Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

võrgueeskirjast tulenev tasu arvestamise kord on põhiseadusvastane. Hageja palub mõista kostjalt välja võrgueeskirja alusel arvestatud tasu gaasi eest 22 939,42 eurot ja viivise iga arve alusel võlgnetavalt summalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni põhinõude täitmiseni. Kui kohus ei nõustu, et tasu gaasi eest saab võrgueeskirja alusel määrata, palub hageja mõista kostjalt välja tasu hageja arvetel väljatoodud summades kokku 18 962,01 eurot ja viivise iga arve alusel võlgnetavalt summalt seaduses sätestatud määras alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni põhinõude täitmiseni. Kui kohus leiab, et hageja ja kostja vahel puudus lepinguline suhe, on hagejal õigus nõuda kostjalt tasu maksmist delikti alusel. Hageja nõude aluseks saab olla VÕS § 1045 lg 1 p 8, alternatiivselt sama sätte p 7 või alternatiivselt sama sätte p 5 alusel. Kostja tekitas hagejale kahju selliselt, et ta ei tasunud kogu hagejalt omandatud gaasi eest. Kostja jättis tasumata 18 962,01 eurot. Alternatiivselt on hagejal õigus nõuda kostjalt tasu 18 962,01 eurot käsundita asjaajamise alusel. Asjakohatud on kostja väited gaasikoguse mõõteerinevuste kohta. Kostjale kuuluvasse võrku siseneb hageja gaas Gaasivõrgule kuuluvast jaotusvõrgust. Gaasivõrk mõõdab kostja võrku siseneva gaasi kogust. Kostja võrku sisenenud gaasi kogus on fikseeritud tegeliku temperatuuri ja rõhku arvestades ning fikseeritud gaasi koguse üle ei saa vaidlust olla. Kostjal on kohustus tagada tema võrgust väljuva gaasi korrektne mõõtmine. Hageja ei kanna riski, kui kostjale kuuluvast võrgust väljuva gaasi kogused on määratud ebatäpselt. Alusetu on kostja väide, et 2022. a augusti eest esitatud arvel näidatud gaasi kogus on ebaõige. Hageja väljastas arve kostja esitatud andmete alusel. Ebaõige on kostja väide, et hageja ei ole arvestanud kostja poolt tasutud summadega täies ulatuses. Kostja on üksikud korrad rohkem tasunud ja nende summadega on hageja lugenud kaetuks varasemaid nõudeid, mis haginõudes ei kajastu. Kui pooltevahelist suhet käsitleda seaduse alusel tekkind müügilepingulaadse võlasuhtena, siis nõuded, mis on esitatud 2018. a–2019. a osas ning 2019. a osas kuni novembrini on aegunud. Kui hageja nõue on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisest tuleneva nõudena, ei ole nõue aegunud. Kostja tasaarvestus on tagajärjetu. Kostja suhtes rakendatud gaasi hind ei olnud ebamõistlik. Kui kohus leiab, et kostjal on tasaarvestatav nõue hageja vastu, siis see on osaliselt aegunud. Kostja vastuväited

võrgueeskirja regulatsioon on põhiseadusvastane ja see tuleb jätta kohaldamata. Gaasi hinna osas tuleks kuni 2022. a lähtuda poolte vahel tegelikult rakendatud kokkuleppelistest hindadest või määrata alates 2022. a tavaliselt tasutav hind VÕS § 28 lg 2 alusel. 2022. a osas ei ole võimalik hageja arvetel näidatud gaasi hinda kasutada. Hageja ei ole arvestanud kostja poolt tasutud summadega täies ulatuses. Kostja ei nõustu hageja arvetel näidatud gaasi kogustega. Hageja kuni 2022. a märtsini esitatud arveni on arvetel näidatud gaasi kogused põhiühikuna määratletud mahuühikutes (kuupmeeter) ning alternatiivselt energiaühikutes, gaasi kogused energiaühikutes on leitud mahuühikute põhjal rakendades arvetel näidatud gaasi kütteväärtust. Hageja arvetel näidatud gaasi kogused kuupmeetrites on leitud lähtudes eeldusest, et gaasi temperatuuriks võrgus oleks 20 °C. Tegelik gaasi temperatuur võrgus pole teada ning see võib võrgus ka välistemperatuuri tõttu muutuda. Seetõttu võivad gaasikoguseid mahuühikutes mõõtvate mõõtevahendite näidud erineda. Mõõteerinevuste vahe ei ole käsitletav kostjale müüdud gaasi kogusena. 2022. a augusti eest esitatud arvel näidatud gaasi kogus on ebaõige. Kostja viis 2022. a augusti lõpuks enda võrgus lõpule gaasiarvestite vahetamise kauglugemist võimaldavatele arvestitele. Selle käigus fikseeriti seni kasutatud arvestite lõppnäidud ja selgus, et osad kliendid olid enda näitudena nimetanud tegelikust tarbimisest suurema tarbitud gaasi koguse ning selle eest ka tasunud. Kokku moodustas tegelikku tarbimist ületav gaasi kogus 528,838 m3, mille kostja tegi hagejale teatavaks. Hageja seda 2022. a. augusti arve esitamisel arvesse ei võtnud. Tegelikku tarbimist ületav kogus tuleb 2022. a augusti eest esitatud arvel näidatud gaasi kogusest maha arvata. Lisaks on 2022. a augusti eest esitatud arvel kasutas hageja gaasi koguse suhtes kolme erinevat ülemist kütteväärtust, mis ei ole õige. Hageja ei võta arvesse, et kostja tasus arvetel näidatud kogustest suurema koguse gaasi eest. Hageja nõue on osaliselt aegunud. Hagejal ei ole õigust nõuda viivist põhivõlga ületavas osas. Kostja leiab, et alates 2019. a märtsist kuni 2020. a septembrini rakendas hageja ebamõistlikult kõrget gaasihinda. Sedavõrd ebasoodsate hinnatingimuste kasutamist tuleb lugeda heade kommetega vastuolus olevaks ning tühiseks. Tühisuse tõttu on langenud ära kostja kohustus ebamõistlikult kõrge ja heade kommete vastase hinna tasumiseks. Kostja tasaarvestab hageja nõude oma nõudega hageja vastu ulatuses, milles kohus loeb hageja nõude põhjendatuks. Maakohtu otsus 3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja tasu gaasi eest 18 947,33 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 7236,14 eurot ja viivise põhinõudelt (18 947,33 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.09.2025 kuni põhinõude täitmiseni, mõistis välja tasu võrguteenuse eest 759,82 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 759,82 eurot. Jättis menetluskulud kostja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus, et juba 2017. a edastas hageja kostjale maagaasi avatud tarne lepingu, mille alusel toimuks gaasitarne 2017. a. Kohtule esitatud lepingute esemeks on gaasi müük avatud tarnena lepingutes märgitud tingimustel, lepingutes on muu hulgas välja toodud müüdava gaasi kogused (sh kuidas gaasi kogust arvestatakse) ning tasumisele kuuluv gaasi hind (sh hinna arvestamise põhimõtted). Hageja on alates 2017. a augustist väljastanud kostjale arveid tarnitud gaasi eest (I kd, tl 23–29). Arvete väljastamisel on hageja juhindunud kostjale saadetud lepingutes sätestatud gaasi koguse arvestamise ja hinna arvutamise põhimõtetest. Kostja on alates 2017. a augustist väljastatud arved täielikult või osaliselt tasunud (I kd, tl 23–29). Kostja selgitas menetluse käigus, et ta tasus alates 2017. a augustist kuni 2021. a detsembrini esitatud arveid. Kostja oli nõus sellel perioodil hageja rakendatud gaasi hinnaga. Kostja maksis vaidlusalusel perioodil osa arveid väiksemas summas sellepärast, et ta ei olnud nõus mõnedel arvetel näidatud gaasi kogustega, mõnedel 4

