Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.12.2009, Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-5835
Tsiviilasi
J. N. hagi S. P. OÜ vastu saamata jäänud töötasu, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
49 805 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.05.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S. P. OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant S. P. OÜ (registrikood XXXXXXXXXXX, asukoht XXXXXX XX XX XXXXXXX), lepinguline esindaja adv Anne Nurmi Vastustaja J. N. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
3.Apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud jätta kaebuse esitaja kanda.
4.Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.14.02.2008 esitas S. P. OÜ Harju Maakohtusse avalduse 17.12.2008 Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni töövaidluskomisjoni (edaspidi TVK) otsuse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Avalduse kohaselt pöördus J. N. (edaspidi avaldaja, hageja, vastustaja) 12.11.2007 TVK poole avaldusega, milles palus OÜ-lt S. P. (edaspidi kostja, apellant) välja mõista saamata töötasu 31 396 krooni, sealhulgas 2007 septembrikuu palk 22 273 krooni ja oktoobrikuu palk 9 123 krooni. Samuti palus avaldaja mõista välja rahalise hüvitise kasutamata jäänud puhkuse eest summas 6 409 krooni ning ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest suuruses 12 000 krooni. Lisaks palus avaldaja kohustada kostjat väljastama talle tööraamatu ning välja mõista hüvitise töölepinguseaduse (TLS) § 82 lg 2 alusel ja tööraamatu kinnipidamise eest.
2.17.12.2007 tagaseljaotsusega töövaidlusasjas nr 9.01-02/2270-07 avaldus rahuldati. Töövaidluskomisjon mõistis kostjalt avaldaja kasuks välja saamata töötasu kokku 31 396 krooni, mis kuulub otsuse kohaselt vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 27 lg 1 p-le 1 viivitamatult väljamaksmisele. Samuti rahalise hüvitise kasutamata jäänud puhkuse eest 6 409 krooni ning ühe kuu keskmise palga 12 000 krooni (TLS § 119 lg 2) lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Samuti kohustati kostjat väljastama avaldajale tööraamat.
3.18.07.2008 esitas hageja kohtu nõudmisel maakohtule hagi kostja vastu. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja ajavahemikus 21.05.2007-12.10.2007 kostja juures 21.05.2007 sõlmitud töölepingu alusel. Tööle asumisel lepiti kokku, et hageja asub santehnikuna tööle Soome Vabariiki põhipalgaga 160 krooni tunnis ja lähetuse päevarahadega 500 krooni tööpäeva kohta. Palka kohustus tööandja maksma töötaja arvelduskontole iga kuu 15. kuupäeval eelmise kuu eest ja päevarahasid kalendrikuu viimasel tööpäeval. Töötaja põhipuhkuse kestvuseks oli kokku lepitud 28 kalendripäeva. Pangakonto väljavõttest perioodil 05.05.2007-18.10.2007 nähtub, et kostja ei ole palka ja päevarahasid välja maksnud töölepingus kokkulepitud kuupäevadel, vaid on teinud seda suvalistel päevadel ja summades. Hageja pangakonto väljavõttes puuduvad väljamaksed, mis tõendaksid tööandja poolt hagejale septembri- ja oktoobrikuu eest töötasu kandeid.
4.10.10.2007 esitas hageja avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Avalduse esitamise põhjuseks oli töötasu ja päevarahade mitteõigeaegne laekumine. Pooled leppisid kokku, et töötaja viimaseks tööpäevaks on 12.10.2007. Kuivõrd tööandja ei ole vaidlustanud töölepingu lõpetamist, on ta eeldatavasti nõustunud töölepingu lõpetamisega nimetatud kuupäeval TLS § 82 lg 1 alusel. Töölepingu lõpetamist kostja vormistanud ei ole.
