Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

tingimustega kinnitades, et suudab laenusumma tagastada ja palus laenusumma ülekanda tema kontole X. 03.veebruaril 2004.a. sooritas hageja laenusumma 68 000 krooni ülekande. Hageja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et võla sissenõude menetlusega tegeles X X OÜ. Viimasele kostja kinnitas korduvalt, et tema kontole pole kunagi hageja raha kandnud ja ammugi sellises summas, mida ta kindlast mäletaks. Hageja arvates on taoline seisukoht teadvalt valeandmete esitamine. Hageja poolt on dokumentaalselt tõendatud laenusumma ülekandmine kostjale. Peale maksekäsu kiirmenetluse edastamist kostjale pidasid poole läbirääkimisi X OÜ vahendusel. Kostja nõustus võlgnevust tasuma kui hageja vähendab esitatud nõuet. Vaatamata sellele kostja oma sõna ei pidanud ja hiljem loobus kokkuleppest. Hagis esitatud nõuet on hageja oluliselt vähendanud võrreldes maksekäsu kiirmenetlusega. Hageja pidas sõna ja jäi tehtud kokkuleppe juurde, mis rahaliselt on hagejale tunduvalt kahjulikum. Arvestades, et hageja laenas summa välja 2004.a. veebruaris ja käesoleval ajal nõuab väiksema summa tagastamist on see vaieldamatult väga hea pakkumine kostja suhtes. See tähendab, et sisuliselt sai kostja 0% intressiga laenu. Enamgi veel, hageja nõue pole isegi laenu põhisumma ulatuses. Hageja on seni teinud vaid kulutusi seoses sissenõude menetlusega. Hagejal polegi enam võimalik antud laenult tulu teenida ja nüüdseks on küsimus üksnes võimalikult väiksema kahjumi teenimises. Erinevalt kostjast on hagejale oluline kinni pidada kokkuleppest, olgu see suuline või kirjalik. Hageja ei nõustu kostja asendamisega, ega pea vajalikuks võla küsimuse raames teda kaasata menetlusse. Võlasuhe on loodud kostja ja hageja vahel. Kui kostja edastas saadud raha M V ja viimane ei tagastanud temale seda, on see kostja riisiko. Viimane ei mõjuta ega muuda olematuks kostja ja hageja vahelist võlasuhet. Hageja andis laenu kostjale ja selle tagastamiseks oli samuti kokkulepitud kostjaga, mitte aga M V. Eeltoodu alusel hageja palub hagi täies ulatuses rahuldada. Kolmas isik kostja poolel M M /end V/ märgib kohtule esitatud vastuses, et temal olid rahalised sidemed M M aastal 2004, millest tema ema käesolevas menetluses kostja E V ei olnud teadlik. E V ei ole sõlminud mingeid suulisi ega kirjalikke raha lepinguid M M. M V küsis luba E V kanda 68 000 krooni tema arvele, mille sai ka kätte. M V kinnitab, et ei omanud sel hetkel pangakontot. 68 000 krooni, mille M M laenas M V veebruaris 2004, on tagastatud M M poolt kolme kuu pärast, s.o mais 2004.a. M V kinnitab jätkuvalt, et E V ei ole mingeid rahalisi sidemeid olnud M M. M M ja X OÜ on korduvalt ähvardanud E V. Kohtuistung Hageja Kohtuistungil jääb hageja oma nõude juurde ning palub hagi rahuldada. Hageja lisab, et 03.02.2004.a. väljastas laenu summas 68 000 krooni E V üheks aastaks lisaintressiga 9% aastas. Sel ajal oli M V hagejale võlgu eelneva eest juba 90 000 krooni, mistõttu M V hageja laenu ei andnud. M V lubas, et raha laenab tema ema E V. Hageja nõustus tagatise olemasolul laenama E V. Hageja oli teadlik, et E V on X linnas X tn X maja. E V helistas hagejale ja soovis saada 68 000 krooni laenu, et vahetada X tn X majal aknad ja katuse. Seejärel lubas E V maja maha müüa, tagastada laenu, samuti ära maksta M V võlad hagejale. Hageja nõustus ja laenas E V palutud summa aastaks. Peale aasta möödumist hakkas hageja raha tagasi küsima. M Voli kadunud ja E V telefoninumbrid hagejal ei olnud. Kontrollimisel selgus, et majal ei olnud aknaid ega katust vahetatud. E V eitas igasugust raha saamist hagejalt.