juhtudel eksis kostja maksete tegemisel ja 2022. a arved jättis kostja osaliselt tasumata, sest ta ei olnud nõus rakendatud gaasi hinnaga (I kd, tl 48–54). Kohus leiab, et pooled sõlmisid müügilepingu 2017. a augustis. Leping oli sõlmitud hageja poolt kostjale saadetud maagaasi avatud tarne lepingus toodud tingimustel. Leping kehtis kuni 2022. a augusti lõpuni, sest alates 01.09.2022 hakkas AS Alexela lepingu alusel kostjale gaasi müüma. Asjaolu, et kostja tasus osa arveid osaliselt, ei ole pooltevahelise suhte kvalifitseerimise seisukohalt määrava tähtsusega. Oluline on see, et kostja oli nõus hagejalt gaasi hageja pakutud tingimustel ostma. Kui kostja on jätnud osa arveid tasumata, on ta pooltevahelist lepingut rikkunud ja hagejal on õigus õiguskaitsevahendeid kasutada. Oluline ei ole asjaolu, et Konkurentsiamet tuvastas 02.09.2022 ettekirjutuses, et kostjal puudub müügileping (I kd, tl 13-14). Konkurentsiameti ettekirjutus on küll dokumentaalne tõend, kuid see ei ole siduv pooltele või kohtule. Kohus saab tõendeid kogumis hinnates Konkurentsiameti ettekirjutuses märgitust erinevale seisukohale asuda. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et pooled sõlmisid lepingu. Kuivõrd kohus on leidnud, et pooled on sõlminud maagaasi avatud tarne lepingu, pole vaja käsitleda, kas pooltevaheline võlasuhe võis tekkida muul alusel (nt seadusest tulenevalt, käsundita asjaajamise või kahju õigusvastane tekitamise alusel). Kohus ei käsitle eeltoodud asjaolude kohta esitatud poolte väiteid. Enne poolte muude väidete käsitlemist võtab kohus seisukoha kostja aegumise vastuväite kohta. Kui hageja nõue on osaliselt aegunud, saab kohus hagi osaliselt rahuldamata jätta ning keskenduda edaspidi hageja aegumata nõuetele. Hageja esitas hagi 29.12.2022. Kohus leiab, et TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 3 teise lause alusel on aegunud hageja nõue mõista kostjalt välja tasu gaasi eest 2017. a ja 2018. a väljastatud arvete alusel. 2017. a väljastatud arvetel toodud tasunõuded gaasi eest muutusid sissenõutavaks 01.01.2018 ja nõuded aegusid 31.12.2020. 2018. a väljastatud arvetel toodud tasunõuded gaasi eest muutusid sissenõutavaks 01.01.2019 ja nõuded aegusid 31.12.2021. Tasunõue gaasi eest alates 2019. a ei ole aegunud. Kohus jätab aegumise tõttu rahuldamata hageja nõude mõista kosjalt välja tasu gaasi eest 2017. a ja 2018. a kokku 14,68 eurot (2017. a augusti arve 0,01 eurot + 2017. a detsembri arve 0,01 eurot + 2018. a oktoobri arve 14,33 eurot + 2018. a novembri arve 0,33 eurot). Tulenevalt TsÜS §-st 144 on 2017. a ja 2018. a arvete osas aegunud ka gaasi tasult arvestatud viivis kokku 4,81 eurot (viivis 2018. a oktoobri arvelt 4,71 eurot + viivis 2018. a novembri arvelt 0,10 eurot). Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis 4,81 eurot. Poolte vahel on tekkinud vaidlus perioodil 2017. a august–2021. a detsember kostja võrku sisenenud ja sellest väljunud gaasi koguste osas ning kelle kanda peaks jääma võrku sisenenud ja võrgust väljunud vahele vastava gaasikoguse eest tasumine. Pooled ei vaidle, et kostja võrku siseneva ja sealt väljuva gaasi koguse vahe on MGS mõistes käsitletav võrguteenuse osutamisel kasutatava gaasiga. Kohus on tuvastanud, et hageja on gaasi müüja (MGS § 2 p 10). Seadusest tulenevalt ei ole gaasikoguse mõõtmine müüja vaid võrguettevõtja ülesandeks. Hageja poolt kostjale vaidlusalusel perioodil müüdud gaas sisenes Gaasivõrgu jaotusvõrgust kostja võrku läbi piirimõõtepunktide Mahla 14 ja Mahla 83. Gaasivõrk on suhtes kostjaga võrguettevõtja ning 5

