2.Mõista kostjalt OÜS hageja J N kasuks välja samata töötasu summas 31 396 (kolmkümmend üks tuhat kolmsada üheksakümmend kuus) krooni, s.h 2007.a septembri palgana 22 273 (kakskümmend kaks tuhat kakssada seitsekümmend kolm) krooni ja 2007.a oktoobri palgana
9123 (üheksa tuhat ükssada
kakskümmend kolm) krooni.
2-08-5835
3.Mõista kostjalt OÜS hageja J N kasuks välja hüvitis töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest kokku summas 6409 (kuus tuhat nelisada üheksa) krooni.
4.Mõista kostjalt OÜS hageja J N kasuks välja hüvitis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest summas 12 000 (kaksteist tuhat) krooni vastavalt Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 119 lg-le 2. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 39% ulatuses hageja J N kanda ning 61% ulatuses kostja OÜS kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 18. mail 2009.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.12. novembril 2007.a pöördus J N (hageja) Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (praeguse nimega Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjon; edaspidi ka TVK) poole avaldusega, milles palus Osaühingult (OÜ) S välja mõista saamata töötasu summas 31 396 krooni, s.h 2007.a septembri palk 22 273 krooni ja oktoobri töötasu 9123 krooni (seitsme tööpäeva eest). Samuti palus hageja mõista välja rahalise hüvitise töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest summas 6409 krooni (s.o nelja töötatud kuu eest) ning ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest summas 12 000 krooni. Samuti palus J N kohustada OÜ-d S väljastama talle tööraamatu. Hageja esitas töövaidluskomisjonile ka nõuded hüvitise saamiseks TLS § 82 lg 2 alusel ning hüvitise saamiseks tööraamatu kinnipidamise eest. Viimasest kahest nõudest J N töövaidlusasja lahendamise käigus töövaidluskomisjonis loobus.
2-08-5835
17.detsembri 2007.a TVK otsusega (tagaseljaotsusega) töövaidlusasjas nr 9.01-02/2270-07 rahuldati J N avaldus. Töövaidluskomisjon mõistis OÜ-lt SJ N kasuks välja töötasu 31 396 krooni, mis kuulub otsuse kohaselt vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 27 lg 1 p-le 1 viivitamatult väljamaksmisele. Samuti mõistis TVK OÜ-lt S hageja kasuks välja rahalise hüvitise kasutamata jäänud puhkuse eest summas 6409 krooni ning ühe kuu keskmise palga 12 000 krooni (TLS § 119 lg 2) lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Samuti kohustati TVK otsusega OÜ-d S väljastama J N’le tööraamat.
2.14. veebruaril 2008.a esitas OÜ S(kostja) Harju Maakohtule avalduse (taotluse) töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina. Arvestades ITLS § 24 lg-s 5 sätestatut, tuleb töövaidluskomisjonile esitatud avaldust käesolevas asjas lugeda hagiavalduseks.
3.Hageja väidete kohaselt töötas ta ajavahemikus 21.05.2007-12.10.2007 OÜ-s S21. mail 2007.a sõlmitud töölepingu alusel. Tööleasumisel leppisid pooled kokku, et hageja asub santehnikuna tööle Soome Vabariiki põhipalgaga 160 krooni tunnis (töölepingu punktid 2.1 ja 4.1). Lähetuse päevarahade suuruseks pidi töölepingu järgi olema 500 krooni tööpäeva kohta. Palka kohustus tööandaja maksma töötaja arvelduskontole iga kuu 15. kuupäeval eelmise kuu eest ja päevarahasid kalendrikuu viimasel tööpäeval. Töötaja põhipuhkuse kestvuseks oli töölepingu punktis 5.1 kokku lepitud 28 kalendripäeva. Hageja pangakonto väljavõttest perioodil 05.05.2007-18.10.2007 nähtub, et kostja ei ole palka ja päevarahasid välja maksnud töölepingus kokkulepitud kuupäevadel, vaid on teinud seda suvalistel päevadel ja summades. Hageja pangakonto väljavõttes puuduvad väljamaksed, mis tõendaksid tööandja poolt hagejale septembri- ja oktoobrikuu eest töötasu kandeid.
