Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

2-09-54127 a lõpetas IH ülekannete tegemise ning alates sellest ajast ei ole võlgnikul õnnestunud temaga ühendust võtta. Ka IH otsekontaktis olnud VB suri 2009. a aprillis, mistõttu ei ole võlgnikul olnud võimalik IH kätte saada. Võlgniku esindajad on haldurile kinnitanud, et käesoleval hetkel üritavad nad tuvastada IH kontaktandmed. Esitatud tõendite ja võlgniku poolt antud selgituste põhjal hindab ajutine haldur ülalnimetatud laenusumma väljanõudmist ebatõenäoliseks, kuna kohustatud isiku, kelleks on Vene Föderatsiooni kodanik, asukoht ja kontaktandmed on teadmata. Samuti on ebaselged laenulepingu alusel toimunud sularaha ülekanded ning nende sisu selgitavad tõendid võlgniku esindajate ütluste kohaselt puuduvad. Ajutine haldur on seisukohal, et võlgnik on maksejõuetu. Tema võlad ületavad oluliselt tema varasid ja maksejõuetus ei ole ajutise iseloomuga. Maksejõuetuse tekkimise võimalikuks põhjuseks võib olla ajutise halduri hinnangul raske juhtimisviga või pankrotikuritegu. Ajutine haldur märgib, et võlgniku maksejõuetus tekkis 2006.a lõpus või 2007. a alguses, pärast Maksu- ja Tolliameti poolt võlgniku suhtes kontrolli läbiviimist ja maksunõude esitamist. Kõnealust saab lugeda otseseks maksejõuetuse põhjuseks, samas olid ajutise halduri hinnangul eeldused maksejõuetuseks olemas juba 2003. a ja 2004. a, kui võlgnik sooritas Maksu- ja tolliameti 2006. a kontrollaktis tuvastatud maksupettused. Ajutise halduri hinnangul ei ole võlgnik õigeaegselt esitanud pankrotiavaldust, vaid on seda teinud 3 aastat hiljem ettenähtud ajast, samuti ei ole võlgniku juhatus äriregistrile esitanud 2006. a 2007. a ja 2008. a majandusaasta aruandeid. Juhatuse liikmed on raamatupidamises ebaõigesti kajastanud 2003. a ja 2004. a toimunud tehinguid. Tulenevalt eeltoodust on ajutine haldur tuvastanud, et võlgniku juhatuse liikmete kuriteo tunnustega käitumine (eelkõige maksupettus) on aidanud kaasa võlgniku maksejõuetuse tekkimisele. Võlgniku varadest ei piisa pankrotimenetluse katmiseks, mistõttu tuleb ajutise halduri hinnangul lõpetada menetlus raugemisega, pankrotti välja kuulutamata.

II Kohtuistung 24.11.2009 toimunud kohtuistungil jäi võlgniku esindaja esitatud pankrotiavalduse juurde. Ajutine pankrotihaldur kandis ette oma aruande sisu. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgnik alaliselt maksejõuetu ja tal puuduvad vahendid pankrotimenetluse läbiviimiseks.

III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 29 lg 2 sätestab, et kohus võib lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui

2-09-54127 võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. PankrS § 29 lg 3 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust raugemise tõttu PankrS § 29 lõikes 1 või 2 sätestatud alusel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. PankrS § 29 lg 8 sätestab, et kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu, likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta. Kui pankrotimenetluse raugemisel on võlgnikul mingi vara, makstakse sellest kõigepealt ajutise halduri tasu ja kaetakse vajalikud kulutused. PankrS § 30 lg 1 sätestab, et kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, määrab kohus menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja. PankrS § 30 lg 2 kohaselt teatab kohus väljaandes Ametlikud Teadaanded võimalusest maksta pankrotimenetluse kulude katteks kohtu määratud summa kohtu deposiiti. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 39 p 41 kohaselt lõpetatakse juriidiline isik juriidilise isiku pankroti väljakuulutamisega või pankrotimenetluse raugemisega enne pankroti väljakuulutamist. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 136 sätestab, et osakapital peab olema vähemalt 40 000 krooni. ÄS § 171 lg 2 p 1 sätestab, et juhatus kutsub kokku osanike koosoleku, kui see on osaühingu huvides vajalik, samuti kui osaühingul on netovara (bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma) järel vähem kui pool osakapitalist või vähem kui ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus. ÄS § 176 sätestab, et kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, peavad osanikud otsustama: osakapitali vähendamise või suurendamise tingimusel, et netovara suurus moodustaks seeläbi vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse või muude abinõude tarvitusele võtmise, mille tulemusena osaühingu netovara suurus moodustaks vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse; osaühingu lõpetamise, ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või pankrotiavalduse esitamise. ÄS § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse ÄS §-s 187 sätestatut. OÜ K seaduslik esindaja esitas 19.10.2009 avalduse OÜ K pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt on äriühing maksejõuetu ja ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Võlgniku 30.10.2009 seisuga bilansi kohaselt on võlgnikul vara 3 253 430 krooni. Võlgniku pangaarved on arestitud, võlgnikul on 510 kroonine hooldustasu võlgnevus. Võlgniku bilansis kajastatud 95 423 krooni ettemakse teenuste eest väärtuseks on 0 krooni, kuna tegemist on

