2-02-76/45 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Narva Linnakohtule 19.03.2002 esitatud hagiavalduse kohaselt palus hageja M O-A välja mõista kostjalt V Z moraalse ja materiaalse kahju summas 26 585 krooni. Hagiavalduse järgi viibis hageja alaealine poeg T-A - O22.07.2001 kella 13.00-14.00 vahel Narvas, Kangelaste tänaval maja number 10 asuvas hoovis koos oma vanaema I A. Samal ajal jalutas seal oma koeraga (staffordshiri terjer) kostja V. Z. Koeral puudusid suukorv ja jalutusrihm. Koer ründas ootamatult hageja poega ning hammustas teda jalasäärest, mille tulemusel tekkisid kolm rebendhaava ja üks 4 cm pikkune narmendav haav. Kohtumeditsiini ekspertiisi akti nr 457 järgi on vigastused liigitatud raskete vigastuste hulka. Juhtumi toimumise ajal püüdis I. A ründavat koera eemale ajada ning nõudis V. Z, et ta oma koera ära kutsuks. Selle asemel, et koer enda juurde kutsuda või püüda teda eemale tirida, vältimaks tõsiseid tagajärgi, põgenes V. Z sündmuskohalt. Sündmuse pealtnägijaiks olid N T ja D P. Peale materiaalse kahju kannatas hageja perekond ka moraalselt, hageja hindab moraalse kahju suuruseks 20 000 krooni. See on tingitud sellest, et hageja poeg T ja kogu pere tunnevad alates nimetatud sündmuste hetkest kuni siiani sisemist ebakindlust. Poeg magab halvasti ning tunneb hirmu koerte ilmumisel. Kogu pere kardab poega üksi õue lasta. Peale kõige selle jäid poja jalale koera hammustusest armid. Kostja vaidles hagile vastu moraalse kahju väljamõistmise osas. Juhtumi tõttu koostati kostjale haldusprotokoll nr AB 290876 ning kostjat karistati 2650 krooni suuruse trahviga. Hageja ei ole võtnud arvesse, et kehavigastuste tekitamise asjades süüdlase kriminaal- või haldusvastutusele võtmisel, karistab riik ise õigusvastase teo toimepannud isikut ning moraalse kahju hüvitamist ei toimu. TsÜS § 26 näeb ette õiguse nõuda moraalse kahju hüvitamist ainult seaduses ettenähtud juhtudel. Kostja ei saa väita, et kostja rikub hageja isiklikke õigusi TsÜS § 24 mõttes või tungib tema eraelusse. Viru Maakohtu 02.10.2006 otsusega rahuldati M. O-A hagi osaliselt, mõistes V. Z välja M. O-A, kui T. A-O seadusliku esindaja kasuks 20 886,60 krooni, millest on 886,60 krooni varalise (materiaalse) kahju hüvitamiseks ja 20 000 krooni mittevaralise (moraalse) kahju hüvitamiseks. Samuti kohus tunnistas kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tagatiseta summas 5000 krooni. Poolte kohtukulud jäeti poolte endi kanda. Viru Ringkonnakohtu 06.06.2007 otsusega tühistati Viru Maakohtu 02.10.2006 otsus täielikult ja tsiviilasi saadeti samale esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. 2(10)

Ringkonnakohus leidis, et eelmenetluses ei ole maakohus selgitanud milliste hagis toodud asjaolude ja väidete põhjal seisnes hageja eeldatavate ja seadusega kaitstud õiguste või huvide rikkumine. Kuna hagejana on hagis märgitud üksnes M O-A, siis ei ole kohaldatav ka TsMS § 3 lg 2 (hagi esitamine teise isiku eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks). Maakohtu otsus tuleb TsMS § 656 lg 2 alusel tühistada seoses protsessiõiguse normi olulise rikkumisega, kuid seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ning asi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus märkis, et uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul teha hagejale ettepanek täpsustada hagiavaldust selgitamaks just hageja eeldatavate ja seadusega kaitstud õiguse või huvi rikkumise (TsMS § 392 lg 3). 