10.oktoobril 2007.a esitas hageja kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, s.o töölepingu lõpetamine tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise tõttu. Avalduse esitamise põhjuseks oli töötasu ja päevarahade mitteõigeaegne laekumine. Hageja väidete kohaselt leppisid pooled kokku, et töötaja viimaseks tööpäevaks on 12. oktoober 2007.a Kuivõrd OÜ S ei ole vaidlustanud töölepingu lõpetamist töövaidlusorganis, on kostja eeldatavasti nõustunud töölepingu lõpetamise nimetatud kuupäeval TLS § 82 lg 1 alusel. Töölepingu lõpetamist kostja hagejaga vormistanud ei ole. Töölepingu lõpetamise päeval 12. oktoobril 2007.a ei maksnud kostja hagejale lõpparvet, kuigi palgaseaduse (PalS) § 32 lg 1 järgi peab tööandaja töölepingu lõpetamise päeval välja maksma töötajale kõik tööandjalt saada olevad summad. Hageja leiab, et kostja jättis välja maksmata 2007.a septembri- ja oktoobrikuu palga ning puhkuseseaduse (PuhkS) § 25 kohaselt töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise. Kuna hageja ei ole saanud töölepingu lõpetamisel kätte tööraamatut, soovib ta, et kostja väljastaks tööraamatu, kus oleks kanne töötamise kohta OÜ-s S.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata.
4.Kostja ei nõustu hageja väidetega nagu oleks tööandja rikkunud töölepingu tingimusi ning hagejal oli õigus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 (kostja poolt ilmselt ekslikult märgitud TLS § 82 lg 2) alusel alates 12. oktoobrist 2007.a. TLS § 82 lg 1 sätestab 5-päevase etteteatamistähtaja. Hageja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks kostjale 12. oktoobril 2007.a. Seega ei saanud hageja tööleping lõppeda enne etteteatamistähtaja möödumist. Kostja leiab samuti, et on maksnud hagejale palka vastavalt töölepingus kokkulepitud tunnitasule. Päevarahad olid tasutud vastavalt hageja poolt esitatud lähetuskulude aruandele. Põhjuseta töölt puudutud aja eest 17.-21. september 2007.a ning 4., 5. ja 8. oktoober 2007.a palka ja
2-08-5835 päevarahasid hagejale ei arvestatud. Kostja leiab, et 15. oktoobriks 2007.a ei olnud TLS § 82 lg-s 1 nimetatud etteteatamistähtaeg igal juhul lõppenud, mistõttu tulnuks hagejal sellel kuupäeval tööle ilmuda. Hageja aga 15. oktoobril 2007.a tööle ei ilmunud. Seetõttu saatis kostja hagejale teatise ülalmärgitud töölepingu lõpetamise avalduse rahuldamata jätmise kohta. Samas teatises andis kostja põhjaliku ja üksikasjaliku ülevaate kostjale määratud distsiplinaarkaristustest ning teatas asjaolust, et hagejale on käskkirjaga nr 12 määratud distsiplinaarkaristus töölt vabastamise näol TLS § 86 p 6 alusel töölt omavolilise puudumise tõttu 15. oktoobril 2007.a. Samuti leiab kostja, et ei ole hoidnud tahtlikult kõrvale hagejale töötasu maksmisest ja lõpparve väljamaksmisest, mistõttu vabaneb vastutusest lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Nimelt tekitas hageja ise kostjale raske majandusliku olukorra oma omavoliliste korduvate töölt puudumistega, mille tõttu jäi kostja maha töö tellijaga sõlmitud töövõtulepingus ette nähtud ajagraafikutest ja töö üleandmine tellijale hilines. Ka hageja eelnenud omavolilised töölt puudumised põhjustasid kostjale pidevalt raskusi hagejale palga maksmise osas. Töövõtulepingu täitmine tellijale hilines ja kostja ei saanud töövõtulepingu järgset tasu hagejapoolsete töölepingurikkumiste tõttu, mistõttu ei olnud võimalik ka lõpparve õigeaegne