Tsiviilasja number
2-07-34750
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Kollom (eesistuja), Margo Klaar ja Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
11.05.2010 Tallinnas
Tsiviilasi
Tsiviilasja hind
FIE Viktor Skripko hagi Eesti Vabariigi (Politseiameti Põhja Politseiprefektuuri kaudu) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 49 614 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.12.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
13.04.2010, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja FIE Viktor Skripko (IK XXXXXXXXXXX; elukoht XXXXXX XX-XX XXXXXXX), esindaja advokaat Janek Valdma Kostja Eesti Vabariik (Politseiameti Põhja Politseiprefektuuri kaudu, Pärnu mnt 139, Tallinn 15060), esindaja Aare Hõbe
Jätta Harju Maakohtu 16.12.2009 otsus tsiviilasjas nr. 2-07-34750 muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendust, apellatsioonkaebus rahuldamata ja poolte apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Asjaolud Viktor Skripko esitas 10.12.2007 Harju Maakohtusse hagi Eesti Vabariigi (Politseiameti kaudu) vastu 52 574 krooni väljamõistmiseks.
02.05.2003 suunati politseiametnike poolt hagejale kuuluvasse parklasse Tallinnas XXXXX XXX hoiule sõiduk Audi 80, riikliku registrimärgiga XXX XXX (07.08.2003 sõiduki valvega hoiukohta paigutamise akt nr 76). 16.09.2003 suunati politseiametnike poolt hagejale kuuluvasse parklasse hoiule sõiduk Lada Samara, riikliku registrimärgiga 539 TFM (16.09.2003 sõiduki valvega parklasse paigutamise akt nr 248). 07.08.2003 suunati politseiametnike poolt hagejale kuuluvasse parklasse hoiule sõiduk Ford Sierra, riikliku registrimärgiga 223 AEX (07.08.2003 sõiduki valvega hoiukohta paigutamise akt). Nimetatud kolm sõidukit olid parklas hoiul kuni 11.09.2004, mil hageja lõikas neist igaühe neljaks tükiks ja utiliseeris AS-s EMEX. Hageja esitas 16.03.2006 kostjale pretensioonid, milles palus hoiuteenuse eest tasuda. Politseiamet vastas hagejale, et põhimõtteliselt nad tunnistavad nõuet, kuid palusid hagejal selgitada nõude õiguslikku alust. Politsei leidis, et nõue tuleks esitada sõiduki valdaja vastu. Sõiduki parklasse paigutamisel sõlmis riik politsei kaudu hagejaga hoiulepingu ning poolte õigusi ja kohustusi reguleerivad VÕS 45. ptk sätted, ennekõike VÕS § 884, mille järgi on kostjal kohustus tasuda hoiutasu, ja VÕS § 888 lg 1, mille järgi peab kostja hüvitama hoidmisega seotud kulud. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel sõidukite hoiustamise tasu suurust reguleerib Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määrus nr 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“. Sõidukite hoidmisega tekkinud tasu ja kulunõue on arvestuslikult esitatud hagiavalduse lisana. Hoiulepingu puhul on nõude tekkimise aeg reguleeritud erinormiga. VÕS § 894 lg 1 järgi, kui hoiutasu tuleb maksta, peab hoiuleandja selle maksma hoidmise lõppemisel. Hoiuleping lõppes vastavalt 11.09.2004, kui hageja lõikas autod neljaks ja utiliseeris need AS-s EMEX. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et see on aegunud. Hageja väitel tuleneb tema nõue kostja vastu pooltevahelisest hoiulepingust. Kui lähtuda hageja loogikast, mille kohaselt sõidukite hoiule paigutamisel tekkis tema ja kostja vahel hoiusuhe, tuleb nõude sissenõutavaks muutumise alguseks iga sõiduki puhul lugeda selle hoiule paigutamise hetk. Seega on kõigi kolme sõiduki puhul nõue aegunud: 02.05.2006 sõiduauto Audi 80 nr XXX XXX osas; 16.09.2006 sõiduauto Lada Samara nr XXX XXX osas; 07.08.2006 sõiduauto Ford Sierra nr XXX XXX osas. Hageja nõude puhul ei ole tegemist sõidukitega, mille paigutamise hoiule korraldas politseiasutus LS § 59 lg-st 3 tulenevat kohustust täites. Kõik kolm sõidukit on parklasse paigutatud LS § 202 lg 1 ja 2 alusel ning vastavalt lg-le 7 hüvitab kulud sõidukijuht, omanik või valdaja. Seega ei teki hoidjaga võlaõiguslikku hoiusuhet mitte politseiasutusel, vaid sõiduki juhil, omanikul või valdajal. Sõidukite valvega hoiukohta paigutamise aktidest ning Põhja Politseiprefektuuri 09.03.2006 vastuskirjast hagejale nähtub kõigi sõiduki parklasse paigutamise põhjus: Audi 80 XXX XXX ja Lada Samara XXX XXX osas joobes juhi sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine (LS § 202 lg. 1), Ford Sierra XXX XXX osas sõiduk takistas liiklust (LS § 202 lg. 2). Õige ei ole hageja seisukoht, et poolte vahel oli sõidukite paigutamisel hageja parklasse sõlmitud hoiuleping, millest tulenevalt on kulutused nende sõidukite hoidmisele kohustatud hüvitama kostja. Eeldusel, et pooltel siiski oli hoiuleping, oli hagejal kohustus hoiuleantud asja säilitada ja see tagastada. Hageja on sõidukid hävitanud ega saa oma seda kohustust täita. Sellest tulenevalt on teisel lepingupoolel alus keelduda oma kohustuse täitmisest ja hoiutasu maksmisest. 2(7)
Vaieldav on ka hageja nõude ulatus. Hageja on nõude suuruse arvutamisel võtnud aluseks Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määruse nr 279, mis on kehtestatud LS § 202 lg 7 alusel ning reguleerib sõiduki juhi, omaniku või valdaja kohustust kulude hüvitamisel. Tegemist on hoiutasu kõrgendatud määradega, mis kehtivad liikluseeskirja rikkunud isikutele. Viidatud määrust ei saa kohaldada hageja ja kostja vahel tekkivatele hoiusuhetele. Eeldusel, et tuvastatakse hageja ja kostja vahel sõidukite hoidmiseks hoiulepingu sõlmimine, tuleb hoiuhinna arvutamisel lähtuda üldisest turuhinnast. Kostja järelepärimisele vastati hagejale kuuluvast parklast, et täna kehtib pikaajalisele hoidmisele hind 360 krooni kuus. Lisaks on hageja kulunõude arvestusest näha, et hageja on sõidukite utiliseerimisel teinud põhjendamatuid kulutusi. On üldteada asjaolu, et AS EMEX (AS Kuusakoski) ei nõua sõidukite vastuvõtmisel nende eeltöötlemist. Hageja on sõidukite üleandmiseks teinud kulutusi, mis praktiliselt välistavad sõidukite hoidmisega tekkinud kulutuste vähenemise. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 49 614 krooni. Menetluskulud jäid 72% ulatuses Eesti Vabariigi kanda ning 28% ulatuses FIE Viktor Skripko kanda. Tallinna Ringkonnakohus jõudis samas asjas 07.04.2009 tehtud lahendis VÕS § 883 ja LS § 202 lg 2 alusel järeldusele, et kuna vaidlust ei ole selle üle, et kostja andis hagejale hoidmiseks üle vaidlusalused vallasasjad – sõidukid, hageja aga kohustus neid hoidma, siis vastab poolte käitumine VÕS §-s 883 sätestatule ning vaidlusaluste sõidukite hagejale hoiule andmisel tekkis pooltel hoiusuhe. Kostja asja uuel