Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi K S vastu saamiseks
Hagihind
12 333,90 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806) Hageja xxx)
lepinguline
esindaja
C
K
võlgnevuse
(e-post
Kostja: K S (isikukood xxx; elukoht xxx) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
KOHUS OTSUSTAB:
1.Rahuldada Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi K S vastu võlgnevuse saamiseks osaliselt.
2.Mõista välja K Slt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks põhivõlgnevusena 2 083,56 eurot, sissenõudekulu summas 25 eurot ja müügikulu summas 69,90 eurot, kokku 2 178,46 eurot.
3.Mõista välja K Slt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks sissenõutavaks muutunud põhivõlalt summas 2083,56 eurot viivis alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast 1
2-22-3899 menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGIAVALDUSE ASJAOLUD JA HAGI NÕUE
1.Harju Maakohtu menetluses on Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi K S vastu võlgnevuse saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 02.07.2019 kompromissileping/võlatunnistuse nr xxx. Hageja omas võlgniku vastu nõuet liising nr. XXX/xxx, 03.12.2018, mille alusel kostja võlgnes hagejale 9 163,69 eurot ja viivise summas 4 176,77 eurot. Kuna kostja kõnesolevat summat kogu ulatuses tasuda ei suutnud, siis sõlmisid pooled kompromissileping/võlatunnistuse, millega hageja loobus osaliselt viivistest nõuetest summas 33,69 eurot ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega ja kompromissisummas 13 306,77 eurot (9 163,69 + 4 143,08). Antud summale lisandus lepingu punktis 5.1. kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu 30 eurot. Nõude katteks on laekunud kokku summas 3 044,24 eurot, millest 30,00 eurot on arvestatud lepingu sõlmimise tasu 30 eurot katteks ning 3 014,24 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks. Seega on kostjal tasumata kompromissisummas sisalduv põhivõlg 6 149,45 eurot ja viivis 4 143,08 eurot.
2.Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Samuti hoiatati kostjat lepingu sõlmimisel, et juhul, kui ta vähemalt kahe graafikujärgse maksega on hilinenud, on võlausaldajal õigus nõuda kohest kogu kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks 15.02.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates. Lepingu punkti 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast.
3.Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist 25.02.2020, 15.06.2021, 17.02.2022 hagejale teadaolevale kostja aadressile. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot.
4.Hageja palus esialgses hagiavalduses kostjalt välja mõista lepingust xxx, 02.07.2019 tulenev võlgnevus kompromissisummas 10 292,53 eurot (s.h põhinõue 6149,45 eurot, enne 02.07.2019 sissenõutavaks muutunud viivis 4143,08 eurot), viivised põhinõudelt 6 149,45 eurot alates 16.02.2020 kuni 16.03.2022 summas 2006,37 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot ning hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 6 149,45 eurot alates 17.03.2022 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
5.07.06.2022 menetlusdokumendis hageja korrigeeris nõudesummat ning palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 3 457,50 eurot, intressi 388,86 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 3 457,50 eurot, müügikulu 69,60 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot.
6.Hageja selgitas 07.06.2022 menetlusdokumendis, et hagejal on kostja vastu xxx OÜ ja kostja vahel 03.12.2018 sõlmitud laenu- ja tagatisomandamise lepingust nr XXX/xxx, 03.12.2018 tulenev võlgnevuse nõue summas 3 457,50 eurot, intressinõue summas 388,86 eurot, viivise nõue summas 3 457,50 eurot ja müügikulu nõue summas 69,60 eurot ning sissenõudmiskulude nõue 35,00 eurot. Hageja tõi 07.06.2022 menetlusdokumendis esile, et 03.12.2018 tarbijakrediidilepingu alusel on kostja tasunud ajavahemikul 11.12.2018 kuni 08.03.2019 kokku 836,44 eurot. Pärast lepingu ülesütlemist 10.04.2019 on kostja teinud hagejale neli tasumist kokku summas 1 200 eurot (01.10.2019 - 300 eurot, 11.12.2019 – 600 eurot, 31.05.2021 - 100 eurot, 20.09.2021 - 200 eurot). Lähtuvalt eeltoodust moodustub tagastamata põhiosaks 5 457,50 eurot. Lisaks on hagejal õnnestunud 22.09.2020 võõrandada sõiduk xxx 2
2-22-3899 numbrimärgiga xxx hinnaga 2 000 eurot. Seega on kostja poolt tagastamata laenu põhiosa 3 457,50 eurot.
