Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.06.2010, Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-81392
Tsiviilasi
Salva Kindlustuse AS-i hagi Erle Taim-Andressoni vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
16 369 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.12.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Salva Kindlustuse AS-i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984, asukoht Pärnu mnt 16 Tallinnas), esindaja Tiina Saluste Kostja Erle Taim-Andresson (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX X XXXXX XXXXXX XXXXXXXXX), esindaja adv Indrek Sirk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 08.12.2009 otsus tühistada ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Menetluskulud jaotatakse tsiviilasja uuel lahendamisel maakohtus.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise
esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.02.12.2008 esitas Salva Kindlustuse AS (edaspidi hageja, apellant) hagi Harju Maakohtusse Erle Taim-Andressoni (edaspidi kostja, vastustaja) vastu liiklusõnnetusega tekitatud kahju koos käsitluskuludega kokku suuruses 16 369 krooni tagasi saamiseks.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt toimus 04.03.2008 Kiili alevikus Harjumaal liiklusõnnetus, kus kostja, juhtides sõidukit Opel Omega reg/märgiga XXXXXX, sõitis otsa SEB Liising AS-le kuuluvale sõidukile Nissan X-Trail reg/märgiga XXXXXX. Kostja lahkus sündmuskohalt. Kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja juures, kes hüvitas kannatanule tekitatud kahju suuruses 13 756 krooni. Hageja kandis lisaks käsitluskulusid summas 2613 krooni. Hageja esitas kostjale 21.08.2008 tagasinõude ning samuti kompromissettepaneku, ent kostja ei ole nõus kahju hüvitama. Hageja palub regressi korras kostjalt välja mõista 16 369 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited ja vastuhagi
3.Kostja hagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt sai ta juhtumist teada ca 1 h pärast juhtumit, kui talle helistas Nissani omanik, kes oli omakorda saanud juhtumist teada politseilt. Kui kostja läks tagasi sündmuskohale, ütles talle Nissani omanik, et Nissanile olevat otsa sõitnud kostja oma sõidukiga. Nissani esiosa juhipoolne külg oli saanud kahjustada, samas kui Nissani juhi 5 h pärast õnnetust antud seletuste kohaselt oli kahjustunud juhipoolne tagumine osa. Sõiduki ülevaatuse akti järgi oli vigastatud sõiduki tagastange. Fotodelt nähtub, et vigastused olid Nissani tagumisel kaitseraual paremas nurgas. Seega on erinevates tõendites kajastatud Nissani vigastused erinevalt.
4.Kostja autol ei olnud vigastusi. Kostja ei tea tegelikult, et ta oleks põhjustanud Nissanile vigastusi. Kostja otsustas sündmuskohal mitte vaielda liiklusõnnetuse põhjuste üle. Kostjale näidati Nissani juhipoolset külge, kuid igal juhul ei ole ta kahjustusi tekitanud paremapoolsele tagumisele osale. Hüvitatud tagastange omandiõigus läks üle hagejale liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 37 lg 3 alusel ja kui kostjal on kohustus hüvitada kahju, siis läheb talle üle omandiõigus märgitud asjale. Remonditööde maksumus ei ole mõistlik.
5.Kostja ei ole lahkunud sündmuskohalt õigusakte rikkudes, sest tema arvetes ei ole ta seda õnnetust üldse põhjustanud. Isegi kui temast lähtuvalt see õnnetus juhtus, ei ole ta lahkunud kohalt akte rikkudes, sest ta ei teadnudki, et ta õnnetuse põhjustas. Kostja teada tagurdas ta otsa elektrikaabli kattele ja mingeid kahjustusi ei tekkinud. Teise auto
võimalikust vigastusest sai ta teada telefoni teel, kusjuures teise sõiduki kasutaja osutas vigastustele ning tunnistajatele, kes olid andnud Nissani kasutajale kostja auto numbri. Kostja ei ole lahkunud tahtlikult sündmuskohalt. Esimese astme kohtu otsus
6.08.12.2009 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab LKS § 48 lg 2 p 7 kindlustusandja õiguse esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt rikkudes kehtivaid õigusakte. Hageja leidis, et kostja lahkus sündmuskohalt rikkudes liikluseeskirjade (LE) § 227, mis annab eeldused LKS § 48 lg 2 p 7 sätestatud tagasinõudeõiguse kohaldamiseks. LE § 227 reguleerib mootorsõiduki juhi kohustusi liiklusõnnetuse sündmuskohal, kuid ei reguleeri liiklusõnnetuse kohalt lahkumise seaduslikkust, mistõttu peab kohus andma hinnangu kostja käitumisele antud vaidluses, see tähendab kas tema käitumist märgitud situatsioonis saab pidada sündmuskohalt lahkumiseks viisil ja ajendil, mis annaks aluse tema suhtes kohaldada LKS § 48 lg 2 p-st 7 tulenevat tagasinõudeõigust.