5.Töölepingu lõpetamise päeval ei maksnud kostja hagejale lõpparvet, kuigi palgaseaduse (PalS) § 32 lg 1 järgi peab tööandja töölepingu lõpetamise päeval välja maksma töötajale kõik saada olevad summad. Kostja jättis välja maksmata 2007. aasta septembri- ja oktoobrikuu palga ning puhkuseseaduse (PuhkS) § 25 kohaselt kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise. Kuna hageja ei saanud töölepingu lõpetamisel kätte tööraamatut, soovib ta, et kostja väljastaks tööraamatu, kus oleks kanne töötamise kohta OÜ-s S. P.. Lisaks palus hageja palga maksmise ja töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest vastavalt PalS §-le 35 kostjalt välja mõista viivise saamata jäänud töötasult, kokku 31 396 krooni. Hageja loobus nõudest kohustada kostjat väljastama tööraamat, kuna selle on töötaja kätte saanud. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei nõustu kostja hageja väidetega nagu oleks tööandja rikkunud töölepingu tingimusi ja nagu oleks hagejal olnud õigus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel alates 12.10.2007. TLS § 82 lg 1 sätestab 5-päevase etteteatamistähtaja. Hageja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks kostjale 12.10.2007. Seega ei saanud hageja tööleping lõppeda enne etteteatamistähtaja möödumist. Kostja on maksnud hagejale palka vastavalt töölepingus kokkulepitud tunnitasule. Päevarahad olid tasutud vastavalt hageja poolt esitatud lähetuskulude aruandele. Põhjuseta töölt puudutud aja eest 17.-21.09.2007 ning 04., 05. ja 08.10.2007 palka ja päevarahasid hagejale ei arvestatud. 15.10.2007 ei olnud TLS § 82 lg-s 1 nimetatud etteteatamistähtaeg igal juhul lõppenud, mistõttu tulnuks hagejal sellel kuupäeval tööle ilmuda. Hageja aga 15.10.2007 tööle ei ilmunud. Seetõttu saatis kostja hagejale teatise ülalmärgitud töölepingu lõpetamise avalduse rahuldamata jätmise kohta. Samas teatises andis kostja põhjaliku ja üksikasjaliku ülevaate hagejale määratud distsiplinaarkaristustest ning teatas asjaolust, et hagejale on käskkirjaga nr 12 määratud distsiplinaarkaristus töölt vabastamise näol TLS § 86 p 6 alusel töölt omavolilise puudumise tõttu 15.10.2007.
7.Kostja ei ole hoidunud tahtlikult kõrvale hagejale töötasu maksmisest ja lõpparve väljamaksmisest, mistõttu vabaneb vastutusest lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Nimelt tekitas hageja ise kostjale raske majandusliku olukorra korduvate omavoliliste töölt puudumistega, mille tõttu jäi kostja maha sõlmitud töövõtulepingus ette nähtud ajagraafikutest ja töö üleandmine hilines. Ka hageja eelnenud omavolilised töölt puudumised põhjustasid kostjale pidevalt raskusi hagejale palga maksmise osas.
8.Hageja arvutused lõpparve osas ei ole õiged. Kostja karistas käskkirjaga nr 6 hagejat trahviga distsiplinaarkorras tema 8 päeva keskmise päevapalga ulatuses summas 13 272 krooni. Lisaks karistas kostja hagejat käskkirjaga nr 9 tema 10 päeva keskmise päevapalga ulatuses, summas 16 500 krooni. Eeltoodu vähendas kostja keskmist sissetulekut ja seega ka puhkusehüvitist.
9.Hageja ei ole ise soovinud tulla vastu võtma tööraamatut ega käskkirju distsiplinaarkaristuste määramise kohta. 02.01.2008 saatis kostja hagejale kirja, milles palus viivitamatult ühendust võtta kostja esindajaga. Hageja ei ole kostja esindajaga ühendust võtnud.
10.Hageja on jätnud TVK teavitamata asjaolust, et 12.11.2007 esitas kostja Jõgevamaa Inspektsiooni TVK-le avalduse hageja töölepingu lõpetamise aluse vaidlustamise kohta. TVK saatis nimetatud töövaidlusasja menetlemiseks Põhja Tööinspektsiooni TVK-le. 08.05.2008 otsusega tunnistati hageja poolt töölt lahkumine tema algatusel TLS § 82 alusel vastavalt töötaja 12.10.2007 esitatud avaldusele ebaseaduslikuks. TVK nimetatud otsus on jõustunud. Esimese astme kohtu otsus
11.18.05.2009 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja hageja kasuks saamata jäänud töötasu 31 396 krooni, hüvitise töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest 6 409 krooni ning hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 12 000 krooni. Maakohus jättis rahuldamata nõude viivise väljamõistmiseks saamata jäänud palgalt.
