Eesistuja Malle Seppik, liikmed Imbi Sidok ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. oktoober 2010. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-19462
Tsiviilasi
U. T. hagi Tallinna linna vastu fakti tuvastamiseks, et Tallinna linna hooletuse tõttu päris Tallinnas XXX X asuva elamu isik, kellel puudus pärimisõigus
Tsiviilasja hind
15.000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. märtsi 2010. a. otsus
Kohtuistungi toimumise aeg
20. september 2010. a.
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
U. T. apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant U. T. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXX X, XXXXXXX), lepinguline esindaja adv. Gennadi Kull Kostja Tallinna linn (Tallinna Linnavalitsuse kaudu; Vabaduse väljak 7, Tallinn), lepinguline esindaja Aldi Alev
RESOLUTSIOON:
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 29. märtsi 2010. a. otsuse lõppjäreldus U. T. hagis Tallinna linna vastu fakti tuvastamiseks, et Tallinna linna hooletuse tõttu päris elamu XXX XX X, Tallinnas isik kellel puudus pärimisõigus, arvestades põhjenduse osas ringkonnakohtu otsuses märgitut.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.
Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta hageja kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
16.mail 2008. a. esitas U. T. Harju Maakohtusse Tallinna linna vastu avalduse, mille pealkirjastas kui tuvastushagi elamu pärandvara pärijale üleandmise kohta ning mille sisu kohaselt palus tuvastada fakti, et Tallinna linna hooletuse tõttu päris Tallinnas XXX X asuva elamu isik, kellel ei olnud selleks seaduslikku õigust ning seetõttu jäi hageja ilma võimalusest vaidlusalune elamu erastada. Avalduse kohaselt rikkus Tallinna linn sellega, et lasi elamu pärida E-I. K., hageja õigust erastada vaidlusalune elamu. Tallinna linn oleks pidanud tegema ise notarile avalduse elamu pärimiseks, sest ei A. K. ega ka E-I. K. ei olnud õigust vaidlusalust elamut pärida. Pärast kohaliku omavalitsuse poolt pärandi vastuvõtmist oleks hageja saanud elamu erastada.
7.detsembril 1934. a. eestistas F-K. F. oma nime ja hakkas kandma perekonnanimena K.. 24. septembril 1946. a. suri F-K. F. (K.), kellele XXX X asuv kinnistu kuulus, testamenti tegemata. Seadusjärgseteks pärijateks olid 2 last, kes jätsid pärandi vastu võtmata. E. P. p. K. lahutas oma abielu 19. veebruaril 1941. a. A-E. V., kes võttis endale uueks perekonnanimeks J.. F-K. F. (K.) ja E. P. p. K. ei ole kunagi omavahel olnud sugulussuhetes. E. P. p. K. abiellus
26.aprillil 1961. a. A-J. J.. 26. aprillil 1962. a. E. P. p. K. suri. A-J. K. sai 29. aprillil 1964. a. pärimisõiguse tunnistuse, et ta on pärinud E. P. p. K. abikaasana F-K. F.i (K.) vara. E. P. p. K. ei olnud kunagi abielus F-K. F.iga, kelle omand oli XXX X asuv kinnistu. Seega A-J. J. ei saanud oma abikaasa tagant pärida vara, mis tema abikaasale ei kuulunud. E. P. p. K. testamendis, mis on koostatud 16. augustil 1960. a. ja milles ta jättis kogu talle kuuluva vara A-J. J.le, ei ole märgitud, et pärandajale oleks kuulunud XXX X asuv vara. E. K. on esitanud avalduse XXX X kohta õiendi väljastamiseks. Õiend oli vajalik pärimiseks, kuid õiendit ei väljastatud ja taotleja enda selgituse kohaselt ei väljastatud tõendit asjaolul, et elamu pidi kuuluma riigile.
