Asjaõigus › Omandiasjad

ASJAOLUD

Hageja esitas 22.12.2008 kohtule hagi kostja ja OÜ B vastu. Kohus on 21.06.2010 tagaseljaotsusega rahuldanud hagi kostja Osaühing B osas tagaseljaotsusega tunnustades AS 1(5)

Tsiviilasi nr: 2-08-88872 Nordea Finance Estonia omandiõigust veokile SCANIA P124 GB6X4NZ 420, registreerimismärk xxx, tehasetähis YS2P6X40001257214 ja kohustades OÜ-d B veokit SCANIA P124 GB6X4NZ 420, registreerimismärk xxx, tehasetähis YS2P6X40001257214 AS-i Nordea Finance Estonia valdusse andma. Kohus jätkas menetlust kostja osas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ B 28.08.2008 ostu-müügilepingu ja liisinglepingu, millega hageja omandas veoki Scania P124 ja andis selle OÜ B kasutusse liisinglepingu alusel. Vara jääkväärtuseks hagi esitamise seisuga 22.12.2008 on 531 767,84 krooni. Kostja teatas 18.09.2008, et valdab nimetatud vara pandiõiguse alusel. Pandilepingu OÜ B ja kostja vahel sõlmiti kostja väitel 30.07.2008. Hageja ütles liisinglepingu üles 21.10.2008 seoses võlgnevusega ning saatis sellekohase teate OÜ-le B ja kostjale koos nõudega vara valdus viivitamatult üle anda. Kostja on vaidlustanud hageja omandiõiguse vaidlusalusele varale. Hageja leiab, et müügilepingu p 4 kohaselt on OÜ B kinnitanud, et vara on tema valduses ja jääb valdusse edaspidi liisingulepingu alusel. Liisinglepingu p 8.7 alusel on liisinguandja õigustatud vara liisinguvõtja valdusest välja nõudma. Omandi üleandmisel on AÕS õ 95 lg 1 kohaselt pandiõigus lõppenud. Kostja väitel oli vara koormatud käsipandiõigusega kostja kasuks. Hageja leiab, et kostjal ei saanud tekkida pandiõigust, kuivõrd kostja ei ole sõlminud pandilepingut registerpandi seadmiseks nõutavas vormis. Hageja kirjalikust seisukohast 24.04.2009 nähtub, et hageja arvates on OÜ B käitunud pahauskselt jättes müügilepingu sõlmimisel informeerimata, et vara suhtes kehtib kostja pandiõigus. Kostjal ei olnud õigust vara pandi realiseerimise korras müüa, kuivõrd müügilepingu sõlmimisega ja omandi üleminekuga hagejale lõppesid AÕS § 95 kohaselt kostja pandiõigused. Hageja vaidleb vastu kostja vastuhagile, kuivõrd liisinglepingu üles ütlemisel oli kostja kohustatud vara hagejale üle andma. Hageja 18.05.2009 vastuse kohaselt hageja vastuhagi ei tunnista. Hagejal ei ole tekkinud kohustust hüvitada õigusabikulusid. Kohtuistungil 29.06.2010 muutis hageja haginõuet paludes tuvastada hageja omandiõigust vaidlusaluse vara võõrandamisest saadud müügisummale 356 742,48 krooni. Hageja selgituse kohaselt sõlmisid pooled 16.04.2009 kokkuleppe sõiduki võõrandamiseks ja müügihinna deponeerimiseks käesoleva vaidluse ajaks. Pooled võõrandasid sõiduki 14.10.2009 hinnaga 356 742,48 krooni ning deponeerisid müügisumma ühiselt käsutataval arvelduskontol. Kostja seisukohad Kostja 13.02.2009 vastuse kohaselt kostja hagi ei tunnista. Vastuse kohaselt sõlmisid kostja ja OÜ B 30.07.2008 laenulepingu, mille kohaselt andis kostja OÜ-le B laenu ning pandilepingu, mille esemeks oli laenusaajale kuuluv veok Scania. OÜ B andis 30.07.2008 pandieseme otsese valduse üle kostjale koos võtmete ja registreerimistunnistusega, mille kohta koostati ka üleandmise akt. Kostja hoiustas sõidukit valvega autoparklas Läänemere tee 10 Tallinnas. Kuna laenusaaja ei täitnud oma kohustusi, võõrandas kostja pandipidajana sõiduki 24.10.2008 toimunud enampakkumisel. Enampakkumise võitis kostja ja sõiduki omandiõigus läks üle kostjale. Ekslik on hageja seisukoht, et sõidukit võib pantida üksnes registerpandi sätete alusel. Hageja on olnud hooletu, jättes kontrollimata, kas OÜ-l B oli müügilepingu sõlmimisel sõiduki valdus. Asjakohane ei ole küsimus, kas müügilepingu sõlmimisel läks sõiduki omand üle hagejale, sest omandiõiguse üleminek ei takistanud pandiõiguse teostamist.

