2-08-6975
Kohus
Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtukoosseis
Kohtunik Lukiina Vismann
Otsuse tegemise aeg
17. mai 2010, Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-6975
Tsiviilasi
AS V (pankrotis) hagi K AS-i vastu tehingu kehtetuks tunnistamise, saadu väärtuse hüvitamise ja kasu väljamõistmise nõuetes.
Tsiviilasja hind Menetlusosalised
30 920 000 krooni Hageja: AS V (pankrotis) (reg xxx, xxx) Hageja seaduslik esindaja pankrotihaldur Peep L Õigusbüroo Armit Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Margo L Advokaadibüroo Tark&Co Kostja: K AS (reg xxx, xxx) Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Helina L Advokaadibüroo Consensus
Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalejad
08.04.2010 Hageja esindaja: vandeadvokaat Margo Lemetti Kostja esindaja: vandeadvokaat Helina Luksepp
Rahuldada hagi osaliselt. Tunnistada kehtetuks AS-i V (pankrotis) ja K AS-i vahel 31.03.2005 sõlmitud kinnistu müügileping.
Välja mõista K AS-lt 19 800 000 (üheksateist miljonit kaheksasada tuhat) krooni AS V (pankrotis) kasuks. Jätta rahuldamata kasu väljamõistmise nõue summas 11 120 000 krooni. Menetluskulud jätta 21 % ulatuses AS-i V (pankrotis) kanda ja 79 % ulatuses K AS-i kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Harju Maakohtu 16.11.2006 otsusega tsiviilasjas 2-06-32310 on kuulutatud välja AS V pankrot ning nimetatud pankrotihalduriks Peep L . AS V kui Müüja ning K AS kui Ostja vahel on 31.03.2005 sõlmitud kinnistu müügileping, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise kokkulepe, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping (edaspidi Leping), millega AS V müüs K AS-le Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr xxx sisse kantud kinnistu katastritunnusega xxx, sihtotstarbega ärimaa, pindalaga 3682 m2, asukohaga Tallinna linn, xxx. Lepingu sõlmimisel esindas AS-i V selle seaduslik esindaja juhatuse liige GVning K AS-i seaduslik esindaja juhatuse liige OV. Lepingu punkt 3.2 järgi oli kinnistu müügihind 22 000 000 krooni ning selle tasumine pidi toimuma järgmiselt: 8 936 662 krooni kolme pangapäeva jooksul lepingu sõlmimisest arvates (Lepingu p 3.2.1); 6 063 338 krooni seitsme pangapäeva jooksul lepingu sõlmimisest arvates (Lepingu p 3.2.2); 7 000 000 krooni hiljemalt 01.04.2007, kusjuures nimetatud ostuhinnale pidi lisanduma intressidena kolm protsenti aastas, millise summa kohustus ostja tasuma eelnimetatud müüja arveldusarvele koos eelnimetatud ostuhinna osaga (Lepingu punkt 3.2.3). Hagiavalduse esitamise hetke seisuga on hageja kontole laekunud vaid teine, s.o. Lepingu punktis 3.2.2. nimetatud makse summas 8 936 662 krooni. Lepingu punktis 3.2.3. nimetatud makset kostja poolt hagejale tasutud ei ole. Samuti puudub hagejal informatsioon Lepingu punktis 3.2.1. nimetatud makse sooritamise kohta hüpoteegipidaja vahekontole Eesti Krediidipanka. Hagejale on saanud teatavaks, et AS V ning K AS on üksteisega tihedalt seotud ettevõtted isiklike sidemete kaudu. Nii esindas K AS-i Lepingu sõlmimisel selle juhatuse liige OV (ik. xxx). Samal ajal on olnud AS V nõukogu liikmeteks RV (ik. xxx) ning AV(ik XXX). RV on samaaegselt ka K AS nõukogu liige. AVoli hageja aktsionär perioodil 01.01.2004 – 01.04.2006 ehk siis ka vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal. Lisaks eelpooltoodud isikutele on LP(ik. XXX) hageja nõukogu liige alates 