Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Mõista Eva Paju kasuks 3000 (kolm tuhat) kroooni ja Mati Raudsepa kasuks 3000 (kolm tuhat) krooni apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude katteks solidaarselt Innar Masing sen, Innar Masing jun ja Ülle Masingult.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

01.08.1998, siis lugeda nad eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks kuupäevast, millest alates loeb kohus nende alatise lahkumise tõendatud oleva. 05.10.2006 esitatud avalduses täpsustasid hagejad veelkord hagi eset ja sõnastasid selle järgmiselt: juhul, kui kohus ei pea tõendatuks I. Masing jun ja I. Masing sen alatist lahkumist Võrus XXX asuvast eluruumist alates 01.08.1998, siis lugeda nad eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks I. Masing jun puhul hiljemalt 1. septembrist 1999 ja I. Masing sen puhul 1. jaanuarist 2000 või hiljemalt 1. oktoobrist 2001. Hagiavalduse kohaselt otsustati Võru Linnavalitsuse 03.06.1998 korraldusega nr 527 tagastada E. Pajule Võrus XXX asuv hoone. 07.08.1998 koostati akt E. Pajule tagastatud maja korteris nr 6 elanud üürniku, I. Masing sen-ga, sõlmida kavatsetud üürilepingu üleandmise kohta. Üürileping on koostatud ja allkirjastatud Võru linna esindaja poolt 07.08.1998, kuid üürniku allkirja lepingul ei ole. Võru Linnavalitsuse andmetel I. Masing sen vaatamata korduvatele kutsetele lepingut allkirjastama ei ilmunud. Lisaks põhiüürnik I. Masing sen-le olid maja tagastamise momendil korterisse sisse kirjutatud tema perekonnaliikmetena abikaasa Ü. Masing ja poeg I. Masing jun. 1998 augustist läks perekond lahku ja I. Masing sen asus koos poja I. Masing jun-ga elama oma ema, E.M. , juurde XXX . E. Paju sõlmis Ü. Masinguga kui lahkunud põhiüürniku endise perekonnaliikmega üürilepingu korteri kasutamise tingimuste kohta tähtajaga 07.08.2001. 04.07.2001 esitas I. Masing sen Võru Maakohtule hagi E. Paju ja Võru linna vastu, nõudes õigusvastaselt võõrandatud XXX elamu üleandmise akti tühisuse tunnustamist, endise olukorra ennistamist ja E. Paju poolt saadu tagastamist (tsiviilasi nr 2-211/01). Kuna 07.08.2001 saabus üürilepingu lõppemise tähtaeg, teatas E. Paju Ü. Masingule kahel korral, 26.06. ja 13.07.2001, üürisuhte jätkamisest keeldumise soovist. Ü. Masing jätkas korteri kasutamist, selle eest jätkuvalt tasu maksmata, kuni 01.10.2001, kui ta kolis XXX korterist välja ja läks elama Võrus XXX korterisse. 30.01.2002 sõlmisid E. Paju ja M. Raudsepp lepingu, mille tulemusena sai 13.02.2002 kinnistu, mille oluliseks osaks on ka XXX elamu, omanikuks M. Raudsepp. Kokkulepe sõlmiti ka selle kohta, et vaatamata kinnistu võõrandamisele esitab E. Paju kohtusse hagi XXX üürisuhte lõppenuks tunnistamiseks. I. Masing sen kasutas põhiüürnikuna XXX eluruumi alates 21.01.1990 ilma kirjaliku üürilepinguta. I. Masing sen ei soovinud kasutada ORAS § 121 lg-st l tulenevat õigust 3aastase tähtajaga üürilepingu sõlmimiseks, vaid lahkus koos ühe pojaga perekonna juurest ja asus elama oma ema juurde. 1998 augustis kehtinud ES § 531 lg 1 kohaselt loeti eluruumist alatiseks lahkumiseks faktilist elama asumist teise kohta. Võrust Eesti teise serva XXX ümberasumist ei ole võimalik teisiti hinnata, kui faktilist elama asumist teise kohta. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kaotavad eluruumist alatiselt lahkunud üürnik või tema perekonnaliige õiguse eluruumile lahkumise päevast arvates, kusjuures üürileandjal on hagi esitamisega võimalik nõuda kohtu poolt selle õiguse kaotamise tunnistamist. E. Paju ja Ü. Masingu vahel sõlmitud üürilepingu p 3.1 kohaselt kohustus Ü. Masing tasuma korteri kasutamise eest igakuuliselt üüri. Ü. Masingu üürivõlg on suurem kui 16 kuu üüri summa. Ü. Masinguga oli üürileping sõlmitud lõpptähtajaga 07.08.2001. ES § 32 lg 1 kohaselt on lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud üürnikul lepingu tähtaja möödumisel eesõigus uue üürilepingu sõlmimiseks. Kuna Ü. Masing ei täitnud oma lepingulist põhikohustust tasuda üüri ja tarbitud elektrienergia eest, siis see eesõigus talle ei laiene. Ü. Masing on temaga koos elanud lastega korteri vabastanud. Kostja I. Masing sen vastuhagi hagejad ei tunnistanud, leides, et vastuhagiavalduses esitatud väited ei vasta tegelikkusele.