arutamisel maakohtus ei vaielnud vastu pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisele hoiusuhtena. Sõiduki valvega hoiukohta paigutamise aktidest nähtuvalt on hagiavalduses näidatud sõidukid paigutatud kostja parklasse Tallinnas, XXXXX XX XXX politseitöötajate paigutamisotsuste alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalused sõidukid on valvega hoiukohta paigutatud LS § 202 lg 3 alusel. Sõiduki valvega hoiukohta paigutamise aktides on hageja allkiri sõidukite vastu võtmise kohta. Igal konkreetsel korral, kui kostja kõrvaldas liiklusest sõiduki, lepiti nii teisaldamine kui ka hoiustamine eelduslikult kokku samaaegselt, ka parklasse teisaldamine toimus samal kuupäeval. Hoiuleping iga sõiduki suhtes tuleb lugeda sõlmituks alates vastavas aktis näidatud kuupäeval. Seega tekkis hageja ja kostja vahel hoiuleping sõiduauto Audi 80 hoidmiseks 02.05.2003, sõiduauto Lada Samara hoidmiseks 16.09.2003 ning sõiduki Ford Sierra osas 07.08.2003. Vaidlust ei ole, et eelnimetatud hoiulepingud lõppesid 11.09.2004 sõidukite utiliseerimisega hageja poolt. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kostja enne sõidukite utiliseerimist ei nõudnud hoiuleantud sõidukite tagastamist. Hageja ei ole esile toonud, et pakkus politseile sõidukeid tagasi. 19.03.2004 hageja avaldusest kostjale nähtub, et hageja soovis üksnes infot ja palus kostjal välja selgitada, kes on kohustatud tasuma liiklusvahendite tasulisse parklasse paigutamise ja hoidmisega tekitatud kulud 2003.a eest. Sellest järeldub, et hageja soovis hoidmist jätkata. Samas nähtub poolte kirjavahetusest, et hageja on korduvalt pöördunud sõidukite hoiustamise eest saamata tasu probleemiga kostja poole. Ei ole alust kahelda hageja väidetes (kostja ei ole suhtlemise faktile ka vastu vaielnud), et sõidukite hoiustamise teemal ta suhtles mitme aasta vältel suuliselt politseitöötaja J. J. (tõendamata on, et J. oleks andnud loa sõidukite utiliseerimiseks). Põhja 3(7)
PP politseidirektor politseiprefekti ülesannetes A. A. on oma 16.04.2004 vastuses hagejale suunanud hageja just J. J. poole. Õige on kostja väide, et hageja algul ei pidanud kostjat lepingupooleks, samuti hageja ise kohtuistungil kinnitas, et mõistis alles Riigikohtu lahenditest, et hageja ja kostja vahel on hoiusuhe. Esmakordse tasunõude politseile esitas hageja 18.03.2006. Hoidja tasunõue muutub sissenõutavaks hoiulepingu lõppemisel (VÕS § 894 lg 1). Hoiuleping lõppes 11.09.2004. Seega muutus hageja tasunõue sissenõutavaks kõige varem 11.09.2004 ning TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud tehingust tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg lõppenuks sel juhul 11.09.2007. Hagi on esitatud tähtaegselt 10.09.2007 ning nõue ei ole aegunud. Pooled vaidlevad tasu suuruse üle. LS § 202 alusel oli kostjal võimalus kas teostada hoidu ise (politseiasutuse territooriumil) või anda sõiduk hoiule kolmandale isikule (lähemasse valvega parklasse). Igal juhul muutus sõidukiomaniku /-valdaja suhtes hoidjaks politseiasutus. Esitatud asjaoludel kasutasid politseitöötajad oma õigust ning andsid sõidukid liiklusest kõrvaldamise järel teisaldamiseks ning parklasse hoiule paigutamiseks hagejale. Sellest tulenevalt tekkisid kostja kui