väljamaksmine. Hageja arvutused lõpparve osas ei ole kostja hinnangul õiged. Kostja märgib, et karistas käskkirjaga nr 6 hagejat trahviga distsiplinaarkorras tema 8 päeva keskmise päevapalga ulatuses summas 13 272 krooni. Lisaks karistas kostja hagejat käskkirjaga nr 9 tema 10 päeva keskmise päevapalga ulatuses, s.o summas 16 500 krooni. Eeltoodu vähendas kostja keskmist sissetulekut ja seega ka puhkusehüvitist. Kostja väidete kohaselt ei ole hageja ise soovinud tulla vastu võtma enda tööraamatut ega käskkirju distsiplinaarkaristuste määramise kohta. 2. jaanuaril 2008.a saatis kostja hagejale kirja, milles palus viivitamatult ühendust võtta kostja esindajaga. Hageja ei ole kostja esindajaga ühendust võtnud. Hageja on jätnud töövaidluskomisjoni teavitamata asjaolust, et 12. novembril 2007.a esitas kostja Jõgevamaa Inspektsiooni töövaidluskomisjonile (praeguse nimega Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni Töövaidluskomisjon) avalduse hageja töölepingu lõpetamise aluse vaidlustamise kohta. Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjon saatis nimetatud töövaidlusasja menetlemiseks Põhja Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonile. TVK 8. mai 2008.a otsusega tunnistati hageja poolt töölt lahkumine OÜ-st St ema algatusel TLS § 82 alusel vastavalt töötaja 12. oktoobril 2007.a esitatud avaldusele ebaseaduslikuks. Töövaidluskomisjoni nimetatud otsus on jõustunud.
MENETLUSE KÄIK
5.18. juulil 2008.a kohtule saabunud avalduses on hageja esitanud täiendavalt viivisenõude palga maksmise ja töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest vastavalt PalS §-le
35.Hageja nõuab viivist saamata töötasult (s.o 31 396 krooni) alates 12. oktoobrist 2007.a (s.o alates väidetavast töölepingu lõpetamise hetkest). 9. veebruaril 2009.a esitatud viivisenõude täpsustuse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivise väljamõistmist 31 396 krooni ulatuses.
6.28. jaanuaril 2009.a toimunud eelistungil loobus hageja nõudest kohustada kostjat väljastama talle tööraamat, kuna tööraamatu on töötaja kätte saanud (vt toimik, lk 85).
7.Kohtuistungil 27. aprillil 2009.a jäi hageja varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja saatis istungi toimumise päeval kohtule taotluse
2-08-5835 asja arutamiseks ilma kostja osavõtuta (vt toimik, lk 99-100) ning istungile ei ilmunud. Kohus arutas istungil asja ilma kostja osavõtuta ning kuulas üle tunnistaja J.L .
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
9.Tulenevalt TsMS § 5 lg-st 1 menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas alates 21. maist 2007.a OÜ-s S santehnikuna, et töötaja töötasumääraks oli töölepingu järgi 160 krooni tunnis ning lähetuse päevaraha suuruseks 500 krooni tööpäeva kohta. Samuti puudub vaidlus selles, et palka tuli hagejale maksta ülekandega töötaja arvelduskontole iga kuu 15. kuupäeval eelmise kuu eest ning et töötaja põhipuhkuse kestvuseks oli töölepingu punktis 5.1 kokku lepitud 28 kalendripäeva. Puudub vaidlus ka selles, et poolte vahel sõlmitud tööleping on käesolevaks hetkeks lõpetatud (pooled vaidlevad küll selle üle, millal ja millisel alusel tööleping lõppes).
10.Pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses on hagejal kostjalt saamata töötasu ning hüvitis töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest. Samuti on pooltel erimeelsus küsimuses, kas kostja vastutab hageja lõpparve kinnipidamise eest.