Gaasivõrk ja kostja sõlmisid ka maagaasi võrguteenuse osutamise lepingu (I kd, tl 8–10). Gaasivõrgul on MGS § 24 lg 1 alusel kohustus mõõta kostja võrku siseneva gaasi kogust. Hageja on mõõtevahendite kohta koostatud aktidega tõendanud, et Gaasivõrk paigaldas viidatud piirimõõtepunktidesse mõõtevahendid, mis võtavad arvesse gaasi temperatuuri ja rõhku (I kd, tl 158–160). Hageja arvestab kostjale maagaasi avatud tarne lepingu alusel müüdud gaasikogust Gaasivõrgult piirimõõtepunktides Mahla 14 ja Mahla 83 saadud andmete alusel. Hageja väljastatud arved kostjale tuginevadki Gaasivõrgult saadud andmetele. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt tasu arvetel märgitud summades. Hagejal ei ole kontrolli kostja võrgu üle, mistõttu ei saa panna hagejat vastutama kostja võrgus toimuva eest. Praegu saab asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajaks lugeda hetke, kui hageja müüdud gaas siseneb läbi piirimõõtepunktide (Mahla 14 ja Mahla 83) kostja võrku. Seega tuleb gaasi ostuhind määrata piirimõõtepunktides mõõdetud koguste alusel. Pooltel on tekkinud vaidlus 2022. a augusti arvel näidatud gaasi koguse osas. Kuna hageja arvestas 2022. a augusti arve väljastamisel kostja esitatud andmeid, lähtub kohus arvel märgitud tasumisele kuuluvast summast. Kostja väidab ka, et 2022. a augusti eest esitatud arvel on gaasi koguse osas kasutatud kolme erinevat ülemist kütteväärtust, mis ei ole õige. Kostja ei ole selgitanud, kas ja kuidas viidatud asjaolu võiks arvel märgitud tasu mõjutada. Kostja väide ei anna alust vähendada käsitletava arve alusel nõutavat tasu. Kostja on väitnud, et hageja ei ole arvestanud, et kostja on mõnel juhul tasunud arvetel näidatud kogustest suurema koguse gaasi eest; kostja on tasunud hagejale kokku 376,73 eurot rohkem ning hageja nõue peab 376,73 euro võrra väiksem olema (kostja 01.03.2023 menetlusdokumendi p 1.4 (I kd, tl 48–54), 30.09.2024 menetlusdokumendi p 5 (II kd, tl 17– 19). Kostja esitatud tabelist võib järeldada, et kostja tegi hagejale makseid arvetel märgitust suuremas summas maagaasi ja võrguteenuse eest, kostja tasus ka viivist (II kd, tl 38). Ebaselgeks jääb aga see, milliste arve alusel ja milliste teenuste eest maksis kostja arvel märgitust rohkem. Lisaks selgitas hageja, et nõude koostamisel võttis ta arvesse kõiki laekumisi ja kui kostja tasus üksikutel kordadel rohkem, luges hageja nende summadega kaetuks varasemaid nõudeid (varasemal perioodil maksmata jäänud gaasi koguse ja/või viivise), mis haginõudes ei kajastu (hageja 25.04.2024 menetlusdokumendi p 2.19 (I kd, tl 152–127), 28.10.2024 menetlusdokumendi p 8 (II kd, tl 40-41). Seega arvestas hageja kostjalt laekunud summasid tekkinud kohustuste katteks, kohustused on vastavas osas lõppenud ja hagis esitatud nõuded selliseid kohustusi ei sisalda. Kostja väide ei anna alust hageja nõuet 376,73 euro võrra vähendada. Pooled vaidlevad gaasi müügihinna üle. Hageja palub mõista kostjalt välja tasu, mis on arvestatud kahel alternatiivsel alusel: eelkõige arvestab hageja hinda võrgueeskirja § 11 lg 4 alusel ja alternatiivselt sarnaselt turuosalistega, kes olid sõlminud hagejaga avatud tarne lepingu. Hageja väitest järeldab kohus, et alternatiivne hinnaarvestus tugineb hageja poolt kostjale saadetud lepingutes (esitatud kohtule (II kd, tl 20–33) sisalduvale gaasi hinna arvestamise korrale. Kohus leiab, et võrgueeskirjas sätestatud tasu arvestamise kord praegu ei kohaldu. Kohus ei pea vajalikuks käsitleda poolte väiteid sätte kohta, mh kostja taotlust jätta võrgueeskirja § 11 lg 4 kohaldamata, sest see on vastuolus põhiseadusega. Hagejal ei ole õigust saada võrgueeskirja § 11 lg 4 alusel arvestatud tasu 22 939,42 eurot. Hageja poolt kostjale 2017. a–2020. a saadetud maagaasi avatud tarne lepingud sisaldavad sarnast gaasi hinna arvestamise korda (II kd, tl 20–33). Gaasi hinna arvutamisel võetakse arvesse väljaande „Argus European Natural Gas“ poolt arvestuskuule eelneva kuu viimasel 6

