Võlaõigus

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

Vastavalt hagiavaldusele nõuab hageja kostjalt 12.11.2024 sõlmitud laenulepingu nr 2102550785 alusel võlgnevust 3999,38 eurot, intressi 516,59 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 731,06 eurot ja edasiulatuvat viivist alates 16.01.2026 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti nõuab hageja kostjalt menetluskulu 615 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid krediidiandja BB Finance OÜ ja kostja 12.11.2024 laenulepingu nr 2102550785, mille kohaselt andis BB Finance OÜ kostjale laenu 685 eurot. Laenulepingu personaalsete tingimuste „Laenulepingu põhitingimused“ lepiti kokku krediidi kulukuse määras 26,82%. Lepingu personaalsete tingimuste „Muu oluline teave“ tulenevalt on krediidi kulukuse määr ja maksete kogusumma (krediidi kogukulu) arvutatud lepingu sõlmimise kuupäeva seisuga eeldusel, et laenusumma on 685 eurot, intressimäär 24% aastas, laenutähtpäev 15.09.2028 ning kogu laen võetakse kohe kasutusse. Tagasimakseid kostja poolt antud lepingu katteks tehtud ei ole.

Kui kostja soovis juurde saada lisalaenu, tuli laenusaajal sõlmida iga kord uus leping, kuna Raha24 ülesehitatud süsteemi kohaselt ei olnud tehnilistel põhjustel võimalik, et isikul oleks mitu kehtivat lepingut. Seega tõsteti eelmise lepingu sissenõutavaks muutunud jäägid järgmisesse lepingusse ning eelmine leping suleti. Lisalaenu lepingu sõlmimiseks pidid olema täidetud lisalaenu saamise tingimused: s.o isik ei tohtinud olla osamakse tasumisega viivituses, isiku maksevõime võimaldas lisalaenu juurde saada ja isik oli jätkuvalt krediidivõimeline.

Kuna eelnevad tingimused olid täidetud, sõlmisid kostja ja krediidiandja BB Finance OÜ 15.11.2024 lisalaenu lepingu 2102552132, millega BB Finance OÜ andis kostjale lisalaenu summas 3088 eurot. Lisalaen 3088 eurot on kostja arvelduskontole EEXXX kantud 15.11.2024.

Lepingut sõlmides logib klient enda isikliku kliendikontoga www.raha24.ee kliendikeskkonnas sisse ja esitab laenutaotluse. Laenutaotluse esitamiseks peab klient tegema endale kasutajakonto. Laenu taotledes pidi kostja esitama kõik krediidiandja poolt nõutavad andmed ja dokumendid. Kostja vormistas endale esmakordselt kasutajakonto 14.08.2020, tuvastades enda isikusamasuse. Lepingu üldtingimuste punkt 3.2 sätestab, et enne laenu taotlemist kohustub laenusaaja tutvuma Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe, personaalsete tingimuste ja üldtingimustega. Kostja andis laenulepingu sõlmimise tahte avaldamiseks kinnitused, sealhulgas kinnituse, et soovib sõlmida laenulepingu. Selle kohta, et kostja on tingimustega tutvunud, neist aru saanud ja nendega nõustunud, andis kostja kinnitused üldtingimuste p 5.1 alusel. Laenutaotluse esitamine ja olemasolu on kliendipoolne tahteavaldus lepingu sõlmimiseks, millega kostja kinnitas, et 2

„nõustub positiivse laenuotsuse korral laenulepingu sõlmimisega ülaltoodud tingimustel ega vaja seejuures täiendavaid selgitusi“. Ilma tingimusteta nõustumata pole kliendil võimalik laenutaotlust esitada. Hageja esitab kuvatõmmise testkeskkonna näidisest klientidele taotluse esitamise hetkel kuvatavast vaatest. Klõpsates nuppu „Esitan taotluse“ on klient väljendanud tahteavaldust lepingu sõlmimiseks. Kostja esitas laenutaotluse 15.11.2024 kell 18:38:06, mille krediidiandja aktsepteeris. Peale laenutaotluse esitamise kinnitust sai lugeda kostja lepingu tingimustega nõustunuks. Seega loeti laenuleping sõlmituks üldtingimuste kohaselt pärast kostjalt vastavate kinnituste saamist juhul, kui krediidiandja teavitas kostjat positiivsest laenuotsusest. Positiivne laenuotsus on krediidiandja poolt tehtud 15.11.2024.