11.Pooltel on sisuline erimeelsus ka töölepingu lõpetamise aluse ja ajahetke üle. Kohtu hinnangul ei oma see aga käesoleva asja lahendamise seisukohast tähtsust. Õigus saamata palga ja kasutamata puhkuse eest hüvitise väljamaksmiseks lõpparve koosseisus on töötajal sõltumata töölepingu lõpetamise alusest. Töölepingu lõpetamise (lõppemise) aeg võiks põhimõtteliselt tähtsust omada üksnes hageja poolt kohtumenetluses esitatud viivisenõudega seonduvalt. Samas lõpeb PalS § 35 kohane viivise nõudmise õigus töölepingu lõppemisega (vt ka otsuse põhjenduste p 17). Kohus märgib siiski, et poolte esitatu põhjal otsustades tuleks tööleping lugeda lõppenuks tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel alates 16. oktoobrist 2007.a seoses hageja omavolilise töölt puudumisega. Töövaidluskomisjoni 8. mai 2008.a otsusega töövaidlusasjas nr 9.402/461/08 on tuvastatud, et töölepingu lõpetamine hageja poolt 12. oktoobril 2007.a esitatud avalduse alusel oli ebaseaduslik (vt toimik, lk 77-78). Nimetatud töövaidluskomisjoni otsus on kohtule teadaolevalt jõustunud (vt toimik, lk 90). Kohus leiab, et on käesoleva tsiviilasja lahendamisel TVK 8. mai 2008.a otsuse resolutsiooniga ITLS § 25 lg-st 1 lähtudes seotud. Olemasolevate tõendite põhjal puudub kohtu hinnangul ka sisuline alus asuda töövaidluskomisjoni poolt tuvastatust erinevale seisukohale. Kostja on lõpetanud hagejaga töölepingu TLS § 86 p 6 alusel 15. oktoobri 2007.a käskkirjaga nr 12. Töölepingu lõpetamise põhjuseks oli käskkirja kohaselt töötaja etteteatamata töölt puudumine 15. oktoobril 2007.a, arvestades ka töötaja varasemaid rikkumisi (vt toimik, lk 25). Käskkirja on hageja vaidlustamata asjaolude kohaselt kätte saanud, enda väidete kohaselt sai hageja selle kätte 2008. aasta 10. jaanuari paiku (vt toimik, lk 86). Töölepingu lõpetamist tööandja poolt hageja enda väidete kohaselt vaidlustanud ei ole. Lähtudes töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 12 lg-st 3 loetakse omavoliliselt töölt puuduvale töötajale distsiplinaarkaristusena määratud töölepingu lõpetamine määratuks päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja omavoliliselt töölt lahkus. Seega saab lugeda töölepingu lõppenuks 16. oktoobrist 2007.a (viimane tööpäev oli seega 15. oktoober 2007.a).
12.Kohus leiab, et hageja nõuded 2007.a septembri ja oktoobri palga väljamõistmiseks ning töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitise väljamõistmiseks kuuluvad
2-08-5835 rahuldamisele. TLS § 48 lg 1 p 1 kohaselt on tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud täitma töö- ja kollektiivlepingu tingimusi. TLS § 49 p-st 2 tuleneb tööandja kohustus maksta töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Poolte vahel sõlmitud töölepingu punkti 4.1 järgi oli töötaja palgamäära suuruseks 160 krooni tunnis vastavalt tehtud töötundidele, kokkuleppel ka tükitöö tasuna. Töölepingu punkti 4.2 kohaselt tuli töötajale maksta palka üks kord kuus, järgneva kuu 15. päeval (vt TVK toimik, lk 3). Tunnistaja J.L ütlustest nähtuvalt töö tasustamine vastavalt töötatud tundide arvule (mis nähtusid töötaja-arvestuse tabelitest) kostja poolt ka toimus (vt toimik, lk 107 pöördel). Nähtuvalt hageja pangatehingute väljavõttest perioodil 01.05.2007-19.10.2007 ei ole talle 2007.a septembris ja oktoobris töötatud päevade eest töötasu makstud (vt TVK toimik, lk 5-12). Hageja arvestuste kohaselt tulnuks talle septembrikuu eest vastavalt töötatud päevadele maksta palka 22 273 krooni ja oktoobrikuu eest 9123 krooni. Kostja on kohtumenetluses küll vaidlustanud hageja poolt esitatud arvestused ning väitnud, et 2007.a septembri ja oktoobri töötasust on maha arvestatud töötajale distsiplinaarkaristusena määratud trahvid. Samuti on kostja väitnud, et põhjuseta töölt puudutud aja eest 17.