Kohtulahend

ASJAOLUD

1.Valentina Antipenko esitas 15.04.2005 Viru Maakohtule hagiavalduse Vjatšeslav Antipenkolt varalise- ja mittevaralise kahju summas 787 061 krooni väljamõistmiseks. Hageja loobus 21.06.2007 materiaalse kahju summas 287 061 krooni nõudest. Viru Maakohus rahuldas 24.07.2007 määrusega hageja nõude 287 061 krooni materiaalse kahju hüvitisest loobumise osas ning lõpetas selles osas menetluse. Hageja lõplikuks nõudeks jäi mittevaralise kahju hüvitise summas 500 000 krooni kostjalt väljamõistmine. Viru Maakohus jättis 24.07.2007 otsusega hagi rahuldamata. Viru Ringkonnakohus tühistas 27.03.2008 otsusega maakohtu otsuse ning saatis tsiviilasja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Valentina Antipenko hagiavalduse kohaselt on kostja tekitanud hagejale mittevaralise kahju hageja tervise kahjustamises, mis väljendub hagejal tekkinud psühhoosi, depressiooni ja vegetosoonelise düstoonia läbi. Hageja hindab mittevaralise kahju suuruseks 500 000 krooni. Hagejale tehti 22.07.1999 operatsioon ning 21.01.2000 teine operatsioon. Kostja ja tema esimesest abielust sündinud lapsed A. ja I. Antipenko, kasutades ära hageja halba tervislikku seisundit, korraldasid alates 24.02.2000 hageja ja hageja poja vastu psüühilise rünnaku. I. Antipenko töötas tol ajal konstaablina Narva Politseiprefektuuris ja kasutas ära oma ametialast positsiooni. Hageja ja hageja naaber kirjutasid tema peale ka sellekohase kaebuse. Hageja hea nimi ja au olid mustatud ning selle tagajärjel oli hageja tihti haige ja tema töökohas algas tagakiusamine, mis viis tema vallandamiseni. Hageja jäi tööta ja elas üle tugeva emotsionaalse stressi. Alates 2002. a hageja diskvalifitseeriti pedagoogi kohalt. Alles 2004/2005 õppeaastal alustas hageja tööd erakoolis ja seda osalise tööajaga 10 tundi nädalas. Kostja lasi hageja vastu algatada kriminaalmenetluse, milles süüdistas hagejat maa erastamise dokumentide võltsimises. Kriminaalmenetlus lõpetati kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Kostja kinkis maja, asukohaga XXX, Narva-Jõesuu 20.04.1999 oma tütrele esimesest abielust A. Antipenkole ning sellest tulenevalt on hageja koos oma alaealise pojaga kodutud. Sellesse majja olid nad sisse registreeritud alates 1995.a augustist. Kostja ei teatanud hagejale, et on maja ära kinkinud. Selle teoga tekitas kostja hageja tervisele kahju psühhoosi, depressiooni ja vegeto-soonelise düstoonia näol. Kostja poolt hageja jälitamine viis selleni, et hageja oli kaua aega töötu, kuigi omas kõrgemat pedagoogilist haridust ja Eesti Vabariigi kodakondsust. Jälitamisega on hageja kokku puutunud ka uuel töökohal. Kõikides kostja esitatud dokumentides nimetab kostja hagejat

kelmiks. Hageja teatab, et 2001. a oli ta 49-aastane ning möönab, et tal võis olla üleminekueast tingitud klimakteeriline psühhoos, millele viitas ka tema raviarst, psühhiaater Kalugina. Kostja Vjatšeslav Antipenko vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud, et hagejal oleks psühhoos, depressioon ja vegeto-sooneline düstoonia ja seda kostja tegevuse või tegevusetuse tagajärjel. Kostja leiab, et hagejale 22.07.1999 ja 21.01.2000 tehtud operatsioonid ei ole põhjustatud kostja tegevusest või tegevusetusest ning selles osas puudub põhjuslik seos. Kostja lapsed A. Antipenko ja I. Antipenko on täisealised ning kostja ei vastuta nende tegude eest. Kuid kostjale ei ole ka teada, et tema lapsed hagejat mingilgi moel tülitanud oleks. Samuti ei ole hageja tõendanud, mil viisil kahjustas kostja hageja au ja nime. Kostjale ei ole teada ja hageja ei ole ka tõendanud, et kostja oleks hagejale midagi sellist teinud, mis võiks hagejat moraalselt kahjustada. Kostja märgib, et hageja esimene abikaasa sooritas enesetapu hageja käitumise tagajärjel ning seetõttu on kostjal alust eeldada, et sellest ajast võivad pärineda hageja poolt märgitud psüühikahäired. Hageja ei ole tõendanud ka mittevaralise kahju tekkimist.