2-09-54127 võlgniku juhatuse liikme isiklikest vahenditest kohtutäiturile täitemenetluse eest ettemaksuks kantud summaga; nõuetest ostjate vastu kokku summas 336 219 krooni, mis on ajutise pankrotihalduri hinnangul ebatõenäoliselt laekuvad, kuna need on aegunud; samuti on võlgniku bilansis kajastatud muud lühiajalised nõuded summas 2 821 667 krooni, mille kohta võlgnik ei ole esitanud ühtegi algdokumenti, võlgniku juhatuse liikme seletuse kohaselt on tegemist laenuga, mis on antud Vene Föderatsiooni kodanikule, kelle asukoht ja kontaktandmed võlgnikul puuduvad, mistõttu kohus leiab, et laenu andmist tõendavate dokumentide puudumise tõttu ja väidetava laenusaaja kontaktandmete puudumise tõttu ei ole nimetatud nõude laekumine tõenäoline, mistõttu selle väärtuseks tuleb hinnata 0 krooni; võlgniku raamatupidamises ei ole kajastatud põhivara, kuid võlgnik on esitanud ajutisele pankrotihaldurile andmed selle kohta, et võlgnikule kuulub 2 sõidukit: kaubik Mercedes-Benz ja sõiduauto Citroen Berlingo, võlgniku juhatuse liikme selgituste kohaselt on mõlemad sõidukid amortiseerunud. Maanteeameti andmetel kuulub võlgnikule ainult sõiduauto Citroen Berlingu, v.l 2000. a, mille analoogseks müügihinnaks www.auto24.ee automüügikuulutuste keskkonnas on ca 30 000 krooni, kuna võlgniku sõiduauto ei käivitu, tuleb selle väärtuseks hinnata ca 10 000 krooni. Eeltoodust tulenevalt on võlgniku arvestatava vara turuväärtuseks maksimaalselt 10 000 krooni. Kohustusi on võlgnikul kokku vähemalt 8 148 109 krooni, ületades sellega võlgniku vara ca 815 korda. Võlgnik on majandustegevuse lõpetanud 2006. a lõpus – 2007. a alguses. Võlgnikul puuduvad likviidsed varad, kuna raha kassas ja arvelduskontodel puudub, debitoorsete nõuete sissenõudmine ei ole nende aegumise tõttu tõenäoline, nõuded on ostjate vastu ebaselged, võlgniku maksejõuetust tunnistavad ka võlgniku juhatuse liikmed, puuduvad võimalused võlgniku tervendamiseks ja majandustegevuse jätkamiseks, samuti ei piisa võlgniku varast pankrotimenetluse kulude katteks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgnik rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, siis on võlgnik PankrS § 1 lg 3 tulenevalt püsivalt maksejõuetu. Võlgniku juhatuse liige on pankrotiavalduses pidanud võlgniku maksejõuetuse põhjuseks võlgniku teenuseid ostvate isikute turu äralangemist ja Eesti majandusolukorra üldist halvenemist, mille tõttu puuduvad võlgniku teenuste potentsiaalsetel ostjatel selleks vajalikud rahalised vahendid. Ajutise pankrotihalduri hinnangul võib võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks olla raske juhtimisviga või pankrotikuritegu. Ajutise pankrotihalduri hinnangul tekkis võlgniku maksejõuetus 2006. a lõpus või 2007. a alguses, pärast Maksu- ja Tolliameti poolt võlgniku suhtes kontrolli läbiviimist ja maksunõude esitamist. Ajutise pankrotihalduri hinnangul olid eeldused maksejõuetuse tekkimiseks juba 2003. a ja 2004. a, kui võlgnik sooritas Maksu- ja Tolliameti 2006. a kontrollaktis tuvastatud maksupettused. Kohtu hinnangul on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks võlgniku juhatuse liikme raske juhtimisviga, mis seisnes maksukorralduse seaduse § 7 lõikest 3 tuleneva maksude arvestamise ja kinnipidamise kohustuse rikkumises. 2006. a korraldas Maksu- ja Tolliamet võlgniku tegevuse suhtes üksikjuhtumi kontrolli, mille käigus tuvastati mitmeid olulisi rikkumisi maksude deklareerimisel ja tasumisel ning kohustati võlgniku tasuma maksusumma kokku 2 293 274 krooni. Seetõttu kujunes 2006. a võlgniku maksuvõlgnevuse suuruseks 4 406 527 krooni, mille tulemusel võlgniku omakapital muutus negatiivseks (-3 567 106 krooni). Seega avaldus võlgniku püsiv maksejõuetus 2006. aastal. Võlgniku juhatuse liikme seletuse kohaselt lõpetas võlgnik oma tegevuse 2006. a lõpus – 2007. a alguses, kuna Maksu- ja Tolliameti poolt läbi viidud erikontrolli tulemuste alusel arestiti võlgniku pangakontod. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on võlgniku juhatuse liikme poolt maksude arvestamise ja kinnipidamise kohustuse rikkumine, mille tulemusel Maksu- ja Tolliameti erikontrolli käigus tuvastati tasumata maksunõuded, mille tulemusel võlgniku

