Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Eesti Leivalinnase OÜ hagi Vladimir Subbotševi vastu leppetrahvi 1 000 000 krooni väljamõistmiseks 1 000 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. detsembri 2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Leivalinnase OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
13. aprill 2010
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Eesti Leivalinnase OÜ (RK: 10062373), seaduslik esindaja Ursel Kaarna
esindajad
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
Vastustaja (kostja): Vladimir Subbotšev esindaja Gunnar Leht Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 10. detsembri 2009 otsus muutmata. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Eesti Leivalinnase OÜ kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Eesti Leivalinnase OÜ esitas kohtule hagi Vladimir Subbotševi vastu leppetrahvi 1 000 000 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Eesti Leivalinnase OÜ ja Vladimir Subbotšev ning kostja abikaasa Leili Subbotševa 13.08.2003 osade ostu-müügilepingu (leping), millega V. Subbotšev ja Leili Subbotševa võõrandasid enda osad Eesti Leivalinnase OÜ-s samale osaühingule. Lepinguga kohustus V. Subbotšev kolme aasta jooksul lepingu sõlmimisest mitte tegutsema leivalinnase tootmisega seonduvates ettevõtetes. Lepingu p 5.1.2 sätestas kohustuse hoida tähtajatult osaühingu äri- ja tootmissaladust, p 5.1.3 sätestas kohustuse mitte viibida osaühingu territooriumil. Lepingu p-s 5.1.4 leppisid hageja ja kostja kokku kostja tähtajatus kohustuses mitte takistada Leivalinnase tegevust. 08.05.2008 saatis Käosaar & Co Patendibüroo V. Subbotševi esindajana hagejale hoiatuskirja registreeritud kasulikust mudelist tulenevate õiguste rikkumiste kohta. Kirjast tulenes ja sai hagejale teatavaks, et kostja on registreerinud Leivalinnases tootmisprotsessis aastaid kasutusel olnud trummelseadme kasuliku mudelina ning takistab Eesti Leivalinnase OÜ tegevust, keelates Leivalinnasel kasuliku mudeli seadusest tulenevate nõuete ning karistusseadustiku § 226 ähvardusel trummelseadet kasutada. Kasuliku mudeli registreerimiskuupäevast nähtub, et V. Subbotšev esitas vastava taotluse 17.09.2003, s.t juba 1 kuu ja 4 päeva möödudes lepingu sõlmimisest. V. Subbotšev on äriregistri andmetel alates 19.12.2006 OÜ Malt juhatuse liige ja pärast 13.08.2003 lepingu sõlmimist on kostja olnud tegev OÜ-s Malt. 19.02.2004, s.t. lepingu kehtivuse jooksul, on kostja linnase valmistamise trummelseadme (kasuliku mudeli tunnistus nr 00418) üle andnud OÜ-le Malt, kes tegutseb linnase tootmisega ning 14.02.2005 on OÜ Malt sama linnase valmistamise trummelseadme üle andnud kostjale. Kuna V. Subbotšev keelab hagejal trummelseadet kasutada ja kuna trummelseadme näol on tegemist Eesti Leivalinnase OÜ tootmisprotsessis ja majandustegevuses primaarselt vajaliku seadmega, siis seadme kasutusvõimaluseta on leivalinnase tegevus vastavalt lepingu p-le 5.1.4 oluliselt takistatud. Seega on kostja rikkunud lepingu p 5.1.1 ja p 5.1.4 ning seega on hagejal õigus vastavalt lepingu p-le 5.2 nõuda kostjalt lepingus sisalduva kohustuse rikkumise eest leppetrahvi.
