohustuse jagunemisel kahju hüvitamise eest vastutavate isikute omavahelises suhtes. Maakohus on valesti eeldanud, et antud olukorras saab kohaldada üksnes VÕS § 1057. Riigikohus on ülalviidatud lahendis kinnitanud, et lisaks VÕS §-le 1057 saab mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju hüvitamise nõuet kvalifitseerida erinevate sätete järgi, sh VÕS § 1054 järgi. Apellandi jaoks jääb arusaamatuks, miks kohus on K. Ilissoni vastuväiteid otsuses põhjendavas tsiteerides (lk 14) välja toonud viited liiklusseadusele ja leidnud, et sõiduki valduse üleandmine oli õiguspärane. Apellandi jaoks jääb selgusetuks kohtuotsuses tehtud viide väitele, et K. Ilisson ei kasutanud A. Siinmaad oma majandus- või kutsetegevuses ning isikute vahel puudus töö-, teenistus-, alluvus- või võlaõiguslik suhe. VÕS § 1054 lg 3 kohaldamine ei eeldagi, et pooled oleksid tegutsenud majandus- või kutsetegevuses, ning kõnealuses õigusnormis kasutatud mõistet „ülesanne/ülesandel/ülesande täitmine“ ei saa pelgalt sisustada kui töö-, teenistus- või võlaõiguslikku suhet. Ülesande täitmine võib seisneda ka olukorras, kus üks isik palub teisel tema eest täita mingit ülesannet ning selleks ei pea poolte vahel ilmtingimata esinema mingit kindlat liiki lepingulist suhet. Jääb arusaamatuks, mille alusel on kohus järeldanud, et avarii põhjuseks oli asjaolu, et A. Siinmaa kaotas möödasõidumanöövri lõpetamisel kontrolli sõiduki üle ning K. Ilisson ei saanud mingilgi viisil sekkuda tol momendil juhi tegevusse. K. Ilisson oleks pidanud juba varasemalt sellisesse kuritegelikult ohtlikku sõitu sekkuma ja nõudma sõiduki peatamist. Seetõttu oli K. Ilissonil kui sõiduki omanikul ja kõrvalistmel istujal oli sõiduki ja A. Siinmaa käitumise üle piisav kontroll VÕS § 1054 lg 3 kontekstis. Seega on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1054 lõikes 3 sätestatud materiaalõiguse normi ning oma seisukohtade põhjendamata jätmisega oluliselt rikkunud TsMS § 436 lõikes 1 ja § 442 lõikes 8 sätestatud menetlusõiguse norme. Maakohtu otsus on osaliselt rajatud tõendamata asjaoludele. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 436 lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud menetlusõiguse norme, tsiviilkohtumenetluses kehtivat võistlevuse põhimõtet ning jõudnud seeläbi ka sisult väärale kohtuotsusele. Hageja on palunud kohtul VÕS § 127 lg 6, TsMS § 233 lg 1 ja § 366 alusel hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõista õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Hageja on esitanud kohtule 13.07.2006 väljavõtte haigusloost nr 8464, dr Andres Kukneri 31.10.2008 kirjaliku seisukoha hagejale liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud vigastuste kohta ja 29.11.2008

väljavõtte haigusloost nr 57002, samuti erinevaid kirjalikke tõendeid hageja spordiharrastuste kohta enne saatuslikku liiklusõnnetust. Nendest dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et hageja sai A. Siinmaa poolt põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel raskeid kehavigastusi, mis tegid talle intensiivset valu, põhjustasid püsivaid või pikaajalisi tervisekahjusid ning tõid kaasa ka muud negatiivsed tagajärjed. Viimaste all võib eelkõige käsitleda hageja elukvaliteedi langust, mis antud juhul seisneb muuhulgas selles, et hageja ei saa vigastuste tõttu tegeleda endises mahus ja intensiivsusega mitmete spordialadega, millega ta õnnetuseelselt aktiivselt tegeles, samuti selles, et hagejal on vigastuste tõttu raskendatud igapäevaste toimingute tegemine (majapidamistööd, autosõit jms) ja aktiivselt pereelus osalemine (pereliikmetega kinos, teatris, restoranis jms kohtades käimine). Asjaolud, milliseid vigastusi sai A. Siinmaa liiklusõnnetuses ning kas ja kuidas on need takistanud A. Siinmaal töötamist, samuti et A. Siinmaa on hetkel töötu, on tõendamata. A. Siinmaa puhul on tegemist noore mehega, kellel töö ja stabiilse sissetuleku leidmine ei ole raskendatud. A. Siinmaa ei ole tõendanud, et tal puudub kinnisvara, tal on alaealine