MAAKOHTU LAHEND

Viru Maakohus jättis 05.01.2009 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste järgi vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg 1, võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. Hagejale väidetavalt kahju põhjustanud tegu pandi toime enne 1. juulit 2002, mistõttu tuleb asjas kohaldada enne 01. juulit 2002 kehtinud regulatsiooni. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-111-96 järgi kuuluvad püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus moraalse kahjuna hüvitamisele PS § 25 alusel. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla. Põhiseaduse § 25 kohaselt, igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Enne 01. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 172 lg 3, kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju. Maakohus nõustus hageja väitega, et 24.02.2000 võis hagejal olla haiglane seisund, kuna haiglas olekust ja operatsioonist oli möödunud vaid ligikaudu üks kuu. Samas ei ole hageja nimetanud, milles seisnes psüühiline rünnak tema isiku vastu. Kohus leidis, et hageja väited kostja esimesest abielust sündinud laste A ja I.A. tegevuse osas ei ole asjakohased, kuna tegemist ei ole isikutega, kes oleks menetluses osalised. Hagi on esitatud vaid V. Antipenko vastu. Hageja ja kostja esimene abielu kestis 1992 kuni 1994 ja teine abielu 15.11.1994 kuni 28.12.1999. Abikaasade ühisvara hulka majavaldust, asukohaga XXX Narva-Jõesuu, ei arvatud. Hooneregistri tõendist 26.02.2002 nr 63 selgub, et kostja omandas nimetatud majavalduse M.G. kinkelepingu alusel 18.12.1991. Lääne Maakohtu 25.09.2003 kohtumäärusest selgub, et hageja loobus nõudest arvata maja, asukohaga XXX Narva-Jõesuu, hageja ja kostja ühisvara hulka ning seega pidi hageja olema teadlik, et maja ei ole poolte ühisvara. Seega oli kostja majavalduse, asukohaga XXX Narva-Jõesuu, omanik ja majavaldus ei olnud hageja ja kostja ühisvara, kuna oli omandatud enne abielu sõlmimist ning kostjal oli õigus sõlmida kinkeleping ilma abikaasa nõusolekuta.

Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks maja, asukohaga XXX Narva-Jõesuu, oma tütrele A. Antipenkole kinkimisega hageja õigusi rikkunud. Hageja ei ole kohtule teatanud muudest asjaoludest ega esitanud tõendeid selle kohta, kuidas majavalduse kinkimine ja sellest mitteteatamine võisid põhjustada hagejale tervisekahju. Hageja väide psühhoosi, depressiooni ja vegeto-soonelise düstoonia olemasolu kohta ei ole leidnud tõendamist. Hageja pöördus 14.01.2002 arsti poole kurgumandlite põletiku ja liigesevaludega. Muid patoloogiaid ei esinenud. Viie päeva pärast 19.01.2002 kirjutati hageja haiglast välja rahuldavas seisundis soovitustega krooniliste infektsioonikollete saneerimiseks, dieedi pidamiseks ning konsultatsiooniks reumatoloogi vastuvõtule. Seega oli tegemist ajutise terviserikkega, mis ei toonud kaasa olulist muutust hageja tervislikus seisundis ning millele järgnes paranemine. Ajutisele terviserikkele viitab ka asjaolu, et hageja hoidus ravimisest, kuid ikkagi paranes rahuldava seisundini viie ööpäevaga. Kohus ei tuvastanud, et hageja oleks pöördunud psühhiaatri või psühholoogi poole psühhoosi või depressiooni diagnoosimiseks või raviks. Samuti ei ole andmeid diagnoosi või ravi kohta vegeto-soonelise düstoonia osas. Võimalik üleminekueast tingitud klimakteeriline psühhoos on seotud inimese vananemisega ning kostjal ei olnud võimalik seda hagejale tekitada. Hageja pöördus arsti vastuvõtule alles 2001. a, mil ta viibis ravil südamehaigusega – müokardiodüstroofia. Järgmine pöördumine oli 14.01.2002, s.o ligikaudu kolm aastat peale väidetava tervisekahju tekkimise aluseks olnud sündmust- majavalduse kinkimist. Seega ei ole hageja tõendanud temale püsiva iseloomuga kehalise terviklikkuse kaotuse või psüühika ning närvitegevuse häire olemasolu. Kohus leidis, et hageja on üldsõnaliselt väitnud, et hageja nimi ja au olid kostja poolt mustatud. Hageja ei ole kohtule esitanud ka tõendeid selle kohta, millistel alustel tööleping temaga lõpetati. Hageja töötukaardist selgub vaid, et hageja oli töötuna arvel alates 04.03.2002 kuni 15.12.2003. Erakooli XXX tõendist selgub, et hageja asus tööle alates 2004. a septembrist ning töötas tõendi väljastamise kuupäeval 15.04.2005 erakoolis XXX . Esitatud tõendite alusel ei saa kohus anda hinnangut töölepingu lõpetamise põhjustele, s.o kas hageja töölt lahkumise põhjustas töölepingu lõpetamine töötaja tervislikel põhjustel või lahkus hageja töölt omal soovil. Samuti ei ole leidnud kinnitust, et hageja oleks olnud tihti haige. Narva Haigla tõendist 27.01.2000 ja epikriis haigusloost selgub, et hageja viibis haiglas alates 20.01.kuni 27.01.2000 ja teistkordselt alates 14.01.2002 kuni 19.01.2002. Vahe kahe haiglasviibimise vahel on ligikaudu kaks aastat. Muude haigestumiste kohta kohtule tõendeid esitatud ei ole. Seega ei ole hageja tõendatud, et tema töötuks jäämise põhjustas kostja tegevus või tegevusetus. Samuti ei ole leidnud tõendamist, et hagejat oleks endisel või uuel töökohal keegi jälitanud või taga kiusanud. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et hageja ei ole viidanud, mil viisil kriminaalmenetluse alustamisega temale kahju tekitati. Hageja teos kuriteokoosseisu ei tuvastatud ja kriminaalasja menetlus lõpetati. Hageja ei ole viidanud ega esitanud tõendeid selle kohta, millist võimalikku kahju tekitas talle kriminaalmenetluse algatamine. Seega ei ole põhjendatud moraalse kahju hüvitamise nõue, kuna tõendamata on hageja väide, et hageja jäi kahjustatud maine tõttu tööta või hageja mainet kahjustas kostja muu tegevus. Maakohus leidis, et hageja nõue 500 000 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna ta ei ole tõendanud temal püsiva iseloomuga kehalise terviklikkuse kaotus või psüühika ning närvitegevuse häire olemasolu. Samuti ei ole põhjendatud heaolu langusest, mis oli tingitud ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses või elukorralduse või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotusest tekkinud moraalse kahju hüvitamise nõue. Tõendamata on hageja väide, et kostja kahjustas hageja au ja nime ning selle tagajärjel jäi hageja töötuks. Kuna hagi jääb täies ulatuses rahuldamata, jäävad kõik menetluskulud hageja kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Valentina Antipenko esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning mõista Vjatšeslav Antipenkolt välja mittevaralise kahju summas 500 000 krooni. Kaebuse põhjenduste järgi jättis maakohus arvesse võtmata, et maja, milles elasid apellant ja tema