Lisalaenu lepingu 2102552132 personaalsete tingimuste „Laenulepingu põhitingimused“ lepiti kokku laenus 3999,38 eurot (koosnes refinantseeritava lepingu põhiosast 685 eurot + lisalaenu väljamaksest summas 3088 eurot + uue laenu lepingutasust 226,38 eurot), intressimääras 38,66% aastas, viivisemääras 24% aastas (päevamääraga 0,0667%), krediidi kulukuse määras 49,50% aastas, maksete kogusummaga 7913,09 eurot. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punktis 3 (Krediidiga seotud kulud) ja laenulepingu personaalsete tingimuste „Muu oluline teave“ tulenevalt on krediidi kulukuse määr ja maksete kogusumma (krediidi kogukulu) on arvutatud lepingu sõlmimise kuupäeva seisuga eeldusel, et laenusumma on 3999,38 eurot (sh lepingutasu 226,38 eurot), muud kulud summas 1,25 eurot, intressimäär 38,66% aastas, laenutähtpäev 10.12.2028 ning kogu laen võetakse kohe kasutusse. Kostja ei ole lisalaenu lepingu 2102552132 katteks tagasimakseid teinud.

Kostjale edastati võlgnevuses olevate osamaksete tasumiseks võlateatised 17.01.2025, 16.02.2025 ja 18.03.2025. Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, ei tasunud kokkuleppelisi osamakseid, jäädes täielikult viivitusse vähemalt kolme järjestikuse, see on 10.01.2025 (osamakse 165,14 eurot), 10.02.2025 (osamakse 164,85 eurot) ja 10.03.2025 (osamakse 164,85 eurot) osamakse tasumisega, andis krediidiandja kostjale 26.03.2025 teatisega võimaluse täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse likvideerimiseks või võla tasumise osas kokkuleppe saavutamiseks. Kuna kostja võlgnevust hiljemalt 11.04.2025 ei likvideerinud ega pöördunud võla tasumise osas kokkuleppe saavutamiseks krediidiandja poole, ütles krediidiandja lepingu üldtingimuste punkti 17.1 alusel ja kooskõlas VÕS § 416 üles 12.04.2025 seisuga.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 3999,38 eurot, intress 516,59 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 731,06 eurot ja sissenõudmiskulu 50 eurot. Samuti viivis põhinõudelt alates 16.01.2026 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja vastuväited

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 3

BB Finance OÜ ja kostja vahel on sõlmitud 12.11.2024 laenuleping nr 2102550785 (dtl 65-68), millega BB Finance OÜ andis kostjale laenu 685 eurot (dtl 70) ja 15.11.2024 lisalaenuleping 2102552132 (dtl 71-72, 159-162), millega BB Finance OÜ andis kostjale laenu 3088 eurot (dtl 158). Puudub vaidlus, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalused lepingud on tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes.

Kostja ei ole lepingute katteks teinud mitte ühtegi tagasimakset. Kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Hagiavalduse kohaselt oli kostja viivituses 10.01.2025, 10.02.2025 ja 10.03.2025 osamaksete tasumisega, s.o vähemalt kolme osamakse tasumisega. 26.03.2025 andis BB Finance OÜ kostjale võimaluse täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse likvideerimiseks või võla tasumise osas kokkuleppe saavutamiseks. Kuna kostja võlgnevust hiljemalt 11.04.2025 ei likvideerinud ega pöördunud võla tasumise osas kokkuleppe saavutamiseks krediidiandja poole, ütles krediidiandja lepingu üldtingimuste punkti 17.1 alusel ja kooskõlas VÕS § 416 üles 12.04.2025 seisuga (dtl 186).

Puudub vaidlus, et ülesütlemisavaldus on esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seega on käesoleval juhul täidetud VÕS § 416 lg 1 sätestatud eeldused. Kohus leiab, et kuivõrd ülesütlemisavaldus on saadetud kostja poolt antud e-postiaadressile (dtl 349), on käesoleval juhul täidetud ka TsÜS § 69 lg 3 tulenev nõue, et ülesütlemisavaldus peab olema kostja poolt kätte saadud. Laenulepingud on üles öeldud 12.04.2025.

VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Esialgne võlausaldaja on teatanud VÕS § 170 kohaselt kostjale, et võlgnevus on loovutatud 12.04.2025 hagejale (dtl 78). Seega saab lugeda, et hageja on omandanud nõude.