laps ja ta peab täitma ülalpidamiskohustust. Tsiviilkohtumenetluses kehtiva võistlevuse põhimõtte kohaselt peavad pooled ise tõendeid esitama ning kohtul puudub uurimispädevus. Arvestades, et kohus on vaidlusaluse otsuse osaliselt rajanud tõendamata asjaoludele ning osade asjaolude suhtes asunud ise tõendeid otsima, on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 436 lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud menetlusõiguse norme. Kohus on valesti järeldanud, et hagihind on 300 000 krooni, mistõttu on kohus TsMS § 162 lõikes 1 sätestatud menetlusnormi oluliselt rikkudes pannud hageja menetluskulud vaid 2/3 osas A. Siinmaa kanda. Arvestades, et hagi kuulub rahuldamisele solidaarselt mõlema kostja vastu, oleks kohus TsMS § 165 lg 3 alusel pidanud ka hageja menetluskulud solidaarselt mõlema kostja kanda panema. Kohus on lähtunud eeldusest, et kuivõrd hagi A. Siinmaa vastu on rahuldatud 2/3 ulatuses, siis tuleb ka hageja menetluskulud 2/3 ulatuses A. Siinmaa kanda jätta. Sellest võib järeldada, et kohus on hageja nõuet käsitlenud 300 000 krooni suuruse hagihinnaga nõudena. Hagiavalduse hagihind ei ole 300 000 krooni, vaid hageja palus kohtul VÕS § 127 lg 6, TsMS § 233 lg 1 ja § 366 alusel hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõista õiglane hüvitis kohtu enda äranägemisel. Apellant leiab kohtupraktikale tuginedes ning käesoleva juhtumi faktilisi asjaolusid, samuti praeguse hetke ühiskonna üldist heaolu taset arvestades, et talle mittevaralise kahju tekitamise eest tasumisele kuuluv õiglane hüvitis võiks olla suurusjärgus 300 000 krooni. Kohus ei pea sellega arvestama ega järeldama, et hageja nõuab kostjatelt 300 000 krooni välja mõistmist. Kohus oleks pidanud hageja hagi rahuldama ka K. Ilisson vastu ja mittevaralise kahju hüvitise hageja kasuks välja mõistma solidaarselt kostjatelt. K. Ilisson vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on K. Ilissoni osas maakohtu lahend seaduslik ja põhjendatud. Nii Liikluseeskirjade kui Liiklusseaduse järgi on kogu sõiduki vahetu juhtimisega seonduv delegeeritud juhile. Kui K. Ilisson oleks A. Siinmaa poolt möödasõidu alustamisel tajunudki tekkinud ohuolukorda, olnuks sekkumine juhi tegevusse lubamatu ja vastuolus LE ja LS sätetega. Sellise sekkumise tagajärjed olnuks ettearvamatud. Kirjeldatud avariisituatsioonis puudus kõrvalistujal kontroll juhi tegevuse üle ja võimalus kahjuliku tagajärje vältimiseks.

A. Siinmaa vaidleb samuti apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt on apellatsioonkaebus põhjendamatu ning tuleks jätta rahuldamata. Asjaolu, et A. Siinmaa juhtis liiklusõnnetuse toimumise ajal K. Ilissonile kuuluvat sõidukit K. Ilissoni soovil, ei tähenda automaatselt seda, et kohaldamisele kuuluks VÕS § 1054 lg 3. VÕS § 1054 lg 3 kohaldamine eeldab, et ülesande andjal oleks kahju tekitaja käitumise üle kontroll. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millisel viisil K. Ilisson kontrollis või oleks pidanud kontrollima A. Siinmaa tegevust. Riigikohtu 09.04.2008 otsuse nr 3-2-1-19-08 kohaselt otsustab rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 järgi diskretsiooni alusel. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Kohtupraktikast võetud mittevaralise kahju hüvitamise kohta ei ole asjakohased, kuna A.K. on võrrelnud talle tekitatud kehavigastust ning mittevaralise kahju suurust olukordadega, kus kannatanud on saanud eluohtlikke kehavigastusi, mis on raskendanud neil eluliselt vajalike igapäevaste toimingute tegemist. Tsiviilasja juurde võetud kriminaalasja materjalidest nähtuvalt sai A. Siinmaa liiklusõnnetuse tulemusena terviskahjustusi ning vajas haiglaravi. Asjaolu, et A. Siinmaa ei ole endale vormistanud töövõimetust, ei tähenda seda, et tema tervis oleks täielikult taastunud. A. K poolt esitatud hagiavalduse kohaselt seisnes talle tekitatud mittevaraline kahju lisaks füüsilistele tervisekahjustustele ka hingelise valu ning üldise elukvaliteedi ja heaolu languses. Samas on tõenditest nähtuvalt A.K. ka