Aktiva Finance Group OÜ hagi G.O vastu 1981 euro 99 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks
Tsiviilasja hind
3639 eurot 78 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema (e-post XXX) Kostja G.O (isikukood XXX, elukoht XXX, XXX-i , e-post XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ 18.08.2025 hagi G.O vastu 1981 euro 99 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks osaliselt.
2.Mõista G.O-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 1981 eurot 99 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 19.04.2023–17.09.2025 559 eurot 91 senti ning edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.09.2025 kuni põhivõla (1981 eurot 99 senti) tasumiseni, kuid kokku mitte suuremas ulatuses kui põhivõlg (1981 eurot 99 senti).
3.Rahuldada G.O 23.10.2025 viivise vähendamise taotlus osaliselt ning piirata edasiulatuv viivisenõue põhivõla suurusega. Jätta viivisenõue p-s 2 nimetatut ületavas osas rahuldamata.
Jätta menetluskuludest 82% G.O kanda ning 18% Aktiva Finance Group OÜ kanda. G.O-l puuduvad hüvitatavad menetluskulud.
5.Mõista G.O-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 733 eurot 90 senti ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt (733 eurot 90 senti) alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
6.Toimetada otsus pooltele kätte.
Edasikaebamise kord Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 29.07.2025 maksekäsu kiirmenetluse avalduse G.O (kostja) vastu 3153 euro 63 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus tegi kostjale 31.07.2025 määrusega makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 04.08.2025 e-toimiku kaudu. Pärnu Maakohus lõpetas 18.08.2025 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning edastas asja Tartu Maakohtule asja arutamise jätkamiseks hagimenetluses, sest kostja esitas makseettepanekule 06.08.2025 vastuväite, Tartu Maakohus jättis 03.09.2025 määrusega hagiavalduse käiguta ja andis hagejale tähtaja TsMS § 363 nõuetele vastava hagiavalduse esitamiseks.
2.Hageja esitas 17.09.2025 hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlg 1981 eurot 99 senti, viivised ja kõrvalnõuded tulenevalt Elisa Eesti AS (teenusepakkuja) ja kostja vahel sõlmitud järgmistest müügilepingutest, kindlustuslepingutest ja sideteenuse lepingust (lepingud): 25.04.2019, 02.05.2019, 02.09.2021, 14.12.2021 ja 17.08.2022 sõlmitud liitumislepingud telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks 24.04.2019 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme Samsung Galaxy A12 ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 189 eurot 02.09.2021 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme 4G ruuter B535 ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 99 eurot 14.12.2021 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme Apple Iphone 13 128 GB ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 919 eurot 14.12.2021 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme Samsung Galaxy A22 5G ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 219 eurot 17.08.2022 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme Apple Iphone 13 Pro 128GB ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 1149 eurot 17.08.2022 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme Samsung Galaxy Tab ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 229 eurot 16.09.2022 sõlmitud osamaksetega vara müügileping seadme Huawei Watch GT2 ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 149 eurot 14.12.2021 sõlmitud nutikindlustuse leping kindlustusobjekti Samsung Galaxy A22 kindlustamiseks kuumaksega 4 eurot 19 senti 17.08.2022 sõlmitud nutikindlustuse leping kindlustusobjekti Apple Iphone 13 Pro kindlustamiseks, kindlustusmakse kuumaksega 13 eurot 99 senti 2
17.08.2022 sõlmitud nutikindlustuse leping kindlustusobjekti Samsung Galaxy Tab kindlustamiseks, kindlustusmakse kuumaksega 4 eurot 19 senti 08.04.2021,17.04.2021 ja 11.12.2021 sõlmitud Mobiil-ID leping Mobiil-ID teenuse tarbimiseks, teenuse kuutasu 99 senti
