Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Margit Jäätma
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 30. jaanuar 2026
Tsiviilasja number
2-23-14307
Tsiviilasi
Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei hagi Scandor Invest OÜ, Priit Püti ja Raul Kinksi vastu 177 000 euro ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
198 240 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. märtsi 2025. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) (registrikood 12441488) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Liis Könn ja Grete-Kai Teeäär
Kostjad (vastustajad): Scandor Invest OÜ (registrikood lepinguline esindaja Annika Kiisk
12675571),
Priit Pütt (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Olev Kuklase Raul Kinks (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin Antsov
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 10. märtsi 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-14307 osas, milles maakohus jättis täielikult rahuldamata Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei hagi Priit Püti vastu ja Priit Pütilt Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) kasuks välja mõistmata 85 000 eurot ja viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates hagi esitamisest (9. oktoobrist 2023) kuni kohustuse täitmiseni, samuti menetluskulude jaotuse osas, millega maakohus jättis menetluskulud täielikult Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2), ning kindlaksmääramise osas, millega maakohus mõistis Swedkrav Förening OÜ-lt (pankrotis) Priit Püti kasuks välja maakohtu menetluskulud 7741 eurot 14 senti (lepingulise esindaja kulu) (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Samuti tuleb tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 osas, millega maakohus tühistas täielikult Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud tsiviilasjas nr 2-23-14307.
2.1.rahuldada Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei hagi Priit Püti vastu osaliselt ja mõista Priit Pütilt Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) kasuks välja 85 000 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates hagi esitamisest (9. oktoobrist 2023) kuni kohtuotsuse tegemiseni (30. jaanuarini 2026) 22 623 eurot 68 senti ja viivis põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates 31. jaanuarist 2026 kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras;
2.2.jätta Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei, Scandor Invest OÜ ja Raul Kinksi menetluskulud maakohtus Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) kanda ja Priit Püti menetluskulud maakohtus Priit Püti kanda;
2.3.jätta Priit Püti maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata. Maakohtus Priit Pütile hüvitatavad menetluskulud puuduvad;
2.4.jätta jõusse Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud, millega maakohus otsustas seada ja kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXXX neljandasse jakku Priit Pütile kuuluvale kinnisasjale esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 100 000 eurot Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) (registrikood 12441488) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks (Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a määruse p-d 5, 6) ning keelati Priit Pütil (isikukood
XXXXXXXXXXX) kinnisasjale asukohaga XXXXXXX (registriossa nr XXXXXXXX) Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmine või suurendamine (Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a määruse p 7).
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
5.Jätta Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei, Scandor Invest OÜ ja Raul Kinksi menetluskulud ringkonnakohtus Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) kanda ja Priit Püti menetluskulud ringkonnakohtus Priit Püti kanda.
6.Määrata kindlaks Scandor Invest OÜ apellatsioonimenetluse kulud ja mõista Swedkrav Förening OÜ-lt (pankrotis) Scandor Invest OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 1322 eurot 53 senti ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
7.Määrata kindlaks Raul Kinksi apellatsioonimenetluse kulud ja mõista Swedkrav Förening OÜ-lt (pankrotis) Raul Kinksi kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 1708 eurot 50 senti ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
8.Ringkonnakohtus Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmeile ja Priit Pütile hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
9.Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon on järgmine:
9.1.Rahuldada Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei hagi Priit Püti vastu osaliselt ja mõista Priit Pütilt Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) kasuks välja 85 000 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates hagi esitamisest (9. oktoobrist 2023) kuni kohtuotsuse tegemiseni (30. jaanuarini 2026) 22 623 eurot 68 senti ja viivis põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates 31. jaanuarist 2026 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Muus osas jätta Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei hagi Priit Püti vastu rahuldamata.
9.2.Jätta rahuldamata Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei hagi Scandor Invest OÜ ja Raul Kinksi vastu 177 000 euro ja viivise saamiseks.
9.3.Jätta Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei, Scandor Invest OÜ ja Raul Kinksi menetluskulud maakohtus Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) kanda ja Priit Püti menetluskulud maakohtus Priit Püti kanda.
