Mõista O.X-ilt EHITUSTEHNIKA RENT OÜ kasuks välja viivis kahjuhüvitiselt 22 117,73 eurolt alates 21. septembrist 2024 kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta EHITUSTEHNIKA RENT OÜ hagiavaldus O.X-i vastu rahuldamata osas, milles EHITUSTEHNIKA RENT OÜ palub mõista O.X-ilt EHITUSTEHNIKA RENT OÜ kasuks välja varalise kahju hüvitise suuremas summas kui 22 117,73 eurot.
5.Otsus toimetada kätte pooltele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2.Jätta 71% menetluskuludest O.X-i kanda ja 29% menetluskuludest EHITUSTEHNIKA
RENT OÜ kanda.
3.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast käesoleva otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebuse esitamine Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohtu menetluses on EHITUSTEHNIKA RENT OÜ (hageja) 28. detsembri 2023 hagiavaldus O.X-i (kostja) vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt oli kostja hageja ainsaks juhatuse liikmeks alates esmakandest 3. mail 2019 kuni 1. juunini 2023, mil valiti juhatuse liikmeks ka M.W. Kostja kutsuti äriühingu juhatusest tagasi osanike 18. juuli 2023 otsusega. Kostja on tekitanud hagejale kahju. Hageja kahjunõue koosneb järgmisest:
2.1.Sularahakassa väljaandmise nõue summas 15 637,21 eurot. Kostja on koostanud, allkirjastanud ja esitanud hageja 2019. a ja 2020. a majandusaasta aruanded. 2019. a lõpu seisuga oli raha deklareeritud 20 182 eurot ja 2020. a lõpu seisuga 20 911 eurot. 2019. a lõpus oli viimase tehingu järel hageja pangakonto saldo 5841,96 eurot ja 2020. a lõpuks 5670,52 eurot. Kui pangas oli 5670,52 eurot, aga hagejal pidi olema 20 911 eurot, siis sularahakassas pidi olema 15 240,48 eurot. 2021. aastal ei ole saldo märkimisväärselt muutunud, saldo on 15 637,21 eurot. Sularahakassa on 31. juulist 2021 15 637,21 eurot ehk suurusjärgus, milles kostja võttis sularaha (16 000 eurot) 2019 septembris pangakontolt välja. Kostja ei ole tõendanud sularaha kasutamist hageja huvides. Kostja on rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust ning peab 15 637,21 eurot kahjuna hagejale hüvitama. Kostja väited hageja poolt Lionstone OÜ-le 30. augustil 2019 väljastatud arvel nr LS-1/19 kajastatud tehingu näilikkuse kohta ei ole usutavad. Kuna kostja oli ka Lionstone OÜ juhatuse liige, ei saa olla vaidlust teenuse osutamise üle. Lionstone OÜ on 11. septembril 2019 arve LS-1/19 tasunud. Hageja raamatupidamises ei ole kreeditarvet arvele LS-1/19. Arve LS-1/19 kajastub kostja poolt kinnitatud ja esitatud 2019. a majandusaasta aruandes. Arvel LS-1/19 märgitud objektil teostati töid. Ehitusluba vajavad tööd võisid alata alates
3.maist 2021, nagu kostja väidab, kuid see ei välista, et hageja tehnikaga toimusid tööd seal arvel LS-1/19 näidatud perioodil ehk 2019. a suvel. Arve selgituses toodud viide töödele 2020. a oli näpuviga. Isegi kui kostja väited arvel LS-1/19 kajastatud teenuse näilikkuse kohta vastavad tõele, on ka sellisel juhul tegemist juhtimisveaga. Näiliku tehinguga ei tekkinud hageja jaoks mingit tulu – väidetavalt muutus likviidseks ainult arvest käibemaksu summa, mida kostja ei pidanud riigile tasuma, kuid selle oleks saanud maksuhaldurilt tagasi küsida. Varem või hiljem oleks „päris“ teenuse osutamise kaudu vastava käibemaksu (3000 euro) osas nagunii tasaarvestus tekkinud. Kostja skeemi kaudu
tekkis kostja valdusesse 15 000 eurot, mille kostja pangaarvelt välja võttis. Raha väljavõtmise kohta ei ole ühtegi raamatupidamisdokumenti, mille tõttu raamatupidaja vormistas selle kassa jäägina. Tegelikkuses oli selle näol tegemist raha äriühingust välja viimisega majandustegevusega mitteseotud eesmärgil. Vastav väljamakse tulnuks deklareerida ja maksustada tulumaksuga – kostja seda ei teinud. Menetluse kestel esitatud Lionstone OÜ sularahakassa sissetuleku orderid on loodud tagantjärele.
2.2.Sularahakassa täienev suurenemine või alternatiivne kahjunõue. Kostja on 31. juulil 2021 esitanud hageja nimel OÜ-le Lionstone arve nr 131. Arve on deklareeritud ja sellelt on tasutud käibemaks. Arvele nr 131 ei ole esitatud kreeditarvet. Hageja on arvel kajastatud masinaid arvel kajastatud perioodi jooksul arve saajale rentinud seoses XXX, Pärnu objektiga. Lionstone OÜ juhatuse liige oli kuni 2. oktoobrini 2023 kostja. Kui kostja esitas ühe enda poolt juhitava äriühingu poolt arve teisele enda poolt juhitavale äriühingule, ei saa olla kahtlust, et arvel kajastatu vastas tegelikkusele. Hageja pangakontole arvet nr 131 tasutud ei ole. Kostja on viidanud, et Lionstone OÜ-l hageja ees võlgnevusi ei ole. Järelikult pidi arve olema sularahas tasutud hageja sularahakassasse. Vastava summa peab kostja hagejale tagastama. Juhul, kui 9000 eurot ei ole sularahakassasse tasutud, vastutab kostja selle eest juhatuse liikmena. Kostja on hageja poolt rentinud teisele enda poolt juhitavale äriühingule pika perioodi jooksul ehitustehnikat ilma ettemaksuta või ilma vahepeal arveldamata. Kostja pidi hageja juhatuse liikmena tagama selle, et rendi eest saadav summa Lionstone OÜ poolt hagejale tasutakse. Olles samas Lionstone OÜ juhatuse liige, pidi kostja olema teadlik kõigist võimalikest riskidest, mis võivad Lionstone OÜ-l takistada hageja ees kohustusi täitmast. Kostja ei ole midagi teinud, et Lionstone OÜ-l nii suures summas võlgnevust ei tekiks või et selle kättesaamine oleks tagatud. Lionstone OÜ on tänaseks eelduslikult maksujõuetu äriühing. Seega tuleb 9000 eurot igal juhul kostjal hagejale hüvitada. Hageja ärimudel oli üles ehitatud põhimõttel, et M.W ja kostja annavad oma teiste ettevõtete ehitustehnika hagejale eesmärgiga need välja rentida kolmandatele isikutele. Osanikel oli äri alustades kokkulepe, et kuni hageja äritegevus ei ole veel hoogu sisse saanud, siis juhul, kui kumbki osanik (või tema äriühing) ise võtab hagejalt tehnikat rendile, siis maksab ka tema selle eest. Tehnika oli üle antud hagejale kasutamiseks. Seega pole tähtsust, et Lionstone OÜ võis selle omanik olla. Arvel nr 131 märgitud teerull Bomag oli Lionstone OÜ oma, kuid minilaadur Bobcat S130 ei pruukinud seda olla, kuna sama minilaaduri mudeli oli hageja valdusesse andnud ka osanik S&S Rent OÜ.
2.3.Äriühingu majandustegevusega mitteseotud kulud. Kostja on hageja arvelt teinud kulutusi, millel ettevõtte majandustegevusega seos puudus: 1) kostja ostis hageja vahenditest lisaks olemasolevale telefonile veel ühe telefoni - IPhone XS summas 909,98 eurot. Hagejal ei ole kunagi olnud töötajat R.A, kellele väidetavalt kostja telefoni ostis; 2) hageja pangakontolt on tasutud elektritõukeratta Segway Ninebot eest 379,99 eurot. Kuigi 379,99 euro suurune kaardimakse ja 315 euro suurune sularaha sissemakse on tehtud ühel päeval, siis pole need omavahel seostatavad nii, et võiks väita, et kostja on elektritõukeratta hagejale hüvitanud. Juhul, kui 315 eurot lugeda tasutuks elektritõukeratta eest, oleks hageja sularahakassa jäägi nõue 315 euro võrra kostja vastu suurem. Alusetute pangaülekannete puhul on rikutud õiguseks äriühingu nõudeõiguse alusetu vähenemine oma panga vastu, mida saab tinglikult pidada ka äriühingu omandiõiguseks tema rahaliselt hinnatavale hüvele. Kuna äriühingu pangakontol olnud vahendite enda huvides käsutamiseks kostjal õigust ei olnud, on ta rikastunud vastavas ulatuses äriühingu arvelt. Kuivõrd kostja oli hageja juhatuse liige, siis kolmandate isikute ees oli tal äriühingu varade käsutamiseks õigustus olemas, kuid sisesuhtes see puudus. Hagejal ei jää üle muud, kui tehinguid endid aktsepteerida, kuid nõuda juhatuse liikmelt saadu väärtuse hüvitamist rikkumise aja seisuga. Kostjal tuleb hagejale hüvitada 1289,97 eurot.
2.4.Äriühingu varad, mille säilimine polnud tagatud. Hagejale kuulub printer Brother soetusmaksumusega 129,99 eurot, 12/24V käivitusabi soetusmaksumusega 232,80 eurot ja arvuti Lenovo Thinkpad soetusmaksumusega 324 eurot. Kostja on kinnitanud, et vastav vara on „prügimäel“. Kostja rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust, kui ei taganud vara säilimist. Juhul, kui vastab tõele, et transpordiettevõte rikkus sõlmitud kokkuleppeid ja põhjustas vara hävinemise, siis pidanuks hoolas juhatuse liige vastava kahju transpordiettevõtjalt välja nõudma. Kui seda ei tehtud, rikkus kostja juhatuse liikme kohustusi. Vara tuleb hüvitada seotusväärtuses, sest kõnealuse vara soetamiseks peaks hageja tegema samas suurusjärgus kulutusi. Kostjal tuleb hüvitada hagejale 686,79 eurot.
2.5.Kohtutuvaidlusega asjas nr 2-21-102345 seonduv kahju. Kostja ebakohane juhtimine viis olukorrani, kus hageja sai põhjendamatult kahju seonduvalt asjaoludega, mis olid tsiviilasja nr 2-21-102345 esemeks. Kostja asus põhjendamatult vastu vaidlema Ramirent Baltic AS-i remondiarvele soojaku kahjustamise eest. Lisaks jäädi võlgu üks rendiarve. Kokku jäi hageja kostja tõttu Ramirent Baltic AS-ile võlgu 1317,38 eurot: 30. juuni 2020 arve nr 20052674 summas 1110 eurot ja 31. oktoobri 2020 arve nr 20096726 summas 207,38 eurot. Kuna võlga ei tasutud, siis tekkis sellelt viivis. Kohus mõistis lisaks põhivõlale hagejalt välja põhivõlaga samas summas viivise ja menetluskuluna 735 eurot, kokku 3369,76 eurot. Juhul, kui põhivõlg oleks tasutud õigeaegselt, siis oleks täiendav kulu viivisele ja menetluskulule olnud olemata – kostja tegevusest tingitud kahju on kokku seega 2052,38 eurot. Ramirent Baltic AS pakkus kohtus kompromissi korras viivise ja menetluskulu vähendamist. Kostja sellega ei nõustunud. Ramirent Baltic AS-ile võlgu jäämine ja tarbetu kohtuvaidlus on oluline hooletus. Kostjal tuleb hagejale hüvitada 2052,38 eurot.
