Kostja T.S (isikukood XXX), määratud esindaja vandeadvokaat Margo Põbo
Kohtuistungi toimumise aeg
3.09.2024
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud hageja D.J kanda.
2.Välja mõista D.J-ilt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse kostjale antud riigi õigusabi tasu ja kulud kokku 618,37 eurot, mis tuleb tasuda otsusele lisatud makseinfo koondfailis toodud andmetele. Nimetatud kulud summas 618,37 eurot tuleb D.J-il tasuda riigituludesse käesoleva otsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul, vastasel juhul on õigus lahend sundtäitmisele saata. Saata käesolev lahend peale jõustumist teadmiseks viivitamatult Rahandusministeeriumile. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.D.J esitas 05.05.2023 Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse T.S-ilt 3000 euro saamiseks. Kuna T.S esitas 13.06.2023 nõudele vastuväite, lõpetati 21.06.2023 määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses (TsMS § 486 lg 1 p 1).
2.25.08.2023 esitas D.J Pärnu Maakohtule hagi T.S vastu võla nõudes.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2019 varakevadel suulise laenulepingu, mille alusel on Hageja Kostjale väljastanud laenu summas 3000 eurot sõiduauto ostmiseks. Laenu anti sularahas, kahes osas: esialgu 2500 eurot ning veidi hiljem soovis Kostja juurde veel 500 eurot kuna vajadus laenu saamiseks oli 3000 eurot. Hagejalt laenatud raha eest ostis Kostja sõiduauto xxxx (VIN kood: xxxx, musta värvi luukpära, numbrimärgiga xxxxxx). Kostja käis koheselt pärast sõiduki ostmist seda Hagejale näitamas. Eesti Vabariigi Transpordiameti andmetel on kõnealune sõiduauto Eesti Vabariigis esmakordselt registreeritud 08.03.2019.a (esmakordne registreerimine 14.05.2008, päritoluriik Saksamaa). 04.07.2023. a on sõiduautol toimunud omanikuvahetus, kuid sõiduk on senini Kostja kasutuses. Kostja on Hagejale tunnistanud sõiduauto ostmist 2019 ning andnud korduvalt suulisi lubadusi, et tasub võlgnevuse peagi. Kostja soovis soetatud auto koheselt edasi müüa ning lubas esialgselt laensumma tasuda kohe peale auto edasimüümist. Auto edasimüümine pidi Kostja sõnul toimuma koheselt peale sõiduki soetamist. Kostja kinnitas Hagejale, et saab auto kohe müüdud ja saab müügist vaheltkasu. Hageja on heas usus andnud Kostjale võlgnevuse tasumiseks mitmeid tähtaegu suuliselt. Viimane Hageja poolt suuliselt antud tähtaeg võlgnevuse tasumiseks oli 16. jaanuar 2023, kuid Kostja ei ole Hagejale võlgnevuse katteks midagi tasunud. Võlanõude taotlus, mis kirjalikult sai võlgnikule üle antud, toimus tunnistaja juuresolekul 20.04.2023. a kuna vahepealsel ajal ei olnud Kostja Hagejale kättesaadav. Paberkandjal nõudekirja üleandmise juures viibis koos Hagejaga J.M, kes on võimeline tunnistama, et Kostja võttis nõudekirja vastu. VÕS § 113 lg 1 alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 3000 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 17.01.2023 kuni hagi esitamiseni 25.08.2023. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on Hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 197,63 eurot. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista Kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 3000 eurot, sissenõudekulud summas 20 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 197,63 eurot, täiendav viivis alates 26.08.2023 summalt 3000 eurot seadusejärgses määras 12% aastas kuni põhinõude täitmiseni ning menetluskulud.
KOSTJA VASTUVÄITED
4.Kostja hagi ei tunnista ja palub see jätta rahuldamata. Kostja märgib, et hageja ja kostja vahel puudub laenuleping ning hageja ei ole andnud kostjale laenu. Hageja ei ole tõendanud tema ja kostja vahelise väidetava laenulepingust tulenev võlasuhte olemasolu ega kostjale raha andmist. Hageja ei ole täitnud temal lasuvat seadusest tulenevat tõendamiskoormist (TsMS § 230) ning hageja väited kostjale 3000 euro laenamise kohta on paljasõnalised ja kohut eksitavad. Kuivõrd hageja väited hageja ja kostja vahelise väidetava laenulepingu olemasolu kohta on ebaõiged, puudub hagejal alus nõuda kostjalt 3000 euro ning kõrvalnõuete tasumist. Hageja on oma 13.10.2023 menetlusdokumendis väitnud, et on kostjale 20.04.2023 esitanud võla tasumise nõude ning kostja ei vaielnud sellele vastu. Hageja ei ole selle väite tõenduseks esitanud muud, kui iseeenda poolt käsikirjaliselt koostatud dokumendi (hagiavalduse lisa 1), mis sisaldab väidet, et kostja on hagejale võlgu. Dokumendi sisust ega vormist ei tulene, et kostja oleks kinnitanud
2-23-118767 hageja väidetavat nõuet kostja vastu. Seega tuleb hageja väide nõude tunnustamise kohta jätta tähelepanuta. Kostja ei ole hageja nõuet tunnistanud. Täiendavalt märgib kostja, et kui ka asuda seisukohale, et hageja andis kostjale 2019. aasta varakevadel auto soetamiseks laenu (mida kostja ei mööna), siis on hageja nõue kostja vastu käesolevaks ajaks aegunud. Hageja märkis hagiavalduse punktis 2.1. ja oma 13.10.2023 menetlusdokumendis, et hageja ja kostja vahel väidetavalt sõlmitud laenulepingu kohaselt pidi kostja hagejale laenu tagastama kohe pärast auto soetamist. Hagiavalduse punktis 2.1. on auto soetamise ajana välja toodud 08.03.2019, mis tähendab, et hageja nõue oleks hagiavalduse kohaselt muutunud sissenõutavaks 09.03.2019. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et isegi kui hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud laenuleping, mille kohaselt oleks hageja kostja käsutusse andnud laenusumma, on hageja nõue käesoleva hagi esitamise ajaks aegunud.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
6.Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Nii sätestab TsMS § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 14).
