Elisa Eesti AS-i hagi Tatiana Lepingu vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasi Tsiviilasja
hind 1294 eurot 58 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised esindajad
ja
Tartu Maakohtu 22. juuli 2025. a otsus Tatiana Lepingu apellatsioonkaebus
Kirjalik menetlus nende Apellant (kostja): Tatiana Leping (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov Vastustaja (hageja): Elisa Eesti AS (registrikood 10069659), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 22. juuli 2025. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta Elisa Eesti AS-i hagi Tatiana Lepingu vastu võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata.
2.Rahuldada Tatiana Lepingu apellatsioonkaebus.
3.Võtta asja materjalide juurde kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistused kriminaalasjas nr 24278000003.
3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Elisa Eesti AS-i kanda.
Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast lõpplahendi jõustumist. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Elisa Eesti AS (hageja) esitas 27. septembril 2024 Pärnu Maakohtule Tatiana Lepingu (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuivõrd kostja esitas nõudele vastuväite, anti asi üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 28. novembril 2024 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 829 eurot 1 sent, sissenõutavaks muutunud viivise 268 eurot 89 senti ja alates
29.novembrist 2024 kuni põhinõude täitmiseni viivise 0,065% päevas. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista menetluskuludelt välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 26. märtsil 2023 osamaksetega vara müügilepingu seadme Apple iPhone 13 ostmiseks. Tasumise perioodis lepiti kokku 36 kuud, igakuise osamaksete suuruseks 23 eurot 3 senti ja intressiks 0%. Kostja kasutas hageja teenuseid nende eest tasumata. Hageja ütles 24. juunil 2023 kostjaga sõlmitud lepingu üles. Kostja võlgnevuse põhisumma on 829 eurot 1 sent. Hageja arvestab viivist hageja teenuse kasutamise üldtingimuse p 6.10 järgi 0,065% võlasummast iga viivitatud päeva eest alates viimase arve maksetähtajale järgnevast kalendripäevast 19. juulist 2023. Hageja selgitas menetluses, et osamaksetega vara müügileping sõlmiti e-poes ja kaup tarniti kliendile Tartu Anne Selveri pakiautomaati. Ennatlik on kostja järeldus, et kolmas isik omastas kostja ID-kaardi koos PIN-koodidega ning sõlmis kostja nimel järelmaksulepingud. Kostja pole tõendanud enda väiteid, et kostja ei andnud tahteavaldusi ega sõlminud lepinguid. Kuivõrd lepingul on kostja allkiri, siis ei ole põhjendatud arvata, et allkirja poleks kostja andnud kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil, millega tuvastati kostja isik ning andmete alusel, mis saavad olla vaid kostja kui allkirjastaja ainukontrolli all. Kostja ei ole tõendanud, et tema pole lepingut allkirjastanud või et ID-kaart (või selle andmed) ja PINkoodid läksid kostja valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kostja on esitanud Politsei- ja Piirivalveameti teatise kriminaalmenetluse alustamise kohta, millest nähtub, et kostja avalduse alusel on alustatud kriminaalmenetlus nr 23278050279. Teatises ei ole välja toodud hageja nõude aluseks olevat lepingut nr 14776348, mis tähendab, et teatisest ei saa välja lugeda, et kriminaalmenetlus hõlmaks just seda lepingut. Samuti ei ole teatises kedagi kahtlustatavana välja toodud. Hagejale teadaolevalt ei ole kedagi kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud. Kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik on kostja teadmata kostja nimel lepingud sõlminud, tekib kostjal tagasinõudeõigus kolmanda isiku vastu. Tsiviilasja raames ei pea kohus tuvastama kuriteo asjaolusid ja koguma tõendeid.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
2
