Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). HAGEJA NÕUE (tl 4-6) OÜ Hansura (hageja) ja OÜ Ilusmaa (kostja) sõlmisid 01.06.2007. a tööettevõtulepingu, mille kohaselt hageja kohustus teostama kostjale kasvava metsa ülestöötamise teenust. Lepinguga määrati kindlaks tehtava töö hind ja tasumise kord. Hageja esitas 13.07.2007. a kostjale arve nr 77016 summas 79 156,80 krooni ja 26.07.2007. a arve nr 77046 summas 35 466,10 krooni, mis tuli tasuda 7 päeva jooksul arvates arvete esitamise kuupäevast. Kostja on tasunud hagejale kokku 50 000 krooni, olles arve nr 77016 alusel võlgu 29 156,80 krooni ja arve nr 77046 alusel 35 466,10 krooni, kokku seega 64 622,90 krooni. Hageja on lepingus kehtestatud viivisemääraga koostanud kostjale kaks viivisearvet nr 82026 ja nr 82027 vastavalt 25 788,49 krooni ja 17 821,72 krooni, kogusummas 43 610,21 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista 108 233,11 krooni, sellest 64 622,90 krooni põhivõlgnevuse katteks ja 43 610,21 krooni viiviste katteks. KOSTJA VASTUS (tl 21-25) Kostja leiab, et hagi ei ole põhjendatud. Kostja on seisukohal, et hageja on jätnud tööd nõuetekohaselt lõpetamata – raide teostamise järgselt on korrastamata metsa väljaveoteed ja lõikamata alusmets (võsa). Sellises olukorras ei ole mõeldav metsa uuendamine, samuti peab kostja tegema ise kulutusi väljaveoteede korrastamiseks. Kuivõrd hageja on teatud ulatuses töid ja metsaraiet teostanud, tunnistas kostja arvet nr 77016 summas 50 000 krooni. Ülejäänud 29 156,80 krooni osas näeb kostja võimalust kompromissi sõlmimiseks selliselt, et hageja lõpetab tööd nõuetekohaselt ja annab kostjale vastava aktiga üle, peale mida tasub kostja arve nr 77016 täielikult. Arvet nr 77046 ei ole kostja varem näinud, samuti ei ole kostja arvel näidatud teenust kunagi saanud, mistõttu tuleb arve nr 77046 jätta tähelepanuta. Kostjani ei ole mingeid viivisearveid jõudnud, ka hagiavaldus ja selle lisad ei sisalda väidetavalt 14.09.2007. a edastatud viivisearvet, vaid 20.02.2008. a koostatud viivisearveid. Kostja on arvamusel, et kuivõrd ta ei ole saanud teenust, mida on kirjeldatud arvel nr 77046 ega ole seetõttu kohustatud rahade maksmiseks, siis on õigustamatu ka viivisenõue. Arve nr 77016 alusel viivisenõude osas on kostja tööde mittelõpetatust arvestades seisukohal, et hagejal ei ole tekkinud võimalust ka viivise nõudmiseks 29 156,80 krooni pealt. Juhul, kui kohus tuvastab, et hageja nõue on 29 156,80 krooni osas õigustatud, siis palub kostja tuvastada sellelt viivisenõue vastuolus olevaks hea usu põhimõttega, kuna viivisenõue tekkis 26.07.2007. a, kuid esitati kostjale esmakordselt alles hagiavalduses 25.02.2008. a. Kostja palub hagi jätta rahuldamata. KOHTUISTUNG (tl 56-57, 94-96, 128-129) Hageja lepingulise esindaja, Jürgen Kirsis’e, selgituse kohaselt jääb hageja oma nõude juurde. Lepingu alusel tehtud tööde kohta on väljastatud kaks arvet kogusummas 114 622,90 krooni. Hagejale on kokku tasutud 50 000 krooni, tasumata on 64 622,90 krooni. Kuna kostja loobus ekspertiisist, siis tuleb lugeda tehtud tööd lõpetatuks. Tööde üleandmis-vastuvõtmisakti tehtud ei ole. Arved on koostatud juhi töömahtude alusel ja mõlema arve kohaselt on tööd tehtud. Peale arvete esitamist kostjal pretensioone ei olnud, need laekusid alles pärast hagi esitamist. Arve nr 77046 saadeti kostjale sarnaselt eelnevalt saadetud arvega. Hageja ei oska kommenteerida kostja väidet, et kostja ei ole teist arvet kätte saanud. Viivist on arvestatud arvel näidatud viivise määras ja viivisearve on kostjale esmakordselt saadetud 14.09.2007. a, kuigi arvet ennast hagejal esitada ei ole. Hageja palub hagi rahuldada. Kostja lepingulise esindaja, vandeadvokaat Rene Varul’i, selgituse kohaselt palub kostja arvestada kõigi menetluses esitatud vastuväidetega. Kuna hageja ei ole töid lõpuni teinud – kasvama jäeti palju kuivi kahjustunud puid ja ala koristamata – siis ei ole kostja maksnud ära arvel nr 77016 näidatud kogu summat 79 156,80 krooni, vaid 50 000 krooni. Teist arvet kostja ei

