Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi M Ki vastu võlgnevuse 110 euro ja sissenõudmiskulude 20 euro saamiseks
Tsiviilasja hind
130 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490), lepinguline esindaja Marge Juur Kostja M K (isikukood xxxx)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista M Kilt Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks võlgnevus 110 eurot ja sissenõudmiskulud 20 eurot. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud M Ki kanda.
2.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud selgitus otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja kohta ei ole käsitletav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana otsuse 1
edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võib seetõttu jätta esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 20.06.2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M Ki (kostja) vastu 130 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 01.08.2025 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis asja üle menetlemiseks kohtumenetlusse Harju Maakohtule
2.Hageja esitas 18.08.2025 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 110 eurot ja sissenõudmiskulud 20 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt oli sõiduauto xxxx registreerimismärgiga xxxx pargitud hageja opereeritavatele parkimisaladele järgmiselt: xxxx, 22.10.2023 kell 16:48; xxxx, 07.12.2023 kell 16:25. Parkimiskorraldaja poolt parkimisõiguse kontrollimise käigus tuvastati, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, sest parkimistasu oli maksmata jäetud ja puudus parkimisluba. Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist kostjale leppetrahvinõuded nr xxxx ja xxxx summas 55 eurot kumbki, paigutades nõude kviitungi sõidukile. Leppetrahvid on käesoleva ajani tasumata. Hagejale väljastati päringu peale Transpordiametist andmed, et sõiduki omanik/vastutav kasutaja oli kostja. Hageja saatis kohtueelselt kostjale meeldetuletuskirju lihtpostiga 13.11.2023, 27.12.2023 ja 24.10.2024. Kostja ei tasunud nõudeid ka täiendavalt antud tähtajaks.
4.Majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ § 7 lg 1 järgi tuleb sõiduki registriandmete muutmist taotleda 5 tööpäeva jooksul alates andmete muutumisest ning esitada ka sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid (lg 2 p 2). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt registriandmete muutmiseks seoses sõiduki omaniku vahetumisega võivad registrijärgne omanik ja omandaja esitada kahepoolselt allkirjastatud taotluse, milles kinnitavad sõiduki võõrandamislepingu olemasolu ja valduse üleandmist. Sellisel juhul peab Transpordiamet mõlemad isikud või nende esindajad tuvastama. Kui uus omanik sõidukit ümber ei registreeri, siis eelmisel omanikul on võimalik teatada Transpordiametile sõiduki võõrandamisest, mille tulemusel ei ole sõiduk enam temaga seotud. Määruse § 7 lg 8 sätestab, et sõiduki võõrandamisel võib sõiduki registrijärgne omanik või tema esindaja esitada Transpordiametile vastavasisulise taotluse, millega ta teatab sõiduki võõrandamisest. 2
Taotlusele tuleb lisada omandi üleandmist tõendav dokument. Kui Transpordiametile on esitatud lõikes 8 nimetatud taotlus ja sõiduki omandaja ei ole ettenähtud aja jooksul esitanud taotlust sõiduki registriandmete muutmiseks, on Transpordiametil õigus §-s 8 sätestatud korras muuta registriandmed omal algatusel (määruse § 7 lg 9). Selliseid toiminguid kostja teinud ei ole. Kostja selgitus, et kostja registreeris 2024. aasta alguses „uue omaniku (M R) palvel S Ri nimele“ viitab asjaolule, et kostja ei olnud algatanud ega taotlenud registrijärgse omanikuna varasemalt ühtegi omanikumuudatust. Siinkohal tekib kahtlus omandi ülemineku dokumendi olemasolu või omandi üleandmise eelduste