Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“. Sõidukite hoidmisega tekkinud tasu ja kulunõue on arvestuslikult esitatud hagiavalduse lisana. Hoiulepingu puhul on nõude tekkimise aeg reguleeritud erinormiga. VÕS § 894 lg. 1 järgi, kui hoiutasu tuleb maksta, peab hoiuleandja selle maksma hoidmise lõppemisel. Hoiuleping lõppes vastavalt 11. septembril ja 15. märtsil 2004. a., kui hageja lõikas autod neljaks ja utiliseeris need AS-is EMEX. Maakohtu otsuse kirjeldava osa kohaselt täpsustas hageja kohtuistungil oma nõuet, paludes kostjalt välja mõista 52.574 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et see on aegunud. Hageja väitel tuleneb tema nõue kostja vastu pooltevahelisest hoiulepingust. Kui lähtuda hageja loogikast, mille kohaselt sõidukite hoiule paigutamisel tekkis tema ja kostja vahel hoiusuhe, tuleb nõude sissenõutavaks muutumise alguseks iga sõiduki puhul lugeda selle hoiule paigutamise hetk. Seega on kõigi nelja sõiduki puhul nõue aegunud: 2. mail 2006. a. – sõiduauto Audi 80 nr. xxx xxx osas; 16. septembril 2006. a. – sõiduauto Lada Samara nr. xxx xxx osas;

arvestusest näha, et hageja on sõidukite utiliseerimisel teinud põhjendamatuid kulutusi. On üldteada asjaolu, et AS EMEX (täna AS Kuusakoski) ei nõua sõidukite vastuvõtmisel nende eeltöötlemist. Hageja on sõidukite üleandmiseks teinud kulutusi, mis praktiliselt välistavad sõidukite hoidmisega tekkinud kulutuste vähenemise. Ühe sõiduki (Volkswagen Jetta) puhul on AS-ilt EMEX saadud ostuhind isegi oluliselt väiksem, kui selle lõikamiseks tehtud kulutused. Esimese astme kohtu otsus

küllaldane alus arvata, et sõidukit juhtinud isikud olid joobeseisundis. Sõidukid Ford Sierra ja Volkswagen Jetta takistasid liiklust LS § 202 lg. 2 mõttes. Riigikohtu halduskolleegium asus kohtuasjas 3-3-1-64-03 seisukohale, et politseiprefektuur on haldusorgan ning liiklusest kõrvaldatud sõidukite teisaldamine ja parkimise korraldamine on vaadeldav avaliku ülesandena. Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida nii haldus- kui ka tsiviilõiguslikke lepinguid. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hagejaga oleks sõlmitud mingit liiki leping sõidukite parkimiseks ja hoidmiseks hagejale kuuluvas parklas. Hageja osutas hoiuteenust õiguslikul alusel Politseiameti tellimusel. Siinjuures on oluliseks õiguslikuks probleemiks, kas õigussuhe (hoiusuhe) sai tekkida hageja ja kostja vahel LS § 201 või LS § 202 lg. 2 sätestatud aluste esinemisel. Hageja on LS-i vääralt tõlgendanud ning esitanud hagi vale kostja vastu, kuna LS § 202 lõikest 7 tuleneb, et käsitletavatel juhtudel ja alustel sõidukite valvega hoiukohta paigaldamise korral sõiduki hoiuleandja ning parkimisja hoiuteenuse osutaja vahel õigussuhet ei teki ning vastutavateks parklakulude hüvitamise eest on sõidukite omanikud. Kuna Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002. a. määrus nr. 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“ on kehtestatud LS § 202 lg. 7 alusel, puudub õiguslik alus ka selle määruse sätete kohaldamiseks. Seonduvalt asjaoluga, et poolte vahel hoiusuhe puudub, tuleb jätta rahuldamata kostja taotlus aegumise kohaldamiseks, sest hageja nõue kostja vastu ei tulene tehingust TsÜS § 146 lg. 1 mõttes. Apellatsioonkaebus Viktor Skripko palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus on vääralt kohaldanud LS § 202 lõiget 7. See norm ei reguleeri hoidja ja hoiuleandja lepingulistest suhetest tulenevaid õigusi, vaid annab riigile (politseile) regressinõude sättes nimetatud sõidukiomanike vastu nende kulude hüvitamiseks, mis on kantud sõiduki hoiustamiseks. Kohus tuvastas, et politsei tellis hagejalt hoiuteenuse. Ebaõige on aga kohtu käsitlus, et LS § 202 lg. 7 alusel justkui tekiks lepinguline suhe sõidukiomaniku ja hageja vahel. Kohus on jätnud kohaldamata lepingu sõlmimist ning hoiulepingust tulenevat maksekohustust reguleerivad võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 9, 16 ja 20 ning § 894 lg. 1. Juba varasemas menetluses on apellant esitanud hagi sõidukiomaniku vastu LS § 202 lg. 7 alusel ning lahendis nr. 3-2-1-87-06 leidis Riigikohus, et kui kostja sõiduauto paigaldati hageja parklasse hageja ja riigi vahel sõlmitud hoiulepingu alusel, siis ei saa sellest lepingust tuleneda kohustusi sõidukiomanikule. Samas välistab hoiulepingu sõlmimine hageja ja riigi vahel hageja nõuded kostja vastu käsundita asjaajamise õiguse või alusetu rikastumise õiguse alusel, sest hageja soorituseks oli olemas alus (leping). Vabariigi Valitsuse määruses nr. 279 sisalduvates tasumäärades olid pooled kokku leppinud. Selle kohta on hageja esitanud tõendina 29. märtsi 2004. a. arve-saatelehe nr. 26 ja