31.01.2006 ning kostja nõukogu liige alates 12.10.2000. Perioodil 23.12.1999 - 05.01.2004 oli AS V (pankrotis) juhatuse liige TP. OK(ik. XXX) oli hageja nõukogu liige 18.04.2000 – 05.01.2005 ning on praegu kostja nõukogu liige. Nagu nähtub eelpooltoodust, oli hagejal ja kostjal osaliselt samad nõukogu liikmed ning K AS juhatuse liige OV on vahetus suguluses AS V (pankrotis) lepingu sõlmimise aegse aktsionäri AV ning AS V (pankrotis) nõukogu liikme RVga. PankrS § 117 lg 2 p 1 järgi on juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed juriidilise isiku juhtorgani liige ning p 6 järgi ka juhtorgani liikme PankrS § 117 lg 1 loetletud lähikondsed. Hageja on seisukohal, et nimetatud põhjusel on AS V ning K AS
lähikondsed nii isiklike sidemete kaudu kui ka PankrS § 117 lg 2 p 5 mõistes, jagades ühist olulist majanduslikku huvi. Arvestades äriühingute tihedat seotust isikute tasandil võib kohus PankrS § 117 lg 3 järgi lugeda lähikondseks ka PankrS § 117 lg 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Hageja hinnangul on isegi sõltumata konkreetsetest sugulussuhetest hageja ja kostja vaieldamatult lähikondseteks ka PankrS § 117 lg 3 mõistes. AS V pankrotiotsusest nähtuvalt on ettevõtte maksejõuetus välja kujunenud mitme tegevusaasta jooksul, mil oldi makseraskustes. Seega on alus veendumuseks, et hagejale kuulunud kinnistu võõrandati lähikondsele isikule ehk kostjale teiste võlausaldajate huve kahjustaval viisil. Võlausaldajate huvide kahjustamist kinnitab ühtlasi Lepingu punktis
näidatud (vt hagiavalduse p 1.5), siis K AS näol on tegemist võlgniku lähikondsega. PankrS § 110 lg 3 järgi võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kuivõrd antud juhul K AS pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlgniku huve, samuti kuivõrd ta ise jättis tasumata lepingujärgsed maksed, oli ta lepingu sõlmimisel pahauskne. PankrS § 119 lg 5 järgi kui teine pool teadis või pidi tehingu tegemisel teadma, et tehing kahjustab teiste võlausaldajate huve, saab ta võlgnikule üleantu eest nõuda hüvitist üksnes pankrotivõlausaldajana. Sel juhul loetakse teise poole hüvitisenõue tunnustatuks ja rahuldatakse samas järgus pankrotiseaduse § 153 lõike 1 punktis 3 nimetatud nõuetega. Kokkuvõttes on hageja seisukohal, et kinnistu müügileping sõlmiti hagejat ja hageja võlausaldajaid oluliselt kahjustades ning K AS pidi sellest võlgniku lähikondsena teadlik olema. Nimetatud põhjusel kuulub 31.03.2005.a. sõlmitud Leping PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel kehtetuks tunnistamisele ja kostja on kohustatud Lepingu alusel saadud vara vastavalt PankrS § 119 lg 1 tagastama pankrotivarasse. Juhul, kui kohus ei näe vaatamata hageja poolt punktis 2.1. esitatud põhjendustele võimalikuks punktis 2.1. tagasivõitmise hagi rahuldada, siis esitab hageja alternatiivse nõude, paludes kohtul välja mõista kostjalt 31.03.2005.a. Lepingu järgselt tasumata ostuhind ühes Lepingus sätestatud intressi ning seadusest tuleneva viivisega. Hagiavalduse punktis 1.3. on selgitatud, et kostja kohustus tasuma kinnistu eest kokku 22 000 000 krooni. Hagejale on teada vaid Lepingu punktis 3.2.2. nimetatud makse laekumine hageja arvele. Samas ei ole teada, kas ostja on täitnud Lepingu punktis 3.2.1. kohustuse, mille kohaselt tuli tasuda 8 936 662 krooni hüpoteegipidaja vahekontole. Miks kohustus ostja tasuma hageja asemel kolmandale isikule