täitumise üle. Vastasel korral oleks M R omanikuna (alates 16.12.2021) võõrandanud sõiduki S Rile (08.01.2024). Omandi muutmiseks on vajalik omandi üleandmist tõendav dokument. Seega pidi/peab see olemas olema ja kostjal on oma väide omandi ülemineku ja selle täpse aja kohta (enne rikkumisi) võimalik tõendada. Mis puutub posti (hageja meeldetuletuskirjad) kättesaamisse, siis leiab hageja, et kostja peab olema ise hoolas, et ta saab registriaadressilt kirju kätte. Kohtupraktikas on leitud, et hageja võis pidada rahvastikuregistrisse kantud aadressi selliseks aadressiks, millelt kostja saab teate kätte. Hageja ei pidanud täiendavalt tuvastama kostja muud elukohta ega saatma teadet alternatiivselt mõne muu kanali kaudu. Parkimislepingute puhul loetakse leppetrahv kättetoimetatuks selle kviitungi sõiduki kojamehe vahele jätmisega, mis on tõendatud fotodega. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes. Parkimiskorraldajal puudub seadusejärgne kohustus saata täiendavaid meeldetuletusi tasumata jäänud leppetrahvide kohta. Seega ei ole leppetrahvi sissenõudmise eelduseks meeldetuletuskirja saatmine, mistõttu pole iseenesest tähendust sellel, kas saadi kätte registrijärgsel aadressil edastatud nõudekirjad. Seadusest ei tulene, et leppetrahvinõude tasumise kohustus tekib võlgnikul alles siis, kui võlausaldaja on talle täiendavalt kätte toimetanud nõude meeldetuletuse. Hageja siiski praktiseerib meeldetuletuste saatmist mitme aasta jooksul, et lahendada tekkinud olukord kohtuväliselt ning mõlema osapoole jaoks kiiremini ja soodsamalt (kohtukulude ärahoidmine).
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
6.Hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostja möönab, et vaidlusalune sõiduk oli faktiliselt registreeritud Transpordiameti andmetes tema nimele. Kostja müüs nimetatud sõiduki 16.12.2021 M Rile (isikukood xxxx). Sõiduki eest tasus uue omaniku ema, S R (isikukood xxxx), samal kuupäeval pangaülekandega summas 4000 eurot. Lisaks tasus M R sõiduki eest 4000 eurot sularahas. Seetõttu ei olnud kostja alates 16.12.2021 enam nimetatud sõiduki omanik, ehkki Transpordiameti registris kajastus ta endiselt registrijärgse omanikuna. Sõiduk registreeriti uue omaniku nimele alles 2024. aasta jaanuaris, kuna pärast tehingu toimumist lükkas uus omanik korduvalt sõiduki ümberregistreerimist edasi, viidates erinevatele vabandustele. Hiljem ei õnnestunud kostjal enam uue omanikuga ühendust saada. 2024. aasta alguses õnnestus kostjal taas uue omanikuga kontakti saada e-posti teel. Uue omaniku palvel registreeris kostja sõiduki Transpordiameti e-teeninduses S Ri nimele. Kostjani ei jõudnud ei trahviteatised ega meeldetuletuskirjad, kuna sõiduk ei olnud tema valduses ning kirjad saadeti aadressile, kus kostja ei elanud. Nimelt oli kostja rahvastikuregistrijärgne elukoht Kõmmeri 3
külas asuv elamu, mis osutus talvisel perioodil elamiskõlbmatuks. Kostja ei viibinud nimetatud kinnistul alates 2023. aasta sügisest ning müüs kinnistu 2024. aasta jaanuaris. Seetõttu ei olnud tal võimalik saada kätte sinna saadetud kirju. Kostja elukohaks olnud Tallinnas asuva üürikorteri omanik aga ei soovinud, et kostja ennast sinna registreeriks. Kostja leiab, et vaidlus oleks saanud lahenduse juba varasemalt, kui hageja oleks pöördunud tema poole talle teadaoleval e-posti aadressil. Sel juhul oleks olnud võimalik asjaolud selgitada ja vältida vajadust kohtu poole pöördumiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
8.Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
9.Hageja on esitanud nõude raha maksmise kohustuse täitmiseks ja võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks. Esimene nimetatud nõuetest võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Võla sissenõudmiskulude nõudmiseks annab aluse VÕS § 1132 lg 2.