8.Vaidlus puudub selles, et 04.03.2008 tagurdas kostja tema poolt juhitud sõidukiga Opel Omega reg/nr-ga XXXXXX Harjumaal Kiilis (lasteaia juures) otsa SEB Liising AS-le kuuluvale sõidukile Nissan X-Trail nr XXXXXX, mille käigus sai viimane vigastusi ja seega tekkis sõiduki omanikul kahju, mille hageja on hüvitanud. Seega on asjas tõendatud kostja poolt teisele isikule sõidukit juhtides varakahju tekkimine ning nende omavaheline põhjuslik seos, aga ka asjaolu, et kostja on vastutav liiklusõnnetuses. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et õnnetuse hetkel oli kostja tsiviilvastutus hageja juures kindlustatud ning hageja on kannatanule kahju hüvitanud. Vaidlus tekkis selle üle, kas kostja on lahkunud sündmuskohalt kehtivaid õigusakte rikkudes ja kahju ulatuse üle.
9.LE § 227 sätestab, et kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud ja kui õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel ning on oma arvamuse kirjalikult vormistanud ja nimetanud kahju tekitamise eest vastutava isiku ja on sellele alla kirjutanud, siis ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Sama sätte teise lause järgi tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt siis, kui kahju saaja ei ole teada ning sõidukit või õnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed.
10.Kohtu arvates on LKS § 48 lg 2 sätestatud kindlustusandja tagasinõude rakendamise eelduseks erandlikud asjaolud ja eelkõige sellised, kui kahju tekitaja on oluliselt rikkunud kas pooltevahelisest lepingust tulenevaid kohustusi (LKS § 48 lg 2 p-d 6, 8, 9) või on kahju tekitaja rikkunud olulisel määral ehk nn tahtlikult või raske hooletuse tõttu sellised liiklusseaduse (LS) ja LE sätteid, mis oluliselt suurendavad kahju saabumise riski või on isik tahtnud kahju tekitada (LKS § 48 lg 2 p-d 1-4), on pannud õnnetuse ajal toime ka teatud muu õigusvastase teo (LKS § 48 lg 2 p 5).
11.Tõlgendades teisi märgitud ja viidatud LKS § 48 lg-s 2 sätestatud kindlustusandja tagasinõude aluseid ja kõrvutades neid LKS § 48 lg 2 p-s 7 sätestatud alusega, leiab kohus, et LKS § 48 lg 2 p 7 sätestatud tagasinõudeõiguse rakendamise eelduseks on selline kahju tekitaja poolt liiklusõnnetuse kohalt lahkumine, mille eesmärgiks ja motiiviks saab/sai olla kahjutekitaja soov vältida liiklusõnnetuse asjaolude tuvastamist ehk varjata toimunut või selle teatavaid asjaolusid (nii öelda kahjutekitaja põgenemine liiklusõnnetuse sündmuskohalt) või et isik oleks pidanud selgelt aru saama, et ta on
kahju tekitanud, kuid ei asu kannatanud isikut kindlaks tegema, seega käitumises esineb raske hooletus, tahtlus.