16.10.2007 esitas alaealise hageja T A-O seaduslik esindaja M O-A Viru Maakohtule hagi V Z vastu materiaalse ja moraalse kahju hüvitamise nõudes ja samal kuupäeval (16.10.2007) esitas R A-O hagi V Z vastu materiaalse kahju hüvitamise nõudes. Viru Maakohtu 12.03.2008 määrusega jäeti hagi käiguta ning T O-A seaduslikule esindaja M OA ja R A-O anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste kõrvaldamiseks tuli määrata hageja (hagejate) isik (isikud) ning täpsustada hagi nõue ja viidata tõenditele, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Kohus selgitas hageja M O-A, et hagiavalduse sisust nähtuvalt nõuab hageja kostjalt ühekordselt hüvitise maksmist summas 26 585 krooni, mis hõlmab nii varalise kui moraalse kahju hüvitamist. Kuna hagis pole täpsustatud, millist summat nõuab hageja varalise kahju hüvitamiseks ja millist summat moraalse kahju hüvitamiseks, ei ole hageja nõue selge, mistõttu hagiavaldus ei vasta TsMS §-s 363 lg 1 p 1 sätestatud nõudele. Maakohus hoiatas, et kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata jätmisel keeldub kohus määrusega avaldust menetlusse võtmast (TsMS § 372 lg 2). M O-A ja R A-O esitasid 16.05.2008 Viru Maakohtule vastuse käiguta jätmise määrusele. Vastuse järgi asuvad nõuetekohane hagi ja tõendavad dokumendid tsiviilasja toimikus. Viru Maakohus keeldus 03.06.2008 määrusega 16.10.2007 kohtule esitatud hagi muutmise avalduse (sh ka R A-O hagiavaldust) menetlusse võtmisest. Määruse põhjenduste järgi ei kõrvaldanud hagejad puudusi hagi muutmise avalduses nõuetekohaselt. Hagejad ei ole esitanud kohtule seaduse nõuetele vastavat hagi muutmise avaldust, mis sisalduks ka R A-O nõue. Hagejad ei ole täpsustanud hageja (hagejate) isikut(isikuid), hagi nõuet ega põhjendanud seda. Käesoleva menetluse raames, ei ole R A-O võimalust esitada eraldi hagi materiaalse kahju nõudes, seda ta võiks teha kas hagi muutmise avalduses või esitada seaduse nõuetele vastav hagiavaldus koos tõenditega läbivaatamiseks eraldi. 21.07.2008 esitas M. O-A Viru Maakohtule määruskaebuse. Viru Maakohtu 06.10.2008 määrusega jäeti M O-A määruskaebus käiguta ning määras tähtaja riigilõivu 200 krooni tasumiseks. Viru Maakohtu 06.11.2008 määrusega keelduti M O-A määruskaebuse Viru Maakohtu 03.06.2008 määruse peale menetlusse võtmisest. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole määruskaebuse esitaja määruskaebuses esinenud puudusi kõrvaldanud. Viru Maakohtu 16.01.2009 määrusega jäeti 19.03.2002 esitatud M O-As hagi V Z vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. 28.01.2009 esitas M. O-A Viru Maakohtule määruskaebuse. 3(10)

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. TsMS § 436 lg 4 kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega rahuldamisele ka osaliselt. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg-st 1 tulenevalt tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt asjaolule, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002 kohaldatakse asjaolu tekkimise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Eelnimetatud seaduse § 22 lg 1 järgi võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatud kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus leidis aset pärast 01. juulist 2002. Seega antud asja arutamisel tuleb kohaldada seaduste sätted, mis kehtisid enne 01.07.2002. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 sätestas kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldalused, mille lg 1 kohaselt kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Sama paragrahvi lg 2 järgi kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Kuni 01. juulini 2002 kehtinud TsK § 458 kohaselt organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale on kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Vastutuse tekkimise tingimusteks suurema ohu allika poolt kahju tekitamise puhul on kahju olemasolu kannatanul, põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja suurema ohu allika toime vahel ja suurema ohu allika valdaja käitumise õigusvastasus. Koer on suurema ohu allikas, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale ja suurema ohu allika poolt kahju tekitamise 5(10)