sõidukite hoidja ja hageja kui teisaldaja/parkla omaniku vahel kaks uut õigussuhet: kostja ja teisaldaja vahel töövõtusuhe, kus kostja kohustas teisaldajat viima sõiduki kostja poolt osundatud parklasse hoiule osundatud hoidjale ja kostja ja parklaomaniku vahel hoiusuhe, mille kohaselt kostja kohustas parklaomanikku teostama hoidu st säilitama kolmandate isikutele kuulunud sõidukeid. LS § 202 sätetest tulenevalt oli hoiusuhe kostja ja sõidukiomaniku /-valdaja vahel tasuline. Vastavalt sellele hüvitab mootorsõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud selle juht, omanik või valdaja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja määrades. Seega oli seadusest tulenevalt kostja ja sõidukiomaniku /-valdaja vaheline hoiusuhe tasuline. Vaidlust ei ole, et peale käesolevas asjas arutamisel olevate sõidukite teisaldamise ja hoiustamise, on kostja poolt hagejale parklasse teisaldamiseks ja hoidmiseks antud veel sõidukeid. Osal juhtudel on huvitatud isikud sõidukid „välja lunastanud“. Poolte vahel kujunenud olukorda, kus jäeti hoiulepingu sõlmimisel kokku leppimata hoiutasu suurus ja lähtuti kolmanda isiku, see on antud juhul Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud määradest, tuleb tõlgendada kui lahtise tingimusega sõlmitud hoiulepingut VÕS § 26 lg 1 mõttes, milles tasu jäeti kolmanda isiku Vabariigi Valitsuse määrata. Hoiulepingu kehtivusele nimetatud asjaolul mõju ei ole. Puuduvad tõendid ja kumbki pool ei ole seda ka väitnud, et kumbki neist oleks teinud hoiulepingu kehtivuse ajal teisele ettepaneku hoiutasus kokku leppimiseks teisiti, kui valitsuse poolt määratud suuruses. Ka aktsepteeris hoidja hoiutasuna sõidukitele järele tulnud omanike/valdajate/juhtide poolt tasutud summasid, millised lähtusid viidatud Vabariigi Valitsuse määrusest. Poolte kirjeldatud praktikast järelduvalt oli poolte kokkulepe selline, et hoiutasu maksavad teisaldatud sõidukite omanikud/valdaja, kui nad tulevad oma sõidukile hageja parklasse järgi (seejuures oli kostja ja sõidukiomanike /-valdajate vahel avalik-õiguslik suhe ning nimetatud isikud ei muutunud LS § 202 sätete ega poolte vastava kokkuleppe alusel eraõigusliku hoiulepingu pooleks). Seega juhul, kui teisaldatud sõiduki omanik/valdaja ei tulnudki sõidukile järgi, aga hoidja teostas hoiulepingu alusel hoiuteenust, pidi hoiuleandja täitma hoiutasu maksmise kohustuse. Hageja on esitanud hoiutasu nõude, lähtudes Vabariigi Valitsuse määratud 40 kroonisest päevatasust. 4(7)
Hoiulepingust tulenevateks vastastikusteks põhikohustusteks on hoidja kohustus hoida ja hoiuleandja kohustus hoidmise eest tasuda. Kohustus hoiuleantu tagastada on kõrvalkohustus. Kõrvalkohustuse rikkumise korral VÕS § 111 lg 1 alusel tasu maksmisest keeldumine ei ole kohane õiguskaitsevahend. Hageja on hoidu teostanud ning hoidnud sõidukeid rohkem kui aasta vältel. Olukorras, kus kostja on oma tasukohustuse hagejale 2004 märtsis saadetud vastustes sisuliselt välistanud, vaidlusaluste sõidukite puhul üks omanik oli surnud, üks omanik (Lada Samara omanik) elas alaliselt välismaal ning üks oli vanglas (st omanikud sõidukite väljalunastamisest huvitatud ei olnud), sõidukid Audi 80 ja Ford Sierra olid kahjustatud või avariilised (see nähtub sõidukite