tööpäeval avaldatud „Gaspool front month“ (TTF) indeks, millele lisandub hageja marginaal, mis 2017. a–2019. a lepingutes oli 1,5 ja 2020. a lepingus oli 1,8 (II kd, tl 31–33). Hageja on alates 2017. a augustist väljastanud kostjale arveid, millel märgitud gaasi hinda on arvestatud TTF indeksit ja marginaali kasutades. Kostja ei ole alates 2017. a augustist kuni 2021. a detsembrini arvetel toodud gaasi hinda vaidlustanud (I kd, tl 48–54 ja I kd, tl 168–171). Arvestades poolte käitumist tuvastab kohus, et pooled sõlmisid müügilepingu selliselt, et hagejal on õigus arvestada gaasi hinda TTF indeksi ja hageja marginaali alusel. Poolte vahel on tekkinud vaidlus alates 2022. a jaanuarist rakendatud gaasi hinna osas. Kohus on tuvastanud, et pooled sõlmisid müügilepingu, mille järgi on hagejal õigus arvestada gaasi hinda TTF indeksi ja marginaali alusel. Kohus toob välja, et juba 07.10.2020 kostjale saadetud lepingus tõi hageja välja, et 2021. a arvutatakse hind TTF indeksi järgi, millele lisandub 1,8 ja viimati mainitud number on koefitsient, eur/MWh (II kd, tl 31–33). Kohus järeldab, et koefitsiendi puhul on tegemist hageja marginaaliga. Kui kostja ei olnud nõus 2022. a rakendatud hinnaga, pidanuks ta lepingu lõpetama, kuid kostja ei ole seda teinud. Kostja ettepanekut hagejale arvestada hinda valemi järgi GetBaltic BGSI LV-EE regiooni hind + marginaal 1,8 eurot MW/h saab hinnata kostja pakkumusena hinda muuta. Hageja ei ole kostja ettepanekuna nõustunud, mistõttu ei ole pooled 2022. a osas sõlminud kokkulepet arvestada hinda muul viisil, kui esialgselt kokkulepitud valemi (st TTF indeks + marginaal 1,8 eurot MW/h) järgi. Hageja on arvestanud 2022. a tasu gaasi eest hinnaga TTF indeks + marginaal 1,8 eurot MW/h ja tal on õigus nõuda kostjalt tasu arvetel märgitud summades. Kohus leiab, et poolte vastastikuste kohustuse väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja väitel on ta maksnud gaasi eest põhjendamatult kõrget hinda. Kostja ei ole tõendanud, et ta on lepingu alusel maksnud hagejale gaasi eest turuhinnast tunduvalt kõrgemat hinda. Hageja on aga näidanud, et kostjale rakendatud hind on enamuse vaidlusalusest perioodist olnud keskmisele hinnale väga lähedal (II kd, tl 42-45). Kohtu hinnangul ei ole TsÜS § 86 lg 2 p-s 2 sätestatud tehingu tühisuse eeldus täidetud. Kohus on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud leping ei ole tühine. Kostjal ei ole alusetust rikastumisest tulenevat nõuet hageja vastu. Kostja tasaarvestuse avaldus on tagajärjetu. Kohus rahuldab hageja teise alternatiivina esitatud tasunõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja gaasi eest tasu 18 947,33 eurot [arvutuskäik: 18 962,01 eurot – 14,68 eurot (aegunud tasu 2017. a ja 2018. a eest; kohus järgib hageja esitatud tasu arvestust (I kd, tl 32– 34)]. Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on VÕS § 208 lg 1 ja § 108 lg 1. Hageja taotlusel mõistab kohus kostjalt välja gaasi tasu nõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 7236,14 eurot ja viivise põhinõudelt 18 947,33 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.09.2025 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja avaldas, et hageja nõuab osade arvete alusel võlgnetavatelt summadelt viivist, mis ületab põhinõuet. Selles osas palus kostja jätta hagi rahuldamata (kostja 01.03.2023 menetlusdokumendi p 6 (I kd, tl 48–54). Kostja palve puhul on tegemist taotlusega vähendada viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Hageja vaidles kostja väitele vastu. Kohus palus 22.05.2024 istungil kostjal väidet täpsustada (22.05.2024 kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:34:45–01:35:35 (II kd, tl 3–7). Kostja ei ole oma väidet täpsustanud. Kohtu hinnangul ei nõua hageja kostjalt gaasi tasult viivist, mis ületaks põhinõuet. Kohus jätab kostja taotluse rahuldamata.