2.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et hageja nõue on ebaselge, kuna hagiavaldusest ega sellele lisatud materjalidest ei nähtu, millisel viisil takistab kostja kui kasuliku mudeli omanik hageja tegevust. Samuti ei nähtu hagiavaldusest ega selle lisadest, et kostja on varem kui kokkulepitud aja möödudes asunud tegutsema leivalinnase tootmisega seotud ettevõttes. Kostja on tõepoolest registreerinud linnase valmistamise trummelseade kasuliku mudelina, mis on tema seadusest tulenev õigus. Hageja väide, et kostja keelab tal trummelseadet kasutada, on eksitav. Kostjat esindav patendivolinik on 08.05.2008 kirjaga viidanud sellele, et kasuliku mudeli omaniku nõusolekuta ei ole uute trummelseadmete valmistamine ja müük lubatav ning sellisele tegevusele ilma kasuliku mudeli omaniku nõusolekuta järgnevad seaduses ettenähtud tagajärjed. Müügilepingu sõlmimise ajal olemas olnud tootmisseadmete, s.h trummelseadmete, kasutamise suhtes ei ole kostja ega ükski tema esindaja teinud ühtegi avaldust ega astunud ühtegi sellist sammu, mis ei võimaldaks hagejal
seaduse piires tegutseda või seaks sellisele tegevusele takistusi. Kostja esindaja kirja eesmärk ega kostja tahe ei ole ega ole kunagi olnud suunatud hageja olemasolevate trummelseadmete kasutamise keelamisele, mis oleks käsitletav hageja tegevuse takistamisena ning annaks hagejale õiguse nõuda müügilepingus kokkulepitud leppetrahvi. OÜ Malt on 28.07.2004 kasuliku mudeli tollase omanikuna saatnud hagejale teate, mille sisu on samane kostja esindaja poolt 08.05.2008 saadetud hoiatusega. Hageja jättis peale nimetatud teate saamist oma leppetrahvi nõude esitamata, mistõttu on hageja leppetrahvi esitamise õiguse kaotanud (VÕS § 159 lg 2).
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 10.12.2009 otsusega jäeti Eesti Leivalinnase OÜ hagi Vladimir Subbotševi vastu leppetrahvi 1 000 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt müüs V. Subbotšev 13.08.2003 osade müügilepingu p 2.2 kohaselt endale kuuluva osaühingu osa Eesti Leivalinnase OÜ-le. Hageja arvates on V. Subbotšev rikkunud müügilepingu p 5.1.1 ja 5.1.4 ning seoses sellega tekib hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi vastavalt lepingu p-le 5.2. Eesti Leivalinnase OÜ osade müügilepingu p-s 5.1.1 ja p-s 5.1.4 on pooled kokku leppinud, et V. Subbotšev on kohustatud kolme aasta jooksul mitte tegutsema leivalinnase tootmisega seonduvates ettevõtetes ja mitte takistama Eesti Leivalinnase OÜ tegevust. Kasuliku mudeli seaduse (KasMS) § 5 lg 1 järgi on kasulik mudel leiutis, mis on uudne, millel on leiutustase ja mis on tööstuslikult kasutatav. KasMS § 11 sätestab õiguse kasulikule mudelile, mille lõike 1 kohaselt õigus taotleda kasuliku mudeli registreerimist ja saada kasuliku mudeli omanikuks on leiutise autoril ja tema pärijal või õigusjärglasel. V. Subbotšev on Eestis registreeritud ja kehtiva kasuliku mudeli - linnase valmistamise trummelseadme - omanik alates 17.09.2003, registreeringu nr EE00418U1. 19.02.2004 loovutas kostja kasuliku mudeli OÜ-le Malt. Kostja ja OÜ Malt vahel sõlmiti 05.03.2004 müügileping, mille kohaselt kostja müüs OÜ-le Malt intellektuaalse omandiõiguse e. mudeli ning et OÜ Malt poolt anti kostjale kasulik mudel tagasi 14.02.2005. Kohus asus seisukohale, et hageja esitatud tõendid ei võimalda teha järeldust, nagu oleks kostja tegutsenud leivalinnase tootmisega seonduvas ettevõttes. Kohus leidis, et kostja poolt kasuliku mudeli tunnistuse loovutamine 19.02.2004 OÜ-le Malt ning OÜ Malt poolt kasuliku mudeli tagasiandmine 14.02.2005 ei tõenda üheselt kostja tegutsemist OÜ-s Malt ega näita kostja konkreetseid eesmärke eelpoolnimetatud tehingu tegemisel. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Leiutise kandmisega kasulike mudelite registrisse sai V. Subbotšev oma kasutusse ainuõiguse intellektuaalse omandi esemele (leiutisele), mille kasutamise ja käsutamisega on tal võimalik saada sissetulekut ning samuti seista vastu õiguse rikkumistele. Kuna lepingu pooled ei pidanud 13.08.2003 sõlmitud müügilepingus vajalikuks lahti mõtestada lepingu p-s 5.1 kasutatud mõistete sisu, kuigi notari asendaja on nimetatud asjaolule tähelepanu juhtinud, ning ei fikseerinud lepingus konkreetselt kostja õiguste piiranguid, siis antud juhul ei saa kostjapoolset tegevust - kasuliku mudeli registreerimist enda nimele, käsitleda hageja tegevuse takistamisena ega tegutsemisena leivalinnase tootmisega seonduvas ettevõttes. Patendibüroo Käosaar & Co OÜ poolt esitatud 08.05.2008 hoiatuskirjast nähtub, et hageja või kolmandad isikud võivad kasuliku mudeliga kaitstud linnase valmistamise trummelseadet valmistada ja müüa ainult kasuliku mudeli omaniku nõusolekul. Tõendeid selle kohta, et kostja oleks hagejale teinud takistusi müügilepingu sõlmimise ajal olemas olnud tootmisseadmete, s.h trummelseadmete kasutamise suhtes, kohtule esitatud ei ole. Oma õiguste kaitseks vastavalt KasMS-s sätestatule hageja kohtusse pöördunud ei ole. Kostja tegutsemine OÜ-s Malt ei leidnud kinnitust ka tunnistaja L.L. ütlustega. Hageja järeldus, et kuna kostja poeg Dmitri Subbotšev oli tegev füüsilisest isikust ettevõtjana ja samal ajal tegev OÜ Malt juhatuse liikmena, siis tegelikkuses tegutses kostja OÜ-s Malt oma perekonnaliikme
kaudu, on meelevaldne ja tõendamata. Äriregistri andmetel on kostja OÜ Malt juhatuse liige alates 19.12.2006. Seega oli poolte vahel sõlmitud müügilepingu p-s 5.1.1 sätestatud kolmeaastane tähtaeg möödunud. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega leppetrahvi maksmise eelduseks on selle sätte kohaselt esmajoones lepingu rikkumine lepingus ette nähtud viisil. Kohus asus seisukohale, et antud asjas ei leidnud tõendamist V. Subbotševi poolne lepingu rikkumine ning seega eeldused leppetrahvi maksmiseks puuduvad ning Eesti Leivalinnase OÜ hagi V. Subbotšev vastu leppetrahvi 1 000 000 krooni väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.Eesti Leivalinnase OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 10.12.2009 otsuse, teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Eesti Leivalinnase OÜ hagi V. Subbotševi vastu ning jätta menetluskulud V. Subbotševi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436 ja § 442, mille kohaselt kuuluvad analüüsimisele kõigi menetlusosaliste väited ja kõik tõendid, kusjuures tõendite ja väidete tagasilükkamine peab olema otsuses põhjendatud. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Otsuse tegemisel on kohus jätnud hindamata hageja poolt esitatud alljärgnevad tõendid: - audiitorbüroo Fides kirja - audiitori 31.10.2005 aasta arvamusele vahearuande juurde on audiitor märkinud: ”juhatuse liige on ühepoolselt ja tasuta võõrandanud temaga seotud isikule immateriaalset põhivara (nn. „kasuliku mudeli”, soetusmaksumusega 168 000 krooni) omandiõiguse, millega on rikutud juhatuse liikme lepingu p 3.4 ning nimetatud tehing on vastavalt tulumaksuseaduse § 50 lg-le 4 ja 5 maksustatav tulumaksuga”; - Gaselli TOP 2004-2006, millisest nimekirjast nähtub, et ettevõtte tegevjuhina on nimetatud vastustaja V. Subbotšev; - tunnistaja L.L. ütlused - kus tunnistaja ei välistanud, et V. Subbotšev tegutses OÜ-s Malt, kuivõrd tunnistaja, olles ise kaasomanik, oli enamuse ajast Tartus. Samuti on kohus jätnud analüüsimata ja arvestamata tunnistaja ütlustega, mille kohaselt: „Isa (V. Subbotšev) käis pojaga tehase ehitamisel kaasas”. Apellant on seisukohal, et kohus ei ole tõendeid hinnanud objektiivselt, kuivõrd on ebaloogiline, et vastustaja, kes on linnasetootmise seadmete spetsialist käib oma pojaga ettevõtte OÜ Malt ülesehitamise ajal kaasas lihtsalt niisama. Lisaks on tunnistaja kohtuistungil öelnud, et: „Ei saa välistada, et ta (kostja) mingit tööd seal ei teinud.” Samuti on tunnistaja kinnitanud, et on kohtunud