pärast liiklusõnnetuse toimumist jätkuvalt harrastanud sporti. Lisaks vibuspordiga tegelemisele on A.K. võtnud osa rattamaratonist, kepikõnnivõistlusest jne. A.K. on ka ise kinnitanud, et tegeleb jätkuvalt spordiga, kuid vigastus ei võimalda seda teha endise intensiivsuse ja tulemuslikkusega. Seega ei ole A. K elukvaliteedi langus olnud sellise iseloomuga, et selle hüvitamiseks oleks vajalik välja mõista kahju apellandi poolt taotletud ulatuses. Esialgses hagiavalduses määratles A.K. talle ning tema abikaasale tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 60 000 krooni, mis pidi hüvitama tema elukvaliteedi languse. Edasise menetluse käigus esitas apellant hagiavalduse täienduse, milles pidas kohaseks hüvituseks mittevaralise kahju eest juba 300 000 krooni. Nõude suurendamist oleks pidanud põhjendama näidates, millisel viisil ja kui suures ulatuses on hageja elukvaliteet halvenenud pärast esialgse hagiavalduse esitamist. Maakohus on põhjendatult lähtunud menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 163 lg 1 regulatsioonist. Hagiavalduses palus A.K. kostjalt välja mõista mittevaralise kahju õiglase suurusega hüvitise kohtu äranägemisel, kuid avaldas samas ka oma arvamuse õiglase suurusega hüvitise võimaliku suuruse kohta (300 000 krooni). VÕS § 127 lg 6 sätestatud võimalus ei saa tähendada seda, et ka juhul kui hageja kasuks välja mõistetava hüvitise suurus jääb tunduvalt alla tema poolt eeldatud summa, pannakse kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt ning lähtus põhjendatult menetluskulude jaotuse määramisel TsMS § 163 lg 1 sätetest.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus ei oleks tohtinud arvestada kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel asjaoludega, mida A. Siinmaa oma majandusliku olukorra iseloomustamiseks ise esile ei toonud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendis nr 3-2-134-05 märkinud, et „olenemata kostja taotlusest hüvitise vähendamiseks, peab kohus mittevaralise kahju tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitatakse kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks.“ Seega oli maakohus õigustatud käesoleval juhul arvestama vähemalt nende asjaoludega, et A. Siinmaal puudub nähtuvalt kinnistusregistri andmetest kinnisvara ning et kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest tulenevalt on A. Siinmaal kohustus hüvitada hiljemalt 25.10.2010 25 000 krooni suurune varaline kahju kaaskostjale K. Ilissonile. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohus on ebaõigesti lugenud tõendatuks need A. Siinmaa poolt väidetavad asjaolud, et avarii tagajärjel saadud seljatrauma tõttu ei ole ta enam võimeline töötama ehitustöölisena ning leidma üldse tööd ning et tal on alaealine laps, kelle suhtes tal on ülalpidamiskohustus. Kuna A. Siinmaa ei ole oma nende väidete tõendamiseks tõendeid esitanud ei maa- ega ringkonnakohtus, A. Siinmaa viidatud kriminaalasja materjalid ka ei tõenda temal ülalpeetavate olemasolu maakohtu otsuse tegemise ning käesoleva aja seisuga, ning hageja ei ole TsMS § 231 lg 2 kohaselt nende asjaolude esinemist menetluses omaks võtnud, siis ei saanud maakohus neid otsuse tegemisel aluseks võtta. Vaatamata maakohtu poolt nende tõendamata asjaolude ebaõigele arvestamisele leiab ringkonnakohus, et maakohus on lõppjärelduses siiski õigesti määranud hagejale mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 200 000 krooni ning alus sellest suurema hüvitissumma väljamõistmiseks puudub. Mittevaralise kahju hüvitis sellises suuruses kompenseerib tervisekahjustusest tingitud hageja hingelise valu, tema üldise elukvaliteedi ja heaolu languse ning ei aseta ka kostjat, kes on eelduslikult töövõimeline, väga raskesse majanduslikku olukorda. Hüvitis sellise määras vastab ka Eesti ühiskonna üldisele heaolutasemele, on õiglane ja mõistlik ning kooskõlas Eesti viimase aja kohtupraktikaga samalaadsetes mittevaralise kahju hüvitise nõudmise asjades.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.