2.6.Kohtuvälise õigusabi hüvitamise nõue. Kostja rikkumisest tulenevalt oli hagejal vajalik pöörduda advokaadi poole. On mõistlik püüda olukorda esmalt kohtuväliselt lahendada. Nõude maksmapanekuks on tihti vajalik kasutada professionaalse õigusnõustaja abi. Seda eeskätt olukorras, kus isik ise ei oma selleks õigusalaseid eriteadmisi ning eriti juhul, kus võlgu olev pool õigustatud poole nõudeid eitab. Hagejal on kohtuvälisele õigusabile kulunud: 1) 1862 eurot (käibemaksuga, kuna hageja ei ole käibemaksukohuslane) seoses advokaadi poolt materjalidega tutvumise ja nõudekirja koostamisega; 2) 482,60 eurot (käibemaksuga), seoses kostja kirjaga tutvumise, asjaolude täiendava selgitamise ja kompromissiga olukorra lahendada püüdmisega. Kokku on kohtuväline õigusabikulu 2344,60 eurot. Hagejale osutatakse õigusabi hinnaga 190 + käibemaks, s.o 228 eurot tunnis, milline on keskmine õigusabi tunnihind. Kohtuvälise õigusabikulu võrra on kohtumenetluses hagi koostamise kulud oluliselt madalamad.
2.7.Kokku on hageja põhinõuded summas 31 010,95 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka viivise tasumist. 17. novembri 2023 nõudekirjas palus hageja kostjal hiljemalt 27. novembriks 2023 teatada, milline on kostja nägemus hagejale võlgnetava summa tagasimaksmisest. Hageja teatas oma selgest nõudest summas 30 528,35 eurot (s.o ülaltoodud nõuded välja arvatud täiendav õigusabikulu summas 482,60 eurot) kostja vastu ja andis tähtaja tasumiseks. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 17. novembrist 2023 ning sellest ajast alates on hagejal õigus arvestada viivist seadusjärgses määras. Viivise summa on hagi esitamise seisuga 421,54 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka edasiulatuvat viivist põhinõudelt alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni nõude täieliku rahuldamiseni seaduses sätestatud viivise määras.
2.8.Kostja tasaarvestuslike vastuväidete osas leiab hageja, et kostjal puuduvad hageja vastu nõuded. Hagejal ei olnud töötajaid peale R. J., kellele on palk lõpparvena 12. juunil 2020 välja makstud. Hageja raamatupidamises ei ole ühtegi töötasunõuet kajastatud. Ka hetkel, kui kostja väidetava nõude omandas, s.o augustis 2021, oli hageja raamatupidamine kostja kontrolli all, kuid vastavat nõuet ikkagi ei kajastatud. Hageja leiab, et kostja esitatud 3.
juuni 2019 kokkulepe, 4. jaanuari 2021 nõude kinnitus ja 2021. a augusti nõude loovutamine on kostja poolt tagantjärele loodud ehk võltsitud. Vastab tõele, et hageja mõlemad osanikud on andnud hagejale laenu summas 7750 eurot. Kirjalikud laenulepingud puuduvad. Tegemist ei olnud tähtajatu laenulepinguga, vaid laenu tagastamise aeg oli kokku lepitud edasilükkava tingimusega. Laenu tagasimakse tähtaja pidid osanikud kokku leppima jooksvalt, kui hageja äritegevus on käima läinud, kusjuures oluliseks tingimuseks oli, et mõlemale osanikul tagastatakse laen või selle osa samaväärsetel tingimustel. Vaikimisi tingimuseks võiks pidada veel, et laen muutub sissenõutavaks, kui osanikud on vastu võtnud otsuse hageja likvideerimiseks. Hageja majandustegevus ei olnud edukas. Samas pole osanikud võtnud vastu ka äriühingu likvideerimise otsust. Seega, hagejal on küll 7750 eurot laenukohustust kostja ees, kuid see nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Lisaks puudub ka korrektne ülesütlemisavaldus, kuna hagejale ei ole laenulepingu ülesütlemisest kaks kuud ette teatatud. Kui hageja oleks ülesütlemisavalduse kätte saanud samal päeval, kui see saadeti, siis oleks kahekuuline tähtaeg alanud 21. märtsil 2024 ning lõppenud 22. mail 2024. Seega, 20. märtsi 2024 ülesütlemisavalduses märgitud 20. mai 2024 tähtpäev ei ole korrektne. Kuna ülesütlemise formaalsed eeldused poleks täidetud isegi juhul, kui tegemist olnuks tähtajatu laenulepinguga, siis olnuks selline avaldus tühine ja sellel poleks mingeid õiguslikke tagajärgi. Ka seetõttu poleks kostjal võimalik tasaarvestada enda laenunõuet hageja nõuetega tema vastu. Viivisenõudeid pole üldse tekkinud.
3.Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
3.1.Kostja ei vaidlusta, et kostja oli hageja juhatuse liikmeks alates hageja asutamisest 3. mail 2019 kuni 19. juulini 2023. Hageja praegune juhatuse liige M.W kõrvaldas kostja pahatahtlikult ettevõtte juhtimisest. Juba 2022. a võttis M.W hageja raamatupidaja käest ära kogu hageja raamatupidamise. Käesolev kohtuasi on M.W „karistus“ kostjale. Hagis esitatud nõuded on fabritseeritud. Kostja vastu esitatud nõuete aluseks olev raamatupidamine on M.W poolt koostatud, raamatupidamisega on manipuleeritud ja kajastanud seal nõudeid, mida tegelikkuses ei eksisteeri.
3.2.Sularahakassa väljaandmise nõue summas 15 637,21 eurot. Hageja 2019. ja 2020. aasta majandusaasta aruanded ning hageja koostatud sularahakassa saldo ei ole kooskõlas tegelike andmetega. Kostja valduses pole hageja rahalisi vahendeid. M.W on ise koostanud ja esitanud 2021. ja 2022. aasta majandusaasta aruanded, mis ei ole korrektsed. Lionstone OÜ nimele vormistatud arvel nr LS-1/19 ei ole alust, kuna sellist teenust ei ole kunagi osutatud ja see arve tühistati. Tegemist oli ettemaksuarvega kostjale kuuluva ettevõtte objektiga, millele teenust ei järgnenud. Kostja selgitab, et hageja esmakande kuupäev on 3. mai 2019 ning järgmisel kuul rentis hageja XXX ärimaa äriühingu tegevuse osutamiseks. Selleks, et ettevõte saaks tegevusega alustada, andsid mõlemad osanikud hagejale laenu 7750 eurot. Selle eest kanti majandustegevuse alustamisega seotud kulud. 2019. aasta suvel-sügisel tekkis hagejal ettevõtte tehtud kulutuste eest enamtasutud käibemaksu ettemaks ca 3000 eurot. Kostja ühiselt koos M.W-ga otsustas, et käibemaksu tagasi ei küsita ning lepiti kokku, et kostja vormistab oma teisele äriühingule Lionstone OÜ-le ettemaksu arve LS-1/19 summas 15 000 eurot + käibemaks 3000 eurot. 11. septembril 2019 tasus Lionstone OÜ arvel märgitud summa hageja pangakontole. Septembris võttis kostja 15 000 eurot hageja arvelduskontolt sularahas välja ja tagastas selle Lionstone OÜ-le. Hagejal tekkis sellega 3000 eurot käibevahendeid ja tagasiküsitav käibemaks tasaarveldus selle tehinguga. Kassaorderid arve LS-1/19 raha tagastamise kohta võttis M.W ära koos raamatupidamisega. Raha tagastamist Lionstone OÜ-le ei ole hageja raamatupidamises tänaseni kajastanud. Kreeditarve arvele nr LS-1/19 oli plaanis deklareerida siis, kui hagejale tekivad piisavad käibevahendid. Selliseid vahendeid ei tekkinud. Arve LS-1/19 näilikkusele viitab arve kirjeldus, mis on erinev kui teistel arvetel.
Arve LS-1/19 kirjeldusest nähtub „Ridaelamute ehitustööde ehitustehnikarent kuni 30.08.2020“, objekt Tammsaare pst XXX. Arvel nr LS-1/19 viidatud objektil alustati ehitustöödega alles 3. mail 2021, seega ei saanud hageja vastavale objektile rentida ehitustehnikat perioodil 30. august 2019 - 30. august 2020. 25. märtsil 2020 lõpetati sel objektil umbes nädal aega kestnud võsa ja puude raadamistööd, mida teostas Artigol OÜ. Hagejale käibevahendite tekitamiseks või käibemaksu kohustuse optimeerimiseks koostati Lionstone OÜ-le mitmeid arveid (LS-1/19, 131 ning 130) hageja nimelt, kuid tegelikkuses mingit teenust hagejalt ei saadud. Hageja ärimudel oli ülesehitatud põhimõttel, et M.W annab oma teise ettevõtte ehitustehnika hagejale eesmärgiga need välja rentida kolmandatele isikutele. M.W on 23. augustil 2022 e-kirjas kinnitanud kostja väidetut, et 15 000 eurot sularahas sai tagastatud Lionstone OÜ-le. Peale seda hakkasid osanikevahelised suhted teravnema. Eluliselt ei ole usutav, et kui M.W oleks olnud veendumusel, et kostja valduses on 15 000 eurot hagejale kuuluvat vara, et ta oleks pakkunud kostjale selliseid tegevuse lõpetamise variante, nagu ta pakkus. Kostja on täitnud juhatuse liikme kohustusi tavaliselt juhatuse liikmelt oodatava hoolega ja olnud juriidilisele isikule lojaalne. Kostja on tegutsenud heas usus ja äriühingu huvides. Kostja on alates 2019. a hageja majandustegevust juhtinud ja igapäevaselt ettevõttes tööd teinud saamata selle eest töötasu ning tasunud oma vahenditest hageja kulusid, mida osaliselt ka raamatupidamises ei kajastu, nt tööjõukulud. Kostja ei oska ilma raamatupidamisdokumentideta öelda, millest on kujunenud nõudesumma 637 eurot, kuid leiab, et hagejal puudub tema vastu ka selles summas nõue.
3.3.Sularahakassa täiendav suurenemine või alternatiivne kahjunõue. Arve nr 131, mis on esitatud Lionstone OÜ-le, on alusetu, kuna arvel märgitud tehnika kuulub omandiõiguse alusel Lionstone OÜ-le, kes ei pidanud hagejale renti maksma. Arvet nr 131 ei ole tasutud sularahas nagu M.W on raamatupidajale väitnud. Hageja väited on vastuolulised, kuna hageja on väitnud ka seda, et Lionstone OÜ on hagejale 9000 eurot võlgu. Hageja nõue kostja vastu on kunstlikult loodud.
3.4.Äriühingu majandustegevusega mitteseotud kulud. IPhone XS maksumusega 909,98 eurot osteti töötaja R.A-le. R.A-l oli töö tegemiseks vaja telefoni ning ta nõustus selle maksumuse tasaarvestamisega oma töötasust. Elektritõukeratta Segway Ninebot maksumuse tagastas kostja ettevõtte kassasse ning selle summa arvelt on tasutud tööjõukulusid. Elektritõukeratas on ostetud 2. juulil 2020 14:44 ja raha on osaliselt summas 315 eurot tagastatud samal päeval kell 14.47 pangaautomaadist hageja arveldusarvele.
