Otsuse tegemise aeg ja koht 08.06.2010 Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number
2-09-64237
Tsiviilasi
OÜ Shagi SAS vastu kindlustuslepingu täitmisele kohustamise nõudes
Tsiviilasja hind
52 779 krooni
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ S(registrikood XXX, aadress XXX) Hageja lepinguline esindaja: Vandeadvokaat Ingrid K , XXX Kostja: SAS (aadress XXX); Kostja lepinguline esindaja: Martin P (XXX).
Kohtuistungi toimumise aeg 19.05.2010 Kohtuistungil osalesid
Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Ingrid K Kostja lepinguline esindaja Martin P
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt hageja kasuks põhinõudena välja 52 779 (viiskümmend kaks tuhat seitsesada seitsekümmend üheksa) krooni.
3.Mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 3227 (kolm tuhat kakssada kakskümmend seitse) krooni ja 58 senti.
Mõista kostjalt hageja kasuks tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis protsendina põhinõudelt ehk Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intress + 7% aastas põhinõudelt summas 52 779 krooni alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule
asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hageja esitas kostja vastu Harju Maakohtule 02.12.2009.a hagiavalduse kindlustuslepingu täitmisele sundimise nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja kindlustuslepingu, mille kohta väljastas kostja poliisi nr XXX. märts 2009.a. Kindlustuskohaks oli korterelamu-büroohoone asukohaga XXX, Tallinnas. Kindlustusriskidena olid märgitud üleujutus ja hoone reaalosa klaasikindlustus ja tegevuse vastutuskindlustus.
3.23.07.2009.a esitas hageja kostjale ettevõtte varakindlustuse kahjuavalduse. Avalduse kohaselt tuli kindlustatud objekti keldriruumide WC potist 12. juulil 2009.a mudavool ja 20. juulil 2009.a veevool. Avalduse kohaselt tekkis ruumide siseviimistlusele kahju summas 100 000 krooni ning samuti tekkis kahju summas 24 500 krooni seoses puhastustööde vajadusega.
4.03.09.2009.a saatis kostja hagejale varakindlustuse hüvitise maksmisest keeldumise otsuse, mille kohaselt ei kuulunud tekkinud kahju hüvitamisele. Kahju ei kuulunud üleujutuse riskist tulenevalt hüvitamisele, kuna viidatud kuupäevadel ei olnud sellist sadu, mida oleks saanud nimetada paduvihmaks. Samuti ei kuulunud kahju hüvitamisele vastutuskindlustuse sätetest tulenevalt, kuna saju tagajärjel tekkinud kahjule oli selge välistus.
5.Hageja leidis, et kostjal puudub alus keelduda lepingu täitmisest. Kostja varakindlustuse tingimused 1/2008 kehtivad alates 01.03.2008.a. Hageja vara suhtes oli sõlmitud pakettkindlustus, kindlustatud riskideks olid üleujutus, klaasikindlustus ja tegevuse vastutuskindlustus. Poliisi kindlustusriskide loetelu kohaselt hüvitab pakettkindlustus tulekahju, pikselöögi, plahvatuse, tulekustutussüsteemi rakendumise, sissemurdmise, röövimise, vandalismi, torustiku lekke, kolmandate isikute kasutuses oleva ruumi sulgemata avadest, tormi ning õhu- ja maismaasõiduki poolt põhjustatud otsese varalise kahju. Hageja leidis, et pakettkindlustus, üleujutuse kindlustus ning klaasikindlustus kogumis on täielik loetelu riskidest, mille vastu on üldse võimalik ettevõtte vara kostja juures kindlustada.
6.Lisaks ostis hageja kostjalt vastutuskindlustuse. Hageja leidis, et isik, kelle vara on kindlustatud kõigi kindlustusandja poolt kindlustatud riskide vastu, ei saa õiguspäraselt olla olukorra, kus erinevate kindlustusriskide välistuste ja määrangute tõttu muutub lepingu eesmärgi saavutamine võimatuks.
7.Kahju hüvitamisest keelduvas otsuses märkis kindlustusandja, et kahju tekkimise kuupäevadel ei olnud sellist vihmasadu, mida saaks üldtingimustes tähenduses nimetada paduvihmaks. Kostja üldtingimuste punkti 3.6.2 kohaselt on paduvihmaks sajuhulk 30 mm 1 tunni või lühema aja vältel või sajuhulk 50 mm ja üle selle 12 tunni või lühema aja vältel vastavalt kindlustuskohale lähima ilmavaatlusjaama andmetele. Hagiavalduse kohaselt sadas 19. juuli õhtul ja 20. juuli 2009.a esimestel tundidel Tallinnas alla 1/3 kogu kuu vihmanormist. Tegemist oli ulatusliku
üleujutusega kogu linnas – maapind ning kuivendussüsteem ei suutnud erakorralist vee hulka vastu võtta.
8.Lisaks oli hageja vara kindlustatud torustiku lekke riski vastu. Üldtingimuste punkti 3.4.3. kohaselt hüvitatakse kahju, mille põhjuseks on vedeliku väljavoolamine hoonesisesest ja kolmanda isiku kasutuses oleva ruumi statsionaarsest veevarustus-, kanalisatsiooni- ja küttesüsteemi või auru-, gaasi- ja õlitorustiku sulgemata avast. Hageja leidis, et hagiavalduses kirjeldatud juhul voolas vesi ja muda välja hoonesisesest kolmanda isiku kasutuses olevast statsionaarsest kanalisatsioonisüsteemi sulgemata avast ehk WC-potist.
9.Kahju tekkis üürniku valduses olevale üürilepingu esemele, mille eest hageja vastustab seoses kinnisvara omamisega. Kindlustusjuhtumiks oli kindlustatud isiku poolt kindlustusperioodil kolmandale isikule seoses kindlustuskoha ruumide kasutamisega tekkinud isiku- või esemekahjud.
10.Õiguslikult leidis hageja, et kostja ettevõtte varakindlustuse tingimused 1/2008 sätestavad kaks erinevat üleujutuse definitsiooni. Ühe juhuks, milliste esinemisel kindlustusandja ei pea oma kohustusi täitma ning teise juhuks, kui ta peab oma kohustusi täitma. Lepingu punkti
3.5.1.4.kohaselt ei hüvitata tormikahjuna kahju, mille on põhjustanud mistahes üleujutus, sh veekogu veepinna tõus, lainetus tormituule tagajärjel, jää liikumine või kuhjumine, kevadine kõrgvesi lume sulamisel, paduvihm. Üleujutus on ajutine veepinna tõus ja vee kandumine tavapäraselt kuivale maale, kui maapind ning projektikohaselt rajatud kuivendussüsteem ei suuda loodusnähtuse poolt esile kutsutud erakorralist vee hulka vastu võtta. Lepingu punkti 3.6. kohaselt hüvitatakse üleujutuse põhjustatud kahju, kui üleujutuse on osaliselt põhjustanud vahetult kindlustuskohas toimunud paduvihm või torm. Üldtingimuste punkti 3.6.2. järgi on paduvihm sajuhulk 30 mm 1 tunni või lühema aja vältel või sajuhulk 50 mm ja üle selle 12 tunni või lühema aja vältel vastavalt kindlustuskohale lähima ilmavaatlusjaama andmetele. Hageja viitas siinkohal VÕS § 42 lõikele 1, lõikele 2 ning lõikele 3 punktile 2 ning leidis, et tegemist on kindlustusvõtja nõudeõigust ebamõistlikult piirava tüüptingimusega, kuna see piirab kostja kohustusi selliselt, et lepingu täitmine muutub küsitavaks.