12.Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja töötas alates 21.05.2007 kostja juures santehnikuna, et töötaja töötasumääraks oli 160 krooni tunnis ning lähetuse päevaraha suuruseks 500 krooni tööpäeva kohta. Samuti puudub vaidlus selles, et palka tuli hagejale maksta ülekandega töötaja arvelduskontole iga kuu 15. kuupäeval eelmise kuu eest ning et töötaja põhipuhkuse kestvuseks oli kokku lepitud 28 kalendripäeva. Puudub vaidlus ka selles, et poolte vahel sõlmitud tööleping on käesolevaks hetkeks lõpetatud.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises ulatuses on hagejal kostjalt saamata töötasu ning hüvitis töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest. Samuti on pooltel erimeelsus küsimuses, kas kostja vastutab hageja lõpparve kinnipidamise eest. Pooltel on sisuline erimeelsus ka töölepingu lõpetamise aluse ja ajahetke üle. Kohtu hinnangul ei oma see käesoleva asja lahendamise seisukohast tähtsust. Õigus saamata palga ja kasutamata puhkuse eest hüvitise väljamaksmiseks lõpparve koosseisus on töötajal sõltumata töölepingu lõpetamise alusest. Töölepingu lõpetamise (lõppemise) aeg võiks põhimõtteliselt tähtsust omada üksnes hageja poolt kohtumenetluses esitatud viivisenõudega seonduvalt. Samas lõpeb PalS § 35 kohane viivise nõudmise õigus töölepingu lõppemisega.
14.Poolte esitatu põhjal otsustades tuleks tööleping lugeda lõppenuks tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel alates 16.10.2007 seoses hageja omavolilise töölt puudumisega. Töövaidluskomisjoni 08.05.2008 otsusega töövaidlusasjas nr 9.4-02/461/08 on tuvastatud, et töölepingu lõpetamine hageja poolt 12.10.2007 esitatud avalduse alusel oli ebaseaduslik. Nimetatud töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud. Olemasolevate tõendite põhjal puudub alus asuda töövaidluskomisjoni poolt tuvastatust erinevale seisukohale. Kostja on lõpetanud hagejaga töölepingu TLS § 86 p 6 alusel 15.10.2007 käskkirjaga nr 12. Töölepingu lõpetamise põhjuseks oli töötaja etteteatamata töölt puudumine 15.10.2007, arvestades ka töötaja varasemaid rikkumisi. Käskkirja on hageja enda väidete kohaselt kätte saanud 2008. aasta 10. jaanuari paiku. Töölepingu lõpetamist tööandja poolt hageja vaidlustanud ei ole. Lähtudes töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 12 lg-st 3 loetakse omavoliliselt töölt puuduvale töötajale distsiplinaarkaristusena määratud töölepingu lõpetamine määratuks päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja omavoliliselt töölt lahkus. Seega saab lugeda töölepingu lõppenuks 16.10.2007, viimaseks tööpäevaks oli 15.10.2007.
15.Hageja nõuded 2007. aasta septembri- ja oktoobrikuu palga väljamõistmiseks ning töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitise väljamõistmiseks kuuluvad rahuldamisele. TLS § 48 lg 1 p 1 kohaselt on tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud täitma töö- ja kollektiivlepingu tingimusi. TLS § 49 p-st 2 tuleneb tööandja kohustus maksta töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Poolte vahel sõlmitud
töölepingu p 4.1 järgi oli töötaja palgamäära suuruseks 160 krooni tunnis vastavalt tehtud töötundidele, kokkuleppel ka tükitöö tasuna. Töölepingu p 4.2 kohaselt tuli töötajale maksta palka üks kord kuus, järgneva kuu 15. päeval. Tunnistaja J. L.ütlustest nähtuvalt töö tasustamine vastavalt töötatud tundide arvule (mis nähtusid tööajaarvestuse tabelitest) kostja poolt ka toimus. Nähtuvalt hageja pangatehingute väljavõttest perioodil 01.05.2007-19.10.2007 ei ole talle septembris ja oktoobris 2007 töötatud päevade eest töötasu makstud. Hageja arvestuste kohaselt tulnuks talle septembrikuu eest vastavalt töötatud päevadele maksta palka 22 273 krooni ja oktoobrikuu eest 9 123 krooni.