19.09.2025 menetlusdokumendis palus hageja kostjalt välja mõista laenuja tagatisomandamise lepingust Nr. XXX/xxx, 03.12.2018 tulenev põhinõue 2 083,53 eurot ja viivis 1 275,56 eurot, müügikulu 69,60 eurot ja sissenõudekulu 35,00 eurot ning veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 2 083,53 eurot alates 20.09.2025 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Hageja selgitas, et kostja on laenulepingu alusel tasumisi teostanud kokku summas 836,44 eurot (380,50 eurot põhiosa, 451,12 eurot intress ja 4,82 eurot viivis). Peale lepingu ülesütlemist on kostja teinud hagejale neli tasumist kokku summas 1 200 eurot (01.10.2019 - 300 eurot, 11.12.2019 600 eurot, 31.05.2021 - 100 eurot, 20.09.2021 - 200 eurot). Lähtuvalt eeltoodust moodustub tagastamata põhiosaks 4 083,56 eurot (6 120 - 836,44 – 1 200). Lisaks on hagejal õnnestunud 22.09.2020 võõrandada sõiduk Land Rover Range Rover 2003 numbrimärgiga xxx hinnaga 2 000 eurot. Seega kujuneb kostja poolt tagastamata põhiosaks 2 083,56 eurot (4083,56 -2000), millele lisanduvad viivised alates 11.04.2019 seaduses sätestatud määras ja summas 1 275,56 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED
8.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leiab, et hagi on esitatud tühisele dokumendile tuginedes ning tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Kostja on oma kohustused hageja ees täitnud. Kostja sõlmis Xxx OÜ’ga laenulepingu summas 7 038 eurot. Xxx OÜ on loovutanud lepingust tuleneva nõude hagejale. Lepingujärgne laenu põhisumma oli 7 038 eurot ning kostja ei ole täiendavalt hagejalt või Xxx OÜ’lt laenu võtnud. Kuna kostja ei ole laenu täiendavalt võtnud, peab olema hageja suurendanud põhinõuet, millelt ta viiviseid arvestab, viiviste või intressi võrra. Kuna hageja suurendas põhinõuet, millelt ta viiviseid arvestab, viiviste või intressi võrra, siis on järelikult hagi lisa 1 kompromissleping/võlatunnistus tühine. Kuna hagi on esitatud hagi lisast 1 tulenevale maksekohustusele tuginedes, siis tuleb hagi täies ulatuses jätta rahuldamata.
9.Teiseks isegi kui hagi lisa 1 ei oleks tühine (millega kostja ei nõustu), siis tuleks hagi jätta rahuldamata, kuna kostja on oma kohustused hageja ees täitnud. Umbes kuu aega enne Xxx OÜ’lt hagejale nõude üleminekut ehk 10.04.2019 sai kostja Xxx OÜ’lt lepingu lõpetamise teate, mille kohaselt oli kostja põhinõude laenujääk 6 243,01 eurot ning viiviste nõue 4,08 eurot. Kui hagi lisa 1 ei oleks tühine (millega kostja ei nõustu), siis ei looks see iseseisvat nõudealust selles toodud summa ulatuses, kuna tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mitte konstitutiivse võlatunnistusega. Hagi lisa 1 p-s 1 on välja toodud, et tegemist on laenulepingust tuleneva nõudega, mille nõudesummat fikseeritakse ehk deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja on tõendanud, et selles kajastatud summad ei vasta tegelikkusele. Seega ei saa kohustuste täitmisel lähtuda hagi lisas 1 väljatoodud summast, vaid reaalsest võlgnevusest. Hagis on välja toodud, et kostja on tasunud hagejale 3 044,24 eurot. Kostjale jääb arusaamatuks, kust tuleneb vastav summa. Lisaks raha ülekannetele on kostja laenu maksnud ka nö auto üleandmisega. Kostja tasus osaliselt nõude laenulepingut taganud sõiduautoga Land Rover Range Rover 2003 numbrimärgiga xxx kostjale 2020. a juulis ehk andis sõiduki omandi üle. Sellise sõiduauto turuhind oli eelduslikult umbes 7 714,29 eurot – tegemist on sarnaste sõidukite (sama mark ja mudel +/- 3a) hetkel keskmise turuhinnaga Seega on kostja lisaks Xxx OÜ’le ja hagejale tasutud summadele tasunud vähemalt 7 714,29 eurot hagejale. Kostja on nõude 2020. a juulis täies ulatuses tasunud.