11.Hageja leidis, et kindlustuskaitse eesmärk on hüvitada äkilise ja ettenägematu sündmuse tagajärjel kindlustatud esemele tekkinud otsese varalise kahju. Antud juhul on kostja müünud üleujutuse kindlustuskaitset ilma, et lepingu kohane üleujutus üldse võimalikuks osutuks. Kindlustusandja seda ei selgitanud ning ilma eriteadmisteta ei ole kindlustusvõtjal võimalik sellest teada saada. Hageja esitas Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudile järelpärimise, millele saabunud vastusest selgus, et viimasel viiel aastal on Tallinnas esinenud sademeid üle 30 mm ühel korral ja 12 tunni vältel ei ületanud sademete hulk 50 mm kordagi. Seega leidis hageja, et kostja on seadnud suhteliselt tavapärase kindlustusriski realiseerimisest tuleneva maksekohustuse tekkimise sõltuvusse asjaolust, millist sisuliselt ei eksisteeri. Tegemist on võimatu kindlustustingimusega. Hageja leidis, et selline tingimus ei ole kooskõlas ka hea usu põhimõtte ja heade kommetega.
12.Analoogilist piirangut ei pea teised kindlustusseltsid mõistlikuks, mille kohta tõi hageja näiteid EAS ja SAS kindlustustingimustest.
13.Eeltoodu alusel nõudis hageja kostjalt kahju hüvitamist summas 119 500 krooni ning viiviste väljamõistmist. Viivised palus hageja välja mõista VÕS § 113 alusel VÕS §-s 94 toodud määras. Hageja leidis, et kindlustushüvitise väljamaksmise kohustus tekkis kostjal 03.09.2009.a ehk ajast, mil kindlustusandja oli võimeline võtma seisukohta kindlustusjuhtumi suhtes. Hageja palus viivised välja mõista kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja seal edasi protsendina põhinõudest. Hageja palus kostjalt menetluskulude väljamõistmist.
14.29.03.2010.a esitas hageja kohtule taotluse võtta tõenditena vastu VGOÜ kiri üürilepingu täitmisest 31.08.2009.a koos lisadega ning OÜ VG tasaarvelduse arve nr 8/03.10, 19.03.2010.a. Samuti esitas hageja kohtule G OÜ poolt koostatud ekspertarvamuse Nõmme kunstigalerii ruumide veekahjustuse kohta.
15.06.05.2010.a hageja täpsustas oma seisukohti. Hageja märkis oma uutes seisukohtades, et ta ei soovi vaielda kostjaga kahju suuruse üle ning vähendab põhinõuet summani 52 779 krooni. Seoses eeltooduga teatas hageja, et loobub tema poolt 29.03.2010.a esitatud tõenditest, kuna hageja poolt nõutav kahju summa on tõendatud kostja poolt esitatud tõenditega. Hageja palus kostjalt välja mõista kindlustuslepingu täitmiseks 52 779 krooni ning viivised.
16.Harju Maakohtu 19.05.2010.a istungil rõhutas hageja täiendavalt, et antud juhul ei tekkinud hageja kui üürileandja vastutus oma üürniku ees mitte saju- või sulamisveest tingitud üleujutusest, vaid VÕS § 276 lõikest 1, mille kohaselt on üürileandja kohustatud asja üürnikule üle andma kokku lepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis. Hageja vastutus oma üürniku ees tekkis seega kinnisasja omamisest tulenevalt. Poliisil olid pooled kokku leppinud, et kindlustusjuhtumiks on kindlustatud isiku poolt kindlustusperioodil kolmandale isikule seoses kindlustuskoha ruumide kasutamisega tekitatud isiku- või esemekahjud, mille suhtes on kindlustatud isikul tekkinud tsiviilvastutus. Vaidlust ei ole käesolevas asjas selles, et kindlustatud ruume kasutas üürnik, kelle kasutuses olnud ruumidele tekkis kahju. Selle kahju eest vastutas üürileandja ehk hageja. Kostja on ekslikult väitnud, et hageja oleks õige kindlustuskatte saamiseks pidanud valima hoopis kinnisvara kindlustuse.
17.Samuti märkis kostja, et Tallinna Linnavolikogu 15.07.2006.a määrusega nr 37 kehtestatud Tallinna ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskiri ei olnud kostja suhtes kohalduv, kuna kostja näol oli tegemist Tartus asuva juriidilise isikuga, kuid määrus oli selle § 1 lg 2 järgi kohustuslik täitmiseks kõigile Tallinna linnas asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Kostja leidis ka, et kindlustusandja oleks pidanud tõendama põhjuslikku seose olemasolu üleujutuse ja võimaliku ehitusliku vea vahel, mida kostja ei teinud. Kostja asus hageja hinnangul kohtumenetluses ebaõigesti viitama täiendavatele kindlustushüvitise maksmise keeldumise alustele, millised ei olnud välja toodud kindlustusandja otsuses. Hageja tegi oma otsuse kohtusse pöördumiseks kindlustusandja otsuses toodud motiivide alusel ning täiendavate keeldumise aluste väljatoomine menetluse kestel ei ole põhjendatud. Kostjale oli oma otsuse tegemise ajal teada AS TVseisukoht, kuid sellele otsuses ei viidanud. Hageja ei ole kindlustusjuhtumi menetlemise ajal midagi kostja eest varjanud. Kindlustusvõtja ei pea kohtusse pöördumisel tõendama, et ta täitis ka kõikvõimalikke teisi kohustusi.
KOSTJA VASTUVÄITED
18.Kostja hagi ei tunnistanud ning vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et ta vabanes kahju hüvitamise kohustusest kindlustusjuhtumi puudumise tõttu.
19.Kostja varakindlustuse tingimuste 1/2008 punkti 3.6.1. kohaselt hüvitatakse üleujutuse poolt põhjustatud kahju, kui üleujutuse on otseselt põhjustanud vahetult kindlustuskohas toimunud paduvihm või torm. Kooskõlas samade tingimuste punktiga 3.6.2. on paduvihm sajuhulk 30 mm 1 tunni või lühema aja vältel või sajuhulk 50 mm ja üle selle 12 tunni või lühema aja vältel vastavalt kindlustuskohale lähima ilmavaatlusjaama andmetele.
20.Kindlustusriski mõiste on defineeritud VÕS § 423 lõikes 2, mille järgi on kindlustusrisk oht, mille vastu kindlustatakse. Kindlustusandja on kohustatud oma kohustuse täitmiseks vaid juhul, kui kahju tekib kindlustatud riski realiseerumise tulemusena. Antud juhul oli kindlustatud riskiks üleujutus, mis pidi olema põhjustatud paduvihmast või tormist. Tulenevalt lepinguvabaduse
põhimõtetest on pooltel endil võimalik täpsustada, milline sündmus on nendevahelises lepingus kindlustusjuhtumiks. Kostja vastuse kohaselt oli paduvihm samuti kindlustustingimustes kindlustusandja poolt defineeritud. Kostja lähtus paduvihma mõiste sisustamisel Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) kodulehel asuvast paduvihma definitsioonist, mille kohaselt on paduvihmaks sajuhulk 30 mm 1 tunni või lühema aja vältel või sajuhulk 50 mm ja üle selle 12 tunni või lühema aja vältel. Kostja leidis, et EMHI on Eesti pädevaim avalikõiguslik juriidiline isik, kes hindab ja määratleb ilmastikunähtusi.
