2-22-113865/26 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.3.Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 80% ulatuses O.F kanda ja 20% ulatuses Osaühingu EUROPARK ESTONIA kanda. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 1.OÜ EUROPARK ESTONIA esitas hagi kostja O.F vastu 70 euro nõudes, millest 60 eurot on leppetrahvide võlgnevus ja 10 eurot on sissenõudekulud. Hageja palub rahuldada hagi ja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 70 eurot ning viivis menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (dtl 17-73, 151-156, 172-176). Hagiavalduse kohaselt oli sõiduk numbrimärgiga XXXXXX (edaspidi sõiduk) pargitud hageja opereeritavale parkimisaladele 09.09.2019 (aadressil Rävala pst 8, EP56) ja 18.10.2019 (aadressil Telliskivi 60; EP86). Vastavalt Transpordiametist saadud andmetele oli sõiduki numbrimärgiga XXXXXX (sõiduk) omanik/vastutav kasutaja hageja poolt esitatud leppetrahvinõuete esitamise ajal kostja. Kontrollimise käigus leidis hageja, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna sõiduk oli pargitud selleks mitte ettenähtud kohale ning sõiduki armatuurlaual puudus vastaval alal parkimisõigust andev parkimiskaar/-luba. Kostja parkis parkimistingimusi rikkudes ja jättis parkimise eest tasumata. Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõuded mõlemad summas 30 eurot: leppetrahvinumber 1350 9091 9195 2493 09.09.2019 rikkumise suhtes maksetähtajaga 23.09.2019 ja leppetrahvinumber 1201 8101 9153 4486 18.10.2019 rikkumise suhtes maksetähtajaga 01.11.2019. Leppetrahvi nõue paigutati sõiduki kojamehe vahele (dtl 17-73). Kostja on jätnud leppetrahvid tasumata. Kostja vastus 2.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata (dtl 140-144). Hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostja ei olnud leppetrahvide tegemise ajal sõiduki XXXXXX omanik. Sõiduki omanik oli Novus Oil OÜ. Hagiavalduse lisad 5 ja 6 (dtl 64-68) ei tõenda, et kostja oli sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning tegemist ei ole Transpordiameti andmetega. Sõiduk oli antud alates 29.04.2017 rendile United Oil OÜ-le. Rendilepingu p 4.1.3 kohaselt peab rentnik tasuma kõik sõidukiga seotud trahvid sealhulgas parkimistrahvid. LS § 72 lg 2 kohaselt peab sõiduki omanik säilitama sõidukit kasutanud isikute andmed 6 kuud. Hageja on viivitanud hagi esitamisega rohkem kui 2 aastat, mistõttu ei ole sõiduki 2

omanikul ja seetõttu ka kostjal võimalik sõidukit kasutanud isikute andmeid enam esitada. Kuna LS § 72 lg 2 kohane kohustust lõpetav tähtaeg on möödunud, siis ei ole kostja kohustuseks tõendada, milline isik sõidukit vaidlusalusel ajal juhtis. Lisaks on kostja arvamusel, et hageja menetluskulud on ilmselgelt ülepaisutatud. Esimese astme kohtu otsus 3.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda, kostjal menetluskulude puudumise tõttu hüvitatavaid menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud. Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on isik, kes vastutab 09.09.2019 ja 18.10.2019 parkimislepingu rikkumiste eest. Kostja seisukoha järgi ei ole ta parkimislepingut sõlminud, kuna ta ei olnud leppetrahvide tegemise ajal sõiduki XXXXXX omanik. Sõiduki omanik oli Novus Oil OÜ. Sõiduki taustakontrollist (hagi lisa 5, dtl 65-68) nähtub, et sõiduk Porsche Cayenne Diesel registreerimismärgiga XXXXXX (edaspidi sõiduk) on Eestis registreeritud 15.05.2017 (päritoluriik Saksamaa). Kostja on esitanud tõendina 29.05.2017 rendilepingu, mille kohaselt on rendileandja OÜ Novus Oil (registrikood 12253143, pankrotis) andnud sõiduki rentnikule United Oil OÜ-e (registrikood 11051070, kustutatud) perioodil 01.06.2017 kuni 31.12.2019 (lepingu p 1.2). Rendilepingu p 4.1.3 kohaselt peab rentnik tasuma kõik sõidukiga seotud trahvid sealhulgas parkimistrahvid. Äriregistri andmetel oli nii rendileandja kui rentniku juhatuse liige kosja O.F. Rendileping on sõlmitud kahe osaühingu vahel ja sellel on kostja kui mõlema äriühingu juhatuse liikme allkiri. Hageja on leidnud, et 29.05.2017 rendileping võib olla võltsitud. Kohtu hinnangul on selline hageja seisukoht põhjendamata. Hageja on hagi lisa 5 esitanud andmed sõiduki omaniku/vastutava kasutaja kohta (dtl 64). Vastavast tõendist nähtub, et sõiduki vastutavaks kasutajaks on isik, kelle isikukood on 7511300288 ehk kostja. Sellest omakorda aga ei saa järeldada, et antud juhul on parkimislepingu pooleks kostja füüsilise isikuna, kuna kosja oli parkimislepingu rikkumise ajal (23.09.2019 ja 01.11.2019) nii sõiduki rendileandja (OÜ Novus Oil) kui ka rentniku (United Oil OÜ) seaduslik esindaja ehk juhatuse liige. Seega ei tõenda hagiavalduse lisad 5 ja 6 (dtl 64-68), et kostja oli 23.09.2019 ja 01.11.2019 sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Nimetatud tõenditest nähtuvalt ei olnud kostja parkimislepingu osapooleks. Hageja on esitanud kostja vastu ka sissenõudmiskulude nõude summas 10 eurot. Kuna kohus on käesolevas asjas leidnud, et kostja ei olnud parkimislepingu pooleks, siis jätab kohus rahuldamata ka hageja sissenõudmiskulude nõude. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja leppetrahvi nõuded (2 x 30 eurot) ja sissenõudmiskulud nõue (10 eurot) jätta täielikult rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus 4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses, menetluskulud jätta kostja kanda. Apellant on seisukohal, et kostja ei ole menetluse kestel kordagi tõendanud, kes oli sõiduki juhiks. Kostja on esitanud üksnes tõendi, mille kohaselt Novus Oil OÜ, mille juhatuse liige kostja ise oli, andis sõiduki kasutamiseks United Oil OÜ-le, mille juhatuse liige samuti kostja ise oli. Juriidiline isik ise sõidukit juhtida ei saa. Lepingute sõlmimise ajal oli juriidilise isiku esindajaks kostja. Seega on hagi esitatud õige isiku vastu.

Tõendite hindamisel ei ole maakohus pööranud tähelepanu sellele, et kostja ei ole kordagi tõendanud seda, et kes sõidukit kasutas ja kes leppetrahvi eest vastutab. Kostja on esitanud ühe rendilepingu, mille õigsuses ei saa kindel olla kuivõrd üks ettevõtetest on pankrotis ja teine likvideeritud ning kostja ise oli mõlema ettevõtte juhatuse liikmeks. Kokkuvõttes on apellant seisukohal, et maakohus on hinnanud esitatud tõendeid valesti ning selle tulemusel jõudnud ka valele järeldusele, jättes hagi rahuldamata. Isegi kui jaatada tõendi kehtivust ja autentsust, on kostja esitatud juriidiliste isikute juhatuse liikmeks lepingu sõlmimise ajal kostja ise. Hageja ei saa aga taotleda tsiviilasjas kostja asendamist kostja endaga Vastus apellatsioonkaebusele 5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsus 6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 60 eurot ning anda uus menetluskulude jaotus. 7.Poolte vahel puudub vaidlus järgmises: -Sõiduk numbrimärgiga XXXXXX oli pargitud hageja opereeritavale parkimisaladele 09.09.2019 (aadressil Rävala pst 8, EP56) ja 18.10.2019 (aadressil Telliskivi 60; EP86). Kontrollimise käigus leidis hageja, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna sõiduk oli pargitud selleks mitte ettenähtud kohale, sõiduki armatuurlaual puudus vastaval alal parkimisõigust andev parkimiskaart/-luba. Seega oli sõiduk pargitud parkimistingimusi rikkudes, parkimise eest oli jäetud tasumata. -Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõuded mõlemad summas 30 eurot: leppetrahvinumber 1350 9091 9195 2493 09.09.2019 rikkumise suhtes maksetähtajaga 23.09.2019 ja leppetrahvinumber 1201 8101 9153 4486 18.10.2019 rikkumise suhtes maksetähtajaga 01.11.2019. -Leppetrahvi nõuded paigutati sõiduki kojamehe vahele (dtl 17-73). -Hageja on kohtueelselt saatnud 09.02.2021 kostjale tähitud kirja, mis on tagastatud hoiutähtaja möödumise tõttu. -Kostja on esitanud tõendina 29.05.2017 rendilepingu (dtl 143-144), mille kohaselt on rendileandja OÜ Novus Oil (registrikood 12253143, pankrotis) andnud sõiduki rendile United Oil OÜ-le (registrikood 11051070, kustutatud) perioodil 01.06.2017 kuni 31.12.2019 (lepingu p 1.2). Rendilepingu p 4.1.3 kohaselt peab rentnik tasuma kõik sõidukiga seotud trahvid sealhulgas parkimistrahvid. Äriregistri andmetel oli nii rendileandja kui rentniku juhatuse liige kostja O.F. Rendileping on sõlmitud kahe osaühingu vahel ja sellel on kostja kui mõlema äriühingu juhatuse liikme allkiri. -Kostja on esitanud väljavõtte Ametlikest Teadaannetest, et 31.08.2020 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-19-7701/97 kuulutati välja võlgniku Novus Oil OÜ (registrikood 12253143) pankrot 31.08.2020 kell 16.00. -Kostja on esitanud Transpordiameti e-teeninduse väljavõtte, et temale kuulub sõiduk registreerimismärgiga YYYYYY MITSUBISHI ECLIPSE. 4