kostjaga tehase territooriumil. Kohus on jätnud arvestamata hageja väited lepingu tõlgendamise kohta. Hageja on väitnud, et ebamõistlik ning lepingu sõlmimise hetkel poolte tahtega vastuolus oleks antud juhul tõlgendus, millega keegi käsitleks p-s 5.1.1 märgitud sõna „tegutsema“ vaid konkreetselt ettevõtlusaktsioonina, s.t ettevõtte tegevuses ametlikult osanikuna, juhatuse liikmena vms osalemisena. On igati loogiline, et selle all on mõistetav kogu tegevus ja tegutsemine, mille sisuks on leivalinnase tegevusega seotud ettevõttega kuidagi seotud olemine ja tegutsemine, muuhulgas antud valdkonnas vastava ettevõttega tehingute tegemine ja antud valdkonnas kasuliku mudeli registreerimine ja selle üleandmine vastavas valdkonnas tegutsevale ettevõttele. Pooltevahelise kokkuleppe sisu vastavalt lepingu p-s 5 märgitule seisneb ka selles, kostja ei kasutaks ega edastaks informatsiooni, teadmisi jms, mida kasutatakse Eesti Leivalinnase OÜ majandustegevuses kolmandatele, samuti leivalinnase tootmisega tegelevatele ettevõtetele. Tegemist on tüüpilise lepinguga, millega üks ettevõte soovib garanteerida, et temaga seotud olnud isik ei kuritarvitaks ettevõttega seotud ajal omandatud teavet, kusjuures kuritarvitamise all mõeldakse eelkõige tegevust/tegutsemist, mis võib ettevõtet üldiselt (täpsemalt tema turusegmendis) kuidagi kahjustada, konkurente tugevdada või juurde tekitada.
5.Vladimir Subbotšev palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on kohtuotsus seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud; 2) ei vasta tõele apellandi väide, et vastustaja patendivolinikust esindaja, saates apellandile hoiatuskirja, takistab Eesti Leivalinnase OÜ tegevust, keelates tal KasMS-st tulenevate nõuete ning KarS § 226 ähvardusel trummelseadme kasutamise. Vastustaja registreeris 17.09.2003 linnase valmistamise trummelseade kasuliku mudelina, mis on tema seadusest tulenev õigus. Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Vastustajale sai teatavaks, et apellant on lasknud ilma vastustaja nõusolekuta Leedus valmistada 8 leivalinnase valmistamise trummelseadet, millise kasuliku mudeli omanik on vastustaja. Sellest asjaolust ja seadusest tulenevalt oli vastustaja kohus apellanti hoiatada. Nimetatud kirjas hoiatati apellanti, et Eesti Leivalinnase OÜ poolt analoogset lahendust sisaldavate linnase valmistamise trummelseadmete valmistamine ning müük toob kaasa seaduses sätestatud tagajärjed. Juhul, kui Eesti Leivalinnase OÜ või tema tellimusel kolmandad isikud teevad ettevalmistusi kasuliku mudeliga kaitstud linnase valmistamise trummelseadme valmistamiseks ja müügiks ilma kasuliku mudeli omaniku nõusolekuta või rikuvad muul viisil kasuliku mudeli omaniku ainuõigust, asub kasuliku mudeli omanik oma õigusi kaitsma seaduses ettenähtud korras, sealhulgas kriminaalmenetluse algatamine ja tsiviilhagi esitamine kohtusse; 3) on kohus otsuse tegemisel põhjendatult jätnud hindamata apellandi poolt esitatud audiitorbüroo Fides kirja. Nimetatud kiri ei ole aktsepteeritav dokumentaalse tõendina, sest sellel puudub koostaja allkiri ja pole teada selle päritolu. Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kirja tähelepanuta. Apellant lubas esitada sama kirja allkirjastatult, kuid jättis selle tegemata. Seetõttu jättis kohus põhjendatult apellandi poolt esitatud kirja hindamata; 4) on ajalehes avaldatud Gaselli TOP 2004-2006 edetabel, kus on tegevjuhina nimetatud vastustaja V. Subbotšev, ajakirjanike koostatud ja ei oma õiguslikku tähendust. Vastustaja nimetamisel selles tegevjuhina on tegu tabeli koostajapoolse ilmse eksitusega. Tegevjuht äriühingus saab olla vaid töölepingu alusel, mitte aga ajalehes avaldatud edetabeli põhjal; 5) tõendavad ja kinnitavad tunnistaja L.L. ütlused, et vastustaja tegutses OÜ-s Malt vaid juhul, kui tegutsemiseks ettevõtetes saab nimetada pojaga kaasas käimist ja temaga kohtumist. Vastustaja