3.5.Äriühingu varad, mille säilimine polnud tagatud. Printer Brother ja arvuti Lenovo Thinkpad olid Ramirent Baltics AS-ilt renditud soojaku tagastamisel soojakus ning said kahjustada soojaku transpordil. Transpordiettevõte ei teavitanud kokkulepitud ajal tulekust ette, kostja sai transpordist teadlikuks hetkel, kui soojak juba oli tõstetud veokile. Selle tõstega libisesid arvuti ja printer teenindusleti pealt tööriistade otsa ja purunesid. Juhul, kui kohus leiab, et kostja on vastutav tekkinud kahju eest, tuleb arvestada, et tegemist oli aastal 2019 omandatud varaga ning Lenovo arvuti omandati kasutatult. Tegemist oli selle hävimise ajaks amortiseerunud varaga. Kostja ei esitanud transpordiettevõtte vastu nõuet, sest kostjal ei olnud tõendeid, et esemed ei olnud enne transporti katki ning nõude maksmapanemise kulud kohtumenetluses oleksid olnud suuremad kui tekkinud kahju.
3.6.Kohtuvaidlusega asjas nr 2-21-102345 seonduv kahju. Kostja tegutses kohtumenetluses ettevõtte huve järgides ning oli veendumusel, et antud tsiviilasja hageja eksib oma tegevuses. Ebamõistlik on jätta ettevõtlusriskid ning nendega seotud õigusvaidlustes osalemise kulud juhatuse liikme kanda. Kostja ei olnud vaidluses passiivne - kostja pidas
aktiivselt e-kirjavahetust Ramirent Baltic AS-iga. Juhatuse liikme otsustuspädevusse kuulub anda hinnang, kas ettevõttele esitatud nõuded on põhjendatud või esineb nõuetele vastuväiteid. Kostjal olid vastuväited Ramirent Baltic AS-i nõudele – Ramirent Baltic AS esitas kahjunõude 1110 eurot 30. juunil 2020, s.o enne, kui 2. juulil 2020 vormistati kahjuakt. Kostja leidis, et kahju kuulub hüvitamisele soojaku tagastamisel, kuna soojakut ei remonditud koheselt ega asendatud. Arvel märgitud remonttöid tegelikult ei tehtud. Lisaks oli poolte vahel vaidlus transpordi eest maksmise kohustuse üle. Asjaolu, et kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, ei muuda kostja tegevust hoolsuskohustuse rikkumiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus äriühingu juhatuse liikme kohustusi, et osaühingule tekkis sellest tulenevalt varaline kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
3.7.Kohtuvälise õigusabi hüvitamise nõue. Tegemist on ülepaisutatud kuludega. Nõue kostja vastu on kunstlikult loodud. Hageja kohtuväline nõudedokument kattub enamuses hagiavaldusega. Kohtuväliste õigusabi kulude hüvitamise nõude lahendamisel tuleb lähtuda samadest alustest nagu kohtumenetluses teostatud kulude põhjendatuse hindamisel.
3.8.Kuna hagejal puudub kostja vastu põhinõue, siis puudub hagejal ka õigus nõuda viivist.
3.9.Kostjal on hageja nõuetele tasaarvestuslik vastuväide. Kui kohus peab hageja nõudeid põhjendatuks, tasaarvestab kostja hageja väidetava nõude enda 10 090,02 euro suuruse nõudega hageja vastu. Kostja on omandanud selle nõude Lionstone OÜ-lt, kes tasus hageja juures töötanud isikutele töötasudeks kokku 10 090,02 eurot. Hageja juures töötasid: 1) R.A juuni 2019 – november 2019, tasu 1000 eurot kuus sularahas ning lisaks lahutati töötasust IPhone XS väärtusega 909,98 eurot. Kokku tasus kostja seega 5090,02 eurot; 2) N.R 2020. aastal läbi hooaja vastavalt tellimustele, tasu 2000 eurot kokku; 3) P.V juuni - august 2020 – tasu 1000 eurot kuus, kokku 3000 eurot. Lisaks eeltoodule on kostjal hageja vastu tasaarvestuslik vastuväide ka summas 7750 eurot. Kostja andis hagejale laenu summas 7750 eurot. 2. augustil 2023 loovutas kostja laenulepingust tuleneva nõude Võlahaldus OÜ-le. 20. märtsil 2024 ütles Võlahaldus OÜ hagejaga sõlmitud laenulepingu üles ja palus laenu tagastada esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 20. mail 2024. Hageja ei täitnud kohustust võlausaldaja ees. 18. juulil 2024 loovutas Võlahaldus OÜ kostjale põhinõude hageja vastu summas 7750 eurot ning kõrvalnõuded. Põhinõudele lisanduv viivise nõue on seisuga 13. august 2024 summas 222,65 eurot. Juhul, kui kohus rahuldab hagi, palub kostja tasaarvestada kostja põhinõue summas 7750 eurot ning lisanduv viivis seadusjärgses määras alates 21. maist 2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni hageja nõuetega.
4.Pooled jäid 18. juuni 2024 eelistungil ning 22. augusti 2024 kohtuistungil oma seisukohtade juurde. Kohus kuulas kohtuistungil vande all üle hageja ja kostja osas, mis puudutas hagejale laenu andmist. Kohus kuulas kohtuistungil üle kostja poolt taotletud tunnistajad R.A, P.V, N.R ja B.W. Hageja palus hagiavalduse rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
6.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli hageja ainsaks juhatuse liikmeks alates esmakandest 3. mail 2019 kuni 1. juunini 2023, mil valiti juhatuse liikmeks ka M.W (väljavõte e-äriregistrist, dtl 13-15; osanike 1. juuni 2023 otsus koos lisadega, dtl 244256). Osanike 18. juuli 2023 otsusest nähtub, et kostja volitused hageja juhatuse liikmena lõppesid tema tagasikutsumisest 18. juulil 2023 (otsus koos lisadega, dtl 219-242).
7.Hageja leiab, et kostja on hageja juhatuse liikmeks olemise ajal tekitanud hagejale kahju. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist ja viivise tasumist. Hageja on liigitanud oma nõuded järgmiselt:
8.Hageja kahjunõuded kostja vastu on osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded. Hageja kahjuhüvitamisnõuete õiguslik alus on äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 esimene lause, mille järgi juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud ÄS § 187 lg 2 teises lauses ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 187 lõikes 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised (vt Riigikohtu 30. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, pF 11):
juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35);
osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);
rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);
juhatuse liige vastutab oma kohustuse rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause).
ÄS § 187 lõikes 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et hageja peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on hagejale tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega.
9.ÄS § 187 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev üldine kohustus täita oma ülesandeid juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega (nn hoolsuskohustus) ja olla juriidilisele isikule lojaalne (nn lojaalsuskohustus). Osaühingu juhatuse liige peab ÄS § 187 lg 1 järgi täitma oma kohustusi kõrgendatud hoolsusega, nn korraliku ettevõtja hoolsusega. Lisaks peavad juhatuse liikmed TsÜS § 32 järgi omavahelistes suhetes ning suhetes osanikega ja teiste juhtorganite liikmetega järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Samuti laieneb juhatuse liikmetele TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenev üldine hea usu põhimõtte järgimise kohustus. Hoolsust ja lojaalsust nõuab juhatuse liikmetelt ka VÕS § 620 (vt Riigikohtu 4. mai 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 11). Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et ta peab tegutsema heas usus ja äriühingu
huvides, olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (vt Riigikohtu 6. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3- 2-1-38-15, p 14).
10.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõikest 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus selgitas 18. juuni 2024 eelistungil pooltele tõendamiskoormuse jagunemist, kostja kohustust tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega, ning andis kostjale ka tõendite esitamiseks tähtaja (dtl 366).
11.Hageja on esitanud kostja vastu sularahakassa hüvitamise nõude summas 15 637,21 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on koostanud, allkirjastanud ja esitanud hageja 2019. ja 2020. aasta majandusaasta aruanded (dtl 89-107). 2019. aasta majandusaasta aruande kohaselt deklareeriti 2019. aasta lõpu seisuga raha 20 182 eurot (dtl 92) ja 2020. aasta lõpu seisuga 20 911 eurot (dtl 101). Pooled ei vaidle, et hagejal oli ainult üks pangakonto. Hageja pangakontolt nähtub, et 2019. aasta lõpus pärast viimast tehingut oli saldo 5841,96 eurot (dtl 50). Järelikult pidi 2019. aasta lõpus hageja sularahakassas olema 14 340,04 eurot (20 182 - 5841,96). Seda kinnitab kassaaruanne, mille kohaselt oli 31. detsembri 2019 seisuga hageja kassa jääk 14 339,59 eurot (dtl 66). Kohus nõustub hagejaga, et 45 sendi suurune erinevus ei muuda olukorda sisuliselt. Hageja pangakonto andmetest (dtl 45-46) ja kassaaruandest (dtl 65) nähtuvalt suurenes hageja sularahakassa 2019. aasta septembris, mil 11. septembril võeti pangakontolt ja loeti kassasse laekunuks 9200 eurot ja 28. septembril 6000 eurot. 2020. aasta lõpuks oli hageja pangakontol pärast viimast tehingut 5670,52 eurot (pangakonto väljavõte, dtl 60). Järelikult pidi 2020. aasta lõpus hageja sularahakassas olema 15 240,48 eurot (20 911 – 5670,52). Seda kinnitab kassaaruanne, mille kohaselt oli 31. detsembri 2020 seisuga hageja kassa jääk 15 240,77 eurot (dtl 66). Erinevus 29 senti ei muuda olukorda sisuliselt. 2021. aasta lõpuks oli sularahakassa jääk 15 637,21 eurot (kassaaruanne, dtl 66). Eeltoodut arvestades on õige hageja väide, et 15 637,21 euro suurune sularaha kassa on tekkinud ajal, mil kostja oli hageja ainus juhatuse liige ning seejuures on kostja kassaaruande õigsust kinnitanud hageja 2019. ja 2020. aasta majandusaasta aruandeid allkirjastades ja esitades. Vaidlust ei ole, et hageja valduses sularahakassat ei ole. Hageja leiab, et olukorras, kus kostja ei ole esitanud sularaha kasutamise kohta kuludokumente ega tõendanud sularaha 15 637,21 euro kasutamist hageja huvides, on kostja rikkunud juhatuse liikme kohustusi ning peab hagejal tekkinud 15 637,21 euro suuruse kahju hüvitama. Hageja kahjuhüvitamisnõude õigusliku aluse (ÄS § 187 lg 2), nõude eeldused ja tõendamiskoormuse on kohus välja toonud otsuse punktis 8. Tõendamiskoormuse osas viitab kohus täiendavalt Riigikohtu 19. detsembri 2016 tsiviilasja nr 3-2-1-113-16 otsuse punktides 17-18 märgitud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt välja võtnud sularaha, tuleb just juhatuse liikmel tõendada raha kasutamist äriühingu huvides. Kolleegium leidis, et olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt võtnud välja sularaha ning ei ole tõendanud, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides, on ta rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust. Kostja on menetluses omaksvõtnud, et tema tõepoolest võttis hageja pangakontolt septembris 2019 välja 15 000 eurot (kostja vastus hagiavaldusele, p 7, dtl 183). Kostja selgitas hagivastuses, et ta andis sularaha Lionstone OÜ-le. Hilisema menetluse käigus esitas kostja kohtule ka Lionstone OÜ kassa sissetuleku orderid (dtl 399-400) selle kohta, et hageja on arve-stl nr LS-1/19 osalise tagastusena tasunud 12. septembril 2019
