Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.05.2010, Tallinn
Tsiviilasja number
2-06-603
Tsiviilasi
OÜ Nurme Invest hagi Tallinna ja Harjumaa kohtutäituri Arvi Pinki vastu õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju suuruses 279 500 krooni sisse nõudmiseks
Tsiviilasja hind
279 500 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.09.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Nurme Invest apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
26.04.2010
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant OÜ Nurme Invest (registrikood 10910341, asukoht Pärnu mnt 376-3 Tallinnas), esindaja adv Indrek Leppik Vastustaja Tallinna ja Harjumaa kohtutäitur Arvi Pink (asukoht Tartu mnt 31 Tallinnas), esindaja adv Äili Rodi
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 30.09.2009 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.04.01.2006 esitas OÜ Nurme Invest (edaspidi hageja, apellant) hagi Harju Maakohtusse kohtutäitur Arvi Pinki (edaspidi kostja, vastustaja) vastu õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju suuruses 279 500 krooni väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt korraldas kostja 17.02.2004 avaliku suulise enampakkumise Tallinnas Xxxxxxx xx asuva ehitise (vallasasja) müümiseks. Enampakkumise alghinnaks oli 205 000 krooni. Hageja osales enampakkumisel ning pakkus kõrgeima ostuhinna – 900 000 krooni. Hageja tasus kohtutäituri ametialasele arvelduskontole enne enampakkumist tagatisraha suuruses 20 500 krooni ja koheselt pärast enampakkumise lõppu täiendavalt ostuhinna osaliselt summas 279 500 krooni. Seega oli hageja tasunud kokku 300 000 krooni ehk 1/3 pakutud ostuhinnast.
3.Hagejal puudusid endal rahalised vahendid kogu ostuhinna tasumiseks. Samas olid hagejal sõlmitud objekti ostu finantseerimiseks kokkulepped kolmandate isikutega, kes pidid objekti omandamise järel koos hagejaga asuma ühiselt äriplaani ellu viima. Hagejale ootamatult ei täitnud kolmandad isikud kokkuleppeid ega kandnud vajalikke rahasummasid üle. Hageja esitas 20.02.2004 ja 23.02.2004 kostjale taotlused maksetähtaja pikendamiseks. Kuna kostja taotlustele ei vastanud, pöördus hageja 01.03.2004 avaldusega uuesti kostja poole, paludes tal vastata esitatud taotlusele sisuliselt ning kinnitades ühtlasi valmisolekut esitada maksetähtaja pikendamiseks esineva mõjuva põhjuse tõendamiseks omapoolseid täiendavaid selgitusi ja tõendeid. Samuti palus hageja avalduses, et juhul, kui kohtutäitur leiab, et hagejal puuduvad mõjuvad põhjused maksetähtaja pikendamise taotlemiseks, tagastada talle 279 500 krooni.
4.03.03.2004 teatas kohtutäitur hagejale, et vastavalt tsiviiltäitemenetluses kehtivale formaliseerituse printsiibile puudub kohtutäituril õigus hinnata tõendeid ja ühtlasi ka võimalus maksetähtaega pikendada. Alles kohtutäituri 23.03.2004 vastusest hageja esindaja järelepärimisele selgus, et täitur oli tegelikult juba 26.02.2004 kandnud hageja poolt täituri arvelduskontole tasutud 300 000 krooni üle riigieelarvesse.
5.Vastavalt 01.01.2006 jõustunud kohtutäituri seaduse (KTS) § 6 lg-le 3 vastutab kohtutäitur kui avaliku võimu kandja riigivastutuse seaduses (RVS) sätestatud alustel ja ulatuses. Viidatud sätte teise lause kohaselt vaadatakse kohtutäituri vastu esitatud
kahju hüvitamise nõue läbi hagimenetluses maakohtus. RVS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Hageja on teinud kõik endast oleneva, vältimaks tasutud ostuhinna osa 279 000 krooni kandmist riigieelarvesse.
6.Riigikohus on määruses nr 3-3-4-1-04 asunud seisukohale, et kuni 31.12.2005 kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 77 lg 1 alusel kohtutäituri tegevuse üldkohtus vaidlustamata jätmine ei takista kahju hüvitamise kaebuse lahendamist halduskohtus. Halduskohus peab seejuures otsustama, kas kohtutäituri tegevus on olnud õigusvastane. Hageja on seisukohal, et sama põhimõte kehtib ka kohtutäituri vastu esitatud kahjuhüvitushagi läbivaatamisel maakohtus.
7.Kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 kohaselt ei kantud tähtaegselt kogu ostuhinna tasumata jätmise korral parima pakkumise teinud isiku poolt tasutud raha riigieelarvesse mitte igal juhul, vaid üksnes siis, kui pakkujal ei olnud tähtaegse mittetasumise õigustamiseks mõjuvaid põhjuseid. Antud juhul oleks kohtutäitur pidanud hageja poolt 20.02.2004 esitatud avalduse sisuliselt lahendama ja otsustama, kas hagejal olid mõjuvad põhjused maksetähtaja pikendamise taotlemiseks või mitte. Juhul, kui kohtutäituril oleks tekkinud põhjuse tõendamise osas küsimusi, oleks ta pidanud tegema hagejale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ja/või põhistusi. Kohtutäitur nimetatut ei teinud, jättes hageja avalduse sisuliselt lahendamata. Samuti ei teavitanud kohtutäitur hagejat mõistliku aja jooksul avalduse edasisest saatusest.
8.Kohtutäituri väide nagu puuduks temal formaliseerituse printsiibist tulenevalt õigus hinnata tõendeid ja seetõttu ka võimalus maksetähtaega pikendada, ei ole kooskõlas seadusandlusega. Tsiviiltäitemenetluses kehtiv formaliseerituse printsiip ei ole absoluutne ning teatud juhtudel on kohtutäitur kohustatud ka langetama sisulisi otsuseid, mis nõuavad asjaolude ja tõendite hindamist. Riigikohtus tsiviilasjas nr 3-21-104-04 asus seisukohale, et kohtutäituril on kohustus kaaluda menetluse peatamise võimalikkust.
9.Juhul, kui nõustuda kohtutäituri väitega tõendite hindamise ja maksetähtaja pikendamise võimatusest, tähendaks see kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg-s 5 sätestatud mõjuvatele põhjustele suunava viite rakendamise absoluutset võimatust või siis seda, et kohtutäitur peab kõikide maksetähtaja pikendamiseks esitatud taotluste osas rakendama üksnes formaalset kontrolli – st kui on esitatud tähtaja pikendamise taotlus, siis selle ka rahuldama. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et kohtutäituri toiming, mis seisnes hageja 20.02.2004 esitatud avalduse mittelahendamises, on õigusvastane.
10.Kohtutäitur on hageja poolt temale tasutud raha - tagatisraha summas 20 500 krooni ja ostuhinna osa summas 279 500 krooni - riigieelarvesse tasumisel juhindunud kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg-st 5, mille kohaselt juhul, kui ostja ei tasu mõjuvate põhjusteta määratud tähtajaks ostuhinda, ei tagastata temale tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse. Kuna kohtutäiturile oli esitatud avaldus maksetähtaja pikendamiseks, oli TMS § 641 lg-s 5 nimetatud ostuhinna osa riigieelarvesse kandmise teostamise kohustuslikuks eeltingimuseks nimetatud avalduse sisuline lahendamine. Ostuhinna riigieelarvesse kandmine oli seaduse kohaselt lubatud üksnes juhul, kui ostjal ei olnud maksetähtaja rikkumiseks mõjuvaid põhjuseid. Antud juhul kohtutäitur aga ei hinnanudki hageja poolt esitatud põhjuseid, väites, et kohtutäitur ei saagi neid põhjuseid hinnata. Seega ei olnud kohtutäitur enne raha riigieelarvesse kandmist täitnud TMS § 641 lg 5 kohaldamise
obligatoorset tingimust – maksetähtaja pikendamiseks mõjuvate põhjuste puudumise tuvastamist, mistõttu kõnealune kohtutäituri toiming on õigusvastane.
11.Juhul, kui kohus leiab, et kohtutäituril oli õigus hageja poolt makstud raha TMS § 641 lg 5 alusel riigieelarvesse kanda ka ilma maksetähtaja pikendamiseks esitatud avalduse sisulise lahendamiseta, palub hageja tunnistada kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 põhiseadusevastaseks osas, mis võimaldas kanda riigieelarvesse ka tagatisraha ületava summa, jätta nimetatud õigusnorm käesoleva tsiviilasja lahendamisel kohaldamata ja algatada selle põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
12.Viidatud õigusnorm oli ebaproportsionaalne, kuna see kitsendas isikute põhiõigusi ja vabadusi oluliselt rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgi saavutamiseks vajalik oli. Õigusnormi eesmärgi saavutamiseks ei olnud vajalik rakendada eraõigusliku isiku suhtes niivõrd intensiivset sanktsiooni. Põhiseaduse (PS) §-st 11 tuleneb nõue, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.