Järgnevalt pöördus hageja inkassofirma poole. Kostjale pakuti kompromissi, vähendati nõuet. Kostja lubas hakata pensionist 100 krooni kaupa kuus maksma. Kõike seda aga ei juhtunud. Raha andis Just nimelt E V, kuna teadis, et laenu tagatiseks on X X majavaldus. Hiljem selgus ka, et maja ei olnudki E V nimel. Kõike eeltoodus arvestades palub hageja hagi rahuldada. Kostja Kostja hagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt Kostja esindaja tõdeb, et hagi pole põhjendatud. VÕS § 3 on toodud võlasuhte tekkimise alused. Et hagiavalduses viidatakse pooltevahelisele laenulepingule /VÕS § 396/, siis lasub hagejal kohustus tõendada laenusuhte/lepingust tekkinud võlasuhte/ olemasolu. Vaidlus puudub selles, et 03.02.2004.a. kandis hageja kostja pangakontole 68 000 EEK. Samas puudub poolte vahel kirjalik laenuleping ning kostja on kategooriliselt eitanud suulise laenulepingu sõlmimist. Nii E V kui M M on kinnitanud, et isiklikult kohtusid pooled esmakordselt juulis 2007.a.,s.o 3 aasta ja 5 kuu möödumisel raha üleandmisest. Hageja seletas, et tema sõlmis 2004.a. veebruaris hagis kirjeldatud tingimustel laenulepingu telefonitsi naisisikuga, kes esitles end M V emana. E V nimetatud väiteid ei kinnita ning jääb kostja vastuses esitatud sündmuste kirjelduse juurde. Kostja märgib, et tema polnud M M enne 2007.a. juulit kohtunud ega suhelnud, ammugi siis sõlminud laenulepingut. Nende tõendite alusel pooltevahelist laenusuhet tuvastada ei saa. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui hageja nõuab laenulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmist, siis peab ta esmalt tõendama lepingusuhte olemasolu. Kui lähtuda VÕS § 7 toodud mõistlikkuse printsiibist, on ülimalt ebatõenäoline, et laenuleping sõlmitakse laenutajale võõra isikuga hageja poolt kirjeldatud viisil/kirjaliku laenulepingu puudumine, laenuvõtja isikusamasuse tuvastamata jätmine jms./ On tavapärane, et laenusumma ülekandmisel märgitakse pangaülekande selgitusel ka ülekande eesmärk. Kuna lepinguline võlasuhe on tuvastamata, siis võib antud juhul kõne alla tulla alusetu rikastumise sätete kohaldamine. Siinkohal omab aga tähtsust asjaolu, et laenulepingu puudumisel pidi hageja juba raha ülekandmisel olema teadlik nii kohustatud isikust kui õiguse rikkumisest. Seega tekkis hagejal kostja suhtes tagasinõudeõigus alusetu rikastumise sätete alusel ning alates 04.02.2004.a. Tartu Maakohtusse pöördus hageja 29.10.2007.a.,s.o raha kandmisest kostja kontole oli möödunud 3 aasta ja 8 kuud. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajaks 3 aastat. TsÜS § 143 järgi võtab kohus aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes TsMS § 428 lg 2 taotleb kostja asjas menetluse lõpetamist seoses nõude aegumisega. Asjas kujunevad kohtukulud tuleb jätta hageja kanda.

Kohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ning hinnanud asjas kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Hageja ei taotlenud kostja asendamist.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 03.02.2004.a. kandis hageja kostja pangakontole 68 000 EEK, mida tõendab X maksekorraldus nr X, selgitusega ÜLEKANNE (tl 3). Poolte vahel puudub kirjalik laenuleping ning kostja on kategooriliselt eitanud suulise laenulepingu sõlmimist. Nii E V kui M M on kinnitanud, et isiklikult kohtusid pooled esmakordselt juulis 2007.a.,s.o 3 aasta ja 5 kuu möödumisel raha üleandmisest. Raha ülekandmise põhjusena on hageja menetluse kestel toonud välja erinevaid versioone. Hagiavalduses märgib hageja, et andis laenu E V suulise laenulepingu alusel 1 aastaks intressimääraga 9% aastas (tl 1,2). Vastuses kostja vastusele märgib hageja, et Laenu soovis saada M V. Kuna viimane oli juba hagejale suure summa võlgu, siis leppisid M V ja hageja kokku, et laenu saab M V ema kostja E V, kellel on laenu tagatiseks X maja ning kes hakkab ka laenu tagastama. Järgnevalt olevat helistanud naisterahvas, kes tutvustas end M V emana ja avaldas soovi laenu saada. Lepiti kokku laenutingimused ning hageja kandis raha E V arveldusarvele. Kohtuistungil seletab hageja, et E V soovis laenu saada, et vahetada X tn X majal aknad ja katuse. Seejärel lubas E V maja maha müüa, tagastada laenu, samuti ära maksta M V võlad hagejale. Hageja nõustus ja laenas E V palutud summa aastaks. Peale aasta möödumist hakkas hageja raha tagasi küsima. M V oli kadunud ja E V telefoninumbrid hagejal ei olnud. Kontrollimisel selgus, et majal ei olnud aknaid ega katust vahetatud. Kostja on hageja arvelt alusetult rikastunud. VÕS § 3 p 1 on toodud võlasuhte tekkimise alusena leping. Hageja nõuab pooltevahelisele laenulepingule ja VÕS § 396 tuginedes E V laenu tagastamist. Võlasuhtes on alati vähemalt kaks poolt, nii on ka võlasuhte tekkimine lepingust võimalik reeglina kahe poole vastavasisulise tahteavalduse tulemusel. Ühepoolne tahteavaldus ei ole lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt lepingulise suhte loomiseks piisav. Lepingu sõlmimisega loodud võlasuhte sisu kujuneb eelkõige poolte tahte alusel seadusega tagatud lepinguvabaduse piirides poolte endi määratud õiguste ja kohustuste kaudu. Vaidlus puudub selles, et 03.02.2004.a. kandis hageja kostja pangakontole 68 000 EEK. 07.12.2006.a. on hageja volitatud essindaja X OÜ pöördunud kostja poole võlanõudega kogusummas 115 333 krooni tagastamiseks (tl 4). Samas puudub poolte vahel kirjalik laenuleping ning kostja on kategooriliselt eitanud suulise laenulepingu sõlmimist. Nii E V kui M M on kinnitanud, et isiklikult kohtusid pooled esmakordselt juulis 2007.a.,s.o 3 aasta ja 5 kuu möödumisel raha üleandmisest. Hageja seletas, et tema sõlmis 2004.a. veebruaris hagis kirjeldatud tingimustel laenulepingu telefonitsi naisisikuga, kes esitles end M V emana. E V nimetatud väiteid ei kinnita ning jääb kostja vastuses esitatud sündmuste kirjelduse juurde. Kostja märgib, et tema polnud M M enne 2007.a. juulit kohtunud ega suhelnud, ammugi siis sõlminud laenulepingut. Nende tõendite alusel pooltevahelist laenusuhet tuvastada ei saa. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui hageja nõuab laenulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmist, siis peab ta esmalt tõendama lepingusuhte olemasolu, seda aga hageja teinud ei ole. Hageja on andnud erinevaid selgitusi laenu andmise asjaolude ja põhjuste kohta, millel on kohus juba eelnevalt peatunud. Paljasõnalised on hageja väited laenu tagastamise kokkulepete ning intressimäära osas. Lepingulist võlasuhet hageja poolt tõendatud ei ole.

Kuna lepinguline võlasuhe on tuvastamata, siis kuulub kohaldamisele alusetu rikastumise sätete kohaldamine. VÕS § 1028 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. M M sooritus E V arveldusarvele raha ülekandmisel on sooritatud ilma õigusliku aluseta. Hageja ei suuda põhjendada milleks raha ülekandmine oli mõeldud, seletades kord, et E V soovis laenu, ning telefoni teel lepiti suuliselt kokku laenusumma, laenu tagastamise tähtaeg ning intressimäär. Järgnevalt seletab hageja, et laenu soovis saada siiski M V, kuid kuna viimane oli isegi võlgu siis leppisid M.V ja M.M kokku, et laenu antakse E V, kes hakkab seda oma pensionist tagasi maksma. Veel on hageja seletanud, et laenu soovis E V majavalduse X X renoveerimiseks. Hilisemalt pidi E V maja maha müüma ning müügist saadud raha eest M.M saadud laenu ning varasemad M V laenud tagastama. E V eitab igasugust võlasuhet hagejaga. Raha on E V üle andnud M V, kes omakorda märgib avalduses, et on 2004.a. maikuus laenu M M tagastanud. Nõuet M V vastu hageja esitada ei soovi. E V raha ülekandmise kohustust ei olnud, õiguslik alus puudus ning E V ja M M vahel ei ole vastavasisulist laenu lepingut üldse sõlmitud. Seega peaks E V alusetult saadu tagastama Käesoleva asja lahendamisel omab tähtsust asjaolu, et laenulepingu puudumisel pidi hageja juba raha ülekandmisel olema teadlik nii kohustatud isikust kui õiguse rikkumisest. Seega tekkis hagejal kostja suhtes tagasinõudeõigus alusetu rikastumise sätete alusel ning alates 04.02.2004.a. Tartu Maakohtusse pöördus hageja 29.10.2007.a.,s.o raha kandmisest kostja kontole oli möödunud 3 aasta ja 8 kuud. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajaks 3 aastat. Aegumise juhul ei hinnata õiguse teostamata jätmise põhjendatust, vaid ainult tähtaja möödumise fakti. TsÜS § 143 järgi võtab kohus aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja taotleb kohtult aegumise kohaldamist ning hageja nõue on aegunud, jätab kohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus tegu otsuse hageja kahjuks, tuleb hagimenetluse kulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS §174 lg 1 ja 2 sätestavad, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Seega ei määra kohus otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, vaid teeb seda iseseisva määrusega pärast käesoleva lahendi jõustumist poole sellekohase taotluse alusel.

Aivar Pellja kohtunik 28.05.2010.a.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.