Lionstone OÜ-le 9000 eurot ja 30. septembril 2019 6000 eurot. Õigusliku alusena on kostja välja toonud selle, et hageja poolt 30. augustil 2019 Lionstone OÜ-le esitatud ja Lionstone OÜ poolt 11. septembril 2019 tasutud (hageja pangakonto väljavõte, dtl 45) arvel nr LS-1/19 (dtl 79) kajastatud tehing oli näilik, tehing seetõttu TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine ning raha tuli maksjale tagastada. Kostja väidab, et tema käes kassat ei ole (vt kostja 31. oktoobri 2023 e-kiri, dtl 108-109) ning et kassa seis on 0 (vt kostja 17. juuli 2023 e-kiri, dtl 201). Kui arve alusel teenust ei osutata, tehakse kreeditarve. Selliselt selgitas ka tunnistaja B.W (dtl 505), kes oma firma kaudu osutas nii hagejale kui OÜ-le Lionstone raamatupidamisteenust. Hageja raamatupidamine ei kajasta arvele nr LS-1/19 kreeditarve tegemist. Kostja selgituse kohaselt soovis ta teha arvele nr LS-1/19 kreeditarve siis, kui hagejal tekivad käibevahendid, kuid neid ei tekkinudki (eelistungi protokoll, dtl 355). Hageja raamatupidaja ei mäletanud tema tunnistajana ülekuulamisel midagi kostja kavatsusest või soovist arvele nr LS-1/19 kreeditarvet teha (dtl 503-504), kuigi kostja väitis eelistungil, et raamatupidaja oli nende asjadega kursis (dtl 356). Raamatupidaja B.W ei teadnud midagi ka arve nr LS-1/19 fiktiivsusest ega sellest, et kostja võtab selle arve ilma käibemaksuta sularahas välja ja tagastab Lionstone OÜ-le (dtl 504). Kuigi kostja väitis, et tema juhatuse liikmeks olemise ajal olid hageja raamatupidamises olemas kassa väljaminekuorderid hageja poolt kassast väljastatud 15 000 euro tasumiseks Lionstone OÜ-le, kinnitas raamatupidaja B.W oma ütlustega, et vastavaid kassa väljaminekuordereid kostja temale ei edastanud (dtl 504). Kostja ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit selle kohta, et Lionstone OÜ oleks nõudnud arve nr LS-1/19 alusel tasutu tagastamist. Kostja seletus, mis ei ole antud vande all, ei ole tõend. Kostja paljasõnalist seletust kohus ei arvesta. Kostja väited, mille kohaselt 1) M.W oli näilikust tehingust teadlik ning 2) M.W on hageja raamatupidamist manipuleerinud, on kohtu hinnangul otsitud. Kostja esitatud tõenditest ei kinnita miski, et hageja osanikel oli kokkulepe hageja ja Lionstone OÜ vahel näilike tehingute tegemise ja fiktiivsete arvete esitamise kaudu tekitada hagejale käibemaksu arvel käibevahendeid. M.W 23. augusti 2022 e-kirjast ja selles märgitud fraasist Lionstone arve oli 15k (dtl 198) ei saa teha järeldust, et osanikel oleks olnud ühine teadmine ja kokkulepe arve nr LS-1/19 fiktiivsuse kohta. See, milliseid ettepanekuid M.W hageja tegevuse lõpetamiseks tegi (dtl 193), ei ütle midagi selle kohta, kas osanikel oli kokkulepe hageja ja Lionstone OÜ vahel näilike tehingute tegemiseks ja fiktiivsete arvete esitamiseks. Hageja poolt Lionstone OÜ-le väljastatud arve nr 130 ja sellele tehtud kreeditarve (dtl 259, 334-335) ja kreeditarve tegemise üle peetud kirjavahetus (dtl 320327) ei seondu käesoleva vaidluse asjaoludega, kuivõrd sel arvel kajastatud tehingu asjaolud ei ole kohtule teada ega vaidlusalused. Pooled ei vaidle selle üle, et M.W võttis 2022. aastal enese kätte hageja raamatupidamise dokumendid, seda kinnitavad ka kohtule esitatud tõendid (e-kirjavahetus, dtl 258). Kostja väited hageja raamatupidamisega manipuleerimise kohta on ümberlükatud hageja raamatupidaja B.W ütlustega, mille kohaselt ei ole M.W andnud temale korraldusi mingeid asjaolusid tegelikkusest teisiti kajastada ning raamatupidamises on kõik kajastatud täpselt nii, nagu dokumendid olid (dtl 504). Kuivõrd tõendamiskoormus lasus kostjal, tuli kostjal kohtule tõendada, et arvel nr LS1/19 kajastatud teenust – ridaelamute ehitustööde ehitustehnika rent kuni 30. augustini 2020, objekt XXX – tegelikkuses Lionstone OÜ-le ei osutatud ning vastav arve oli TsÜS § 89 lg 1 tähenduses näilik. Kostja soovis seda tõendada järgmisega: 1) arve nr LS-1/19 kirjeldusega, mis erines teistest hageja väljastatud arvete kirjeldusest teistsuguse numeratsiooni ja teenuse kirjelduse poolest (arvel nr LS-1/19 ei olnud märgitud renditud masina(te) marki); 2) ortofotodega selle kohta, et objekt XXX. mail 2020 osaliselt muruga
kaetud ja 19. aprillil 2021 oli täielikult muruga kaetud (dtl 331-332), järelikult puutumata; 3) objektil teostas võsa ja puude raadamistöid Artigol OÜ, kes 25. märtsi 2020 e-kirja kohaselt lõpetas need tööd 25. märtsil 2020 (dtl 328-330); 4) Lionstone OÜ 28. aprilli 2021 ehitamise alustamise teatisega, millest nähtub, et ehitusluba on XXX väljaantud 16. jaanuaril 2020, ehitamise alustamise kuupäevaks on 3. mai 2021 (dtl 196-197); 5) objektil XXX, Pärnu tehtud fotoga, millelt nähtub plakatile kantud tööde algus mai 2021 (dtl 194). Kohus leiab, et arve nr LS-1/19 tavapärasest erinev numeratsioon ega kirjeldus ei ütle midagi teenuse enese osutamise kohta. Ülejäänud kostja poolt esitatud tõendid on aga eelkõige tõendiks selle kohta, kas Tammsaare pst 22F, Pärnu objektil ehitustöid tehti või ei tehtud, kui tehti, siis millal ja kes töid tegi. Antud vaidluses ei ole aga oluline tõendada objektil ehitustööde tegemist, kuivõrd hageja ei osutanud ehitus-, kaeve-, raadamistöid vms teenust, mida hageja renditav ehitustehnika võimaldas. Vaidlust ei ole, et hageja osutas ehitustehnika rentimise teenust. Selleks, et tõendada, et hageja ei rentinud Lionstone OÜ-le ehitustehnikat arvel nr LS-1/19 märgitud perioodil, on kostja tõendid liiga kaudsed. Lionstone OÜ võis hagejalt renditud ehitustehnikat kasutada kus iganes, mitte ainult Pärnu objektil. Samuti võis ta renditud ehitustehnikat üldse mitte kasutada, kuid see ei muuda rendisuhet (täpsemalt üürilepingut, VÕS § 271) olematuks. See, kas üürnik üüritud asja tegelikkuses kasutab või mitte, ei oma üürilepingu kehtivuse osas tähtsust. Muid tõendeid selle kohta, et ehitustehnika rentimine Lionstone OÜ-le oli näilik ning selline oli tehingupoolte tegelik tahe, kostja esitanud ei ole. Kohus on seega seisukohal, et kostja esitatud tõenditega ei ole tõendatud, et arvel nr LS-1/19 kajastatud teenus, s.o ehitustehnika rentimine, oli näilik. Tulenevalt tõendamiskoormuse jaotusest ei ole hagejal vaja täiendavalt tõendada, et teenust tegelikult osutati. Seega, kuna kostja pole vastupidist tõendanud, tuleb lähtuda sellest, et teenust osutati nii nagu arvel nr LS-1/19 kajastatud. Arve tasuti, raha laekus, kostja võttis raha pangakontolt sularahas välja ning andis selle väidetavalt teisele äriühingule, kelle juhatuse liikmeks ta oli, omamata selleks õiguslikku alust. Kostja on kohtule esitanud ka Lionstone OÜ sularaha sissemakse orderid, millele hageja on esitanud võltsituse vastuväite. Kohus jätab esitatud tõendid arvestama, kuna neil ei ole asja lahendamisel tähtsust (TsMS § 238 lg 1, 5). Seetõttu ei võta kohus seisukohta ka nende väidetava võltsituse osas, kuigi lähtudes asjaolust, et need tõendid ilmusid ootamatult välja keset kohtumenetlust ning Lionstone OÜ raamatupidaja neist midagi ei teadnud (dtl 505) võib usutavaks pidada, et need sularaha sissemakse orderid on tõepoolest koostatud tagantjärgi sobitumaks kostja vastuväidetega. Kostja on vastu vaielnud ka ülejäänud sularahakassa jäägi, s.o 637,21 euro nõudele, teadmata, mis vastuväited tal on (hagivastuse p 7, dtl 185). Kohtule nimetamata vastuväiteid kohus analüüsida ei saa. Kostja tasaarvestusliku vastuväite osas võtab kohus seisukoha otsuse punktis 18. Eelneva kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et kostja pole tõendanud, et tema hageja juhatuse liikmena kasutas hageja raha hageja huvidest lähtuvalt. Kuna kostja pole suutnud tõendada, et raha kasutati hageja huvides, on kostja rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust. Hageja on kandnud kahju, kuna temal on sularahakassa puudujääk 15 637,21 euro ulatuses. Kostja on oma tegevusega põhjustanud hagejale otsese varalise kahju summas 15 637,21 eurot (VÕS § 127 lg 1, § 128 lg 3). Kui kostja poleks hageja pangakontolt võtnud välja sularaha ja viinud selle õigusliku aluseta äriühingust välja, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Seega esineb põhjuslik seos kahju ja kostja tegevuse vahel (VÕS § 127 lg 4). Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja sularahakassa hüvitamise nõue kostja vastu ÄS § 187 lg 1, 2 ja VÕS § 127 lg 1, lg 4 alusel rahuldada ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista
15 637,21 eurot.