21.Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, mille järgi on varakindlustuse tingimuste 1/2008 punktides 3.6.2. ja 3.6.1. toodud sellised tüüptingimused, milledes nimetatud sündmuste realiseerimise tõenäosus on olematu. Asjaolu, et viimase viie aasta jooksul ei ole EMHI andmetel sademete hulk Tallinnas kordagi ületanud 50 mm piiri 12 h jooksul, ei tõenda veel seda, et kostja üleujutuse kindlustusrisk oleks sisutühi ning et Eestis ei oleks sellist saju hulka kunagi esinenud. Hageja esitatud ajalehtede artiklitest nähtub, et samal päeval ületas sademete hulk 50 mm piiri Koodu ja Sõrve piirkonnas. Hageja esitatud artikli kohaselt sadas TallinnaHarku piirkonnas maha 32,9 mm sademeid, mis on kolmandik juulikuu sajunormist. Seega tuleneb esitatud tõendist, et paduvihma esinemine Eestis on täiesti võimalik.
22.Kostja leidis, et varakindlustuse tingimuste 1/2008 punktid 3.6.1. ja 3.6.2. ei ole vastuolus heade kommetega. Kostja leidis, et kuna paduvihma definitsioon oli toodud EMHI kodulehel, kes on erapooletu ja ainupädev isik hindamaks ja määratlemaks loodusnähtusi, siis on kostja toodud kindlustusriski definitsioon kooskülas üldiselt tunnustatud paduvihma definitsiooniga. Kostja leidis, et eeltoodu tõttu ei ole viidatud tingimused tühised VÕS § 42 mõistes. Kostja märkis ka, et VÕS § 42 lg 3 all on mõeldud eelkõige VÕS §-s 101 sisalduvate õiguskaitsevahendite kasutamise õiguse välistamist või piiramist erinevate võlaõiguslike lepingutega.
23.Samuti viitas kostja oma vastuses sellele, et TVAS poolt hagejale 27.07.2009.a esitatud kirjalikust vastusest tuleneb, et Tallinna Linnavolikogu 15.07.2006.a määrusega nr 37 kinnitatud Tallinna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 7 lg 7 kohaselt peavad kinnistu kanalisatsioonil olema allpool ühiskanalisatsiooni paisutustaset paiknevatel reo – ja sademeveeneeludel ning drenaaživee äravoolul kaitseseadmed uputuste vältimiseks. Kindlustusvõtja nimetatud nõuet täitnud ei ole, mistõttu ei ole kostja arvates välistatud, et kahju põhjustas just nimelt määruses toodud nõuete täitmata jätmine.
24.Kostja selgitas oma vastuses, et antud juhul ei kohaldu varakindlustuse tingimuste 1/2008 punkt 3.4.1, kuna torustiku lekke kindlustusriski alt ei kuulu hüvitamisele kahju, mille põhjuseks on hoonesisese kanalisatsiooni- või äravoolusüsteemi üleujutus seoses saju, lume sulamise või üleujutusega. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et keldrikorruse galerii seinad said veekahjustusi galerii kasutuses olevas WC-potist välja voolanud muda ja vihmavee tagajärjel. Muda ja vihmavee väljavalgumine WC-potist sai omakorda alguse tugevatest vihmasadudest. Seega ei ole realiseerunud torusiku lekke kindlustusrisk.
25.Kostja tõi oma vastuses välja, et vastavalt kindlustuspoliisile nr XXX kehtib poolte vahel vastutuskindlustuse erikokkulepe, mille kohaselt on tegevuse vastutuskindlustuse kindlustusjuhtumiks kindlustatud isiku poolt kindlustusperioodil kolmandale isikule seoses ruumide kasutamisega tekitatud isiku- või esemekahju. Hageja ei ole kostja hinnangul tõendanud, et kolmandatele isikutele oleks tekkinud eseme- või isikukahju. Isegi juhul, kui kahju on tekkinud kolmandatele isikutele, on see tekkinud mitte hageja poolt ruumide kasutamise tagajärjel. Kostja tegevuse vastutuskindlustuse tingimuste 1/2005 punkti 4.4.12. kohaselt ei hüvitata kahju, mis tekib saju- või sulamisvee tekitatud üleujutusest. Seega on saju tagajärjel tekkinud kahju hüvitamine välistatud.
26.Ühtlasi märkis kostja, et hageja ei ole tõendanud kahju suurust. Kostja palus jätta hagiavaldus rahuldamata ja mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud.
27.28.04.2010.a esitas kostja kohtule täiendavaid tõendeid, sealhulgas tõendid võimaliku kahju suuruse kohta. Esitatud tõendite kohaselt oli hagejale tekitatud kahju suuruseks 52 779 krooni.
28.Harju Maakohtu 19.05.2010.a märkis kostja, et kahju suuruses osas poolte vahel enam vaidlust ei olnud pärast seda, kui hageja oma nõude suurust vähendas. Samas pidas kostja hageja nõuet endiselt põhjendamatuks. Kostja leidis, et kuna ekspertiisiakti kohaselt oli kahju põhjustatud ehituslikust veast, ei oleks seda hüvitada saanud. Kahju tegelik põhjus oli ehitusviga, mis nähtub hageja esitatud ekspertiisiakti punktist 5.7. AS TV poolt varasemalt kostjale esitatud kirjas see selgelt välja ei tulnud, mistõttu kostja ei saanud sellele oma otsuses viidata. Vastutuskindlustuse osas on kindlustusvõtja ja rentnik käsitletavad samastatud isikutena ja see on kirjas üldistes lepingutingimustes, punktis 9.1.3. Kahju peab olema tekkinud kolmandatele isikutele ja kolmandad isikud ei ole kahju saanud. Kostja viitas poliisi sõnastusele ning märkis, et hageja ruume ise ei kasutanud, vaid ruumid anti üürnikule, millest kindlustusandjat ei teavitatud. Antud juhul vastutuskindlustuse risk ei realiseerunud.
KOHTU PÕHJENDUSED
29.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostja seisukohad ning hinnanud kogumis kõiki tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
30.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) pooled sõlmisid omavahel kindlustuslepingu, mille olemasolu tõendab poliis nr XXX/11.03.2009.a, mille järgi oli muuhulgas kindlustatud riskiks üleujutus; 2) poliisi kohaselt oli kindlustatud riskiks ka kindlustusvõtja tegevuse vastutuskindlustus, mille järgi oli kindlustusjuhtumiks kindlustatud isiku poolt kindlustusperioodil kolmandale isikule seoses kindlustuskoha ruumide kasutamisega tekkinud isiku- või esemekahjud, mille suhtes on kindlustatud isikul tekkinud tsiviilvastutus; 3) poliisi kohaselt kohaldusid poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingule kostja ettevõtte varakindlustuse tingimused 1/2008 kehtivusega alates 01.03.2008.a ning kostja tegevuse vastutuskindlustuse tingimused 1/2005, kehtivad alates 01.07.2005.a; 4) kindlustatud objekt oli hagejale kuuluv korterelamu-büroo hoone asukohaga XXX, Tallinn; 5) 12.07.2009.a tuli kindlustatud objekti keldriruumide WC potist mudavool ja 20.07.2009.a veevool, mille tagajärjel tekkis kahju keldriruumide siseviimistlusele; 6) keldriruumid XXX hoones oli hageja andnud üürniku kasutusse; 7) WC potist tulnud muda- ja veevoolu tagajärjel tekkinud kahju suuruseks on 52 779 krooni; 8) 03.09.2009.a tegi kostja hagejale varakindlustuse hüvitise maksmisest keeldumise otsuse.
31.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli õigust keelduda kindlustushüvitise maksmisest hagejale. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja varakindlustuse tingimuste 1/2008 (edaspidi: varakindlustuse tingimused) punktid 3.6.1. ja 3.6.2. piirasid hageja õigusi ebamõistlikult ning kas tegemist võis olla tühiste tüüptingimustega. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal võis tekkida kindlustushüvitise väljamaksmise kohustus vastutuskindlustusest tulenevalt ning kas kahju võis tekkida kanalisatsioonisüsteemi ehitusliku vea tõttu.