10.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: - hageja on parkimisteenust osutav ettevõte; - sõiduauto xxxx registreerimismärgiga xxxx (dtl 41-44) oli pargitud hageja opereeritavatele parkimisaladele KÜ xxxx, 22.10.2023 kell 16:48 (dtl 45-47) ja xxxx, 07.12.2023 kell 16:25 (dtl 48-51) ning parkimise eest ei tasutud; - hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõuded nr xxxx ja xxxx summas 55 eurot kumbki, paigutades nõude kviitungi sõidukile (dtl 52-55 ja dtl 56-59); - leppetrahvid on käesoleva ajani tasumata.
11.Pooled ei vaidle, et hageja ja sõidukit juhtinud isik sõlmisid sõiduki parkimisega parkimisaladel parkimislepingu tingimustel, mis olid nähtavad parkla sissesõidu juures. Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.
12.Pooled vaidlevad selle üle, kes sõiduki parkimisaladele parkis ja kes oli seega lepingupool.
13.Riigikohus on selgitanud, et parkimislepingu pooleks saab lugeda sõiduki omanikku või vastutavat kasutajat, kui nimetatud isik ei tõenda, et sõidukit juhtis muu isik (vt nt Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31 ja 26.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8216, p 24). Praegusel juhul on kostja see isik, kes võis tõendeid esitades ümber lükata viidatud eelduse sõidukit juhtinud isiku kohta. Kohus on eelnevalt kostjale tema tõendamiskoormist ka selgitanud (vt dtl 103-105).
4
14.Kostja möönis, et vaidlusalune sõiduk oli faktiliselt registreeritud Transpordiameti andmetel tema nimele, kuid ta müüs väidetavalt sõiduki 16.12.2021 M Rile. Kostja väidete kohaselt registreeriti sõiduk uue omaniku nimele alles 2024. aasta jaanuaris, kuna pärast tehingu toimumist lükkas uus omanik korduvalt sõiduki ümberregistreerimist edasi, viidates erinevatele vabandustele. Hiljem ei õnnestunud kostjal enam uue omanikuga ühendust saada ning 2024. aasta alguses, õnnestus kostjal taas uue omanikuga kontakti saada e-posti teel. Uue omaniku palvel registreeris kostja sõiduki Transpordiameti e-teeninduses S Ri nimele.
15.Kostja tõendab oma väidet, et sõiduk oli vaidlusalustel aegadel (22.10.2023 ja 07.12.2023) teise isiku omandis kahe identse maksekorraldusega ja ühe e-kirjaga (vt dtl 8387). Kohtu hinnangul ei saa viidatud tõenditest teha järeldust, et sõiduk oli vaidlusalustel aegadel teise isiku omandis ja/või valduses. Kostja sõiduki müügilepingut esitanud ei ole. Kostja väidete järgi tasus sõiduki eest uue omaniku ema, S R, samal kuupäeval (16.12.2021) pangaülekandega 4000 eurot ja lisaks tasus M R sularahas 4000 eurot. Ka need kostja väited on kohtu hinnangul tõendamata. Kostja viidatud tõend nr 1 (maksekorraldus pangaülekande kohta) ja tõend nr 2 (maksekorraldus sularahas tasutud summa kohta) on samad maksekorraldused summas 2000 eurot (vt dtl 86-87 ja 84-85). Lisaks puudub maksekorraldustel number, mis võimaldaks makset identifitseerida.
16.Vastavalt VÕS § 208 lg-le 1 kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Liiklusseaduse § 77 lg 3 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ § 7 lg 1 sätestavad sõiduki registrijärgse omaniku ja omandaja kohustuse taotleda sõiduki registriandmete (sh omaniku andmete) muutmist viie tööpäeva jooksul alates andmete muutumisest. Eeltoodu ei tähenda siiski, et sõiduki omaniku andmete ümberregistreerimise kohustuse rikkumise korral ei oleks võõrandatud sõiduki omandiõigus omandajale üle läinud. Liiklusregistri pidamise põhimääruse § 9 näeb ette, et registriandmetel ei ole õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Ühestki seadusest ei tulene, et sõiduki omandi ülemineku eelduseks oleks liiklusregistri kanne. Asjaõigusseaduse § 92 lg-st 1 tulenevalt on vallasomandi tekkimiseks vaja võõrandaja ja omandaja vahelist kokkulepet omandi ülemineku kohta ning valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt Riigikohtu 11.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p-d 2224; 09.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p-d 12 ja 14). Praegusel juhul ei ole kostja viidatud kokkulepet omandi ülemineku kohta tõendanud.