MAAKOHTU LAHEND

Kohus leidis, et TsMS § 423 lg 2 p-s 2 sätestatud asja läbivaatamata jätmise alused puuduvad. Hagejad on sõlminud seoses korteriomandi ja kinnistu vahetuslepingu ning asjaõiguslepingu sõlmimisega kokkuleppe (tl 132), mille kohaselt on õiguslikult pöördumatu lõpplahenduseta I. Masing sen, I. Masing jun ja Ü. Masingu üürisuhtest tulenevad probleemid ning nende probleemide lahendamiseks kohustus E. Paju esitama hagi kohtusse. Selle lepinguga on põhjendatud E. Paju jätkuv õiguslik huvi üürisuhtest tulenevate vaidluste sisuliseks lahendamiseks asjaolude suhtes, mis on tekkinud ajani, kuni kinnistu omanikuks oli E. Paju. Asjaolu, et praeguseks võivad olla I. Masingu alustatud kohtuasjades menetlused lõpetatud, ei välista selliste vaidluste jätkumist, mida kinnitavad varem esitatud hagid, vastuhagid ja vastuväited käesolevale hagile ning kaebused halduskohtule. E. Paju õiguslik huvi kostjate üürisuhte kestvuse tuvastamise osas on seotud ka sellega, et realiseerida oma õigust nõuda üüritasu. E. Paju poolt hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 4 lg-s 1 oli sätestatud iga isiku õigus pöörduda oma rikutud õiguse kaitseks kohtusse. Samasugune õigus tuleneb ka praegu kehtivast TsMS § 3 lg-st 1. E. Paju hagiga on õigusselgus vaidlusalustes üürisuhetes saavutatav. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-23-04 märkinud, et hageja õigustatud huvi õigussuhte olemasolu või puudumise vastu võib olla olemas ka siis, kui kostja on lõpetanud hageja õiguste väidetava rikkumise. Õigustatud huvi võib muuhulgas väljenduda hageja põhjendatud soovis saada rehabiliteeritud, hoiatada kostjat edaspidi rikkumistest hoiduma või saada toimepandud rikkumiste kindlakstegemisega selgust võimalike kahju hüvitamise nõuete aluste osas. Neil asjaoludel võib E. Paju õiguslikuks huviks olla ka lepingust tulenev kohustus õigusselguse saamiseks vaidlusalustes üürisuhetes. M. Raudsepal kui kinnistu omanikul on õigus esitada hagisid kinnistuga seotud vaidlusaluste üürisuhete lahendamiseks. TsK §-st 49 tulenevalt ei olnud eluruumi üürileping tühine ES § 31 lg-s 1 sätestatud kirjaliku vormi nõude järgimata jätmise tõttu. I. Masing sen kinnitab, et ta aktsepteeris lepingut, mille Võru linn saatis. Võru Linnavalitsus on üürilepingu üleandmisega E. Pajule selle TsÜS § 67 lg 3 mõttes heaks kiitnud ja aktsepteerinud üürisuhte esinemist üürilepingu üleandmise aja seisuga. E. Pajule on see üürileping üle antud ja ta on selle vastu võtnud. Neil asjaoludel oli tegemist kehtiva lepinguga ja I. Masing sen oli XXX asuva eluruumi üürnik. ES § 531 lg 1 kohaselt loetakse eluruumist alatiseks lahkumiseks faktilist elama asumist teise kohta. ES § 38 lg 1, 2 kohaselt ei vabasta üürniku või tema täisealiste perekonnaliikmete ajutine äraolek neid üürilepingujärgsete kohustuste täitmisest, kusjuures üürilepingus võidakse ette näha tingimused ja tähtajad, mille saabumisel ajutiselt ära olev üürnik või tema perekonnaliige kaotavad õiguse eluruumile. 