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) ning parkimislepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema leppetrahvide nõudja, on auto juhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto vastutava kasutaja kontrolli all, mistõttu on leppetrahvi nõudjal objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leidis Riigikohus, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda vastutavat kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. Kostja jättis selle asjaolu tõendamata. Eeltoodu alusel kehtib käesoleval juhul eeldus, et leppetrahvi eest vastutab sõiduki vastutav kasutaja. Seonduvalt kostja kui sõiduki omaniku juhatuse liikme või kostja kui vastutava kasutaja kohustusega säilitada info, mis võimaldab hiljem sõiduki kasutaja tuvastamist, toob ringkonnakohus esile järgneva. 13.LS § 72 lg 1 sätestab, et sõidukiomanik ja vastutav kasutaja peavad tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. LS § 72 lg 2 ja lg 3 näevad ette, et kui mootorsõiduki omanik või vastutav kasutaja annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama lõikes 2 loetletud andmed. Kostja väidetest asjas võib aru saada nii, et sõiduki kasutamise andmeid kolmandate isikute poolt peab sõiduki omanik või vastutav kasutaja säilitama vaid piiratud aja. Ringkonnakohus osutab, et kuna LS § 72 lg 2 ja lg 3 sisust nähtuvalt reguleerivad sätted seda, milliseid andmeid peab sõiduki omanik või vastutav kasutaja kuue kuu jooksul säilitama liiklusjärelevalvet teostavale isikule, kuid hageja ei teostanud liiklusjärelevalvet avalikõiguslikus mõttes, siis on kostja seisukoht, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja ei pea sõiduki kasutamise andmeid kolmandate isikute poolt säilitama, ebaõige. 14.Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes (vt Riigikohtu 26.01.2017 otsus asjas nr 3-2-1-82-16, p 22). VÕS § 271 näeb ette, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Antud juhul võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. Maakohus tõi õigesti esile, et hageja leppetrahvi nõude õiguslikuks aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 158 lg 1, mille kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega on leppetrahv kindlaksmääratud perioodi eest maksmisele kuuluv summa. Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused, mille tõendamiskoormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal (vt Riigikohtu 10.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 11):    

15.Kuna tõendamist leidis, et kostja oli sõiduki vastutav kasutaja, siis tuli eeldada, et üürilepingu parkimiseks ja leppetrahvi kokkuleppeks sõlmis kostja, sest ta ei tõendanud, et sõidukit kasutas leppetrahvide määramise ajal mõni teine isik. Kostja oleks saanud selle teabe esitada, eriti arvestades vaidlustamata asjaolu, et nii sõiduki omaniku kui rentniku juhatuse liikmeks on kostja. Muud leppetrahvi eduka nõudeõiguse eeldused vaidluse all ei olnud. Seega leppetrahvinõuded tuleb rahuldada. 16.Hageja nõudis hagi ka sissenõudekulude hüvitamist 10 eurot. Hageja tõi maakohtus esile, et ta on sissenõudetegevuse raames teinud päringu Transpordiametile sõiduki vastutava kasutaja või omaniku kindlakstegemiseks, rahvastikuregistrile vastutava kasutaja või omaniku kontaktandmete saamiseks ning saatnud kostjale tähitud meeldetuletuskirja. Samas ei ole hageja esile toonud ega tõendanud nende tegevustega kaasnenud kahju suurust. Siinses asjas ei ole hageja ja kostja sõlminud sissenõudekulu hüvitamiseks kokkulepet, mistõttu tuleb hageja nõue lahendada VÕS-s sätestatu alusel. 17.VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudekulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Nimetatud norm sätestab sissenõudekulu ülempiiri ega ole iseseisvaks nõudealuseks. Võla sissenõudmisel tekkinud kahju hüvitamist saab võlausaldaja nõuda kahju hüvitamise üldsätte (VÕS § 115) alusel. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 113 2 lg 2 p 1 seab kahju hüvitamise nõudele ülempiiri, kuid ei vabasta hagejat kahju hüvitamise nõude eelduste esile toomise ja tõendamise vajadusest. 18.Seega oli hagejal kohustus tõendada VÕS § 128 lg 3 mõistes kulud, mis talle sissenõudmistoimingute tegemisel tekkisid. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1–2, § 230 lg 1). Esiletoodud asjaolu peab hagimenetluses vaidluse korral tõendama pool, kes sellele tugineb (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Hageja ei ole oma tegelikku kahju suurust esile toonud ega tõendanud. VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab üksnes sissenõudekulu ülempiiri. Ülempiiri jääva kahju puhul saab eeldada hüvitisnõude mõistlikkust. See aga ei tähenda, et hageja ei peaks esile tooma ja tõendama tegelikult tekitatud kahju ulatust ega põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel. Seega jääb hageja sissenõudekulude hüvitamise nõue rahuldamata. Menetluskulude jaotus 19.Kuna lõpptulemusena hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust ning asja olemust, leiab ringkonnakohus, et poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja kanda. Rahaliselt määrab menetluskulud kindlaks maakohus juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 2.