13.Enampakkumisel osalemiseks on osaleja kohustatud tasuma tagatisraha. Kehtinud TMS § 64 lg 2 kohaselt oli tagatisraha suuruseks 10% müüdava vara alghinnast. Alghinnaks on arestimisaktis märgitud hind (TMS § 64 lg 1). Vara arestimishinna määras võlgniku ja sissenõudja kokkuleppe puudumisel TMS § 51 lg 1 kohaselt kohtutäitur, lähtudes vara kohalikust keskmisest müügihinnast. Seega, eelduslikult on vara alghinnaks selle kohalik keskmine müügihind. Järelikult on tagatisraha suuruseks 10% vara kohalikust keskmisest müügihinnast.
14.Hageja leiab, et normi legitiimse eesmärgi saavutamiseks oli piisavaks õiguslikuks mehhanismiks 10% vara turuväärtuse suurusele vastava rahasumma (tagatisraha) kaotuse võimalus, mis tagas normi legitiimse eesmärgi – ilma reaalse täitmise soovi või võimalusega pakkumiste mittetegemise. Ka antud vaidluses oli tagatisraha suuruseks 20 500 krooni ehk piisavas suuruses summa, et välistada ilma tegeliku ostusoovi või -võimalusteta ostupakkumiste tegemine. Juhul, kui seadusandja pidas silmas olukorda, kus enampakkumisel müüakse suhteliselt väikese väärtusega vallasvara, mille puhul alghinnast 10% suurune tagatisraha ei pruugi olla piisavaks materiaalseks stiimuliks, et kindlustada lepingu sõlmimine parima pakkumise teinud isikuga, oleks seadusandja võinud sätestada enampakkumisel müüdava vara alghinnale ülempiiri, millest alates oleks parima pakkumise teinud isik kaotanud üksnes tagatisraha.
15.01.01.2006 jõustunud uus täitemenetluse seadustik enam seni kehtinud TMS § 641 lg-s 5 sätestatud sanktsiooni ette ei näe. Kehtiva TMS § 100 lg 4 kohaselt kaotab ostja ostuhinna tervikuna tasumata jätmisel üksnes tema poolt tasutud tagatisraha (10% alghinnast), mis kantakse riigieelarvesse. Juba tasutud ostuhinna osa kandmist riigieelarvesse uus TMS ette ei näe. Seega on seadusandja ka ise leidnud, et varem kehtinud TMS § 641 lg 5 tõi kaasa isiku põhiõiguste ulatuslikuma riive, kui sätte eesmärk seda võimaldas.
16.Oma majanduslikult olemuselt oli kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg-s 5 sätestatud regulatsioon sarnane eraõiguslikes suhetes kasutatava leppetrahvi kokkuleppe toimega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Samas on leppetrahvi üheks eesmärgiks ka kahjustatud poolele kohustuse rikkumisest tekitatud kahjude hüvitamine ning leppetrahv ei saa olla võlausaldaja iseseisva rikastumise allikaks.
VÕS § 162 lg 1 annab kohtule võimaluse ebamõistlikult suurt leppetrahvi vähendada. Ka enne VÕS-i kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 194 lg 1 sätestas, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on kreeditori kahjudega võrreldes ülemäära suur, on kohtul õigus leppetrahvi vähendada. Reeglina on kinnisasjade ja ehitiste kui vallasasjade puhul müügilepingutes sätestatud leppetrahvi suuruseks 10% kokkulepitud objekti hinnast. Seda ületavat leppetrahvi summat lepitakse kokku haruharva, pigem kasutatakse väiksemaid leppetrahve.
17.Enne 01.01.2006 kehtinud TMS-s puudus õiguslik regulatsioon, mis võimaldaks analoogiliselt eraõigusega ebaproportsionaalselt suurt rahalist sanktsiooni vähendada. Kehtinud TMS § 641 lg 5 ei teinud vahet, kas ostja poolt on tasutud kohtutäiturile kolmandik ostuhinnast või nt 99% ostuhinnast, mõlemal juhul pidi ta kaotama kogu tema poolt sissemakstud rahasumma. Ebaproportsionaalselt suur rahaline sanktsioon ei taganud mitte ühelegi õigussuhtes osalejale kohustuse võimaliku rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Ostja poolt sissemakstud raha läks TMS § 641 lg 5 alusel riigi eelarvesse, kuigi riik ei ole täitemenetluses osaline ning riigil puuduvad seoses täitemenetluse läbiviimisega kahjud ja/või kulutused. Sisuliselt nägi TMS § 641 lg 5 ette riigi alusetu rikastumise eraõigusliku isiku arvel ebaproportsionaalselt suure varalise sanktsiooni sätestamise kaudu. Riigi rikastumine eraõiguslikele isikutele ebaproportsionaalselt suurte sanktsioonide kehtestamise kaudu ei ole õigusriigile kohane käitumine.
18.Lisaks ebaproportsionaalsusele sätestas TMS § 641 lg 5 ka täitemenetluses vara omandada soovivate isikute põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise. Kui ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlikku põhjust ei ole, on tegemist meelevaldse ebavõrdse kohtlemisega, mis on vastuolus PS § 12 lg 1 esimese lausega. TMS § 641 lg 5 kehtis üksnes olukorras, kus täitemenetluses müüdi enampakkumisel vallasasju (sealhulgas ka kinnistamata maal paiknevaid ehitisi ja rajatisi). Kui täitemenetluses müüdi kinnisvara, kaotas parima pakkumise teinud isik, kes ei tasunud kogu ostuhinda, TMS § 6438 lg 2 alusel üksnes tagatisraha, mitte aga juba tasutud ostuhinna osa. Põhjendamatu on kohelda enampakkumisel osalevaid ja parima pakkumise teinud isikuid kogu ostuhinna mittetasumisel rakendatavate sanktsioonide osas niivõrd kardinaalselt erinevalt. Asjaolu, et ühel juhul müüakse enampakkumisel kinnisasja ja teisel juhul vallasasjaks olevat ehitist, ei saa olla sanktsioonide mitmekordistamiseks mõistlik põhjus. Ka antud situatsioonis oli enampakkumise objektiks kinnistamata maal asuv korterelamu, mida seadusandja on üksnes tinglikult ja ajutiselt (omandireformi lõppemiseni) lugenud vallasasjaks. Oma majandusliku olemuse ja väärtuse poolest on ka kinnistamata maal asuv hoone pigem kinnis- kui vallasasi.
19.TMS § 641 lg 5 on vastuolus PS §-dega 11 ja 12 ning nimetatud norm ei saa kuuluda käesolevas kohtuasjas kohaldamisele. Kuna kohtutäituri vaidlustatud tegevust raha ülekandmisel riigieelarvesse ei saa põhjendada põhiseadusevastase ja kohaldamisele mittekuuluva õigusnormiga, on õigusvastane ka kohtutäituri tegevus, mis seisnes hageja poolt tasutud 279 500 krooni ülekandmises riigieelarvesse.
20.Hagejale tekitatud kahju kuulub hüvitamisele ka juhul, kui kohus ei tuvasta kohtutäituri toimingute õigusvastasust ega kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 põhiseadusevastasust. RVS § 16 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või –vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Seega, isegi kui kohus peaks leidma, et kostja toimingud ei ole õigusvastased ning kehtinud TMS § 641 lg 5 ei ole vastuolus PS §-dega 11 ja 12, on nimetatud sätte alusel tehtud toimingud ometigi hageja põhiõigusi ja –vabadusi erakordselt piiravad ning nendega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele RVS § 16 lg 1 alusel.
21.Kostja toimingud, mis seisnesid hageja taotluse ostuhinna tasumata osa maksmise tähtaja pikendamiseks sisulises mittelahendamises ja hageja poolt tasutud ostuhinna osa kandmises riigieelarvesse, on õigusvastased. Kostja tekitas hagejale kahju 279 500 krooni ulatuses. Tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja poolt läbi viidud toimingutega. Hageja on seisukohal, et kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5, millele kostja oma toimingute tegemisel on tuginenud, on vastuolus PS-ga. Kostja toimingud rikuvad PS §-des 12, 31 ja 32 sätestatud põhiõigusi (ebavõrdse kohtlemise keeld, omandi puutumatus ja ettevõtlusvabadus) ning ei ole kooskõlas PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Hagejal on olemas õiguslik huvi kohtutäituri tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna ta on seisukohal, et kohtutäituri tegevuse tagajärjel on temale tekkinud varaline kahju. Hageja on rakendanud ennetavaid abinõusid kahju tekkimise vältimiseks.
22.Kohtutäituri tasu seaduse (KTtS) § 6 lg 2 sätestab, et riik ei vastuta kohtutäituri tekitatud kahju eest. Sama sätte lg 3 kohaselt vastutab kohtutäitur kui avaliku võimu kandja RVS-s sätestatud alustel ja ulatuses. Kahju hüvitamise nõue vaadatakse läbi hagimenetluses maakohtus. Seega on alusetud kostja väited, et kohtutäituri vastu ei saa esitada kahju hüvitamise nõuet tsiviilkohtusse. Kahju hüvitamise nõudele ei pea eelnema eraldi toimingute vaidlustamine.