07.08.1998 üürilepingu p 7.5 kohaselt on üürileandjal õigus nõuda üürniku või tema täisealise perekonnaliikme tunnistamist eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks, kui nende äraolek eluruumist ületab kuus kuud. Kohus leidis, et hageja esitatud tõendid (Ü. Masingu 08.08.2001 allkiri selle kohta, et tema abikaasa I. Masing ei ela aadressil XXX alates augustist 1998, ning 17.01.2002 allkiri, kus on märgitud, et Ü. Masingul puuduvad I. Masinguga abielulised suhted ja poeg I. Masing elab isa juures Tallinnas) ei tõenda usaldusväärselt I. Masing sen faktilist elama asumist teise kohta ES § 531 lg 1 mõttes 1. augustist 1998, 1. jaanuarist 2000 või hiljemalt 1. oktoobrist 2001. Neil asjaoludel puudub alus tunnistada I. Masing sen XXX eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks

XXX eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks 1. augustist 1998 või hiljemalt 1. septembrist 1999 ES § 531 lg 2 mõttes. E. Paju sõlmis Ü. Masinguga üürilepingu XXX eluruumi kohta 01.09.2000 kuni Võru majavalitsuse poolt 07.08.1998 sõlmitud 3-aastase kohustusliku üürilepingu lõppemiseni 07.08.2001. I. Masing sen ei olnud Ü. Masinguga üürilepingu sõlmimise ajaks vastavalt kehtinud ES § 38 lg-le 3 kohtu korras eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistatud. Seega ei esinenud 01.09.2000 ES § 40 lg-s 1 sätestatud üürniku perekonnaliikmega üürilepingu sõlmimise tingimusi. Sellel lepingul ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust ja kehtima jäi varem samaks tähtajaks I. Masing sen-ga sõlmitud üürileping, mis ES § 36 lg 1 järgi andis ka Ü. Masingule kui täisealisele perekonnaliikmele üürnikuga võrdsed õigused ja kohustused. E. Paju ja M. Raudsepp on esitanud hagi Ü. Masingu vastu nõudega tunnistada Ü. Masingu üürileping 07.08.2001 lõppenuks. Neil asjaoludel arvestas kohus selle nõude lahendamisel Ü. Masinguga sõlmitud üürilepingu lõppenuks tunnistamist varemsõlmitud üürilepingut arvestades. ORAS § 121 lg 1 kohaselt loetakse elamu tagastamisel kehtiv üürileping kehtivaks kolmeks aastaks, alates elamu omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile, kui üürnik ja omanik ei lepi elamu tagastamisel kokku teisiti. E. Pajule tagastati elamu ja anti üle üürilepingud 07.08.1998. Võru Linnavalitsuse vormistatud kirjalikus lepingus on märgitud, et leping on sõlmitud 07.08.1998 tähtajaga 3 aastat. Kostjad ei ole seda lepingut vaidlustanud. Kuivõrd ei ole tuvastatud, et üürnik ja tema perekonnaliikmed oleksid kaotanud õiguse eluruumi kasutamiseks enne selle üleandmist E. Pajule, siis tuleb üürileping lugeda kehtivaks alates elamu omandiõiguse üleandmisest kolmeks aastaks, s.o 7. augustini 2001. ORAS § 121 lg 3 kohaselt pikeneb sama paragrahvi 1. lõikes nimetatud üürileping tähtaja möödumisel viieks aastaks. Üürileandja võib vaidlustada üürilepingu pikenemise üksnes käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel. Vaidluse korral otsustab pikenemise kohus. ORAS § 121 lg 4 p 1 kohaselt võib üürileandja üürilepingu pikenemist vaidlustada juhul, kui üürnik on korduvalt jätnud täitmata oma lepingujärgsed kohustused või on korduvalt rikkunud muid lepingutingimusi ning üürileandja on oma põhikohustused täitnud. Hageja esitatud arvestuse kohaselt on XXX korteri 6 üürivõlg tekkinud alates 2000 septembrist. Sama perioodi eest on tekkinud elektrivõlg 3712.10 krooni, millega seoses on vool korteris suletud (tl 19, 21-22). Ü. Masing on palunud mitte