korral vastutavad selle allika valdajad, seega käesolevas tsiviilasjas vastutab kostja kui koera omanik. Kohus peab kahju tekitamisest tuleneva hagi rahuldamiseks olema tuvastanud kahju tekitamisest tuleneva kohustuse tekkimise vajalikud tingimused: kahju olemasolu, põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kahju tekitanud teo vahel, kahju tekitanu teo õigusvastasust ja kahju tekitanu süüd. 22.07.2001 haldusõiguserikkumise protokolliga nr AB 290876 (I. köide tl 24) on tõendamist leidnud, et 22.07.2001 hammustas kostjale kuuluv koer M. O-A, tol ajal 4-aastast last T. A-O paremast säärest, tekitades talle 3 rebimishaava ja 4 cm pikkuse rebendhaava. Haav oli tursunud ja valulik. Õigusvastane tegu oli olemas – kostjat karistati Haldusõiguserikkumise seadustiku § 81 lg 2 järgi Narva Politseiprefektuuri 22.07.2001 otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr AB 290876 rahatrahviga summas 2650 krooni (I. köide tl 25). Nimetatu on tõendatud Narva Politseiprefektuuri materjalidega (I. köide tl 60-68) ja kohtuarstliku ekspertiisi aktiga (I. köide tl 6-7, 35-36). Kostjale kuuluv koer jooksis tänaval valveta, jalutusrihma- ja suukorvita. Kostja kui suurema ohu allika valdaja ei suutnud tagada oma koera vajaliku valvet. Kostja rikkus Narva Linnavolikogu 24.09.1997 määrusega nr 21/15 kinnitatud Narva linnas koerte ja kasside pidamise eeskirja p 3.2.2 sätteid, mille kohaselt tohib käia väljas ainult täiskasvanud pereliige teenistus-, valve- ja ründetõugu koertega (sh. ka lühikesekarvaliste), kes on suukorvis ja lühikese rihma otsas. Nimetatud punkti täitmata jätmisest tuleneb kostja teo õigusvastasus. Hagejatele kahju tekkimine ja põhjuslik seos kahjutekitanu teo vahel on tõendatud. Hageja II - M. O-A esitas kohtule tõendid kulutuste kohta ja palus kostjalt mõista tema kasuks välja varalise (materiaalse) kahju hüvitamiseks 6 585 krooni. Varalise (materiaalse) kahju tekitamine on samuti olemas, kuid kohus leiab, et see on tõendatud hageja II poolt vaid osaliselt. Kohtule esitatud 17 tšekist taksoteenuste eest (I. köide tl 12-13) on 14 dateeritud 1999.aastaga, kuid juhtum toimus 22.07.2001. Kohus loeb paljasõnalisteks hageja II väite sellest, et kasutati vananenud planke. Kohus loeb tõendatuks taksoteenuste kulud summas 80 krooni (07.08.2001 tšekk nr 1230, 07.08.2001 tšekk nr 1231; 08.08.2001 tšekk nr 1236 – I. köide tl 12). Kohus loeb põhjendamatuks hageja II nõude mõista kostjalt välja kulutused fototööde eest (I. köide tl 14), kuna tsiviilasja materjalides mingeid fotosid ei ole. Kohus loeb põhjendatuks mõista kostjalt välja hageja kasuks bensiini ostmise eest Tartusse konsultatsioonidele ja tagasi sõitmiseks summas 806,60 (I. köide tl 14, 125). Kohus loeb tõendamatuks, et 17.06.2006 tšeki bensiini ostmise eest, kuna see ei oma puutumust antud asjaga, sest hageja poolt esitatud esteetilise kirurgia erakliiniku „Clinika“ 15.06.2006 teatise kohaselt viibis patsient T A-O korduval konsultatsioonil 15.06.2006 (I. köide tl 123). Seega loeb kohus põhjendatuks ja tõendatuks kostja poolt hagejale II tekitatud varalise (materiaalse) kahju summas kokku 886,60 krooni. Kohus asub seisukohale, et varalise kahju hüvitamiseks kuulub kostjalt hageja II kasuks väljamõistmisele 886,60 krooni. Kohus leiab, et hageja II ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid varalise kahju olemasolu tema poolt nimetatud ulatuses. Hageja I - T A-O oma seadusliku esindaja (tema ema M. O-A kaudu) ja M. O-A ise esitasid nõue ka mittevaralise (moraalse) kahju hüvitamiseks summas 20 000 krooni. Kui isikule kehavigastuse õigusvastase tekitamisega põhjustatud varalise kahju suurus määratakse õigusaktides sätestatud alustel, tingimustel ja korras, siis moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Ka ei ole isikul tekkinud kehavigastusest tingitud elukvaliteedi langus osas, mis ei ole seotud varalise kahjuga, otseselt 6(10)

