2-08-23236/42 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Asjaolud ja hageja nõue Mariana Invest AS müüs Erakonnale Eestimaa Rohelised bürootehnikat ja -mööblit vastavalt kostjale 30.04.2007 esitatud arvele nr 2007/517 TE. Arve maksetähtaeg oli 04.05.2007. Arve oli esitatud summas 44 747, 90 krooni. Kostja võttis kaubad vastu materiaalsete väärtuste üleandmisevastuvõtmise aktiga 03.05.2007 nr 03. Täiendav akt koostati 11.05.2007. Vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele, ei ole kostja kauba eest tasunud. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlg 44 747, 90 krooni ning seisuga 12.05.2009 viivist 9669, 18 krooni. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Pooled ei ole sõlminud müügilepingut. Hageja üüris OÜ-lt Kulverson bürooruume. Pärast seda, kui hageja lõpetas bürooruumide üürilepingu, sõlmis üürilepingu OÜ-ga Kulverson kostja. Kuna üüripinna vastuvõtmise ajal asus üüritud ruumides hageja vara, siis pidi kostja bürooruumid ja büroosisustuse vastu võtma vastavalt koostatud aktile. Nimetatud aktile ei ole alla kirjutanud kostja juhatuse liige. Hageja ja kostja allkirjastasid 11.05.2007 inventuuriakti. Akt koostati seoses kostja töötaja K. S. töölepingu lõpetamisega. Töölepingu lõpetamisel hageja varad inventeeriti. Akti allkirjastasid inventeerijad. Pooled olid kokku leppinud, et hageja annab oma vara kostjale tasuta kasutamiseks. Kasutusse antava vara koosseis fikseeriti bürooruumide ja materiaalsete väärtuste üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Eesmärgiga rõhutada vara tasuta kasutusse andmise fakti, tehti akti märkus: „Pooled ei oma üksteise suhtes mingeid pretensioone“. Kostja on lõpetanud üürilepingu neis bürooruumides, mis anti kostjale üle koos neis ruumides olnud büroosisustusega, ning andnud ruumid ja neis olnud büroosisustuse üle üürileandjale. Hageja võib oma vara kätte saada üürileandjalt. Kuna poolte vahel puudub vastav kohustus, ei ole kostja nõus tasuma ka viivist. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja 54 417, 08 (põhivõla 44 747, 90 ja viivise 9669, 18) krooni ning jättis menetluskulud kostja kanda. Vaidlus puudub selles, et Erakond Eestimaa Rohelised kasutas bürooruume ja selles asuvat mööblit ning muud tehnikat alates detsembrist 2006. Ruumide kasutamise eest on kostja tasunud hagejale kuni maini 2007. Mais 2007 sooviti üürisuhteid muuta ning Erakond Eestimaa Rohelised sõlmis üürilepingu otse ruumide omaniku OÜ-ga Kulverson. Büroo ruumides asunud vara kuulus osaliselt hagejale. Hageja andis bürooruumid ja selles oleva vara valduse üle aktiga kostjale. Eelnevalt aga esitas hageja kostjale arve nr 2007/517 TE summas 44 747, 90 krooni koopiamasina, kohvimasinveekeetja, büroomööbli ja lauaarvuti komplekti eest tasumiseks. Müügilepingu ja tasuta kasutamise lepingu erinevus seisab selles, et müügilepingu puhul on müüja põhikohustuseks müüdud asja üleandmine ja ostjal asja vastuvõtmine ja ostuhinna tasumine, tasuta kasutamise puhul aga ostjal tasumise kohustust ei teki. Asjas esitatud tõendite kohaselt sõlmiti poolte vahel 30.04-03.05.2007 müügileping. Vara tasuta kasutamise lepingu sõlmimisel ei oleks hageja asjade üleandmisel Erakonnale Eestimaa Rohelised arvet esitanud. Ka ei oleks olnud vajalik vara tasuta kasutamise puhul vormistada täiendavalt vallasasjade üleandmise akti mais 2007, sest hagejale kuuluv büroomööbel ja muu vara oli kostja kasutuses juba alates detsembrist 2006. Kostja on hageja poolt esitatud arvel märgitud vallasvara vastu võtnud, mida tõendavad 03.05.2007 ja 11.05.2007 vormistatud aktid. Asjaolu, et 03.05.2007 vara vastuvõtmise aktil puudub kostja juhatuse liikme allkiri, ei välista müügitehingu toimumist. Kostja ei ole väitnud, et arvel märgitud vallasasjad tegelikult tema valduses ei olnud. Seega on kostja müügieseme vastu võtnud, kuid