16.Kostja on väitnud, et 2007 septembri- ja oktoobrikuu töötasust on maha arvestatud töötajale distsiplinaarkaristusena määratud trahvid. Samuti on kostja väitnud, et põhjuseta töölt puudutud aja eest 17.-21.09.2007 ning 04., 05. ja 08.10.2007 palka ja päevarahasid hagejale ei arvestatud. Samas ei ole kostja oma vastuväiteid tõendanud. TLS § 22 p-st 1 ning PalS § 8 regulatsioonist tulenevalt on tööandja kohustatud pidama arvestust töötajale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva palga kohta ning avaldama vastavad andmed seaduses sätestatud juhtudel töötajale ning muudele isikutele ja asutustele. Ka käesoleva tsiviilasja menetluse käigus on kohus kohustanud kostjat esitama kohtule lõpparve arvestuse ning hageja taotlusel ka tema tööaja arvestuse tabelid 2007.aasta septembri- ja oktoobrikuu kohta. Kostja nimetatud korraldusi täitnud ei ole. Lähtudes tunnistaja J. L.ütlustest, tööaja arvestuse tabeleid kostja ettevõttes eeldatavalt siiski peeti. Arvestades ülaltoodut, on põhjendatud lugeda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 283 lg 2 teises lauses sätestatu alusel tõendatuks hageja kui tõendi taotleja väited esitamata jäetud dokumendi olemuse ja sisu kohta, see tähendab hageja väited enda 2007. aasta septembri- ja oktoobrikuu töötasude suuruste kohta.
17.15.10.2007 käskkirjadest nr 6 ja nr 9 nähtub hageja distsiplinaarkorras karistamine rahatrahviga vastavalt kaheksa keskmise päevapalga ulatuses summas 13 272 krooni ja kümne keskmise päevapalga ulatuses summas 16 500 krooni. Käskkirjades märgitu kohaselt kuuluvad trahvisummad kinnipidamisele hageja 2007.aasta septembri- ja oktoobrikuu palgast. Kõnealused tõendid ei ole trahvisummade kinnipidamise seisukohalt veenvad. Vastavalt TDVS § 17 lg-le 2 tuleb trahv tööandja poolt pärast töötajale palga väljamaksmist kanda riigieelarve tuludesse. Andmed väidetavalt kinnipeetud trahvisummade kandmise kohta kostja poolt riigieelarve tuludesse puuduvad. Käskkirjade tõenduslikku väärtust kahandab ka asjaolu, et need on tööandja poolt vormistatud pärast seda, kui hageja oli 12.10.2007 esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Samuti on oluline, et kuivõrd 15.10.2007 on kostja vormistanud ka käskkirja töölepingu lõpetamise kohta TLS § 86 p 6 alusel, on väidetavad kinnipidamised sisuliselt toimunud hageja lõpparvest. TDVS § 17 lg-s 6 sätestatu kohaselt ei saa aga rahatrahvi töötaja lõpparvest kinni pidada.
18.Vastavalt PuhS §-le 25 on tööandja töölepingu või teenistussuhete lõppemise korral kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Hageja arvutuste kohaselt oli tal õigus töölepingu lõpetamisel saada hüvitist nelja kuu kasutamata jäänud puhkuse eest kogusummas 6 409 krooni. Kostja ei ole esitanud omapoolseid arvestusi lõpparve kooseisus väljamaksmisele kuulunud summade kohta. Samuti ei ole kostja tõendanud lõpparve arvestuse aluseks olnud asjaolusid. Seetõttu tuleb käsitletava nõude puhul lähtuda hageja arvestustest ning nõue rahuldada.
19.TLS § 74 lg-st 2 ja PalS § 32 lg-st 1 tulenevalt on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamise päeval maksma töötajale välja lõpparve, see tähendab maksma töötajale kõik tööandjalt saada olevad summad. Arvestades ülaltoodut, tulnuks kostjal 15.10.2007
maksta hagejale välja septembri- ja oktoobrikuu töötasu kogusummas 31 396 krooni ning hüvitis töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest 6 409 krooni. Asja materjalidest nähtuvalt kostja nimetatud summasid hagejale välja maksnud ei ole. Seega on kostja kinni pidanud hageja lõpparvet. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuivõrd kostja on lõpparve tasumisega viivitanud rohkem kui ühe kuu, kuulub rahuldamisele hageja nõue ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Hageja väidete kohaselt on tema ühe kuu keskmise palga suurus 12 000 krooni. Kostja väidetest ning tõenditena esitatud 15.10.2007 käskkirjadest nr 6 ja nr 9 võib eeldada hageja väidete õigsust enda keskmise palga suuruse kohta. Seega kuulub hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 alusel rahuldamisele.