Hageja selgitas, et lepingute näol ei ole tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 mõistes. Igasugune järelmaksuleping ei ole tarbijakrediidileping. Seadus eristab tavalisi tarbijakrediidilepinguid ja ning tarbijakrediidilepinguid, kus tarbijast krediidisaaja krediteerimine toimub muul viisil ning mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimine § 405 lg 1 tähenduses (VÕS II komm (2019) § 402, p 3.2). VÕS § 405 lg 1 kohaldamisala alla kuuluvad intressi tasumise kohustusega järelmaksuga müügilepingu vormis sõlmitud tarbijakrediidilepingud ning laiemalt ka muud teenuse osutamise või muu soorituse saamiseks tarbija sõlmitavad lepingud, kus tarbijal võimaldatakse omandatava teenuse või muu soorituse eest tasuda pärast teenuse osutamist või muu soorituse tegemist tasutavate osamaksetega, millelt arvestatakse intressi (VÕS II komm (2019) § 405, p 3.1). Hageja leidis, et käesolevas asjas ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, sest järelmaksuga tasutavale müügihinna osale ei lisandu intressi ega muid tasusid. Kostja rikkus lepingut, kuid ta jättis 01.03.2024 arve nr 2037622293 järgi tähtaegselt tasumata 264 eurot 56 senti (kostja tasus 239 eurot 87 senti) ning kui ta jättis 01.04.2023 arve nr 2037942530 järgi tasumata 1957 eurot 30 senti vastavalt. Teenusepakkuja andis 01.03.2023 kostjale täiendava tähtaja, et tasuda võlgnevus 1185 eurot 13 senti hiljemalt 08.03.2023. Teenusepakkuja hoiatas kostjat, et kui kostja täiendavaks tähtajaks võlgnevust ei tasu, ütleb ta lepingud üles (dtl 80). Teenusepakkuja ütles lepingud üles 09.03.2023, millega muutus kogu nõue sissenõutavaks. Teenusepakkuja loovutas 16.01.2025 oma nõuded kostja vastu hagejale. Hageja palub kostjalt lepingutest tulenevalt välja mõista: põhivõlg 1981 eurot 99 senti (264,56 – 239,87 + 1957,3) sissenõudmiskulud 50 eurot perioodil 19.04.2023–17.09.2025 sissenõutavaks muutunud viivis 1137 eurot 56 senti edasiulatuv viivis 0,065% päevas alates 18.09.2025 kuni põhinõude täitmiseni Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena riigilõiv 455 eurot, lepingulise esindaja kulud 527 eurot ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
3.Tartu Maakohus võttis 07.10.2025 määrusega hagi menetlusse. Kohus andis kostjale tähtaja 21 päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kostja esitas 23.10.2025 hagile kirjaliku vastuse, milles märkis, et hagiavalduse dokumente läbi vaadates jäi silma Aktiva Finance Group OÜ esindaja väide, et järelmaksud pole võrdsustatud laenude ehk krediidiandmisega. Järelmaksud on otseselt seotud majandusliku hakkama saamisega. Järelmaksu taotledes ei hinnatud minu majanduslikku üldolukorda ega järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtteid andes üha uusi järelmakse ning sõlmides erinevaid teenuslepinguid. Palun sellega seoses kohtu seisukohta – kas Elisa Eesti AS oleks pidanud hindama minu maksevõimet enne lepingute sõlmimist? Olen maksejõuetu, mul puuduvad vahendid antud võlgnevuse tasumiseks. Palun mitte määrata kõrvalkulusid nii põhinõudel kui menetluskuludel. Olen nõus kirjaliku menetlusega. Ei soovi esitada vastuhagi.
4.Tartu Maakohus andis 21.01.2026 määrusega pooltele lõplike seisukohtade, menetluskulu nimekirjade ja vastuste esitamise tähtaja. Kohus andis pooltele tähtaja, et esitada soovi korral lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekiri kuni 03.02.2026 (k.a) ning seisukoht vastaspoole menetluskulude nimekirjale kuni 05.02.2026 (k.a). Hageja esitas 28.01.2026 2
kohtule menetluskulude nimekirja ja märkis, et on hagiavalduses põhjalikult, selgelt ja detailselt selgitanud oma nõuet ja selle kujunemist. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõiv 455 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ning lepingulise esindaja kulud 591 eurot 50 senti (km-ta) kolme ja poole tunni osutatud õigusabi eest tunnihinnaga 169 eurot. Pooled täiendavaid seisukohti ega vastuseid ei esitanud.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus on tutvunud kohtuasja materjalidega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tuvastab järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle.