2(5)

Tsiviilasi nr: 2-08-88872 Kostja 12.03.2009 vastuhagi kohaselt kostja hoiustas sõidukit valvega autoparklas Läänemere tee 10 Tallinnas. 06.01.2009 kl 10.00 paiku sisenes APja koos temaga kaasas olnud mees-soost isik Territooriumile, eesmärgiga Sõiduk sealt omavoliliselt ning kavalust kasutades minema toimetada. Kohale kiirustanud kostja esindajale esitles ennast APkui hageja esindajat ning esitas hageja poolt välja antud volikirja. Kui AP’ile keelduti Sõiduki süütevõtmeid üle andmast, ähvardas ta Sõiduki kohalolijate vastuseisust hoolimata minema toimetada. Kuna kostja arvates oli piisavalt alust ähvarduse täideviimiseks (kohale saabus AP’i tellitud puksiirsõiduk), kutsus kostja seaduslik esindaja sündmuskohale politsei ning õigusnõustaja, kes oleks pädev kostja õiguslikke positsioone kaitsma. Politsei, kuulanud ära AP’i ja kostja õigusnõustaja selgitused, andis AP’ile korralduse Territooriumilt lahkuda (mida ta ka tegi). 06.01.2009 kella 20.00 paiku teavitas juhtumisi Territooriumile naasnud töötaja kostjat, et APkoos kahe isikuga on väravate avamise teel sisenenud Territooriumile ning asutud Sõidukit puksiirveoki abil teisaldama. Viimase takistamiseks blokeeris töötaja oma sõidukiga värava-ava. Territooriumile oldi sisenenud õhtusel ajal, mil kõik seal töötavad isikud olid lahkunud, ilmselgelt loodeti vältida omaabi korras osutatavat vastupanu. Taaskord oli kostja sunnitud kohapeale kutsuma politsei ja õigusnõustaja. Politseipatrulli vanem, pärast õigusnõustaja selgituste ära kuulamist ning esitatud dokumentidega tutvumist, kohustas AP’i omavoli lõpetama ning Territooriumilt taaskord lahkuma. 31.01.2009 esitas kostja lepinguline õigusnõustaja kostjale arve nr 290101 ajavahemikul 06.-07.01.2009 osutatud õigusabiteenuse ja selle osutamisel tehtud kulutuste eest, kogusummas 8950,30 krooni. Kostja nõuab hagejalt viimase omavoliga talle tekitatud materiaalse kahju hüvitamist, mis seisneb ksotja poolt Arve alusel kantud kulutustes vajatud õigusabile (8950,30 krooni) ja kostja seadusliku esindaja kantud transpordikuludes, summas 213,5 (kakssada kolmteist koma viis) krooni. Kostja 20.04.2010 täiendava vastuse kohaselt ei olnud 28.08.2008 müügilepingu sõlmimise ajal OÜ-l B võimalik esitada sõiduki registreerimistunnistust, kuivõrd see oli üle antud kostja valdusesse. Hageja omand varale ei saanud tekkida AÕS § 93 alusel väljanõudeõiguse loovutamisega, kuivõrd hageja ja OÜ B ei sõlminud vastavat kokkulepet. Isegi kui asuda seisukohale, et omandiõigus hagejal tekkis, jäi kostjale õigus asja kinni pidada ja asi enampakkumisel võõrandada.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata ja vastuhagi tuleb rahuldada. Kohus tuvastas, et kostja ja OÜ B allkirjastasid 30.07.2008 laenulepingu, mille kohaselt andis kostja OÜ-le B lühiajalist laenu 500 000 krooni ning käsipandi seadmise lepingu, mille esemeks oli laenusaajale kuuluv veok Scania P124. OÜ B andis sõiduki otsese valduse üle kostjale koos võtmete ja registreerimistunnistusega ning kostja hoiustas sõiduki tasulises parklas. Hageja ja OÜ B sõlmisid 28.08.2008 ostu-müügilepingu ja liisinglepingu, millega hageja omandas veoki Scania P124 ja andis selle OÜ B kasutusse liisinglepingu alusel. Hageja ütles liisinglepingu üles 21.10.2008 seoses võlgnevusega ning saatis sellekohase teate OÜ-le B ja kostjale koos nõudega vara valdus viivitamatult üle anda. Kostja keeldus vara valduse üle andmisest, mistõttu volitas hageja hr P üle võtma sõiduki valdust hageja kasuks. Hr P üritas jõuga üle võtta sõiduki valdust hoiukohaks olevas parklas, kuid see ei õnnestunud, sest teda takistas seejuures kostja õigusnõustaja R P.