Kostja ei ole hagejaga lepinguid sõlminud ega saanud ei Apple iPhone 13 ega raha. Hagiavaldusest ei tulene, millega on tõendatud Apple iPhone 13 kostjale üleandmine. Kostja ei ole lepingut allkirjastanud ja ta ei olnud teadlik lepingu sõlmimisest. Tegemist on pettusega, mille kohta kostja esitas avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks ning algatati kriminaalmenetlus nr 23278050279. Lepingus on kliendi e-posti aadressiks märgitud XXXXXXXXXXXXXXXX, mis ei ole kostja e-posti aadress. Lepingus on kliendi aadressiks märgitud XXXXX, kostja elab aadressil XXXXXXXXX. Kostja ei tea, miks lepingus on märgitud kostja andmed ja kes on sõlminud lepingu hagejaga, kuid eeldab, et see oli J.P.. Hageja ei ole lepingu sõlmimisel järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 22. juuli 2025. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 829 eurot 1 sendi, sissenõutavaks muutunud viivise 396 eurot 6 senti ja alates
23.juulist 2025 kuni põhivõla tasumiseni viivise 0,065% päevas. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 775 eurot ja viivise menetluskuludelt. Puudub vaidlus, et 26. märtsil 2023 sõlmitud leping kannab kostja digitaalset allkirja. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on kõrge hoolsuskohustus (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 23). Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22). Juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. Kostja väitel ei ta olnud teadlik lepingute sõlmimisest ning tegemist on pettusega. Kostja pidi tõendama, et Smart-ID PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kostja põhiline väide on see, et tema ei ole lepingule alla kirjutanud. Kostja selgitas kohtule ärakuulamisel: „Ma käisin 26. märtsil 2023 külas J.P.l ja siis ta tahtis oma mehe telefonile saada 3 eurot. Kuna mul on selline telefon mis ei võimalda Smart-ID, siis mina kasutan ainult arvuti kaudu. Ma ütlesin, et mul ei ole seda võimalust ja siis ta pakkus oma telefoni, ma helistasin emale ja ta oli kõrval ja kuulis, kui mu ema ütles need paroolid ja ma proovisin tema telefoniga sisse logida. Olin siis veel tunnike ja siis läksin koju ja pärast sain teada, et tulevad kõik need jamad. Ma ei ole midagi kätte saanud. Ta sai mu PIN-koodid siis kui ma rääkisin telefoniga emaga, sest ta oli kõrval ja kuulis. Ema teadis kus mul need PIN-koodid kodus on. Ta ei teadnud kus need PIN-koodid on, ma lihtsalt palusin teda.“ Kohus palus kostjal pärast ärakuulamist täpsustada, millise autentimise vahendiga kostja sõbranna telefoni sisse logis. Kohus selgitas, et Smart-ID juhiste järgi (https://www.smartid.com/et/) saab Smart-ID konto teha vaid arvuti vahendusel, mitte mobiiltelefonis. Kohus soovis teada, kas kostjal oli endal enne Smart-ID konto olemas, kuigi tal ei ole nutitelefoni ning ta kasutas enda kontot sõbranna telefoni sisse logimiseks. Kostja selgitas 10. juunil 2025 kohtule: „Kostja ei teinud sõbranna telefonis Smart-ID kontot, vähemalt kostjal puuduvad andmed temal Smart-ID konto olemasolu kohta. Kostja tasub ja alati tasus arvete eest arvuti kaudu ja ID kaardi abil. Kostja ei kasuta ja ei kasutanud Smart-ID kontot. Kostjal ei olnud enne J.P.ga kohtumist Smart-ID kontot ja ei ole ka praegu.“
3
Kohtu hinnangul on kostja väited vastuolulised. Nimelt väidab kostja 10. juuni 2025. a seisukohas, et tal ei ole Smart-ID kontot, mistõttu ei saanud ta vaidlusalust lepingut selle kaudu allkirjastada. Samas rääkis ta kohtule ärakuulamisel, et küsis oma PIN-koode ema käest ning väidetavalt kuulis kolmas isik neid pealt ja kasutas neid. Kohus viitas kostjale 3. juuni 2025 kirjas, et Smart-ID konto loomine eeldab isikutuvastust, mis toimub tavaliselt ID-kaardi või Mobiil-ID abil ja on seotud kasutaja personaalse tegevusega ja seda ei saa teha nutitelefonis ega ka klahvidega telefonis, selleks tuleb kasutada arvutit. Kui aga kostja allkiri on antud ID-kaardiga, tuleb füüsiliselt ID-kaart sisestada arvutisse ja kinnitada tehing PINkoodidega. ID-kaarti ei ole võimalik sisestada telefoni. Seega pidi ID-kaart reaalselt olema kostja sõbranna käes, kes teadis kostja väitel mingil põhjusel ID-kaardi PIN-koode ja kasutas ID-kaarti arvutis. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et hagi on esitatud õige isiku vastu. Kohus selgitas, et tsiviilkohtumenetluse ülesanne on kontrollida, kas hagejal on nõue kostja vastu, mitte võimaliku kuriteo asjaolusid tuvastada. Juhul kui tuvastatakse, et kolmas isik vastutab kohustuste eest solidaarselt kostjaga või tekib kostjal tema vastu kahju hüvitamise nõue, ei välista käesoleva hagi rahuldamine, samuti nõude võimalik täitmine kostja poolt, kostjal oma nõuete maksmapanekut selle isiku vastu. Lähtudes VÕS § 403 lg-st 1 ei hinda kohus käesoleval juhul vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, sest krediidiandja (hageja) põhitegevuseks ei ole kohtule teadaolevalt krediidivahendus ning lepingu järgi on intressimäär 0%. Samuti lähtub kohus asja lahendamisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ, mille artikli 2 punkt f välistab direktiivi kohaldamisalast krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist. Poolte vahel sõlmitud osamaksetega vara müügilepingust nr 14776348 nähtub, et puudub lepingutasu ja intress. Kohtu hinnangul kohaldub praegusel juhul artikli 2 punkti f esimene tingimus, et direktiivi ei kohaldata krediidilepingutele, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist. Seega ei ole pooled sõlminud tarbijakrediidilepingut ja kohus ei hinda eraldi vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on esile toonud, et ta lepingu üles öelnud 16. juunil 2025. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid selle kohta, et ta poleks saanud teatist lepingu lõpetamise kohta. Maakohus rahuldas VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel hageja nõude lepingujärgses määras viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kostjal tuleb hagejale hüvitada menetluskuludena 775 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kohtul on jäänud tähelepanuta, et hageja ei täitnud VÕS § 4034 lg-t 1 ja rikkus KAVS §-i 49. Hageja pidi laenu väljastamisel alustama kostja sissetuleku kontrollist (KAVS § 49 lg 1 p 1). Jääb arusaamatuks, milles seisnes kostja sissetuleku põhjalik kontroll. Hageja ei ole tutvunud kostja pangakonto väljavõttega. Kuivõrd leping on tühine, ei kohaldu viivisemäär 0,065% päevas.
4
Maakohus ei ole uurinud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Otsusest ei tulene, kuidas oli kontrollitud müügilepingu täitmine, milleks oli võetud laen. Kauba Apple iPhone 13 saamine kostja poolt on tõendamata. Kostja kinnitas 30. aprillil 2025 toimunud kohtuistungil, et tema ei ole midagi kätte saanud. Maakohus eeldas, et tahteavalduse on andnud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Kostja on alati väitnud, et ta ei olnud teadlik lepingute sõlmimisest ning tegemist on pettusega. Kostja 30. aprillil 2025 toimunud kohtuistungil antud selgitused tõendavad, et Smart-ID PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kostjalt peteti (J.P.) koodid välja ja pettuse tulemusel sõlmiti kostja nimel leping, millise sõlmimiseks ei andnud kostja oma tahteavaldust. Kostja ei teadnud lepingute sõlmimisest. Kostja selgitas
10.juunil 2025, et autentimine J.P. telefoni kaudu ebaõnnestus. J.P. andis oma telefoni selleks, et kostja saaks kanda J.P. palvel tema mehele (B.) 3 eurot täiendava kõneaja ostmiseks. J.P. viibis juures, kui kostja helistas emale PIN-koodide saamiseks. Pärast ebaõnnestunud toimingu sooritamist viibis kostja J. juures tund aega. Kostja ei teinud sõbranna telefonis Smart-ID kontot. Kostja tasub ja on alati tasunud arvete eest arvuti kaudu ja ID-kaardi abil. Ta ei kasuta ja ei kasutanud Smart-ID kontot ja kostjal ei olnud enne J.P.ga kohtumist Smart-ID kontot ja ei ole ka praegu (vähemalt kostja sellest ei tea). Kohus ei arvestanud otsuse tegemisel ka sellega, et lepingus märgitud kostja aadress ja e-posti aadress on ebaõiged. Kostja selgitas 24. jaanuaril 2026 esitatud seisukohas, et seoses kostja nimel lepingute sõlmimisega algatatud kriminaalasi lõpetati 29. augustil 2024. Kaebust, millega kostja vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise, ei ole läbi vaadatud. Ainus dokument, mis kostjale pärast kaebuse esitamist edastati, oli kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistused kriminaalasjas nr 24278000003. Kostja palub võtta kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistused asja materjalide juurde.