23.Kohtutäituri otsustused ja toimingud on üldjuhul materiaalses mõttes haldusaktid ja toimingud. Seega hõlmab kahju hüvitamise nõue endas ka hinnangu andmist kohtutäituri poolt tehtud toimingule või haldusaktile. Tsiviilkohus saab hinnata hagi aluseks olevat kohtutäiturile kantud enampakkumise ostusumma riigieelarvesse kandmise õiguspärasust. Kui avaliku võimu kandja (kohtutäitur) tegutses PS-ga vastuolus oleva seaduse alusel, on hageja nõue põhjendatud ka ilma eraldi kohtutäituri toiminguid vaidlustamata. Tsiviilkohus saab antud asja läbivaatamisel hinnata, kas kohtutäituri tegevuse õiguslikuks aluseks olnud seadus oli kooskõlas PS-ga.
24.Kohtutäituri poolt rakendatud TMS § 641 lg 5 kohaldamisel on hagejal õigus esitada taotlus normi PS-ga kooskõla kontrollimiseks. Olenemata asjaolust, kas avalikõiguslikke ülesandeid täidab riigiorganisatsiooni kuuluv haldusorgan või need ülesanded on delegeeritud eraõiguslikule isikule, võib isik nõuda kohtuasja lahendamisel individuaalset normikontrolli asjassepuutuva ja vaidluses kohaldamisele kuuluva sätte osas. PS § 15 esimese lõike teine lause kaitseb ka seadusandja ja õigusakti välja andnud asutuse tegevuse eest. Isikul on õigus konkreetsele normikontrollile selles kohtus, kes vaatab läbi tema kohtuasja. Pooled ei vaidle selle üle, et antud asjas kuulub kohaldamisele TMS § 641 lg 5. Just see säte oli õiguslikuks aluseks kohtutäituri poolt rahasumma riigieelarvesse kandmisel. Seega on antud vaidluses asjakohane kontrollida vastava normi kooskõla PS-ga.
25.TMS § 641 lg 5 kehtestab avalik-õigusliku trahvi, mille suurus on määratlemata ja trahvi määramiseks puudub õiglane menetlus. Sisuliselt on tegemist kindlatel seaduses sätestatud tingimustel tekkiva avalik-õigusliku rahalise kohustusega. Kohtutäitur sanktsioneerib täitemenetluses kogu ostuhinna tähtaegse tasumata jätmise ja kannab kogu ostja poolt tasutud summa riigieelarvesse. Hageja hinnangul on see vastav PS §-s 113 määratletud trahvi tunnustele. Trahv on rahaline karistus, mille eesmärgiks on sundida isikut lõpetama seadusevastane käitumine ja hoidma õiguserikkujat ja teisi isikuid uute õiguserikkumiste toimepanemisest tulevikus. Trahvi eesmärgi tõttu on nõutav, et selle suurus vastaks õiguserikkuja tegevuse raskusele, süü vormile jne. Oluline on trahvi puhul, et konkreetse karistuse määra üle otsustamise õigus peab olema asja lahendaval isikul.
26.TMS § 641 lg 5 ei taga trahvi määrajale õigust otsustada isiku teo raskuse ja süü vormi üle. Samuti puudub õiglane menetlus, mis eelneks trahvi määramisele. Riigil on PS §
14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane. Muu hulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Antud juhul ei ole trahvi määramise menetluses võimalike suurte rahaliste sanktsioonide realiseerimisel isikul esitada oma seisukohta ega menetluslikke vastuväiteid isegi süü puudumise korral.
27.Selgelt ebaproportsionaalne on ka põhimõte, et olenemata sellest, kas ostja on tasunud pool ostusummast või 95% ostusummast, kantakse kogu tasutud osa riigieelarvesse. Seega isikut, kes on tasunud ostusummast rohkem, karistatakse ka proportsionaalselt suurema trahviga. Ka on trahvisumma määratlemata, kujunedes läbi enampakkumise eseme hinna ja ostja poolt enne ostuhinna tasumise tähtaja lõppu tasutud ostuhinna osa suuruse. Sellega rikutakse avalik õigusliku kohustuse suuruse määratletuse põhimõtet.
28.TMS § 641 lg 5 on vastuolus ka PS §-des 3, 10, 13 ja 14 sätestatuga nende koostoimes, kuna karistusvõim on antud eraõiguslikule isikule, so kohtutäiturile. Kostja vastuväited
29.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt oli kohtutäituri korraldatud avaliku suulise enampakkumise alghinnaks 205 000 krooni. Enampakkumise võitis kõrgeima pakkumise teinud hageja, pakkudes ostuhinnaks 900 000 krooni. TMS § 641 lg 1 kohaselt loetakse vara müüduks isikule, kes pakkus kõrgeima hinna. TMS § 641 lg 2 kohaselt on ostja kohustatud pärast enampakkumise lõppemist viivitamata tasuma vähemalt kolmandiku tema pakutud hinnast; lg 3 kohaselt on ostja aga kohustatud viie päeva jooksul pärast enampakkumist tasuma kohtutäituri ametialasele arveldusarvele kogu ostuhinna.
30.Enampakkumisel osalemiseks tasus hageja kohtutäituri ametialasele arveldusarvele tagatisraha 20 500 krooni ja enampakkumise lõppedes koheselt 1/3 ostuhinnast 279 500 krooni. Kogu ostuhinna pidi hageja tasuma viie päeva jooksul, seega hiljemalt 22.02.2004. Kuna hageja jättis kogu ostuhinna tähtaegselt tasumata. kandis kohtutäitur 26.02.2004 tagatisraha ja osa ostuhinnast, kokku 300 000 krooni riigieelarvesse. Hageja poolt tasutud 1/3 ostuhinna riigieelarvesse kandmisel tegutses kohtutäitur seaduse kohaselt. TMS § 641 lg 5 sätestab, et kui ostja mõjuvate põhjusteta ei tasu määratud tähtajaks ostuhinda, ei tagastata tema tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse. TMS § 76 lg 1 kohaselt tuli võlgnikult saadud raha või vara müügist saadud raha kanda sissenõudjale üle raha saamisest alates viie tööpäeva jooksul, arvestades käesoleva seadustiku §-des 641, 6442, 6446 sätestatud erisusi. Seadusest tulenevalt oli kohtutäituril kohustus riigieelarvesse raha kandmiseks viie päeva jooksul.
31.Kohtutäituril puudus alus raha riigieelarvesse kandmata jätmiseks ja seaduse mittetäitmiseks. Hageja esitas kohtutäiturile 20.02.2004 taotluse maksetähtaja pikendamiseks kuni 23.02.2004 seoses raha laekumisega sellel päeval. Järgmine avaldus esitati hageja poolt 23.02.2004, mille kohaselt hageja garanteerib raha maksmise 01.03.2004. Veel ühe avalduse pealkirjaga maksetähtaja pikendamiseks või ostuhinna osa tagastamiseks esitas hageja 01.03.2004. Üheski nimetatud avalduses ei olnud esitatud arvestatavat põhjendust maksetähtaja pikendamiseks.
32.23.02.2004 väljastas kostja hagejale viimase suulisel nõudmisel tõendi, milles kinnitas, et hageja tegi enampakkumisel kõrgeima pakkumise ja kohtutäituri ametialasele arveldusarvele on ostja poolt kantud 300 000 krooni. Lisaks selgitas kohtutäitur, et ülejäänud ostusumma mittetasumisel 23.02.2004, ei tagastata tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse.
33.Kostja on arvamusel, et tegemist oli hageja ebaõnnestunud äriplaaniga, hagejal ei olnud ilmselt raha enampakkumisel omandatud vara ostmiseks pakutud ostuhinnaga.
See aga ei saa olla mõjuv põhjus, millest tulenevalt võiks kohtutäitur seaduses sätestatud maksetähtaega pikendada mitme nädala võrra. Kohtutäituril oli kohustus kanda riigile raha üle viie päeva jooksul, mida kohtutäitur ka neljandal päeval, so 26.02.2004, tegi, kuna hageja peale enampakkumise toimumist ettenähtud viie päeva jooksul kogu ostuhinda ei tasunud. Seega oli hagejal viie päeva asemel faktiliselt niigi üheksa päeva, et maksta kogu ettenähtud ostusumma, kuid raha ei laekunud ka siis.
34.Tsiviiltäitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, mistõttu kohtutäituril puudub õigus hinnata tõendeid, mida kohtutäitur hagejale ka selgitas. Määruses nr 3-2-1-10404 selgitab Riigikohus, et kohtutäitur peab kaaluma, kas esitatud kaebus takistab kohtuotsuse täitmist või mitte. Seejuures peab kohtutäitur lähtuma formaliseerituse põhimõttest. Kohtutäitur on kohustatud täitma jõustunud kohtuotsust ning mitte peatama selle täitmist põhjendamatult. Kohtutäituril puudub formaalne õigustus täitemenetluse peatamiseks. Kohtutäituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust. Hageja poolt viidatud lahend toetab kostja arvates antud vaidluses kohtutäituri tegevust ja õigustab kostja seisukohta, et kohtutäitur peab oma tegevuses lähtuma formaliseerituse põhimõttest.