10.21.06.2022 menetlusdokumendis tõi kostja esile, et hageja seisukohas väljatoodud sõiduki hind ei ole korrektne. Esiteks on hageja toonud välja, et sõiduki hind on nii 800 kui ka 2 000 eurot. Nende summade vahe on 2,5x ehk tõendid ei ole usaldusväärsed, kuivõrd nende vahel esineb vastuolu. Teiseks on hageja proovinud tõendada auto turuhinda allkirjastamata müügilepinguga. Allkirjastamata müügileping ei tõenda auto müümist selles toodud hinnaga. Ka 3
2-22-3899 allkirjastatud leping ei tõendaks auto turuväärtust, kuivõrd igal omanikul on vaba voli müüa auto mistahes hinnaga, mh alla turuhinna. Kolmandaks on hageja leidnud, et auto hind on tunduvalt väiksem kostja poolt välja toodud 7 714,29 eurost, kuivõrd hageja eeldab, et müügikuulutustel olevatel autodel ei esine puudusi. Selline eeldus ei ole korrektne. Tegemist on umbes 20a vanade autodega ning niivõrd vanadel autodel esineb paratamatult puudusi. Tegemist ongi selle aasta keskmise kvaliteediga vastava mudeli auto turuhinnaga. Kuivõrd laen võeti auto tagatisel, siis on ka inimlikult ebaloogiline, et auto turuväärtus oleks niivõrd väike, kui hageja väidab seda olevat. Kui auto väärtus oleks vaid 800 eurot, siis see tähendaks, et auto väärtus tagaks vaid umbes 10% laenu põhiosast, rääkimata intressidest. Majandusliku loogikaga on vastuolus anda eseme tagatisel laenu, mis vastab vaid 10% laenu suurusest. Sellisel juhul ei oleks tagatise küsimine ja selle edasi müümisega tegelemine majanduslikult mõistlik. Turupraktika kohaselt antakse auto tagatisel laene umbes auto väärtuse ulatuses, et laenuandja oleks kaitstud laenu täitamata jätmise korral. Seega pidi ka antud juhul laenuandja hindama sõiduki ligikaudseks väärtuseks vähemalt 7 714,29 eurot, nagu on hinnanud ka kostja.
11.Kostja vaidleb vastu hageja viivisearvestusele. Esiteks on kostja täitnud oma lepingulised kohustused hageja ees auto üleandmisega ning seega ei saa viiviseid arvestada, kuivõrd puudub põhivõlg, millelt viivist nõuda. Kuna hageja hindab auto turuväärtust vääralt, siis on hageja ekslikult jätkanud viiviste arvestamisega. Teiseks isegi kui saaks viiviseid arvestada, millega kostja ei nõustu, siis on hageja arvutanud viiviseid valesti. Viiviste arvestamine hageja poolt kuni 07.06.2022 on vastuolus TsMS §-ga 367. Lisaks on tühine lepingus kokkulepitud viivise määr. RKKKm 3-2-1-25-16 p 13 kohaselt on seaduses toodud määrast rohkem kui 3x suurem viivisemäär tühine ning sellisel juhul saab viivist nõuda vaid seaduses toodud määras. Kuivõrd seadusejärgne viivise aastamäär on 8% (8x3=24) ja lepingujärgne viivis on 35,40%, siis on lepingujärgne viivise kokkulepe tühine.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
Hageja esitas esialgse hagi kohtule kostja ja hageja vahelise 02.07.2019 kompromissileping/võlatunnistuse nr xxx alusel ja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse kompromissisummas 10 292,53 eurot (s.h põhinõue 6 149,45 eurot, enne 02.07.2019 sissenõutavaks muutunud viivis 4 143,08 eurot), viivist põhinõudelt 6 149,45 eurot alates 16.02.2020 kuni 16.03.2022 summas 2 006,37 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot, samuti menetluskulu summas 1 260 eurot (riigilõiv 840 eurot).