12.Kostja selgitas kohtule, et ta tagurdas 04.03.2008 kell 8.30 Kiili lasteaia parklas sõidukiga, tundis väikest kokkupõrget, vaatas, ei näinud teisi autosid, nägi vaid elektrikaablikatet, millele ta oli otsa tagurdanud. Hageja esitas kohtule kostja seletuskirjad, mille kostja on esitanud kahju juhtumi käsitlemise käigus hagejale. Sellest nähtub, et 04.03.2008 tagurdas ta kell 8.30 Kiili lasteaia parklas Opel Omegaga otsa Nissan X-Trailile ning et ta lahkus sündmuskohalt, kuna arvas, et oli otsa tagurdanud otsa tee kõrval asuvale elektrikaabli kattele. Kell 9.30 paiku helistas talle autoomanik, et oli saanud teate politseist selle kohta, et kostja oleks justkui otsa tagurdanud tema kasutuses olevale Nissanile. Kostja sõitis sündmuskohale tagasi, kus selgus, et vigastatud oli teise auto juhipoolne külg ning ta andis Nissani juhile oma kontaktid, poliisi koopia, seletuskirja ja siis läks ära sündmuskohalt. Kostja esitatud teise juhi P. O. seletuskirjast nähtub, et ta sai juhtunust teada siis, kui tuli Kiili lasteaia parklasse, kus oli auto pargitud, kahelt inimeselt, kes olid kirjutanud üles tema sõidukile otsa sõitnud Opel Omega andmed. P. O. teatas politseisse ja varsti tuli kostja sündmuskohale, kus esialgu keeldus juhtunud tunnistamast, hiljem siiski tunnistas süüd ja ta sai kostjaga kokkuleppele õnnetuse asjaoludes ning selle tõttu tühistas politsei väljakutse. Nii tunnistaja kui kostja olid vaadanud Nissani kohapeal üle. Tema seletuskirja (mis oli antud kindlustusandjale juhtumi käsitlemise käigus) kohaselt oli kahjustatud Nissani juhipoolne tagumine osa. Istungil kinnitas hageja tunnistaja P. O. sedasama.
13.Hinnates eelmärgitud tõendeid omavahel, leiab kohus, et kostja lahkumine sündmuskohalt oli eelkõige tingitud tema veendumusest, et mingit kahju ei ole tekkinud. Vaidlus puudus selles, et Opel Omegal ei olnud ühtegi vigastust. Kostja seletused istungil on kooskõlas tema seletuskirjaga nii teisele juhile kui kindlustusandjale selles, et sõidukiga manöövrit sooritades tundis ta kokkupuudet, kuid ei saanud aru sellest, et oli otsa sõitnud teisele autole ja et ta oleks millelegi kahju tekitanud, kuna tema enda autol mingeid vigastusi polnud. Samas tuli ta koheselt sündmuskohale, kui oli teada saanud, mis oli juhtunud. Vaidluse all ei ole asjaolu, et teine juht P. O. ei olnud juhtunut pealt näinud, seda olid näinud 2 teist inimest, kelle andmeid ei ole kummalgi poolel ega ka P. O.l teada. Seega asjaolu, et kostja keeldus esialgu juhtunut tunnistamist, on kohtu arvates seletatav tema eelneva käitumisega, see tähendab sellega, et ta ei teadnud midagi kokkupuutest Nissaniga.
14.Samas oli kostjal LE § 227 teise lause alusel kohustus siiski kindlaks teha, kas õnnetuses on keegi saanud kahju sõltumata sellest, et tema sõidukil vigastusi polnud ja kes võis saada kahju. Ühestki tõendist ei nähtu, et kostja oleks pärast kokkupuudet väidetava elektrikaabli kattega tundnud huvi, kas märgitud kaablikate on vigastatud, kes võiks olla selle rajatise omanik, vaid lootis sellele, et kahju ei ole tekkinud ja sõitis seetõttu sündmuskohalt ära; tema autol vigastused puudusid, mis lubasid kahju puudumist arvata. Eeltoodu tõttu ei ole kostja sündmuskohalt lahkumine hinnatav võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg-de 4, 5 järgi kostjapoolse sellise tahtliku või raske hooletusena, see tähendab käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmisega, LE 227 teisest lausest tuleneva kohustuse rikkumisena, mille eesmärgiks oleks olnud vältida juhtunud asjaolude kindlakstegemist või selle varjamist. Kostja käitumine on vaadeldav VÕS § 104 lg 3 järgi ehk käibes vajaliku hoole järgimata jätmisega, see tähendab, et kostja ei kontrollinud seda, kas kahju on üldse tekkinud, vaid arvas, et see ei ole tekkinud.
15.Käesoleval juhul ei ole võimalik kostja suhtes rakendada LKS § 47 lg 2 p 7 tulenevat regressinõuet ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Nimetatud kaalutlustel ei pea kohus andma tegelikult hinnangut kahju ulatusele ja selle kohta esitatud väidetele,
vastuväidetele ja tõenditele nagu fotod, kostja ja P. O. seletuskirjad sõiduki vigastuste asukoha kohta, tunnistaja P. O. ütlused ja kostja seletused, OÜ Siletel Auto SLT arve, maksekorraldus, sõiduki ülevaatuse akt.