3(5)

Tsiviilasi nr: 2-08-88872 Kostja avaldas 14.10.2008 väljaandes Ametlikud Teadaanded enampakkumisteate ning viis läbi 24.10.2008 avaliku enampakkumise, kus parima pakkumise sõiduki ostuks tegi kostja summas 418 900 krooni. Pooled võõrandasid ühiselt sõiduki 14.10.2009 hinnaga 356 742,48 krooni ning deponeerisid müügisumma ühiselt käsutataval arvelduskontol kuni kohtuvaidluse lõpuni. Pooled vaidlevad selle üle, kas pandileping kostja ja OÜ B vahel oli kehtiv ning selle üle, kas pärast 28.08.2008 müügilepingu sõlmimist jäi kostja pandiõigus püsima. Kostja ja OÜ B sõlmisid 30.07.2008 käsipandilepingu sõidukile vastavalt AÕS § 281 lg 1 ls 1, mis sätestab, et vallasasja võib pandiga koormata selliselt, et panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse ja lepitakse kokku käsipandi seadmises. Vastavalt AÕS § 282 lg 2 pandi seadmise kokkulepe (käsipandi leping) tuleb sõlmida kirjalikult, kui panditud asja väärtus ületab viitsada krooni. Seadusest ei tule sõidukile käsipandi seadmise korral rangemaid vorminõudeid. Kostja ja OÜ B sõlmisid lepingu kirjalikus vormis, seega ei ole leping tühine TsÜS § 83 alusel vormipuuduse tõttu. Tõendatud ei ole, et pandileping või laenuleping oleks olnud näiline. Kohus ei nõustu hageja väitega, et kostja pandiõigus lõppes sõiduki võõrandamisel AÕS § 95-1 lg 1 alusel. AÕS § 95-1 lg 4 sätestab, et kui käesoleva seaduse § 93 järgi kuulub õigus kolmandast isikust valdajale, ei lõpe see ka heauskse omandaja suhtes. Nimetatud sätet tuleb mõista nii, et kui võõrandaja kaudse valdajana loovutab väljanõudeõiguse, ei saa selline omandamise viis ühelgi juhul kaasa tuua käsipandi lõppemist. Sellist tõlgendust toetab süstemaatiline argument. Nii sätestab AÕS § 95-1 lg 2 ls 2 alternatiiv 3, et /---/ kui käesoleva seaduse § 93 kohaselt võõrandatud asi ei olnud võõrandaja kaudses valduses, lõpeb kolmanda isiku õigus üksnes juhul, kui omandaja saab asjale otsese valduse. Nimetatud säte kehtestab olukordades, kus võõrandaja ja valdaja vahel puudub õigussuhe, erandi eelmises lõigus viidatud üldreeglist. Sellist tõlgendust toetab ka õiguskirjandus. Väljaandes Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne, autor P.Pärna, lk 201 märgitakse, et paragrahv 93 järgi omandamisel ei lõpe kolmanda isiku õigused koos nõude loovutamisega üldse, kui võõrandaja oli kaudne valdaja (näiteks pandipidaja). Kohus märgib seejuures, et tuvastamaks, kas omandamine toimus § 93 järgi, tuleb lähtuda faktilisest olukorrast. AÕS § 93 sätestab, et kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. AÕS § 94 sätestab, et kui asja omanik on asja otseseks valdajaks, võib omandi üleandmisel asja valduse üleandmise asendada võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga, mille alusel omandaja saab asjale kaudse valduse. Seega kui müügilepingus märgitakse ekslikult omandamise aluseks AÕS § 94, kuid tegelikult esineb AÕS §-s 93 märgitud olukord, läheb omand üle AÕS § 93 alusel, kui on ilmne, et pooled soovivad omandit üle anda. Käesoleval juhul avaldas OÜ B sõiduki müümisel hagejale, et sõiduk on tema otseses valduses ja pooled leppisid kokku, et pärast võõrandamist jääb OÜ B sõiduki otseseks valdajaks ja hageja kaudseks valdajaks (AÕS § 94). Tegelikult oli sõiduk müügi hetkel käsipandi õiguse alusel kostja otseses valduses ning OÜ B oli kaudseks valdajaks, seega olukord, mis vastas AÕS § 93 tunnustele. Kuivõrd oli ilmne müügilepingu poolte tahe omand üle anda, tuleb lugeda omand üle läinuks AÕS § 93 alusel. Et omand läks üle AÕS § 93 alusel olukorras, kus võõrandaja oli kaudseks valdajaks, ei lõppenud kostja pandiõigus sõidukile.