20.Kostja ei ole oma väiteid selle kohta, et ta ei ole hoidunud tahtlikult kõrvale lõpparve väljamaksmisest ning et kostja peaks vabanema vastutusest lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest, kuna hageja ise tekitas kostjale raske majandusliku olukorra oma omavoliliste korduvate töölt puudumistega, millegagi tõendanud. Kostja poolt esitatud käskkirjad kõnealuseid asjaolusid ei tõenda, kuna nendes sisaldub üksnes tööandja enda kirjeldus rikkumiste kohta. Samuti tuleb arvestada, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 kohaselt laieneb selle seaduse üldosas sätestatu ka töölepingutele. VÕS § 103 lg 1 seob vastutusest vabanemise kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusega, mitte võlgniku süüga. Seejuures eeldatakse osundatud sättest tulenevalt, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostja poolt välja toodud asjaolud ei võimalda pidada lõpparve väljamaksmise kohustuse rikkumist vabandatavaks.
21.Rahuldamisele ei kuulu hageja viivisenõue. PalS § 35 kohaselt on tööandja kohustatud palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksma töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. PalS §-s 35 sätestatud viivist tuleb aga palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine. Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja PalS § 32 lg 1 alusel kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus ülalosundatud TLS § 119 lg 2 alusel. Viivise nõudmine töölepingu lõpetamisele järgnenud perioodi eest, see on alates 16.10.2007, ei ole seega õiguslikult põhjendatud. Ajavahemikus 12.10.2007-15.10.2007 ei olnud hageja 2007. aasta septembri- ja oktoobrikuu palga maksmise tähtpäev töölepingu p-st 4.2 lähtudes veel saabunud. Seega ei olnud hageja töötasunõuded töölepingu lõpetamise hetkeks sissenõutavaks muutunud. Septembrikuu palga maksmisega oleks kostja sattunud viivitusse alates 16.10.2007, kuid selleks hetkeks oli pooltevaheline tööleping (töösuhe) lõppenud. Apellatsioonkaebus
22.S. P. OÜ palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt tunnistas TVK töölepingu lõpetamise 12.10.2007 TLS § 82 alusel ebaseaduslikuks. Maakohus leidis, et kohtul puudub sisuline alus asuda TVK poolt tuvastatust erinevale seisukohale. Kui maakohus tuvastas, et töölepingu lõpetamine nimetatud avalduse alusel tunnistati ebaseaduslikuks, pidanuks kohus jätma hagi rahuldamata.
23.12.10.2007 ei olnud vastustajal apellandilt saamata jäänud palka. Isegi juhul, kui apellant võlgnenuks vastustajale töötasu hilisema seisuga kui 12.10.2007, ei saanud see olla vastustaja TVK-le esitatud avalduse osa, kuivõrd see hilisem asjaolu polnud veel
saanud saabuda, sest vastustaja avaldus TVK-le põhines asjaoludel, mis olid toimunud enne 12.10.2007 töölepingu lõpetamise avalduse esitamist. Pärast 12.10.2007 vastustaja tööle ei ilmunud.
24.Maakohus on tuvastanud, et vastustaja tööleping lõppes 16.10.2007 ning et vastustaja sai töölepingu lõpetamise teate kätte 10.01.2008. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kui vastustaja leidis, et apellant on tema õigusi rikkunud 15.10.2007 töölepingu lõpetamisel ja sellega seonduva lõpparve või mis tahes rahaliste nõuete osas, pidi ta seadusest tulenevalt pöörduma töövaidlusorganisse oma väidetavate õiguste rikkumise kaitseks ITVS § 6 alusel alates töölepingu lõpetamise teate saamisest vastava tähtaja jooksul. Seega algas 15.10.2007 tööandja algatusel lõpetatud töölepingu ja sellega seonduvate võimalike vastustaja õiguste rikkumise korral töövaidlusorganisse pöördumise tähtaeg 11.01.2008 ja lõppes töölepingu lõpetamise vaidlustamiseks 1 kuu möödudes ning muude töölepingu lõpetamisest tulenevate nõuete osas 4 kuu möödumisel arvates 11.01.2008.