kirjeldustest nende hoiukohta paigutamise aktides) ning sõidukite väärtus tõenäoliselt ei kata nende hoidmise kulusid, oli sõidukite utiliseerimine mõistlik otsus. Kostja poolt sõidukite utiliseerimise kvalifitseerimine hagejapoolseks lepingurikkumiseks ning sellele tuginedes oma kohustuse täitmisest keeldumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Asjakohane ei ole kostja seisukoht, et hageja ei ole lepingut täitnud ka sõidukite omanike suhtes, keda hageja algselt pidas hoiutasu eest vastutavateks. Hageja ekslikult eeldatud lepingust sõidukiomanike tulenevate võimalike kohustuste täitmata jätmine ei õigusta kostja poolt oma kohustuste täitmata jätmist, kostja ei ole selles hoiusuhtes sõidukiomanike õigusjärglane. Sõidukite utiliseerimisega hageja formaalselt rikkus kostjaga sõlmitud hoiulepingut, kuid selle tingis kostja enda käitumine. Eeltoodut arvesse võttes ei ole kostja kohustuse täitmisest keeldumine asjaolusid arvestades mõistlik ega vasta hea usu põhimõttele (VÕS § 111 lg 3). Sõidukite utiliseerimisega kostja kui hoiuleandja huvide kahjustamise korral oli kostjal võimalik kasutada muid õiguskaitsevahendeid, näiteks nõuda kahju hüvitamist. 02.10.2008 kohtuistungi protokolli kohaselt hageja täpsustas, et tema nõudeks on Audi 80 (XXX XXX) osas 22 181 krooni, Lada-Samara (XXX XXX) osas 11 881 krooni ja Ford Sierra (XXX XXX) osas 18 512 krooni, kokku 52 574 krooni. Põhjendatud on kostja vastuväide, et hageja on sõidukite utiliseerimisel teinud põhjendamatuid kulutusi sõidukite tükeldamiseks. Nii nähtub AS Kuusakoski tootearenduse spetsialisti T. L. elektroonilisest vastuskirjast kostja järelepärimisele, et enne 08.07.2004 keskkonnaministri määruse „Romusõidukite käitlusnõuded“ kehtima hakkamist ei olnud mingit kohustust ega regulatsiooni romusõidukite ohutustamiseks. Sõidukite tükkideks lõikamist ei reguleeri ükski õigusakt. Viidatud määrus hakkas kehtima 01.09.2004. Seega hagejal ei olnud kohustust sõidukit enne utiliseerimist demonteerida ja tükkideks lõigata. Samuti on põhjendamatu sõidukite vedu uude hoiukohta, sest kostja on määranud sõidukite hoiustamise XXXXX tn parklas. Eeltoodu alusel tuleb hageja nõudest maha arvata hagile lisatud kuluarvestuses näidatud kolme sõiduki vedu uude hoiukohta 950 krooni, kere lõiketööde ja lõikeketaste maksumus 960 krooni, veotranspordi maksumus 630 krooni ning jääkide äraveo maksumus 420 krooni, kokku on hageja nõue põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata summas 2960 krooni. Hageja on oma nõudes juba maha arvestanud utiliseerimisel saadud tasu. Hagis nimetatud kolme sõiduki hoidmisega seotud kulutusteks ja hoiutasuks jääb seega 49 614 krooni. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5(7)
Hoiulepingu kohaselt on hoidja kohustus asja hoida ja see hoiu lõppemisel tagastada. Need kohustused on hoiulepingu eesmärgist lähtuvalt oma olemuselt lahutamatud. Hoiuleandja kohustus on maksta hoidmise eest tasu, kusjuures tasu makstakse hoidmise lõppemisel, s.o asja tagastamisel ning automaatselt vastandub tasu maksmise kohustusele kohustus asi tagasi anda (üheaegselt täidetavad kohustused). Konkreetsel juhul ei ole aga hoidmine lõppenud asjade tagastamisega, vaid nende teadliku hävitamisega. Seega