mõõdetav rahas. Mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ja kohtupraktikast. Põhiseadus ei anna moraalse kahju mõiste tunnuseid ega määra selle mõiste mahtu, kehtestades üksnes põhimõtte, et õigusvastaselt tekitatud moraalne kahju tuleb hüvitada. Riigikohtu mitmetest otsustest tuleneb, et moraalse kahjuna kuulub isikule Põhiseaduse § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Nimetatud asjaolude – moraalse kahju olemasolu – peab tõendama hageja. Hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtutel arvestada seda, millise hüve (kas, näiteks, tervise, vabaduse, au ja hea nime või muude õigushüvede) kahjustamise eest hüvitist nõutakse. Hagejad on esitanud nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks, seega peavad nad muuhulgas tõendama, et neil esineb õiguslikus mõttes mittevaraline kahju ja milles nende konkreetsed füüsilised ja hingelised kannatused ning valu seisnevad. Hagejad on hagiavalduses ja selle täienduses märkinud, et nendele tekitatud mittevaraline kahju seisneb selles, et hageja I (T. A-O) tundis füüsilist valu ja kannatusi nii õnnetuse momendil, kui ka peale seda. Tema kahjustatud jalg valutab, seal on suured armid, ta magab rahutult, võpatab ja karjub öösiti, koertega kohtumisel tunneb hirmu. Hageja II (M. O-A) mittevaraline kahju seisneb selles, et ta oli peale juhtunut stressis ja kardab last üksi tänavale jätta. Hagejad ei ole käesoleval juhul tõendanud, milles nende hingelised ja psüühilised kannatused konkreetselt väljenduvad. Hagil ja selle täiendusel ning 15.12.2009.a toimunud kohtuistungil esile toodud asjaolude esinemise tõendamiseks ei ole hagejad tõendeid esitanud, seega on nimetatud väited paljasõnalised ja tõendamata. Hagejad ei ole mittevaralise kahju olemasolu mitte millegagi tõendanud. Tõendatud peab olema, et T. A-O juhtunu jättis jälje isiku psüühikasse – sellega kaasnesid olemuslikud muudatused isiksuses. Inimeste elu on seotud nii rõõmu ja teiste positiivsete emotsioonide kui kannatuste, pettumuste ja valuga. T. A-O kehavigastused põhjustati käesoleval juhul ettevaatamatusest, mitte kostja kuritahtlikkusest. Kostja on saanud ka juba halduskorras karistada. Ka halduskorras süüdlase karistamine korvab kahjustanud isiku lähedaste mittevaralist kahju ja nende suhtes toimunud ebaõiglust. Mittevaralise kahju hüvitamine ei pea toimuma alati rahas. Kostja palus anda andeks hagejatelt. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et hagejal II ei esine üldse õiguslikus mõttes mittevaralist kahju, mistõttu tuleb tema hagi selles osas jätta rahuldamata, hagejal I aga puudub õiguslikus mõttes mittevaraline kahju hingeliste ja psüühiliste kannatuste näol. Kuid eksperdi arvamusel tuli ekspert (07.08.2001 kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 457 – I. köide tl 6-7; 35-36) objektiivse läbivaatuse ja meditsiinilise dokumentatsiooni andmete põhjal järeldusele, et A-O olid täheldatavad parema sääre puremishaavad nahatükkide ärarebimisega sääre piirkonnast, mis on põhjustanud pikaajalise tervisehäire tähtajaga üle kolme nädala, ning on liigitatud raskete kehavigastuste hulka. Objektiivse läbivaatuse ja meditsiinilise dokumentatsiooni andmete kohaselt on traumapunkti pöördumisel avastatud 3 rebimishaava ja 4 7(10)