35.Enampakkumisel saavad osaleda ja teha pakkumisi isikud olemasolevate rahaliste vahendite piires, mitte ei hakka peale pakkumisel kõrgema panuse tegemist raha saamise peale mõtlema. Selleks ongi seaduses sätestatud tähtajad ja sanktsioonid, et kaitsta võlgniku ja sissenõudja huve, et sundmüügi korral nõude täitmine ei veniks. Sundmüügi puhul on tegemist kiirmüügiga, mis on iseenesest võlgnikule kahjulik, mistõttu peab ka olema tagatud kiire ning kindel rahade laekumine. Raha puudumine ostjal, mida ta on taotlustes tõendanud, ei ole kohtutäituri arvates selline asjaolu, mis võimaldaks eirata riigipoolsete sanktsioonide rakendamist. Kohtutäituril tuleb oma tegevuses arvestada vastutusega riigi ees ning täita seadusest tulenevaid kohustusi. Kohtutäituri tegevus oli ülaltoodud põhjendustel igati õiguspärane.
36.Kahju nõudmise puhul RVS-s sätestatud alustel ja ulatuses peavad esinema kõik vastutuse alused: isiku õigusi on rikkunud avaliku võimu kandja oma tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; tegevuse õigusvastasus; kahju tekitamine; süü olemasolu; põhjuslik seos avaliku võimu kandja tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et tema taotluse mittelahendamine kohtutäituri poolt oli õigusvastane ja tõi kaasa kahju tekkimise, kuna kohtutäitur oleks pidanud hageja 26.02.2004 esitatud taotluse sisuliselt lahendama ja otsustama, kas hagejal olid mõjuvad põhjused maksetähtaja pikendamise taotlemisel või mitte ja vajadusel küsima täiendavaid tõendeid ja põhjendusi.
37.Enampakkumisel osalenu ei olnud kuni 01.01.2006 kehtinud TMS-i järgi täitemenetluse osaline ega võinud esitada kaebust kohtutäituri tegevuse peale. Enampakkumise ajal kehtinud TMS § 77 lg 1 kohaselt sai kohtutäituri tegevuse peale lahendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel esitada kaebuse võlgnik ja sissenõudja. Sama seaduse § 78 lg 2 alusel teiste isikute poolt avaldatud tsiviilõigusliku vaidluse vara kuuluvuse kohta, millele on pööratud sissenõue, vaatas läbi kohus. Hageja avaldused kohtutäiturile ostuhinna tasumise tähtaja pikendamiseks või talle makstud raha tagastamiseks, ei saanud menetluslikult mõjutada konkreetse täitemenetluse kulgu. Enampakkumise võitjale TMS maksetähtaja pikendamise õigust ette ei näinud, mistõttu sellist soovi/taotlust ei olnud võimalik menetluslikult ka kaitsta ega vaidlustada kohtutäituri tegevust keeldumisel pikendada maksetähtaega.
38.Kuivõrd kostjal enampakkumise võitjana puudus subjektiivne õigus kohtutäiturilt nõuda ostuhinna tasumise maksetähtaja pikendamist täitemenetluses, siis asjaolu, et kohtutäitur seda ei teinud, samuti ei vastanud hageja poolt soovitud viisil tema
kirjalikele avaldustele, ei riku ostja subjektiivseid õigusi täitemenetluses ning ei saa seetõttu kaasa tuua ka kahjulikku tagajärge. Hageja enda risk oli osaleda rahaliste vahenditeta enampakkumisel ja see võita. Seadus sätestab maksetähtajad, samuti saabuvad tagajärjed maksetähtaja mittejärgimisel.
39.Enampakkumise toimumisel selgitas kohtutäitur enampakkumisel osalejatele tagajärgi, et mis juhtub, kui ostja jätab tähtaegselt osa ostuhinnast või kogu ostuhinna tasumata. Sama selgitas kohtutäitur ka hageja seaduslikule esindajale nii suuliselt, kui viimane käis kohtutäituri büroos, kui ka telefoni teel. Hageja teadis ja pidi teadma, et kogu enampakkumise saavutatud tehingu edukaks lõpuleviimiseks tuleb ostuhind tasuda kohtutäiturile tähtaegselt, ilma viivitusteta.
40.Kohtutäituri poolt raha riigieelarvesse ülekandmine oli õiguspärane tegevus ning õiguspäraselt riikliku sanktsiooni kohaldamine ei ole õigusvastase tegevusega isikule kahju tekitamine. Kui hagejale on tema arvates kahju tekkinud, siis on ta seda endale ise teinud oma ebaadekvaatse tegevusega enampakkumisel. Hageja ise võttis endale riski jääda rahast ilma ning kui hageja loeb oma äririske enda kahjudeks, siis need ei ole sissenõutavad RVS-i alusel kohtutäiturilt.
41.Kehtiva TMS-i redaktsiooni § 100 lg 3 sätestab, et kui ostja rikub enampakkumisel ostetud asja eest ostuhinna või sellest 1/10 tasumise kohustust, pannakse asi kohe kordusenampakkumisele. Kohtutäitur teavitab enampakkumisest osavõtjaid kordusenampakkumise võimalusest enampakkumise lõpetamisel. Sel juhul ei ole kohtutäituril õigust asja alla hinnata. Sama sätte lg 4 kohaselt ei või esialgne ostja lg-s 3 nimetatud asjaoludel toimuval kordusenampakkumisel osaleda. Tema makstud tagatisraha ei tagastata ja see kantakse riigieelarvesse. Samuti peab ta tasuma tema pakutud hinna ning kordusenampakkumisel pakutud hinna vahe, kui kordusenampakkumisel pakutud hind on tema pakutud hinnast madalam. Kehtiva TMS § 100 lg 4 kohaselt ei ole muutunud olukord ostuhinna või sellest 1/10 tasumata jätnud ostjale kergemaks, vaid raskemaks, kuna ostja ei kaota sel juhul mitte ainult tagatisraha ja osa ostuhinda, nagu see oli sätestatud kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg-s 5, vaid maksab kinni ka esialgsel enampakkumisel ja kordusenampakkumisel tekkinud ostuhinna vahe, mis võib olla tunduvalt suurem. Antud täitemenetluse puhul oleks hageja pidanud uue seaduse valguses tasuma esialgse enampakkumise ja kordusenampakkumise vahe ~700 000 krooni + tagatisraha. Kehtiva TMS § 93 lg 1 kohaselt peab ostja tasuma ostuhinna kohe pärast enampakkumise lõppemist. Lg 2 sätestab, et kui ostuhind ületab 200 000 krooni, peab ostja kohe pärast enampakkumise lõppemist tasuma 1/10 ostuhinnast, ülejäänud hind tuleb tasuda 15 päeva jooksul.
42.Kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 2 kohaselt oli ostja kohustatud pärast enampakkumise lõppemist viivitamata tasuma vähemalt kolmandiku tema pakutud hinnast ja lg 3 kohaselt oli ostjal kohustus viie päeva jooksul pärast enampakkumist tasuma kogu ostuhinna. Sellest lähtuvalt on seadusandja ostja olukorda kergendanud ja pikendanud kehtivas seadustikus kogu ostuhinna tasumise tähtaega 5 päevalt 15 päevale.
43.Kostja on seisukohal, et enampakkumisel müüdud vara eest tähtaegselt tasumiseks sätestatud varaline sanktsioon ei olnud ebaproportsionaalselt suur, kuna seadusandja mõtteks on sellega nii võlgniku kui sissenõudja huvide kaitsmine ning ostuhinna tasumise tagamine, täitemenetluse efektiivne ja edukas läbiviimine.
44.Hageja märgib hagiavalduses, et lisaks ebaproportsionaalsusele sätestas TMS § 641 lg 5 ka täitemenetluses vara omandada soovivate isikute põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise, mis on ka vastuolus PS-ga. Hageja viitab olukorrale, kui täitemenetluses müüdi kinnisvara, kaotas parima pakkumise teinud isik, kes ei tasunud kogu ostuhinda TMS § 6438 lg 2 alusel üksnes tagatisraha, mitte aga juba tasutud ostuhinna osa. Kostja
arvates oli selline olukord tingitud asjaolust, et esialgu toimus vallasvara müük kordades suuremas ulatuses, kui seda oli kinnisasjade müük, samuti olid vallasasjade müügihinnad madalamad, kui kinnisasjadel. 2005. aastal oli tegemist juba olukorraga, kus kinnisvara osakaal oli vallasvarast suurem. Majanduse ja ühiskonna areng toob omakorda kaasa ka seaduste muutmise vajaduse, selleks muudeti ka TMS-i. Kehtiva TMS kohaselt nii vallasasjale kui kinnisasjale sissenõude pööramisel toimub enampakkumisel ostetud vara eest tasumine samadel alustel. Kehtiva TMS § 137 sätestab, et kinnisasjale sissenõude pööramisel kohaldatakse vastavaid vallasasjadele sissenõude pööramise sätteid, kui kinnisasjale sissenõude pööramise peatükist ei tule teisiti. Ülaltoodust tulenevalt puudub vajadus kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 PS-i vastaseks tunnistamiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
45.Hageja väidab, et TMS § 77 lg 1 alusel kohtutäituri tegevuse üldkohtus vaidlustamata jätmine ei takista hageja poolt esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamist üheaegselt nõudega tunnistada kohtutäituri tegevus PS-ga vastuolus oleva seaduse rakendamisel, õigusvastaseks. Kostja ei ole nõus sellise käsitlusega. Hageja nõue kohtutäituri vastu tugineb valdavalt väitele, et kohtutäituri poolt on rakendatud TMS-s sisalduvat õigusnormi, mis hageja arvates oli selle rakendamise ajal põhiseadusevastane ja see tuleks hageja taotluse alusel jätta käesoleva hagi lahendamisel kohaldamata ning mille osas tuleks esitada Riigikohtule taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse käigus õigusakti põhiseadusevastaseks tunnistamisel on tagajärjeks olukord, kus vaidlustatud üldakt on põhiseadusevastane alates kohtuotsuse jõustumisest. Alates põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu otsuse jõustumisest ei saa vaidlustatud õigusnormi enam rakendada. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu otsusel ei ole tagasiulatuvat jõudu, mistõttu ei saa sellele otsusele tuginedes tühistada varasemaid kohtutäituri toiminguid.