25.Vastustaja eiras ITVS § 24 lg-t 3 ja esitas hagimenetluses uusi nõudeid. Lõpparve nõudmine pärast töölepingu jätkumist 12.10.2007 ei põhine seadusel. Lõpparve jm rahalised nõuded töölepingu lõpetamisel 15.10.2007 ei olnud vastustaja nõue TVK-le ja tuginedes ITVS § 24 lg-le 3 ei saa neid uusi nõudeid hagimenetluses esitada, kuivõrd kohtus oli läbivaatamisel TVK-le esitatud avaldus.
26.Palga nõude esitamine hagimenetluses ei põhinenud seadusel, kuivõrd 12.10.2007 seisuga ei võlgnenud apellant vastustajale palka. Septembri- ja oktoobrikuu palga väljamõistmine kohtu poolt olnuks õigustatud üksnes juhul, kui 12.10.2007 lõppenuks tööleping, sest sel juhul olnuks see lõpparve osa. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuse tegemisel ületada nõude piire ja teha otsust nõude osas, mida ei ole esitatud. Asjaolu, et vastustaja ei pöördunud töövaidlusorganisse seadusega ette nähtud korras töölepingu 15.10.2007 lõpetamisel, ei anna maakohtule seaduslikku alust 12.10.2007 töölepingu lõpetamise avaldusega nõutud rahaliste nõuete asendamiseks võimalike nõuetega, mis tuleneksid vaidlustamata 15.10.2007 töölepingu lõpetamisest. Vaatamata asjaolule, et TVK-le esitatud avalduses esineb lihtsalt sõna „lõpparve“ ja töölepingu lõpetamise kuupäevad on lähedased, on tegemist kahe erineva töölepingu lõpetamisega ja neist tulenevad erinevad õiguslikud tagajärjed. Antud juhul üks neist töölepingu lõpetamistest on vaidlustatud ja teine, 15.10.2007 töölepingu lõpetamine ja sellega seonduv, on vaidlustamata. Neid kahte töölepingu lõpetamist ei saa ühendada ja muuta üheks - ei töölepingu lõpetamise fakte ega neist tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Need vajavad eraldi käsitlemist ja mõlemast tulenevad pooltele eraldiseisvad õigused ja kohustused. Apellant ei esitanud kohtule täiendavaid tõendeid 15.10.2007 lõpparve väljamaksmise osas, kuivõrd oli ja on seisukohal, et kõik asjaolud, mis leidsid aset peale 12.10.2007, väljusid hagi raamidest.
27.Palga maksmisega viivitamine ja sellega seonduv palga nõude laiendamine uue nõudena ei ole seadusega kooskõlas ja maakohus pidanuks tulenevalt ITVS § 24 lg-st 3 jätma need nõuded tähelepanuta ning läbi vaatama hagimenetluses vaid konkreetse menetluse aluseks oleva TVK-le esitatud avalduse.
28.Lõpparve jm hageja rahalised nõuded kuulunuks väljamõistmisele ainult töölepingu lõpetamisel 12.10.2007 hageja avalduse alusel, tuginedes TLS §-le 82. Kuivõrd maakohus tuvastas, et tööleping ei lõppenud 12.10.2007 TLS § 82 alusel vastustaja algatusel, millest tulenesid kõik vastustaja rahalised nõuded apellandi vastu TVK-le esitatud avalduses, pidanuks maakohus jätma hagi rahuldamata täies ulatuses.
29.Seega on maakohus rikkunud menetlusnormi, menetledes 15.10.2007 töölepingu lõpetamise nõudest tulenevaid nõudeid vastuolus ITVS § 24 lg-ga 3 ja TsMS § 4 lg-ga 2 ning § 5 lg-ga 1.
Vastus apellatsioonkaebusele
30.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
31.Kolleegium, tutvunud esitatud apellatsioonkaebusega ja vastusega sellele ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse põhjendustele.
32.Apellant on seisukohal, et maakohus rikkus otsuse tegemisel ITVS § 24 lg-t 3, mille kohaselt võib hagimenetluses vaadata läbi üksnes samad nõuded, mis esitati TVK-le. Apellant põhjendab oma seisukohta sellega, et avaldaja oli TVK-le esitatud avalduses taotlenud lõpparve jne väljamõistmist lähtudes töölepingu lõpetamisest alates 12.10.2007 töötaja algatusel, kuid maakohus rahuldas nõuded lähtudes töölepingu lõpetamisest alates 16.10.2007 tööandja algatusel. Kolleegium apellandi käsitlusega ei nõustu. Kuigi apellant on põhjendanud oma seisukohta asjaoludega, millised saaksid (teoreetiliselt) olla aluseks maakohtu poolt hagi piiride ületamise tuvastamisele, peab kolleegium vajalikuks analüüsida nii seda, kas tegemist oli sama töövaidlusasjaga ITVS § 24 mõttes kui seda, kas maakohus ületas hagi piire.