Lepingu nr 2102550785 sõlmimisel 12.11.2024 oli krediidikulukuse määr 26,82% aastas. Hageja on hagiavalduses märkinud, et krediidikulukuse määr ja maksete kogusumma (krediidi kogukulu) on arvutatud lepingu sõlmimise kuupäeva seisuga eeldusel, et laen on 685 eurot, intressimäär 24% aastas, laenutähtpäev 15.09.2028 ning kogu laen võetakse kohe kasutusse. Eesti Panga veebilehel tarbimislaenude krediidi kulukuse määraks oli lepingu sõlmimisel 16,65%. Krediidikulukuse määr 26,82% aastas ei ületa tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, milleks on 49,95% (3x16,65%). 4

Lisalaenu lepingu nr 2102552132 sõlmimisel 15.11.2024 oli krediidikulukuse määr 49,50% aastas. Hageja on hagiavalduses märkinud, et krediidi kulukuse määr ja maksete kogusumma (krediidi kogukulu) on arvutatud lepingu sõlmimise kuupäeva seisuga eeldusel, et laen on 3999,38 eurot (sh lepingutasu 226,38 eurot), muud kulud summas 1,25 eurot, intressimäär 38,66% aastas, laenutähtpäev 10.12.2028 ning kogu laen võetakse kohe kasutusse. Eesti Panga veebilehel tarbimislaenude krediidi kulukuse määraks oli lepingu sõlmimisel 16,65%. Krediidikulukuse määr 49,50% aastas ei ületa tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, milleks on 49,95% (3x16,65%).

Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421). Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPRFinance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

Järgnevalt kontrollib kohus, kas krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

5

KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Hageja hinnangul on krediidiandja täitnud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 403 4 sätestatud nõudeid. Krediidivõimelisuse hindamise aluseks olev kostja arvelduskonto väljavõte on koostatud OÜ Krediidiregister teenusepakkuja Accountscoring (https://accountscoring.com/) teenuse vahendusel, kasutades kostja poolt võimaldatud andmeid oma arvelduskonto väljavõtte kohta. Kontoteabe teenuse osana teeb teenusepakkuja kliendi antud nõusoleku alusel päringu(d) kliendi arvelduskontode väljavõtete saamiseks partnerettevõtjatele, kelle osas on klient andnud nõusoleku enda arvelduskontode väljavõtete saamiseks. Teenusepakkuja kogub kliendi arvelduskontode väljavõtteid sellelt partnerilt või nendelt partneritelt, kelle osas on klient andnud arvelduskontode väljavõtete küsimiseks nõusoleku ning nendelt arvelduskontodelt, mille osas on klient andnud väljavõtete küsimiseks nõusoleku. Pärast arvelduskontode väljavõtete saamist agregeerib teenusepakkuja kliendi kohta nõusoleku alusel saadud andmed, teostab saadud andmete töötlemise ning andmete analüüsi (profiilianalüüsi). Andmeanalüüs hõlmab kliendi kontode agregeerimist, saadud andmete kategoriseerimist ja saadud andmete põhjal kliendi käitumise analüüsimist.

6

Krediidiandja kontrollis enne lepingu sõlmimist kostja esitatud teavet, s.o sissetuleku ja kohustuste õigsust kostja kontoväljavõtte EEXXX alusel. Lisaks tehti päringud avalikesse andmebaasidesse Krediidiinfo, Krediidiregister, Ametlikud teadaanded (dtl 197-199). Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete osas, mis võisid mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist. Rahvastikuregistri päringust tulenevalt puudusid kostjal ülalpeetavad.

Hageja on esitanud kohtule arvelduskonto väljavõtte (dtl 207-244) ja väljavõtte tehtud päringutest (dtl 339).

Krediidiandja on tuginenud kostjale järelmaksu andmisel asjaolule, et kostja märkis 12.11.2024 ja 15.11.2024 laenutaotluses enda igakuiseks sissetulekuks 650 eurot (töökoht X OÜ) ja finantskohustusteks 100 eurot. Krediidiandja lähtus krediidiotsuse tegemisel põhimõttest, et kostja regulaarne sissetulek on 650 eurot (lähtuti kostja esitatust, kuna kontoväljavõttelt nähtus suurem summa, s.o 664,79 eurot), keskmised finantskohustused 100 eurot (lähtuti kostja esitatust, kuna AccountScoringu analüüs lähtus 7 täiskuu keskmistest finantskohustustest, mis sel perioodil puudusid), regulaarsed majapidamiskulud 352 eurot (lähtuti Statistikaameti andmetest, kuna kostja enda muid kulusid ei märkinud; kui kostja oleks esitanud suuremad kulud, oleks krediidiandja lähtunud suuremast ehk kostja esitatust), tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõjust 32 eurot, muud varalised kohustused puudusid.