5.1.Kohus tuvastab, et teenusepakkuja ja kostja sõlmisid järgmised lepingud (dtl 31–60): teenusepakkuja ja kostja sõlmisid viis liitumislepingut telekommunikatsiooniteenuse osutamiseks (25.04.2019, 02.05.2019, 02.09.2021, 14.12.2021 ja 17.08.2022) teenusepakkuja ja kostja sõlmisid kolm Mobiil-ID teenuse kasutamise lepingut kuutasuga 99 senti (08.04.2021,17.04.2021, 11.12.2021) teenusepakkuja ja kostja sõlmisid seitse osamaksetega müügilepingut o 24.04.2019 seade Samsung Galaxy A12, osamaksed kokku 189 eurot o 02.09.2021 seade 4G ruuter B535, osamaksed kokku 99 eurot o 14.12.2021 seade Apple Iphone 13 128 GB, osamaksed kokku 919 eurot o 14.12.2021 seade Samsung Galaxy A22 5G, osamaksed kokku 219 eurot o 17.08.2022 seade Apple Iphone 13 Pro 128GB, osamaksed kokku 1149 eurot o 17.08.2022 seade Samsung Galaxy Tab, osamaksed kokku 229 eurot o 16.09.2022 seade Huawei Watch GT2, osamaksed 149 eurot teenusepakkuja ja kostja sõlmisid kolm kindlustuslepingut o 14.12.2021 Samsung Galaxy A22 kindlustamiseks kuumaksega 4 eurot 19 senti o 17.08.2022 Apple Iphone 13 Pro kindlustamiseks, kuumaksega 13 eurot 99 senti o 17.08.2022 Samsung Galaxy Tab kuumaksega 4 eurot 19 senti
5.2.Kohus tuvastab, et kostja rikkus lepingutest tulenevaid kohustusi, kui jättis 01.03.2024 arve nr 2037622293 ja 01.04.2023 arve nr 2037942530 tasumata 1957 eurot 30 senti (dtl 72– 80). Teenusepakkuja andis 01.03.2023 kostjale täiendava tähtaja, et tasuda võlgnevus 1185 eurot 13 senti hiljemalt 08.03.2023. Teenusepakkuja hoiatas kostjat, et kui kostja täiendavaks tähtajaks võlgnevust ei tasu, ütleb ta lepingud alates 09.03.2023 (dtl 80). Teenusepakkuja loovutas 16.01.2025 oma nõuded kostja vastu hagejale (dtl 81).
6.Kohus kvalifitseerib järgmisena pooltevahelised õigussuhted. Kohus leiab, et teenusepakkuja ja kostja vahel sõlmitud viis liitumislepingut ja kolm Mobiil-ID kasutamise lepingut tuleb kvalifitseerida sideteenuse lepinguteks elektroonilise side seaduse (ESS) § 91 lg 1 mõttes. Sideteenuse lepingule kohaldatakse ESS § 91 lg 3 kohaselt võlaõigusseaduses sätestatut ulatuses, milles eriregulatsioon puudub. Kohus leiab, et teenusepakkuja ja kostja vahel sõlmitud kolm nutikindlustuslepingut on VÕS § 422 lg 1 mõttes kindlustuslepingud.
6.1.Kohus leiab, et teenusepakkuja ja kostja vahel sõlmitud osamaksetega müügilepingud on müügilepingud VÕS § 208 lg 1 mõttes, mitte tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kostja märkis hagile esitatud vastuses, et ta ei nõustu sellega, et järelmaksud pole võrdsustatud laenude ehk krediidiandmisega. Järelmaksud on otseselt seotud majandusliku
2
hakkama saamisega. Järelmaksu taotledes ei hinnatud minu majanduslikku üldolukorda ega järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtteid andes üha uusi järelmakse ning sõlmides erinevaid teenuslepinguid. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist ei olnud tarbijakrediidilepingutega ei kohaldunud teenusepakkujale kostjaga müügilepinguid sõlmides tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus.