cm pikkune rebendhaav. Toimus haavade õmblemine ning ravi jätkub. Haav on tursunud ja valulik. Moraalse kahju eest mõistetava hüvitise suuruse väljamõistmisel arvestatakse moraalse kahju ulatust, selle iseloomu ja kahju tekitanu süü astet. Kuivõrd moraalne kahju ei ole otseselt rahas mõõdetav, ei saa seda seada sõltuvusse üksnes kahju hindaja soovist. Kohtule esitatud tõenditest võib kohus järeldada, et T. A-O tekitati kehavigastus, mille ravi kestis rohkem kui 3 nädalat, seega pidi ta taluma füüsilisi kannatusi, millele lisandus igapäevaste toimingute tegemisel ebamugavus. Kohus asub seisukohale, et kostja koera hammustuse tagajärjel langes T. A-O elukvaliteet. Vastavalt esteetilise kirurgia erakliiniku „Clinika“ 15.06.2006 teatisele (I. köide tl 123), mille kohus loeb dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg-s sätestatud mõttes, viibis patsient Taaniel A-O 15.06.2006 korduval konsultatsioonil 2001.a-l saadud trauma (koera hammustus) järgsete parema sääre ees- ja külgpinnal olevate armide kirurgilise korrigeerimise küsimuses. Teatise kohaselt kuna tegemist tsirkulaarse kuluga laialdaste, nahapinnast madalamate, esteetiliselt inetute armidega, on mõeldav etapiline kirurgiline korrektsioon – armide plastika-operatsioonid. Tõenäoliselt on vajalik 3 ajaliselt erinevat operatsiooni, igaüks maksumusega orienteeruvalt 5000 krooni. Ka nende operatsioonide järgselt jäävad armid kogu eluks. Kohus asub seisukohale, et T A-O on olemas kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus ning väljanägemise muutus, kuna kehaline defekt on väljapoole nähtav, seega loeb kohus, et hagejale I on tekitatud mittevaraline kahju püsiva kehalise terviklikkuse kaotuse ja väljanägemise muutuse tõttu. Lähtudes kohtupraktikast (RKTKo 3-2-1-48-06, 3-2-1-19-08, 3-2-1-54-07) iga kehavigastus on isiku kehaline või vaimse tervise puutumatuse rikkumine, millega võivad kaasneda muutused tema elu kvaliteedis, väljendudes nii materiaalse ja sotsiaalse kui ka psüühilise heaolu languses. Kehavigastus võib aga kaasa tuua teisi isikule kahjulikke tagajärgi, mis ei ole temale korvatavad varalise kahju täieliku hüvitamisega. Sellisteks kahjulikeks tagajärgedeks, mis kuuluvad moraalse kahjuna hüvitamisele põhiseaduse § 25 alusel on kolleegiumi arvates püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Kohus peab siiski iga juhtumi korral eraldi tuvastama, kas kehavigastusega kaasnes ka moraalne kahju ning ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses. Kehavigastusest tuleneva mittevaralise kahjuna tuleb hinnata selle kahjulikke tagajärgi, mis on olulised ega ole hüvitatavad varalise kahjuna. Mittevaralise kahjuna õiguslikus tähenduses ei ole arvestatav igasugune terviserike või ebameeldiv elukogemus. Tervise kahjustamisega kaasnev mittevaraline kahju võib seisneda kahjustatud isiku sisseharjunud elurütmi sunnitud muutustes – näiteks pikaajaline eemalolek harjumuspärasest keskkonnast, vajadus kõrvalise abi järele, teadmatus oma tervise paranemise võimalikkusest, sunnitud loobumine oma harrastustest ja harjumustest, piirangud isiku tegevuses ja elukorralduses, füüsiline ja hingeline valu, püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutumine, oluline psüühika ja närvitegevuse häire, heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole mittevaraline kahju eelkirjeldatud tähenduses. Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 172 lg 4 kohaselt arvestab kohus hüvituse suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet (ettevaatamatus). Mittevaralise kahju suurus väljendub hinnangus, mille 8(10)

kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu üldisest tasemest ja kohtupraktikast. Hinnata tuleb kahju tekitamise asjaolusid (kostjale kuuluva koera hageja lapse hammustuse tagajärjel pöördumatute füüsiliste tagajärgede tekitamine), kahju ulatust iseloomu (rasked kehavigastused) ja kostja suhtumist kannatanusse (ei ole tundnud tegelikku huvi kannatanu seisundi ja paranemise ning kahju kohtuvälise hüvitamise vastu, jättis kannatanu sündmuskohal abitusse seisundisse, lahkudes sündmuskohalt). Kohus loeb, et varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks kostja poolt pakutud 10 000 krooni ei või tõendada kostja