Pärnu Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Toomas Talviste
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
26. märts 2010.a Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-09-1293
Tsiviilasi
OÜ Autoland hagi Sven Lõpu (Lõpp) vastu võla, viivise ja leppetrahvi nõudes summas 92 367.50 krooni
Tsiviilasja hind
60 792.90 krooni
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ Autoland, registrikood 11202994, asuk. Pootsmani 39, Tartu linn, seaduslik esindaja juhatuse liige Siim Pastik Kostja: Sven Lõpp, isikukood xxxxxxxxxxx, eluk. Kesk xx-x, xxxxxi alev, xxxxxxxx
Asja lahendamise viis
Kirjalikus menetluses
Rahuldada OÜ Autoland hagi osaliselt. Välja mõista Sven Lõpult (Lõpp, isikukood xxxxxxxxxxx) põhivõlg 42 916 (nelikümmend kaks tuhat üheksasada kuusteist) krooni ja 75 (seitsekümmend viis) senti, viivis 25 495 (kakskümmend viis tuhat nelisada üheksakümmend viis) krooni ja 30 (kolmkümmend) senti ning leppetrahv 6079 (kuus tuhat seitsekümmend üheksa) krooni ja 30 (kolmkümmend) senti OÜ Autoland (registrikood 11202994) kasuks.
Kohtukulude jaotus
Menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, jättes hageja AS Timmon kanda 19,35% menetluskuludest ja kostja Sven Lõpu (Lõpp) kanda 80,65% menetluskuludest.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse.
Tsiviilasi nr 2-09-1293 Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded, väited ja tõendid Hageja nõuded, väited ja tõendid Hageja OÜ Autoland esitatud hagiavalduse (tl 5-7) ja muude menetlusdokumentide (tl 53-54 ja 68) kohaselt sõlmiti hageja ja Sven Lõpu (Lõpp) vahel 04.12.2007.a kapitalirendileping (edaspidi leping, tl 8-18). Lepingu p 1.1 kohaselt ostis hageja rendileandjana kostja kui rentniku huvides ja taotlusel lepingu objektiks oleva vara – sõiduauto Audi A4 – ja andis selle vara rendiperioodiks kostja valdusse ja kasutusse. Sisuliselt oli tegemist liisingulepinguga, kusjuures kostja pidi lepingu lõppedes ja oma osamakseid tasudes saama vara omanikuks (vara välja ostnud). Tegelikkuses tasus kostja maksegraafiku (lepingu lisa) alusel vaid ühe osamakse ning hageja ütles lepingu 04.09.2008.a üles (teade tl 19), paludes kostjal renditud sõiduk tagastada. Kostja sellele ei reageerinud ja hageja kasutas inkassofirma teenuseid, et sõiduk tagastada. Selgus, et kostja oli rendilepingu sõlmimisel oli kostja andnud valeandmeid, mistõttu ei olnud võimalik autot leida. Hageja on seisukohal, et tal on õigus nõuda nii tasumata osamakseid (lepingu p 4.1.3) summas 60 792.90 krooni, viivist (lepingu p 15.1 kohaselt 0,5% päevas) tasumata maksetelt kuni hagi esitamiseni summas 25 495.30 krooni ja leppetrahvi (lepingu p 15.2) summas 6079.30 krooni. Nimetatud summad palub hageja kostjalt välja mõista. Kostja seisukohad ja vastuväited, hageja seisukohad kostja vastuväidete osas Kostja ei tunnista oma kirjalikus vastuses (tl 42-43) hagi. Tema arvates jättis hageja kasutamata lepingu p 13.1.5 tuleneva õiguse lõpetada leping juba siis, kui rentnik jätab kaks järjestikust makset tegemata või tasub need väiksemas määras. Kostjal ei olnud võimalik täita sõiduki tagastamise nõuet, sest sõiduk läks lepingu sõlmimisel kostja venna M.L. valdusesse, millest oli teadlik ka hageja. Hageja nõustus M. L. vastu võtma nii esimese sissemakse kui saatma igakuiseid arveid M. Lõpule, seega oli kostja arvates tegelikuks ostjaks ja lepingu täitjaks hageja ees M. L:. Kostja andmed lepingus ei olnud valed – ta võttis lepingu heauskselt enda nimele venna kasuks sõlmitud lepingu, eeldades, et vend tasub maksed korrektselt. Tegelikkuses müüs M. L. 2008.a sõiduki edasi ja lahkus Eestist. Kostja püüdis sõidukit 2008.a mais tagaotsitavaks kuulutada, kuid dokumentide puudumisel ei võetud politseis tema avaldust vastu. Kostja arvates tegi ta omalt poolt kõik, et aidata sõidukit leida. Kostjale teadaolevalt on hageja saanud sõiduki valduse tagasi. Rohkem menetlusdokumente kostja ei ole esitanud ja temale kohtu poolt tema enda näidatud aadressil saadetud menetlusdokumendid on edaspidi tagastatud. Kohus on saatnud dokumendid kuni menetluse lõpuni lihtkirjadega, sest kostja kohustuseks on teavitada kohut oma aadressi muutumisest (seda kohustust on temale vastuse