jätnud omapoolse kohustuse, ostuhinna tasumise, täitmata. Eelnevast tulenevalt on hageja nõue põhivõla 44 747, 90 krooni väljamõistmiseks põhjendatud. Isegi kui poolte vahel oleks eksisteerinud vara tasuta kasutamise leping, ei välistaks see kostja kohustusi hageja ees. Kostja ei ole hagejalt saadud vallasvara käesoleva ajani tagastanud, mida näeb ette tasuta kasutamise leping. Vara tagastamise võimatuse korral aga tekkib vara omanikul õigus nõuda hüvitist VÕS § 189 alusel. Arvestades, et viivise maksmise eeldus tuleneb poolte vahel kehtivast võlasuhtest, on hagejal õigus nõuda viivist vastavalt VÕS §-le 113. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär oli ajavahemikul 05.05.2007 kuni 09.12.2008 4% ja alates 10.12.2008 kuni 12.05.2009 2,5%. Kuni 09.12.2008 on viivis päevas 13,4856 krooni ning alates 10.12.2008 11,6467 krooni päevas. Seega on viivis hageja poolt arvestatud perioodil 05.05.2007–09.12.2008 584 päeva eest 7875, 59 krooni ja perioodil 10.12.2008–12.05.2009 154 päeva eest 1793, 59 krooni. Viivise arvestuse õigsusele kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Erakond Eestimaa Rohelised apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Maakohus jättis otsuse tegemisel enamuse kostja poolt nimetatud asjaoludest ja argumentidest tähelepanuta. Arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Esimese astme kohtu otsus põhineb asjas tuvastamist vajavate asjaolude ebaõigel tuvastamisel ja tuvastamata jätmisel. Eelnevast tulenevalt on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme, jättes õiged normid kohaldamata. Lisaks kohtule esitatud kirjalikele vastuväidetele, täpsustas kostja kohtuistungil vara kasutusele andmisega (s.h müügilepingu väidetava sõlmimisega) seotud asjaolusid. Hageja juhatuse liige ja omanik U. M. oli Erakonna Eestimaa Rohelised liige ja kandideeris Riigikogu valimistel erakonna nimekirjas, mistõttu soovis ta äriühingu nimel annetada erakonnale hagejale kuuluva vara. Kuna annetada võib vaid füüsiline isik, ei olnud see võimalik, sest vara kuulus juriidilisele isikule. Seetõttu lepiti kokku, et erakond jätkab vara kasutamist detsembris 2006 suuliselt sõlmitud vara tasuta kasutamise lepingu alusel (koos suulise üürilepingu sõlmimisega). Hüpoteetiliselt lepiti kokku, et kui hageja juhatuse liige annetab erakonnale raha, siis ostab kostja hagejalt vara välja. Nii oleks realiseerunud hageja soov anda vara omandiõigus erakonnale üle ilma, et erakond peaks selleks kulusid kandma. Seoses hageja juhatuse liikme ja kostja vaheliste suhete jahenemisega jäi kavatsus teostamata. Sellele vaatamata hakkas hageja nõudma kostjalt vara väljaostmist. Kohtuistungil hageja esindaja noogutas nõusolevalt, kui kostja andis seletusi U. M.i poolt rahalise annetuse tegemise kohustuse võtmise kohta. Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et nimetatud asjaolu on kohtu poolt tuvastatud. Kohus aga jättis kostja poolt avaldatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta. Kui kostja avaldas soovi üürilepingu lõpetamiseks, kutsus ta üürileandjat lepingu lõpetamist ja bürooruumide üleandmist ning hagejat kostja kasutusse antud vara tagastamist kirjalikult vormistama. Kuna ei hageja ega üürileandja ilmunud vaatamata kutsele bürooruumide ja vara üleandmisele ega teavitanud kostjat ilmumist takistavate mõjuvate põhjuste olemasolust, siis ei jäänud kostjal muud üle, kui jätta vaidlusalune vara üüripinnale, teavitades kostjat vara üüripinnalt kättesaamise võimalusest. Maakohus on puudulikult tuvastanud hageja poolt kostjale vara kasutamiseks andmise ja müügilepingu väidetava sõlmimisega seotud asjaolud. Kohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et Erakond Eestimaa Rohelised kasutas