9.4.Rahuldada Scandor Invest OÜ maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise avaldus ja välja mõista Swedkrav Förening OÜ-lt (pankrotis) Scandor Invest OÜ kasuks menetluskulud maakohtus 5675 eurot 40 senti ja viivis maakohtu menetluskulude 5675 euro 40 sendi tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
9.5.Rahuldada Raul Kinksi maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise avaldus ja välja mõista Swedkrav Förening OÜ-lt (pankrotis) Raul Kinksi kasuks menetluskulud maakohtus 6293 eurot 75 senti ja viivis maakohtu menetluskulude 6293 euro 75 sendi tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
9.6.Maakohtus Priit Pütile hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
9.7.Jätta Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei, Scandor Invest OÜ ja Raul Kinksi menetluskulud ringkonnakohtus Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) kanda ja Priit Püti menetluskulud ringkonnakohtus Priit Püti kanda.
9.8.Määrata kindlaks Scandor Invest OÜ apellatsioonimenetluse kulud ja mõista Swedkrav Förening OÜ-lt (pankrotis) Scandor Invest OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 1322 eurot 53 senti ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
9.9.Määrata kindlaks Raul Kinksi apellatsioonimenetluse kulud ja mõista Swedkrav Förening OÜ-lt (pankrotis) Raul Kinksi kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 1708 eurot 50 senti ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
9.10.Ringkonnakohtus Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmeile ja Priit Pütile hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
9.11.Jätta jõusse Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud tsiviilasjas nr 2-23-14307, millega maakohus otsustas seada ja kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXXX neljandasse jakku Priit Pütile kuuluvale kinnisasjale esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 100 000 eurot Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) (registrikood 12441488) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks (Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a määruse p-d 5, 6) ning keelati Priit Pütil (isikukood XXXXXXXXXXX) kinnisasjale asukohaga XXXXXXX (registriossa nr XXXXXXXX) Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmine või suurendamine (Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a määruse p 7). Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a määrusega tsiviilasjas nr 2-23-14307 kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega otsustati seada ja kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 2469540 neljandasse jakku Raul Kinksile (isikukood XXXXXXXXXXX) kuuluvale kinnisasjale esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 100 000 eurot Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) (registrikood 12441488) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks (Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a määruse p-d 2, 3).
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei (hageja) esitas 9. oktoobril 2023 Tartu Maakohtule hagi Scandor Invest OÜ (kostja I), Priit Püti (kostja II) ja Raul Kinksi (kostja III) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks välja mõista 177 000 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt (177 000 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt tegeles Swedkrav Förening OÜ (pankrotis, võlgnik) moodulmajade planeerimise, tootmise ja ehitusega. Kuni 27. detsembrini 2021 olid võlgniku juhatuse liikmeteks kostjad II ja III.