20.oktoobril 1999. a. esitas G. K. Tallinna Hooneregistrile tellimusavalduse õiendi saamiseks pärimisasjade ajamiseks. 6. detsembri 2000. a. Mustamäe Linnaosa Valitsuse kirjas nr. 1-13/1631 tehakse L. M. järelepärimine ja samas märgitakse, et Mustamäe LOV käsutuses on andmed, et elamu kuulus F. P.. Hageja pöördus nii Mustamäe LOV-i kui ka Põhja Politseiprefektuuri Lõuna politseiosakonna poole ja teavitas, et XXX X asuva elamu päris isik, kellel ei olnud selleks õigust. Kriminaalasi jäeti algatamata. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Tallinna linn ei saa vastutada notari poolt läbiviidud pärimismenetluse ning kolmandate isikute poolt sõlmitud lepingute eest. Samuti puudub kostjal pädevus kontrollida notari ametitegevust ja vaidlustada ebaseaduslikke pärimismenetlusi ning õigus sekkuda omaniku võõrandamatutesse õigustesse oma omandi kasutamisel ja käsutamisel. Avalik-õiguslikke ülesandeid täitev asutus tohib teha vaid seda, milleks teda õigusaktidega on volitatud. Hagiavalduse alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes ei ole hageja õiguste rikkumine üldse võimalik ning hageja esitatud asjaoludel ei ole tal võimalik saavutada tema poolt õigusliku huvina välja toodud eesmärki. Tallinnas XXX X asuva eluhoone päris koos majavalduse juurde kuulunud muude ehitistega A-J. K. 29. aprillil 1964. a. Tallinna notari S. V. poolt 20. aprillil 2001. a. tõestatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris XXX X ehitised A-J. K. tütar E-I. K., kes omakorda võõrandas ehitised 16. mail 2005. a. kinkelepinguga M. L.. Vastavalt maareformi seaduse (MaaRS) §-le 4 viiakse maareform kui omandireformi osa läbi Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduses (ORAS) ja MaaRS-s endas sätestatud tingimustel ja korras. Maa ostueesõigusega erastamise aluseks on eelkõige MaaRS ja maa ostueesõigusega erastamise kord. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise kord” punkti 4 järgi teeb kohalik omavalitsus maa ostueesõigusega erastamisel seaduses ja korras sätestatud eeltoiminguid, selgitades välja kõik maa ostueesõigusega erastamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud, punkti 8 kohaselt algab maa ostueesõigusega erastamise menetlus isiku poolt vastava avalduse esitamisega. M. L. on esitanud Tallinna Maa-ametile avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks juunis 2001. a. ja sellega seoses alustati maa erastamise menetlust XXX X maaüksuse osas. Tallinna Hooneregistri 23. mai 2001. a. tõendi nr. 10917 kohaselt kuuluvad alates 16. maist 2001. a. XXX X asuvad ehitised M. L. ehitiste kinkelepingu. Tulenevalt eeltoodust võttis Tallinna Linnavalitsus 26. juunil 2002. a. vastu korralduse nr. 1889-k, millega määrati XXX X ehitiste teenindamiseks vajalik maa ja ostueesõigusega erastati see M. L.. Maa ostumüügileping sõlmiti 18. septembril 2002. a. ja kinnistati sama kuupäeva kinnistamisavalduse alusel
24.detsembril 2002. a. ning maareform on vaidlusaluse maaüksuse osas lõppenud. Korraldus nr. 1889-k on kooskõlas seaduste ja teiste õigusaktidega, olemasolevate Tallinna Linnavalitsusele esitatud andmetega ning sellest tulenevalt on see õiguspärane. Tallinna Linnavalitsusel puudub alus kahelda vaidlustatud haldusakti kehtivuses, kuna ka hageja poolt ei ole tõendatud ehitiste kuulumine talle. Tallinna Linnavalitsusele teadaolevalt ei ole vaidlustatud ka nimetatud korraldust, maa ostu-müügilepingut ega kinkelepingut. Esimese astme kohtu otsus
29.märtsi 2010. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt ei ole hagiavalduse alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes hageja õiguste rikkumine üldse võimalik ning hageja esitatud asjaoludel ei ole tal võimalik saavutada tema poolt õigusliku huvina hagiavalduses välja toodud eesmärki. Hageja nõuab kohtule esitatud avalduses fakti tuvastamist, et Tallinna linna hooletuse tõttu päris Tallinnas XXX X asuva elamu isik, kellel ei olnud selleks seaduslikku õigust. E. K. ei ole hageja väidetel olnud kunagi elamu omanik, ega saanud seda pärandada seetõttu A-J.
J.le, hilisema perekonnanimega K.le, kelle järelt ei saanud seda pärida E-I. K., kes selle omakorda ostu-müügilepinguga M. L. müüs. Hageja leiab, et kui Tallinna linn oleks kontrollinud pärandvaraga seotud dokumentide seaduslikkust hageja esitatud avalduste alusel, oleks ta aru saanud, et vaidlusalune elamu ei kuulunud kunagi E. K.le, misjärel kostjal endal oleks tulnud esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks ja hagejal oleks tekkinud õigus erastada vaidlusalune elamu koos selle juurde kuuluva maaga. Kohtu käsutuses olevad dokumentaalsed tõendid tõendavad, et XXX X eluhoone päris koos majavalduse juurde kuulunud muude ehitistega A-J. K.