12.Hageja on esitanud kostja vastu ka sularahakassa täiendavast suurenemisest tuleneva nõude summas 9000 eurot, mida hageja on alternatiivselt käsitlenud ka kahjunõudena. Kohtule esitatud tõendite alusel tuvastab kohus, et kostja esitas 31. juulil 2021 hageja nimel Lionstone OÜ-le arve-stl nr 131 tasumise tähtajaga 31. august 2021 (dtl 80). Vaidlust ei ole, et arve nr 131 on deklareeritud ja sellelt on tasutud käibemaks (seda on kinnitanud ka raamatupidaja oma 1. novembri 2022 e-kirjas, dtl 261). Hageja väidab, et hageja uus juhatuse liige M.W sai raamatupidaja 1. novembri 2022 ekirjast (dtl 261) teada, et arve nr 131 on tasumata. M.W on 3. novembri 2022 e-kirjas samuti märkinud, et Lionstone OÜ-l on 9000 euro suurune võlg hageja ees (dtl 202). Hiljem asus M.W aga seisukohale, et arve nr 131 on hagejale tasutud sularahas. Hageja järeldas seda sellest, et kostja viitas oma 5. juuni 2023 e-kirjas (dtl 115-116), et Lionstone OÜ-l hageja ees võlgnevusi ei ole, järelikult pidi arve nr 131 olema tasutud sularahas. Seetõttu andis M.W 13. juuni 2023 e-kirjaga raamatupidajale korralduse märkida arve nr 131 tasutuks sularahas (dtl 200). Hageja leiab, et hageja sularahakassas peab seega täiendavalt olema veel arve nr 131 alusel tasutud 9000 eurot ning kuna hageja valduses seda raha ei ole, tuleb kostjal vastav summa hagejale hüvitada. Alternatiivselt, kui arvet nr 131 sularahas ei tasutud ning see on siiani tasumata, on kostja rikkunud juhatuse liikme kohustusi, kuna pole taganud arve nr 131 tasumist. Poolte esitatud seisukohtadest ja kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt seisnes hageja äriidee selles, et kumbki osanik andis hagejale kasutada temale või tema äriühingule kuuluva ehitustehnika, et hageja saaks osutada ehitustehnika rentimise teenust. Valdava osa ehitustehnikast andis kasutusse osanik S&S Rent OÜ ning väiksema osa kostja. Kostja väidab, et Lionstone OÜ oli arvel nr 131 märgitud tehnika omanik ega pidanudki tehnika kasutamise eest tasuma. Hageja võtab omaks, et arvel märgitud teerull oli Lionstone OÜ oma, kuid minilaadur ei pruukinud olla. Kuivõrd kostja väitis, et arvel nr 131 märgitud tehnika oli Lionstone OÜ oma, pidi kostja seda ka tõendama (TsMS § 230 lg 1). Seega, vaidlust ei ole, et arvel nr 131 märgitud teerull oli Lionstone OÜ oma, kuid minilaadur võis kuuluda ka S&S Rent OÜ-le. Hageja väidab, et kokkulepet, mille kohaselt Lionstone OÜ-le kui tehnika omanikfirmale tehnika rentimise puhul renditasu ei küsita, ei olnud. Kuivõrd hageja kostja vastuväidet omaks ei võtnud, tuli kostjal oma vastuväidet, mille kohaselt Lionstone OÜ ei pidanud temale kuuluva tehnika rentimise eest renditasu maksma, tõendada (TsMS § 230 lg 1). Üksnes väitest, et enesele kuuluva tehnika kasutamise eest renditasu maksmine on absurd, ei piisa. Kui Lionstone OÜ andis temale kuuluva tehnika hageja kasutusse selle väljarentimise eesmärgil, pidi ta arvestama ka sellega, et tema omanikuõiguste teostamine on piiratud. Ükski tasuta kasutamist või üürilepingut reguleeriv säte VÕS-s ei luba eseme omanikul suvalisel hetkel tasuta kasutusse antud või välja üüritud eseme tasuta kasutamist. Kostja ei ole vastupidist kokkulepet tõendanud. Seega pidi ka Lionstone OÜ hagejalt tehnika rentimise korral selle eest renditasu maksma. Kostja väitis eelistungil, et arvele nr 131 on tehtud kreeditarve (dtl 358). Raamatupidaja B.W ütluste kohaselt ei mäleta ta vestlust, milles kostja oleks avaldanud, et arve nr 131 on fiktiivne ning teenust ei ole osutatud, samuti ei mäletanud ta vestlust kostja kavatsusest selle arve osas kreeditarve teha (dtl 504). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kostja väited selle kohta, et Lionstone OÜ ei pidanud arvet nr 131 tasuma, on otsitud ettekäändeks arve nr 131 tasumata jätmise õigustamiseks. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et arvel nr 131 märgitud teenust tegelikkuses ei osutatud.
Tõendid selle kohta, et arve nr 131 on sularahas tasutud, puuduvad. Kostja 5. juuni 2023 e-kirjast (dtl 115-116) sellist järeldust teha ei saa, kuivõrd e-kirja konteksti arvestades peavad osanikud läbirääkimisi hageja tegevuse lõpetamise osas ning kostja teeb teisele osanikule üksnes ettepaneku, mille üheks osaks on kokku leppida, et hagejal ega Lionstone OÜ-l ühelegi M.W-ga seotud ettevõttele kohustusi ei ole. Kuna puuduvad tõendid arve nr 131 tasumise kohta, tuleb järeldada, et arve nr 131 on tasumata. Äriühingu juhatuse liikmel on äriühingu ees hoolsus- ja lojaalsuskohustus ning ta ei tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Olukorras kus kostja oli samaaegselt nii hageja kui Lionstone OÜ ainus juhatuse liige, seega hästi kursis mõlema äriühingu rahalise seisuga, pidi kostja Lionstone OÜ-le ehitustehnikat rentides mõtlema ka sellele, et teenuse eest tasutaks ning hageja huvid ei saaks arve tasumata jätmise tõttu kahjustada. Kohus nõustub hagejaga, et kostja pidi Lionstone OÜ juhatuse liikmena olema detailselt kursis kõigist riskidest, mis võivad Lionstone OÜ-l takistada hageja ees kohustuste täitmist. Kostja otsustas hageja nimel rentida Lionstone OÜ-le ehitustehnikat pikaks ajaks (minilaadur Bobcat nt kolmeks kuuks, dtl 80) ning seda ilma ettemaksuta või ilma vahepeal arveldamata. Olles Lionstone OÜ ainus juhatuse liige, oli kostjal ka voli otsustada arve tasumise üle. Kohtule ei ole teada, kas Lionstone OÜ-l oli arve nr 131 väljastamise ajal makseraskusi või mitte ning kas kostja sõlmis Lionstone OÜ-ga ehitustehnika rentimise lepingu teades Lionstone OÜ makseraskusi, kuid fakt on, et arve nr 131 on siiani tasumata. Seejuures ei teinud kostja ka pärast arve maksetähtaja saabumist mingeid pingutusi selleks, et Lionstone OÜ-lt arve tasumist nõuda ning on olnud seisukohal, et mingit võlga ei olegi. Lionstone OÜ-l on alates 22. novembrist 2021 maksuvõlg 10 708,52 eurot (niivõrd suur maksuvõlg näitab, et Lionstone OÜ-l võis makseraskusi olla juba varem, sh hagejaga ehitustehnika rentimise kokkuleppe sõlmimise ajal) ning 22. detsembri 2023 seisuga on esitamta deklaratsioonid; kostja volitused Lionstone OÜ juhatuse liikmena lõppesid 2. oktoobril 2023 ning Lionstone OÜ-l on uus omanik, kuid puudub esindusõiguslik isik (e-äriregistri väljavõte, dtl 110-114). Kui Lionstone OÜ-lt ei ole käesolevaks suudetud sisse nõuda 22. novembrist 2021 tekkinud maksuvõlga, võib järeldada, et tegemist on maksejõuetu äriühinguga. Seega on nõude esitamine Lionstone OÜ-le perspektiivitu. Kohus on seisukohal, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi, kui sõlmis ehitustehnika rendilepingu Lionstone OÜ-ga, ei taganud teenuse eest väljastatud arve tasumist ega nõudnud seda võlgnikult sisse. Kostja ei olnud hageja juhatuse liikme kohustusi täites hoolas ega lojaalne. Pigem oli kostja lojaalne Lionstone OÜ-le ning tegutses tema huvides. Hagejal on seetõttu tekkinud kahju 9000 eurot, kuna arve nr 131 alusel osutatud teenuse eest on hagejale siiani tasumata. Kostja on oma tegevusega põhjustanud hagejale otsese varalise kahju summas 9000 eurot (VÕS § 127 lg 1, § 128 lg 3). Kui kostja ei oleks hageja nimel Lionstone OÜ-le teenust osutanud või oleks suutnud teenuse osutamise eest väljastatud arve nr 131 tasumise tagada, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Seega esineb põhjuslik seos kahju ja kostja tegevuse vahel (VÕS § 127 lg 4). Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja kahjunõue kostja vastu ÄS § 187 lg 1, 2 ja VÕS § 127 lg 1, lg 4 alusel rahuldada ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 9000 eurot.
13.Hageja leiab, et kostja on hageja arvel kandnud kulusid, mis ei seostu hageja majandustegevusega, ning nõuab nende kulude hüvitamist. Nendeks kuludeks on kostja poolt hageja vahenditest ostetud telefoni iPhone XS maksumus 909,98 eurot ning elektritõukeratta Segway Ninebot maksumus 379,99 eurot.
13.1.Hageja on selgitanud ja kostja pole vastu vaielnud, et hagejal oli tööülesannete täitmiseks juba üks telefon, kuid kostja ostis hageja raha eest veel ühe telefoni, s.o iPhone XS maksumusega 909,98 eurot. Hageja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et kostja
maksis 6. jaanuaril 2020 Lõunakeskuse Euronicsi poes telefoni eest 659,98 eurot hageja pangakaardiga (dtl 50) ning hageja kassaaruandega on tõendatud, et ülejäänud 250 eurot tasus kostja hageja sularahakassast (kanne nr 601, dtl 66). Tunnistaja R.A ütlustega (dtl 497-499) on tõendatud, et R.A töötas hageja juures remondimehena ning pidi ka masinaid välja andma ja vastu võtma. Tunnistaja arvas, et see oli kas 2018. või 2019. aastal kevadest kuni detsembrini. Kostja maksis temale töötasu sularahas. Kostja ostis temale töökõnede tegemiseks telefoni iPhone, millega kostja suhtles klientidega, kes tahtsid masinaid rentida. Samasisuline selgitus nähtub ka R.A kirjalikust kinnitusest, milles R.A on täpsemalt välja toonud, et töötas hageja juures 2019. aasta juunist novembrini ning iPhone XS mobiiltelefoni ostis kostja temale novembrikuu töötasu eest jaanuaris 2020 ning tema pidi sellega hakkama talvel müügikõnesid tegema (dtl 336). Hageja poolt esile toodud ja töötamise registri väljavõttega (dtl 260) tõendatud asjaolul, mille kohaselt oli hagejal ainult üks töötamise registrisse kantud töötaja – R. J. – ei ole tähtsust, kuna töötamise registri kanded ei tekita ega lõpeta töösuhet. Tulenevalt töölepingu seaduse § 4 lõikest 2 loetakse tööleping sõlmituks ka tööle asumisega. Tunnistaja R.A ütluste kohaselt olid temal sel ajal võlad, mille tõttu ta ise soovis mitteametlikult töötada (dtl 499). Hageja on väitnud, et juhul, kui kostja tõesti palkas töötajaid ning maksis neile töötasu, tegi ta seda enese kohustuste täitmiseks ning hageja ei vastuta kostja poolt palgatud töötajatele töötasu maksmise eest. Hageja väitel oli osanike vahel kokkulepe, et S&S Rent OÜ panustab hageja tegevusse renditava tehnikaga ning kostja panuseks on hageja tegevusele hoo sisse lükkamine, sh vajadusel kõikide selleks vajalike tööde tegemine. Hageja ei ole sellekohast kokkulepet siiski millegagi tõendanud. Kohtu hinnangul tuleb juhatuse liikme kohustuseks pidada esmalt siiski ettevõtte juhtimist ning kui tegelikkuses tähendas see ka kõikide vajalike tööde tegemist, nn koristaja-kosmonaut ametikoha täitmist, tulnuks hagejal ka vastav kokkulepe tõendada. Kostjalt kui juhatuse liikmelt ei saa eeldada kõikide töökohustuste täitmist, eriti kui töö on spetsiifiline ning vajab eriteadmisi, nagu antud juhul ehitustehnika remont. Kohus leiab, et tunnistaja R.A ütluste ja kirjaliku kinnitusega on tõendamist leidnud, et R.A tegi hagejale tööd ning sai selle eest kostja käest töötasu, mh telefoni iPhone XS, mille üleandmisega loeti tasutuks tema 2019. a novembrikuu töötasu. Eeltoodust tuleneb, et iPhone XS ostmine ei olnud põhjendamatu hageja rahakasutus. Kostja ei rikkunud järelikult iPhone XS ostes oma juhatuse liikme kohustusi. Kostjal puudub seega kohustus hagejale iPhone XS maksumuse 909,98 euro hüvitamiseks. Hagiavaldus tuleb selles osas jätta rahuldamata.