32.Kohus leiab, et esmalt tuleb analüüsida, kas varakindlustuse tingimuste punktid 3.6.1. ja
3.6.2.võisid piirata hageja õigusi ebamõistlikult ning olla seetõttu vastuolus võlaõigusseadusest tulenevate nõuetega. Teiseks analüüsib kohus, kas kostjal võis olla õigus keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest seetõttu, et üleujutuse põhjustas ehituslik viga kanalisatsioonisüsteemis. Seejärel tuleb hinnata, kas kostjal võis tekkida kindlustushüvitise väljamaksmise kohustus mõne muu varakindlustuse sätte või vastutuskindlustuse tingimuste alusel. Viimasena hindab kohus, kas hageja viiviste nõue on põhjendatud.
Varakindlustuse tüüptingimuste mõistlikkus
33.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kindlustas kindlustusobjekti muuhulgas üleujutuse kindlustusriski vastu. Samuti oli hageja omandanud pakettkindlustuse (poliisi kindlustusriskide määratlus, toimiku lk 10-12).
34.Varakindlustuse tingimuste punkt 3.6. reguleeris üleujutuse kindlustust. Tingimuste punkt
3.6.1.nägi ette, et hüvitatakse üleujutuse poolt põhjustatud kahju, kui üleujutuse on otseselt põhjustanud vahetult kindlustuskohas toimunud paduvihm või torm (vt p 3.5.1.1.). Tingimuste punkt 3.5.1.1. defineeris tormi kui tuule kiirusega üle 18m/s vastavalt kindlustuskohale lähima ilmavaatlusjaama andmetele. Tingimuste punkt 3.6.2. defineeris paduvihma kui sajuhulga 30 mm 1 tunni või lühema aja vältel või saju hulga 50 mm ja üle selle 12 tunni või lühema aja vältel vastavalt kindlustuskohale lähima ilmavaatlusjaama andmetele.
35.Samas nägi varakindlustuse tingimuste punkti 3.5.1.4. alapunkt 1 ette, et tormi puhul ei hüvitata mistahes kahju, mille on põhjustanud mistahes üleujutus, sealhulgas veekogu veepinna tõus või paduvihm. Üleujutus on viidatud punkti kohaselt ajutine veepinna tõus ja vee kandumine tavapäraselt kuivale maale, samuti ajutine vee kogunemine või vee poolt kantud esemete või ainete kuhjumine tavapäraselt kuivale maale, kui maapind ning projektikohaselt rajatud kuivendussüsteem ei suuda loodusnähtuse poolt esile kutsutud erakorralist vee hulka vastu võtta.
36.Eeltoodud tingimusi koostoimes analüüsides nähtub kohtu hinnangul see, et kostja tingimuste kohaselt kuulus hüvitamisele vaid sellisest üleujutusest põhjustatud kahju, mis oli omakorda tingitud üksnes sellisest paduvihmast, mis vastas punktis 3.6.2. toodud kriteeriumitele. Vaatamata punktis 3.6.1. toodud viitele, et hüvitamisele võib kuuluda ka tormi tagajärjel tekkinud üleujutuse kahju, välistas sellise kahju hüvitamise sisuliselt tingimuste punkt 3.5.1.4.
37.Seega tuleneb kostja kindlustustingimustest, et üleujutuse riskina hüvitas kostja ainult sellise kahju, mis oli tingitud ülitugevast, kindlustustingimustes määratletud normidele vastavast vihmast.
38.Hageja on leidnud, et seesugune paduvihma ja üleujutuse riski määratlemise piiramine ei olnud põhjendatud ega mõistlik.
39.Hageja esitatud tõenditest (ajaleheartiklid, toimiku lk 22-31) nähtub, et kindlustusjuhtumi toimumise ajal ehk 20. juulil 2010.a sadas Tallinnas alla enam kui kolmandik juulikuisest vihmanormist. Üleujutusi esines mitmel pool Tallinnas ning üleujutused olid põhjustatud enneolematult tugevast vihmasajust. Tallinnas sadas 20. juulil 2010.a alla 32,9 mm sademeid ning juulikuu sajunorm oli 79mm (artikkel „Tallinnas sadas eile enam kui kolmandik kuunormist“, toimiku lk 29). Kuigi sademete hulk oli ebatavaliselt suur, ei vastanud see kostja kindlustustingimuste punktis 3.6.2. toodud kriteeriumitele, kuna Tallinnas oli ühes tunnis sadanud sademete hulk väiksem kui 30 mm ja 12 tunni kohta väiksem kui 50 mm.
40.Hageja leidis, et kostja kindlustustingimuste punkt 3.6.2. sisaldas võimatut tingimust
tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108 lg 1 järgi. EMHI poolt hagejale esitatud vastuse kohaselt (toimiku lk 36) on viimase viie aasta jooksul esinenud Tallinnas sademete summat üle 30 mm ühel korral. 50 mm sademeid 12 tunni vältel ei esinenud kordagi. Samuti leidis hageja, et kostja varakindlustuse tingimuste punkt 3.6.2. oli vastuolus heade kommetega, kuna seesugust piirangut ei sisalda endas EAS kindlustustingimused ega SAS kindlustustingimused.
41.Kostja vaidles hageja väidetele vastu ning tõi välja, et varakindlustuse tingimuste punktis
3.6.2.toodud määras sadas vihma 20. juulil 2009.a Koodul ja Sõrves (artikkel „Tallinnas sadas eile enam kui kolmandik kuunormist“, toimiku lk 29). Kostja esindaja möönis, et kostja kindlustustingimused määratlevad üleujutuse mõiste erinevalt võrreldes teiste kindlustusseltsidega (kostja esindaja seletused Harju Maakohtu 05.04.2010.a istungi, toimiku lk 91, pöördel), kuid kostja on paduvihma mõiste defineerimisel lähtunud EMHI poolt antud definitsioonist (väljavõte EMHI kodulehelt, toimiku lk 96), kuna tegemist on pädevaima Eestis tegutseva avalik-õigusliku juriidilise isikuga, kes hindab ja määratleb ilmastikunähtusi.
42.Kohus märgib EMHI kodulehe väljavõtet kui tõendit hinnates, et väljavõtte alapunktis 3 (milles määratletakse see saju hulk, milline on toodud ka kostja varakindlustuse tingimuste punktis 3.6.2.) ei ole otseselt toodud mitte paduvihma definitsioon, vaid sellise tõsise loodusnähtuse definitsioon, mis võib põhjustada teede, tänavate ärauhtumist, liiklusseisakuid ning vesi võib tungida keldritesse ja tunnelitesse. EMHI poolt hagejale antud selgituse kohaselt (toimiku lk 36) võib paduvihmaks nimetada juba ainult lühiajalist, väga intensiivset sadu, mille vältel tuleb minutis üle 1 mm sademeid. Seega leiab kohus, et kostja ei ole oma kindlustustingimustes toodud paduvihma mõiste defineerimisel lähtunud paduvihma mõistest selliselt, nagu seda defineerib EMHI, vaid kostja on paduvihma mõiste sisustamisel lähtunud erakorraliselt kaua esinevast paduvihmast, millist Eesti tingimustes siiski sageli ei esine (EMHI selgitus hagejale, toimiku lk 36). Samas ei leia kohus, et paduvihma selline määratlemine kujutaks endast suisa võimatut tingimust TsÜS § 108 lg 1 alusel. Viidatud TsÜS § 108 lg 1 järgi on võimatu selline tingimus, mille kohta on tehingu tegemise ajal teada, et see ei saabu. Paduvihma, mis vastab kindlustustingimuste punktis 3.6.2. toodud tingimustele, leiab Eesti oludes siiski aset (mida tõendab ka kostja viidatud ajaleheartikkel toimiku lk 96), kuigi harva.