arvestada tema allkirjaga võlatunnistust, mis on tl 20, kuid samas on ta märkinud, et kirjutas selle dokumendi. Ka kohtus on Ü. Masing tunnistanud nii üürivõlga kui võlga elektri eest, elekter võeti ära, mistõttu ei olnud võimalik seal elada. Ü. Masing on kinnitanud, et üüriarved tulid aadressil XXX I. Masingu nimele. I. Masing sen kinnitab, et 1998 augustist ei ole ta korteri eest maksnud. E. Paju kirjadest, mis on saadetud 26.06.2001 ja 13.07.2001 Ü. Masingule ja teistest tõenditest nähtub, et E. Paju teatas üürilepingu lõpetamisest 07.08.2001, tehes ettepaneku üle anda korteri võtmed ning tasuda üüri- ja elektrikulud. I. Masing sen väidab, et alates 2001 oktoobrist oli korter elamiskõlbmatu, kuna puudus elekter ja omanik võttis ära võtmed. Eespoolviidatud tõendite kohaselt võeti elekter ära põhjusel, et üürniku poolt oli elektri eest maksmata, ja võti võeti ära seoses üürilepingu lõppemisega. Seega ei ole tõendatud, et üürileandja oleks jätnud oma põhikohustused täitmata. I. Masing sen ja Ü. Masing ei vaidlustanud üürilepingu pikendamisest keeldumist kohtusse pöördumisega. Seega on E. Paju enne üürilepingu tähtaja möödumist teatanud ORAS § 121 lg 3; 4 p 1 alusel põhjendatult üürilepingu pikendamisest keeldumisest ja üürilepingu lõpetamisest, arvestades ES § 32 lg-s 2 sätestatut, ja kostjad seda ei vaidlustanud. Kohus leidis, et üürilepingut ei pikendatud seaduses sätestatud alustel ja üürileping lõppes kooskõlas ORAS § 121 lg-s 3; 4 p-s 1 sätestatuga tähtaja saabumisel 07.08.2001. Seega on

üürileping lõppenud ka Ü. Masingu suhtes. Neil asjaoludel tuleb rahuldada hagejate hagi Ü. Masingu vastu ja tunnistada Ü. Masingu üürileping 07.08.2001 lõppenuks. Kuna üürileping lõppes 07.08.2001, siis sellega kaotasid üürnik ja ta perekonnaliikmed, s.o kõik kostjad, eluruumi kasutamise õiguse. Neil asjaoludel on tõendatud hagejate hagi I. Masing sen ja I. Masing jun vastu eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamiseks, kuid see hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, kuna kohus ei ole tuvastanud, et I. Masing sen ja I. Masing jun oleksid kaotanud eluruumi kasutamise õiguse hagiavalduses nõutud kuupäevadel. Kohus nõustus hagejate seisukohaga ja leidis, et I. Masing sen on esitanud vastuhagis ühe nõude, milles palub tuvastada, et Ü. Masingu ja E. Paju vahel 01.09.2000 üürilepingu lõppenuks tunnistamine 07.08.2001 ei lõpetanud omandireformi käigus enne elamu tagastamist E. Paju poolt üle võetud 07.08.1998 eluruumi üürilepingut ja I. Masing sen kasutas XXX eluruumi kuni 09.06.2004. Kohus leidis, et vastuhagi ei ole tõendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Kohus on tuvastanud, et Ü. Masingu ja E. Paju 01.09.2000 sõlmitud üürileping ei oma iseseisvat õiguslikku tähendust ning jõus oli varem selle eluruumi kasutamiseks sõlmitud üürileping. Kuna aga üürnik ja tema perekonnaliikmed jätsid täitmata oma kohustused ning üürileandja keeldus üürilepingu tähtaja pikendamisest ja taotles üürlepingu lõpetamist seoses tähtaja saabumisega, siis on I. Masing sen üürileping lõppenud seoses tähtaja möödumisega 07.08.2001. Juba sel põhjusel, et üürileping oli lõppenud 07.08.2001, ei saanud I. Masing sen kasutada eluruumi üürilepingu alusel 