on hageja asunud tagantjärele nõudma tasu maksmist täies teadmises, et on ise muutnud võimatuks oma vastaskohustuse täitmise. Hoiulepingu eesmärgiks on asja säilitamine hoidja poolt kuni selle tagastamiseni hoiuleandjale. Seda arvamust kinnitavad ka õiguskirjanduses väljendatud seisukohad, mille kohaselt on hoiulepingu näol tegemist töövõtulepingu tüüpi teenuse osutamise lepinguga, st hoiuleping loetakse nõuetekohaselt täidetuks üksnes siis, kui soovitud tulemus on saavutatud. VÕS § 637 lg 4 kohaselt muutub tasunõue sissenõutavaks töö vastuvõtmisest seega hetkest, mil hoidja annab hoitud sõidukid hoiuleandjale tagasi. Käesoleval juhul on hageja ise sõidukid hävitanud ning seega muutnud võimatuks asjade tagastamise. Hävitades omavoliliselt hoiulevõetud sõidukid, on hageja kaotanud õiguse nõuda hoiutasu. Väär on kohtu arvamus, nagu ei oleks kostja poolt sõidukite utiliseerimise kvalifitseerimine hagejapoolseks lepingurikkumiseks ning sellele tuginedes oma kohustuse täitmisest keeldumine kooskõlas hea usu põhimõttega. Sellest, et ta kavatseb hoiule võetud sõidukid hävitada, ei hoiatanud hageja kostjat ette ning seega ei saanud kostja võtta midagi ette, et seda vältida. Kostja ei olnud teadlik hageja kavatsusest sõidukid hävitada. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, mille kohaselt peaks hoiuleandja tasuma hoiutasu ka juhul, kui hoidja hävitab tahtlikult hoiuleantud esemed. Taoline seisukoht on vastuolus VÕS § 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega. Samuti ei ole mõistlikuks hoiutasuks 40 krooni ööpäevas. Maakohus on hinna määramisel võtnud aluseks Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määruse nr 279 “Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad”. Nimetatud määrus on kehtestatud LS § 202 lg 7 alusel ning reguleerib sõiduki juhi, omaniku või valdaja kohustust kulude hüvitamisel. Tegemist on hoiutasu kõrgendatud määradega, mis kehtivad liikluseeskirja rikkunud isikutele. Viidatud määrust ei saa kohaldada hageja ja kostja vahel tekkinud hoiusuhetele. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus oma otsuses 3-2-1-87-06. Eeldusel, et tuvastatakse kostja kohustus tasuda hävitatud sõidukite hoidmise eest, tuleks hoiuhinna arvutamisel lähtuda üldisest turuhinnast. Käesoleval ajal kehtib sõiduautode hoidmisele XXXXX tn parklas hind 360 krooni kuus. VÕS § 637 lg 1 sätestab, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Puudub vähimgi põhjendus, miks peaks kostjale kohaldama kõrgendatud tasumäära ning mitte võtma aluseks turuhinda. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 6(7)
Maakohus on oma seisukohti põhjendanud vastavuses TsMS §-ga 442 lg.8 . Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium peab vajalikus märkida, et hoitavate autode utiliseerimine kujutas endast üheaegselt konkludentses vormis hagejapoolset hoiulepingu ülesütlemist (VÕS § 890) kui ka VÕS § 888 lg.1 järgset hoidja pandiõiguse realiseerimist. Utiliseerimise eest saadu on hageja oma tasunõudest maha arvestanud. Seose apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab kolleegium apellatsiooniastme menetluskulud apellandi kanda.
Margo Klaar
Tiit Kollom
Mare Merimaa
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.