43.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja varakindlustuse tingimuste punkt 3.6.2. kujutas endast tüüptingimust, millele muuhulgas tugines kostja kindlustushüvitise maksmisest keeldumisel (kostja keeldumisotsus, toimiku lk 16-17). VÕS § 37 lg 3 sätestab, et lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Lepingu osaks saavad olla ainult mõistlikult ootuspärase sisuga tüüptingimused. Tüüptingimuse üllatuslikkust hinnates tuleb VÕS § 7 abil välja selgitada, kas samas olukorras heas usus tegutsenud mõistliku kindlustusvõtja jaoks oleks selline lepingutingimus ootuspärane, arvestades nii kindlustuslepingu olemaust ja eesmärki, kui ka tavasid, praktikaid ja muid asjaolusid (RK TKo 18.06.2007.a nr 32-1-76-07, p. 21).
44.Eeltoodust nähtub, et VÕS § 37 lg 3 eristab üllatuslikke tüüptingimusi ja arusaamatuid tüüptingimusi. Tüüptingimuse arusaadavus tähendab kohtu hinnangul seda, et see ei sisalda erialast terminoloogiat, mille tundmist ei saa keskmiselt kindlustusvõtjalt oodata mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt. Käesolevas asjas on tuvastatud, et kindlustusvõtja sooviks oli saada kindlustatud objektile kaitse üleujutuse kindlustusriski vastu. Kostja tüüptingimuste kohaselt on aga üleujutus riskina kindlustatud vaid siis, kui see tulenes erakordselt pikaajaliselt kestnud paduvihmast, millist Tallinnas ei ole viimase viie aasta jooksul esinenud. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et teistel kindlustusandjatel ei ole tavaks piirata üleujutuse riskist tulenevat vastutust samasuguse sademete hulga esinemise nõudega. Eeltoodu alusel leiab kohus VÕS § 37 lg 3 alusel, et varakindlustuse tingimuste punkti 3.6.2. näol on tegemist niivõrd ebatavalise ja
seetõttu arusaamatu tüüptingimusega, et teine lepingupool ehk kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt seda tingimust oodata ega ka ilma olulise pingutuseta mõista. Kindlustusvõtja ei saanud üleujutuse kindlustusriski kindlustamisel oodata, et üleujutus kindlustusjuhtumina on kindlustatud vaid üksnes äärmiselt piiratud juhtumitel (ehk kindlustusjuhtumiks on ainult selline üleujutus, mis leiab aset ülimalt pikaajalise paduvihma tagajärjel). Samuti ei saanud kindlustusvõtja ilma erialaseid meteoroloogilisi teadmisi omamata teada, et sademete hulk 30 mm 1 tunni või lühema aja vältel või 50 mm ja üle selle 12 tunni või lühema aja vältel on sedavõrd harva esinev loodusnähtus, et tavapärane paduvihm, mis samuti üleujutusi põhjustada võib, selle alla ei kvalifitseeru. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et käesolevas asjas ei saa lugeda lepingu osaks tüüptingimuste punkti 3.6.2.
45.Kohtu hinnangul on viidatud tüüptingimuse näol tegemist ka sellise tüüptingimusega, mis piirab ebamõistlikult kindlustusvõtja õigusi nõuda kindlustusandjalt kindlustushüvitist. VÕS § 42 lg 1 järgi on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus tühine. Vastavalt VÕS § 42 lg 3 punktile 2 ning VÕS §-le 44 eeldatakse majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul, et ebamõistlikult teist lepingupoolt kahjustav on tüüptingimus, millega piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole nõudeid tingimuse kasutaja suhtes. Kohus leiab, et nimetatud säte ei reguleeri mitte üksnes lepingupoole poolt nõuete esitamist ehk õiguskaitsevahendite kohaldamise piiramist, vaid on kohaldatav ka juhul, kui tüüptingimus piirab ebamõistlikult teise lepingupoole õigusi. Kohus leiab, et kindlustustingimuste punktiga 3.6.2. ning punktiga 3.5.1.4.1 on ebamõistlikult piiratud kindlustusvõtja õigusi saada üleujutuse korral kindlustushüvitist, kuna hüvitise saamise õigus on tehtud võimalikuks vaid üksnes äärmiselt piiratud juhtumite esinemisel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et teistel kindlustusandjatel ei ole tavaks kindlustusvõtjate õigusi üleujutusjuhtumite kindlustamisel sellisel viisil piirata. Kostja kindlustustingimustest tulenevalt tekib olukord, kus kindlustusvõtja küll omandab poliisiga üleujutuse kui kindlustusriski kaitse, kuid tema võimalused üleujutuse korral kindlustushüvitist saada on äärmiselt piiratud.
46.Seega on kohus seisukohal, et käesolevas vaidluses ei ole kohaldatav varakindlustuse tingimuste punkt 3.6.2., kuna tegemist on tühise tüüptingimusega, milline ei saa olla lepingu osaks. Kuivõrd nimetatud säte ei saa olla lepingu osaks, tuleb hageja kindlustushüvitise nõude põhjendatuse hindamisel lähtuda varakindlustuse tingimuste punktist 3.6.1., mis näeb ette, et hüvitatakse üleujutuse põhjustatud kahju, kui üleujutuse on otseselt põhjustanud vahetult kindlustuskohas toimunud paduvihm. Hageja on tõendanud, et kindlustuskohas (Tallinnas) toimus 20.07.2009.a paduvihm, mis põhjustas üleujutusi mitmel pool linnas (ajalehtede artiklid, toimiku lk 22-31). Märkimisväärselt suurt sademete hulka Tallinnas 20.07.2010.a tõendab ka kostja esitatud EMHI selgitus sademete hulga kohta (toimiku lk 55). Kostja kindlustushüvitise väljamaksmise keeldumise otsusest nähtub, et 11.07-12.07.2009.a oli Tallinnas sademete hulk maksimaalselt ühes tunnis 6,6mm ja 12 tunni jooksul kokku 16,1 mm. Ajavahemikul 19.07.2009.-20.07.2009.a oli sademete hulk ühes tunnis maksimaalselt 10,8 mm ja 12 tunni jooksul 34,1 mm (kostja keeldumise otsus, toimiku lk 16-17). Seega tunnistas kostja tugeva vihmasaju olemasolu ja selle tulemusena hagejal kahju tekkimise, kuid keeldus kindlustushüvitise maksmisest põhjendusel, et sademete hulk ei vastanud varakindlustuse tingimuste punktis 3.6.2. toodud kriteeriumitele.
47.Pooled ei vaidle tekkinud kahju suuruse üle ning seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks varakindlustuse üldtingimuste punkti 3.6.1. alusel välja mõista kindlustushüvitisena 52 779 krooni, kuivõrd VÕS § 76 lõikele 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning hageja on esitanud kostja vastu kindlustuslepingu täitmisele suunatud nõude.
Kostja vastuväited tulenevalt üleujutuse tekkimisest ehitusliku vea tõttu
48.Kostja 03.09.2009.a varakindlustuse hüvitise maksmisest keeldumise otsuses on märgitud, et kahju ei kuulu hüvitamisele varakindlustuse tingimuste punkti 3.6.2. alusel, kuna kahju ei tekkinud paduvihma tagajärjel. Samuti on otsuses viidatud ka kostja vastutuskindlustuse tingimuste 1/2005 punktile 4.4.12.