16.Kostja arvamus, et kahju hüvitamisel kannatanule läheb talle üle omand vigastatud sõiduki osale (Nissani vigastatud tagastange), ei tulene seadusest. Omand saab tekkida seaduslikul alusel kas seadusest või tehingulisel (võlaõiguslik ja asjaõiguslik pool) alusel. LKS-st ei tulene, et kindlustusandja poolt kahju hüvitamisel kannatanule ja kahju tekitaja vastu regressinõude esitamisel läheks kindlustusandjal juba tekkinud omand kahjustatud asjale või selle osale üle vastavalt kahju tekitajale juhul, kui tekitaja peab kindlustusandjale regressi korras kahju hüvitama. Selle tõttu ei oma asjaolu, kas kindlustusandja on pidanud vajalikuks vigastada saanud sõiduki osa säilitada või mitte, vaidluses tähendust. Omab tähendust see, kas kahju on hüvitatud ja kas tegemist on mõistliku hüvitisega.
17.Kostja taotlus vähendada kahju hüvitist VÕS § 140 järgi seoses sellega, et tal on kaks väikest last, on kodune ja puuduvad sissetulekud, ei ole tõendamist leidnud, vaatamata kohtu ettepanekule. Apellatsioonkaebus
18.Salva Kindlustuse AS palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.
19.Kaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu apellant maakohtu otsusega, et vastustaja käitumine oli hooletu VÕS § 104 lg 3 mõistes, vaid tegemist on raske hooletusega VÕS § 104 lg 4 kohaselt. Raske hooletuse all mõistetakse käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist. Käibes nõutava hoole standardi kindlakstegemisel peab kõnealusel juhul lähtuma mõistliku autojuhi käitumisest sarnases olukorras, milles oli vastustaja 04.03.2008 Kiili lasteaia juures. Mõistlikule autojuhile saab omistada käitumist, kus juht väiksemagi ohu märgi ilmnemisel kontrollib võimalikke sõiduki kui suurema ohu allika valdamisega seotud asjaolusid. Tundes sõidukit juhtides kokkupõrget mingi esemega, väljub mõistlik autojuht sõidukist ning asub kindlaks tegema, kas kokkupõrge on tekitanud kahju kolmandatele isikutele. Mõistliku autojuhi hooletust võiks iseloomustada olukord, kus juht on tekitanud liikluskahju, kuid ebapiisava tähelepanu tõttu ei saa aru liiklusõnnetuse toimumisest. Seevastu kokkupõrke tundmisel ja liiklusõnnetuse toimumisest aru saamisel on juhi lahkumine ilma asjaolude väljaselgitamiseta käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine.
20.Vastustaja kinnitas, et ta ei tulnud pärast kokkupõrget sõidukist välja, vaid liikus otse edasi. Seega jättis vastustaja pärast liiklusõnnetuse toimumist teadlikult kindlaks tegemata kokkupõrgatava objekti, selle võimalikud vigastused ja kahju saaja. Kohus on õigesti märkinud, et ühestki tõendist ei nähtu, et kostja oleks pärast kokkupuudet väidetava elektrikaabli kattega tundnud huvi, kas märgitud kaablikate on vigastatud, kes võiks olla sellise rajatise omanik, vaid lootis sellele, et kahju ei ole tekkinud ja sõitis seetõttu sündmuskohalt ära. Tuginemine veendumusele, et liiklusõnnetus küll toimus, kuid kokkupõrke käigus ei ole ühelegi osapoolele kahju tekkinud, on samalaadses olukorras olevale autojuhile kindlasti ebamõistlik. Vastustaja käitumismudeli soosimine tooks kaasa olukorra, kus juhil ongi otstarbekam luua endale kergemeelselt liiklusõnnetuse asjaoludest vale ettekujutus ning sellest juhindudes jätta teostamata LEga ettenähtud ning mõistlikult juhilt oodatavad toimingud analoogses olukorras. Vastustajal ei olnud mingit põhjendatud alust arvata, et tema arusaamine otsasõidust elektrikaabli kattele on tõene ning et kokkupõrkest ei ole tekkinud mingit kahju kolmandale isikule.