13.jaanuaril 2020 andis võlgnik AMR Eramuehitus OÜ-le (AMR) hoiule kaks võlgniku poolt toodetud ja võlgnikule kuuluvat näidismoodulit. 10. novembri 2020. a müügilepinguga võõrandas võlgnik moodulid kostjale I, kes kohustus tasuma moodulite hinna 150 000 eurot (sh käibemaks). 5. oktoobril 2021 esitas kostja I võlgnikule müügilepingu täitmise ning leppetrahvi nõude. 1. novembril 2021 viidi moodulid AMR-i juurest tagasi võlgniku aadressile Nirgi tee 9. 12. novembril 2021 väljastas võlgnik kostjale I moodulite eest arve 150 000 eurot (sh käibemaks). 1. detsembril 2021 väljastas võlgnik kostjale I seadmete (monitorid ja konteinerid) eest arve 27 000 eurot (sh käibemaks). 17. detsembril 2021 saatis kostja I võlgnikule teate, milles alandas moodulite hinda 62 500 euroni ning nõudis müügilepingu alusel leppetrahvi ja viivist 107 455 eurot. Kostja I tasaarvestas moodulite hinna ja leppetrahvi ning palus võlgnikul tasuda 44 955 eurot (107 455 – 62 500). 20. detsembril 2021 sõlmisid võlgnik ja kostja I võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkuleppe. Pooled tasaarvestasid vastastikused nõuded, millega loeti tasutuks kostja I müügilepingust tulenev moodulite ostuhinna tasumise kohustus. 21. jaanuaril 2022 ehk ca kuu aega pärast tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimist algatati võlgniku pankrotimenetlus ja nimetati võlgniku ajutiseks halduriks hageja Vladimir Kutšmei. 6. aprillil 2022 kuulutati välja võlgniku pankrot. Võlgniku pankrotimenetluses esitas kostja I kokkuleppest tuleneva nõude summas 21 325 eurot 6 senti. Nõudele esitas vastuväite pankrotihaldur (hageja). Maa- ja ringkonnakohtu määrustega tsiviilasjas nr 2-21-19721 jäi nõue tunnustamata, sest kohtute hinnangul olid võlgniku ja kostja I vahelised kokkulepped ja tehingud tühised. Ringkonnakohtu jõustunud kohtulahendiga on seega tuvastatud, et 10. novembri 2020. a müügileping ja 20. detsembri 2021. a kokkulepe on tühised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg-te 1 ja 2 järgi. Hageja leiab, et käesolevas menetluses ei ole vaja tehingute näilikkust tuvastada, sest see on juba tuvastatud tsiviilasjas nr 2-21-19727 tehtud määrustega, mis on pooltele siduvad. Hageja esitab tühiste lepingute alusel üleantud vara väärtuse ja kahju hüvitamise nõude solidaarselt kõigi kostjate vastu. Müügileping ja kokkulepe olid sõlmitud ebatavalistel tingimustel ja seotud isikute vahel eesmärgiga võlgnikust pahatahtlikult vara välja viia ja kohustused kolmandate isikute ees täitmata jätta. Tehingud on näilikud. Müügilepingu ja tasaarvestuse kokkuleppe koosmõjul omandas kostja I võlgniku moodulid väärtusega 150 000 eurot, kuid võlgnik ei saanud vastusooritusena midagi. Müügileping sõlmiti näilikult, et tekitada võlgniku vastu kunstlikult rahaline nõue, mille tasaarvestamise kaudu moodulid kostjale I võõrandada. Seega teesklesid kostjad tehinguid, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Müügilepingut ei sõlmitud selles näidatud kuupäeval. Müügileping on sõlmitud võlgniku jaoks ebasoodsatel tingimustel. Lepingu kohaselt pidi moodulite omand minema kostjale I üle enne nende eest tasumist. Kuna ostuhind tuli müügilepingu kohaselt tasuda alles pärast moodulite valduse üleandmist, tekkis olukord, kus moodulite omand oli võlgnikult kostjale I üle läinud kohe, kuid kostjal I ei tekkinud kohustust moodulite eest võlgnikule midagi tasuda. See ei ole tavapärane ning asetas