ja kas see kohustus ka täideti, ei ole hagejale teada. Seetõttu võib esineda hagejal kostja vastu Lepingu punktide 3.2.1. ja 3.2.3. täitmise nõue summas vastavalt 8 936 662 krooni ja 7 000 000 krooni. Juhul kui kostja ei esita tõendeid Lepingu punkt 3.2.1. nimetatud summa tasumise kohta, siis võlgneb kostja hagejale põhivõlgnevusena 15 936 662 krooni ning vastava makse sooritamist kinnitavate tõendite esitamise korral 7 000 000 krooni. Võlaõigusseaduse § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Antud juhul on kostja Lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud, jättes tasumata lepingujärgse sissenõutavaks muutunud makse. Rikkumisest tulenevalt on hagejal õigus kasutada vastavaid võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Samuti VÕS § 108 lg 1 tulenevalt on raha maksmise kohustuse rikkumise korral alati võimalik nõuda selle täitmist. Lepingu punkt 3.2.3. järgi lasus kostjal tasuda 7 000 000 krooni hiljemalt 01.04.2007.a. Lisaks kohustus ostja tasuma intressi 3% aastas, millise summa kohustus ostja tasuma müüjale koos eelnimetatud ostuhinna osaga ehk hiljemalt 01.04.2007.a. Ajavahemikus 01.04.2005 kuni 01.04.2007.a. tulnuks kostjal tasuda intressi kokku seega 420 000 krooni (s.o (7 000 000 x 3%)x 2). Käesolevaks hetkeks on hageja intressinõude suuruseks 420 000 krooni. Kuna kostja on kohustuse täitmisega viivitanud, on hagejal õigus nõuda ka viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga
põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eesti Panga kodulehekülje andmetel (http://www.eestipank.info/frontpage/et) on kuni 1. jaanuarini 2008 võlasuhetes kasutatav Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimäär 4,0%, mis tähendab, et aastane viivise määr on 11% ning ühe päeva viivise määr on 0,0301% põhivõlgnevusest. Seisuga 31.12.2007.a. on kostja seega olnud viivituses 275 päeva, mistõttu kostja poolt võlgnetav viivis on 614 190,5 krooni (7 420 000 * 0,000301 * 275 ). Kokku võlgneb kostja hagejale põhivõlgnevusena minimaalselt 7 000 000 krooni, intressina 420 000 krooni ning seadusliku viivisena 614 190 krooni ehk kokku 8 034 190 krooni. Kostja seisukoht Hageja väidab (hagi punkt 1.4), et hagiavalduse seisuga on hageja kontole laekunud vaid müügilepingu punktis 3.2.2 nimetatud makse – 8 936 662 krooni. Hagiavalduse punktis 1.3 aga näidatakse, kuidas väidetav laekumine pidi toimuma. Tegelikkuses kajastab poolte vahel 31.03.2005 sõlmitud (tõestanud Tallinna notar Kai Sepp notari ametitoimingute raamatus registreeritud nr 2737 all) kinnistu müügileping, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise kokkulepe, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõiguslepingu (edaspidi Müügileping) punkt 3.2 müügihinna tasumise korda järgmiselt: a) 8 936 662 krooni kohustus kostja kandma hüpoteegipidaja vahekontole Eesti Krediidipangas. Seega 8 936 662 krooni ei pidanudki kostja kandma hageja arvele vaid hüpoteegipidaja ehk Eesti Krediidipanga arvele. b) 6 063 338 krooni kohustus kostja kandma hageja arvele 7 pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest ning c) 7 000 000 krooni kohustus kostja kandma hageja arvele hiljemalt 01.04.2007. Seega hageja arvele kohustus kostja kandma kokku 13 063 338 krooni. Alusetu on hageja väide, et tal puudub info selle kohta, kas Müügilepingu punktis 3.2.1 nimetatud korras on sooritatud makse hüpoteegipidaja