Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Pille Martin Kostja U.K (isikukood XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta B2 Impact OÜ hagi U.K vastu võla väljamõistmiseks rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku
tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 9. juulil 2024 Tartu Maakohtule U.K (kostja) vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1650 eurot, intressid 169 eurot 76 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 255 eurot 24 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivise põhivõlalt alates 10. juulist 2024 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 28. juulil 2023 krediidikonto lepingu nr 5731052, mille järgi on kostja sõlminud krediidikonto lepingu limiidiga 1650 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja lepingu üles 20. veebruaril 2024. Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.
2.Kostja ei ole hagile vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.Kohus menetleb hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses. Kohus selgitab, et eelneva tõttu ei määranud kohus otsuse avalikult teatavaks tegemise aega. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
5.Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 28. juulil 2023 sõlmitud krediidikonto lepingust nr 5731052 (dtl 35 jj). Perioodil 28. juuli 2023 kuni 25. august 2023 sai kostja krediiti 1818 eurot 83 senti (dtl 84 jj).
6.Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403 4 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
7.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 49,67% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (28. juulil 2023) oli Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,72% (kolmekordne määr seega 50,16%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude
kulukuse määra enam kui kolm korda.
8.Tarbijakrediidilepingu puhul peab kohus kontrollima ka seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
9.Hageja on hagis selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet (sissetulek 1400 eurot, majapidamiskulud 600 eurot, finantskohustused 120 eurot, ülalpeetavaid 3). Eesti pensionikeskuse päringu andmete kohaselt oli kostja sissetulek 1615 eurot 6 senti. Esialgne võlausaldaja võttis aluseks sissetuleku 1400 eurot, majapidamiskuludena 600 eurot, finantskohustustena 120 eurot ja iga ülalpeetava kohta 100 eurot (kokku 300 eurot). Vaba raha jäägiks kujunes 315 eurot. Hageja hinnangul ei ole konto väljavõtte küsimine vajalik. Kostja oli krediidivõimeline. Seega on esialgne võlausaldaja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus selgitas 13. veebruari 2026. a kohtunõudes, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku
kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Kohus palus hagejal esitada täiendavad asjaolud ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta või esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja ei esitanud kohtule ümberarvestust.
10.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kostja kohustuste suurust ei ole esialgne võlausaldaja kindlaks teinud, vaid on lähtunud laenutaotluses märgitust. Kohtul esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on kostja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Kuivõrd esialgne võlausaldaja ei ole hinnanud kostja sissetulekute ja kohustuste suurust piisavalt pika ajavahemiku jooksul, siis on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikutud.
11.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu).
12.Kohus selgitas 13. veebruari 2026. a kohtunõudes, et hagejal tuleb haginõuet täpsustada ja esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Samas selgitas kohus ka seda, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kuigi kohus kohaldab õigust, sh VÕS § 4034 lg-t 7, ei arvuta kohus hageja asemel välja hageja nõuet, sh intresse. Kohus ei saa rahuldada nõuet, mis ei ole selge. Ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147795, p 12.2).
13.Hageja ei ole kohtule nõude ümberarvutusi esitanud. Hageja leiab, et lepinguline suhe on ülesütlemisega lõppenud ning sissenõutavaks on muutunud kogu võlgnevus. Krediidiandjale on seadusega pandud kohustus määrata tagasimaksed uuesti ning tegemist on krediidiandja ühepoolse tahteavaldusega. Seega peab krediidiandja esitama ka kohtumenetluses oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Hagist nähtuvalt on kostja saanud krediiti perioodil 28. juulist 2023. a kuni 18. novembrini 2023. a 1818 eurot 83 senti. Hageja väitel (hagi p 20) tasus kostja lepingu kehtivuse ajal krediidisumma katteks 168 eurot 83 senti, mille hageja on krediidisummast maha arvestanud ning põhinõudeks jääb 1650 eurot. Samas nähtub hageja esitatud laekumiste arvestusest (dtl 94), et kostja on teinud tagasimakseid kokku 410 eurot 44 senti, millest 168 eurot 83 senti on arvestatud põhiosa katteks, 105 eurot 70 senti intressi katteks (29. oktoobri 2023. a seisuga), 5 eurot teenustasude (29. oktoobri 2023. a seisuga) ja 69 senti viiviste (29. oktoobri 2023. a seisuga) katteks. Eeltoodust tuleneb, et kostja on teinud tagasimakseid, millest osa on arvestatud
põhivõla ja osa intressi ning teenustasude ja viivise katteks. Hagiavalduse kohaselt jäi kostja viivitusse kolme üksteisele järgneva maksega, kuivõrd kostja jättis tasumata 2023. a novembri arve 64 eurot 92 senti, 2023. a detsembri arve 64 eurot 65 senti ja 2024. a jaanuari arve 64 eurot 65 senti. Esialgne võlausaldaja ütles lepingu üles 20. veebruaril 2024. Kohtul puudub võimalus hageja nõude väljaarvutamiseks. Kuivõrd esialgne võlausaldaja on tagasimakseid arvestanud ka intressi katteks, siis ei saa kohus hinnata, kas ülesütlemine oli kehtiv ning kas kostja oli viivituses kolme üksteisele järgneva maksega alates 2023. a novembrikuu maksest. Kohus märgib, et lepingu ülesütlemise kehtivusest sõltub hageja sissenõutavaks muutunud nõude suurus. Hageja ei ole tõendanud sissenõutavaks muutunud nõuet. Ka Tartu Ringkonnakohus on 24.05.2024 otsuses nr 2-23-107737/16 rõhutanud tagasimaksete määramise kohustust ja võimalikkust krediidikonto lepingu puhul (otsuse p 11). Kohtul ei ole võimalik ilma ümberarvestuseta hagi rahuldada ka osaliselt, kuivõrd hagi rahuldamiseks tuleb hagejal esile tuua ning tõendada oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvestuse järgsed maksed on sissenõutavaks muutunud. Selleks, et oleks võimalik sisse nõuda põhivõlga, tuleb krediidiandjal uuesti määrata VÕS § 4062 lg 3 kohaselt tagasimaksed ja teha need kostjale teatavaks. Kuna hageja ei ole kohtule nimetatud andmeid ja arvestust esitanud, ei ole võimalik kohtul hagi rahuldada. Kohus jätab hagi rahuldamata.
14.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud, ei ole tal tekkinud ka menetluskulusid. Eelneva tõttu tuleb määrata, et hüvitatavad kulud puuduvad.