bürooruume ja selles asuvat hageja vara alates 2006.a detsembrist. Samal ajal on kohus, vaatamata asjas kogutud tõenditele, jätnud tuvastamata asjaolu, et kostja kasutas vara tasuta kasutamise kokkuleppe alusel. Hageja poolt vallasvara kostjale tasuta kasutamiseks andmine on tõendatud selle vara pikaajalise kasutamise faktiga kostja poolt ilma, et hageja oleks otseselt või kaudselt, väljendanud soovi vaidlusalust vara rentida või müüa. Kostja väidet tasuta kasutamise kokkuleppe olemasolu kohta tõendab asjaolu, et kostja kasutas bürooruumides asuvat hageja vallasvara ajavahemikus detsembrist 2006 kuni 30.04.2007, kuid hageja ei esitanud nimetatud perioodi kestel kostjale vara kasutamise eest ühtegi arvet. Hageja esitatud arve nr. 2007/517 ei tõenda müügilepingu sõlmimist. Hageja arve on dateeritud alles 30.04.2007, s.o peaaegu pool aastat pärast vara kostja valdusesse andmist. Hageja ei esitanud vara kostja kasutusse andmisel 2006.a detsembris ega ka mõistliku aja jooksul pärast seda kostjale ühtegi arvet ega muud dokumenti (pakkumine, kiri, hinnakiri, lepinguprojekt), millest oleks võinud järeldada hageja soovi saada kasu vara kasutamise eest, ettepanekut vara müümiseks ja selle ettepaneku aktsepteerimist kostja poolt. Kui vaidlusalune arve peaks tõendama pooltevahelise müügilepingu olemasolu, siis pooleaastane viivitus vara kasutada andmise ja arve esitamise vahel pole seletatav heauskse müügilepingu sõlmimise ettepaneku esitamisena. Liiati pole kostja seda arvet kunagi aktsepteerinud oferdina. Hageja ei saa tõendada oma nõuet kostjale esitatud arvega, sest arve ilma kostja varasema või hilisema heakskiiduta ei ole vaadeldav müügilepingu sõlmimist (olulistes lepingutingimustes kokkuleppe saavutamist) tõendava dokumendina. Arve kui ühepoolse tahteavalduse esitamisega ei kaasne automaatselt kostjale kohustusi, mis eeldavad kahe poole tahet lepingu sõlmimiseks. Kostja ei ole kunagi hageja esitatud arvet aktsepteerinud ega seda heaks kiitnud. Kostja on selle arve tasumisest korduvalt keeldunud, teatades sellest ka hageja seaduslikule esindajale. Hageja on müügilepingu sõlmimise tõendamiseks esitanud kohtule bürooruumide ja büroosisustuse üleandmise-vastuvõtmise akti 03.05.2007. Kostja seletuste kohaselt ei koostatud vaidlusalust akti mitte vallasvara müügilepingu raames ja tõenduseks, nagu hageja on väitnud ja kohus on ekslikult järeldanud, vaid seoses üürilepingu sõlmimisega. Kuna kostja võttis sisuliselt hagejalt üürilepingu üle ning üüritud ruumidesse jäi hageja (endise üürniku) vara, mille hageja soovis jätta kostja tasuta kasutusse, siis vormistati uue üürilepingu sõlmimise (mitte müügilepingu) raames üheaegselt ja ühes dokumendis nii bürooruumide kui ka büroosisustuse hagejalt kostjale üleandmine. Seega on viidatud akt üürilepingu, mitte müügilepingu, lisa. Kui poolte tahe oleks olnud büroosisustuse müük ja tehingu kinnitamiseks üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamine, ei oleks sama aktiga antud üle ka bürooruume. Vaidlus puudub selles, et bürooruumid ei olnud ega saanudki olla müügilepingu objektiks. Eesmärgiga rõhutada vara tasuta kasutusse andmise fakti, tehti akti märkus: „Pooled ei oma üksteise suhtes mingeid pretensioone“. Kui pooled oleks kokku leppinud vara omandiõiguse üleminekus ja selle eest tasu maksmise kohustuses ning kostja ei oleks akti vormistamise ajaks hagejale omandiõiguse ülemineku eest tasunud, pidanuks hagejal säilima nõue kostja vastu ning ülalnimetatud märget poleks akti kantud. Hageja ja kostja on allkirjastanud inventuuriakti 11.05.2007. Kostja selgituste kohaselt koostati akt seoses kostja töötaja, büroojuhataja K. S. töölepingu lõpetamisega, mitte müügilepingu sõlmimisega. Büroojuhatajaga töölepingu lõpetamisel inventeeriti (kontrolliti) büroojuhataja vastutuse alla antud materiaalsete väärtuste (nii kostja kui hageja üüritud bürooruumides oleva vara) olemasolu ja säilimist. Tegemist on tavalise protseduuriga, mida rakendavad kõik tööandjad materiaalselt vastutavate töötajatega töölepingu lõpetamisel. Kuna inventeeriti hagejale kuuluvat vara ning vara kostja kasutusse andmisel vara koosseisu kirjalikult ei fikseeritud, siis otsustas kostja ennast igaks juhuks kaitsta hageja võimalike süüdistuste vastu tulevikus ning paluda hagejal kinnitada oma allkirjaga inventuuriandmete õigsust. Olnuks tegemist kostja varaga, mille ta oli