9. juunini 2004. Iseendast on õige väide, et E. Paju ja Ü. Masingu vahel sõlmitud leping ei lõpetanud samale eluruumile varem sõlmitud üürilepingut, kuid seoses vastuhagiga esitatud tõendid ei tõenda I. Masing sen poolt eluruumi kasutamist 9. juunini 2004. Kohus nõustus hagejatega, et I. Masing sen ei saanud kasutada elektrit peale 18.03.2001, sest sellest ajast on XXX elamu elektriühendus elektrivõrguga elektrivõla tõttu katkestatud ja seda ei ole taastatud, mida tõendab Eesti Energia kiri (tl 1394). Õienditega (tl 1393, 1395-1396) on tõendatud, et elektrivõla suurus ei ole elektriühenduse katkestamisest, st 18. märtsist 2001, muutunud, millest järeldub, et elektrienergiat ei ole peale ühenduse katkestamist tarbitud. Kuna käesolevas asjas on menetlus alustatud enne 01.01.2006, tuleb vastavalt TsMSRS §-le 3 lähtuda menetluskulude jaotamisel kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-s 1; § 61 lg 1 p-s 2 sätestatust. E. Paju ja M. Raudsepa hagi I. Masing sen ja I. Masing jun vastu rahuldati osaliselt. Kohus leidis, et selle nõude osas tuleb poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kohus rahuldas E. Paju ja M. Raudsepa hagi Ü. Masingu vastu ning jättis rahuldamata I. Masing sen vastuhagi E. Paju ja M. Raudsepa vastu. Seega on E. Pajul ja M. Raudsepal, kelle kasuks on otsus tehtud, õigus taotleda vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmist vastaspoolelt, s.o Ü. Masingult ja I. Masing sen-lt. Hagejate menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide kohaselt on M. Raudsepa menetluskulud 17 750 krooni (tasu õigusabi eest) ja E. Paju menetluskulud 44 375.38 krooni (riigilõiv 120 krooni, saamata jäänud päevapalk 1634.65 krooni, sõidukulud 2670.73 krooni, õigusabikulud (57 700-17 750) 39 950 krooni). Kohus leidis, et hagejad on tõendanud nende poolt kantud menetluskulude suuruse ning hagejate menetluskulud selles suuruses on põhjendatud ja vajalikud, arvestades, et menetlus on kestnud pikka aega, on koostatud palju dokumente, toimunud on mitmeid istungeid. Kohus on menetlenud kolme nõuet. Nendest I. Masing sen vastuhagi, mille kohus võttis menetlusse, on olnud menetluses võrreldes teiste nõuetega ajaliselt vähem, kuid I. Masing sen on esitanud ka varem menetluse käigus mitmeid vastuhagisid, mille menetlemine kokku on toimunud samuti pikema aja jooksul. Neil asjaoludel luges kohus, et kõigi kolme nõude menetluskulud on ligikaudselt võrdse suurusega. 1/3 E. Paju menetluskuludest on (44 375:3) 14 791 krooni ja 1/3 M. Raudsepa menetluskuludest (17 750:3) 5916 krooni. Seega tuleb välja mõista menetluskuluna Ü. Masingult 14 791 krooni

E. Paju ja 5916 krooni M. Raudsepa kasuks ning I. Masing sen-lt 14 791 krooni E. Paju ja 5916 krooni M. Raudsepa kasuks. TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse otsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Kohus on asja menetlusse võtmisel arvestanud, et tegemist on mittevaralise, hinnata hagiga. Kohus leidis, et on mõistlik lugeda tsiviilasja hinnaks, arvestades ka TsMS §-s 132 sätestatut, 25 000 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kohus on ebaõigesti jaotanud menetluskulud. I. Masing sen ei nõustu temalt menetluskulude väljamõistmisega.