13.2.Hageja on 2. juuli 2020 ostutšekiga tõendanud, et kostja on 379,99 euro eest ostnud elektritõukeratta Segway Ninebot (dtl 68) ning maksnud selle eest hageja rahaga (hageja pangakonto väljavõttelt nähtuv 3. juuli 2020 makse, dtl 55). Kostja on eelistungil selgitanud, et tegemist oli eksliku kandega, mis kohe tagastati (dtl 361). Hageja pangakonto väljavõttelt nähtub tõepoolest, et 2. juulil 2020 on hageja pangakontole tehtud sularaha sissemakse summas 315 eurot (dtl 55, 345). Arvestades lühikest ajavahemikku, mis jääb elektritõukeratta eest tasumise (2. juuli 2020 kell 14.44) ja sularaha sissemakse tegemise (2. juuli 2020 kell 14.47) vahele, kaup on ostetud Lõunakeskuse Euronicsi poest Ringtee tänaval ning sularaha on sisse makstud samuti Ringtee tänaval (kohtule on teada, et sularahaautomaat asub Lõunakeskuses Euronicsi poe vahetus läheduses), leiab kohus, et kostja väited elektritõukeratta maksumuse hüvitamise kohta summas 315 eurot on usutavad ja eelnevaga tõendamist leidnud. Kostja ei ole aga tõendanud ülejäänud 64,99 euro osas elektritõukeratta maksumuse hüvitamist. Kostja tunnistas eelistungil, et ostis elektritõukeratta isiklikuks tarbimiseks (dtl 361). Seega kulutas kostja hageja raha oma isiklikes huvides, rikkudes sellega juhatuse liikme lojaalsuskohustust. Hagejal tekkis
kostja teo tõttu varaline kahju 64,99 euro ulatuses. Kui kostja oleks olnud äriühingu suhtes lojaalne ning hageja raha isiklikes huvides mitte kasutanud, ei oleks hagejal 64,99 euro ulatuses kahju tekkinud. Kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on seega põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kostja vastutab hagejal tekkinud kahju eest. Hagi tuleb selles osas ÄS § 187 lg 1, 2 ja VÕS § 127 lg 1, lg 4 alusel rahuldada ning kostjalt hageja kasuks 64,99 eurot välja mõista. Hageja on palunud, juhul kui kohus loeb 315 eurot elektritõukeratta eest tasutuks, arvestada, et sellisel juhul on hageja sularahakassa jäägi nõue 315 euro võrra kostja vastu suurem. Tõesti, kassaaruandest nähtuvalt kajastub vaidlusalune 315 eurot väljamaksena sularaha kassast (kanne nr 918, dtl 66), mille võrra sularahakassa jääk vähenes. Seega suureneb hageja sularahakassa hüvitamise nõue kostja vastu 315 euro võrra. Arvestades eelnevalt otsuse punktis 11 toodud põhjendusi, tuleb ka 315 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.
14.Hageja nõuab kostjalt 686,79 euro suuruse kahju hüvitamist, mis on tekkinud sellest, et kostja ei taganud hageja vara – printer Brother, 12/24V käivitusabi ja arvuti Lenovo ThinkPad - säilimist. Pooled ei vaidle selle üle, et viidatud esemed muutusid kasutuskõlbmatuks hageja soojaku transportimisel, mil need kukkusid töölaualt ja purunesid. Kostja väidab, et transpordiettevõte ei teavitanud teda transpordist kokkulepitud ajal ette ning ta ei saanud seetõttu neid esemeid soojakust välja tõsta (dtl 362). Samas tõendeid kostja selle kohta esitanud ei ole. Ka kahjunõude esitamist transpordiettevõtte vastu ei pidanud kostja mõistlikuks (dtl 362). Kostjal oli hageja juhatuse liikmena kohustus olla hoolas, see tähendab ka kohustust hoida ja heaperemehelikult valitseda hageja vara. Kostja ei teinud seda. Seetõttu on kohus seisukohal, et kostja rikkus ÄS § 187 lõikes 1 sätestatud hoolsuskohustust. Vara hävinemisega tekkis hagejal kahju. Tulenevalt VÕS § 132 lõikest 1 tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Hageja on 6. juuni 2019 ostutšekiga tõendanud, et MF-Laseprinter Brother osteti 129,99 euro eest (dtl 69). Ehitusmasinad OÜ 5. juuni 2019 arvega (dtl 70) on hageja tõendanud, et 12/24V käivitusabi ja arvuti Lenovo ThinkPad T440p maksumus oli kokku 556,80 eurot, sh käivitusabi maksumus 232,80 eurot ja arvuti maksumus 324 eurot. Kostja palub, juhul kui kostja on vastutav kahju eest, arvestada, et tegemist oli hävimise ajaks suures osas amortiseerunud varaga, sh oli arvuti omandatud kasutatult. Hageja ei ole väitnud, et arvuti müüdi hagejale uuena. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millal vaidlusalune vara hävis, kuid 18. juuni 2024 eelistungil arvas kostja, et see võis olla
1.juulil 2021 (dtl 362), seega kaks aastat pärast vara soetamist. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mille alusel kohus saaks veenduda vaidlusaluse vara amortiseerumise määras. Kostja ei ole väitnud, et printer ja käivitusabi omandati kasutatult. Kohus leiab, et kahe hageja kasutuses olnud aastaga ei jõudnud printeri ja käivitusabi väärtus VÕS § 132 lg 1 teise lause mõttes niivõrd oluliselt väheneda, et seda tuleks kahjuhüvitise määramisel arvestada. Seega tekkis hagejal printeri ja käivitusabi hävimisel kahju 362,79 eurot (129,99 + 232,80). Arvuti puhul aga võib eeldada, et seda kasutatakse igapäevatöös rohkem kui printerit või käivitusabi ning kui see juba oli omandatud kasutatult (hageja ei ole vastupidist esile toonud), oli selle väärtus hävimise hetkeks VÕS § 132 lg 1 teise lause mõttes oluliselt vähenenud. Kohus arvestab seda kahjuhüvitise määramisel. Kostja on esitanud kohtule kaks väljavõtet internetipoodidest (dtl 396-397) selle kohta, et kasutatud
arvuti Lenovo ThinkPad T440p on olnud müügis nii hinnaga 115 eurot kui hinnaga 159 eurot, seejuures 115 eurot maksev arvuti on laost otsas. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et samaväärse arvuti soetamiseks tehtav mõistlik kulutus on summas 159 eurot. Vara hävinemisega hagejal tekkinud kahju on seega kokku 521,79 eurot (362,79 + 159). Kui kostja oleks juhatuse liikme kohustuste täitmisel olnud hoolas ja võtnud kasutusele meetmed hageja vara säilimise tagamiseks, ei oleks hagejal vara hävinemise tõttu kahju tekkinud. Kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on seega põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kostja vastutab seega hagejal tekkinud kahju eest. Hagi tuleb selles osas ÄS § 187 lg 1, 2 ja VÕS § 127 lg 1, lg 4 alusel rahuldada ning kostjalt hageja kasuks 521,79 eurot välja mõista.
15.Hageja leiab, et kostja tekitas temale kahju sellega, et laskus tarbetusse kohtuvaidlusesse. Harju Maakohtu 17. juuni 2021 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-21-102345 (dtl 119-123) on tõendatud, et kohus rahuldas Ramirent Baltic AS-i hagi ning mõistis hagejalt ja kostjalt solidaarselt Ramirent Baltic AS-i kasuks välja 2634,76 eurot ning menetluskuluna 735 eurot, kokku seega 3369,76 eurot. Viidatud kohtuotsuse punktist 11 nähtub vaidlustamata asjaoludena järgmine: Ramirent Baltic AS-i ja Ehitustehnika Rent OÜ vahel oli rendileping, mille alusel rentis Ramirent Baltic AS Ehitustehnika Rent OÜ-le muuhulgas soojakut. Soojakule tekkis kahju summas 925 eurot (lisandub käibemaks). Remondiarve kajastus Ehitustehnika Rent OÜ-le väljastatud 2020. a juunikuu arves. Ehitustehnika Rent OÜ ei tasunud rendilepingu alusel Ramirent Baltic AS-ile 30. juuni 2020 arvet summas 1110 eurot ega viimast, 31. oktoobri 2020 arvet summas 207,38 eurot. Ehitustehnika Rent OÜ ega O.X ei vaielnud kahju suuruse üle. Hageja on seisukohal, et juhul, kui põhivõlg oleks tasutud õigeaegselt või vähemalt mõistliku aja jooksul, oleks olnud olemata täiendav kulu viivisele ja menetluskulule – kahju seega 2052,38 eurot; kui kostja oleks vastu võtnud Ramirent Baltic AS-i poolt pakutud kompromissi (dtl 125-129), oleks kostja saanud kahju vähendada viivise ja menetluskulu osas. Kohus ei nõustu, et Ramirent Baltic AS-i hagiavaldusele vastuvaidlemine oleks antud asjaoludel olnud kostja juhtimisviga, st oluline hooletus juhatuse liikme kohustuste täitmisel. Kohtuotsusest nähtuvalt ei olnud Ehitustehnika Rent OÜ/kostja menetluses passiivne, vaid esitas nõudele vastuväiteid. Kohtuotsuse punktis 9 on märgitud kaks peamist vastuväidet: soojaku tagasiveo eest on tasutud ette ning kahju eest esitati arve liiga vara. Kohtuotsuse punktist 14 nähtuvalt tõi Ehitustehnika Rent OÜ/kostja vastuväitena esile ka selle, et Ehitustehnika Rent OÜ kasutas kahjustunud eset peale kahjustamist edasi. Kohtuotsuse punktist 15 võib järeldada, et Ehitustehnika Rent OÜ/kostja esitas vastuväite ka selles, et nõudis Ramirent Baltic AS-ilt soojaku väljavahetamist/remontimist ja keeldus kuni väljavahetamise/remontimiseni soojaku eest tasumisest, kuivõrd kohus on viidanud, et sellekohased väited ei ole tõendamist leidnud. Seega puudutasid vastuväited nii nõudesummat kui kahjunõude sissenõutavaks muutumise aega. Õigusliku hinnangu annab ja vaidluse lahendab kohus. Kohtu hinnangul kasutas kostja hagiavaldusele vastu vaieldes oma menetluslikke õigusi äriühingu huvide kaitsmisel, tegutsedes heas usus, ning õigusteadmisteta isikuna ei saanud temalt oodata kohtuvaidluse tulemuse ettenägemist. Seetõttu on kohus seisukohal, et kostja ei ole seoses kohtuvaidlusega tsiviilasjas nr 2-21-102345 olnud hooletu ega rikkunud oma juhatuse liikme kohustusi. Seetõttu tuleb hageja nõue kohtuvaidlusega asjas nr 2-21-102345 seonduva kahju 2052,38 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata.