2-09-54127 kohustused ületasid võlgniku vara ja seega muutus maksejõuetuks. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 3891 kohaselt on maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamine maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamine või kinnipidamiskohustuse rikkumine, kui sellega jäi maksudena laekumata kahjule vastav summa, süütegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liikme kohustuseks oli makse arvestada ja kinni pidada ja ta jättis nimetatud kohustuse täitmata, mille tulemuse erikontrolli käigus tuvastati, et makse on tasumata ca 2 miljoni krooni ulatuses, nimetatud tegu on karistusseadustiku kohaselt süütegu ning arvestades asjaolu, et maksuvõla nõude esitamise tulemusel ületasid võlgniku kohustused oluliselt võlgniku vara ja võlgnik muutus maksejõuetuks, siis on võlgniku juhatuse liige toime pannud raske juhtimisvea. Võlgniku juhatuse liige on tunnistanud, et võlgnik lõpetas majandustegevuse 2006. a lõpus – 2007. a alguses, mil võlgniku pangakontod arestiti. Võlgniku 31.12.2006 seisuga bilansi kohaselt (tl 61) on võlgniku omakapital 2006. a lõpus – 3 567 106 krooni, millest tuleneb, et võlgnik muutus maksejõuetuks 2006. a kestel. ÄS § 180 lg 51 kohaselt peab äriühingu juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Võlgniku pankrotiavaldus on kohtule esitatud alles 19.10.2009. KarS § 3851 kohaselt on pankrotiavalduse esitamata jätmise kohustuse rikkumine süütegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liige on rikkunud pankrotiavalduse esitamise kohustust ja on esitanud pankrotiavalduse kohtule ca 3 aastase hilinemisega olukorras, kus võlgnikul puudub vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning nimetatud tegu on karistusseadustiku kohaselt süütegu, siis on võlgniku juhatuse liige toime pannud raske juhtimisvea. Võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks. Harju Maakohtu 25.01.2010 määrusega on kohus teinud võlgnikule, võlausaldajatele ja kolmandatele isikutele ettepaneku maksta kohtu deposiiti OÜ K pankrotimenetluse kulude katteks 30 000 krooni. Ettepanek on teatavaks tehtud väljaandes Ametlikud teadaanded. Nimetatud summat ei ole kohtu deposiiti makstud. Kohus leiab, et kuna OÜ-l K ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja võlausaldajad või kolmandad isikud ei soovi või ei saa kanda pankrotimenetluse kulusid, siis OÜ K pankrotimenetlus lõpetada PankrS § 29 lg 2 alusel raugemise tõttu, pankrotti välja kuulutamata.

Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.