7

Järgnevalt lahendab kohus hageja nõude mõista kostjalt välja tasu võrguteenuse eest kokku 967,59 eurot. Hageja selgitas, et Gaasivõrk loovutas kostjaga sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingust tulenevad nõuded hagejale nii, et arved Gaasivõrgu poolt osutatud võrguteenuse eest esitas kostjale hageja (29.12.2022 hagiavalduse p 1 (I kd, tl 1–6). Seega paneb hageja maksma Gaasivõrgu nõuded kostja vastu. Hageja palub mõista kostjalt välja tasu võrguteenuse eest alates 2017. a augustist kuni 2022. a augustini. Esmalt võtab kohus seisukoha kostja aegumise vastuväite kohta. Gaasivõrk ja kostja sõlmisid 27.08.2007 (piirimõõtepunkt Mahla 83) ja 28.09.2007 (piirimõõtepunkt Mahla 14) lepingud võrguteenuse osutamiseks. Lepingud kehtivad alates 01.10.2007 (I kd, tl 8–10). Järelikult on Gaasivõrgul tehingust tulenev nõue kostja vastu. Hageja esitas hagi 29.12.2022. Kohus leiab, et TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 3 teise lause alusel on aegunud nõue mõista kostjalt välja tasu võrguteenuse eest 2017. a ja 2018. a väljastatud arvete alusel. 2017. a väljastatud arvetel toodud tasunõuded võrguteenuse eest muutusid sissenõutavaks 01.01.2018 ja nõuete aegumistähtaeg lõppes 31.12.2020 ning 2018. a väljastatud arvetel toodud tasunõuded gaasi eest muutusid sissenõutavaks 01.01.2019 ja nõuete aegumistähtaeg lõppes 31.12.2021. Tasunõuded alates 2019. a ei ole aegunud. Kohus jätab aegumise tõttu rahuldamata hageja nõude mõista kosjalt välja tasu võrguteenuse eest 2017. a ja 2018. a kokku 207,77 eurot ja viivis 196,16 eurot. Kostjal ei olnud vastuväiteid võrguteenuse tasule. Kostja vaidles vastu võrguteenuse lepingu alusel tarnitud gaasi kogusele (22.05.2024 kohtuistung protokoll, ajamärk 00:07:02–00:10.08 (II kd, tl 3–7). Gaasivõrk osutab kostjale maagaasi võrguteenust. Gaasivõrgu tarnitud gaas siseneb läbi piirimõõtepunktide Mahla 14 ja Mahla 83 kostja võrku. MGS § 24 lg 1 sätestab, et võrguettevõtja tagab võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning peab sellekohast arvestust. Kohtule esitatud võrguteenuse osutamise lepingute p 2.1 esimene lause järgi müüakse võrguteenust arvestusperioodis tarbitud maagaasi koguse alusel, mida mõõdetakse mõõtepunkti paigaldatud mõõtevahendiga (I kd, tl 8–10). Hageja arvestab kostjale võrguteenuse tasu Gaasivõrgult piirimõõtepunktides Mahla 14 ja Mahla 83 saadud andmete alusel. Tasu arvestus on kooskõlas võrguteenuse osutamise lepingute p 2.1 esimeses lauses sätestatuga ja hagejal on õigus nõuda kostjalt tasu vastavalt arvetel märgitule. Kohus mõistab kostjalt välja tasu võrguteenuse eest 759,82 eurot (967,59 eurot – 207,77 eurot (aegunud tasu 2017. a ja 2018. a eest; kohus järgib hageja tasu arvestust, I kd, tl 32–34). Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on VÕS § 208 lg 1 ja § 108 lg 1. Hageja palub kohtul mõista kostjalt välja viivise võrguteenuse tasult lepingus kokkulepitud määras 0,06% päevas kuni põhinõude täitmiseni. Otsuse tegemise aja seisuga moodustab sissenõutavaks muutunud viivis kokku 852,36 eurot ning see ületab põhinõuet 759,82 eurot. Kostja palub jätta rahuldamata põhivõlga ületava viivise nõue (kostja 01.03.2023 menetlusdokumendi p 6 (I kd, tl 48–54). Kostja palve puhul on tegemist taotlusega vähendada viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Hageja ei ole tõendanud kahju põhinõuet ületavas summas. Kohus vähendab kostja taotlusel viivist ja mõistab VÕS § 113 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja võrguteenuse tasult sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudele vastavas summas ehk 759,82 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja tulevikku suunatud viivise nõude.

8

Hagi rahuldatakse ca 98 % ulatuses (kohus rahuldab teise alternatiivina esitatud nõude mõista kostjalt välja tasu gaasi eest 18 947,33 eurot (hagis palus hageja mõista välja 18 962,01 eurot) ja põhinõudelt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1318,23 eurot (hagis palus hageja mõista välja 1323,04 eurot); kohus mõistab kostjalt välja tasu võrguteenuse eest 759,82 eurot (hagis palus hageja mõista välja 967,59 eurot) ja põhinõudelt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 402,39 eurot (hagis palus hageja mõista välja 598,55 eurot). Hagi jääb rahuldamata ebaolulises osas, mistõttu on põhjendatud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda. Praegu ei ole kohus tuvastanud erandlikke asjaolusid, mis TsMS § 162 lg 4 kohaldamist õigustaksid. Poolte erinev varaline seis ei anna alust käsitletava sätte kohaldamiseks. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 2). Apellatsioonkaebus 4.Apellatsioonkaebuses palus kostja maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata, alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu seisukohad gaasi koguste määratlemise osas ebaõiged. Maakohus on otsuse punktis 16.5. asunud seisukohale, et kõikide lepingute regulatsioon gaasi koguste määratlemise osas on ühetaoline ning seetõttu oli poolte tahe kohaldada vastavat regulatsiooni alates lepingu sõlmimisest 2017. a. augustis kuni lepingulise suhtes lõppemiseni, kuid alates 2021. a. jaanuarist toimub gaasi koguste määratlemine Maagaasiseaduse § 102 sätestatud andmevahetusplatvormi kantud andmete alusel, mis nähtub ka Gaasituru toimimise võrgueeskirja (edaspidi: Võrgueeskiri) § 12 lg 1. Sellele viitab ka maakohtu poolt otsuse punktis 16.5. viidatud 2021. a. edastatud lepingu teksti punkt 4.3.. Seetõttu on maakohtu poolt ebaõige asuda seisukohale, justkui oleks lepingute tekstis ühetaoliselt lepitud kokku gaasi koguste määramises piirimõõtepunktides AS-i Gaasivõrgud mõõteandmete alusel. Kuid isegi kui asuda seisukohale, et kogu haginõude perioodi osas tuleb rakendada gaasi koguste määratlemist Gaasivõrgud mõõteandmete alusel kostja võrgu piirimõõtepunktis ei tulene sellest, et Gaasivõrgud mõõteandmed on igal juhul korrektsed ning kostja võrku edastatud gaasi koguse suhtes ei saaks esineda vastuväiteid. Kuna kostjal oli vähemalt 01. jaanuarini 2021. a. lubatud gaasi koguste mõõtmisel kasutada arvesteid, mis ei võta arvesse gaasi temperatuuri (nagu kostja on eespool viidanud ei nõua ATKEAS gaasi koguse mõõtmisel temperatuuri ja rõhu arvestamist ka käesoleval ajal), on kostja hagejale teatanud kostja võrgus tarbitud gaasi kogused vastavalt tarbijate juures mõõdetud gaasi kogustele kuupmeetrites ning hageja arvete tasumisel teatanud, millise koguse osas ta hageja arveid aktsepteerib. Kostja jääb selle juurde, et kuivõrd gaasi koguste mõõtmine toimus erinevate mõõteseadmetega, mille suhtes kehtisid erinevad nõuded, siis on erinevuste tekkimine mõõteandmetes vältimatu. Kostjale ei saa esitada gaasi koguste mõõtetulemuste erinevusest tulenevaid nõudeid ja teha talle etteheiteid perioodi osas, kus kostja on enda võrgus kasutanud nõuetekohaseid mõõtevahendeid (s.o. vähemalt kuni 01. jaanuarini 2021. a. Maakohus on maagaasi hinnakokkuleppe tuvastanud ebaõigesti. Kostja nõustub maakohtu otsuse punktide 20.1. ja 20.2. seisukohtadega, et Võrgueeskirja § 11 lg 4 ei ole antud juhul kohalduv ning sellel põhinev hageja nõue ja selle arvestus ei ole põhjendatud. Samas on maakohus otsuse punktis 21 aga ebaõigesti tuvastanud selle, milline oli poolte maagaasi hinnakokkulepe perioodil 2017 kuni 2020. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et perioodi 2017 – november 2020. a. lepingutes on punktis 3.3. küll viidatud väljaandes Argus European Natural Gas „Gaspool front month“ indeksile, kuid seda gaasi minimaalse hinna kontekstis; 9