I. Masing sen esindaja advokaat Vello Luige poolt esitatud apellatsioonkaebuses taotletakse kohtuotsuse tühistamist osas, millega rahuldati E. Paju ja M. Raudsepa hagi I. Masing sen ja I. Masing jun vastu osaliselt ning jäeti rahuldamata I. Masing sen vastuhagi, ja uue otsuse tegemist, millega E. Paju ja M. Raudsepa hagi I. Masing sen vastu jätta rahuldamata ja I. Masing sen vastuhagi rahuldada ning kohtukulud panna vastustajate kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus rikkunud kohtumenetluse dispositiivsuse põhimõtet ja ebaõigesti kohaldanud TsMS § 439 sätteid, mis seavad kohtu jaoks hagi lahendamise piirid – kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus asus seisukohale, et puudub alus tunnistada I. Masing sen eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks 1. augustist 1998, 1. jaanuarist 2000 või hiljemalt 1. oktoobrist 2001 ES § 531 lg 2 mõttes. Seega on kohus leidnud, et puudub alus hagi rahuldamiseks hagejate toodud asjaoludel. Kooskõlas TsMS §-ga 439 oleks tulnud jätta E. Paju ja M. Raudsepa hagi rahuldamata. E. Paju ja M. Raudsepp ei ole hagiavalduses vaidlustanud E. Paju ja I. Masing sen vahel sõlmitud üürilepingu pikenemist peale 07.08.2001. Kohus leidis aga, et üürilepingut ei pikendatud seaduses sätestatud alustel ja üürileping lõppes kooskõlas ORAS § 121 lg-s 3, lg 4 p-s 1 sätestatuga tähtaja saabumisel 07.08.2001. Seega on kohus rahuldanud hagi, tuginedes asjaoludele, mida hagejad ei ole esitanud. Kohus on valesti kohaldanud ORAS § 121 lg 3 sätteid, asudes seisukohale, et kuna kostjad ei ole vaidlustanud kohtus üürilepingu pikendamisest keeldumist, ei ole üürilepingut pikendatud ja üürileping lõppes tähtaja möödumisel 07.08.2001. ORAS § 121 lg 3 kohaselt pikeneb sama paragrahvi 1. lõikes nimetatud üürileping tähtaja möödumisel viieks aastaks. Üürileandja võib vaidlustada üürilepingu pikenemise üksnes käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel. Vaidluse korral otsustab pikenemise kohus. Riigikohus on ORAS § 121 lg 3 tõlgendamisel asunud seisukohale, et ORAS § 121 lg-s 3 on sätestatud üürileandja õigus pöörduda üürilepingute pikenemise vaidluses kohtusse (otsus nr 3-2-1-73-00). Seega olukorras, kus pooled vaidlevad üürilepingu pikenemise üle, peab kohtusse pöörduma üürileandja. Juhul, kui üürileandja lepingu pikenemist kohtus ei vaidlusta, tuleb lugeda leping pikenenuks. E. Paju ei ole teatanud üürnik I. Masing sen-le, et ta ei soovi üürilepingut pikendada. E. Paju on teatanud Ü. Masingule üürilepingu lõpetamisest 07.08.2001, kuid tulenevalt hageja selgitustest käsitles ta Ü. Masingut iseseisva üürnikuna ja seega ei ole E. Paju avaldanud I. Masing sen-le soovi mitte pikendada üürilepingut. Samas on ka kohus asunud seisukohale, et E. Paju ja Ü. Masingu vahel sõlmitud üürilepingul ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust, kuna kehtis varem I. Masing sen-ga sõlmitud üürileping. Seega ei oma E. Paju kiri Ü. Masingule õiguslikku tähendust. Asja materjalidest ei nähtu, et E. Paju oleks kasutanud ORAS § 121 lg-ga 3 antud võimalust vaidlustada eluruumi üürilepingu pikenemine kohtus. Järelikult pikenes XXX eluruumi üürileping E. Paju ja I. Masing sen vahel 07.08.2001 viieks aastaks. Kohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et üürnik I. Masing sen ei ole eluruumi kasutanud

