Võlaõigus › Võõrandamislepingud

osaliselt vara seisukorra parandamiseks. Vara õnnestus võõrandada hinnaga 90’000.- krooni. Kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees oli: - vara tagastamise ja realiseerimisega kantud otsesed kulud 11’606,38 kr - tähtajaks tasumata osamaksed 17’285,12 kr - kindlustusmaksete võlgnevus 5’668,90 kr - vara jääkmaksumus 68’505,46 kr kokku 103’065,86 kr. Arvestades lepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4 sätestatut, ei katnud vara võõrandamisest saadud rahasumma kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid. Kostja peab hüvitama hagejale vara jääkmaksumusest 7’396,96 kr ning kindlustusmaksed 5’668,90 kr, kokku 13’065,86 kr. Kohtuväliselt ei ole vaidlust õnnestunud lahendada. Kostja kohustus tasuda kindlustusmakseid tulenes üldtingimuste p-st 6.3 ja 6.3.2. Hageja õigus antud asjaoludel leping üles öelda tulenes lepingu p-st 7.1.2. Kostja kohustus hüvitama lepingu ülesütlemisel hagejal vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja kostja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Üldtingimuste kohaselt, kui vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on kostja kohustatud viivitamatult tasuma hagejale puudu jääva osa. Hageja palub kostjalt välja mõista 13’065,86 kr. 30.01.2008.a kohtusse laekunud hageja täienduste kohaselt oli kostjal võimalus makseraskuste ilmnemisel taotleda maksepuhkus või leida ise varale ostja, samuti tutvuda kogu müügiprotsessi käigus müügiprotsessiga. Hageja on esitanud kostjale nõudekirjad nii 05.04.2004.a kui 16.08.2006.a, st nõude 3-aastase aegumistähtaja jooksul ja hageja ei ole arvestanud nõudelt viivist. Hageja on käitunud heas usus. Pärast auto tagasisaamist teostati AS SA hindamisspetsialistide poolt vara hindamine, mille käigus koostati ka remonttööde pakkumine. Vara oli avalikult müügis AS SA müügiplatsil. Enne vara müüki suunamist teostati varale remont, kuna vara tehniline seis mõjutab otseselt eseme müügiprotsessi kulgu ja müügihinda. Järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste p 6.3.1 kohaselt kohustus kostja tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise kindlustuslepingu ja liisinglepinguga ettenähtud tingimustel kuni liisingueseme kasutamise tähtaja lõpuni. Kostja jättis kindlustusmaksed tasumata. Selleks, et tagada varale kindlustuskaitset, tasus hageja kindlustusmaksed kostja eest. Kostjal oli nimetatud kohustust vastavalt üldtingimuste p 6.3.2. 15.02.2008.a kohtusse laekunud täienduste kohaselt on hageja veendunud, et kostjat teavitati ka enne 16.08.2006.a tekkinud müügikahjust, kuid tõendada hageja seda ei suuda. Hageja võõrandas vara turuhinnaga. Kostja pole tõendanud, et hageja poolt vahetatud detailid oli kostja hiljuti vahetanud. Esmane remonttööde pakkumine oli ulatuslikum, kuid hageja teostas ainult otseselt vajalikud tööd. Kuni 03.09.2004.a pidi kostja tagama varale kindlustuskaitse, kuid ei tasunud kindlustusmakseid perioodil 27.04.2004.a - 03.09.2004.a. Hageja vara omanikuna on huvitatud varal kindlustuskaitse olemasolust ja tasus kindlustusmakseid kostja eest. 21.09.2009.a kohtusse laekunud täienduste kohaselt alustati liisingueseme müüki 90’000.- kr hinnaga, hinnangu aluseks oli 23.09.2004.a hinnakomitee otsus, millega määrati sõiduki tagastamise väärtuseks 80’000.- kr ning otsustati suunata sõiduk müüki hinnaga 90’000.- kr. Sõiduk õnnestus realiseerida müüki suunatud hinnaga, so sõiduki tagastamise hetke väärtus oli ka selle müügihind. Eesti Konjunktuuriinstituudi väljavõttest nähtub, et vaidlusaluse liisinguesemele sarnaste sõidukite keskmine hind 2004.a III kvartalis oli 82’700.- kr (koos käibemaksuga). Seega vastas sõiduki hind kohalikule keskmisele müügihinnale.