leiab, et isegi, kui ta seda tegi, ei saa seda nimetada tegutsemiseks leivalinnase tootmisega seonduvas ettevõttes ja seepärast ei saa ka vastustajat süüdistada lepingu rikkumises; 6) ei taha apellant tunnistada, et pooled tõlgendavad lepingu p-s 5.1 nimetatud müüjate kohustusi erinevalt. Samuti jätab apellant tähelepanuta, et sama lepingu p-s 5 on notari asendaja pooltele selgitanud, et punktis 5.1. nimetatud müüjate kohustused tuleks sõnastada nii, et kasutatud mõistete sisu („tegutsema”, „ärisaladus”, „tegevuse takistamine” jne) oleks lahti kirjutatud nii, et pooltele oleks üheselt selge, millised on nende õigused ja kohustused. Kui apellant pidas nimetatud mõistete all silmas tavapärastest seadusega sätestatud mõistete definitsioonidest erinevaid tõlgendusi, oleks ta pidanud juhinduma notari selgitusest ja lepingus need ka vastavalt sõnastama. Kuna selleks aga aega ei leitud, tuleb lähtuda mõistete tavapärastest tõlgendustest; 7) tugineb apellant oma nõudes lepingu p-le 5.1.1, mille kohaselt müüjad on kohustatud kolme aasta jooksul mitte tegutsema leivalinnase tootmisega seonduvates ettevõtetes. Kuid nimetatud kohustuse puhul on jäänud määratlemata selle täitmise periood. Pole teada ja lepingust ei nähtu, kas see algab osade võõrandamislepingu sõlmimisest, on see juba varem alanud või algab kunagi
hiljem ja kas see on tänaseks lõppenud. Lepingu järgmises alapunktis on järgneva kohustuse täitmise periood aga täpselt määratletud (kolme aasta jooksul alates osade võõrandamislepingu sõlmimisest). Seoses nimetatud kolme aasta pikkuse perioodi alguse või lõpu määramata jätmisega lepingu p-s 5.1.1 pole see kohustus täidetav ja sellest tulenevalt puudub apellandil õigus nimetatud punkti alusel midagi nõuda, kuna ebaselgest kohustusest tulenev sanktsioon pole rakendatav;
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
10.detsembri 2009 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele ja asjaoludele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi 1 000 000 krooni leppetrahvi väljamõistmiseks rahuldamata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt tugineb hageja kostja poolt lepingu p-s 5.1.1 sätestatud kohustuse rikkumisele. Osade müügilepingu p 5.1.1 kohaselt leppisid ostja ja müüjad kokku, et müüjad on kohustatud kolme aasta jooksul mitte tegutsema leivalinnase tootmisega seonduvates ettevõtetes. Sama lepingu p-st 5.2 tulenevalt lepingu p 5.1.1 rikkumise korral on ostjal õigus nõuda leppetrahv 1 000 000 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast lepingu sõlmimist ja enne kolme aastase tähtaja möödumist registreeris kostja kasuliku mudeli „Linnase valmistamise trummelseade“, kasuliku mudeli omanikuna müüs ta nimetatud kasuliku mudeli OÜ-le Malt ning OÜ Malt andis selle kostjale tagasi. Hageja ei ole esitanud vastuväidet kostja väitele, et ta töötas välja linnase valmistamise trummelseadme hageja juures töötamise ajal ja enne osa müümist hagejale. Seega oli nimetatud asjaolu hagejale teada osade müügilepingu sõlmimise ajal. Samuti ei ole hageja vaidlustanud kostja väidet, et lepingu projekti töötas välja hageja. Seetõttu oli hagejal alust eeldada, et kostja võib registreerida linnase valmistamise trummelseadme kasuliku mudelina ning seega oleks hageja saanud kostja poolt väljatöötatud linnase valmistamise trummelseadmega seonduvas soovi korral eraldi lepingus kokku leppida. Kuivõrd nii kostjale kui L. Subbotševale kuulus võrdne osa hageja äriühingus ning nende mõlema osa müügihind oli võrdne, siis kinnitab ka see asjaolu, et kostjale makstud osa hind ei saanud sisaldada võimalikku tasu trummelseadme väljatöötamise eest. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et kostja poolt trummelseadme registreerimine kasuliku mudelina ja tema kui kasuliku mudeli omaniku tehingud sellega ei ole hõlmatud lepingu p-s 5.1.1 kokkulepituga. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Apellatsioonkaebuse seisukoht, et kasuliku mudeli registreerimine ja selle üleandmine vastavas valdkonnas tegutsevale ettevõttele on samastatav tegutsemisena leivalinnase tootmisega seonduvates ettevõtetes, ei ole põhjendatud, kuna see ei olnud poolte ühine tahe osade müügilepingu sõlmimisel. Lepingust nähtuvalt on notar pooltele selgitanud, et lepingu p-s 5.1 nimetatud müüjate kohustused tuleks sõnastada selliselt, et kasutatud mõistete sisu (näiteks „tegutsema“) oleks lahti kirjutatud nii, et see oleks pooltele üheselt selge. Nimetatud märkus viitab samuti sellele, et kui
hageja oleks pidanud lepingu p-s 5.1.1 silmas ka näiteks linnase valmistamise trummelseadmega seonduvat, oli tal võimalus mõistet „tegutsema“ konkretiseerida. Ringkonnakohus leiab, et poolte tegelik tahe oli lepingu p-s 5.1.1 kokku leppida, et kostja ei tohi kolme aasta jooksul pärast osade müügilepingut tegutseda leivalinnase tootmisega seonduvates ettevõtetes töötajana, juhatuse või nõukogu liikmena, s.t kostjal oli konkurentsikeeld töölepinguseaduse ja äriseadustiku tähenduses. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et lepingu p-st 5 tulenevalt on kohustused ainult lepingu ühel poolel, s.o müüjatel. Samas ei nähtu asja materjalidest, et osade müügihind sisaldas kompensatsiooni lepingu p-s 5 nimetatud tegevustest hoidumise eest. Nimetatud asjaoludest järeldub samuti, et apellandi poolt lepingu p 5.1.1 laiendav tõlgendamine ei olnud kooskõlas poolte tegeliku tahtega osade müügilepingu sõlmimisel. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus veel seda, et mittenõustumine kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei tähenda seda, et kohus oleks jätnud tõendid hindamata. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt andis kohus hinnangu kõikidele tõenditele kogumis (t.l 134) ning seetõttu ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse seisukoht, et kohus on jätnud hindamata audiitorbüroo Fides kirja (ilma allkirjata), väljavõtte Gaselli TOPP 2004-2006 ning tunnistaja L.L. ütlused. Kuivõrd pooltel puudus vaidlus, et kostja müüs kasuliku mudeli omanikuna selle OÜ-le Malt ning hiljem viimane tagastas selle ning audiitorbüroo Fides kiri kinnitab sama asjaolu, siis nimetatud tõendi eraldi märkimine kohtuotsuse põhjendustes ei ole TsMS § 442 lg 8 rikkumine, kuna sellest tõendist ei sõltunud hageja nõude rahuldamata jätmine. Ajalehes avaldatud Gaselli TOP 2004-2006 ja sellest väljavõtte esitamine, kus on nimetatud kostjat OÜ Malt tegevjuhina, ei tõenda kostja töötamist OÜ-s Malt. Tunnistaja L. L, kes oli OÜ Malt juhatuse liige, kinnitas maakohtu istungil, et ta oli koos kostja pojaga OÜ Malt osanik ning kostja äriühingus ei töötanud. Samuti on tunnistaja kinnitanud, et kostja võis koos pojaga mõned korrad tehases kaasas käia. Tunnistaja L.L. ütlused lükkavad ümber ajalehe väljavõttes avaldatud andmed ning kinnitavad, et kostja ei ole OÜ-s Malt töötanud ning apellandi vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Kui hageja väide vastaks tegelikkusele, siis eeldatavasti oleks ta kasutanud TsMS § 236 lg-s 2 sätestatud õigust ja taotlenud kohtult tõendite, millised tõendaksid kostja töötamist OÜ-s Malt (lepingud, töötasu tõendid jms), kogumist. Asja materjalidest nähtub, et kostja poeg D. Subbotšev (OÜ Malt asutaja ja juhatuse liige) ja kostja abikaasa L. Subbotševa töötasid koos kostjaga Eesti Leivalinnase OÜ-s. Seega olid kostja pojal olemas teadmisel linnase tootmisest ning kostjal puudus vajadus tegutseda OÜ-s Malt läbi oma poja, nagu väidab apellant. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kostja tegevus kasuliku mudeli omanikuna oma seadusest tulenevate õiguste teostamisel ei ole käsitletav lepingu p-s 5.1.4 kokkulepitud kohustuse rikkumisena.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Üllar
Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.