võlgniku ebamõistlikku olukorda, kus müüdud moodulite eest raha saamine on täielikult sõltuvuses kolmandate isikute tegevusest, st sellest, kas kostja I saab moodulite valduse kolmandalt isikult või mitte. Samuti tuli võlgnikul tasuda leppetrahvi 300 eurot päevas iga moodulite üleandmisega viivitatud päeva eest. Selliselt tekitati näilikult võlgniku vastu suures summas nõue, millega tasaarvestada moodulite ostuhinna tasumise kohustust. Võimalikult suure nõude fabritseerimiseks ootas kostja I leppetrahvinõude esitamisega ca aasta aega ning asus siis väitma, et kuna võlgnik pole kostjale I mooduleid üle andnud, siis on kostjal I tekkinud võlgniku vastu leppetrahvinõue. Kostjal I ei olnud raha ja puudus loogiline põhjus moodulite omandamiseks. Kostja I majandusaasta aruandest nähtuvalt ei olnud ühingul piisavalt raha, et mooduleid hinnaga 150 000 eurot osta. Tehingud sõlmiti vahetult enne ajutise halduri nimetamist. Tasaarvestuse kokkulepe sõlmiti väidetavalt 20. detsembril 2021 ja võlgniku pankrotimenetlus algatati 21. jaanuaril 2022. Alternatiivselt on mõlemad lepingud tühised vastuolu tõttu heade kommetega või tühised muul õiguslikul alusel. Kostjal I tuleb tagastada tühise tehingu alusel saadud moodulite väärtus, milleks saab pidada vähemalt 150 000 eurot ehk müügilepingu hinda. Võlgnik võõrandas kostjale I enda bilansis olnud vara (monitorid ja konteinerid) ning väljastas selle eest arve 27 000 eurot (sh käibemaks). Kostja I tunnistas sellest arvest tulenevat võlgnevust 20. detsembril 2021. Kuivõrd kohtud on tsiviilasjas nr 2-21-19727 leidnud, et 20. detsembri 2021. a nõuete tasaarvestus on tühine, siis ei ole arvest tulenevat kohustust tasaarvestusega täidetud ning hageja saab nõuda kohustuse täitmist või seadmete väärtuse hüvitamist. Võlgniku juhatuse liikmetel ehk kostjatel II ja III tuleb hüvitada võlgnikule tekitatud kahju. Olukorras, kus juhatuse liikmed on sõlminud tühise (alternatiivselt kehtetuks tunnistatava) müügilepingu ja andnud selle alusel üle võlgniku vara vastusooritust saamata, on juhatuse liikmed enda hoolsuskohustust rikkunud ning hagejal on õigus nõuda vastava tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Hagejale on kostjate tegevuse tõttu tekkinud kahju 177 000 eurot (150 000+27 000). Kostjad vastutavad kahju eest solidaarselt. Kostjad II ja III rikkusid raamatupidamiskohustust (ÄS § 183), esitades näilike tehingute alusel kostjale I arveid ja üritades sellega jätta muljet kohustustest, mida ei eksisteeri. Vara väljaviimise tõenäoliseks eesmärgiks oli vara üleandmine kostjate II ja III kontrolli all olevale OÜ-le Astel. Alternatiivselt, kui võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud müügileping ka kehtiks (hageja ei nõustu), on kostjate II ja III kohustuste rikkumiseks võlgniku vara võõrandamine võlgnikule kahjulikel tingimustel kostjale I, kes on maksejõuetu äriühing, kellel puudub suutlikkus võlgnikule midagi tasuda. Juhatuse liikme hoolsuskohustust on rikutud sellega, et võlgniku juhatuse liikmed ei pakkunud AMR-ile 17 000 euro suuruse nõude katteks moodulite asemel teist tagatist ning seetõttu tekkis kostjal I võlgniku vastu enam kui 107 000 euro suurune leppetrahvinõue. Võlgnik ja kostjad II ja III pidid VÕS §-i 888 arvestades igal juhul möönma, et moodulite kättesaamine võib osutuda võlgnevuse ja pandiõiguse tõttu keeruliseks ning kostjal I võib tekkida viivitusest märkimisväärne leppetrahvinõue. Sellegipoolest otsustasid kostjad müügilepingu ebatavaliselt suure leppetrahvikokkuleppega sõlmida. Müügilepingu sõlmimisega on kostja II rikkunud juhatuse liikme kohustusi, sest on teinud ühingut kahjustava tehingu. Müügilepinguga anti võlgniku moodulite omand kostjale I üle enne moodulite eest tasumist. Juhatuse liige võõrandas ühingu vara väärtusega 150 000 eurot, kus oli selge, et ühing vastusooritust ei saa, rikkudes sellega hoolsuskohustust. Müügileping