46.Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-64-04 ja nr 3-4-1-22-03 on kolleegium käsitlenud teemat põhiseadusevastaseks tunnistatud üld-ja üksikaktide kehtivusest ja nende alusel tehtud toimingute tagasitäitmisest ning nõudeõigusest sellele, mistõttu kostja on seisukohal, et põhiseadusevastaseks tunnistatud õigusaktide alusel üleantut on õigus tagasi nõuda vaid siis, kui vastavad kaebused on esitatud üldisi kaebetähtaegasid järgides. Seda käesoleval juhul üldse tehtud ei ole. Arvestades, et kaebused kohtutäituri tegevusele ja kahjunõuded alluvad maakohtutele, siis hinnates kaebe võimalusi seoses õigusakti põhiseadusevastaseks tunnistamisega teistmise korras tsiviilmenetluses nähtub, et teistmise aluseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 702 lg 2 p 7 järgi on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas tsiviilasjas. Sellist kohtulahendit ei ole ja vaidlus õigusakti põhiseadusevastaseks tunnistamiseks on algatatud üheaegselt kahjunõude esitamisega.
47.Need konkreetsed kohtutäituri toimingud, mida hageja peab õigusvastasteks, tuli hagejal vaidlustada kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 77 lg 1 kohaselt, kui tema õigusi oli kohtutäituri poolt rikutud. Hageja aga kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks kohtusse ei pöördunud. Selleks, et küsida kohtutäiturilt kahju hüvitamist konkreetse tegevuse tõttu, tuleb hagejal tõendada kõik kahju hüvitamise nõude lahendamiseks hageja poolt tõendamist vajavad tingimused. Kahju tekkimine hagejal, kohtutäituri õigusvastane tegu, põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja saabunud kahju vahel. Süü puudumist tõendab kohtutäitur.
48.Hageja on hagis väitnud, et kahju on tekkinud seetõttu, et kohtutäitur ei lahendanud tema avaldust ja kandis enampakkumisel hageja poolt tehtud sissemakse kehtinud
TMS § 641 lg 5 alusel riigituludesse, mida ta ei oleks tohtinud teha. Hagiavaldusest ei selgu, miks kohtutäituri väidetav avalduse mittelahendamine oli ebaõige, millist normi oli seejuures rikutud, miks ei võinud kohtutäitur kanda raha riigieelarvesse, miks oli kohtutäituri otsustus rakendada toimingu tegemise ajal kehtinud TMS § 641 lg 5 ebaõige.
49.TMS § 641 lg 5 kohaselt kui ostja mõjuvate põhjusteta ei tasu määratud tähtajaks ostuhinda, ei tagastata tema tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse. Hageja ei ole siiani esitanud põhjendusi ja tõendeid selle kohta, et kohtutäituri otsus raha kanda riigieelarvesse oli tehtud täitemenetluse norme rikkudes, mille järgi võiks hageja väita, et kohtutäituri poolt teistsuguse käitumise korral ei oleks saabunud sama tagajärge - raha ei oleks kantud riigituludesse. Vaidlust kohtutäituri õigusvastase tegevuse ja sellest tulenevate kahjunõuete üle ilma TMS § 641 lg 5 põhiseadusevastaseks tunnistamise taotlemiseta võib hageja tõepoolest pidada ka käesoleva vaidluse raames, kuid nagu eelnevalt märgitud, ei ole hagis ühtegi põhjendust ega argumenti, millist normi, va väidetav TMS § 641 lg 5 kui põhiseadusevastase normi kohaldamine, rikkus hageja arvates kohtutäitur oma toimingute tegemisel.
50.Kuigi TMS § 77 lg 1 nägi ette kaebeõiguse kohtutäituri tegevusele üksnes võlgnikule ja sissenõudjale, tulnuks hagejal sama sätte alusel algatada vaidlus kaebemenetluse puudumisest enampakkumises osalejale. Sama menetluse raames oleks tulnud alustada TMS § 641 lg 5 põhiseadusevastaseks tunnistamise taotlemist, kuid kahjunõue oleks TMS § 641 lg 5 põhiseadusevastaseks tunnistamise korral tulnud suunata riigi kui raha saaja vastu. Kuna aga käesolevas vaidluses ei ole hagejal tõendeid kohtutäituri õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud kahju kohta, on hageja soovinud hageda kohtutäiturilt kahju seonduvalt põhiseadusevastase õigusakti rakendamisega. Selline kahjunõude esitamine eeldab, et oleks menetluslikult õigeaegselt ja õiges vaidluses algatatud kohtumenetlus kohtutäituri tegevusele. Seda tehtud ei ole. Ja nagu märgitud, kui õigusakt on tunnistatud põhiseadusevastaseks, siis rahad, mis on sellise akti alusel üle antud, tuleb tagasi hageda sealt, kuhu need on jõudnud. Kohtutäitur on täitnud kehtinud seadust, tema tegevusest oleks saanud tekkida kahju, mida käesolevas hagis võiks vaadelda, vaid kehtinud seaduse rikkumise tulemusena. Sellist rikkumist, mille puudumisel ei oleks hagejale samasuguseid tagajärgi saabunud, ei ole hageja aga esile toonud.
51.Hageja väidetud kohtutäituri rikkuv tegevus pidi toimuma mitte TMS § 641 lg 5 kui materiaalõigusnormi rakendamisel, vaid muude menetlusnormide alusel, mida kohtutäitur on rikkunud. Kohtutäitur ei vastuta kehtiva õigusakti õiguspärase rakendamise eest, ta vastutaks üksnes rikkumiste eest selle rakendamisel. Kohtutäituri vastutuse aluseks käesolevas kahjunõudes ei ole kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 ja seetõttu ei ole võimalik käesoleva vaidluse raames algatada ka TMS § 641 lg 5 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.
52.Küsimus, kas kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 puhul oli tegemist avalikõigusliku trahviga, mille määramiseks puudus õiglane menetlus ja kas trahvi määramine kohtutäituri poolt on põhiseadusevastane, tulnuks lahendada põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise kaudu kaebemenetluses kohtutäituri tegevusele või kahjunõudes riigi vastu. Kehtiv TMS § 83 määratleb tagatisraha enampakkumisel, mille suurus on TMS määratletud üksnes 10%-na alghinnast. Seda suurust ei ole võimalik vaidlustada ning TMS § 100 lg 4 sätestab, et esialgne ostja ei või sama sätte lg-s 3 nimetatud asjaoludel toimuval korduval enampakkumisel osaleda. Tema makstud tagatisraha ei tagastata ja see kantakse riigieelarvesse. Ka nimetatud sätet tuleks vaadelda hageja käsitluse kohaselt trahvina,
mille suurust ja määramist ei ole võimalik kohases menetluses vaidlustada ning mis seetõttu peaks olema vastuolus PS §-ga 113. Kostja arvates ei ole kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 vaidlustamine tulenevalt selle võimalikust põhiseadusevastasusest käesolevas kahjunõude menetluses kohtutäituri vastu võimalik. Esimese astme kohtu otsus
53.12.01.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
54.Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud hagi kohtutäituri vastu kahju nõudes. KTS § 6 lg 1 kohaselt vastutab kohtutäitur oma ametikohustuse süülise rikkumise eest. Sama paragrahvi 3.lõike kohaselt vastutab kohtutäitur kui avaliku võimu kandja RVSs sätestatud alustel ja ulatuses. Kahju hüvitamise nõue vaadatakse läbi hagimenetluses maakohtus. Seega ei tulene seadusest kostja seisukoht, et kohtutäituri vastu ei saa kahju hüvitamise nõuet esitada tsiviilkohtusse.
55.Hageja on seisukohal, et kohtutäitur on talle kahju tekitanud sellega, et jättis sisuliselt lahendamata hageja 20.02.2004 taotluse ostuhinna tasumata osa maksmise tähtaja pikendamiseks ning 26.02.2004 hageja poolt tasutud ostuhinna osa, summas 279 500 krooni, kandmises riigieelarvesse. Kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 641 lg 5 kohaselt, kui ostja mõjuvate põhjusteta ei tasu määratud tähtajaks ostuhinda, ei tagastata tema tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse.