33.Esmaselt juhib kolleegium apellandi tähelepanu asjaolule, et kuna hageja poolt 12.11.2007 TVK-le esitatud avalduse kohta 17.12.2007 tehtud otsusega ei nõustunud tööandja, siis reguleerivad lahendi vaidlustamist muu hulgas ITVL § 24 lg-d 4 ja 5. Nimetatud sätete kohaselt, kui TVK avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule avalduse, et kohus vaataks TVK-le esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras ja sellisel juhul loetakse TVK-le esitatud avaldus hagiavalduseks. Küll aga kehtib ka sel juhul tõepoolest põhimõte, et hagiavalduses ei saa esitada teistsuguseid nõudeid, kui oli esitatud esmases avalduses. Riigikohus on korduvalt (lahendid nr 3-2-1-48-08 28.05.2008, nr 3-2-1-139-06 01.02.2007, nr 3-2-1-35-03 03.06.2003) selgitanud, et sellise piirangu eesmärgiks on vältida olukordi, mil TVK poole pöördutakse nt rahalise nõudega ja pärast selle rahuldamata jätmist esitatakse hagi nt tööle ennistamiseks. Küll aga ei ole keelatud edaspidises menetluses hagi muutmistoimingud TsMS-i alusel, eelkõige mitteolulises osas viisil, mida ei saa lugeda hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes.
34.Seega tuleb esmalt tuvastada, kas seda töövaidlust, mida lahendas maakohus käesolevas tsiviilasjas, saab pidada samaks sellega, mida lahendas Tallinna ja Harjumaa TVK töövaidlusasjas nr 9.01-02/2270-07 (otsus t lk 13-15). Sama asjaga on tegemist juhul, kui nõude alus ja ese on samad TVK-le esitatud avalduse aluse ja esemega. Vastavalt TsMS § 363 lg 1 p-dele 1 ja 2 loetakse hagi esemeks hageja selgelt väljendatud nõuet ja hagi aluseks nende faktiliste (tegelikus elus aset leidnud) asjaolude kogumit, mille alusel avaldaja/hageja oma nõude(d) on esitanud. TsMS § 376 lg 4 p-st 1 tulenevalt tuleb selles kogumis eristada põhilisi ja täiendavaid asjaolusid, kusjuures hagi aluse muutmiseks peetakse vaid põhiliste asjaolude muutmist.
35.12.11.2007 TVK-le esitatud avaldus (TVK t lk 1) sisaldab järgmisi nõudeid: 1) saamata nelja kuu palk; 2) saamata puhkuseraha; 3) kahe kuu keskmine palk; 4) keskmine palk tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest ja 5) keskmine palk lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Lisaks nähtuvad avaldusest ja selle lisadest (samas lk
3-12) järgmised faktilised põhilised asjaolud: 1) poolte vahel oli sõlmitud 21.05.2007 tööleping; 2) avaldajale ei ole ülekantud septembri- ja oktoobrikuu töötasu; 3) avaldaja oli esitanud tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. TVK istungil loobus avaldaja nõuetest kahe kuu keskmise palga ulatuses hüvitise saamiseks TLS § 82 lg 2 alusel ja hüvitise saamiseks tööraamatu kinnipidamise eest. Samuti täpsustas avaldaja nõudeid järgmiselt: 1) saada kätte tööraamat; 2) saada kätte saamata palk septembri- ja oktoobrikuude eest; 3) saada kätte saamata puhkuseraha ja 4) saada lõpparvega viivitamise eest ühe kuu hüvitis.
36.Kohtule 18.07.2008 saabunud avalduses (t lk 47-50) esitas hageja järgmised nõuded: 1) mõista kostjalt välja saamata töötasu septembri- ja oktoobrikuu eest kokku 31 396 krooni; 2) mõista kostjalt välja kasutamata puhkuse eest 6409 krooni; 3) mõista kostjalt välja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmine palk 12 000 krooni; 4) mõista kostjalt välja palga maksmise viivitamise eest perioodil 15.10.2007 kuni 15.07.2008 viivis 31 396 krooni. Avaldusest nähtusid järgmised põhilised faktilised asjaolud: 1) töötaja oli esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks, kuna tööandja rikkus töölepingut; 2) septembri- ja oktoobrikuu palka ega muid lõpparvesse kuuluvaid rahasummasid ei ole üle kantud.