21.Vastustaja käitumises sündmuskohalt lahkumisel võis esineda ka tahtlus. Mootorsõiduki juhtimisõiguse eksami läbimisel on juht teadlik, milline käitumine on LE-ga juhilt nõutav pärast liiklusõnnetuse toimumist. Vastustaja oli teadlik oma teo toimepanemisest (lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt) ning selle õigusvastasusest kõnealuses olukorras, kuid sellele vaatamata toimis vastupidiselt õigusnormis sätestatule. Sellise käitumise eesmärgiks võis olla juhtunu asjaolude varjamine eesmärgiga vältida liikluskindlustuse riskikoefitsiendi suurenemist vms.
22.Kohus on ebaõigelt asunud seisukohale, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et vastustaja sõidukil ei olnud pärast kõnealust kokkupõrget vigastusi. Apellant on oma 10.03.2009 maakohtule esitatud vastuse p-s 2 märkinud, et kostja sõiduki Opel Omega parempoolse tagatule klaasi kahjustus ning sõiduki Nissan X-Trail parempoolse tagumise nurga mõlk ühilduvad, see on mõlemad kahjustused on tekkinud sama kokkupuute käigus. Mõlema sõiduki vigastuste kohta on apellandi lepinguline kahjukäsitleja koostanud fototabeli. Kohtuistungitel ei ole apellant võtnud omaks vastustaja väidet sõiduki Opel Omega vigastuste puudumise kohta. Kokkupõrke käigus tekkisid vigastused mõlemale sõidukile ja kokkupõrke järgselt oleks vastustaja sõidukist väljudes ja olukorrale vastava hoolsusega sõidukit ja teisi objekte üle vaadates seda ka tuvastanud. Nii pragunenud tagatule klaas kui mõlkis tagastange on ka asjatundmatule vaatlejale visuaalselt kergesti avastatavad. Väär on kohtuotsuses tugineda vastustajale omistatud teadmisele tema sõiduki vigastuste puudumise kohta, kui vastustaja ei teinud sündmuskohal midagi selleks, et vigastusi välja selgitada ning objektiivselt said mõlemad sõidukid siiski kokkupõrke käigus kahjustusi. Vastustaja seisukoht
23.Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
24.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, sest ringkonnakohus ei saa asja ise lõpuni arutada. Kolleegium ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et kostja ei rikkunud liiklusõnnetuse kohalt lahkumisega õigusakte, kuna tema tegevus ei sisaldanud rasket hooletust ega tahtlust, vaid ainult hooletust. Kuna aga maakohus ei võtnud vaidlustatud otsuses seisukohta kõigi hagi lahendamiseks vajalike asjaolude kohta (tagasi maksmisele kuuluva hüvitise suurus) ega vastanud sellega seonduvalt kõigile poolte väidetele/vastuväidetele, tuleb asi saata tagasi maakohtule. TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus. Tõendite esmane hindamine ringkonnakohtus rikuks poolte kaebeõigust.
25.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste faktiliste asjaolude üle: 1) 04.03.2008 kell 8.30 toimus Harjumaal Kiilis lasteaia parklas liiklusõnnetus, kus kostja, juhtides sõiduautot Opel Omega, tagurdas otsa sõiduautole Nissan X-Trail, põhjustades sellega viimase omanikule varalise kahju; 2) kostja lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohast, teatamata toimunust politseile ja tegemata kindlaks kahju saanud isikut; 3) sõiduki Opel Omega valdaja tsiviilvastutuse kindlustamiseks oli sõlmitud liikluskindlustuse tavaleping ja selle alusel hüvitas hageja tekitatud kahju. Asjaolu, et vaidlusaluse liiklusõnnetuse põhjustas tõepoolest kostja, on tema enda poolt kohtueelses menetluses korduvalt omaksvõetud (seletus t lk 8, kahjuteade t lk 9, vastus tagasinõudele t lk 35-36). Ka ei ole ta kohtumenetluses esitanud tõendeid, millised annaksid aluse asuda vastupidisele seisukohale. Seega ei ole tõsiseltvõetavad kostja väited kohtumenetluses, kus ta avaldab kahtlust, et kas ikka nimelt tema tagurdas Nissanile otsa.