56.Kohus on seisukohal, et täituri vastutus saaks tekkida ainult juhul, kui täitur oleks rikkunud kehtivaid õigusnorme. Selliseid asjaolusid ei ole aga tuvastatud. Täituri tegevuses puudub õigusvastasus. Hageja esitas kohtutäiturile 20.02.2004 taotluse, paludes pikendada maksetähtaega kuni 23.02.2004. Nimetatud kuupäeval esitas hageja uue taotluse tasumise aja pikendamiseks kuni 01.03.2004. Samal kuupäeval on kohtutäitur selgitanud, et ülejäänud summa mittetasumisel ei tagastata tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse. 01.03.2004 esitas hageja veel taotluse, kus palub maksetähtaja pikendamist või ostuhinna tagastamist. 03.03.2004 on täitur veelkord vastanud hageja avaldusele. Seega on kostja selgitanud hagejale raha mittetähtaegse tasumata jätmise tagajärgi ega ole taotlust rahuldanud. Eeltoodust nähtuvalt ei vasta tõele ka hageja väide, et täitur ei ole tema avaldust rahuldanud. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt ei ole hageja toonud välja ühtegi mõjuvat põhjust, mis tingiks ülejäänud summa tasumise tähtaja edasi lükkamist.
57.Hageja on täiturile ette heitnud ka seda et, täitur on TMS § 641 lg 5 kohaselt kandnud riigieelarvesse tasutud müügihinna 279 500 krooni. Kohus ei näe ka siin täituri tegevuses õigusvastasust. Sõltumata hageja taotlusest TMS § 641 lg 5 põhiseaduslikkuse kohta, on tegemist kehtiva õigusnormiga ja see kuulus 2005.aasta veebruaris kohaldamisele täituri poolt. Kehtiva seaduse täitmine täituri poolt ei saa kaasa tuua endaga täituri vastutust sellise normi täitmise eest. Täituri vastutus ei saa sõltuda normi hilisemast PS-ga vastuolus olevaks tunnistamisest.
58.Hageja on avaldanud ka veel seisukoha, et hagejale tekitatud kahju kuulub hüvitamisele RVS § 16 lg 1 kohaselt. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Nagu juba varasemalt märgitud, saab kohtutäituri vastutus KTS § 6 lg 1 kohaselt olla süüline. Kohus on seisukohal, et täituri süülist vastutust ei saa järgneda õigusakti rakendamise eest. Kuivõrd täituri tegevuses puudub õigusvastasus, puudub ka süü. Eeltoodust tulenevalt puudub alus täituri vastutuseks.
59.Hageja on esitanud ka taotluse tunnistada kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 641 lg 5 PS-i vastaseks ning algatada selleks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kohus leiab, et hageja taotlus ei kuulu rahuldamisele. Kohtutäitur ei vastuta kehtiva õigusakti
õiguspärase rakendamise eest, ta vastutaks üksnes rikkumiste eest selle rakendamisel. Kohtutäituri vastutuse aluseks käesolevas kahjunõudes ei ole kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 ja seetõttu ei ole võimalik käesoleva vaidluse raames algatada ka TMS § 641 lg 5 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Tegemist ei ole asjassepuutuva normiga põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 mõttes. Kohus on menetlusosalistele ka selgitanud, et nõue tuleks esitada riigi vastu. Apellatsioonkaebus
60.OÜ Nurme Invest palub tühistada Harju Maakohtu otsuse, uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellant palub tunnistada kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 PS-i vastaseks, jätta see käesolevas tsiviilasjas kohaldamata ja algatada menetlus nimetatud sätte põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.
61.Kaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus rahuldamata apellandi taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks, kuna leidis, et kohtutäitur ei vastuta kehtiva õigusakti õiguspärase rakendamise eest, ta vastutaks üksnes rikkumiste eest selle rakendamisel. Kohus leidis, et kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 ei ole vastustaja vastutuse aluseks käesolevas tsiviilasjas esitatud kahju hüvitamise nõudes ja seetõttu ei ole võimalik käesoleva vaidluse raames algatada ka TMS § 641 lg 5 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Tegemist ei ole asjassepuutuva normiga PSJKS § 9 mõttes.
62.Apellandi hinnangul on kohtu järeldused õigustamatud, sest põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine ei eelda kohtutäituri süüd, TMS § 641 lg 5 kuulub antud tsiviilasjas kohaldamisele ja on osaks asjassepuutuvast õigustloovast aktist (TMS-st), mille esimese astme kohus oleks pidanud jätma kohaldamata ja tunnistama selle PS-ga vastuolus olevaks.
63.Kohtutäituri otsustused ja toimingud on üldjuhul materiaalses mõttes haldusaktid ja toimingud. Seega hõlmab kahju hüvitamise nõue endas ka hinnangu andmist kohtutäituri poolt tehtud toimingule või haldusaktile. Igal kohtutäituri toimingul ja haldusaktil peab olema õiguslik alus. Kohus saab asja läbivaatamisel hinnata toimingu või haldusakti õiguslikuks aluseks oleva materiaalõigusnormi, mis kuulub kohaldamisele kohtutäituri poolt läbiviidavas haldusmenetluses, põhiseaduspärasust. Kui väidetakse selle normi vastuolu PS-ga, siis on kohtul tulenevalt PS §-st 15 kohustus hinnata selle normi vastavust PS-le. Järelikult saab tsiviilkohus hinnata ka hagi aluseks olevat vastustajale kantud enampakkumise ostusumma riigieelarvesse kandmise õiguspärasust.
64.Eelnevast järeldub, et kui kohtutäitur kannab riigieelarvesse mingi kindla rahasumma, siis ka sellel toimingul peab olema õiguslik alus. Antud juhul oli vastustaja poolt tehtud toimingu aluseks TMS § 641 lg 5, mis sätestas, et kui ostja mõjuvate põhjusteta ei tasu määratud tähtajaks ostuhinda, ei tagastata tema tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse. Järelikult on kohtul õigus hinnata TMS § 641 lg 5 vastavust PS-le.
65.Riigikohus on leidnud, et asjassepuutuvateks saab lugeda üksnes neid norme, mis omavad otsustavat tähtsust kohtuasja lahendamisel. Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda ka tegelikult reguleerib. Õigusselguse tagamiseks tuleb vaidlustatud normiga seotud norm lugeda asjassepuutuvaks ka juhul, kui kohus hindab juba kehtivuse kaotanud regulatsiooni põhiseaduspärasust. Käesolevas tsiviilasjas esitati hagiavaldus ja ka põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotluse kohtule TMS § 641 lg 5 kehtivuse ajal. Kuigi käesolevaks ajaks on sätte kehtivus lõppenud, ei välista see tema PS-ga
vastuolusolevaks tunnistamist sätte kehtivuse ajal. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-18-07 tehtud otsuses jaatanud võimalust, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses on võimalik hinnata ka juba kehtivuse kaotanud regulatsiooni põhiseaduspärasust. Norm ei saa olla asjassepuutuv üksnes siis, kui kohtuvaidluse lahendus ei sõltu normi kehtivusest. Kohtutäiturile kohustuslik tagatisraha ja ostuhinna tasutud osa kandmine riigieelarvesse tuleneb üheselt kehtinud TMS § 641 lg-st 5. Sätte PS-le mittevastavuse korral tunnistab kohus õigusvastaseks enampakkumisel osalenud ja parima pakkumise teinud isiku poolt tasutud ostuhinna ebaproportsionaalses ulatuses kandmise riigieelarvesse. Antud tsiviilasjas tähendab see seda, et TMS § 641 lg 5 põhiseadusevastaseks tunnistamise korral tunnistab kohus õigusvastaseks kohtutäituri toimingu, misjärel apellandil tekib õigus nõuda toiminguga tekitatud õigusvastase kahju hüvitamist.
66.Juhul, kui kohus tunnistab normi PS-ga vastuolus olevaks, siis langeb ära kõigi selle normi alusel tehtud toimingute ja haldusaktide õiguslik alus algusest peale. Sellisel juhul ei tohi PS-ga vastuolusolevaks tunnistatud normi kohaldada ka kohtumenetluses. Järelikult, kui kohus tunnistab kehtinud TMS § 641 lg 5 PS-ga vastuolus olevaks, puudus vastustajal alus osalise ostusumma 279 500 krooni ulatuses riigieelarvesse kandmiseks, sest õigusnorm, mis teda selliseks käitumiseks kohustas – TMS § 641 lg 5 – on vastuolus PS-ga. See toob omakorda kaasa selle, et isegi juhul, kui vastustaja pidi 2005.aasta veebruaris kohaldama TMS § 641 lg-s 5 sisalduvat normi, ei kuulunud see kohaldamisele PS-ga vastuolu tõttu. Kehtetu haldusakti puhul peab kohtutäitur tagastama apellandile vaidlusaluse summa.
67.Tuginedes PS §-le 15 taotleb apellant jätkuvalt vastustaja poolt kohaldatud TMS § 641 lg 5 normi põhiseaduspärasuse kontrollimist. Olenemata asjaolust, kas avalikõiguslikke ülesandeid täidab riigiorganisatsiooni kuuluv haldusorgan või need ülesanded on delegeeritud eraõiguslikule isikule, võib isik nõuda kohtuasja lahendamisel individuaalset normikontrolli asjassepuutuva ja vaidluses kohaldamisele kuuluva sätte osas. Apellandil on olemas õiguslik huvi kohtutäituri tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna ta on seisukohal, et kohtutäituri tegevuse tagajärjel on temale tekkinud varaline kahju. Pooled ei vaidle selle üle, et antud asjas kuulub kohaldamisele TMS § 641 lg 5. Just see säte oli õiguslikuks aluseks vastustaja poolt rahasumma riigieelarvesse kandmisel. Seega on antud vaidluses asjakohane kontrollida vastava normi kooskõla PS-ga.