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Nõude aluseks olev osamaksetega vara müügileping ei ole tarbijakrediidileping. Kauba maksumusele ei lisandunud intressi ega muid tasusid. Seega ei kohaldu tarbijakrediidi sätted ning hagejal ei olnud kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on paljasõnaliselt väitnud, et ta ei ole kaupa kätte saanud. Hageja on tõendanud, et kostja on kauba kätte saanud Tartu Anne Selveri pakiautomaadist. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et nõude aluseks oleva lepingu on sõlminud kostja nimel kolmas isik, kuritarvitades kostja andmeid. Kostja ei ole tõendanud, et tema pole lepinguid allkirjastanud või et PIN-koodid läksid kostja valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Hageja on 16. juuni 2025. a menetlusdokumendis selgitanud, et kostja väited on vastuolulised. Kostja väidab 10. juuni 2025. a seisukohas, et tal ei ole Smart-ID kontot, mistõttu ei saanud ta vaidlusalust lepingut selle kaudu allkirjastada. Teiselt poolt räägib ta olukorrast, kus ta olevat küsinud oma PIN-koode (eeldatavasti ID-kaardi omi) ema käest ning väidetavalt kuulis kolmas isik neid pealt ja kasutas neid ära. Kui leping oli allkirjastatud Smart-ID abil, siis on see tehniliselt võimalik ainult juhul, kui isikul on olemas Smart-ID konto. Sellist kontot ei saa keegi kolmas lihtsalt niisama luua ega kasutada. Kui aga allkirjastamiseks kasutati ID-kaarti, mitte Smart-ID kontot, pidi kostja lisaks PIN-koodide sisestamisele ka füüsiliselt oma IDkaardi arvutisse/ID-kaardi lugejasse sisestama. Kostja esitatud versioon sündmustest ei ole
5
kooskõlas ning viitab pigem kostja tahtele kõrvale hoiduda oma lepinguga võetud kohustuse täitmisest. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus (RKTKo 2-16-124450, p 24). Kostja on ise märkinud oma aadressiks XXXXX ja e-posti aadressiks XXXXXXXXXXXXXXXX. Kliendid võivad kasutada erinevaid aadresse ja meiliaadresse. Isik, kes väidab, et tema paroole on kasutatud ja paroolid on välja läinud tema käest pettuse teel, peab tõendama oma väiteid (RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584 p 10). Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et pettuse või kelmuse toimumine ei ole tõendatud. Kostja väliteid on paljasõnalised ja tõendamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätab ringkonnakohus hageja kanda.
7.Kostja esitas ringkonnakohtule koos 24. jaanuari 2026. a seisukohaga kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistused kriminaalasjas nr 24278000003, mille kostja palub võtta asja materjalide juurde. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus oleks pidanud tegema TsMS § 230 lg 2 teise lause kohaselt kostjale ettepaneku esitada tõendeid. Maakohtu poolse rikkumise tõttu on põhjendatud lubada kostjal esitada uusi tõendeid apellatsioonimenetluses. Hageja ei ole tõendi asja juurde võtmisele vastu vaielnud. Ringkonnakohus leiab, et tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja võtab tõendi TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 alusel asja materjalide juurde.
8.Hageja esitas kostja vastu raha saamise nõude, tuginedes sellele, et hageja ja kostja vahel on 26. märtsil 2023 sõlmitud osamaksetega vara müügileping. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti hageja nõude rahuldanud.
9.Kostja leiab vastuväitena hageja nõudele, et tema ei ole lepingut hagejaga sõlminud ning tegemist on pettusega. Vaidlust ei ole selles, et 26. märtsil 2023 sõlmitud leping kannab kostja digitaalset allkirja. Riigikohus selgitas 12. juuni 2024. a lahendi tsiviilasjas nr 2-23-11584 p-s 10, et Riigikohtu varasemast praktikast tuleneb üksnes see, et kui hageja edastas ise enda Smart-ID koodid kolmandatele isikutele, peab hageja tõendama, et tema ise ei andnud lepingu sõlmimiseks tahteavaldust. Riigikohus on ka leidnud, et hageja peab tõendama oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p 22). Riigikohus kordas 12. juuni 2024. a lahendis oma varasemat seisukohta, et juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-135-16, p 16). Kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et
6
nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584/18, p 11).