tegelikku huvi kahju kohtuvälise hüvitamise vastu, arvestades eriti mittevaralise (moraalse) kahju ulatust. Samuti arvestab kohus seda, millise hüve kahjustamise eest hüvitist nõutakse (alaealise tervis, kes asub oma elutee alguses, isiku puutumatus) ja milline võib olla ajavahemik, mille vältel isikul esineb kehalise terviklikkuse kaotus ning väljanägemise muutus (kogu elu). Kohus leiab, et T. A-O nõue mõista kostjalt välja mittevaralise (moraalse) kahju hüvitamiseks 20 000 krooni (diferentseerides kahjuhüvitist kohtu siseveendumuse kohaselt ja tagajärgede tõsiduse järgi) on põhjendatud ja sellise summa väljamõistmine hageja T A-O kasuks on võrreldav ühiskonna heaolu tasemega käesoleval ajal ja sellise summa väljamõistmisega ei ole rikutud ka õiguse üldpõhimõtteid ning see ei ole hageja rikastumise allikaks. Samuti ei saa 20 000 krooni väljamõistmist lugeda ebamõistlikult koormavaks kostja suhtes. Kohus arvestab ka asjaoluga, et kostja palus hagejalt kohtuistungil andeks. Vastavalt kostja poolt esitatud andmetele oma varalise seisundi kohta, omab ta Narvas, XXX asuvat 2-toalist korterit (I. köide tl 110-111), millele on seatud hüpoteek AS Hansapank kasuks (I. köide tl 107-108). Ta on abielus (I. köide tl 113). Kostja palgatõendist on näha (I. köide tl 109), et tema netopalk oli ajavahemikul 2005.a detsember – 2006.a mai keskmiselt 8491 krooni. Kohtuistungil kostja antud seletuse järgi käesoleval ajal tema palk moodustab 11 000 krooni ja tema abikaasa sissetulek on 75% miinimumpalgast, mis teeb 3 262,50 krooni, seega kostja pere sissetulek on kokku 14 262,50 krooni. Kostja poolt esitatud laenulepinguid (I. köide tl 104, 105106) kohus ei arvesta, kuna laenude tagastamise tähtajad on möödunud ja kostja ei ole esitanud andmeid, et jätkab laenude tagastamist. Samuti ei arvesta kohus kostja väidetavat abi oma täisealisele tütrele korteri ostmiseks võetud laenu tagastamisel, kuna, eelkõige ei ole see millegagi tõendatud ja teiseks on kostja tütar täisealine ning tema aitamine on kostja vabatahtlik soov, kuid see ei saa kuidagi mõjutada hagejale I mittevaralise kahju hüvitamist. Kostja arvestuste kohaselt (I. köide tl 103), moodustavad tema perekonna igakuised kulutused 3000 krooni, sealhulgas 2000 krooni kommunaalteenuste ja telefoni eest, 2200 krooni laenude tagastamine, 1000 krooni auto hoolduskulud, elamiseks jääb perele umbes 2280 krooni. Kohus on juba ei arvestanud kostja laenud, seega isegi kui kostja perekonna väljaminekud moodustavad kuus 6000 krooni, jääb elamiseks vähemalt 8262,50 krooni (14 262,50-6000). Kohus arvestab samuti, et kostja kohustus hageja I mittevaralise (moraalse) ja hageja II varalise kahju hüvitamiseks tekkis 2001.aastal, ja vaatamata nõuete osalisele tunnistamisele ei ole kostja käesoleva ajani vähemalt osaliselt kahju hüvitanud. Asjas ei ole tõendatud V. Z ülalpeetavate olemasolu või kellegi majanduslikult talumatusse olukorda panemist. V. Z olukorra mõnevõrra halvenemine ei saa teda vabastada tsiviilvastutusest hagejate ees. TsMS 468 lg 3 kohaselt kehavigastusega või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise otsuse tunnistab kohus viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Arvestades, et hageja pojale tuleb teha 3 ajaliselt erinevat armide plastikaoperatsiooni, igaüks maksumusega orienteeruvalt 5000 krooni, leiab kohus, et otsus kuulub viivitamatult täitmisele summas 5000 krooni. Tulenevalt TsMS § 467 lg 1 viivitamata täidetavaks tunnistatud kohtuotsus täidetakse enne otsuse jõustumist. Kohus leiab, et tähtsust ei oma see et hageja I seadusliku esindaja sõnade kohaselt ei soovinud arst operatsiooni teha praegu, kuna lapse jaoks on see käesoleva ajani trauma. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et selle kohta, et operatsiooni tegemise vajadus on möödunud. 9(10)