nõudes ka selgitatud). Kostja taotles oma kirjaliku vastuse lisana ka venna kaasamist kolmanda isikuna, kohtu 24.09.2009.a määrusega jäeti kostja taotlus rahuldamata. Hageja on vastuseks kostja vastuväidetele selgitanud, et lepingu ülesütlemine võla tekkimisel ei ole tema tavapärane lähenemine sellistele lepingutele, sest hageja ei lähtu eeldusest, et leping tuleks koheselt üles öelda tulenevalt võimalikust sõiduki edasimüügi ohust. Kostja pidi ise hoolitsema selle eest, et sõidukit edasi ei müüdaks. Hageja ei nõustu kostja väitega, nagu oleks leping sõlmitud kostja vennaga – lepingul on kostja allkiri, samuti ei nähtu kuskilt, et sõiduk anti lepingu sõlmimisel kostja venna valdusse. Lepingule lisatud üleandmis-vastuvõtmisakti kohaselt anti valdus üle just kostjale, kes on sõiduki tehnilises passis ka vastutav kasutaja (kostja vend on kasutaja). Hageja ei jaga kostja arvamust, et asjas võiks olla oluline see, kes rendimakseid tasus. See ei muuda ära lepingupooli ja kostja vastutust. 2 (5)
Tsiviilasi nr 2-09-1293 Kohaldatav õigus, kohtu seisukohad Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 avab liisingulepingu mõiste. Selle kohaselt kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Levinuimad liisingulepingu tüübid on kapitalirendileping ja kasutusrendileping. Antud juhul on ilmne (selles pooled sisuliselt ei vaidle), et nõude aluseks on kapitalirendileping nii tema pealkirjale kui sisule vastavalt. Kapitalirendilepingu põhiliseks tunnuseks on see, et pooled lepivad kokku liisingueseme omandiõiguse üleminekus liisinguvõtjale liisinguperioodi lõppedes. Kõik äsjanimetatud tunnused on ka lepingu esimeses punktis (p 1.1) sätestatud. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega, mis puudutavad lepingu pooli ja lepingu kohase täitmise eest vastutavat isikut. Kohus nõustub (seda on kohus juba menetluse käigus, 13.08.2009.a kirjas, märkinud) hageja 10.06.2009.a kirjaliku seisukoha punktides 2 ja 3 väljendatuga, et leping on VÕS § 8 lg 2 kohaselt selle sõlminud pooltele täitmiseks. Sama paragrahvi lõike 1 järgi on leping tehing kahe (või enama) isiku ehk lepingupoole vahel, millega nad kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Kõnesoleva lepingu pooled on lepingus selgelt märgitud, poolte allkirjad on lepingu kõikidel lehtedel, samuti lisadel ja sõiduki üleandmis-vastuvõtu aktil. Kostja ei esindanud oma venda lepingu sõlmimisel ning M L. ei saa mingil moel olla vaidlusaluse lepingu pooleks, seega ei saa tema vastu lepingust tulenevalt ka mingeid nõudeid esitada. Isegi kui eeldada kostja vastuväidete õigsust (et auto anti üle kostja vennale ja makseid tasus samuti M. L.), ei muuda see eelnevalt väidetut. Seadus ei keela sõlmida lepinguid kolmanda isiku kasuks (VÕS § 80) või täita kohustusi kolmanda isiku poolt (VÕS § 78). Lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita lepingupoolel ja liisingueseme üleandmine kolmandale isikule on liisinguvõtja omal riisikol (seda ka liisinguandja nõusoleku korral), millest tulenevate võimalike kahjulike tagajärgede eest liisinguandja ees jääb ikkagi vastutavaks tema. Järgnevalt selgitab kohus hageja nõuete õiguslikku paikapidavust, kohaldades tuvastatut esitatud rahalistele nõuetele. Hageja on 04.09.2008.a öelnud lepingu üles. Kostja väide hageja poolt oma ülesütlemise õiguse varasema kasutamata jätmise kohta (tuleneb lepingu p 13.1.5) on küll õige, kuid kohus juhib tähelepanu sellele, et see on üksnes hageja kui liisinguandja õigus, mitte kohustus. Hageja on põhjendanud, miks ta lepingut varem üles ei öelnud – ta lootis lepingu täitmisele (täitmise taastumisele). Sellisele praktikale viitab ka nt lepingu p 13.2, mis annab hagejale õiguse lõpetamise teade tagasi võtta, kui saavutatakse kokkulepe rentnikuga lepingu edasise täitmise osas. Kohus selgitab allpool, et lisaks eelnevale on lepingu kiire ülesütlemine hagejale kui rendileandjale (liisinguandjale) kahjulik, mistõttu viivitamine ülesütlemisega võimaliku mõistliku lahenduse ootuses ei ole kohtu arvates antud juhul hagejale etteheidetav. Eelnevast lähtuvalt tuleb vaadata, millised on liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed. Need on sätestatud VÕS §-s 367, mille kohus alljärgnevalt täies ulatuses esitab: 1) Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. 3 (5)