üldreeglina rakendatav hind on määratletud lepingute punktis 3.2. keeruka valemiga, mis lähtub kütteõlide väärtusest. Maakohus ei ole ka arvestanud sellega, 2022.a aprillist alates ei ole hageja arvestanud gaasi tasu TTF + hageja marginaal 1,8 eurot alusel. Maakohus on 2022 augusti arvega seonduvad asjaolud tuvastanud ebaõigesti. Hageja on küll enda 25. aprilli 2023. a. seisukoha punktis 2.17 avaldanud, et ta on 2022. a. augusti arve väljastamisel lähtunud kostja esitatud andmetest, kus olid kajastatud kostja viidatud korrektsioonid, s.o. kostja klientide tegeliku tarbimise andmetest, kuid see ei vasta tegelikkusele. See nähtub ka hageja poolt sama menetlusdokumendi samas punktis avaldatust, et ta on valmis 2022. a. augusti arvel gaasi koguseid muutma, kui sellised muudatused kantakse eelnevalt andmevahetusplatvormi – juhul, kui hageja oleks koostanud 2022. a. augusti arve tegeliku tarbimise andmete alusel, ei oleks arve korrigeerimine gaasi koguse osas enam vajalik. Nagu kostja on 14. mail 2024. a. esitatud menetlusdokumendi alapunktis 4 selgitanud, siis ei ole kostjal võimalik selliseid muudatusi tagantjärele andmevahetusplatvormi kanda, kuna andmevahetusplatvorm ei võimalda negatiivsete tarbimisandmete sisestamist, ning kostja ei pidanud korrektseks hakata tagantjärele muutma varasemate perioodide tarbimisandmeid, nagu andmevahetusplatvormi pidaja AS Elering välja pakkus. Kostja esitas selle kohta 14. mai 2024. a. menetlusdokumendi lisana 3 ka kirjavahetuse AS-iga Elering, millele maakohus ei ole tähelepanu pööranud. Hageja ei ole seega nõustunud lähtuma kostja klientide tegeliku gaasitarbimise andmetest, vaid nõuab kostjalt ebaõigete andmete alusel tegelikku tarbimist ületava tarbitud gaasi koguse eest tasumist. Hageja avaldatud nõusolek 2022. a. augusti arve korrigeerimiseks on pelgalt näiv. Maakohtu seisukoht, justkui oleks hageja 2022. a. augusti arve gaasi eest esitatud lähtuvalt korrigeeritud tarbimise andmetest on seega ebaõige ja vastuolus nii menetlusosaliste seisukohtadega kui ka asjas esitatud tõendiga. Maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata kostja poolt tehtud maksetega summas 376,73 eurot. Otsuse punktis 19 on kohus asunud seisukohale, et vaatamata kostja poolt esitatule puudub alus hageja nõude vähendamiseks 376,73 euro võrra, millele kostja on osundanud enda 01. märtsi 2023. a vastuse punktis 1.4. Maakohus on seda põhjendanud seisukohaga, et ebaselgeks jääb, milliste arvete alusel ja milliste teenuste osas kostja enammakseid teinud on ning lisaks on hageja enda selgituste kohaselt arvestanud kostjalt laekunud summasid kohustuste katteks, ning need on vastavas osas lõppenud, mistõttu puudub alus nõude vähendamiseks. Kostja on seisukohal, et sellisele seisukohale asudes on maakohus menetlusnorme rikkunud. Maakohus ei ole enne otsuse tegemist selgitanud, et talle on jäänud kostja poolt esitatud seisukoht ja selle kinnituseks esitatud tabel kostja poolt aastate jooksul hagejale tehtud maksete osas ebaselgeks. Sellega on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus on otsuse punktis 27 otsustanud jätta rahuldamata kostja taotluse viivise vähendamiseks viitega sellele, et kostja pole täpsustanud väidet, et hageja nõuab põhinõuet ületava viivise tasumist. Kostja seisukoht oli, et kuigi hageja poolt nõutav viivis ei pruugi ületada maagaasi osas esitatud hageja summeeritud nõuet, tuleks iga konkreetsete arve lõikes hinnata, kas selle puhul ületab arvestatud viivis arve osas esinevat põhinõuet või mitte. Kostja on seisukohal, et konkreetse arve põhinõudelt arvestatud viivis ületab selle konkreetse arve põhinõuet, siis ei saa kõnealuse arve põhinõuet ületava viivise tasumist nõuda, isegi kui arvestatud viiviste kogusumma jääb maagaasi hinna summeeritud nõudest madalamaks. Maakohus on hagiavalduse rahuldamise ulatuse määratlenud valesti ja jätnud menetluskulud ebaõigesti kostja kanda.