14.Kohus tuvastab, et pooled sõlmisid 02.07.2019 kompromissileping/võlatunnistuse nr xxx, mille kohaselt võlausaldaja omab lepingu sõlmimise seisuga võlgniku vastu nõuet, millise ta on omandanud vastava loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt Xxx OÜ-lt. Nõue koosnes põhiosanõudest 9 163,69 eurot ja viivitusintressinõudest 4 176,77 eurot. Nõue tuleneb liising nr. XXX/xxx, 03.12.2018. Võlatunnistuse kohaselt võlgnik tunnustas lepingu punktis 1.1 toodud võlausaldaja nõuet tema vastu (deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes). Kooskõlas VÕS § 578 lg 2 kinnitasid pooled, et lepingu tagajärjel nad loobuvad oma nõuetest (lõpetavad lepingu punktis 1.1 toodud võlasuhte) ning omandavad lepingu alusel uued õigused. Lepingu sõlmimisega loevad pooled lõppenuks punktis 1.1 kirjeldatud võlgniku kohustused võlausaldaja ees ning lepingu sõlmimisega tekib võlgnikul uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale kompromissisumma 13 306,77 eurot (dtl 6). 4
2-22-3899
15.Samuti kohus tuvastab, et Xxx OÜ ja kostja sõlmisid 03.12.2018 Laenutagatisomandamise lepingu nr XXX/xxx, millega Xxx OÜ laenas kostjale 7 038 eurot intressiga 35,4% aastas. Kostja kohustus tasuma lepingutasu 918 eurot, mis oli lisatud laenu põhiosa summale. Kostja kohustus tasuma põhiosamakseid ja intressi vastavalt maksegraafikule 03.12.2018-10.09.2021. Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 55,99% aastas (tl 28-29).
16.07.06.2022 menetlusdokumendis hageja võttis tagasi põhiosa nõude summas 2 691,95 eurot (6 149,45 – 3 457,50) ja osaliselt kõrvalnõuete osas summas 2 233,49 eurot (4 143,08 + 2 006,37) -(388,86 + 3457,50 + 69,60) Kohus jättis 05.08.2022 määrusega hagi osaliselt läbi vaatamata ja lõpetas menetluse tsiviilasjas 2-22-3899 seoses osalise hagi tagasivõtmisega 4 925,44 euro ulatuses. Hageja nõudeks jäi põhivõlgnevus 3 457,50 eurot, intressinõue 388,86 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 3 457,50 eurot, müügikulu 69,60 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot.
17.Kohtu hinnangul oli kompromissileping/võlatunnistuse nr xxx iseenesest tehinguna õiguslikult siduv võlatunnistus. Seega eeltoodu alusel tuvastab kohus, et viidatud võlatunnistus/kompromissileping on deklaratiivne võlatunnistus. Vastavalt Riigikohtu otsuse nr 219-5601 p-s 16.3 antud suunistele oleks käesoleval juhul deklaratiivse võlatunnistuse tagajärg see, et võlgnik oleks loobunud vastuväidetest hageja nõudele seoses hagejal nõude olemasoluga kostja vastu, võla tekkimise asjaoludega ja selle suurusega.
18.Vastavalt Riigikohtu otsuse nr 2-19-5601 p-le 17 jj tuleb juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv, analüüsides ka tühisuse aluste esinemist, näiteks tüüptingimuste kasutamisel. Lisaks võlatunnistuse kehtivuse hindamisele tüüptingimuste kohta käivate sätete alusel tuleb hinnata, kas võlatunnistus (nii deklaratiivne kui ka konstitutiivne) on vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega. Kohus arvestab käesoleval juhul võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh. seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses.
19.Riigikohus on selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel (RKTKo 2-21-13098, p 13). Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (RKTKo 2-21-13098, p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo, 22113098, p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel.