49.Kostja 23.02.2010.a vastuses hagiavaldusele on kostja märkinud, et AS TVpoolt hagejale 27.07.2009.a esitatud kirjalikust vastusest tuleneb, et kindlustatud esemel puudusid kanalisatsioonisüsteemil kaitseseadmed, mis olid vajalikud Tallinna Linnavolikogu 15.07.2006.a määrusega nr 37 kinnitatud Tallinna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 7 lg 7 alusel. Eeltoodust tulenevalt leidis kostja, et ei ole välistatud kahju teke nimelt määruses sätestatud nõuete mittetäitmise tõttu.
50.Harju Maakohtu 05.04.2010.a istungil asus kostja seisukohale, et kahju tekkimine oli seotud kindlustatud objekti puuduliku drenaažisüsteemiga (kostja esindaja seletused, kohtuistungi protokoll 05.04.2010.a, toimiku lk 91 pöördel). Kostja viitas hageja poolt esitatud ekspertarvamusele (Gekspertarvamus, toimiku lk 78-88), täpsemalt selle punktile 5.7.
51.Harju Maakohtu 19.05.2010.a istungil teatas kostja, et antud vaidluses peaks kohalduma hoopis kostja varakindlustuse tingimuste punkt 3.6.3. Tegemist oli ekspertiisiakti kohaselt äravoolu torustiku veaga ehk ehitusliku veaga, mistõttu ei ole vaja üldse tuvastada, kas tegemist oli üleujutuse või tormi kindlustusega. Kostja märkis, et kuna kostjal enne seda ekspertiisiakti ei olnud, tugineti sademete hulgale. Kahju tegelik põhjus oli ehituslik viga, mis nähtub ekspertiisiakti punktist 4 ja punktist 5. Põhjuslik seos ehitusliku vea ja kahju tekkimise vahel tuleneb ekspertiisiakti punktist 5.7. Kuna eelnevalt oli kostja tuvastanud, et sademete hulk ei vastanud kindlustustingimustes ette nähtule, oli ta seisukohal, et keeldumise alus oli olemas, mistõttu teisi keeldumise aluseid ei analüüsitud (kostja esindaja seletused, kohtuistungi protokoll 19.05.2010.a, toimiku lk 155 pöördel).
52.Hageja vaidles nendele kostja seisukohtadele vastu ning pidas neid üllatuslikeks. Hageja leidis, et kindlustusandja ei saa võrreldes kahju hüvitamisest keeldumise otsusega täiendada hiljem oma keeldumise motiive, sest kindlustusvõtja võtab oma otsuse kohtusse pöördumise osas vastu tulenevalt kindlustusandja motiividest ning kindlustusvõtja ei pea analüüsima kõiki muid võimalikke tingimusi. Samuti viitas hageja, et kuna ta vähendas nõude summat, siis ta loobus esitatud tõendist. Hageja leidis ühtlasi, et ekspertiisiaktist ei nähtu põhjuslik seos väidetava vea ja kahju tekkimise vahel (hageja esindaja seletused, kohtuistungi protokoll 19.05.2010, toimiku lk 155 pöördel).
53.Kohus märgib, et TsMS § 242 järgi võib tõendi esitanud pool sellest loobuda ainult vastaspoole nõusolekul. Kuivõrd kostja ei andnud hagejale käesolevas asjas nõusolekut tõendist loobumiseks, peab kohus nimetaud tõendit hindama kogumis koos teiste tõenditega.
54.Esmalt analüüsib kohus kostja poolt viidatud AS TVe-kirja ning seejärel GOÜ ekspertarvamust.
55.AS TV27.07.2009.a e-kirjast hagejale (toimiku lk 49-50) nähtub, et kirja saatja arvates võib kanalisatsioonivee sissetung olla põhjustatud mitmetest asjaoludest. Ühtlasi on AS TVmärkinud, et nad ei loe ennast kahju eest vastutavaks Tallinna Linnavolikogu 15. juuni 2006.a. määrusega nr 37 kinnitatud Tallinna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 9 lg 4 alusel. Kirjas on märgitud: „Vältimaks üleujutusi ummistuste ja valinguvihmade korral soovitame kliendil allpool paisutuskõrgust paiknevate ruumide kaitseks ehitada nende ruumide kanalisatsioon kaitseklapiga või ülepumpamisega, st. allpool paisutustasapinda tekkis heitvesi pumbatakse paisutustasapinnast kõrgemale ja juhitakse seejärel kanalisatsiooni.“ Samas on AS TVjuhtinud tähelepanu, et „ainult kaitseklapp võib osutuda ebapiisavaks, sest sulgumisel
tõkestab ta ka majast heitvee äravoolu, võides põhjustada alumiste korruste üleujutuse üleval poolt tuleva heitvee poolt.“ Viidatud lõikudest hinnatud tõendist ei tulene kohtu hinnangul seda, et AS TVoleks kahju tekkimise põhjusena tuvastanud kindlustatud objektil nimelt kaitseklapi puudumise. AS TVon pigem nentinud, et kanalisatsioonivee sissetung hoonesse võib olla tingitud mitmest põhjusest ning teatud juhtudel ei välista üleujutuse teket ka kaitseklapi olemasolu.
56.OÜ GECC Konsultatsiooni ekspertarvamusest (toimiku lk 78-88) nähtub, et selle punktis 4 on nenditud: „Hoonel puudub töötav drenaaži süsteem, mis juhiks hoone ümber vihmasajust tekkiva liigvee. Hoonel puudub kanalisatsiooni süsteemil tagasilöögi klapp(id) või ülepumpamise süsteem, mis takistaks paisutusvee sisenemist keldriruumidesse“. Ekspertarvamuse punktis 5 on kirjeldatud sündmuskoha ülevaatuse tulemusi koos avastatud probleemidega. Ekspertarvamuse punktis 7 on märgitud: „Seoses antud veekahjustuse tekkimisega on ilmne, et hoone välja ehitatud drenaažisüsteem ei juhi liigvett hoone ümbert ära, vaid pigem tekitab probleeme liigse vee tekkimisel. Drenaaži süsteemi liigvee ärajuhtimine ei ole tehtud nii, et liigvesi juhitaks hoonest eemale, kus see immutatakse või kanaliseeritakse lähedamasse kaevu“.
57.Kohus leiab, et viidatud ekspertarvamuse punktiga ei ole tuvastatud põhjusliku seose olemasolu kanalisatsioonisüsteemi ehitusliku vea ja tekkinud kahju vahel. Esitatud ekspertarvamusest ei nähtu selgelt, millistele konkreetsetele nõuetele kindlustatud objekti kanalisatsioonisüsteem ei vastanud ning milline viga sai aluseks eksperdi järeldusele selle kohta, et drenaažisüsteem ei juhi liigvett hoone ümbert ära. Eksperdi seisukohad viidatud arvamuse punktis 5.7. on pigem oletuslikud, kuivõrd ekspert on märkinud, et seos veekahju ja drenaažisüsteemi vea vahel on „ilmne“ ning drenaažisüsteem „pigem tekitab probleeme liigse vee tekkimisel“. Ekspertarvamusest ei selgu, mis viga konkreetselt esines, mis probleemid täpselt tekkisid ning kas need oleksid olnud ära hoitavad, kui hoone drenaažisüsteem oleks olnud ehitatud teisiti. Seega ei tõenda nimetatud ekspertarvamus kohtu hinnangul seda, milline konkreetne ehituslik viga esines kindlustatud objekti vee äravoolutorustikus või –süsteemis ning kuidas nimelt see viga põhjustas hoones veekahju tekke.