omandanud hagejalt müügilepingu alusel, poleks olnud kummalgi poolel huvi, et inventuuriakti andmete õigust kinnitaks ka hageja. Inventuuriakti oleksid allkirjastanud üksnes tööandja (kostja) ja töötaja (K. S.). Antud juhul aga kinnitas inventuuriandmete õigsust ka kolmas asjast huvitatud isik hageja (vara omanik). Asjaolu, et akti puhul ei olnud tegemist müügilepingu sõlmimist tõendava dokumendiga, tõendavad täiendavalt järgmised asjaolud: inventuuriaktis fikseeritud vara loetelus puudusid andmed vara maksumuse kohta; osa aktis loetletud varast kuulus kostjale. Olnuks tegemist ostu-müügilepingu raames sõlmitava dokumendiga, oleks olnud elementaarne nimetada aktis vara maksumust. Mingil juhul ei oleks aktis fikseeritud kostjale kuuluvat, ostu-müügi objektiks mitteolevat vara (näiteks telefonid). Kui kohus leidis, et müügilepingu sõlmimine poolte vahel on tuvastatud, oleks kohus pidanud tingimata selle kvalifitseerima edasilükkava tingimusega tehinguna. Tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine sõltus asjaolust, mille kohta ei olnud lepingu sõlmimisel teada, kas see saabub või ei saabu (hageja esindaja annetus kostjale). Kuna edasilükkavat tingimust ei saabunud (hageja esindaja ei teinud annetust), ei tekkinud hagejal õigust kostjalt tehingu täitmist nõuda ja kostjal kohustust tehingut täita. Marina Invest AS vastuapellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis kostjalt välja mõistmata viivise arvates 13.05.2009 ja uue otsusega mõista välja kostjalt viivis ajavahemiku 13.05.200918.06.2009 eest summas 430, 93 krooni ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, võttes aluseks VÕS § 113 lg 1. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja esitas 13.05.2009 istungil maakohtule viivise arvestuse seisuga 12.05.2009. Kuivõrd hageja ei saanud teada täpset kohtuotsuse tegemise kuupäeva, ei saanud ta esitada täpset viivisesummat otsuse tegemise päeva seisuga. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 kuulub 13.05.2009-18.06.2009 kohaldamisele intressimäär 9,5%, seega tuleb kostjalt täiendavalt välja mõista viivist 430, 93 krooni ning edasi protsentuaalselt põhinõudest vastavalt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavale intressimäärale, millele lisandub 7%. Vastus apellatsioonkaebusele Pooled vaidlevad vastastikku teineteise apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt tühistada ning Marina Invest AS hagi Erakonna Eestimaa Rohelised vastu jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, hageja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Hageja esitas kohtule hagiavalduse (tl 16-27), mille kohaselt müüs hageja kostjale bürootehnikat ja -mööblit, kuid kostja jättis kauba eest esitatud arve tasumata. Hageja väitel võttis kostja kaubad 03.05.2007 aktiga vastu (täiendav akt koostati 11.05.2007), mistõttu tulenevalt VÕS § 208 lg-st 1 lasub tal kohustus tasuda hagejale ostuhind. 15.12.2008 vastuses (tl 35-38) vaidles kostja hagile vastu, väites, et poolte vahel ei ole kõnealust müügilepingut sõlmitud ning leidis, et hageja ei saa tõendada oma nõuet kostjale esitatud arvega, mida kostja ei ole heaks kiitnud, ega ka 03.05.2007 ja 11.05.2007 koostatud aktidega, sest tegemist ei ole müügilepingu lisadega. 02.02.2009 esitas hageja kohtule dokumentaalsete tõenditena (üüri)arve 2007/516TE ja pangakonto väljavõtte arve tasumise kohta, märkides selgituses, et üüriarve ja selle tasumine tõendavad, et bürootehnikat ei antud üürile (tl 57-63). Kuna antud juhul oli hagi esemeks kahepoolse tehingu - müügilepingu - järgse kohustuse täitmise nõue, tuli kohtul vaidluse lahendamiseks eelkõige tuvastada, kas poolte vahel oli sõlmitud kehtiv müügileping, mille järgi oleks hagejal õigus nõuda kostjalt ostuhinna tasumist.

VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna raha ja võtma asja vastu. TsÜS § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. VÕS § 8 lg 1 kohaselt leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Müügilepingu sõlmimine on mitmepoolne tehing, mille tegemiseks oli antud juhul vajalik kahe isiku tahteavaldus. Seega eeldas müügilepingu sõlmimine nii müüja kui ostja tahteavaldust. Maakohus, viidates asjas esitatud tõenditele, leidis, et poolte vahel sõlmiti müügileping 30.04.-03.05.2007, sest vastasel juhul ei oleks hageja asjade üleandmisel kostjale arvet esitanud ega oleks ka vallasasjade üleandmise akti mais 2007 vormistatud, sest vara oli kostja kasutuses juba alates detsembrist 2006. Kolleegium selle käsitlusega ei nõustu. Kuna kostja vaidles hagi aluseks olevatele asjaoludele vastu, tuli hagejal tõendada, et pooled sõlmisid müügitehingu ning lepingu ese on kostja omandisse antud. Vaidlust ei ole selles, et väidetava müügilepingu esemeks olevad asjad olid kostja (tasuta) kasutuses alates detsembrist 2006 ega ka selles, et teatud tingimuste saabumisel kavandasid pooled müügitehingu tegemist. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kuni maini 2007 üüris kõnealuseid bürooruume OÜ-lt Kulverson hageja ning et üürilepingu lõpetamise järel sõlmis OÜ-ga Kulverson üürilepingu kostja. 05.02.2009 toimunud eelistungil (protokoll tl 64-65) hageja esindaja selgitas, et hageja oli üürnik ning nii ruumid kui sisustus anti edasi üürile kostjale („...Rendi ja varade kasutamise suhe algas 2006.a detsembris. Mina maksin ruumide eest, esitasin arved ja nemad maksid kinni. Mõlemad arved esitasin maikuus...“). Samal istungil on kostja esindaja kinnitanud ruumide ja vara kasutamist ning möönnud, et kostjal oli kavatsus kontoritehnika välja osta (raha selleks pidi saadama hagejaga seotud erisiku annetusest). Samas on kostja vaielnud kogu menetluse kestel vastu sellele, et vastav kavatsus oleks realiseerunud. Kostja väitel ei ole pooled asjakohast lepingut sõlminud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited. Seega tuli hagejal tõendada, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nii arve esitamine kui akti (aktide) koostamine tõendab müügilepingu sõlmimist. Hageja poolt kostjale arve esitamine ei välista vara tasuta kasutamise lepingu olemasolu ega tõenda kahepoolset tahteavaldust müügitehingu tegemiseks. Müügilepingu sõlmimist ei kinnita ka 03.05.2007 koostatud bürooruumide ja materiaalsete väärtuste üleandmise-vastuvõtmise akt nr 03 ega ka 11.05.2007 kuupäeva akt inventuuri läbiviimise kohta (mille lahutamatuks osaks on 03.05.2007 akt). 03.05.2007 aktist ei ole võimalik järeldada, et tegemist on omandi üleandmise eesmärgil koostatud kahepoolse dokumendiga (tl 72). Nimetatud akt ei sisalda viidet müügilepingule ega ole selles ka märgitud, et aktist tuleneks kostja kohustus tasuda vara maksumus (03.05.2007 koostatud aktile ei ole kostja seaduslik esindaja alla kirjutanud, 11.05.2007 aktile on allkirja andud osa inventeerijaid). Vastupidi, aktis on märge, et pooled ei oma üksteise suhtes mingeid pretensioone. Maakohus on jätnud märkimata, miks ta ei nõustu kostja seisukohaga, et akti koostamine oli tingitud üürniku vahetumisest, millest tulenevalt vajas fikseerimist ruumides paiknev büroosisustus ja -tehnika. Pooled ei vaielnud selle üle, et üüritavates ruumides paiknes sel ajal nii hagejale kui kostjale kuuluvaid esemeid. Ka asjaolu, et hageja ei nõudnud kostjalt vaidlusaluste asjade eest üüri, ei tõenda müügilepingu sõlmimist. Hageja teistsugune seisukoht ei ole õige. Kolleegium nõustub kostjaga, et 03.05.2007 akt ei kinnita müügilepingu olemasolu, vaid on pigem hinnatav üürilepingu lisana, tõendades valduse, mitte omandi, üleandmist. Eeltoodust nähtuvalt on ebaõige maakohtu hinnang, et müügileping sõlmiti 30.04.-03.05.2007 vastavate tegudega.