10

Vastus apellatsioonkaebusele 5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht

teinud. Asjaolu, et Konkurentsiameti poolt tehtav otsustusprotsess võtab aega või otsus võinuks olla ka kostjale kahjulik, ei tähenda seda, et mõõteandmete vahe peaks kahjuna jääma hageja kanda. Eelpooltoodu alusel tuleb asuda seisukohale, et hagejal on õigus nõuda kostjalt tasu Gaasivõrgu poolt piirimõõtepunktides mõõdetud gaasi koguse eest, mis näitasid Gaasivõrgu jaotusvõrgust kostja võrku sisenenud gaasi kogust. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja väljastatud arved gaasikoguste kohta kostjale tuginevadki Gaasivõrgult saadud andmetele. Ringkonnakohus osutab, et kostja väide, et hagejal tuleb 2022.a augusti arvet korrigeerida, sest lõpptarbijate mõõtevahendite asendamisel selgus, et osad lõpptarbijad olid kostjale esitanud tarbituga võrreldes suuremad gaasikogused, on samuti seotud vaidlusega, kas hagejal oli arve esitamisel õigus lähtuda piirimõõtepunktis mõõdetud gaasi kogusest. Hageja esitas kostjale arved piirimõõtepunktidest saadud andmete alusel. Asjaolu, kas mõni lõpptarbija esitas kostjale tarbituga võrreldes suurema või väiksema gaasikoguse hageja andmeid ei muuda. Alates hetkest kui gaas siseneb Gaasivõrk piirimõõtepunktist kostja võrku on müüdud gaasi kogused kostja kontrolli all.

tähelepanuta. Asja materjalidest nähtub, et hinnakujunduse üle tekkinud vaidluse tõttu lõppes poolte vaheline leping kokkuleppel alates 01.09.2022, kui kostja sõlmis uue lepingu AS-iga Alexela (II kd, tlk 64), lükates eelnevalt tagasi hageja poolt augustis esitatud pakkumuse uute tingimustega lepingu sõlmimiseks. 11.Apellatsioonimenetluses on hageja väitnud, et maakohus tuvastas poolte vahel sõlmitud lepingu lõppemise, kuid see väide on ebaõige. Asjas on maakohus põhjendatult tuvastanud, et poolte vahel jätkus ka 2022.a aprillis lepinguline suhe, hageja müüs ja kostja ostis hagejalt jätkuvalt gaasi. Maakohus tuvastas, et Konkurentsiameti ettekirjutus ei ole piisavaks tõendiks, et tõendada poolte vahel lepingu puudumist peale 2022.a aprilli. Ringkonnakohtu arvates tuleb sellega nõustuda, sest Konkurentsiamet esitas selle teabe hageja väidete järgi, seda küll läbi Gaasivõrk saadud avalduse. Eeltoodu alusel tuleb ka hageja 12.04.2022.a kirja hinnakujunduse aluste muutmiseks käsitleda ettepanekuks lepingus muudatuste tegemiseks. Kostja hageja hinnakujunduse muudatuse ettepanekule nõusolekut ei andnud. Kuna pooltevaheline leping kehtis jätkuvalt, sai hageja kostjale esitada arveid müüdud gaasi eest hinnaga TTF+ hageja marginaal 1,8 eurot. Hageja ei saanud sõlmitud lepingu tõttu ühepoolselt muuta ka lepingus kokkulepitud marginaali. Hageja on asjas esile toonud, et hinna kujunemise aluste muudatuste tegemine oli vajalik tulenevalt muutunud gaasituru olukorrast. Põhimõtteliselt on ringkonnakohtu arvates võimalik VÕS § 97 järgi tuvastada tagasiulatuvalt lepingutingimuste muutmine, kuid selleks tuleb tõendada vastavaid eeldusi. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et marginaali suurendamine mitmekordselt oli hageja otsus ning riiklikul tasemel, näiteks Konkurentsiameti kaudu sellise muudatuse põhjendatuse kontrolli ei toimu. Kuna hageja on põhjendanud marginaali suuruse tõstmist sisuliselt vaid oma juhatuse otsusega (II kd, tlk 60), siis ei ole VÕS § 97 alusel võimalik tuvastada hageja õigust lepingulise hinna muutmiseks. Kostja on asjas esitanud andmed TTF poolt müüdud gaasi maksumuse kohta (II, kd tlk 34 tabeli sinised veerud). Need erinevad bilansigaasi hinnast (II, kd tlk 34 tabeli punased veerud). Veenvaid põhjendusi ja sellega seotud tõendeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et lepingulise hinna kujunemise aluseks olnud TTF tuli asendada alates 2022.a aprillist bilansigaasi hinnaga hageja ei esitanud. Hinnakujunduse aluste muutmise põhjendamiseks VÕS § 97 järgi ei piisa pelgalt väidetest, et 2022. a turul toimunud muudatuste tõttu suurenesid oluliselt gaasi hankimise ja müümisega seotud kulud ning suurenesid riskid. 12.Kuigi maakohus leidis õigesti, et poolte vahel oli sõlmitud leping ka peale 2022.a aprilli, tuvastas maakohus ekslikult, et hageja poolt kostjale alates 2022.a aprillist esitatud arvete aluseks on lepinguline hinnakujundus. Sellest tulenevalt on maakohus tuvastanud ebaõige võlgnevuse suuruse. Selleks, et jaatada hageja õigust nõuda kostjale esitatud arvetel märgitud summade tasumist tulnuks tuvastada poolte kokkulepe hinna kujundamise aluste muutmiseks. Nagu eelpool esile toodud, puudub vaidlus, et pooled üksmeelele hinna kujundamise aluste muutmiseks ei jõudnud, st kokkulepet ei saavutatud. Seega kehtis ka peale 2022.a aprilli lepingujärgne gaasi hind. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu kostja maakohtule tehtud etteheide gaasi hinna kohta tõendite kogumata jätmise kohta. Kostja on esile toonud TTF+marginaal 1,8 eurot hinna pooltevahelise lepingute kehtimise ajal (II, kd tlk 34 tabeli sinised veerud). Hageja kostja poolt tabelis esiletoodud TTF+marginaal 1,8 eurot hinnale vastuväiteid ei esitanud. Vastavast tabelist nähtub, et ka alates 2020.a novembrist kuni aprillini 2022.a kattuvad kostja tabelis toodud ja hageja esitatud arvetel märgitud gaasi hinnad. Kuna kostja on apellatsioonkaebuses ise esile toonud, et varasemalt, st enne 2020 novembrit on hageja esitanud arved vastavalt poolte poolt lepingute p-s 3.2 kokkulepitud valemile, siis tuleb ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et osas, milles hageja on esitanud arved perioodil 2017 kuni 2022.a aprill on gaasi hind esitatud õigena. 13