Tsiviilasi nr 2-09-1293 (3) Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. (4) Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Esitatud paragrahvi kahe esimese lõike koostoimes ilmneb, et kostja peaks hüvitama: 1) kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata liisingumaksed. Kuivõrd pooled ei vaidle selles, et tegelikkuses tasuti vaid üks osamakse (15.01.2008), siis on selliseid tasumata makseid ülesütlemise seisuga seitse – esimene 15.02.2008 ja viimane 15.08.2008. Kokku on tasumata seega 2643.17 x 7 = 18 502.19 krooni; 2) pärast lepingu ülesütlemist tasuda jäänud maksed nende põhiosas – s.t maha tuleb arvata intress ja lepingutasu, kuivõrd need ei ole seotud liisingueseme omandamisega. Selles osas ei ole hageja nõue (mis arvestab kõiki makseid koos intresside ja lepingutasuga) täielikult põhjendatud. Ka lepingu p 13.3 räägib lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel üksnes kahjude hüvitamise nõude õigusest, andmata täpset selgitust, milles need kahjud põhinõude osas (leppetrahv ja viivis vt allpool) koosnevad. Seetõttu lähtub kohus seaduse sätetest. Siinkohal märgibki kohus täiendavalt, et lepingu varasem ülesütlemine oleks liisinguandjale toonud kaasa veel suuremas ulatuses intressi ja lepingutasu nõude kaotuse, samas on õige, et viivitamine ülesütlemisega oleks kaasa toonud jällegi suurema nõudeõiguse kostja suhtes. Nagu kohus juba ülalpool märkis, oli hageja käitumine siiski mõistlik ja viivitus ülesütlemisega ei olnud ülemäärane. Seega – kuna tasumata jäi 16 osamakset (maksegraafikus nr-d 9-24), siis saab kostjalt nõuda just nende osamaksete põhiosa tasumist, mis on kokku summas 32 414.56 krooni. Kuna asjas on kostja vastuväidete ja hageja poolt kostjale esitatud kompromissist (tl 70) tulenevalt (hageja ei esitanud ka sellist vastuväidet) ilmnenud, et hageja sai liisingueseme siiski pärast ülesütlemist tagasi ning on selle võõrandanud 8000 krooniga, siis tuleb VÕS § 367 lg 3 alusel nimetatud summa eeltoodud summadest maha arvata. Seega on hageja põhinõue kulude hüvitamise osas põhjendatud kokku 18 502.19 + 32 414.56 – 8000 = 42 916.75 krooni suuruses summas. Viivise nõude osas ei ole kostja ei viivise määra ega summa osas vastuväiteid esitanud, mistõttu puudub kohtul alus selle vähendamiseks. VÕS § 113 lg 8 mõtte kohaselt saab kohus viivist vähendada üksnes viivise maksmiseks kohustatud isiku taotlusel. Seega on hageja nõue viivise osas summas 25 495.30 krooni põhjendatud. Viivise määr ja nõudeõigus on sätestatud lepingu punktis 15.1. Leppetrahvi nõude osas (summas 6079.30 krooni) on kohus sarnasel seisukohal, mis viivise puhul, kuivõrd VÕS § 162 lg 1 kohast taotlust leppetrahvi vähendamiseks kostja esitanud ei ole. Leppetrahvi maksmise kohustuse näeb ette lepingu p 15.2. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt, vähendades hageja põhinõuet 42 916.75 kroonini. Viivise ja leppetrahvi nõuded tuleb rahuldada täies ulatuses. Kokku rahuldab kohus hagi summas 74 491.35 krooni (42 916.75 + 25 495.30 + 6079.30). Menetluskulud Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 sätetele tuginedes õiglane jaotada menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi 4 (5)
Tsiviilasi nr 2-09-1293 rahuldati 80,65% ulatuses (74 491.35 : 92 367.50 x 100), seega jääb kostja kanda 80,65% menetluskuludest ja hageja kanda 19,35% menetluskuludest. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduvate kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Toomas Talviste Kohtunik
14.04.2010 vea parandamise määrusega määrati: Parandada käesolevas tsiviilasjas Pärnu Maakohtu 26.03.2010.a kohtuotsuses menetluskulude jaotuse lahtris ekslikult märgitud, et „menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, jättes hageja AS Timmon kanda 19,35% menetluskuludest ja kostja Sven Lõpu (Lõpp) kanda 80,65% menetluskuludest“ ning lugeda õigeks, et „menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, jättes hageja OÜ Autoland kanda 19,35% menetluskuludest ja kostja Sven Lõpu (Lõpp) kanda 80,65% menetluskuludest“
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.