6.2.Kohus leiab, et teenusepakkuja ja kostja vahel sõlmitud osamaksetega müügilepingud ei olnud tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest puudub intress. Kuigi tarbijakrediidilepingu regulatsioon kohaldub VÕS § 405 kohaselt ka asja omandamise, teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimisega seotud lepingutele, siis sellised lepingud on VÕS § 402 lg 1 ja § 405 järgi tarbijakrediidilepingud juhul, kui järelmaksuga müügilepingus sisaldub kohustus tasuda intressi. Õiguskirjanduses on leitud, et juhul kui järelmaksuga tasutavat müügihinna osa ei intressita, ei ole tegemist krediidilepinguga. Samas tuleb arvestada, et eriti järelmaksu puhul on intressi näol sageli tegemist varjatud intressikokkuleppega. Müügihinna intressimise kindlakstegemiseks tuleb sellisel juhul järelmaksuga tasutavad müügihinna osad summeerida ja võrrelda saadud tulemust müügihinnaga, mis kehtinuks järelmaksukokkuleppe puudumisel. Kui järelmaksuta müügihind on väiksem kui järelmaksuga tasutavate müügihinna osade summa, on vastava müügilepingu puhul ühtlasi tegemist krediidilepinguga (VÕS-II Komm § 401, p 3.1.2).
7.Kohus leiab, et hageja esitatud tõenditest nähtuvalt puudus osamaksetega müügilepingutes lepingutasu ning intressimäär oli 0%, mis nähtub ka esitatud arvetelt (dtl 41, 51, 72–80). Kui arvestada seadme maksumust ning võrrelda seda osamaksete summaga, mis on korrutatud kuude arvuga, nähtub, et seadme müügihind on ka osamaksetega seadme soetamisel sama (dtl 40–51). Kohus leiab, et eeltoodut arvestades oli seitse osamaksetega lepingut müügilepingud ning teenusepakkujale ei kohaldunud tarbijakrediidi vastutustundliku laenamise põhimõte.
8.Kohus leiab, et teenusepakkuja ütles 09.03.2023 lepingud kehtivalt üles, millega muutus kogu tasumata võlgnevus sissenõutavaks. Teenusepakkujal oli õigus lepingud kehtivalt üles öelda eeldusel, et ta esitas kostjale VÕS § 195 lg 1 kohaselt ülesütlemisavalduse, mille kostja sai kätte ning lepingute ülesütlemiseks esines mõni ülesütlemise alus.
8.1.Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et teenusepakkuja esitas kostjale ülesütlemisavalduse. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt saatis teenusepakkuja kostjale 01.03.2023 lepingu lõpetamise teatise (dtl 80), milles tõi välja, et kostja võlgnevus on 1185 eurot 13 senti, ning andis kostjale täiendava tähtaja, et tasuda võlgnevus hiljemalt 08.03.2023, hoiatades kostjat, et kui kostja eelnimetatud tähtajaks võlgnevust ei tasu, loeb ta liitumislepingu üles öelduks. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemise teatis tõendab ülesütlemisavalduse tegemist ning kostja ei ole ka väitnud, et ta ei oleks ülesütlemisavaldust kätte saanud.
8.2.Kohus leiab, et lepingu ülesütlemiseks esines ülesütlemise alus. Teenusepakkuja üldtingimuste (dtl 61–71) p 7.4.1 järgi võis teenusepakkuja lepingu üles öelda, sellest kostjat teavitades, kui esines alus, et piirata kostjale teenuse osutamist ning selline piiramise alus ei olnud ühe kuu jooksul ära langenud. Teenusepakkuja võis piirata teenuse osutamist p 3.8.1 järgi, kui klient hilines temale osutatud teenuste eest tasumisega üle neljateistkümne päeva. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt oli kostjal 01.03.2024 arve nr 2037622293 esitamise ajaks kogunenud võlgnevus 1185 eurot 13 senti, millele lisandus märtsis 280 eurot 63 senti (dtl 72) ning mida kostja ka täiendava tähtaja jooksul täielikult ei tasunud. Lisandunud võlgnevuse tulemusel oli kostja 01.04.2023 arve nr 2037942530 järgi teenusepakkujal võlgu
2
1981 eurot 99 senti (24,69 + 1957,3) (dtl 26). Nimetatud arvetel sisaldusid kõigist eelnimetatud lepingutest tulenevad kohustused kompleksselt. Kostja ei ole hagi vastuses väitnud, et arvel märgitud summad ei vastaks tegelikkusele või, et ta oleks suuremal määral tagasimakseid teinud. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades ütles teenusepakkuja lepingud 09.03.2023 kehtivalt üles, millega muutus kogu nõue sissenõutavaks ning teenusepakkujal oli õigus nõuda selle tasumist.