Kostja ja balti Kindlustusmaakleri OÜ vahel kehtis kindlustusleping, mille kohaselt kohustus kostja tasuma kindlustusmakseid lepingus sätestatud tingimustel. Kindlustusandja kinnitus tõendab, et hageja tasus kostja asemel kindlustusandja arveid. Kinnituses märgitud arve nr 50751635 väljastati liikluskindlustuse eest. Liikluskindlustuse poliisi olemasolu tõendamb väljavõte liikluskindlustuse fondi andmebaasist. Kostja vastuväited ja põhjendused 12.09.2007.a kohtusse laekunud vastuses kostja hagi ei tunnista. Hageja pole tõendanud oma nõude suurust, pole esitanud ühtki arvet või muud dokumenti. 2003.a jaanuaris lepingu sõlmimise ajal oli auto müügihind 150’000.- kr ja see vastas turuhinnale. 2004.a augustiks oli maksmata 3 kuu maksed. Kostja tagastas 03.septembril auto. Kostja oli mõned päevad hiljem ühenduses hageja töötaja M.R , kes kinnitas, et kõik on korras, auto tõenäoline reaalne turuväärtus on suurusjärgus 100 kuni 120 tuhat kr. Järgneva kahe aasta jooksul kostjaga ühendust ei võetud, auto kadus SA kasutatud autode müügipakkumiste nimekirjast. Kaks aastat hiljem teatas hageja kostjale võlgnevusest ja hiljem esitas kostja palvel koopiad dokumentidest, mille alusel kalkulatsioon oli tehtud. Kostja leiab, et vara müügihind pidi olema suurem, kuid kuna teda ei teavitatud vara müügihinna määramisest, ei olnud tal võimalik anda hinnangut selle adekvaatsusele. Kostja vaidlustab hageja remondikulud. Kostja on autot regulaarselt hooldanud ja remontinud. Autot on hageja poolt kostjat teavitamata remonditud 10 % ulatuses auto turuväärtusest. Vahetatud on detaile, mis kuuluvad nö normaalse ekspluatatsioonilise kulumise kategooriasse – rooliotsad ja – vardad, puksid tagasilla hoobadele. Kostja ei pea õigeks temast sõltumatult ja kostja teadmata tehtud kulutuste kostja kanda jätmist, kuna lepingu järgi oli selliste kulutuste kandmise kohustus kostjal. Kostja vaidlustab kindlustusmaksete võlgnevuse, kuna tal ei ole ühtegi kindlustuslepingut hagejaga. 15.02.2008.a avalduses kordab kostja varasemaid seisukohti. Kõik kulutused autole on tehtud kuu aja jooksul pärast auto üleandmist. Auto järelmaksuga müügi lõpetamine toimus juba 2004.a vastastikuste kokkulepe teel ning oli juba siis kompromissilepe. Kuna lepingu lõpetamise ajendiks oli kostjapoolne ebakorrektne maksekäitumine, siis lepiti kokku kompromissina, et kostja annab auto tagasi ja ei esita omapoolseid nõudmisi, hageja ei nõua mingeid viiviseid ega trahve. VÕS mõttes on tegemist nn lahtise lepingutingimusega, mille määramise õigus oli hagejal (VÕS § 26). Kostjale ei antud mõistlikku aega oma õigusi kaitsta, vaidlustada ja kontrollida tehtud kulutuste vajalikkust. 2 aastat ei ole mõistlik aeg, et määratleda auto reaalset turuväärtust, tehnilist seisundit ja remondivajadust. Kuna mõistlik aeg on mööda lastud, ei saa hageja enam oma pretensioone kostjale esitada. Kulutused kostja teadmata tasutud kindlustusmaksetele said kostjale teatavaks samuti alles kaks aastat hiljem. Kostja möönab, et kindlustusmaksed olid tõesti kostja reaalne kohustus, kuid need oleks mahtunud varem sõlmitud kokkuleppe alusel auto reaalse turuväärtusega kaetavate kohustuste hulka. Kostja ei välista, et sellega arvestas ka esindaja, kellega kostja kokkuleppe sõlmis, kuid kuna nõuete täpset suurust ei täpsustatudki, siis ei olnud põhjust sellest juttu teha. Lepingu p 8.2 näeb ette, et kui eseme tagastamisel eseme seisund ei vasta lepingud ettenähtud tingimustele, on ostja kohustatud viima oma kulul eseme vastavasse seisu. Hageja oleks pidanud kostjat vastavast asjaolust informeerima ja nõudma auto viimist vastavasse seisundisse. Kohtuotsuse põhjendused. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled sõlmisid 27.01.2003.a järelmaksuga müügilepingu sõiduauto VOLVO V40 1,9 ehitusaastaga 1997 omandamiseks (tl 6-13). Vaidlust ei ole selles, et lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja

kasutusse ning kostja kohustus tasuma hagejale makseid vastavalt maksegraafikule, kostja jättis makseid tasumata, hageja hoiatas kostjat 05.08.2004.a lepingu ülesütlemise võimalusega, andis täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks ja ütles 21.08.2004.a lepingu üles (tl 14). Kostja andis lepingu kohaselt vara hagejale 03.09.2004.a üle (tl 15). Vaidlust ei ole selles, et kostja jättis kindlustusmaksed tasumata. Vaidluse kohtuväline lahendamine ei ole andnud tulemusi (tl 24). Vaidlus on poolte vahel selles, milline oli vara jääkmaksumus ja kas kostja peab hüvitama hagejale lepingust tuleneva võlgnevuse. Kostja pole tõendanud hagejaga kompromissilepingu sõlmimist. Kuivõrd nõue on esitatud 3-aastase aegumistähtaja jooksul (TsÜS § 146 lg 1), ei saa kostja hagejale ette heita üldises mõttes halvas usus käitumist. Vaidlust ei ole selles, et hageja ütles kostjale lepingu üles 21.08.2004.a. Seega selle ajani pidi kostja täitma oma lepingust tulenevaid kohustusi. Järelmaksuga müügilepingu üldtingimustest (edaspidi üldtingimused, tl 21-23) nähtub, et üheks lepingujärgseks kostja kohustuseks oli üldtingimuste p 6.3 järgi kindlustusmaksete ning kindlustusega seotud kulutuste kandmine. Pakkumusega (tl 71) loeb kohus tõendatuks, et kostja oli sõlminud kindlustuslepingu SRK ASga. Väljavõttega kindlustuskaitse kehtivuse kontrolli leheküljelt loeb kohus tõendatuks, et vaidlusalune sõiduk oli kindlustatud ajavahemikul 27.07.2004.a-26.10.2004.a ERGO Kindlustuse AS-s. Vaidlust ei ole selles ja nimetatut on kinnitanud ka Hansa Kindlustusmaakler oma kirjas (tl 20), et kostja ei olnud kindlustusmakseid tasunud ja hageja tasus need summas 6’741,58 kr. Üldtingimuste p-st 6.3.2 tuleneb kostja kohustus tasuda kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel kindlustusest tulenevad kulud. Kohustus tekkis kostjal lepingu kehtivuse ajal ja hageja täitis kostja kohustuse tema eest. Seega on hagejal tagasinõudeõigus kostja vastu tulenevalt lepingu p-st 6.3.2 viimasest lausest. Tegemist on lepingulise kohustuse täitmise nõudega hageja ja kostja suhetes. Üldtingimuste p 7.4 kohaselt võõrandab liisingfirma lepingu ülesütlemise korral liisinglepingu eseme, sellest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ja eseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel ostja poolt lepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed /.../. P 7.4.1 kohaselt, kui eseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki ostja poolt liisingfirmale kuuluvaid summasid, on ostja kohustatud viivitamatult tasuma liisingfirmale puudujääva osa. VÕS § 367 lg 3 kohaselt on kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel kohustus arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on oma lahendis 3-21-56-08 leidnud, et kui üldtingimuste järgi kõrvutatakse liisingueseme võõrandamisest saadud summat selle jääkmaksumusega, sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestis, võimaldab see oluliselt kahjustada liisinguvõtja huvisid ja jätta liisinguandja otsustada liisinguvõtja vastu esitatavate nõuete suuruse määramine. Kostja on tuginenud asjaolule, et teda ei teavitatud vara müügihinna määramisest ja tal ei olnud võimalik anda hinnangut selle adekvaatsusele. Auto tagastamisel hindas hageja töötaja suulises vestluses auto hinnanguliseks väärtuseks 100’000.