20.VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Vaidlusaluse võlatunnistusega on hageja 5
2-22-3899 ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421). Imperatiivselt kohalduvatest õigusnormidest ei ole võimalik vabaneda allkirjastades selleks dokumendi pealkirjaga konstitutiivne võlatunnistus või deklareerides vastavasisulise dokumendi sõlmimist. Seda ei muuda ka asjaolu, et hageja ei ole algne laenuandja, vaid on nõude omandanud.
21.Kuivõrd tarbijakrediidilepingut reguleerivatest sätetest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine VÕS § 421 alusel, ei saa ka kompromissilepinguga loobuda tarbija imperatiivsetest õigustest ja 02.07.2019 kompromissileping/võlatunnistus on tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.
22.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus on tuvastanud, et Xxx OÜ ja kostja sõlmisid 03.12.2018 Laenutagatisomandamise lepingu nr XXX/xxx, millega Xxx OÜ laenas kostjale 7 038 eurot intressiga 35,4% aastas. Kostja kohustus tasuma lepingutasu 918 eurot, mis oli lisatud laenu põhiosa summale. Kostja kohustus tasuma põhiosamakseid ja intressi vastavalt maksegraafikule 03.12.2018-10.09.2021. Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 55,99% aastas.
23.Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 05.02.2018 laenulepingu sõlmimise ajal 20,01%. Kohus tuvastab, et 03.12.2018 lepingu krediidikulukuse määr oli 55,99% aastas, seega krediidikulukuse määr VÕS § 406 2 lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.
24.Riigikohus on 13.02.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 (p 22) selgitanud, et kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt (VÕS § 361). Erandiks võib olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni (TlnRK nr 2-19-118588, p 29). Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist nn sale and lease back tüüpi lepinguga. Laenuandja andis kostjale laenu ja omandas laenu tagatiseks kostjalt mootorsõiduki, mille omandiõiguse pidi ta pärast laenu tagasimaksmist kostjale tagasi andma.
25.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, 6
2-22-3899 lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja siseeeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. 4
26.Riigikohus on selgitanud (RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: • tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); • tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
27.Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
28.Kohus kohustas hagejat 21.08.2025 määrusega esitama muuhulgas tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Hageja vastutustundliku laenamise 7
2-22-3899 põhimõtte järgimise kohta mitte midagi ei selgitanud, ühtegi tõendit ei esitanud. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud ühtegi selgitust ega tõendit vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, asub kohus seisukohale, et krediidiandja rikkus 03.12.2018 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
29.VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 03.12.2018 lepingus sisaldunud intressimäära kokkulepe on seega tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 tühine.
30.Kohus tuvastab, et kostjale üle antud laenusumma oli 6 120 eurot (dtl 28). Laenusummat 918 euro ulatuses välja ei makstud, see arvestati vastavalt lepingule lepingutasu katteks. Tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest lepingutasu tasumise kohustust kostjal ei tekkinud. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu sõlmimise ajal on VÕS § 94-järgne intressimäär 0%, st kõik laekumised tuleb lugeda tasutuks põhivõlgnevuse katteks.
31.VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Seega ümberarvestus võib mõjutada ka seda, kas krediidilepingu ülesütlemine kehtis. Kohus leiab, et kui arvestada kostja poolt enne 10.04.2019 tehtud maksed kokku summas 836,44 eurot põhiosa katteks, ei olnud kostja 10.04.2019 seisuga 3. üksteisele järgneva tagasimaksega võlgnevuses ning lepingu ülesütlemine oli toimetu.
32.Hageja esitas alternatiivse nõude ja ümberarvestuse juhuks, kui esialgne võlausaldaja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja korrigeeris oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista laenu- ja tagatisomandamise lepingust Nr. XXX/xxx, 03.12.2018 tulenev põhinõue 2 083,53 eurot ja viivis 1 275,56 eurot, müügikulu 69,60 eurot ja sissenõudekulu 35,00 eurot ning veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 2 083,53 eurot alates 20.09.2025 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Hageja selgitas, et kostja on laenulepingu alusel tasumisi teostanud kokku summas 836,44 eurot (380,50 eurot põhiosa, 451,12 eurot intress ja 4,82 eurot viivis). Peale lepingu ülesütlemist on kostja teinud hagejale neli tasumist kokku summas 1 200 eurot (01.10.2019 - 300 eurot, 11.12.2019 - 600 eurot, 31.05.2021 - 100 eurot, 20.09.2021 - 200 eurot). Lähtuvalt eeltoodust moodustub tagastamata põhiosaks 4 083,56 eurot (6 120 - 836,44 - 1 200). Lisaks on hagejal õnnestunud 22.09.2020 võõrandada sõiduk xxx numbrimärgiga xxx hinnaga 2 000 eurot. Seega kujuneb kostja poolt tagastamata põhiosaks 2 083,56 eurot (4083,56 -2000).