13.Kostja esitatud tabelist nähtub, et TTF+marginaal 1,8 eurot hinna järgi tulnuks kostjal hagejale perioodil 2022.a aprill kuni august tasuda kokku 43 974,76 eurot +käibemaks, st 52 769,71 eurot (II, kd tlk 34 tabeli sinised veerud), kuid hageja esitas arved (II, kd tlk 34 tabeli rohelised veerud) summaga 50 043,06 eurot+ käibemaks, st 60 051,68 eurot (kattub ka hageja esitatud tabelis I kd, tlk 32 pöördel 5. veerus toodud gaasi müügi summaga). Seega nõudis hageja kostjalt müüdud gaasi eest kõrgema hinna tasumist võrreldes lepingus kokkulepituga, va arvatud aprilli 2022 arve. Kuna hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt nõuab hageja kostjalt aprillis 2022.a müüdud gaasi eest summat 30 026,22 eurot (kuigi lepingulise kokkuleppe järgi saanuks nõuda 30 369,86 eurot), ei saa kohus väljuda nõude raamidest. Maakohus mõistis kostjalt välja gaasi eest tasu 18 947,33 eurot. Seega on maakohus mõistnud kostjalt välja enam (60 051,68-52 769,71=)7 281,97 eurot ning lisaks hageja nõude alust arvestades enam (30 369,86-30 026,22=) 343,64 eurot, kui hageja oli õigustatud saama. Hageja põhinõude põhjendatud suurus on 18 947,33-7 625,61 eurot=11 321,72 eurot. Eeltoodu alusel on ka hageja põhjendatud viivisenõue ebaõigesti arvestatud. Kuna hageja esitas 2022.a maist kuni augustini arved suuremas summas, kui lepingujärgselt õigustatud oli, kostja neil kuudel hagejale rohkem, kui lepingujärgselt arvestatav gaasi müügihind, siis perioodil 2022.a mai kuni august on hageja viiviseid nõudnud ebaõigelt. Hageja on arvestanud viiviseid enam 59,72+10,63+2,20 (I kd, tlk 34 pöördel, 5. veerg)= 72,55 eurot. Seisuga 29.12.2022 moodustas põhjendatud viivisenõue seega 1323,04-72,55-aegunud nõue 4,81=1245,68. Maakohus mõistis kostjalt välja gaasi tasu nõudelt sissenõutavaks muutunud viivise seisuga 11.09.2025, seega on põhjendatud sissenõutavaks muutunud viivisenõue seisuga 11.09.2025 on 1245,68+3536,17=4781,85 eurot ning viivis tuleb vastavalt hageja nõudele välja mõista põhinõudelt 11 321,72 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.09.2025 kuni põhinõude täitmiseni. 14.Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega, et maakohus jättis ebaõigesti viivisenõude vähendamata ja jättis arvestamata kostja poolt tasutud 376,73 euroga. Hageja esitas asjas ülevaatliku tabeli, millest nähtub igakuise arve suurus ja selle kujunemine. Esitatud on kostja tehtud maksed ning nende arvestamine arvel kajastuva põhivõlgnevuse ja viivise katteks. Kostja vastuseks sellist üksikasjalikku tabelit ei esitanud. Maakohus selgitas 22.05.2024 istungil, et kostja peab oma vastuväiteid täpsustama, sh viivise osas. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu, et hageja on jätnud mõne kostja esitatud summa arvestamata või arvestanud viivist üle põhinõude. See asjaolu, et arvel on põhinõudega võrreldes viivis suurem ei tähenda seda, et viivist on nõutud suuremas summas võrreldes konkreetsel arvel märgitud põhinõudega. Konkreetsel arvel olev viivise suurus on kujunenud mitmete arvete mittekohasel täitmisel. Menetluskulude jaotus 15.Kuna käesoleva otsusega tühistatakse osaliselt maakohtu otsus ning lõpptulemusena rahuldatakse hagi ja apellatsioonkaebus osaliselt, siis arvestades vaidluse olemust ning hagi rahuldatud ja rahuldamata osa proportsiooni, tuleb poolte menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel jätta nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Parandatud 04.03.2026 määrusega

RESOLUTSIOON

14

15

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.