68.TMS § 641 lg 5 legitiimseks eesmärgiks oli vältida olukorda, kus kohtutäituri poolt korraldataval enampakkumisel teeb mõni pakkuja parima pakkumise, kuid ei tasu ettenähtud korras tema poolt pakutud ostuhinda. Säte oli ebaproportsionaalne, sest selle normi legitiimse eesmärgi saavutamiseks oli piisavaks õiguslikuks mehhanismiks juba vara turuväärtuse 10% ulatuses rahasumma tasumine tagatisrahana, millega välditakse ilma reaalse täitmise soovi või ostuvõimalustega isikute poolt pakkumiste tegemist enampakkumisel (PS § 11 rikkumine). Enampakkumise menetluses tasutud ostuhinna kandmine riigieelarvesse riivab apellandi õigust olla võrdselt koheldud (PS § 12), riivab ettevõtlusvabadust (PS § 31), riivab omandi puutumatust (PS § 32). TMS § 641 lg 5 kehtestab avalik-õigusliku trahvi, mille suurus on määratlemata ja trahvi määramiseks puudub õiglane menetlus (PS §-de 14 ja 113 rikkumine), karistusvõim on antud eraõiguslikule isikule, so kohtutäiturile.
69.01.01.2006 jõustunud TMS enam seni kehtinud TMS § 641 lg-s 5 sätestatud sanktsiooni ette ei näe. Kehtiva TMS § 100 lg 4 kohaselt kaotab ostja ostuhinna tervikuna tasumata jätmisel üksnes tema poolt tasutud tagatisraha (10% alghinnast), mis kantakse riigieelarvesse. Juba tasutud ostuhinna osa kandmist riigieelarvesse uus TMS ette ei näe. Seega on seadusandja ka ise leidnud, et varem kehtinud TMS § 641 lg
5 tõi kaasa isiku põhiõiguste ulatuslikuma riive, kui sätte eesmärk seda võimaldas. Nimetatud asjaolu suhtes ei ole maakohus võtnud seisukohta. Niisamuti on kohus jätnud hindamata apellandi seisukoha TMS § 641 lg 5 regulatsiooni ja VÕS § 158 lg-s 1 sätestatud leppetrahvi regulatsiooni sarnasuse kohta. Lisaks on kohus jätnud käsitlemata väite, mille kohaselt TMS § 641 lg 5 nägi ette riigi alusetu rikastumise eraõigusliku isiku arvel ebaproportsionaalselt suure varalise sanktsiooni sätestamise kaudu. Kohtuotsus ei sisalda ühtegi põhjendust, kas ja miks kohus peab apellandi käsitlust TMS § 641 lg-s 5 sätestatud avalik-õiguslikust trahvist asjakohaseks või põhjendamatuks.
70.Lisaks ebaproportsionaalsusele sätestas TMS § 641 lg 5 ka täitemenetluses vara omandada soovivate isikute põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise. TMS § 641 lg 5 kehtis üksnes olukorras, kus täitemenetluses müüdi enampakkumisel vallasasju (seal hulgas ka kinnistamata maal paiknevaid ehitisi ja rajatisi). Kui täitemenetluses müüdi kinnisvara, kaotas parima pakkumise teinud isik, kes ei tasunud kogu ostuhinda, TMS § 6438 lg 2 alusel üksnes tagatisraha, mitte aga juba tasutud ostuhinna osa. Põhjendamatu on kohelda enampakkumisel osalevaid ja parima pakkumise teinud isikuid kogu ostuhinna mittetasumisel rakendatavate sanktsioonide osas niivõrd kardinaalselt erinevalt.
71.Kuna vastustaja vaidlustatud tegevust raha ülekandmisel riigieelarvesse ei saa põhjendada põhiseadusevastase ja kohaldamisele mittekuuluva õigusnormiga, on õigusvastane ka vastustaja tegevus, mis seisnes 279 500 krooni ülekandmises riigieelarvesse. Apellant palub tunnistada kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 põhiseadusevastaseks ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
72.Apellant nõustub kohtu järeldusega, et kohtutäituri vastutus saaks tekkida ainult juhul, kui täitur oleks rikkunud kehtivaid õigusnorme. Küll aga on põhjendamatud kohtu järeldused selle kohta, et vastustaja tegevuses puudus õigusvastasus ning et kohtutäituri vastutus on sõltumatu PS-ga vastuolusolevaks tunnistamisest. Vastustaja on tekitanud apellandile kahju summas 279 500 krooni alljärgnevate õigusvastaste toimingutega: 1) apellandi 20.02.2004 taotluse ostuhinna tasumata osa maksmise tähtaja pikendamiseks sisulises mittelahendamises ning 2) apellandi poolt tasutud ostuhinna osa, summas 279 500 krooni, kandmises riigieelarvesse. Vastustaja oleks pidanud apellandi poolt 20.02.2004 esitatud avalduse sisuliselt lahendama ja otsustama, kas apellandil olid mõjuvad põhjused maksetähtaja pikendamise taotlemiseks või mitte. Juhul, kui vastustajal oleks tekkinud põhjuse tõendamise osas küsimusi, oleks ta pidanud tegema apellandile ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ja/või põhistusi. Vastustaja seda ei teinud, jättes avalduse sisuliselt lahendamata, samuti ei teavitanud apellanti mõistliku aja jooksul avalduse edasisest saatusest. Vastustaja on alusetult tuginenud täitemenetluses kehtivale formaliseerituse printsiibile. Teatud juhtudel on kohtutäitur kohustatud ka langetama sisulisi otsuseid, mis nõuavad asjaolude ja tõendite hindamist. Kohtutäitur peab arvestama TsMS-s selgelt väljendatud menetlusõiguse põhimõttega. Kohtutäitur peab tegema igal üksikjuhtumil kaalutlusotsuse, kas ja millises ulatuses on tal kohustus rakendada täitemenetluses kohaldatavat õigusakti. Juhul, kui nõustuda kohtutäituri väitega tõendite hindamise ja maksetähtaja pikendamise võimatusest, tähendaks see kehtinud TMS § 641 lg-s 5 sätestatud mõjuvatele põhjustele suunava viite rakendamise absoluutset võimatust või siis seda, et kohtutäitur peab kõikide maksetähtaja pikendamiseks esitatud taotluste osas rakendama üksnes formaalset kontrolli – st kui on esitatud tähtaja pikendamise taotlus, siis selle ka rahuldama.
73.Kuna vastustajale oli esitatud TMS § 641 lg 5 alusel avaldus maksetähtaja pikendamiseks, oli TMS § 641 lg-s 5 nimetatud ostuhinna osa riigieelarvesse kandmise
teostamise kohustuslikuks eeltingimuseks nimetatud avalduse sisuline lahendamine. Ostuhinna riigieelarvesse kandmine oli seaduse kohaselt lubatud üksnes juhul, kui ostjal ei olnud maksetähtaja rikkumiseks mõjuvaid põhjuseid. Antud juhul vastustaja aga ei hinnanudki apellandi poolt esitatud põhjuseid, väites, et kohtutäitur ei saagi neid põhjuseid hinnata. Seega ei olnud vastustaja enne raha riigieelarvesse kandmist täitnud TMS § 641 lg 5 kohaldamise obligatoorset tingimust – maksetähtaja pikendamiseks mõjuvate põhjuste puudumise tuvastamist – mistõttu kõnealune kohtutäituri toiming on õigusvastane.
74.Juhul, kui kohus leiab, et vastustajal oli õigus apellandi poolt makstud raha TMS § 641 lg 5 alusel riigieelarvesse kanda ka ilma maksetähtaja pikendamiseks esitatud avalduse sisulise lahendamiseta, palub apellant tunnistada kehtinud TMS § 641 lg 5 põhiseadusevastaseks osas, mis võimaldas kanda riigieelarvesse ka tagatisraha ületava summa, jätta nimetatud õigusnorm käesoleva tsiviilasja lahendamisel kohaldamata ja algatada selle põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
75.Kohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata RVS § 16 lg-s 1 sätestatud materiaalõigusnormi, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat nõuet, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. RVS § 16 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või –vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Apellandi põhiõiguste ja –vabaduste erakordne piiramine ehk vastustaja toimingute õigusvastasus seisneb selles, et vastustaja ei täitnud oma TMS § 641 lg-st 5 tulenevat kohustust kaaluda mõjuvate põhjuste olemasolu tähtaja pikendamise taotluste ja tagatisraha ületavas ulatuses ostuhinna tagastamise avalduse lahendamisel, vastustaja kandis riigieelarvesse ebaõiglases ulatuses apellandile kuuluvaid rahalisi vahendeid. Vastustaja süü seisneb TMS § 641 lg-st 5 tuleneva kaalumiskohustuse teadlikus ja tahtlikus täitmata jätmises.