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusõigust, maakohtu otsus tuleb seetõttu kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg. 2 ja § 657 lg. 1 punktiga 3 tühistada, tsiviilasi tuleb aga saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus tuvastas otsuses, et politseiametnikud paigutasid 2003. a. hageja valvega hoiukohta neli sõidukit: ühe 2. mail, ühe 11. augustil ja kaks 16. septembril. Maakohus tuvastas ka, et kahel juhul oli selle põhjuseks joobes juhi sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine ja kahel juhul asjaolu, et sõiduk takistas liiklust. Neid vaidlusaluseid sõidukeid ja nende parklasse paigutamist puudutavaid faktilisi asjaolusid ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas sõidukite hoiukohta paigutamisel tekkis vaidluse poolte vahel õigussuhe. Hageja leiab, et kostja on sõlminud temaga sõidukite hoidmiseks hoiulepingu; kostja eitab niisuguse lepingu olemasolu, leides, et taoline leping on hagejal tekkinud sõiduki juhi, omaniku või valdajaga. Nõustuda tuleb maakohtu tõdemusega, et politsei poolt liiklusest kõrvaldatud sõidukite teisaldamine ja parkimise korraldamine on avalik ülesanne ning et selle täitmiseks võib avalik võim sõlmida nii halduslepinguid kui tsiviilõiguslikke lepinguid, maakohus jättis aga märkimata, kas ja kui, siis kellega on avalik võim ehk kostja niisuguse lepingu sõlminud. Eitanud kostja poolt hagejaga igasuguse lepingu sõlmimist, on maakohus otsuses siiski leidnud, et hageja on osutanud hoiuteenust õiguslikul alusel Politseiameti tellimusel. Kohus ei ole selgitanud, mida on ta õigusliku aluse all silmas pidanud, kuid kolleegiumi arvates on need kaks järeldust omavahel vastuolus, sest kui üks isik osutab teisele viimase tellimusel hoiuteenust, siis vastab nende kokkulepe VÕS §-s 883 sätestatud hoiulepingu mõistele. TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. See nõue tähendab ka otsuses vastuolude puudumist. Maakohtu otsus osundatud menetlusnormi nõuetele ei vasta. VÕS § 883 kohaselt kohustub üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temalt üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja andis hagejale hoidmiseks üle vaidlusalused vallasasjad – sõidukid, hageja aga kohustus neid hoidma. Seega vastab poolte käitumine VÕS §-s 883 sätestatule ning vaidlusaluste sõidukite hagejale hoiule andmisel tekkis pooltel hoiusuhe. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka LS § 201 lõikes 1 ning 202 lõigetes 1, 2 ja 7 sätestatu. Nii on LS § 202 lõigetes 1 ja 2 sätestatud sõiduki valvega hoiukohta paigutamise alused, milleks on nii juhi juhtimiselt kõrvaldamine, kui selle üleandmiseks omanikule, valdajale või nende seaduslikule esindajale puudub võimalus, kui ka sõiduki ohtlik või liiklust häiriv parkimine. Sama paragrahvi lõikes 4 sätestatu kohaselt tagastatakse sõiduk omanikule või tema volitatud isikule viivitamatult pärast sõiduki teisaldamise ja hoidmise kulude tasumist ning lõikes 7 on sätestatud, et sõiduki lähimasse valvega hoiukohta toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud hüvitab selle juht, omanik või valdaja. Kolleegium leiab, et osundatud sätted ei anna alust järeldusele, nagu oleks hoiusuhte tekkimine avalikku ülesannet täitva avaliku võimu ja sõidukeid hoidva isiku vahel välistatud: niisugust välistust viidatud normid ei sisalda ja seda nendest ka ei tulene. Osundatud normid ei anna alust ka väitele, nagu tekiks nende alusel hoiusuhe hoidja ja sõiduki juhi, omaniku või valdaja vahel, sest sedagi nendest ei tulene. Osundatud normid annavad üksnes aluse nõuda sõiduki juhilt, omanikult või valdajalt hoidmisele ja valvamisele kulutatu hüvitamist ja sätestavad, et kulude tasumiseni võidakse keelduda omanikule sõidukit tagastamast ehk sõiduk kinni pidada. Seega sisaldub viidatud normides alus nõuda sõiduki hoiukohta paigutamise ja seal hoidmisega tekkinud kulude hüvitamist isikult, kellel on sõidukiga seaduses sätestatud seos, nendes ei reguleerita aga avaliku võimu ja hoiuteenust osutava isiku vahelisi õigussuhteid. Tegemist on LS § 202 lõikes 7 sätestatud isikutel seaduses sätestatud toimingust tekkinud tsiviilkohustusega (TsÜS § 5), kuid see kohustus saab tekkida üksnes isiku suhtes, kes on teinud LS § 202 lõigetes 1 või 2 sätestatud toimingu. Et LS § 202 eesmärgiks ei ole reguleerida avaliku võimu ja hoiuteenust osutava isiku vahelisi õigussuhteid, nähtub sellestki, et kulude hüvitamist võib lg. 7 kohaselt nõuda juhilt, omanikult või valdajalt, kuid sellest paragrahvist ei nähtu, kellega neist kolmest tuleks siis