7.Käesolevas asjas on hageja D.J esitanud hagi kostja T.S vastu laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks summas 3000 eurot ja viiviste saamiseks. Hageja nõue tugineb väitel, et tema ja kostja sõlmisid 2019.a varakevadel suulise laenulepingu, mille kohaselt hageja laenas kostjale sularahas 3000 eurot sõiduauto ostmiseks. Laenu pidi kostja koheselt peale auto edasi müümist tagastama. Kostja leiab, et tema vastu esitatud hagi on alusetu, et tema ja hageja vahel puudub laenuleping ning hageja ei ole andnud kostjale laenu. Seega vaidlevad pooled asjaolu üle, kas kostja sõlmis hagejaga laenulepingu ja kas tal lasub kohustus täita hageja poolt väidetav laenu tagasimaksmise kohustus.
8.VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma laenulepinguga teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka suuliselt (TsÜS § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1).
9.Hagi rahuldamise eeldusena tuli hagejal kohtu ette tuua ja tõendada tähtajalise laenulepingu sõlmimine. Seega peab kohus esmalt hindama, kas kostja ja hageja vahel sõlmiti väidetud laenuleping. Laenulepingu sõlmimise peab tõendama hageja (TsMS § 230 lg 1 esimene lause).
10.Hageja D.J kohtuistungil vande all antud ütluste kohaselt laenas ta kostjale 3000 eurot aprillikuus 2019, kuid täpset aega ei mäleta. Tagastamise tähtaega kokku ei lepitud, kuid
2-23-118767 kostja lubas raha tagasi maksta, kui auto ostab ja maha müüb. Raha andis hageja kostjale üle autos, viis viiesajast. Teise osa (500 eurot) andis ta kostjale kuu või kaks hiljem, täpset aega ei mäleta. Hageja küsis pidevalt, millal kostja raha tagasi maksab, kuid seda ta ei ole tänaseni teinud. Kostja T.S kohtuistungil vande alla antud ütluste kohaselt ei ole ta hagejalt raha laenanud. Auto ostis ta küll, kuis raha auto ostuks sai ta enda M kaubiku müügist. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud kostjale raha üleandmist ega laenulepingu sõlmimist, hageja väited kostjale 3000 euro laenamise kohta on paljasõnalised. Kostja eitab hagejalt raha saamist. Hageja on 13.10.2023 menetlusdokumendis väitnud, et on kostjale 20.04.2023 esitanud võla tasumise nõude ning kostja ei vaielnud sellele vastu. Hageja on selle väite tõenduseks esitanud tema enda poolt käsikirjaliselt koostatud dokumendi (dtl 24), mis sisaldab väidet, et kostja on hagejale võlgu. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Sama sätte teise lõike kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Dokumendi sisust ega vormist ei tulene, et kostja oleks kinnitanud hageja väidetavat nõuet kostja vastu. Seega tuleb hageja väide nõude tunnustamise kohta kostja jätta tähelepanuta. Puuduvad tõendid, et kostja oleks hageja nõuet tunnistanud. Kohus leiab eeltoodu alusel, et antud menetluse käigus ei ole leidnud tõendamist, et pooled sõlmisid suulise laenulepingu VÕS § 396 lg 1 mõttes ja et kostjal lasub kohustus täita hageja poolt väidetav laenu tagasimaksmise kohustus. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus hagi rahuldamata. Hageja põhinõude põhjendamatuse tõttu, puudub hagejal õigus nõuda ka viivist ning võla sissenõudekulusid.
11.Lisaks eelnevale nõustub kohus kostjaga selles, et hagi on aegunud. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Hageja tugineb tehingust tulenevale nõudele. Tehing tehti väidetavalt varakevadel - aprillis 2019. Seega oleks hageja pidanud hagiesemeks oleva nõude esitama hiljemalt 30.04.2022. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud 5.05.2023, so rohkem kui kolm aastat hiljem. Hageja nõude aegumine ei ole katkenud ega peatunud, seega ei ole hagejal võimalik oma nõuet kostja vastu kohtu abil maksma panna.
12.Asjas tekkinud menetluskuludega seoses märgib kohus järgmist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd antud asjas jättis kohus hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Praegusel juhul on kostjale Pärnu Maakohtu 13.12.2023 määrusega määratud riigi õigusabi ning vastavalt TsMS § 190 lg-le 5 mõistab kohus hagejalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse kostja riigi õigusabi tasu ja kulud kokku summas 618,37 eurot, mis tuleb tasuda otsusele lisatud makseinfo koondfailis toodud andmetele.