10.Kostja vastuse kohaselt on tegemist pettusega, mille kohta on algatatud kriminaalmenetlus nr 23278050279. Kostja vastusele on lisatud Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) teatis kriminaalmenetluse alustamise kohta (dtl 80), mille kohaselt 11. aprillil 2023 on alustatud kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 209 lg 1 tunnustel selles, et Tatiana Lepingu politseile esitatud avalduse kohaselt on tema nimele, tema isikuandmeid kasutades ja ilma tema teadmata võetud erinevatest laenufirmadest laene. Maakohus tegi 28. märtsil 2025 päringu PPA-le kriminaalasja kohta (dtl 104). PPA vastas 2. aprillil 2025, et kriminaalasi nr 23278050279 ühendati 2023. aastal kriminaalasjaga nr 23278050055. Kahtlustatav oli K.K. (endine B.). Kuna tema süü ei leidnud tõendamist, lõpetati tema suhtes kriminaalmenetlus. Kuna tolles kriminaalasjas oli veel mitu sündmust, mille puhul menetlus jätkus, siis eraldati Tatiana Lepingu sündmus eraldi kriminaalasjaks nr 24278000003. 2024. aasta augustis lõpetati kriminaalasjas 24278000003 menetlus, kuna ei suudetud toimepanijat kindlaks teha (dtl 108). Hageja märgib 16. jaanuaril 2025 esitatud seisukohas, et kostja esitatud teatisest ei saa välja lugeda, et kriminaalmenetlus hõlmaks nõude aluseks olevat lepingut (dtl 88). Ringkonnakohus märgib, et PPA teatisest, maakohtu järelepärimisest ja PPA vastusest ei nähtu, et kõnealune kriminaalmenetlus oli seotud nõude aluseks oleva lepingu sõlmimisega. Kostja esitas ringkonnakohtule kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistused kriminaalasjas nr 24278000003 (dtl 196jj), milles ei ole nimetatud küll ühtegi tehingut, mida kostja nimel tehti, kuid millest nähtub, et kriminaalmenetlus alustati sündmuse kohta, millele kostja käesolevas asjas vastuväitena tugineb.
11.Kostja on andnud käesolevas asjas selgitusi ja on kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse põhistustest nähtuvalt andnud kriminaalasjas kannatanuna ütlusi, mille kohaselt ta käis 25. märtsil 2023 külas J.P.l. J.P. palus kostjal teha oma mehele ülekanne 3 eurot, et mees saaks kõneaega osta. Kostjal on nuppudega telefon ning tal ei ole Smart-ID-d, kostja kasutab ainult ID-kaarti. J.P. pakkus kostjale panka sisse logimiseks oma telefoni. Kostjal ei olnud meeles paroolid, kostja helistas oma emale, kes ütles talle paroolid. J.P. kuulis, kui kostja ema ütles kostjale paroolid või nägi neid, kui kostja üritas J.P. telefonis enda LHV panka sisse logida. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustest nähtuvalt J.P. kostja külaskäiku ja kõneaja ostmise ettepanekut ei eitanud, kuid eitas kostja väidet tema telefoni kasutamise kohta. J.P. ütluste kohaselt ülekande tegemine ebaõnnestus ja see jäeti katki, kuna kostjal ei olnud Smart-ID-d. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostjale saaks ette heita seda, et tema väited on vastuolulised. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole suutnud selgitada, kuidas kolmas isik sai tema nimel lepingu sõlmimiseks vajaliku tahteavalduse anda. Kostja väitel J.P. kuulis/nägi tema ID-kaardi PIN-koode. Maakohus märgib põhjendatult, et lepingu allkirjastamiseks pidi kolmas isik saama enda kätte ka kostja ID-kaardi. Kolmas isik sai lepingu allkirjastada, kasutades kostja ID-kaarti ja PIN-koode, või pidi tegema kostja IDkaarti ja PIN-koode kasutades Smart-ID konto ja allkirjastama lepingu Smart-ID abil. Asjaolu, et kostja ei ole osanud selgitada seda, kuidas kolmas isik sai kostja ID-kaardi PINkoodide abil lepingu allkirjastada, ei muuda aga kostja väiteid vastuoluliseks ega anna alust väita, et kostja versioon ei klapi reaalsusega.