- kohtuotsuse osa, millega kohus rahuldas hagejate nõude Ü. Masingu vastu ning tunnistas Ü. Masingu ja E. Paju vahel 01.09.2000 sõlmitud õiguslikku tähendust mitteomava üürilepingu 07.08.2001 lõppenuks; - kohtuotsuse osa, millega kohus jättis Ü. Masingu kanda E. Paju kohtukuludest 14 791 krooni ja M. Raudsepa kohtukuludest 5916 krooni; - kohtuotsuse osa, milles kohus leidis, et käesoleva tsiviilasjas hinnaks on 25 000 krooni. 01.10.2002 esitas E. Paju kohtule hagi aluse muudatuse, milles soovis jääda peale M. Raudsepa kaasamist protsessi teise hagejana hagi juurde eesmärgiga saada ühises hagis kaitset oma I. Masing sen poolt tsiviilasjas nr 2-211/2001 vaidlustatud õigusele. Nimetatud hagi piiridest kohus ei tohtinud väljuda. Nii tsiviilasja nr 2-211/2001 kui ka käesolevat tsiviilasja on menetlenud üks ja sama kohtunik. Seega kohus pidi teadma juba 01.10.2002 hagi aluse muudatuse ja 04.11.2002 ühishagi esitamisel, et Ü. Masing ei ole tsiviilasjas nr 2-211/2001 menetlusosaline ega ole vaidlustanud E. Paju õigusi, seega TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel võis kohus jätta juba seitse aastat tagasi E. Paju nõude ühishagis Ü. Masingu vastu läbivaatamata, kuna E. Paju õiguste rikkumine ei olnud hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele, I. Masing sen poolt tsiviilasjas nr 2-211/2001 vaidlustatud õiguste kaitsele, tuginedes võimalik. Kohus on leidnud, et E. Paju sõlmis 01.09.2000 Ü. Masinguga üürilepingu ning vaidlus on 01.09.2000 üürilepingu lõppenuks tunnistamises. Kohus on leidnud ka, et 01.09.2000 leping ei omanud õiguslikku tähendust, kuna ei esinenud ES § 40 lg-s 1 sätestatud üürniku perekonnaliikmega üürilepingu sõlmimise tingimusi ja kehtima jäi E. Pajule üle antud 07.08.1998 üürileping, milles üürnikuks on I. Masing sen. Seaduse nõuetega vastuolus oleva 01.09.2000 lepingu loeb seadus tühiseks selle sõlmimise momendist (TsÜS § 66 lg 1, 2). Antud asjas hagejad ja Ü. Masing ei vaidle 07.08.1998 eluruumi üürilepingu, milles üürnikuks on I. Masing sen, lõppemise või pikendamise üle, vaid selle üle, kas lõppenud on E. Paju ja Ü. Masingu vahel 01.09.2000 sõlmitud leping, mille lõppenuks tunnistamine reguleerib õigussuhteid ainult hagejate ja Ü. Masingu vahel, mitte aga hagejate ja I. Masing sen vahel. Kohus on väljunud hagi piiridest, lugedes ORAS § 121 lg 4 p 1 alusel 07.08.2001 lõppenuks 07.08.1998 lepingu, milles üürnikuks on I. Masing sen. Hagejad ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et E. Paju muutis 01.09.2000 lepinguga 07.08.1998 lepingu tingimusi ja I. Masing sen asemel astus lepingusse Ü. Masing ES § 40 lg-s 1 sätestatut arvestades. Hagejate esitatud arvestus, et elektri- ja üürivõlg tekkis 2000 augustist (tl 19, 21-22), kinnitab ühemõtteliselt, et 01.09.2000 lepingu pool Ü. Masing, mitte 07.08.1998 lepingu pool I. Masing sen, on jätnud oma 01.09.2000 lepingust tulenevad kohustused täitmata. Hagejate esitatud E. Paju kirjad kinnitavad, et E. Paju teatas Ü. Masingule 01.09.2000 lepingu, mitte 07.08.1998 lepingu lõppemisest 07.08.2001. Ü. Masing ei ole vaielnud vastu 01.09.2000 lepingu lõppemisele 07.08.2001. Kohus on hinnanud nimetatud lepinguid, hagejate esitatud arvestust ja kirju valesti ning ei ole märkinud otsuses seadust ja tõendeid, mis andsid kohtule võimaluse rahuldada hagejate erinevatele alustele tuginev nõue Ü. Masingu vastu ning tunnistada lõppenuks ES § 40 lg 1 nõuetele mittevastav 01.09.2000 sõlmitud leping 07.08.2001 ning lugeda lõppenuks 07.08.1998 leping 07.08.2001. Antud asjas ei olnud vaidlust 07.08.1998 lepingu ORAS § 121 lg 4 p 1 alusel pikenemise üle ning nimetatud leping pikenes 07.08.2001, s.o enne ühishagi esitamist, ORAS § 121 lg 3 alusel viieks aastaks. Hagejate vahelise 30.01.2002 kokkuleppe kohaselt võttis E. Paju enda kanda kõik kohtuasjaga seotud kulud, mida kohus pidi kohtukulude jaotamisel arvestama ning jätma kõik hagejate