vahekontole Eesti Krediidipangas. Esmalt on sellekohased andmed olemas ilmselt hageja raamatupidamises, kuna nimetatud summa võrra vähendati hageja võlgnevust Eesti Krediidipanga ees – kostja tasus osaliselt hageja võla summas 8 936 662 krooni. Teiseks annab selle summa tasumisest hüpoteegipidajale tunnistust fakt, et Eesti Krediidipank ei ole nimetatud summa osas hagejale nõuet esitanud. Kolmandaks esitab kostja käesoleva vastuse lisana dokumendi, millest nähtub Eesti Krediidipanga poolt osundatud summa kinnipidamine kostja kontolt. Hageja on omaks võtnud (hagiavalduse punkt 1.4), et kostja on talle Müügilepingu alusel tasumisele kuuluvast summast maksnud 8 936 662 krooni. Seega arvestades, et kostja kohustus hageja kontole kandma kokku 13 063 338 krooni (v.t ka vastuse punkt 2.1), siis oleks kostja täitmata kohustuse suurus 4 126 676 krooni ( s.o 13 063 338 – 8 936 662 = 4 126 676). Kuid ka see hageja väide on vale – kostja on kogu Müügilepingujärgse müügihinna hagejale nõuetekohaselt tasunud. Selle kohta esitab kostja käesoleva vastuse lisana väljavõtted kostja pangakontolt, mis kinnitab, et Müügilepingu alusel on kostja teinud hagejale järgmised ülekanded: Hansapanga kontolt - 24.05.2005 – 203 000 krooni - 25.05.2005 – 35 000 krooni - 06.12.2005 – 70 000 krooni - 27.01.2006 – 100 000 krooni
- 17.02.2006 – 70 000 krooni SEB Eesti Ühispanga kontolt - 28.05.2005 – 35 000 krooni - 26.09.2005 – 78 600 krooni - 27.01.2006 – 255 400 krooni - 27.02.2006 – 237 000 krooni Eesti Krediidipanga kontolt - 04.04.2005 – 6 013 318 krooni - 02.06.2005 – 53 950 krooni - 21.06.2005 – 258 173 krooni - 06.07.2005 – 145 200 krooni - 21.07.2005 – 106 075 krooni - 07.12.2005 – 1 000 000 krooni - 12.12.2005 – 4 065 022 krooni - 31.01.2006 – 153 202 krooni - 01.02.2006 – 300 krooni - 07.06.2006 – 184 098 krooni Kokku seega 13 063 338 krooni, s.t seisuga 07.06.2006 oli Müügileping poolte poolt täidetud. Hageja nõude aluseks on asjaolu, et kostja ei ole Müügilepingujärgset müügihinda tasunud. Kostja on käesolevaga tõendanud, et müügisumma on täies ulatuses hagejale tasutud. Hagiavaldus on esitatud alternatiivselt – seega on hagejal sisuliselt ükskõik, kas ta saab müüdud asja eest raha nagu lepingus oli kokku lepitud või kui ta raha ei saa, siis soovib ta tagasi saada asja. Kostja arvates puudub vajadus üldse hinnata hagi aluseid teisel alternatiivsel alusel, kuna ühe alternatiivse aluse osas on hagi rahuldamine välistatud (müügihind on hagejale kostja poolt täielikult tasutud). Kuna hageja tunnistab tehingut (tingimusel, et müügihind tasutakse), siis ei ole antud juhul tegemist olukorraga, kus Müügileping iseenesest oleks ebaseaduslik või kahjustaks kellegi huve. Tehing arvestab täiel määral tehingu tegemise ajal kehtinud turusituatsiooni ning majanduslikult on see olnud hagejale kasulik. Hageja ei ole vastupidist väitnud. Kostja leiab, et Pankrotiseaduse (PankrS) tagasivõitmise sätete rakendamise asjaolusid ei ole hageja hagis esitanud ning juba seetõttu ei ole hagi rahuldamine sellel alusel võimalik. PankrS § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus sama seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Seega on kohtu poolt PankrS § 110-114 sätete kohaldamise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. PankrS § 110 lg 1 p 3 (või p 4) saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud. (V.t ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend asjas nr 3-2-1-43-07). Võlausaldajate huvide kahjustamist ei ole hageja hagi asjaoluks märkinud. Juhul, kui kohus Müügilepingu siiski kehtetuks tunnistab, palub kostja kohaldada PankrS § 119 lg 4 alusel vara tagasivõitmise tagajärgi ehk mõista hagejalt kostja kasuks välja Müügilepingu alusel saadud 22 000 000 krooni. Hageja nõude täpsustus Hagejale on saanud teatavaks, et 19.11.2009 on täitemenetluse raames enampakkumisel võõrandatud K AS-ile kuulunud xxx kinnistu xxxsuurune mõtteline osa AS-le M (registrikood XXX). Vastavasisuline kanne on tehtud kinnistusraamatus 30.11.2009. Kinnistusraamatust on samal päeval ühtlasi kustutatud eelmärge, mis oli seatud AS V
(pankrotis) kasuks K AS kuuluvale kaasomandiosale omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks. Kuivõrd kohtumenetluse raames on kostjale kuuluva kinnistu mõtteline osa täitemenetluse raames õiguspäraselt võõrandatud, siis ei ole kohtul võimalik rahuldada hageja nõuet, mis seisneb kostja kohustamises tagastama xxxkinnistu mõtteline osa AS V pankrotivarasse. Samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada K AS nõusoleku andmise kohustust kinnistusraamatus omaniku vahetuse kohta kande tegemiseks. PankrS § 119 lg 3 sätestab, et tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Hageja leiab, et kostjal tuleb hagejale hüvitada xxx kinnistu xxxsuuruse mõttelise osa väärtus. Hageja leiab, et kostjale kuulunud kinnistu mõttelise osa väärtus on minimaalselt 19 800 000 krooni. Hageja lähtub hinna määramisel 19.11.2009 toimunud kohtutäitur Priit P poolt läbiviidud avalikul suulisel kordusenampakkumisel olnud kinnistu alghinnast. Kuivõrd enampakkumise tulemusena kinnistu mõtteline osa vahetas omanikku, siis on alus eeldada, et kinnitu eest tasuti vähemalt enampakkumise alghind. Hageja esitab kinnistu mõttelise osa väärtuse tõendamiseks Ametlikes Teadaannetes avaldatud sundenampakkumise kuulutuse. Kostja kohustus hüvitada hagejale tagasivõidetud tehingu alusel saadu väärtus ei ole PankrS 119 lg 3 kohaselt välistatud, sest kostja oli läbi käimasoleva kohtumenetluse vara tagasivõimise alustest teadlik ja tal oli võimalik kinnistu mõttelise osa sundenampakkumist vältida. Hageja on seisukohal, et hagi tuleb seega rahuldada järgmistes nõuetes: 1) Tunnistada kehtetuks AS V ja K AS vahel 31.03.2005 sõlmitud kinnistu müügileping ja välja mõista K AS-ilt V AS (pankrotis) kasuks tagasivõidetud tehingu alusel saadu väärtus summas 19 800 000 krooni. 2) Välja mõista K AS-ilt V AS (pankrotis) kasuks 11 120 000 krooni, mis on kasu, mida K AS on saanud temale kuulunud Tuukri tn 1 a kinnistu omamisel ja panna menetluskulud kostja kanda. Kostja kokkuvõtvad seisukohad Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja poolt hagi aluse ja eseme korduv muutmine käesolevas tsiviilasjas toimunud kujul ei ole lubatav. Müügitehingu kehtetuks tunnistamiseks PaS § 110 lg 1 p 3 alusel tuleb tuvastada, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ja ka tehingu teine pool peab ka teadma, et tehinguga kahjustatakse müüja võlausaldajate huve. Käesolevas asjas peab hageja võlausaldajate huvide kahjustamiseks asjaolu, et kinnistu müüdi alla selle tegeliku väärtuse. Leian, et tsiviilasjas kogutud tõendid – eelkõige kostja poolt esitatud kaks ekspertiisi ning kohtu määruse alusel teostatud ekspertiis – kinnitavad, et kinnistu