8.3.Hageja on väitnud, et teenusepakkuja loovutas 16.01.2025 oma nõuded kostja vastu hagejale (dtl 81). Kohus märgib, et hageja esitatud nõude loovutamise teatisest ei saa järeldada, kas teenusepakkuja on enda nõuded kostja vastu hagejale loovutanud. Tegemist on üldsõnalise dokumendiga, mida ei ole allkirjastatud, kus koostajaks on abstraktselt märgitud „Elisa Eesti AS esindaja“ ning tegelikult on dokumendi koostanud hagiavalduse esitamise päeval kohtule hagiavalduse edastanud hageja töötaja Merilin Saare 17.09.2025 kell 12:19:08. Kohus leiab, et eeltoodu ei välista siiski hagi rahuldamist, sest hiljemalt hagimaterjalide kostjale kättetoimetamisel sai kostja nõude loovutamisest teada. Hagi rahuldamist ei välista iseenesest see, kui kostjatele teatati võlanõude loovutamisest pärast hagiavalduse esitamist (RKTKo 06.06.2007, 3-2-1-62-07, p 12). Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb hagi rahuldada osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlg 1981 eurot 99 senti.
9.Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot. Hageja on välja toonud, et sissenõudmiskulud seostuvad järgmiste toimingutega (dtl 27): 03.03.2025 a tasulise kirja saatmine 25 eurot
31.03.2025 a tasulise kirja saatmine 5 eurot
22.05.2025 a tasulise kirja saatmine 5 eurot
muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot
nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud
kontaktandmete otsingu ja päringu kulud
võlgnikule vastamisega seotud kulud
võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel
võlgnikule tehtavate kõnede kulud
võlanõude avaldamisega tehtud kulud.
9.1.Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja võib VÕS 1132 lg 2 p 3 kohaselt nõuda tarbijalt pärast lepingu lõppemist temaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitamist kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus märgib, et käesoleval juhul oli põhivõlg 1981 eurot 99 senti, hageja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja ning kostja on tarbija.
9.2.Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et ta on saatnud kostjale meeldetuletuskirjad ning teinud toiminguid kulude sissenõudmiseks (dtl 82–87). Kostja ei ole ka väitnud, et ta ei oleks meeldetuletuskirju kätte saanud. Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue tuleb VÕS 1132 lg 2 p 3 kohaselt rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 50 eurot.
10.Kohus käsitleb järgnevalt hageja viivisenõuet kostja vastu. Võlausaldaja võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult VÕS § 113 lg 1 kohaselt viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuv viivis: 2
perioodil 19.04.2023–17.09.2025 sissenõutavaks muutunud viivis 1137 eurot 56 senti edasiulatuv viivis 0,065% päevas alates 18.09.2025 kuni põhinõude täitmiseni
10.1.Kohus märgib, et on tuvastanud ja pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole eespool nimetatud ulatuses põhivõlga tasunud ning on selliselt VÕS § 113 lg 1 mõttes rahalise kohustuse täitmisega viivitanud, mis annaks hagejale õiguse nõuda viivist. Kostja on aga hagivastuses välja toonud, et ta on maksejõuetu, tal puuduvad vahendid antud võlgnevuse tasumiseks ning palunud mitte määrata kõrvalkulusid nii põhinõudel kui menetluskuludelt (dtl 100). Kohus leiab, et eeltoodud lauset saab käsitada viivise vähendamise taotlusena VÕS § 113 lg 8 mõttes, mis sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule.