16.Hageja esitas 17. novembril 2023 oma lepingulise esindaja kaudu kostjale kohtuvälise nõudekirja ja ettepaneku kompromissiks (dtl 29-37, lisad 38-74). Hageja lepinguline
esindaja tutvus sellele esitatud kostja vastusega (dtl 75-77) ning püüdis jätkuvalt olukorda lahendada kompromissiga (hageja lepingulise esindaja 1. detsembri 2023 e-kiri, dtl 8188). Hageja kandis sellega seoses õigusabikulusid – Advokaadibüroo Heringson GLO 17. novembri 2023 arve õigusabi eest seoses materjalide läbitöötamise ja nõude esitamisega oli summas 1862 eurot (dtl 39-40) ning 28. detsembri 2023 arve õigusabi eest seoses suhtluse ja kompromissiläbirääkimistega oli summas 482,60 eurot (dtl 130-131), kokku 2344,60 eurot. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-138-10 9. veebruari 2011 otsuse punktis 29 leidnud, et advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelse vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Kohus on eelnevalt leidnud, et hageja nõuded kostja vastu on põhjendatud osaliselt. Seega oli hagejal õigus vähemalt kohtu poolt aktsepteeritud ulatuses kostjale nõudeid esitada. Hageja seaduslikul esindajal puuduvad õigusalased teadmised. Varasemast suhtlusest kostjaga oli hageja seaduslikule esindajale teada, et kostja eitab nõudeid. Kostja eitas nõudeid ka pärast nõudekirja saamist (kostja 21. novembri 2024 nõudekiri, dtl 172-174). Kohtumenetlusele eelnevad kulud advokaaditeenusele on seega varaliseks kahjuks, mis tuleb kostjal hagejale mõistlikus ulatuses hüvitada. Hageja lepingulise esindaja arvetele lisatud tööarvestustest nähtub, et hageja lepinguline esindaja kulutas kohtuvälise nõudekirja esitamisele, sh kliendiga nõupidamisele, kostja vastusega tutvumisele ja kostjaga läbirääkimiste pidamisele kokku 10 tundi 17 minutit. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus oli 190 eurot, millele lisandus käibemaks. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus vastab vandeadvokaadi keskmisele tunnitasule ning on seega põhjendatud. Kohus leiab, et hageja kantud õigusabikulud on mahu osas siiski ülemäära suured, kuna sisaldavad ka ajakulu kliendiga suhtlusele ja asjaolude korduvale täpsustamisele, millise töö maht ja vajalikkus ei ole hoomatavad ega pea jääma kostja kanda. Kohus peab kohtuvälise õigusabikuluna mõistlikuks hageja lepingulise esindaja tasu kokku 8 tunni ulatuses (materjalidega tutvumine 1 tund, pretensiooni koostamine 5 tundi ja kõik muud toimingud kokku 2 tundi). Hagejal tekkis VÕS § 128 lg 3 mõttes seega kahju, s.o kohtuvälised õigusabikulud kokku summas 1824 eurot. Kui kostja ei oleks hagejale juahtuse liikme kohustuste rikkumisega kahju tekitanud ning seejärel nõudeid eitanud, ei oleks hagejal tekkinud vajadust õigusabikulusid kanda. Seega esineb põhjuslik seos hagejal tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel. Kohus rahuldab VÕS § 128 lg 3, § 127 lg 4 ja § 115 alusel hageja nõude kohtuvälise õigusabi kulu hüvitamiseks summas 1824 eurot.
17.Hageja nõuab kostjalt põhinõudelt 31 010,95 eurolt viivise tasumist alates 17. novembrist 2023 seadusjärgses määras. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt. Vastavalt eelnevalt tuvastatule saab viivist arvestada põhinõudelt summas 27 362,99 eurot (15 637,21 + 9000 + 64,99 + 315 + 521,79 + 1824). Viivist võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 kohaselt võlgnikult nõuda, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (VÕS § 113 lg 2). Hageja
teatas kostjale oma nõudest 17. novembri 2023 nõudekirjaga (dtl 27-37, lisad dtl 38-74), mille hageja lepinguline esindaja saatis kostjale tema e-posti aadressil. Viidatud nõudekirjas teatas hageja kostjale oma nõudest summas 30 528,35 eurot ja andis tähtaja teatamaks milline on kostja nägemus võlgnetava summa tagasimaksmisest. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid selles, et ta ei ole hageja nõudekirja kätte saanud. Kostja pole siiski täpsustanud, millal ta hageja nõudekirja kätte sai. Kostja vastas hageja nõudekirjale ekirjaga 21. novembril 2023 (dtl 75-77). Kahju hüvitamise nõudest teatamine ja selle tasumise nõudmine on tahteavalduste väljendamine. Kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 1 järgi tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohus on leidnud (vt Riigikohtu 4. aprilli 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12), et e-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Millal on isikul mõistlik võimalus e-kirjaga tutvuda, sõltub tegelikest asjaoludest, sh sellest, kas saajal on interneti püsiühendus või mitte. Majandus- ja kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord päevas. Kostja ei ole antud vaidluses tegutsev majandus- ja kutsetegevuses. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millal hageja 17. novembri 2023 nõudekiri jõudis kostja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Seega on tõendamata, et kostja sai hageja nõudekirja kätte selle saatmise päeval, s.o 17. novembril 2023. Kuivõrd kostja vastas hageja nõudekirjale 21. novembril 2023 kell 15.07 (dtl 75), tuleb järeldada, et kostja sai hageja nõudekirja kätte ning hageja tahteavaldus muutus kehtivaks hiljemalt 21. novembril 2023. Seega on hagejal õigus kostjalt nõuda viivist tasumisele kuuluvalt põhinõudelt alates 21. novembrist 2023. Hagiavalduse esitamise 28. detsembri 2023 seisuga on põhinõudelt 27 362,99 eurolt arvestatud viivise summaks 341,85 eurot (kohus kasutas viivisekalkulaatorit). Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostja ei ole hageja viivisenõudele eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Lähtudes TsMS §-st 367 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina kahjuhüvitiselt 27 362,99 eurolt alates hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o 29. detsembrist 2023, kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse tegemise hetke, s.o 20. septembri 2024 seisuga on hageja sissenõutavaks muutunud viivise summa, mis tuleb kostjalt välja mõista, kokku 2820,67 eurot.
18.Kostja esitas tasaarvestusliku vastuväite. Kostja väitel on temale loovutatud kaks nõuet kostja vastu, milliste maksmapanemisega soovib ta, juhul kui kohus hageja nõuded rahuldab, hageja nõuded tasaarvestada.
18.1.Kostja väitel omandas ta Lionstone OÜ-lt nõude hageja vastu summas 10 090,02 eurot. Kohtule esitatud nõude loovutamise lepingust (dtl 341) nähtub, et 15. augustil 2021 on Lionstone OÜ ja kostja kokku leppinud, et Lionstone OÜ loovutab kostjale nõude hageja vastu ning selle nõude tekkimise aluseks on Lionstone OÜ ja hageja vahel juunis 2019 sõlmitud kokkulepe tööjõurendi osutamiseks hagejale; nõude suurus lepingu sõlmimise päeva seisuga on kokku 10 090,02 eurot, koosnedes järgnevast: a) tööjõurent – R.A tasutud töötasu 5090,02 eurot (periood juuni 2019 – november 2019); 2) tööjõurent – N.R tasutud töötasu 2000 eurot (periood 2020 hooaeg); 3) tööjõurent – P.V tasutud töötasu 3000 eurot (2020 juuni-august). Hageja väitel ei ole ta kunagi tööjõudu rentinud. Kohus kuulas R.A, N.R ja P.V 22. augusti 2024 kohtuistungil tunnistajatena üle. Tunnistajate R.A, N.R ja P.V ütlustest (dtl 497-502) nähtuvalt tegid nad tõepoolest hageja kasuks tööd ning kostja tasus neile töötasu sularahas; kõik viidatud tunnistajad arvasid, et olid hageja töötajad ega teadnud tööjõurendist midagi – neil puudus kokkupuude OÜ-ga Lionstone (v.a R.A, kes enne hageja asutamist oli teinud OÜ-le Lionstone lumelükkamistööd). R.A, N.R ja P.V on oma kirjalikes kinnitustes (dtl 336-340) samuti väitnud, et töötasid hageja juures ning said töötasu kostjalt sularahas. Tööjõu rentimisest ei teadnud midagi ka tunnistaja B.W, kes oma firma kaudu osutas nii hagejale kui OÜ-le Lionstone raamatupidamisteenust (dtl 505). Peale 15. augusti 2021 nõude loovutamise lepingu, nõude loovutamise teatise (dtl 342) ja nõude kinnituse (dtl 343), mis on kõik kostja poolt koostatud dokumendid, ei ole kohtule esitatud ühtki muud tõendit, mis kinnitaks kostja väiteid selle kohta, et hageja ja Lionstone OÜ vahel oli kokkulepe, mille kohaselt Lionstone OÜ rentis oma töötajaid hagejale. Kohtule ei ole esitatud töötajate tööajaarvestust (nn tunnitabeleid, millele kostja eelistungil viitas, dtl 360), Lionstone OÜ poolt hagejale väljastatud tööjõurendi arveid, nõudeid ega pretensioone täitmata kohustuste kohta. Nõue ei kajastu hageja majandusaasta aruannetes. Hageja 2019. ja 2020. aasta majandusaasta aruanded (dtl 89-107) ei kajasta tööjõurenti, seejuures on 2019. aasta tegevusaruandes märgitud, et tööjõukulusid ei olnud (dtl 91), ning 2020. aastal oli tööjõu kulusid ainult 503 eurot (dtl 100, 104). Tunnistajate R.A, N.R ja P.V ütlustega saab lugeda tõendatuks, et kostja maksis neile mingis summas töötasu (tunnistajad, v.a R.A, ei mäletanud konkreetseid summasid), kuid puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kostja oleks tasunud töötajatele töötasu Lionstone OÜ nimel. Kostja on kohtule esitanud hageja ja Lionstone OÜ vahel väidetavalt 3. juunil 2019 sõlmitud omakäeliselt vormistatud kokkuleppe, mille kohaselt juhul, kui hageja kasutab oma majandustegevuseks Lionstone OÜ tehnikat, tööjõudu või teeb muid majandustegevusi, mille eest tasub Lionstone OÜ, kohustub hageja selle eest Lionstone OÜ-le tasuma tehtud kulutuste ulatuses (dtl 398). Hageja on esitanud sellele tõendile võltsituse vastuväite. Kohus nõustub hagejaga. Kohus leiab, et kokkulepe on koostatud tagantjärgi, et sobituda kostja vastuväidetega käesolevas menetluses. Vastuväite, mille kohaselt kostja tasus töötajatele töötasu, esitas kostja juba hagivastuses (vt punkt 7 ja punkt 9.1, dtl 184-185), mainimata sõnagi tööjõurendist. Tööjõurendi kokkuleppe olemasolu korral oleks olnud loogiline järeldada, et kostja märgib seda kohe ning esitab oma vastuväidet tõendava tõendi juba koos vastusega, seda enam, et kostjat on algusest peale esindanud lepinguline esindaja. Kostja esitas tõendi alles pärast seda, kui kohus oli eelistungil selgitanud kostja tõenduslikke raskusi (dtl 364, 366) ning ka isegi pärast kohtu selgitusi ei meenunud kostjale eelistungil, et temal on kirjalik kokkulepe tööjõurendi kohta. Samuti, eluliselt ei ole usutav, et kostja, kes oli nii hageja kui Lionstone OÜ ainsaks juhatuse liikmeks, oleks tegelikkuses vormistanud iseendaga sellise kirjaliku kokkuleppe, teinud seda ruudulisele paberile ja säilitanud oma märkmikus. Seda enam, et kõik muud kokkulepped, sh 7750 euro suuruse laenu andmine hagejale, olid suulised. Kohus jätab kokkuleppe TsMS § 277 lg 4 ja § 238 lg 5 alusel võltsituse kahtluse ja ilmse
ebausaldusväärsuse tõttu asja lahendamisel arvestamata. Maksu- ja Tolliameti 1. augusti 2024 vastuse kohaselt ei ole Lionstone OÜ deklareerinud R.A, N.R ja P.V töötamist Lionstone OÜ-s (dtl 441). Tunnistajate R.A, N.R ja P.V ütluste kohaselt ei tundnudki nad huvi ametliku töösuhte vastu. Kohus on eelnevalt (vt otsuse punkt 13.1) juba märkinud, et töötamise registri kandest ei teki töösuhe, vaid tööle asumisest. Kostja ei ole tõendaud, et R.A, N.R ja P.V asusid tööle Lionstone OÜ-s ning et Lionstone OÜ rentis nende tööjõudu hagejale. Seega, kohus on seisukohal, et kostja väited selle kohta, et hageja ja OÜ Lionstone vahel oli kokkulepe, mille kohaselt OÜ Lionstone rentis oma töötajaid hagejale, ning et OÜ Lionstone tasus töötajatele R.A, N.R ja P.V töötasuna kokku 10 090,02 eurot, ei ole tõendamist leidnud. Seega ei olnud OÜ-l Lionstone hageja vastu tööjõurendist tulenevat rahalist nõuet, mida kostjale loovutada. Eeltoodust järelduvalt ei ole kostjal ka nõuet, millega hageja nõudeid tasaarvestada.