müüdi hinnaga, mis vastas tehingu tegemise ajal asja turuhinnale. Tehingu teine pool, ehk ostja, ei saanud teistsugust hinda ette näha ega arvata, et sellise hinna ( 22 000 000 krooni) tasumisel saab müüja või tema võlausaldajad kuidagi kahjustatud. Leian, et asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamine tehingu tagasivõitmise sätete alusel ei ole võimalik. Riigikohtu praktika on andnud asjaõiguslepingu tühistamise ja kehtetuks tunnistamise osas hinnangu, et üldjuhul asja käsutus ei saa olla tühine ega kehtetu. Hageja on esitanud nõude asja väärtuse hüvitamiseks koos viljade ja muu kasuga PaS § 119 alusel. Kostja viitab veelkord PaS § 119 lg 4, mille kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel võlgnikule üle antu tuleb viimasel tagastada. Käesoleval juhul on kostja hagejale kinnistu müügitehingu alusel maksnud 22 000 000 krooni ning see tuleb hagi rahuldamise korral kostjale tagastada. Samuti viitan PaS § 119 lg 3, mille kohaselt peab tagasivõidetud tehingu alusel saadu väljaandmise võimatuse korral teine poole selle väärtuse hüvitama vaid juhul, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Väidan esmalt, et tagasivõitmise aluseid käesoleval juhul ei ole ja juhul, kui kohus leiab, et need siiski
esinevad, siis kostja ei olnud nendest teadlik – hageja tellis enne müügitehingu tegemist ekspertiisi kinnistu väärtuse hindamiseks ning müüs kinnistu sellest lähtuvalt. Kostja ei saanud teada ega pidanud teadma, et aastaid hiljem võib erinevate ekspertide hinnang asja väärtusele vähestes piirides erineda. Kostja leiab, et kohtu poolt määratud eksperthinnang on ligilähedane väärtusele, mis on määratud 5 aastat tagasi tehingu tegemise ajal antud ekspertide arvamusele. Hageja hinnang, et kinnistu väärtus oli tegelikult 50 – 75 000 000 krooni, on ümber lükatud ja ei vasta tõele. Seega palub kostja jätta AS V (pankrotis) hagi K AS vastu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära poolte esindajate seletused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. PankrS § 55 lg 3 p 1 kohaselt selgitab haldur välja võlausaldajate nõuded, valitseb pankrotivara, korraldab selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise. Üheks pankrotivara moodustamise viisiks on vara tagasivõitmine. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus pankrotiseaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Pankrotiseaduse § 110 lg 1 p 3 järgi tunnistatakse kehtetuks tehing, mis oli tehtud kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 1 p 4 järgi tunnistatakse kehtetuks tehing, mis oli tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. PankrS § 110 lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Harju Maakohtu 16.11.2006 otsusega tsiviilasjas 2-0632310 on kuulutatud välja AS V pankrot ning nimetatud pankrotihalduriks Peep L . Samuti ei ole vaidlust selles, et AS V kui Müüja ning K AS kui Ostja vahel on 31.03.2005 sõlmitud kinnistu müügileping, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise kokkulepe, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping (edaspidi Leping), millega AS V müüs K AS-le Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr xxx sisse kantud kinnistu katastritunnusega xxx, sihtotstarbega ärimaa, pindalaga 3682 m2, asukohaga Tallinna linn, xxx. Lisaks ei ole vaidlust selles, et müügihind on kostja poolt tasutud vastavalt lepingule.