-21. september 2007.a ning 4., 5. ja 8. oktoober 2007.a palka ja päevarahasid hagejale ei arvestatud. Samas ei ole kostja oma vastuväiteid kohtu hinnangul tõendanud. Kohus lisab siinjuures, et TLS § 22 p-st 1 ning PalS § 8 regulatsioonist tulenevalt on tööandja kohustatud pidama arvestust töötajale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva palga kohta ning avaldama vastavad andmed seaduses sätestatud juhtudel töötajale ning muudele isikutele ja asutustele. Ka käesoleva tsiviilasja menetluse käigus on kohus kohustanud kostjat esitama kohtule lõpparve arvestuse ning hageja taotlusel ka tema tööajaarvestuse tabelid 2007.a septembri ja oktoobri kohta (vt toimik, lk 87). Kostja kohtu nimetatud korraldusi täitnud ei ole. Lähtudes tunnistaja J.L ütlustest, tööajaarvestuse tabeleid kostja ettevõttes eeldatavalt samas siiski peeti (vt toimik, lk 107 pöördel). Arvestades ülaltoodut, peab kohus põhjendatuks lugeda TsMS § 283 lg 2 teises lauses sätestatu alusel tõendatuks hageja kui tõendi taotleja väited esitamata jäetud dokumendi olemuse ja sisu kohta, s.t hageja väited enda 2007.a septembri ja oktoobri töötasu suuruse kohta.
13.Kostja poolt kohtumenetluses esitatud 15. oktoobri 2007.a käskkirjadest nr 6 ja nr 9 nähtub hageja distsiplinaarkorras karistamine rahatrahviga vastavalt kaheksa keskmise päevapalga ulatuses (s.o summas 13 272 krooni) ja kümne keskmise päevapalga ulatuses (s.o summas 16 500 krooni). Käskkirjades märgitu kohaselt kuuluvad trahvisummad kinnipidamisele hageja 2007.a septembrikuu ja oktoobrikuu palgast (vt toimik, lk 23 ja lk 24). Kõnealused tõendid ei ole trahvisummade kinnipidamise seisukohalt kohtu jaoks veenvad. Vastavalt TDVS § 17 lg-le 2 tuleb trahv tööandja poolt (pärast töötajale palga väljamaksmist) kanda riigieelarve tuludesse. Kohtul puuduvad andmed väidetavalt kinnipeetud trahvisummade kandmise kohta kostja poolt riigieelarve tuludesse. Käskkirjade tõenduslikku väärtust kahandab ka asjaolu, et need on tööandja poolt vormistatud pärast seda, kui hageja oli 12. oktoobril 2007.a esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel (vt TVK toimik, lk 4). Samuti on oluline märkida, et kuivõrd 15. oktoobril 2007.a on kostja vormistanud ka käskkirja (nr 12) töölepingu lõpetamise kohta TLS § 86 p 6 alusel, on väidetavad kinnipidamised sisuliselt toimunud hageja lõpparvest. TDVS § 17 lg-s 6 sätestatu kohaselt ei saa aga rahatrahvi töötaja lõpparvest kinni pidada.
14.Vastavalt PuhkS §-le 25 on tööandja töölepingu või teenistussuhete lõppemise korral kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Hageja arvutuste kohaselt oli tal õigus töölepingu lõpetamisel saada PuhkS § 25 kohast hüvitist nelja kuu kasutamata jäänud puhkuse eest kogusummas 6409 krooni. Kostja ei ole esitanud kohtule omapoolseid arvestusi lõpparve kooseisus väljamaksmisele kuulunud summade kohta. Samuti ei ole kostja
2-08-5835 tõendanud lõpparve arvestuse aluseks olnud asjaolusid. Seetõttu peab kohus põhjendatuks ka käsitletava nõude puhul lähtuda hageja arvestustest ning nõude rahuldada.