29.aprillil 1964. a. E. K. järelt. Tallinna notari S. V. poolt
20.aprillil 2001. a. tõestatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris XXX X ehitised A-J. K. järelt tema tütar E-I. K., kes omakorda võõrandas ehitised 16. mail 2005. a. kinkelepinguga M. L.. Kuna pärimismenetluse läbiviimine pärimisseaduse (PärS) alusel on Notariaadiseaduse (NotS) § 29 lg. 3 p. 2 kohaselt notari ametitoiming ja sama seaduse § 37 lg. 1 kohaselt teeb notar ametitoimingu pärast seda, kui on olemas kõik vajalikud dokumendid ja andmed toimingu tegemiseks, kontrollib ja otsustab notar, kas ja milliste dokumentide alusel ning kellel on õigus pärida pärandaja vara, ning annab selle alusel välja pärimisõiguse tunnistuse pärimiseks õigustatud isikule. Isiku pärimisõigust vaidlustada saab üksnes see isik, kes leiab end ise olevat õigustatud pärandvara pärima. Kostjal ei olnud õigust sekkuda ei E. K. ega ka A-J. K. pärimismenetlusse, sest kuni
1.jaanuarini 2007. a. kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 557 lg. 1 p. 2 kohaselt läks pärandvara üle riigile, kui pärandajal ei olnud seadus- ega ka testamendijärgseid pärijaid ning 1. jaanuarist 2007 kuni 1. jaanuarini 2009. a. kehtinud PärS § 18 kohaselt oli seadusjärgne pärija pärandi avanemise koha kohalik omavalitsus, kui pärandajal teisi pärijaid ei olnud ja pärand avanes Eestis. Vaidlusalustel juhtudel olid pärijad olemas, mistõttu Tallinna linn pärimismenetlusse sekkuda ei saanud. Samuti ei saanud Tallinna linn sekkuda E-I. K.i ja M. L. vahel kinkelepingu sõlmimisse, sest Tallinna linn avalik-õigusliku võimu teostajana ei saa sekkuda ega kontrollida kahe füüsilise isiku vahel tehingu sõlmimise seaduslikkust ega selle tegemise asjaolusid. Juhindudes TsMS § 238 lõikest 5 tuleb jätta arvestamata hageja poolt hagiavalduse lisana esitatud Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo õiendi 8. juulist 1962. a., mille kohaselt on XXX XX X, Tallinnas asuva objekti ostnud 9. veebruaril 1922. a. F-K. K., perekonnaseisutunnistuse, mille kohaselt on F-K. K. ja L-E. F. A-C. ja E.i vanemad, Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo teatise 17. jaanuarist 1953. a., mille kohaselt kuulus kinnistu nr. 50, mis on eraldatud Haabersti mõisast F. P. (sünd. F.), kohtuistungi protokolli 10. jaanuarist 1963. a., A. K.a avaldused Majavalitsuse nr. 83 seltsimehelikule kohtule 6. detsembrist 1963. a., väljavõtted Perekonnaseisuameti perekonnaregistrist, Tallinna Tehnilise Inventariseerimisbüroo teatelehe majavalduse XXX XX X, Tallinnas registreerimise kohta K., F-K. nimele, Tallinna Tehnilise Inventariseerimisbüroo teatise 9. oktoobrist 1959. a. ja 17. augustist 1962. a. XXX XX X, Tallinnas kuuluvusest omandiõiguse alusel K., F-K.le, perekonnaseisutunnistuse, mille kohaselt olid K., E.i isa K., P. ja ema K., L., A. W. ja F. P. vahel sõlmitud ostu-müügilepingu 9. veebruaril 1928. a. Haabersti mõisast eraldatud kinnistu nr. 50 müümise kohta, K., E.i ja K., A-E. V. abielu lõpetamise tunnistuse, 19. veebruaril 1941. a., Tallinna linna RSN TK otsuse nr. 535 24. oktoobrist 1962. a. majavalduse pärimise või võõrandamise edasise lubamise kohta kod. K., F-K.l, E. K.i avalduse Tallinna Tehnilisele Inventariseerimisbüroole õiendi väljaandmiseks XXX XX X, Tallinnas kohta selle pärimiseks, avalduse nimetatud õiendi saamiseks, XXX XX X kinnistamisotsuse M. L. nimele, Mustamäe Linnaosa Valitsuse kirja Tallinna Hooneregistrile 6. detsembril 2000. a., Tallinna Politseiprefektuuri koordineerimistalituse ülemkomissari kirja Lõuna Politseiosakonna ülemkomissarile U. T.e avalduse edastamisest, Mustamäe LOV kirja 15. jaanuarist 2001. a. E-I. K.e, Mustamäe LOV-i vastuse 13. septembrist 2001. a. U. T.le,