12.Kostja selgitas, et pärast tema kirjeldatud sündmusi võeti 26.–27. märtsil 2023 kostja nimel kümme kohustust. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustest nähtub, et
7
kostja nimel võeti 2023. a märtsis laene kokku umbes 15 000 euro eest. Kostja andis kriminaalasjas kannatanuna ütlusi, mille kohaselt tema LHV pangakontole laekusid mitmed laenud, mis võeti kohe välja ning kannatanu nimel on tehtud Leedu panka konto ning võetud erinevatest krediidiasutustest laene, mida kostja ise ei ole teinud. Kostja märkas, et väljamaksed on tehtud Luutar OÜ ja K. B. kontodele (J.P. mehe A.B. õde). Lepingutes märgitud aadress ja kontaktandmed ei ole kostja omad. Ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud asjaolud kinnitavad kostja väiteid pettuse toimumise kohta. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustest nähtub, et kriminaalasjas on kuulatud tunnistajana üle J.P. ja esitatud kahtlustus K. B.le, kuid tema süüd ei suudetud tõendada. Kriminaalmenetluses on tehtud päringud kostja poolt märgitud krediidiasutustesse, kuid nende vastustes ei ole üheselt mõistetav, kes on antud laenud võtnud. Kuigi kriminaalmenetluses ei suudetud tuvastada süüteo toimepanijat, peab ringkonnakohus võimalikuks lugeda kriminaalasja lõpetamise määruse põhistustega tõendatuks, et kostjalt peteti ID-kaardi PIN-koodid välja, mida kasutades osutus kolmandal isikul võimalikuks sõlmida kostja identiteeti kasutades lepinguid, mille hulka võis kuuluda ka hagejaga sõlmitud leping. Kriminaalmenetlust ei ole lõpetatud kuriteosündmuse puudumise tõttu, vaid seetõttu, et kuriteo toime pannud isikut ei õnnestunud kindlaks teha. Olukorras, kus politsei ei suuda kostjat petnud isikut kindlaks teha ja leida, ei saa seda nõuda eraisikust kostjalt. Kostja ei andnud ise oma ID-kaarti ja ID-kaardi PIN-koode kolmandale isikule selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Samuti ei andnud kostja ise oma ID-kaarti ja ID-kaardi PIN-koode kolmandale isikule selleks, et neid kasutades teha kostja Smart-ID konto. Seega ei saa rääkida ka sellest, et kostjal olnuks tahe anda tehingute tegemiseks volitus. Eeltoodut arvestades kostja nimel kolmanda isiku poolt tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine, kuna kostja ei ole tehingut heaks kiitnud. Kostja ei pea tühist tehingut täitma.
13.Kostja leiab vastuväitena hageja nõudele ka seda, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks seadme Apple iPhone 13 kätte saanud. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Hageja tugineb sellele, et hageja on 16. jaanuari 2025. a menetlusdokumendis tõendanud, et kostja on kauba kätte saanud Tartu Anne Selveri pakiautomaadist. Ringkonnakohus leiab, et hageja 16. jaanuari 2025. a seisukoha p-s 2.2 toodud väljavõte (dtl 87) ei ole käsitatav tõendina, vaid see on käsitatav osana hageja kirjalikust seisukohast. Hageja selgitus kauba kättesaamise kohta pakiautomaadist ei tõenda, et ta on kauba ostjale üle andnud või teinud võimalikuks kauba üleandmise ostjale. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuivõrd hagejale ei ole kaupa pakiautomaadist tagastatud, tuleb lugeda, et kauba on kätte saanud müügilepingu teine pool, st kostja. Kuna kostja väitel ei ole ta kaupa kätte saanud, pidi hageja tõendama kostjalt tasu nõudes mh seda, et vaidlusaluse lepingu alusel ostetud kaup on ostjale üle antud. Kehtiva lepingu puhul saaks kostja keelduda kauba eest tasumisest VÕS § 111 lg 1 alusel, sest hageja ei ole tõendanud oma kohustuste täitmist.
14.Kuivõrd kostja ei ole nõude aluseks olevat lepingut hagejaga sõlminud ja hageja ei ole tuginenud muule õiguslikule alusele, siis ei ole kostjal hageja ees kohustust. Hageja ei ole tuginenud sellele ja asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks alusetult rikastunud. Ei ole tõendatud, et ostetud kauba oleks saanud kätte kostja või kostja poolt volitatud isik.
15.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.
8
Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus (vt RKTKo 10.04.2019, 2-15-1553/166, p 25). (allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.