alaealine poeg, kinkelepingu tegemisega 20.04.1999, tekitas vastustaja apellandile psüühilise trauma. Apellant sattus sellega olukorda, kus uus omanik suhtus apellanti kui soovimatusse isikusse. Olukorras, kus puudub kindlustunne eluaseme ja tuleviku suhtes, tekib inimesel depressiivne enesetunne ning inimene võib haigestuda. Kasutades ära sellist olukorda, korraldas maja uus omanik ning vastustaja tütar esimesest abielust A.A. apellandi vastu psüühilise rünnaku, mille eesmärgiks oli apellanti hirmutada ja avaldada temale psüühilist survet. Apellant esitas antud fakti kohta avalduse politseile. Vastuseks sellele esitas vastustaja avalduse kriminaalasja algatamiseks, mis suurendas veelgi apellandi kannatusi. Apellandi nimi ja au olid mustatud ning selle tagajärjel oli hageja tihti haige ning töökohal algas tagakiusamine, mis omakorda viis vallandamiseni. Apellant jäi tööta ja elas üle emotsionaalse stressi. Alles 2004. a õnnestus apellandil leida osalise tööajaga erialane töö. Maakohus pidi moraalse kahju tekkimise tuvastamiseks tuvastama, kas on olemas põhjuslik seos tekitatud kahju ja vastustaja teo vahel, selle lahendamisel pidi maakohus lähtuma kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 173 p 2, mille järgi isikule tekitatud moraalne kahju kuulub hüvitamisele kahju tekitanud isiku poolt. Kahju tekitanud isik vabastatakse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõestab oma süü puudumist kahju tekitamises. Seega on maakohus jätnud ebaõigelt rakendamata kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 173 p 2. Maakohus hindas kostja vastuväiteid ning hinnanud tõendeid ebaõigesti ja teinud neist ebaõiged järeldused. Samuti jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata apellandi taotluse nõuda välja tema tervisliku seisundi kohta psühhiaatri ja perearsti tõendid ning kutsuda kohtusse tunnistajad. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 232 sätteid, mille järgi peab kohus hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Apellant on seisukohal, et maakohus on hinnanud tõendeid ühepoolselt kostja kasuks. Vjatšeslav Antipenko vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastuväidete järgi ei ole ringkonnakohus võtnud apellatsioonkaebust õigesti ringkonnakohtu menetlusse, kuna apellatsioonkaebus ei ole vasta TsMS § 633 lg 2 p 4; lg 3 p 1-3; lg 4, 5 nõuetele. Viru Maakohtu 22.12.2008 otsuse järgi tsiviilasjas nr 2-05-622 oli vastustajal seaduslik õigus kinkida temale lahusvarana kuuluv majavaldus oma tütrele. Apellandi põhjendused moraalse kahju tekkimises majavalduse kinkimise tõttu, on tõendamata. Apellandi ütlused ei ole tõendiks. Vastustaja ei ole seotud oma täiskasvanud laste poolt toimepanduga apellandi suhtes, isegi kui hagiavalduses märgitu ka toimunud oleks. Mittevaralise nõude esitaja peab algselt tõendama, et talle üldse moraalset kahju on tekitatud, apellant seda aga esimese astme kohtus ei tõendanud. Maakohus on põhjendatult jätnud nõudmata tõendid perearstilt, psühhiaatrilt, kuna apellant esitas ise kohtule vajalikud tõendid, mis aga apellandi nõudeid ei tõendanud. Maakohus on tõendeid igakülgselt ja õigesti hinnanud. Apellant ei ole selgitanud, milles seisnes tema seaduslike õiguste rikkumine vastustaja lahusvara, majavalduse asukohaga XXX, Narva – Jõesuu kinkimises ja kuidas majavalduse kinkimine apellandi tervisele kahju tekitas. Samuti ei ole apellant järginud tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi hagi tõendamise ja selleks tõendite esitamise kohustust.

Apellant on nõustunud majavalduse kinkimisega kohtuliku kokkuleppe sõlmimisega 24.09.2003 ja selle alusel 25.09.2003 kohtumäärusega poolte vahel sõlmitud kokkuleppe kinnitamisega, millega apellant loobus varalisest nõudest maatükile XXX, Narva Jõesuus (jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas 2- 05-622). Kuna vastustaja elab alates 30.11.1998 Haapsalus, ei olnud vastustajal puutumust apellandiga ajal, mil apellandil algasid psüühilised atakid 2000. a, kui apellandil diagnoositi dr. Kalugina poolt klimakteeriline psühhoos 2001. a juulis ning kui 2003. a juulis avaldas apellant tahet sooritada enesetappu poomise läbi.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

apellant ei ole põhjendanud apellatsioonkaebuses nende ringkonnakohtus esitamise lubatavust. Samal põhjusel tuleb jätta tähelepanuta ja tagastada ka vastustajale tema poolt 13.08.2010 koostatud kirjalikule seisukohale lisatud dokumentaalsed tõendid.

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.