37.Eeltoodust tulenevalt ei saa olla vaidlust, et hageja nõuded selles osas, mis olid suunatud lõpparve ja selle väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise saamisele, olid samad nii TVK-s kui kohtus ja kohus oli õigustatud esitatud nõuded lahendama. Küll aga tuleb eraldi analüüsida 18.07.2008 avalduses hageja poolt kohtule esitatud nõuet viivise saamiseks septembri- ja oktoobrikuu palga väljamaksmisega viivitamise eest. Sellist nõuet ei olnud avaldaja enne kohtumenetlust esitanud. Seega selle nõude osas ei olnud tegemist sama töövaidlusasjaga ja tulenevalt ITVS §-st 24 ei olnud selle esitamine kohtusse selle töövaidlusasja raames lubatud. Samas ei tähenda tekkinud olukord, et maakohus ei oleks pädev esitatud uut samast töösuhtest tulenenud nõuet lahendama. 18.07.2008 avalduses kohtule esitatud viivise nõue koos seda põhistavate uute asjaoludega oli iseseisev nõue, mida tuli käsitleda iseseisva hagiavaldusena, see tähendab otsustada selle menetlusse võtmine, küsida kostjalt vastust jne. Kuna tegemist oli juba menetluses oleva samast töösuhtest tuleneva asjaga, milles olid samad pooled, siis on alust eeldada, et uus nõue oleks TsMS § 374 alusel liidetud menetluses oleva töövaidlusasjaga ning kõik hageja nõuded ühes menetluses lahendatud. Samade põhimõtete alusel on sarnast olukorda analüüsinud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-48-08 28.05.2008. 28.01.2009 eelistungi protokollist (t lk 85) nähtub, et sisuliselt selliselt käsitles tekkinud menetluslikku olukorda ka maakohus ja pooled vastuväiteid kohtu tegevusele ei esitanud. Ka ei ole apellant kaebuses väitnud, et viivise nõude lahendamine töövaidlusasjaga ühes menetluses oleks rikkunud olulisi menetluspõhimõtteid (TsMS § 333).
38.TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 4 lg 2 kohaselt määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja nõuete aluse moodustasid järgmised põhilised faktilised asjaolud: hageja töötas kostja juures töölepingu alusel; kostja maksis palka mitte nii nagu oli kokku lepitud ja jättis välja maksmata kahe kuu palga; hageja esitas 10.10.2007 avalduse töölepingu lõpetamiseks; tööleping on lõppenud, kuid lõpparve on kätte saamata. Kostja esitas kohtusse dokumentaalsed tõendid (käskkirjad, TVK otsuse 08.05.2008 töövaidlusasjas nr 9.4-02/461/08), millede alusel väitis, et tööleping lõppes alates 16.10.2007 tööandja algatusel seoses töötaja
omavolilise töölt puudumisega. Seega ei olnud poolte vahel vaidlust selle üle, et nendevaheline tööleping on lõppenud, kuid oli vaidlus töösuhte lõppemise kuupäeva üle ja maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et tööleping lõppes nii, nagu väitis kostja. Edasi tuli tuvastada, kas hagejal oli saada töölepingu lõppemise hetkel tööandjalt summasid ning kui jah, siis kas ta sai need (lõpparve) kätte. Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et töölepingu lõppemise hetkel oli hagejal saamata kahe kuu töötasu ja kasutamata puhkuse eest hüvitis ning et tööandja seda välja maksnud ei ole. Seega mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja kõik lõpparve koosseisu kuulunud summad ja hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Selline maakohtu tegevus vastab täielikult TsMS-s sätestatule ning mingeid menetlusõiguse normide rikkumist, seal hulgas hagi piiride ületamist, ei toimunud. Maakohus on kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 hinnanud kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning asunud oma siseveendumuse alusel seisukohale, kas menetlusosaliste väited on tõendatud või mitte. Maakohus on võtnud seisukoha kõigi asja õigeks lahendamiseks vajalike asjaolude kohta.
39.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämise korral jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel esitaja kanda.
Ande Tänav
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.