Hagejal oli tulenevalt VÕS § 4034 lg 13 järgi tõendamiskoormis tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Kohus leiab, et hageja seda kohustust täitnud ei ole. Kohus tuvastab, et krediidiandja rikkus kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet järgmiste asjaolude alusel. Kohus on tuvastanud, et kostja on saanud Sotsiaalkindlustusametilt sotsiaaltoetust perioodil 03.05.2024-05.11.2024 ja Töötukassalt töövõimetustoetust mai 2024. a kuni november 2024. a (dtl 209, 210, 216, 217, 221, 226, 232, 233, 239, 242). Kostja pangakonto väljavõttest töötasu laekumisi, sh Zuccini OÜ-lt ei nähtu. Kohtu hinnangul viitab eeltoodu, et kostja oli laenu taotlemise ajal ja 6 kuud enne seda töötu. Kohus on seisukohal, et krediidiandja ei ole kontrollinud nõuetekohaselt laenusaaja krediidivõimekust ning ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest.

Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa krediidiandja kostjale laenu andis ning kui suure summa on kostja lepingu järgi tagasi maksnud.

Kostja on saanud krediidiandjalt 12.11.2024 laenu 685 eurot ja 15.11.2024 laenu 3088 eurot. Kostja ei ole krediidiandjale tagasimakseid teinud. Seega kostjal on tasumata 7

laenulepingust nr 2102550785 tulenev põhivõlgnevus 685 eurot ja lisalaenulepingust nr 2102552132 tulenev põhivõlgnevus 3088 eurot, s.o kokku 3773 eurot. Lepingutasu kostja hagejale ei võlgne.

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuheteintressimaar) oli perioodil 12.11.202431.12.2024 vastav intress 4,25% ja perioodil 01.01.2025-12.04.2025 vastav intress 3,15%. Kohus märgib, et intressi saab üksnes nõuda lepingu kehtivuse ajal. Seega saab hageja nõuda kostjalt intressi kuni lepingu ülesütlemiseni 12.04.2025. Sellisel juhul kujuneb põhinõudelt arvestatud intressisummaks 54,05 eurot (10,01+44,04)

Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu hüvitis summas 50 eurot. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Krediidiandja on kostjale saatnud kohtule esitatud tõendite kohaselt e-kirja teel 11.01.2025, 10.02.2025 ja 12.03.2025 tasuta meeldetuletuskirjad (dtl 93-94, 106-107, 120-122) ja 17.01.2025, 16.02.2025 ja 18.03.2025 tasulised meeldetuletuskirjad (dtl 183-185). Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulu 5 eurot iga meeldetuletuskirja eest. Seega on hageja sissenõudekulu hüvitise nõue põhjendatud summas 15 eurot (3x5).

VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Hageja on kostjale saatnud esitatud tõendite kohaselt e-kirja teel 06.05.2025, 15.07.2025 ja 12.08.2025 tasulised meeldetuletuskirjad (dtl 340-344). Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulu 25 eurot 06.05.2025 meeldetuletuskirja eest ja 5 eurot 15.07.2025 ja 12.08.2025 meeldetuletuskirja eest. Seega on hageja sissenõudekulu hüvitise nõue põhjendatud summas 35 eurot (25+2x5).

VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 on antud juhul viivisemääraks perioodil 13.04.2025-30.06.2025 11,15% aastas, perioodil 01.07.2025-31.12.2025 10,15% aastas ja perioodil 01.01.2026-15.01.2026 10,15% aastas. Hageja on palunud 8

mõista välja viivise perioodi 13.04.2025-15.01.2026 eest. Viivise summaks on seega 299,84 eurot.

Kohus on seisukohal, et kuna kostja on põhivõla tasumisega viivituses, on TsMS § 367 ja VÕS § 113 lg 1 järgi hagejal õigus nõuda põhivõlgnevuse summalt viivist ka alates 16.01.2026 kuni selle kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele laenulepingutest nr 2102550785 ja 2102552132 tulenev põhivõlg 3773 eurot, intress 54,05 eurot, sissenõudmiskulu hüvitis 50 eurot, viivis 299,84 eurot ja viivis põhinõudelt alates 16.01.2026 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus

Käesoleva hagi hind on 5702,97 eurot. Kuivõrd kohus rahuldab hageja nõude osaliselt summas 4559,85 eurot ehk hageja nõudest rahuldatakse 79,96%, jätab kohus menetluskulud 79,96% ulatuses kostja kanda ja 20,04% ulatuses hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Hageja palub kostjalt menetluskuluna välja mõista riigilõivu summas 595 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse tasu 20 eurot. Kooskõlas TsMS § 138 lg 2 kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivust 79,96% 9

summas 475,76 eurot. Lisaks mõistab kohus TsMS § 172 lg 9 ja § 484 2 alusel kostjalt välja 15,99 eurot (79,96% 20-st eurost) hageja maksekäsu kiirmenetluse tasu. Kokku mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 491,75 eurot (475,76+15,99) ning menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Kuivõrd kostja ei ole kohtumenetluses sisuliselt osalenud (sh lepingulise esindaja kaudu), määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Mölder kohtunik

10

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.