17.Lisaks märgib kohus, et ülalnimetatud 03.03.2011 määruse § 7 lg 5 järgi võivad registriandmete muutmiseks seoses sõiduki omaniku vahetumisega registrijärgne omanik ja omandaja esitada kahepoolselt allkirjastatud taotluse, milles kinnitavad sõiduki võõrandamislepingu olemasolu ja valduse üleandmist. Sellisel juhul peab Transpordiamet mõlemad isikud või nende esindajad tuvastama. Sama määruse § 7 lg 8 näeb ette, et sõiduki võõrandamisel võib sõiduki registrijärgne omanik või tema esindaja esitada Transpordiametile vastavasisulise taotluse, millega ta teatab sõiduki võõrandamisest. Taotlusele tuleb lisada omandi üleandmist tõendav dokument. Transpordiamet teeb registrisse vastava kande. Kui Transpordiametile on esitatud lõikes 8 nimetatud taotlus ja sõiduki omandaja ei ole ettenähtud aja jooksul esitanud taotlust sõiduki registriandmete muutmiseks, on Transpordiametil õigus §-s 8 sätestatud korras muuta registriandmed omal algatusel (määruse § 7 lg 9). Sõidukiga tehtud toimingutest nähtuvalt, et ole kostja vastavaid toiminguid teinud (vt dtl 100). Toimingutest nähtub, et omanikuvahetus toimus 08.01.2024. 5
18.Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja selgitus, et ta registreeris 2024. aasta alguses sõiduki uue omaniku (M R) palvel S Ri nimele viitab asjaolule, et kostja ei olnud algatanud ega taotlenud registrijärgse omanikuna varasemalt ühtegi omanikumuudatust. Samuti on põhjendatud hageja kahtlus omandi ülemineku dokumendi olemasolu või omandi üleandmise eelduste täitumise üle. Vastasel korral oleks M R omanikuna (alates 16.12.2021) võõrandanud sõiduki S Rile (08.01.2024).
19.Vastavalt kohtupraktikale vastutab parkimislepingu täitmise eest sõiduki omanik või vastutava kasutaja olemasolul vastutav kasutaja kuni viimane ei ole tõendanud vastupidist. Antud juhul ei ole vastupidine tõendatud. Sõiduk oli pargitud 22.10.2023 hageja opereeritavale parkimisalale KÜ xxxx, selleks mitte ettenähtud kohale – puudus parkimisluba. Samuti oli sõiduk 07.12.2023 pargitud parkimisalalae xxxx, sealjuures oli parkimistasu maksmata. Parkimise algusaeg ei olnud fikseeritud ka kellaga, mis andnuks 3 h tasuta parkimisõigust mõlemal parkimisalal. Sellega rikkus kostja parkimislepingut (vt dtl 47), mille p 4 järgi on sõiduki kasutaja kohustatud parkimise korraldajale parkimiskoha kasutamise eest tasuma parkimistasu või omama antud parkimisalal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või -luba olenemata nädalapäevast ja/või kellaajast. Sõiduki kasutaja kohustub pärast sõiduki parkimist parklasse asetama koheselt parkimise õigust tõendava dokumendi sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada parkimise eest tasumine või parkimiskaardi või -loa kehtivus, v.a kui parkimise eest tasutakse mobiiltelefoniga või pargitakse elektroonilise parkimisloa alusel. Juhul, kui parkimise korraldaja võimaldab infotahvlil märgitud aja ulatuses parkimise korraldaja opereeritaval parkimisalal tasuta parkida, tuleb parkimise algus sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nähtavale kohale paigaldatud parkimiskellaga fikseerida. Sarnased tingimused on xxxx keskuse parklas tingimuste p-s 3 (vt dtl 51).