33.Pooled vaidlevad ka selle üle, milline oli krediidilepingu tagatiseks oleva sõiduki turuväärtus. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast laenulepingu ülesütlemist tagastas kostja sõiduki laenuandjale 08.09.2020 ja selle kohta koostas laenuandja töötaja üleandmisevastuvõtu akti, millest nähtub, et sõidukil esines mitmeid puudusi - esimene parem ääretuli ei tööta, vasaku küljepeegli mootor ei tööta, vasaku tagumise tule klaas ja parem esitule klaas mõradega, 8
2-22-3899 kriimustusjäljed parempoolsel esitiival ja tagumisel uksel ning vasakul tagumisel poritiival, jahutusvedeliku tasapind alla normi. Sõiduki suhtes on koostatud ka hindamise akt, mille kohaselt sõiduki väärtus 15.09.2020 oli 800 eurot (dtl 46-47). Sõiduki remondikalkulatsiooni kohaselt vajas sõiduk müügikõlbulikuks teostamiseks remonti summas 3 782 eurot (). Asja materjalist nähtub, et Xxx OÜ võõrandas sõiduki Land Rover Range Rover, registrimärgiga xxx 22.09.2020 2 000 euro eest (dtl 45). Kostja hinnangul müüdi sõidul alla turuväärtust, kuivõrd xxx taolise sõiduauto turuhind oli eelduslikult umbes 7 714,29 eurot. Oma väidete tõendamiseks, esitas kostja asja materjalide juurde ka xxx müügikuulutused (dtl 37).
34.Iseenesest saab liisingueseme väärtust saab hinnata ka sarnaste asjade müügikuulutuste alusel (RKTKo nr 3-2-1-110-09, p 16; nr 3-2-1-11-12, p 12). Sealjuures aga tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid (RKTKo nr 3-2-1-118-08, p 20; nr 3-2-1-184-12, p 28, 2-21-108985, p 16). Kohus märgib, et müügiportaalide kuulutustes pakutud hind ei ole reeglina müügihind, vaid on pakkumise hind ja eeldatavasti langeb. Oluline on sõiduki müügis oleku aeg, sest pikem müügiperiood võib näidata liiga kõrget hinda turusituatsioonis. Teadmine müügiperioodist ning hinna alandamistest võib anda objektiivse pildi võimalikust turuhinnast. Käesoleval juhul sellised andmed kostja esitatud müügikuulutustes puuduvad. Seetõttu leiab kohus, et kostja esitatud sarnaste sõidukite müügikuulutused ei ole vaidlusaluse sõiduki turuhinna tõendamiseks usaldusväärsed tõendid. Kohus märgib ka, et kostja müügikuulutustes toodud sõidukeid ei ole oma omadustelt päris sarnased lepingu esemeks olnud sõidukiga. Vaidlusalune sõiduk on aastast 2003, kostja esitatud seitsmest müügikuulutustest olid viis aastast 2006, samuti on vaidlusaluse sõiduki läbisõit tunduvalt suurem kui võrdluses oleval xxx (329 000 km vs 415 000 km, dtl 37, 46). On üldteada asjaolu, et sõiduki vanus ja läbisõit mõjutavad tugevalt sõiduki hinda. Kui arvestada kostja müügikuulutustes toodud 2000 ja 2003 sõidukite hindu, oleks nende sõidukite keskmine müügihind 5 150 eurot ((4 100 + 6 200)/2). Remondikalkulatsiooni kohaselt vajas vaidlusalune sõiduk remonttöid 3 782 euro ulatuses. Seega arvestades vajalikke remontööde maksumust lisaks hindamisaktis märgitud hinnale või lisaks müügitehinguga saadule võis sõiduki turu väärtus olla ca 4 582 (800 + 3 582) või 5 582 (2000 + 3582) eurot. Seega ei saa kohus asuda seisukohale, et sõiduk on võõrandatud alla turuväärtuse. Kohus nõustub hageja väitega, et sõiduki turuväärtus oli 2 000 eurot. Sõidukil esinesid olulised väärtust mõjutavad puudused ning nende puuduste eest vastutas kostja.