18.2.Kostja on esitanud hageja vastu tasaarvestusliku vastuväite ka summas 7750 eurot. 3.augusti 2023 teatest nõude loovutuse kohta (dtl 171, 454) nähtub, et kostja loovutas samal kuupäeval Võlahaldus OÜ-le nõude hageja vastu summas 7750 eurot, millele lisanduvad kõrvalnõuded, ning Võlahaldus OÜ-le on üleantud kõik laenuandja õigused. Võlahaldus OÜ 20. märtsi 2024 e-kirja ja sellele lisatud ülesütlemisteate kohaselt ütles Võlahaldus OÜ hagejaga sõlmitud laenulepingu üles ja palus laenu tagastada hiljemalt 20. maiks 2024 (dtl 455-458). Vaidlust ei ole, et hageja Võlahaldus OÜ-le laenu ei tagastanud. 20. juulil 2024 allkirjastatud teatest nõude loovutamise kohta (dtl 465-475) nähtub, et Võlahaldus OÜ loovutas 18. juulil 2024 laenulepingust tuleneva nõude koos kõrvalnõuetega taas kostjale. Juhul, kui kohus rahuldab hagi, palub kostja tasaarvestada kostja põhinõue summas 7750 eurot ning lisanduv viivis seadusjärgses määras alates 21. maist 2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni hageja nõuetega. Pooled ei vaidle selle üle, et mõlemad osanikud, s.t kostja ja S&S Rent OÜ, andsid hageja tegevuse alguses hagejale laenu – kumbki summas 7750 eurot – ning seda suulise laenulepingu alusel. Kostja poolt laenu andmine hagejale on lisaks tõendatud kostja pangakonto väljavõttega (dtl 452) ja hageja pangakonto väljavõttega (dtl 41-64). Hageja pangakonto väljavõttelt nähtub, et esimesed laenumaksed summas 3500 eurot on S&S Rent OÜ poolt tehtud 27. mail 2019 ja kostja poolt 29. mail 2019, järgmine laenumakse summas 3500 eurot on S&S Rent OÜ poolt tehtud 13. juunil 2019 ja kostja poolt 14. juunil 2019, viimane laenumakse 750 eurot on S&S Rent OÜ poolt tehtud 17. juunil 2019 ja kostja poolt 19. juunil 2019 (dtl 41-42). Laenu andmist kajastavad ka hageja 2019., 2020. ja 2022. aastate majandusaasta aruanded (dtl 89-107, 147-156). Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist oli tähtajatute laenulepingutega või oli laenu tagastamise tähtaeg eraldi kokkulepitud. Kostja väidab, et laenulepingud oli tähtajatud. Hageja väidab, et osanikud andsid hagejale laenu võrdsetel tingimustel ning laenu tagastamise tähtaeg oli tingimuslik, s.t see lepitakse kokku jooksvalt, kui hageja äritegevus on käima läinud ning vaikimisi tingimuseks võiks pidada seda, et laen muutub sissenõutavaks, kui osanikud on vastu võtnud otsuse hageja likvideerimiseks. Kumbki tingimuse ei ole saabunud ning hageja hinnangul ei ole laenu tagastamise nõue sissenõutavaks muutunud. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi tuleb suulise laenulepingu puhul eeldada, et see on sõlmitud tähtajatult. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja ja hageja vahel sõlmitud laenuleping oli sõlmitud tähtajalisena, sh tingimusliku laenu tagastamise tähtajaga. Ainsaks tõendiks selle kohta on hageja seadusliku esindaja M.W, kes on ühtlasi hageja osaniku S&S Rent OÜ seaduslik esindaja, vande all antud seletus (dtl 507-508). Sellele vastukaaluks on kostja vande all antud seletus, mille kohaselt ei olnud laenu
tagasimaksmise aja kohta mingit kokkulepet ning sellekohast vestlust M.W-ga ei olnud (dtl 506-507). M.W ega S&S Rent OÜ ei olnud kostjaga sõlmitud laenulepingu pooleks, seega on M.W vande all antud seletus kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu tingimuste osas väga kaudseks tõendiks. Selles olukorras oleks tähtajatu laenulepingu sõlmimise eelduse ümberlükkamiseks vaja hageja poolt täiendavaid tõendeid. Neid tõendeid ei ole. Seetõttu eeldab kohus, et kostja ja hageja vahel sõlmitud laenuleping oli tähtajatu. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väiteid selle kohta, et kostja andis 2. augustil 2023 nõude loovutamisega laenuandja õigused üle Võlahaldus OÜ-le. Hageja on vaidlustanud laenulepingu ülesütlemise õigsuse. VÕS § 398 lg 1 esimese lause kohaselt, kui laenu tagastamise tähtaega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast lepingu ülesütlemist. Laenulepingu ülesütlemine on tahteavalduse väljendamine, mis TsÜS § 69 lg 1 järgi muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 esimese lause järgi loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Võlahaldus OÜ saatis ülesütlemisteate hagejale 20. märtsi 2024 e-kirjaga aadressil XXX, mis on hageja äriregistrisse kantud elektronposti aadressiks (dtl 13). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt loetakse, et e-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord päevas. Seega tuleb eeldada, et hageja sai ülesütlemisteate kätte 21. märtsil 2024 ning sellest hetkest muutus Võlahaldus OÜ tahteavaldus laenuleping üles öelda kehtivaks. Võlahaldus OÜ palus ülesütlemisteates laen 7750 eurot tagastada hiljemalt 20. maiks 2022. VÕS § 398 lg 1 teise lause järgi võivad nii laenuandja kui laenusaaja tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Arvestades, et hageja sai laenulepingu ülesütlemisteate kätte 21. märtsil 2024, hakkas VÕS § 398 lõikes 1 märgitud kahekuuline tähtaeg TsÜS § 135 lg 1 järgi kulgema 22. märtsil 2024 ning laenu tagastamise tähtpäev saabus 22. mail 2024. Võlaõigusseaduse laenulepingut reguleerivatest sätetest ei tulene, et tähtajatu laenulepingu ülesütlemine oleks väära laenu tagastamise tähtaja märkimise korral tühine. Asjaolu, et ülesütlemisteates oli laenu tagastamise tähtpäevana märgitud 20. mai 2022, ei mõjuta ülesütlemisavalduse kehtivust, kuid laenu tagastamise tähtajaks tuleb lugeda seaduses sätestatud tähtaeg, mis saabus 22. mail 2024. Hageja ei tagastanud Võlahaldus OÜ-le laenu. Hageja rikkus sellega laenusumma tagastamise kohustust (VÕS § 396 lg 1). Hageja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et Võlahaldus OÜ loovutas 18. juulil 2024 laenulepingust tuleneva nõude koos kõrvalnõuetega taas kostjale (dtl 465-475). Kostjal on seega VÕS § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel õigus nõuda hagejalt laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitmist summas 7750 eurot. Samuti, kuivõrd hageja ei tagastanud laenu tähtaegselt, on kostjal VÕS §113 lg 1 õigus nõuda hagejalt ka viivise tasumist vastavalt seadusjärgsele määrale. Alates laenu tagastamise nõude sissenõutavaks muutumisest 23. maist 2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni 20. septembril 2024 on sissenõutavaks muutunud viivise summaks 315,93 eurot (kohus kasutas viivisekalkulaatorit).
19.Kohus leidis, et hagiavaldus on põhjendatud osaliselt ja rahuldas hageja põhinõude summas 27 362,99 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 2820,67 eurot. Kohus leidis, et kostja tasaarvestuslik vastuväide on põhjendatud osaliselt summas
8065,93 eurot. VÕS § 88 lõikes 8 sätestatud nõuete täitmise järjekorda arvestades tuleb hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue 2820,67 eurot lugeda tasaarvestuse tulemusena täies ulatuses täidetuks ning hageja põhinõudest tuleb lugeda täidetuks 5245,26 eurot (8065,93 -2820,67). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 22 117,73 eurot (27 362,99 - 5245,26) ning edasiulatuv viivis alates 21. septembrist 2024 seadusjärgses määras kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
20.Tõendite hulgast jätab kohus TsMS § 238 lg 1 ja lg 5 alusel otsuse tegemisel arvestamata kostja väited M.W poolt kostja äriühingust pahatahtliku kõrvaldamise kohta ja hageja majandustegevuse lõppemise kohta M.W tegevusest tingituna koos sellega kaasnevate tõenditega (Ringkonnaprokuratuuri otsus menetluse mittealustamise kohta, dtl 190-192, kirjavahetus seoses tehnika äraviimisega, dtl 282-290, foto hageja rendiplatsist, dtl 291, kostja kirjad M.W-le seoses osanike koosolekutega, dtl 294-305, 24. mai 2023 M.W kiri kostjale, dtl 307, kostja kiri registriosakonnale, dtl 309-313, registriosakonna vastus kostjale, dtl 314-316, kirjavahetus Sirje Taelaga, dtl 317-318), kuna viidatud asjaoludel ega tõenditel ei ole vaidluseset arvestades asjas tähtsust. Asjassepuutumatuna jätab kohus otsuse tegemisel tõendina arvestamata ka kostja esitatud foto väidetavalt hagejale renditud sõidukist (dtl 199). Kohus jätab tõendina arvestamata ka hageja pangakonto väljavõtte maksuvõla tasumise kohta (dtl 257), kuna antud tõend ei tõenda ühtki vaidlusalust asjaolu. Menetluskulud
21.Hageja nõudis hagiavaldusega kostjalt 31 010,95 euro ja viivise väljamõistmist. Kohus rahuldas hageja põhinõude 22 117,73 euro, s.o 71% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 71% ulatuses kostja ja 29% ulatuses hageja kanda.
22.Kohus küsis kostjalt tunnistajatasu katteks ettemakse. Kohus selgitas kohtuistungil tunnistajatele tunnistajatasu taotlemise korda. Kõik tunnistajad ei ole kohtuotsuse tegemise ajaks tunnistajatasu taotlust esitanud. Tunnistajal on TsMS § 160 lg 2 järgi õigus esitada tunnistajatasu taotlus kolme kuu jooksul ajast, mil tunnistaja menetluses viimati osales. Kohtuistung oli 22. augustil 2024. Tunnistajad saavad seega veel tunnistajatasu taotlust esitada. Menetluskulude kindlaksmääramine ei ole seega võimalik, kuna tunnistajatasu kui menetluskulu tekkimine ei ole selge. Kohus määrab menetluskulud TsMS § 174 lg 4 alusel kindlaks pärast otsuse jõustumist.
23.TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.