4(5)

Tsiviilasi nr: 2-08-88872 Kostja ei ole vastuväiteid esitanud käsipandi realiseerimise nõuetekohasuse osas. AÕS § 292 sätestab, et pandipidaja nõude rahuldamine toimub panditud asja müügiga. Kohus nõustub kostjaga, et sõiduki omandiõigus läks avaliku enampakkumise tulemusena 24.10.2008 üle kostjale ja kostja sai sõiduki omanikuks. Tulenevalt 16.04.2009 vara võõrandamise kokkuleppe p-st 5 kuulub omandiõigus sõiduki müügihinnale 356 742,48 krooni seega kostjale. Kostja vastuhagi Kostja on esitanud vastuhagi 9163,8 krooni välja mõistmiseks. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja volitatud esindaja Hr P üritas 06.01.2009 jõuga üle võtta sõiduki valdust hoiukohaks olevas parklas, kuid see ei õnnestunud, et vaidluse lahendamisel osalesid kostja seaduslik esindaja hr Toompuu ja õigusnõustaja hr Pärdi ning et kostja on kandnud transpordikulutusi summas 213,5 krooni ja õigusabikulusid 8950,30 krooni, kokku 9163,8 krooni. Kohus nõustub kostjaga, et nimetatud kulutused olid vajalikud omavoli vältimiseks ja mõistlikud selle eesmärgi saavutamiseks. Hageja on esitanud vastuväite, et hageja volitatud esindaja ei ole käitunud õigusvastaselt, kuivõrd tal oli liisinglepingu alusel õigus saada sõiduki valdus. Vastavalt AÕS § 40 lg 1 valdus on seadusega kaitstud omavoli vastu. Vastavalt AÕS § 41 lg 2 kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta. Nimetatud sätete kohaselt võib valduse omandamiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui kannatanu on valduse kaotanud vägivalla või varguse läbi. Käesoleval juhul ei kaotanud hageja sõiduki valdus vägivalla või varguse läbi, kuivõrd tal ei olnud sõiduki otsest valdust kunagi olnudki, seega olid hageja esindaja katsed sõiduki valdust jõuga omandada ilmselgelt seadusevastased. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 5 kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati /---/ kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kohus rahuldab vastuhagi ja mõistab hagejalt välja kahju 9163,8 krooni. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kohus tegi otsuse hageja kahjuks, seega jäävad menetluskulud hageja kanda.

Peeter Pällin Kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.