20.VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Parkimislepingu tingimuste p-s 5 (KÜ xxxx) ja p-s 7 (xxxx keskus) on sätestatud, et parkimislepingu rikkumisel kohustub sõiduki kasutaja tasuma parkimise korraldajale leppetrahvi 55 eurot. Võttes arvesse, et parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli hagejal õigus esitada leppetrahvi nõue.
21.Ülaltoodust lähtudes tuleb hageja poolt kostja vastu esitatud võlgnevuse (leppetrahvide) nõue summas 110 eurot rahuldada.
22.Hageja nõuab kostjalt ka võla sissenõudmiskulusid summas 20 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja on sissenõudmiskuludesse arvestanud Transpordiametile ja Rahvastikuregistrisse saadetud tasulised päringud sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete ja elukoha andmete saamiseks ning tasuliste meeldetuletuskirjade saatmise kulud (vt dtl 60-66). Kuna nii päringute tegemine kui ka meeldetuletuskirjade saatmine on põhjendatud ja sellise kulu eesmärk on olnud võla sissenõudmine kohtuväliselt, st ka kostja menetluskulude ärahoidmine, siis leiab kohus, et ka see hageja nõue kuulub rahuldamisele.
6
23.Seoses kostja väitega, et temani ei ole jõudnud trahviteated ega meeldetuletuskirjad, märgib kohus järgmist. Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (Riigikohtu 14.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega pidi hageja tõendama, et ta on valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohtu arvates võib parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks (vt Riigikohtu 05.06.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146, p 12). Praegusel juhul ei ole kohus selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud ning hageja on tõendanud leppetrahvinõuete panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele (vt dtl 52-55 ja dtl 56-59).
24.Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 65 lg 1 kohaselt esitab isik rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. RRS § 65 lg 2 järgi, kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks (st elukoha aadressi). Teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena. Kostja ei ole vaidlustanud, et xxxx maakond oli tema rahvastikujärgne aadress, vaid on väitnud, et ta ei viibinud nimetatud kinnistul alates 2023. aastas sügisest ning müüs kinnistu 2024. aasta jaanuaris. Kostja ei ole neid väiteid tõendanud. Kohus leiab, et isegi kui kostja ei ela rahvastikuregistrisse kantud aadressil, ei tähenda see, et sellele aadressile saadetud kirju ei saa lugeda kättesaaduks TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 tähenduses. RRS § 68 kohaselt on rahvastikuregistri subjektiks olev isik kohustatud tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse. Hageja saatis kostjale meeldetuletuskirjad rahvastikuregistris registreeritud aadressile (vt dtl 61-66). Kohus leiab, et hageja võis pidada rahvastikuregistrisse kantud aadressi selliseks aadressiks, millelt kostja saab teated kätte. Hageja ei pidanud täiendavalt tuvastama kostja muud elukohta ega saatma teateid alternatiivselt mõne muu kanali kaudu. Samuti nõustub kohus hagejaga, et asjaomaste kirjade posti teel isiku rahvastikuregistrisse kantud aadressile saatmine on tahteavalduse edastamine mõistlikul viisil TsÜS § 70 tähenduses (vt ka Riigikohtu 14.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega tekkis kostjal meeldetuletuskirjade saatmise järgselt – ajast, mil kirjad pidi tavapäraselt kostja postkasti jõudma – mõistlik võimalus tahteavaldustega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2), kuna TsÜS § 69 lg 2 järgi ei pea tahteavalduse jõustumiseks olema tahteavalduse saaja igal juhul tahteavalduse tegelikult kätte saanud ega selle sisust teadlik (vt Riigikohtu 19.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-05, p 10). Kohtu hinnangul on hageja käesoleval juhul teinud kõik endast oleneva, et meeldetuletuskirjad kostjani toimetada ning lahendada vaidlus kohtueelselt.
25.Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 110 eurot ja võla sissenõudmiskulud 20 eurot, kokku seega 130 eurot.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
26.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi 7
menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud asjas jätta kostja kanda.
27.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
28.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.