15.TLS § 74 lg-st 2 ja PalS § 32 lg-st 1 tulenevalt on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamise päeval maksma töötajale välja lõpparve, s.t maksma töötajale kõik tööandjalt saada olevad summad. Arvestades ülaltoodut, tulnuks kostjal 15. oktoobril 2007.a maksta hagejale välja septembri ja oktoobri töötasu kogusummas 31 396 krooni ning hüvitis töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest summas 6409 krooni. Asja materjalidest nähtuvalt kostja nimetatud summasid hagejale välja maksnud ei ole. Seega on kostja kinni pidanud hageja lõpparvet. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuivõrd kostja on lõpparve tasumisega viivitanud rohkem kui ühe kuu, kuulub rahuldamisele hageja nõue ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Hageja väidete kohaselt on tema ühe kuu keskmise palga suurus 12 000 krooni. Kostja väidetest ning tõenditena esitatud 15. oktoobri 2007.a käskkirjadest nr 6 ja nr 9, võib eeldada hageja väidete õigsust enda keskmise palga suuruse kohta (ilmselt oli keskmine palk isegi suurem). Seega kuulub hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 alusel rahuldamisele.
16.Kostja on kohtumenetluse käigus ka väitnud, et ei ole hoidnud tahtlikult kõrvale lõpparve väljamaksmisest ning et kostja peaks vabanema vastutusest lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest, kuna hageja ise tekitas kostjale raske majandusliku olukorra oma omavoliliste korduvate töölt puudumistega. Kohus märgib esmalt, et kostja ei ole oma nimetatud vastuväited millegagi tõendanud. Kostja poolt esitatud käskkirjad kõnealuseid asjaolusid ei tõenda, kuna nendes sisaldub üksnes tööandja enda kirjeldus rikkumiste kohta. Samuti tuleb arvestada, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 kohaselt laieneb selle seaduse üldosas sätestatu ka töölepingutele. VÕS § 103 lg 1 seob vastutusest vabanemise kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusega, mitte võlgniku süüga. Seejuures eeldatakse osundatud sättest tulenevalt, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostja poolt välja toodud asjaolud ei võimalda pidada lõpparve väljamaksmise kohustuse rikkumist vabandatavaks.
17.Kohtu hinnangul ei kuulu rahuldamisele hageja poolt esitatud viivisenõue. PalS § 35 kohaselt on tööandja kohustatud palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksma töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. PalS §-s 35 sätestatud viivist tuleb aga palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine. Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja PalS § 32 lg 1 alusel kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus ülalosundatud TLS § 119 lg 2 alusel (vt nt: Riigikohtu 22. juuni 1999.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-99). Viivise nõudmine töölepingu lõpetamisele järgnenud perioodi eest, s.o alates 16. oktoobrist 2007.a, ei ole seega õiguslikult põhjendatud. Ajavahemikus 12.10.2007-15.10.2007 ei olnud hageja 2007.a septembri ja oktoobri palga maksmise tähtpäev töölepingu punktist 4.2 lähtudes veel saabunud. Seega ei olnud hageja töötasunõuded töölepingu lõpetamise hetkeks sissenõutavaks muutunud. 2007.a septembrikuu palga maksmisega oleks kostja sattunud viivitusse alates 16. oktoobrist 2007.a, kuid selleks hetkeks oli pooltevaheline tööleping (töösuhe) lõppenud.
18.Lähtudes ülaltoodust, mõistab kohus kostjalt OÜ S hageja kasuks välja saamata 2007.a septembri palga summas 22 273 krooni ja oktoobri töötasu 9123 krooni. Samuti mõistab kohus kostjalt välja hüvitise töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest summas 6409 krooni ning ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise lõpparve väljamaksmisega
2-08-5835 viivitamise eest summas 12 000 krooni. Hageja poolt esitatud nõude viivise väljamõistmiseks summas 31 396 krooni jätab kohus rahuldamata.
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kohtumenetluses kostja vastu nõudeid kogusummas 81 201 krooni (s.h viivisenõue summas 31 396 kr). Kohus rahuldab käesoleva otsusega hageja nõudeid kogusummas 49 805 krooni, s.o ligikaudu 61 % ulatuses. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsMS § 163 lg-st 1, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud 39% ulatuses hageja kanda ning 61% ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.