26.LKS § 48 lg 2 p 7 alusel tagasinõude esitamine kindlustusandja poolt eeldab, et tuvastamist leiab muu hulgas sõidukijuhi lahkumine liiklusõnnetuse toimumise kohast õigusakte rikkudes süüliselt. Tulenevalt VÕS § 104 lg-st 2 on süü vormideks tahtlus, raske hooletus ja hooletus, kusjuures hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (lg 3), raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (lg 4) ja tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine (lg 5). Samas süü vorm süülise tsiviilvastutuse kohaldamisel LKS § 48 lg 2 p 7 alusel tähtsust ei oma, iseloomustades vaid õigusrikkumise raskusastet.
27.Hageja on seisukohal, et lahkudes liiklusõnnetuse toimumise kohast rikkus kostja LE § 227, millest tulenevalt on liiklusõnnetusest politseile teatamine kohustuslik muu hulgas juhul, kui tekitati varaline kahju ja juhid ei saavuta üksmeelt vastutuse küsimuses või kui kahju saaja ei ole teada. Kostja ei vaidle vastu, et ta lahkus õnnetuse toimumise kohalt, kuid leiab, et kuna ta ei näinud peale otsasõitu peeglitest teist sõidukit ja arvas, et tegemist oli elektrikaabli kattega, millele ta otsa sõitis, siis ei ole ta lahkumises süüdi.
28.Kolleegium sellise kostja seisukohaga ei nõustu. Kostja on nii 04.03.2008 kirjutatud seletuses (t lk 8), kahjujuhtumi kirjelduses 20.03.2008 (t lk 9), kohtueelses menetluses 26.08.2008 (t lk 35-36) kui kohtuistungil (ärakuulamise protokoll t lk 65-66) selgitanud, et ta tundis tagurdades väikest kokkupõrget, autost välja ei tulnud, peeglitest vaadates teist autot ei näinud, nägi elektrikaabli katet ja arvas, et sõitis sellele otsa ning sõitis ära. LE §-d 225 ja 227 annavad sõiduki kui suurema ohu allika juhile kõrgendatud hoolsuskohustuse ehk juhised, kuidas sõiduki juht peab käituma, kui ta tajub olukorda, millest ta sai ja pidi järeldama liiklusõnnetuse toimumist (või vähemalt toimumise võimalikkust). Kostja juhina tajus, et toimus kokkupõrge mingi objektiga. Seega, olles eelnevalt läbinud vastava koolituse (ilma milleta ei ole Eestis võimalik saada õigust juhtida mootorsõidukit), pidi ta enne edasisõitu veenduma, et toimunud ei ole liiklusõnnetust liiklusseaduse (LS) § 56 mõttes ehk mis see oli, millele ta otsa sõitis ja kas see miski sai kahjustada. Seega isegi kui ta ei näinud mingil põhjusel peeglitest teist sõidukit, kuid nägi elektrikaabli katet, pidi ta autost väljuma ja veenduma, kas see kate on terve. Sõidukist väljudes oleks ta igal juhul teist sõidukit näinud. Kolleegium nõustub apellandiga, et kostja käitumine konkreetsel juhul ei vastanud mõistliku autojuhi käitumisele. Kostja pidi aru saama, et kokkupõrke tagajärjel võis toimuda liiklusõnnetus ja sõidukist väljudes ning asjaoludes veendudes oleks ta saanud vältida õnnetuse toimumise kohalt lahkumist. Kostja tegevusetus liiklusõnnetuse toimumise kohal on käsitletav raske hooletusena VÕS § 104 lg 4 mõttes.
29.Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et tõendamist peab leidma tema süü tahtluse vormis (ehk tahtlik lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt). Süü mõiste tsiviilõiguses ei ole samane süü mõistega karistusõiguses. Ka karistusseadustiku (KarS) § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu üldiseks subjektiivseks tunnuseks tahtluse kõrval ettevaatamatus.
30.Kuna maakohus ei võtnud seisukohta tagasinõude suuruse põhjendatuse kohta ega analüüsinud poolte vastavaid seisukohti/tõendeid, siis ei ole kolleegiumil võimalik käesolevat vaidlust ise lõpuni lahendada. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja on esitanud vastuväiteid ka Nissanile tekitatud vigastuste tõendatuse ja hageja poolt väljamakstud hüvitise suuruse põhjendatuse kohta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht ka nende asjaolude suhtes.
31.Menetluskulud jaotatakse tsiviilasja uuel lahendamisel maakohtus.
Ande Tänav
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.