- -120’000.- kr ja järgneva kahe aasta jooksul kostjaga ühendust ei võetud. Ka käesolevas vaidluses on kohtu hinnangul üldtingimuste p 3.7 kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kui lepingutingimus on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ebamõistlikult kahjustav, on see VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Seega peab kohus kohaldama vaidluse lahendamisel VÕS §-s 367 sätestatut. VÕS § 367 lg 3 kohaldamiseks on oluline, milline on sõiduauto väärtus selle hagejale tagastamise ajal. Seega on sõiduauto väärtuse selle hagejale tagastamise ajal hageja tõendamiskoormuseks. Hageja on esile toonud asjaolu, et liisingueseme müüki alustati hinnaga

90’000.- kr. Hinnangu aluseks oli 23.09.2004.a hinnakomitee otsus, millega määrati sõiduki tagastamise väärtuseks 80’000.- kr. Hinnakomitee otsusest (tl 67) nähtub, et sõiduk suunati müüki hinnaga 90’000.- kr ja sõiduki remondikulud on olnud 9’867,47 kr. Eesti Konjunktuuriinstituudi hinnangust (tl 68-70) nähtub, et analoogse sõiduauto keskmine hind 2004.a III kvartalis oli 82’700.- kr ja 2004.a IV kvartalis 82’000.- kr (hinnad on koos käibemaksuga). SAAS e-kirjast (tl 82-83) nähtub, et sõidukile teostati tehniline ülevaatus SAAS-s, liisinguandjale esitati eelnevalt remondikalkulatsioon, kuna sellises seisukorras auto ei oleks läbinud tehnoülevaatust, otsustati teostada remont. Pakkumisest (tl 16) nähtub, et SAAS tegi hagejale pakkumise remondiks suuremas ulatuses, kuid remont otsustati teha väiksemas ulatuses. Nimetatuga on ümber lükatud kostja väited, et sõiduk ei vajanud remonti. Vara remont läks SAAS arvest (tl 17) nähtuvalt maksma 11’606,38 kr (ilma käibemaksuta). Vara müügiaktist (tl 18) nähtub, et vara müüdi hinnaga 90’000.- kr 07.10.2004.a. Kostja ei ole tõendanud, et vara turuhind oli 150’000.- kr. Tõenditest tulenevalt teeb kohus järelduse, et vara remontimine oli vajalik, remondi maksumuseks kujunes 11’606,38 kr ja vara müügihind 90’000.- kr (koos käibemaksuga) vastas kohalikule keskmisele turuhinnale. Vara müügihind ilma käibemaksuta oleks 68’505,46 kr. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-33-08 p-des 17-18 märkinud, et liisinguandja tüüptingimustes on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Lubatud on lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hageja on tõendanud, et liisingueseme tegelik müügihind vastas eseme turuhinnale. Vaidlust ei ole selles ja kostja pole vastupidist tõendanud, et kostjal oli tasumata nelja kuu osamaksed suuruses 4x4’321,28 kr=17’285,12 kr (tl 13 ja 19). Seega on hageja nõue kostja vastu summas 13’065,86 kr põhjendatud ja kuulub rahuldamisele (VÕS § 367 lg 1 ja 4 ning VÕS § 108 lg 1 alusel). Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse, seega on otsus tehtud kostja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Hagejal on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Ele Liiv kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.