58.Kohus tegi kostjale ettepaneku esitada viidatud vea olemasolu ja põhjusliku seose esinemise kohta täiendavaid tõendeid, kuid kostja ei pidanud seda vajalikuks. Seega leiab kohus, et kostja ei ole oma kohtuistungitel täiendavalt esitatud vastuväiteid tõendanud ning kostja ei saa kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel täiendavalt viidata varakindlustuse tingimuste punktile 3.6.3, mille kohaselt ei hüvitata kahju, mis on tekkinud vee äravoolutorustiku või – süsteemi, kanalisatsiooni või veetorustiku ehitusliku vea, vale disaini või valede mõõtmete tagajärjel. Riigikohus on leidnud, et kindlustusandja peab vaidluse korral tõendama, et hageja rikkus kindlustuslepingut ehk ohutusnõudeid (RK TKo 05.04.2006.a. nr 3-2-1-17-06, p. 11).
59.Kohus leiab, et kohtuistungil täiendavate keeldumisaluste väljatoomine kindlustusandja poolt ei ole ka kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja üldiste lepingutingimuste 1/2008 (toimiku lk 56-63) p 18.1. näeb ette, et pärast kahjuavalduse saamist viib kostja või tema poolt nimetatud isik läbi kahjukäsitluse. Kindlustusandja viib kahjukäsitluse läbi hea usu ning mõistlikkuse põhimõttest lähtudes. Kindlustusandja täitmiskohustus muutub sissenõutavaks, kui kahjukäsitluses on lõpetatud kõik toimingud, mis on vajalikud kindlustusjuhtumi toimumise, Seesami täitmiskohustuse ja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks. Samade tingimuste punkt 18.2 nägi ette, et kindlustusandja on kohustatud kahjutoimingud lõpetama hiljemalt ühe kuu jooksul pärast kõigi selleks vajalike andmete ja dokumentide saamist. Eeltoodust tuleneb kohtu hinnangul, et kostja võttis endale kohustuse tegeleda igakülgselt kahju uurimisega ning selgitada välja kõik kahju toimumist ning kindlustushüvitise maksmist mõjutavad asjaolud. Kostja poolt alles kohtuistungil täiendavate keeldumisaluste väljatoomine ei ole kooskõlas pooltevahelise lepingu viidatud üldtingimustega ega ka hea usu põhimõttega, kuna alles kohtuistungil
täiendavalt välja toodud keeldumise aluseid ei saanud kindlustusvõtja kohtusse pöördumisel arvestada. VÕS § 6 lg 1 sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.
60.VÕS § 450 lg 1 näeb ette, et kindlustusandja lepingu täitmise kohustus muutub sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike toimingute lõpetamisega. Tulenevalt VÕS § 450 lõigetest 2 ja 3 võib kindlustusvõtja nõuda teatud tingimustel kindlustusandjalt hüvitise osalist või täielikku väljamaksmist ka siis, kui kindlustusandja ei ole lõpetanud kõiki vajalikke toiminguid kahju kindlakstegemiseks. VÕS § 489 lg 1 näeb ette, et kindlustusandja peab viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse.
61.Eeltoodud sätetest nähtub kohtu hinnangul, et ka seadus näeb kindlustusandjale ette kohustuse teostada ise viivitamatult kõik vajalikud toimingud kahjujuhtumi uurimiseks ja kahju suuruse kindlakstegemiseks. Seega ei saa kostja viidata üksnes sellele, et hagiavaldusega kohtusse pöörduv kindlustusvõtja peab ise täielikult tõendama kahjujuhtumi toimumise ning kõik sellega seonduvad asjaolud, sealhulgas ka kõigi nende keeldumisaluste puudumise, millele kindlustusandja ise oma kahju hüvitamise keeldumise otsuses viidanud ei ole.
62.Heas usus tegutsev kindlustusandja oleks pidanud kahjujuhtumi uurimisel tegema kindlaks kõik võimalikud juhtumiga seonduvad asjaolud, sealhulgas kahju tekkepõhjuse. Kohus märgib, et AS TVe-kiri oli kostjale kättesaadav enne kahju hüvitamise keeldumise otsuse tegemist, kuid kostja ei pidanud vajalikuks tuvastada, kas või millisel määral võisid kanalisatsioonisüsteemi ehituslikud vead tingida kahju tekkimise. Sellisel viisil toimides ei järginud kindlustusandja hea usu põhimõtteid ning eiras ülalviidatud võlaõigusseaduse ja enda poolt koostatud üldiste lepingutingimuste sätteid, kuna kostja ei selgitanud vaatamata võimaluste olemasolule välja kahju tekkimise tegelikke põhjuseid ega teinud hagejale teatavaks kõiki võimalikke põhjendusi, mille tõttu võiks kostja kindlustushüvitise väljamaksmisest keelduda. Kohtusse pöördumisel ei saanud hageja eeldada, et tal tuleb kindlustushüvitise saamiseks tõendada ka kõigi muude võimalike hüvitise saamist välistavate asjaolude puudumist.
Kostja kohustused tulenevalt vastutuskindlustuse tingimustest ja teistest varakindlustuse tingimustest
63.Kuigi kohus on pidanud võimalikuks rahuldada hageja nõue varakindlustuse tingimuste punkti 3.6.1. alusel, peab kohus vajalikuks vastata ka hageja nendele väidetele, mis puudutasid kostjal kindlustushüvitise väljamaksmise kohustuse tekkimist tulenevalt tegevuse vastutuskindlustuse tingimustest (toimiku lk 32-35) ning tulenevalt teistest varakindlustuse tingimustest.
64.Hageja väitis oma hagiavalduses, et kahju tuleks hüvitada ka varakindlustuse tingimuste punkti 3.4.3. alusel, mille järgi hüvitatakse lisaks torustiku lekkele kahju, mille põhjuseks on vedeliku väljavoolamine hoonesisesest ja kolmanda isiku kasutuses oleva ruumi statsionaarsest veevarustus-, kanalisatsiooni- ja küttesüsteemi või auru-, gaasi- ja õlitorustiku sulgemata avast. Hageja leidis, et antud juhul voolas vesi ja muda välja hoonesisesest kolmanda isiku ehk üürniku kasutuses olevast statsionaarsest kanalisatsioonisüsteemi sulgemata avast ehk WC-potist.
65.Samuti leidis hageja, et kahju tuleks hüvitada vastutuskindlustuse tingimuste alusel. Hageja üürniku valduses olevale üürilepingu esemele tekkis kahju, mille eest hageja oli vastutav seoses kinnisvara omamisega. Kostja tegevuse vastutuskindlustuse tingimuste (edaspidi: vastutuskindlustuse tingimused) punkt 4.4. kehtestas piirangud, millal nimetatud kindlustustingimuste alusel kahju ei hüvitata, kui poliisile ei ole märgitud teisiti. Kostja viitas
oma varakindlustuse hüvitise maksmisest keeldumise otsuses (toimiku lk 16-17), et kindlustushüvitis tuleb jätta välja maksmata muuhulgas vastutuskindlustuse punkti 4.4.12. alusel, millest tulenevalt on saju tagajärjel tekkinud kahju hüvitamine välistatud. Hageja leidis, et antud juhul oli poolte vahel sõlmitud poliisil märgitud teisiti, kuna poliisil oli märge: „Tegevuse vastutuskindlustuse all on erinevalt kindlustustingimustest kindlustusjuhtumiks kindlustatud isiku poolt kindlustusperioodil kolmandale isikule seoses kindlustuskoha ruumide kasutamisega tekitatud isiku- või esemekahjud, mille suhtes kindlustatud isikul on tekkinud tsiviilvastutus.“
66.Kostja vaidles hageja väidetele vastu ning leidis, et varakindlustuse punkti 3.4.1.2 alusel ei kuulu torustiku lekke puhul hüvitamisele kahju, mille põhjuseks on hoonesisese kanalisatsioonivõi äravoolusüsteemi (-kaevu või –toru) üleujutus seoses saju, lume sulamise või üleujutusega. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et keldrikorruse galerii seinad said veekahjustusi galerii kasutuses olevast WC-potist välja voolanud muda ja vihmavee tagajärjel. Seega ei realiseerunud torustiku lekke kindlustusrisk.