advokaat G. K. kirja Tallinna Politseiprefektuurile 6. septembril 2006. a. ja vastuse sellele ning XXX XX X ehitise kinkelepingu E-I. K.t M. L., sest nimetatud tõendid ei ole asjakohased hagi aluseks olevate asjaolude tõendamisel. Ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja H. Ü. ütlused ei tõenda asjaolusid, mille alusel saaks hageja nõude kostja vastu rahuldada. Apellatsioonkaebus U. T. palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, jättes andmata hinnangu hageja poolt esitatud tõenditele, millega rikkus TsMS § 442 lg. 8 nõudeid. Kohus on vääralt kohaldanud seadust. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et E. K.’i nimele alustati pärandi vormistamist alles 1999. a., kuigi E. K.’i ema suri 30. augustil 1976. a. Seega on väär kohtu järeldus, et kohalik omavalitsus ei olnud õigustatud pärandvara, millel ei olnud seadusjärgseid pärijaid, pärima. Kehtinud PärS § 124 sätestas, et seadusjärgse pärimise korral ei saa kohalik omavalitsusüksus ega riik pärandist loobuda. F-K. (F.) K. ei teinud oma vara pärimiseks testamenti ning tema lapsed ei esitanud avaldust pärandi vastuvõtmiseks. F-K. K. varal puudusid pärijad ning peale 1997. a. 1. jaanuari oli tema vara pärijaks kohalik omavalitsusüksus ehk Tallinna linn.
29.aprillil 1964. a. koostatud testamendis on kirjas, et testamendi alusel, mis tõestatud Tallinna I Riikliku Notariaalkontori poolt 16. augustil 1960. aastal, registri nr. 18065 all, kod. F. – (ka F.-) K. L. (ka L-E.) tr. K.a, surnud 24. detsembril 1946. aastal, vara pärijaks on kod. A-J. J. tr. K., pärandijätja mehe – E. P. p. K., kes suri 26. aprill 1962. aastal, ega vormistanud oma pärimisõigust vara, mis tema naisest järele jäänud, abikaasa, kelle elukoht on Tallinnas, XXX X X-X. Eeltoodud tekst on võetud otse testamendist. Kuna F. (ka F.-) – K. L. (ka L-E.) t. K. ei ole kunagi olnud E. P. p. K. abikaasa, siis ei saanud A-J. J. t. K. pärida abikaasa tagant vara, mida tollel ei olnud. Asjaolu, et F-K. L. t. K. ei olnud E. P. p. K.ga abielus, tõendavad hagiavalduse lisad 11-1 ja 17, milles Eesti NSV Ülemkohtu otsusega tuvastati juriidilist fakti E. K. faktilisest abielusolemist F.–K. L. t. K.ga. Toimikus on mitmeid tõendeid, mis tõendavad, et E. K. ei olnud ilmne viga, kui notar kirjutab, et E. P. p. K. ei ole olnud F-K. L. t. K.ga abielus. E. K. tegi mitmeid katseid hõivata võõrast vara, kuid tagajärjetult, küll aga õnnestus see A-J. K.l (J.l). TsK § 551 lg. 2 sätestas, et pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama. TsK § 551 kommentaaride punktis 7 on kirjas, et pärandvara valitsemise all, millel on pärandi vastuvõtmise tähendus, tuleb mõista kõiki pärija või tema poolt volitatud isiku toiminguid, mis on teostatud selliselt, nagu seda oleks teinud omanik ise, silmas pidades vara korrashoidu ja normaalset pidamist (näit. elamu üürile andmist, maksude tasumist, vajaliku remondi tegemist). E-I. K. ei esitanud notarile avaldust vara pärimiseks. E-I. K. üritas saada vara pärijaks, kuid tal ei lastud seda võimude poolt teha. E-I. K.i ei saa lugeda vara vastu võtnuks tulenevalt TsK kommentaaridest. E-I. K. ei sõlminud üürilepinguid ega teinud elamu säilitamiseks vajalikke remonttöid. Hageja elab vaidlusaluses elamus alates oma sündimisest 1959. a. Hageja vanemad elasid elamus ammu enne hageja sündi. Eeltoodust lähtuvalt teab hageja kinnitada, et E-I. K. ei võtnud pärandvara vastu selle tavapärases mõttes, rääkimata sellest, et ta ei saanud olla selle vara pärijaks eelpool mainitud asjaoludel. Seega oli kuni 1999. a. tegemist peremehetu varaga. Kehtinud Pärs § 118 lg. 3 sätestas, et pärandit ei saa vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat. Puuduvad andmed, et E-I. K. oleks seadusega kehtestatud tingimustel emast järelejäänud vara pärinud. Alates 1. jaanuarist 1997. a. oli Tallinna linnal õigus ja kohustus pärida vara, millel ei olnud seaduslikke pärijaid. Asjaolust, et XXX X varal puudusid seadusjärgsed pärijad, teatas hageja mitmeid kordi nii suuliselt kui ka kirjalikult,