10.2.Hageja on selgitanud viivisenõude kujunemist selliselt, et viivisenõude periood algab viimase arve tasumise kuupäevast ning sissenõutavaks muutunud viivist on arvutatud kuni hagi esitamise ajani. Viimase 01.04.2025 arve maksetähtpäev oli 18.04.2023 (dtl 76) ning viivist on nõutud alates sellele järgnevast päevast. Hageja on viivisemäära kohta märkinud, et teenusepakkuja üldtingimuste p 6.10 järgi sai teenusepakkuja nõuda füüsiliselt isikult viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast 0,065% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Hageja kohtule esitatud tõenditest selline viivisemäär aga ei nähtu (dtl 68). Kostjale saadetud arvetel on hageja väidetud viivisemäär märgitud, kuid ainuüksi viivisemäära märkimine arvel ei tõenda, et pooled oleksid sellises viivisemääras kokku leppinud (RKTKo 17.12.2009, 3-2-1-144-09, p 10–11).
10.3.Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milline oli teenusepakkuja ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenev viivisemäär perioodil 19.04.2023– 17.09.2025 ning viivisemäär ei nähtu ka kohtule esitatud lepingutest (dtl 31–60), ei saa kohus rahuldada hageja viivisenõuet lähtudes lepingujärgsest viivisemäärast. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et teenusepakkuja ja kostja vahel oli kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem viivisemäär, tuleb hageja sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuv viivisenõue rahuldada osaliselt ning lähtuda saab seadusjärgsest viivisemäärast.
11.Kostja on esitanud viivise vähendamise taotluse. Kohus ei vähenda viivist omal algatusel (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 34; RKTKo 21.06.2011, 3-2-1-52-11, p 19). Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, kuhu kõrgema astme kohus saab kontrollida piiratult. Kohus peab viivise vähendamisel arvestama eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit ning hindama viivisenõude suurust ka lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest (RKTKo 09.05.2018, 2-1618005/54, p 14; 13.12.2017, 2-15-2810/51, p 19; RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p 20).
11.1.Kohus leiab, et kuivõrd lähtuda saab seadusjärgsest viivisemäärast, sest lepingujärgse viivisemäära kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud, ei ole täiendav viivisemäära vähendamine asjakohane. Seadusjärgne viivisemäär on asjakohane ka arvestades kostja väiteid, et teenusepakkuja andis kostjale tooteid üha uute järelmaksudega ega kontrollinud tema maksevõimet, mis mõjutas tema majanduslikku toimetulekut. Kohus leiab, et praegune olukord on sarnane sellele, mille eest kaitseb imperatiivne regulatsioon tarbijat tarbijakrediidi lepingu puhul. Seadusandja eesmärk on vältida olukordi, kus tarbijale antaks üha uut krediiti, mis viib võlgade kuhjumiseni kuni sinnamaani, et tarbijat ähvardab maksejõuetus.
11.2.Kui arvestada analoogiat tarbijakrediidi regulatsiooniga, ei oleks pooled saanud kokku leppida seadusjärgsest viivisemäärast kaks korda suuremat viivisemäära olukorras, kus intress on 0%. Tarbijatele on analoogsetes olukordades kohane kaitsemeede VÕS § 415 lg 1 järgne tarbijakrediidile rakenduv imperatiivne seadusjärgne viivisemäär, mis võimaldab seadusjärgsest viivisest suuremat viivist küsida vaid juhul, kui lepingus on kokku lepitud
2
kõrgem intressimäär. Analoogiat arvestades võib ka käesoleval juhul asuda seisukohale, et kui teenusepakkuja ja kostja leppisid kokku intressimääras 0%, oleks asjakohane viivisemäära vähendada seadusjärgse viivisemäärani analoogselt VÕS § 415 lg-ga 1 isegi juhul, kui hageja oleks tõendanud lepingujärgse viivisemäära suuruse. Olukorras, kus vähemasti kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt hakati võlgnevust nõudma liigikaudu kaks aastat pärast selle tekkimist ning arvestades kostja makseraskusi ja analoogiat tarbijakrediidiga, viiks seadusjärgne viivisemäär ka objektiivselt mõistliku tulemuseni viivise vähendamise taotluse kontekstis. Kohus saaks vähendada ka edasiulatuvat viivist (RKTKo 16.11.2016, 3-2-1-118-16, p 19).