76.Kuni 31.12.2008 kehtinud kohtutäituri seaduse (KTS) § 6 lg 2 sätestas, et riik ei vastuta kohtutäituri tekitatud kahju eest. 01.01.2009 jõustunud KTS § 6 lg 2 uue redaktsiooni kohaselt juhul, kui kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik rahuldada kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku vara arvel või seda ei ole võimalik teha täies ulatuses, vastutab tekkinud kahju eest riik. Seega seadusandja on otsesõnu sätestanud kohtutäituri vastutuse tema poolt tekitatud kahju eest. KTS § 6 lg 3 kohaselt vastutab kohtutäitur kui avaliku võimu kandja RVS-s sätestatud alustel ja ulatuses. Viidatud sätte teise lause kohaselt vaadatakse kohtutäituri vastu esitatud kahju hüvitamise nõue läbi hagimenetluses maakohtus.
77.RVS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Apellant on kirjeldanud, milliseid meetmeid ta võttis kasutusele kahju tekkimise vältimiseks (taotlused maksetähtaja pikendamiseks, avaldus ostuhinna tagastamiseks), mistõttu apellant on varasemalt teinud kõik endast oleneva, vältimaks tasutud ostuhinna osa kandmist riigieelarvesse.
78.Kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 kohaselt ei kantud tähtaegselt kogu ostuhinna tasumata jätmise korral parima pakkumise teinud isiku poolt tasutud raha riigieelarvesse mitte igal juhul, vaid üksnes siis, kui pakkujal ei olnud tähtaegse mittetasumise õigustamiseks mõjuvaid põhjuseid. Vastustaja oli teadlik võimalike mõjuvate põhjuste olemasolust, kuid jättis need hindamata. Vastustaja seisukoht
79.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
80.Kolleegium, kuulanud istungil ära poolte esindajate seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlus- ega materiaalõigusnormide olulist rikkumist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele.
81.PSJKS § 9 lg 1 mõttes asjassepuutuvaks õigusaktiks on konkreetse vaidluse lahendamisel otsustava tähtsusega õigusakt, see tähendab, et kui kohus peaks asja lahendades konkreetse seadusesätte PS-le mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sama sätte PS-le vastavuse korral (Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-5-02 28.10.2002, nr 34-1-22-03 19.12.2003). Käesolevas asjas tugineb hageja kostja tegevusele hinnangu andmisel kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 64.1 lg-le 5. Selle põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks puudub alus põhjusel, et isegi kui see säte osutuks PS-ga vastuolus olevaks, ei annaks see alust tagantjärgi, see oli aastal 2005, kostja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks. RVS § 7 lg 1 kohaselt peab kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks muu hulgas leidma tõendamist avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. PSJKS § 58 lg 2 kohaselt jõustub põhiseaduslikkuse kontrolli tulemusena Riigikohtu otsus kuulutamisest. PSJKS § 15 lg 1 p 2 kohaselt, kui Riigikohus leiab, et jõustunud õigustloov akt või selle säte on PS-ga vastuolus, tunnistab ta selle kehtetuks. PSJKS § 58 lg 3 kohaselt võib Riigikohus jõustunud õigustloova akti või selle sätte PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise kuni kuue kuu võrra edasi lükata. Eeltoodust tuleneb, et jõustunud seaduse säte, mille osas tuvastatakse vastuolu PS-ga, ei muutu tühiseks algusest peale (nagu näiteks sätestab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 tühiste tehingute kohta) ehk jõustumisest alates tagantjärgi, vaid kehtetuks vastava Riigikohtu otsuse jõustumisest. Sellist sätet konkreetse kohtuasja menetluses ei kohaldata, kuid selle kehtivuse ajal sellega kooskõlas tehtud toimingud jmt ei muutu õigusvastaseks, kui neid ei ole seaduses ettenähtud korras vaidlustatud ja selle vaidlustamise menetluses ei ole tuvastatud sätte PS-ga vastasust. Riigikohus on otsuse nr 3-4-1-2203 19.12.2003 p-s 21 selgitanud, et seadusesätte põhiseadusevastaseks tunnistamisega ei kaasne kohustust tagastada selle sätte alusel juba tasutud rahasid ning et õigus tagasi saada on vaid neil isikutel, kes vaidlustasid tähtaegselt kohtutäituri vastava otsuse õiguspärasuse. Hageja vaidlusaluses täitemenetluses täituri toimingut raha riigieelarvesse ülekandmise kohta ei vaidlustanud. Nimelt selles menetluses oleks aga olnud asjakohane taotleda TMS § 64.1 lg 5 kohaldamata jätmist seonduvalt võimaliku vastuoluga PS-ga.
82.Hageja on oma nõude esitanud ka alusel, et kohtutäituri tegevus raha eelarvesse ülekandmisel oli õigusvastane ja seda ka juhul, kui TMS-i § 64.1 lg 5 PS-ga vastuolu tuvastamist ei leia. Kohtutäituri vastutuse küsimus saab tõepoolest tekkida olukorras, kui ta rikkus täitemenetluse läbiviimisel kehtinud reegleid. Hageja on seisukohal, et kohtutäitur rikkus TMS § 64.1 lg-t 5, kui ei tuvastanud enne raha riigieelarvesse kandmist maksetähtaja pikendamiseks mõjuvate põhjuste olemasolu puudumist. Viidatud säte kehtis kuni 01.01.2006 järgmises sõnastuses: “Kui ostja mõjuvate põhjusteta ei tasu määratud tähtajaks ostuhinda, ei tagastata tema tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse.“ Seega nähtub seadusesättest, et tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ei oleks kantud riigieelarvesse juhul, kui ülejäänud osa maksmata jätmiseks oli tuvastatud mõjuvate põhjuste olemasolu.
Maakohus on analüüsinud hageja (avaldus 20.02.2004 maksetähtaja pikendamiseks kuni 23.02.2004 seoses raha laekumisega sel päeval (t lk 16); avaldus 23.02.2004 selle kohta, et oodatav raha ülekanne tehakse 01.03.2004 (t lk 17); avaldus 01.03.2004 maksetähtaja pikendamiseks või ostuhinna osa tagastamiseks (t lk 18-19); järelepärimine 17.03.2004 selle kohta, kas raha on riigieelarvesse üle kantud (t lk 52)) ja kohtutäituri toiminguid (tõend 23.02.2004 selle kohta, et hageja on tasunud 300 000 krooni ja et ülejäänud ostusumma mittetasumisel 23.02.2004 tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ei tagastata (t lk 48); 26.02.2004 enampakkumise nurjunuks kuulutamise akt (t lk 55); vastus avaldusele 03.03.2004 selle kohta, et puudub võimalus pikendada tähtaega (t lk 20); vastus järelepärimisele 23.03.2004 selle kohta, et raha oli kantud riigieelarvesse 26.02.2004 (t lk 21)) ning jõudnud järeldusele, et täituri tegevuses puudus õigusvastasus. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. TMS § 64.1 lg-s 3 sätestatud kogu ostuhinna tasumise tähtaja (viis päeva enampakkumisest) näol oli tegemist seaduses sätestatud õigust loova tähtajaga, mille pikendamise õigust kohtutäiturile ei olnud antud. Seega seonduvalt pikendamise taotlusega oli asjakohane kohtutäituri viide formaliseerituse põhimõtte kehtimisele täitemenetluses (t lk 20) ja sellele taotlusele oli ta vastanud. Asjaolu, et täitur ei võtnud sõnaselget seisukohta mõjuvate põhjuste olemasolu või puudumise kohta, ei riku aga iseenesest hageja õigusi, sest 23.02.2004 tõendist sai hageja teada, et raha kantakse riigieelarvesse, kui tähtaegselt ülejäänud osa ei tasuta. Seega pidi hageja aru saama, et täitur ei ole mõjuvaid põhjuseid tuvastanud. Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et avaldustes täiturile oleks ostja toonud välja selliseid põhjuseid, mida ka täiendava tõendamise korral, oleks olnud alust lugeda mõjuvateks. Asjaolu, et juriidiline isik tegi enampakkumisel pakkumise, mille ulatuses tal tegelikkuses raha ei olnud, ei saanud selliseks põhjuseks TMS-i mõttes olla. RVS § 7 lg 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui toiming jäi õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Käesoleval juhul sai hageja õigusi rikkuda raha ülekandmine kui toiming, mitte aga mõjuvate põhjuste tuvastamise või mittetuvastamise kohta tegemata jäänud üheselt mõistetav otsustus.
83.Nõude alternatiivse materiaalõigusliku alusena on hageja hagiavalduses toonud välja ka RVS § 16 lg 1, mille kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või –vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul on hageja sisuliselt seisukohal, et tema õigust on erakordselt piiranud kehtinud õigusakti rakendamine, mida aga täituri ette heita ei saa. Kostja avaliku võimu kandjana on kohustatud seadusi täitma. Ka võttis kostja asjakohaselt seisukoha selles, et temal ei olnud võimalik seaduses sätestatud tähtaega pikendada. Mõjuvate põhjuste olemasolu või puudumise kohta selge seisukoha võtmata jätmine aga ei saanud erakordselt hageja õigusi piirata, sest talle jäi õigus vaidlustada kostja toimingut (raha ülekandmist) TMS-s sätestatud korras, kuid seda võimalust hageja ei kasutanud.
84.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Ande Tänav
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.