kuid Mustamäe LOV ei teinud midagi talle seaduslikult kuuluva vara omandamiseks, vaid lasi selle (aitas igati kaasa) pärida isikul, kellel puudus selleks seaduslik alus. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada, otsuse põhjendust tuleb täpsustada. Maakohus jättis nõude õigesti rahuldamata põhjendusel, et hagiavalduse alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes ei ole hageja õiguste rikkumine üldse võimalik ning hageja esitatud asjaoludel ei ole tal võimalik saavutada tema poolt õigusliku huvina hagiavalduses väljatoodud eesmärki. Kolleegium leiab, et hageja ei ole üldse vaidlusaluses asjas esitanud tsiviilõiguslikke nõudeid, mida hagimenetluses oleks võimalik lahendada. Hagiavalduse pealkirjas on hageja nimetanud oma hagi küll tuvastushagiks, hagiavalduse teksti kohaselt on aga taotlenud õigusliku fakti tuvastamist, et vaidlusalune elamu on pärandvarana antud isikule, kellel ei olnud õiguslikku alust seda pärida. Taolist nõuet ei saa pidada tuvastushagiks. TsMS § 368 lg. 1 võimaldab hagejal esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on selle vastu õiguslik huvi. Seega on tuvastushagi eesmärgiks pooltevahelise õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamine, kohtu kinnituse saamine mingile hageja õigusele. Vaidlusaluse hageja esitatud taotluse eesmärgiks ei ole vaidluse poolte vahelise õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamine, vaid õigusliku hinnangu andmine ehitisele kui vallasasjale omandi tekkimist puudutavatele faktilistele asjaoludele. Taoline faktiliste asjaolude tuvastamine ja neile hinnangu andmine võib olla küll mingi tsiviilõigusliku nõude, näiteks omandi kaitseks või kahju hüvitamiseks esitatud nõude lahendamise eelduseks, ei kujuta endast aga tuvastushagi TsMS § 386 lg. 1 mõttes ja seega tsiviilõiguslikku kaitsevahendit. Lisaks on osundatud normi kohaselt tuvastushagi esitamise eelduseks selle esitaja õiguslik huvi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamise vastu. Seega, kui hageja oleks esitanud nõude mingi hageja ja kostja vahelise tsiviilõigussuhte tuvastamiseks, siis oleks tal tulnud muuhulgas põhjendada seda, miks ei saa ta kasutada mingit muud õiguskaitsevahendit (nõuda omandi tunnustamist, kahju hüvitamist vmt.) ning miks on tema õiguste kaitseks vajalik esitada just tuvastushagi. Et hageja ei ole esitanud ühtegi tsiviilõiguslikku nõuet, sealhulgas tuvastusnõuet, ja seetõttu ei saa ka kerkida küsimust oma huvi põhjendamisest tuvastusnõude esitamise vastu, siis oli juba ainuüksi see piisav hagi rahuldamata jätmiseks ja muudel asjaoludel ning väidetel ei ole asja lahendamiseks tähendust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kuna TsMS § 229 lg. 1, § 230 lg. 1 ja § 238 lg. 1 koosmõjust tulenevalt tuleb kohtul vaidluse lahendamisel võtta aluseks üksnes asjas tähtsust omavad tõendid, need on aga tõendid, mis käivad asjas tõendamisele kuuluvate asjaolude kohta, siis leidis maakohus õigesti, et hageja poolt esitatud tõenditel ei ole asjas tähtsust ja jättis need kooskõlas TsMS § 238 lõikega 5 arvestamata. Nii saab asjaoludest, mis kuuluvad tõendamisele, kõnelda üksnes, lähtudes esitatud tsiviilõiguslikust nõudest, kuna aga taolist nõuet ei ole esitatud, on juba ainuüksi see asjaolu iseenesest aluseks hagi rahuldamata jätmisele. Seega ei rikkunud maakohus TsMS § 442 lõikes 8 kohtuotsuse põhjendavale osale esitatavaid nõudeid.
Imbi Sidok
Peeter Pällin
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.