67.Vastutuskindlustuse osas leidis kostja, et antud juhul ei ole kolmandatele isikutele kahju tekkinud ruumide kasutamise tagajärjel. Kostja vastutuskindlustuse tingimuste punkti 4.4.12. kohaselt ei hüvitata kahju, mis tekib saju- või sulamisvee tekitatud üleujutusest, kui poliisile ei ole märgitud teisiti. Harju Maakohtu 05.04.2010.a istungil märkis kostja täiendavalt selgituseks, et hageja ise kindlustatud ruume ei kasutanud, vaid neid kasutas üürnik. Kostja üldiste lepingutingimuste (toimiku lk 56-63) punkti 9.1.3 järgi samastatakse kindlustusvõtjaga isikud, kes kasutavad või valdavad kindlustatud eset kindlustusvõtja, kindlustatud isiku või eseme seadusliku valdaja nõusolekul. Antud juhul kasutas üürnik kindlustatud eset kindlustusvõtja nõusolekul üürilepingu alusel ning üürnik oli kindlustusvõtjaga samastatud isik. Kolmandatele isikutele ei ole kahju tekkinud, mida saaks vastutuskindlustuse tingimuste alusel hüvitada. Vihmast tulenev kahju ei olnud ruumide kasutamisest tulenenud kahju, mis oleks tekkinud kolmandatel isikutel.
68.Kohus nõustub kostja seisukohtadega nii varakindlustuse punkti 3.4.1.2. kohaldamise osas kui ka vastutuskindlustuse tingimuste tõlgendamise osas.
69.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kahju tegelikuks tekkepõhjuseks olid vihmahood ning sellest tingitud üleujutused. Kostja varakindlustuse punkt 3.4. reguleerib seda, milliseid juhtumeid hüvitatakse ja milliseid ei hüvitata torustiku lekke kindlustusjuhtumi puhul. Varakindlustuse tingimuste punkt 3.4.1.4.2. sätestab, et ei hüvitata kahju, mille põhjuseks on hoonesisese kanalisatsiooni- või äravoolusüsteemi (-kaevu või –toru) üleujutus seoses saju, lume sulamise või üleujutusega. Nimetatud üleujutusest tulenev kahju hüvitatakse juhul, kui kindlustusvõtja on kindlustanud üleujutuse kui kindlustusriski, mida hageja on käesoleval juhul ka teinud. Üleujutusest tulenenud kahju hüvitamist reguleerib varakindlustuse tingimuste alajaotus punkti 3.6. all ning nimetatud tingimuste kohaldumist ja sellest tulenevat hageja õigust kindlustushüvitise saamisele on kohus käesolevas otsuses juba käsitlenud.
70.VÕS § 510 näeb ette, et vastutuskindlustuse puhul peab kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel ja kandma õigusabile tehtud kulud. Eeltoodust tuleneb, et vastutuskindlustuse üheks peamiseks tingimuseks on kahju tekitamine kindlustusvõtja poolt kolmandale isikule. Käesoleval juhtumil on kahju tekkinud isikule, kes oli ruumide valdamisel samastatud kindlustusvõtjaga ehk üürnikule. Kohus loeb põhjendatuks kostja väiteid, mille kohaselt oli üürnik kooskõlas kindlustusandja üldiste lepingutingimuste punktiga 9.1.3. samastatud hagejaga.
71.Samas on kostja oma kindlustushüvitise maksmise keeldumise otsuses viidanud selgelt vastutuskindlustuse tingimuste punktile 4.4.12, mille järgi ei hüvitata vastutuskindlustuse alusel
kahju, mis on tekkinud saju- või sulamisvee tekitatud üleujutusest, kui poliisile ei ole märgitud teisiti. Hageja on väitnud, et poliisile oli märgitud teisiti, kuid kohtu hinnangul ei tulene see poliisi sõnastusest (poliis toimiku lk 10-12). Tegevuse vastutuskindlustus on üks mitmest hageja poolt kindlustatud riskist ning poliisil ei ole märgitud, et tegevuse vastutuskindlustuse puhul oleks hüvitatud ka see kolmandatele isikutele põhjustatud kahju, mis on tekkinud saju- või sulamisvee tekitatud üleujutusest. Poliisil on üksnes märgitud, et erinevalt tegevuse vastutuskindlustuse tingimustest on hüvitatav ka see kolmandatele isikutele tekitatud kahju, mis tuleneb ruumide kasutamisest. Antud juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kahju tekkis seoses sajuvihmast põhjustatud üleujutusega, mitte ruumide kasutamise tõttu. Seega oli kindlustusvõtjal õigus tugineda oma keeldumise otsuses vastutuskindlustuse tingimuste punktile
4.4.12.Kostjal ei olnud nimetatud sättest tulenevalt kohustust maksta hagejale kindlustushüvitist tegevuse vastutuskindluse alusel. Hageja viivise nõue
72.Hageja taotles kostjalt lisaks põhinõudele ka viiviste väljamõistmist. Viivised palus hageja välja mõista VÕS § 113 alusel VÕS §-s 94 toodud määras. Hageja leidis, et kindlustushüvitise väljamaksmise kohustus tekkis kostjal 03.09.2009.a ehk ajast, mil kindlustusandja oli võimeline võtma seisukohta kindlustusjuhtumi suhtes. Hageja palus viivised välja mõista kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja seal edasi protsendina põhinõudest. Hageja märkis hagiavalduses, et käesoleval ajal on seaduslik intressimäär aastas 8% ehk seega 0,022% päevas.
73.TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Viivist võib nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
74.Hageja on palunud mõista kohtul kostjalt välja viivised kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ning seejärel protsendina põhinõudelt seaduses sätestatud määras. Kostja ei ole hageja viiviste nõudele ja selle arvestuse metoodikale vastu vaielnud.
75.Kohus leiab, et kuna hageja põhinõue on põhjendatud, on põhjendatud ka hageja viiviste nõue. Kohus rahuldas hageja põhinõude summas 52 779 krooni. Kuna kostja on kohustatud tasuma viivist 0,022% põhinõudelt päevas, tuleb ühes päevas kostjal viivistena tasuda 11,61 krooni. Kostja on viivitanud alates 03.09.2009.a (kindlustushüvitise maksmisest keeldumise otsuse tegemise päev) kuni 08.06.2010.a (kohtuotsuse tegemise päev) kokku 278 päeva. Seega tuleb kostjalt välja mõista kohtuotsuse tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivisena 3 227 krooni ja 58 senti (278 x 11,61 krooni). Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis protsendina põhinõudelt ehk Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intress + 7% aastas põhinõudelt summas 52 779 krooni alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
76.Eeltoodu alusel leiab kohus kokkuvõtvalt, et hageja hagi kostja vastu tuleb rahuldada.
Menetluskulud
77.TsMS § 162 lg1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
78.Kuna otsus tehti kostja kahjuks, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta käesolevas
asjas kostja kanda.
Anu Uritam Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.