lugeda hoiuleping sõlmituks. Hoiulepingu sõlmimine eeldab kahe poole olemasolu ja nende vastastikuseid tahteavaldusi. LS § 202 lõikes 3 on sätestatud andmed, mida sõiduki hoiukohta paigutamise akt peaks sisaldama, kuid nende andmete hulgas ei ole andmeid sõiduki omaniku, juhi või valdaja kohta. Seega ei ole seadusandja eeldanud, et hoidja peaks sõiduki hoiulevõtmisel teada saama, kes on see isik, kellel sama paragrahvi lõikest 7 tulenevalt on kohustus kulud lõppkokkuvõttes hüvitada. Pealegi puudub nimetatud hüpoteetilise isiku tahteavaldus. Seegi välistab hoiulepingu ühega neist isikutest. Samas peab hoiuleandmise akt LS § 202 lg. 3 punktide 2 ja 3 kohaselt sisaldama piisavaid andmeid isiku kohta, kes sõiduki hoiukohta on paigutanud, tema kaudu on lepingu teisel poolel olev isik hoidjale äratuntav. Et maakohus leidis, et hagi on esitatud ebakohase kostja vastu, siis ei pidanud ta vajalikuks käsitleda poolte väiteid, mis olid esitatud puhuks, kui kohus tuvastab nendevahelise hoiusuhte. Nii ei ole maakohus tuvastanud hoiutasu suurust ega poolte käitumist pärast lepingu sõlmimist, sealhulgas seda, kas kostja on nõudnud hoiule antud sõidukite tagastamist või hoidja nende tagasivõtmist, aga samuti, millised on olnud poolte hilisemad sõidukite hoidmist puudutavad kokkulepped. Hindamata on ka poolte väited hageja õiguse kohta sõidukid hävitada ning kostja õiguse kohta keelduda hoiutasu maksmast VÕS § 111 alusel. Et kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei ole selles menetluses võimalik vaidlustada tõendite hindamist ja faktiliste asjaolude tuvastamist, siis oleks vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude kogumi apellatsioonimenetluses esmakordsel tuvastamisel piiratud poolte õigust vähemalt ühel korral tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise peale edasi kaevata. Seetõttu ei ole asja sisuline lahendamine apellatsioonimenetluses võimalik ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

Urmas Reinola

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.