Pooled vaidlevad selle üle, kas 31.03.2005 sõlmitud kinnistu müügilepingu saab kehtetuks tunnistada. Lisaks on vaidlus selles, kas antud tehinguga kahjustati hageja võlausaldajate huve ning kas tehing tehti võlgniku lähikondsega. Esmalt võtab kohus seisukoha selles, kas 31.03.2005 sõlmitud kinnistu müügilepingu saab kehtetuks tunnistada. Pankrotiseaduse § 110 lg 1 p 3 järgi tunnistatakse kehtetuks tehing, mis oli tehtud kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Seega on vajalik kindlaks teha, kas eeldused PankrS § 110 lg 1 p 3 kohaldamiseks on täidetud. Kuivõrd 02.11.2006 esitas hageja kohtule avalduse pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks ning vaidlusalune leping sõlmiti 31.03.2005, on leping sõlmitud kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, mistõttu leiab kohus, et esimene eeldus on täidetud. Järgnevalt on vajalik tuvastada, kas võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Võlgniku lähikondsed määratakse PankrS § 117 kohaselt. PankrS § 117 lg 2 p 1 järgi on juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed juriidilise isiku juhtorgani liige ning p 6 järgi ka juhtorgani liikme PankrS § 117 lg-s 1 loetletud lähikondsed. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et lepingu sõlmimisel kostjat esindanud OV oli kostja juhatuse liige ja aktsionär. Samas on RV samaaegselt nii kostja kui hageja nõukogu liige ning AV hageja nõukogu liige ja aktsionär. Lisaks oli LP nii hageja kui kostja nõukogu liige. Perioodil 23.12.1999 05.01.2004 oli AS V (pankrotis) juhatuse liige TP. OK oli hageja nõukogu liige ning on praegu kostja nõukogu liige. Kohus leiab, et lähikondsuse hindamise oluliseks kriteeriumiks on juhtorganite liikmete täielik või osaline kattumine. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja näol on tegemist hageja lähikondsega PankrS § 117 lg 2 mõttes. Kuigi võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve, on Riigikohus otsuses nr 3-2-1-115-07 jõudnud seisukohale, et ainuüksi asjaolu, et makse tehti lähikondsele, ei anna veel alust järelduseks, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on asjaoluna kindlaks tehtud. Riigikohus on leidnud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist näiteks siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Kui hageja suudab tõendada, et teine pool oli teadlik võlgnikku ähvardavast maksejõuetusest, on üldjuhul ka selge, et ta oli teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve. Kohtule esitatud Maksu- ja Tolliameti korraldusega revisjoni alustamiseks, revisjoniaktiga ja maksuotsusega on tõendatud, et kinnistu võõrandati ajal, mil AS-il V oli ca 6 miljoni krooni suuruse maksunõude täitmise kohustus. Kinnistu võõrandamisega muutus maksunõude täitmine võimatuks, kuna äriühingu tegevuseks vajaminev vara võõrandati. Seega nõustub kohus hageja seisukohaga, et AS V võõrandas ainsa likviidse ja püsivat (üüri)tulu tootva kinnistu kostjale just teiste võlausaldajate kahjustamiseks ja enda varatuks muutmiseks. Samuti on Riigikohus rõhutanud, et hageja huvide kahjustamisega võiks olla ka tegemist siis, kui kinnisasi müüdi alla turuhinna. Praegusel juhul on ekspertiisiaktiga tuvastanud, et kinnisasja müügihind oli seisuga 31.03.2005 31 640 000 krooni. Kinnistu aga müüdi hinnaga 22 000 000 krooni. Sellest asjaolust tulenevalt on kohus seisukohal, et kinnisasi müüdi alla turuhinna, millega kahjustati hageja huvisid. Seega on