11.3.Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on põhjendatud viivisemäär seadusjärgne viivisemäär ning täiendavalt viivisemäära vähendamiseks viivise vähendamise taotlust arvestades puuduvad alused. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt ning mõistab VÕS § 113 lg 1 kohaselt kostjalt hageja kasuks välja perioodil 19.04.2023–17.09.2025 sissenõutavaks muutunud viivise 559 eurot 91 senti ning edasiulatuva VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates 18.09.2025 kuni põhivõla (1981 eurot 99 senti) tasumiseni. Kohus leiab, et eeltoodut ja kohtupraktikas väljendatud seisukohti arvestades tuleb edasiulatuv viivisenõue piirata põhivõla summaga ning piirata edasiulatuv viivis põhivõla (1981 eurot 99 senti) suurusega (RKTKo 26.10.2010, 3-2-1-87-10, p 12).
12.Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Kohus jaotab hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (3169,55/2611,64). Kohus jätab 82% menetluskuludest kostja kanda ning 18% hageja kanda.
12.1.Hageja esitas kohtule 28.01.2026 menetluskulude nimekirja, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena riigilõiv 455 eurot (108,81 + 346,19), 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulud ning lepingulise esindaja kulud 591 eurot 50 senti (km-ta) kolme ja poole tunni osutatud õigusabi eest tunnihinnaga 169 eurot. Hageja palus lepingulise esindaja kulud TsMS § 174 lg 10 järgi välja mõista käibemaksuta, sest hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus käibemaksu tagasi arvestada. Hageja kinnitas, et kõik kulud on TsMS § 176 lg 5 kohaselt kantud seoses käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ning tal ei olnud ka lepingulist esindajat, seega kohus märgib, et kostjal puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud.
12.2.Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv 455 eurot. Riigilõiv on menetluskulu, mille tasumise kohustus tuleneb seadusest TsMS § 138 lg 2 mõttes. Põhjendatud on ka hageja taotlus hüvitada 20 eurot TsMS § 172 lg 9 ja § 484 2 järgi menetluskuluna maksekäsu kiirmenetluses.
12.3.Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg 1 kohaselt vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Riigikohtu juhiste järgi ei pea kohus menetluskulude kindlaksmääramisel kohus üksikasjalikult välja tooma konkreetseid tegevusi ja kulusid menetluskulude nimekirjast ega hindama iga kuluartiklit eraldi. Riigikohtu hinnangul peab kohus menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel andma eelkõige hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus arvestab kohtuvaidluse asjaolusid, kohtuasjale kulunud aega, asja liiki, keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti kontrollib, ega lepingulise
2
esindaja tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse keskmist hinda (RKTKm 17.04.2024 2-17124505/94, p 12 jj; RKTKm 29.01.2024 2-21-9796/80, p 17 jj).
12.4.Kohus leiab, et lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja menetlusdokumentide sisu arvestades on põhjendatud ajakulu 3,5 tundi ning põhjendatud juristi tunnitasu määr 120 eurot (km-ta). Kohtupraktikas on juristi tunnitasu määr olnud 100–120 eurot. Kohus arvestab, et tegemist ei olnud õiguslikult keeruka vaidlusega, tegemist oli tüüphagiga, kus on esitatud asjaolud ja nõude kujunemine ning õiguslik analüüs on vähene. Kohus leiab, et hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 895 eurot, millest 455 eurot on riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulud ja 420 eurot lepingulise esindaja kulud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 733 eurot 90 senti, mis on 82% menetluskuludest. Kostjal puuduvad hüvitatavad menetluskulud.
12.5.Kohus mõistab menetluskulud välja koos käibemaksuta, sest hageja on TsMS § 174 lg 10 mõttes märkinud, et ta on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 kohaselt hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
2
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.