35.Kuna sõiduki võõrandamisel sai laenuandja 2 000 eurot, tuleb asuda seisukohale, et laenulepingu alusel tasumata jäänud põhinõude suuruseks 2 083,56 eurot. Kuna kostja ei ole esitanud hageja alternatiivse nõude osas vastuväiteid, mis nõude rahuldamise välistaksid, tuleb kostjalt hageja kasuks põhinõudena välja mõista 2 083,56 eurot.
36.VÕS § 113 lg 1 sätestab, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
37.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei vabane kostja viivise tasumise kohustusest. Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et lepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, oleks põhjendatud viivise väljamõistmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ka alternatiivse nõude kohaselt palub hageja viivist välja mõista alates 11.04.2019 so alates lepingu ülesütlemisest. Kohus tuvastas eelpool, et lepingu ülesütlemine oli toimetu st tagajärjetu, kuivõrd täidetud ei olnud lepingu ülesütlemise materiaalne eeldus. Arvestades, et kostja antud perioodil osamaksete tasumisega võlgnevuses ei olnud, ei ole põhjendatud kostjalt välja mõista viivist alates 11.04.2019. 19.09.2025 menetlusdokumendis hageja viivise osas selgitusi esitanud ei ole. Kohus ei tee hageja eest 9
2-22-3899 ümberarvestusi ning seega ei ole sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Võttes arvesse, et ümberarvestuse kohaselt on käesoleva lahendi tegemise ajal on kostjal hageja ees tekkinud sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus summas 2 083,56 eurot, siis on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja viivis sissenõutavaks muutunud põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni sissenõutavaks muutunud põhivõla tasumiseni. Kohus mõistab kostjalt alates kohtuotsuse tegemisest välja viivise põhivõlalt (2 083,56 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Hagi kohaselt on hageja nõudeks tulenevalt sissenõudmiskulu 35 eurot. Hagis väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud.
38.Hageja nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel järgmiste kostjale saadetud kirjade eest: 25.02.2020 kiri; 15.06.2021 kiri; 17.02.2022 kiri. Kohus märgib, et 25.02.2020 ja 15.06.2021 meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal oli leping kehtiv (lepingut ei öeldud kehtivalt üles) ning nende kirjade eest VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Kohus mõistab kostjalt välja ühe meeldetuletuskirja tasu 25 eurot.
39.Hageja palub välja mõista ka müügikulu summas 69,90 eurot. Kulu on tekkinud sõiduki hindamisega. Kohtu hinnangul on nimetatud kulu põhjendatud ja vajalik. Hageja kasutas ülevaatuseks ja hindamiseks OÜ xxx teenuseid, arve nr 116 järgi on hageja kandnud kulu summas 69,90 eurot (dtl 54).
40.Eeltoodust tulenevalt ja VÕS § 108 lg 1 alusel kohus rahuldab hageja põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevusena 2 083,56 eurot, sissenõude kulu summas 25 eurot ja müügikulu summas 69,90 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt välja viivis sissenõutavaks muutunud põhivõlalt summas 2083,56 eurot alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
41.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 2 ja lg 4 järgi kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.
42.Kuivõrd hageja vähendas 07.06.2022 ja 19.09.2025 menetlusdokumentides põhinõuet ja võttis osaliselt hagi tagasi, siis selle nõudega seonduvad menetluskulud tuleks jätta hageja kanda. Loobumise põhjuseks ei ole kostja poolt nõude rahuldamine vaid hageja poolt ebatäpse nõude kohtusse esitamine. Seega on põhjendatud selle nõudega seonduvate menetluskulude hageja kanda jätmine. Kohus leiab, et arvestades esialgselt esitatud hagi hinda, hageja nõude tagasivõtmist ja hagi rahuldamise ulatust, on põhjendatud jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik
10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.