kantud kohtukulud E. Paju kanda. TsMS § 146 lg 1 p 2 kohaselt on menetluskulude kandja isik, kes on võtnud kulud enda kanda kohtule esitatud avaldusega või kokkuleppega. Õiglane on jätta kõik hagejate menetluskulud E. Paju kanda. Ü. Masing ei ole andnud põhjust tema vastu hagi esitamiseks. Ü. Masing ei ole vaidlustanud E. Paju õigusi tsiviilasjas nr 2-211/2001 ja on kohtule esitatud avalduses sõnaselgelt märkinud, et ei vaidle vastu 01.09.2000 lepingu lõppenuks tunnistamise nõudele, kuna see on lõppenud tähtaja möödudes 07.08.2001 ja ei ole siduv 07.08.1998 lepinguga (tl 312). Nimetatud tõendi on kohus jätnud uurimata. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Ühishagi esitati 04.11.2002. Enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 47 lg 2 sätestas, et hinnata hagilt tasutakse riigilõivu kindlas suuruses. Tsiviilasja hinna määramisel ei ole kohus küsinud menetlusosalistelt tõendeid ega teinud hinna määramise kohta määrust. Alates 01.01.2006 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja 01.09.2000 lepingu alusel oleks antud asja hagihind lähtuvalt igakuise üüri suurusest 2181.60 krooni.

ja sellest teatada hõlmas kõiki üürivõlaga korteris elavaid üürnikke ja nende perekonnaliikmeid ning ta soovis selle läbi saavutada korteri kasutamise lõpetamist. I. Masing sen ei ole esimese astme kohtus esitanud vastuväidet, et talle ei ole teatatud üürilepingu pikendamisest keeldumisest. Kohus on õigesti tuvastanud üürilepingu lõppemise tähtaja möödumisel (07.08.2001), sest keegi üürnikest ei ole vaidlustanud kohtus üürilepingu pikendamisest keeldumist. E. Paju on vaidlustanud üürilepingu pikenemise kohtus, esitades tuvastushagi, milles palus tunnistada üüriõigussuhe kostjatega lõppenuks. Kohus on õigesti asunud seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud I. Masing sen poolt eluruumi kasutamine kuni 09.06.2004, ja jätnud seetõttu vastuhagi rahuldamata. I. Masing sen ei saanud kasutada eluruumi pärast seda, kui Ü. Masing koos lastega oli Eesti Energia poolt väljalülitatud elektriühendusega korteri vabastanud ja võtmed E. Pajule üle andnud.

järeldust, nagu oleks poolte vahel mitu erinevat lepingut, millest igaüks võiks, saaks või peaks lõppema erinevatel ajamomentidel. Seoses omandireformi käigus elamu tagastamisega tekkis hagejate ja Ü. Masingu vahel üürisuhe, mille lõppemise aja on kohus õigesti tuvastanud. Ka kohtukulude jaotamise osas on kohtuotsus õige, põhjendatud ja seaduslik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7) E. Paju võõrandas vaidlusaluse hoone 30.01.2002 Mati Raudseppale ja lepingupooled sõlmisid kokkuleppe, et hoonega seotud vaidlustes on nõudeõigus E. Pajul; 8) 20.02.2002 esitas hageja E. Paju hagi kostjate vastu nõudega tunnistada üürileping lõppenuks ja tunnistada kostjate õigus eluruumi kasutada lõppenuks.

Egon Konsand

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.