täidetud ka teine eeldus, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Lisaks on oluline kindlaks teha, kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Kuivõrd hageja ja kostja juhtorganite liikmed olid lähikondsed, pidi kostja olema teadlik maksunõude olemasolust ning ühe võlausaldaja (Eesti Vabariigi läbi Maksu- ja Tolliameti) huvide kahjustamisest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et eeldused PankrS § 110 lg 1 p 3 kohaldamiseks on täidetud, mistõttu kuulub 31.03.2005 sõlmitud leping PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel kehtetuks tunnistamisele. PankrS § 119 lg 1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. PankrS § 119 lg 2 kohaselt peab PankrS § 119 lg-s 1 nimetatud juhul teine pool, kes tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest teadis või pidi teadma, hüvitama ka tema süü tõttu tagasivõidetust saamata jäänud kasu, mida ta oleks võinud saada korrapärase majandamise reegleid järgides. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kuivõrd 19.11.2009 võõrandati täitemenetluse raames enampakkumisel K AS-ile kuulunud xxx kinnistu xx xsuurune mõtteline osa AS-le M , peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Eelpooltooduga leidis tuvastamist, et kostja pidi olema teadlik tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest, mistõttu on põhjendatud, et teine pool peab hüvitama saadu väärtuse. Hageja leiab, et kostjal tuleb hagejale hüvitada xxx kinnistu xxxsuuruse mõttelise osa väärtus. Hageja leiab, et kostjale kuulunud kinnistu mõttelise osa väärtus on minimaalselt 19 800 000 krooni. Hageja lähtub hinna määramisel 19.11.2009 toimunud kohtutäitur Priit P poolt läbiviidud avalikul suulisel kordusenampakkumisel olnud kinnistu alghinnast. Seega leiab kohus, et põhjendatud on K AS-ilt välja mõista V AS (pankrotis) kasuks tagasivõidetud tehingu alusel saadu väärtus summas 19 800 000 krooni. 03.04.2009 esitas hageja kohtule nõude laiendamise. Kostja vaidles nimetatud nõudele vastu leides, et üle 11 miljoni kroonise nõudega hagi täiendamine ei ole nõude laiendamine, kuna see on liiga olulises ulatuses hagi muutmine. Järgnevalt võtabki kohus seisukoha selles, kas tegemist on hagi muutmisega ning kas on põhjendatud K AS-ilt välja mõista kasu, mida K AS on saanud temale kuulunud Tuukri tn 1 a kinnistu omamisel summas 11 120 000 krooni. TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Riigikohus on oma määruses nr 32-1-48-08 seisukohal, et kuigi TsMS § 376 lg 5 p 2 järgi ei loeta hagi muutmiseks nõude suurendamist ega laiendamist, on kolleegiumi arvates selle sätte mõtteks lubada siiski üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes. Seega nõustub kohus kostja seisukohaga, et 11 miljoni kroonise nõudega hagi täiendamine on liiga olulises ulatuses hagi muutmine, mistõttu ei saa hageja kohtu arvates oma nõuet laiendada sel määral, nagu hageja seda tegi. TsMS § 376 lg 1 kohaselt võib
hageja pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja ei ole nõusolekut hagi muutmiseks andnud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt nõustub kohus hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. Kohus leiab, et hageja ei ole mõjuvat põhjust hagi muutmiseks kohtule esitanud. Üksnes väide, et hagejal on alust arvata, et kostja on alates 31.03.2005 tehingu sõlmimisest saanud xxxkinnistu kasutamisest tulu, eelkõige üüri- või renditulu, ei ole aluseks nõude laiendamiseks, kuivõrd kohus on seisukohal, et hageja oleks saanud antud nõude esitada ka esialgses hagis. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta hagi kasu väljamõistmise nõude osas rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seoses hagi osalise rahuldamisega, peab kohus õiglaseks jätta menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga 79 % ulatuses kostja kanda ja 21 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Lukiina Vismann Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.