tunnista. Teise arve puhul ei ole tuvastatav teenuse osutamine Kivioja kinnistul ega selle arve kostjale tasumiseks esitamine. Kostja ei ole nõus maksma töö eest, mida ei ole tehtud. Kostja seadusliku esindaja, Sven Väljaots’a, selgituse kohaselt on kostja nõus maksma hagejale 30 000 krooni, kui hageja koristab metsa ja teeb tee korda.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel 01.06.2007. a sõlmitud tööettevõtuleping (edaspidi leping) allub võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud töövõtulepingu regulatsioonile. VÕS § 635 lõike 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Kohtule esitatud lepingust (tl 7) nähtub, et hageja kohustus ülestöötama kasvavat metsa ja kostja kohustus selle eest tasuma hageja poolt esitatud arve alusel. Hageja väitel on tema oma lepingulise põhikohustuse – teha kokkulepitud töö – täitnud nõuetekohaselt, kuid kostja on täitnud oma põhikohustuse – maksta tehtud töö eest tasu – osaliselt. Kostja väitel ei ole hageja töid lõpuni teostanud, mistõttu maksis kostja vaid tegelikult teostatud töö eest. Lepingust tuleneb, et pooled leppisid kokku kasvava metsa ülestöötamises (punkt 1.1) ning tasu tehtu eest sõltus keskmisest tüvemahust ja väljaveo kaugusest (hinnavahemik 140-250 krooni tihumeeter, millele lisandub käibemaks 18 %). Lisaks lepiti kokku, et transpordi eest objektile ja sealt tagasi maksab kostja hagejale 16 krooni kilomeeter, millele lisandub käibemaks 18 % (punkt 2.1). Muid kokkuleppeid (alusmetsa lõikamiseks ja metsa väljaveotee korrastamiseks ning nende eest tasu maksmiseks) lepingust ei nähtu. Kokkulepitud töö eest tuli tasuda hageja poolt esitatud arve alusel (punkt 2.2) 7 kalendripäeva jooksul arvates hageja poolt arve esitamise kuupäevast (punkt 2). Hageja on 13.07.2007. a väljastanud kostjale tasumiseks arve nr 77016 summas 79 156,80 krooni maksetähtajaga 18.07.2007. a. Arvelt nähtub (tl 8), et hageja on lõiganud kasvavat metsa 317 tihumeetrit (kompleksteenus) hinnaga 170 krooni + käibemaks 18% ning treiler (reg nr 686 AVP) on perioodil 13.-16.06.2007. a läbinud 824,5 kilomeetrit (transporditeenus). Kostja on vastuses hagile kinnitanud (tl 24), et raiutud puidu kogus 317 tihumeetrit on kostjale üle antud ja et kostja on sellest 298,8 tihumeetrit võõrandanud kolmandatele isikutele, esitades sellekohased tõendid (tl 30-35, korduvad tl 39-44). Seega on kostjal kohustus maksta hagejale 317 tihumeetri ülestöötatud metsamaterjali eest. Kostja ei ole vaidlustanud tihumeetri hinda (170 krooni + käibemaks 18%) ega treileriga läbitud kilometraaži (824,5), mistõttu on võlgnetava koguhinnaks 79 156,80 krooni ((317 × 170 +824,5 × 16) + 18 %). Vaidlust ei ole selles, et kostja on hagejale tasunud 24.07.2007. a 20 000 krooni, 12.11.2007. a 15 000 krooni ja 20.12.2007. a 15 000 krooni (tl 13), kokku seega 50 000 krooni 79 156,80 krooni asemel. Järelikult võlgneb kostja hagejale tehtud töö eest arve nr 77016 järgi 29 156,80 krooni. VÕS § 101 lõike 1 punktide 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. VÕS § 108 lõige 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud, mistõttu kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele nr 77016 järgi 29 156,80 krooni põhivõlgnevuse katteks. VÕS § 113 lõige 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu punktist 2.3 nähtub, et tasumisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda viivist 0,25 % viivitatud summast iga

viivitatud päeva eest. Seega on viivise maksmise kohustus lepitud kokku poolte sõlmitud lepingus. Järelikult kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Viivisenõude maksmapanek ei sõltu sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte ega ka viivisearve esitamisest või selle kättesaamisest. Viivisenõude võib maksma panna ka kohtule hagiavaldust esitades. Hageja ei ole nõuet viiviste väljamõistmiseks esitades kuritarvitanud oma õigusi ega käitunud vastuoluliselt, mistõttu ei saa antud juhul rääkida viivisenõude vastuolust hea usu põhimõttega. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus tähelepanuta ka kostja väited selle kohta, et ta ei ole viivisearveid saanud. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt arve nr 77016 tasumisega viivitamise eest viivist 25 788,49 krooni (tl 5). Viivise arvutamisel (tl 11) on hageja saanud võlgnetavaks viiviseks 25 392,71 krooni. Viivisenõude eelduseks on, et rahaline nõue oleks sissenõutav. VÕS § 82 lõikest 7 tuleneb, et võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kuna pooled leppisid kokku, et töö eest tasumine toimub 7 kalendripäeva jooksul arvates hageja poolt arve esitamise kuupäevast (punkt 2), siis muutus 13.07.2007. a väljastatud arve alusel 79 156,80 krooni sissenõutavaks 21.07.2007. a. Arvelt nr 82026 (tl 11) nähtub, et hageja on hakanud viivist arvestama alates 21.07.2007. a, lähtunud lepingus kokkulepitud viivise määrast 0,25 % päevas, võtnud arvesse kostja poolt võlgnevuse ositi tasumist ja lõpetanud viivise arvestamise 20.02.2008. a seisuga. Kuivõrd kostja ei ole esitanud vastuväiteid viivise arvestusele, viivise määrale ega palunud vähendada sissenõutavaks muutunud viivist, siis mõistab kohus arve nr 77016 tasumisega viivitamise tõttu kostjalt hageja kasuks välja 25 392,71 krooni viiviste katteks. Hageja on 26.07.2007. a väljastanud kostjale kompleksteenuse, metsamaterjali lõikuse ja transporditeenuse eest tasumiseks arve nr 77046 summas 35 466,10 krooni maksetähtajaga 02.08.2007. a (tl 9). Kuna kostja on nimetatud arve jätnud tähtaegselt tasumata, nõuab hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist summas 17 821,72 krooni 20.02.2008. a seisuga (tl 12). Kostja väitel ei ole ta arvel nr 77046 näidatud teenust kunagi saanud, arvel märgitud puidukogus ei saa pärineda Kivioja kinnistult ja kostjale ei ole seda täiendavat puidukogust üle antud, samuti ei ole kostja nimetatud arvet varem näinud. Kostja on arvamusel, et kuivõrd ta ei ole saanud arvel nr 77046 kirjeldatud teenust, siis on õigustamatu ka viivisenõue. Juhul, kui arve nr 77046 on esitatud põhjendatult, siis on selle järgi esitatud viivisenõue ikkagi põhjendamatu, kuna ei ole tõendatud kostjale arve nr 77046 tasumiseks esitamine. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõike 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Hageja on esitanud kohtule väljavõtted töid osutanud masinate andmikest (tl 61-68) kinnitamaks arvel nr 77046 näidatud teenuse osutamist. Tl-lt 61 nähtub, et Kivioja kinnistul on perioodil 13.-16.06.2007. a töötanud kaks meest, kes kokku on lõiganud 453,178 m3 metsamaterjali (216,433 + 236,745). Kostja väide, et arvel nr 77046 märgitud puidukogus ei saa pärineda Kivioja kinnistult, on paljasõnaline, sest metsakaitseekspertiisi ekspertarvamuse (tl 27) ja metsateatise (tl 28) kohaselt võis Kivioja kinnistu kahelt eraldiselt kogupindalaga 2,9 ha lageraie käigus hinnanguliselt raiuda vaid 100 tihumeetrit kokku, ometi on kostja ise kinnitanud, et on hagejalt saanud 317 tihumeetrit puitu. Eeltoodust tuleneb, et hageja on arvel nr 77046 näidatud töö teostanud. Kostjal on olnud võimalus tehtud töö üle vaadata. Kuna pooled ei ole kokku leppinud töö vastuvõtmise osas, siis on hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks töö valmimisest vastavalt VÕS § 637 lõikele 3. Kuivõrd arve mittesaamine ei ole õigustuseks jätta tehtud töö eest tasumata, kuulub kostjalt arve nr 77046 järgi hageja kasuks väljamõistmisele 35 466,10 krooni põhivõlgnevuse katteks. Lepingu punkti 2.2 kohaselt pidi kostja tehtud töö eest tasuma hageja poolt esitatud arve alusel. Kuna kostja väitel ei ole ta arvet nr 77046 saanud, siis on hageja tõendada, et ta on nimetatud arve kostjale esitanud. Hageja nimetatud asjaolu tõendanud ei ole. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-5-08 punktis 14 öelnud: „Kui hageja arvete esitamist kostjale ei tõenda, ei ole tal ka lepingu järgi alust arvete esitamata jätmise tõttu kostjalt maksmisega viivitamise tõttu viivist nõuda“. Eeltoodust

tulenevalt ei mõista kohus kostjalt hageja kasuks välja arve nr 77046 alusel arvestatud viivist 17 821,72 krooni. Kokkuvõttes tuleb lugeda kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks 64 622,90 krooni võlgnevuse ja 25 392,71 krooni viiviste katteks, kokku seega 90 015,61 krooni.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei ole õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 90 015,61 /108 233,11 × 100 = 83 % ulatuses kostja ning 17 % ulatuses hageja kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.