näeb ette võlgniku kohustuse tasuda leppetrahvi 300 eurot päevas iga moodulite üleandmisega hilinetud päeva eest alates 12. novembrist 2020 (müügilepingu p 5.2). Kostja II oli teadlik, et moodulid ei asu võlgniku valduses ning AMR rakendab nende suhtes pandiõigust. Seega tekitas kostja II võlgniku vastu tahtlikult leppetrahvinõude, sõlmides lepingu sellistel tingimustel, mida võlgnik ei saa või ei kavatse täita. Kostja I esitas võlgniku vastu müügilepingust tuleneva leppetrahvinõude 105 900 eurot. Tasaarvestuse kokkulepe kahjustab võlgnikku. Selle kokkuleppe sõlmimisega on kostja II rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimisega nõustus võlgnik, et kostjal I on tema vastu müügilepingust tulenev leppetrahvinõue 44 955 eurot. Seega, olles sõlminud kostjaga I müügilepingu moodulite võõrandamiseks hinnaga 150 000 eurot, nõustus kostja II sellega, et kostja I müügihinda reaalselt ei tasu ning lisaks sellele maksab hoopis võlgnik kostjale I ca 45 000 eurot lisaks. Mõistlik juhatuse liige oleks sellises olukorras vaielnud vastu kostja I hinna alandamise nõudele ja taotlenud leppetrahvi vähendamist. Kostjad ei ole tõendanud, et moodulitel oleks olnud mingisuguseid vigastusi, mis oleks hinna alandamist õigustanud. Pretensioonidest pole teatatud ka õigeaegselt (müügilepingu p 2.5). Leppetrahvinõue on esitatud ca aasta pärast lepingu sõlmimist ja 5. oktoobril 2021 nõude esitamise ajaks oli kostja I VÕS § 159 lg 2 alusel minetanud õiguse leppetrahvi nõudmiseks. Samuti on leppetrahv, mis moodustab ca 2/3 moodulite ostuhinnast, selgelt ebamõistlik VÕS § 162 mõttes. Tasaarvestuse kokkuleppega lepiti kokku, et pärast moodulite ja seadmete ostuhinna tasaarvestust võlgneb võlgnik kostjale I veel 17 955 eurot. Samuti lepiti kokku leppetrahvis 1000 eurot ja viivises 0,2% päevas ehk 73% aastas ja pikendati aegumise tähtaega 10 aastani. Sama rikkumise kahekordne sanktsioneerimine ning seadusest tuleneva aegumistähtaja 3kordne pikendamine on ebatavalised ning võlgnikku kahjustavad tingimused. Hoolas juhatuse liige ei oleks sellist lepingut sõlminud. Võlgnik jäi ilma temale kuulunud moodulitest, millega tekkis kahju vähemalt 150 000 eurot. Võlgnik ei saanud moodulite eest vastusooritust, sest ei eksisteeri nõudeid, mida kostjad üritasid tasaarvestuse kokkuleppes näilikult tekitada. Võlgnik jäi ilma temale kuulunud seadmetest, mille kostja I väidetavalt omandas 27 000 euroga – see on ka võlgnikule tekkinud kahju. Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kui kostja II ei oleks sõlminud müügilepingut, oleks pankrotivaras alles moodulid väärtusega 150 000 eurot. Kui kostja II ei oleks sõlminud tasaarvestuse kokkulepet, saaks võlgnik nõuda kostjalt I moodulite ja seadmete ostuhinna (177 000 eurot) tasumist. Kostja I on varatu ja maksevõimetu, mistõttu on tõenäoline, et kostja I vastu suunatud nõuete täitmine pole võimalik. Kostja III tegevusetus võimaldas võlgnikust vara vastusooritust saamata kostjate huvides välja viia. Kostja III oli võlgniku juhatuse liige ajal, mil võlgnik sõlmis kostja II esindusel võlgnikku kahjustavad lepingud, kuid ei takistanud lepingute sõlmimist ega proovinud tehinguid tagasi pöörata (lepingutest taganeda, neid tühistada vms). Sellega rikkus ta juhatuse liikme hoolsuskohustust. Kostja III ei vaielnud vastu hinna alandamise avaldusele ega leppetrahvinõudele. Võlgnikku kahjustavate tehingute tulemuseks oli võlgniku vara (moodulite) jõudmine Astel OÜ-sse, mille juhatuse liige oli kostja III. Kostja III oli tehingutest teadlik. Eelistades endaga seotud äriühingu huvisid võlgniku huvidele, rikkus kostja III lojaalsuskohustust. Kui kostja III ei oleks Astel OÜ poolt mooduleid vastu võtnud, siis oleks need eelduslikult endiselt pankrotivaras.
2.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Kostja I ei nõustu hagejaga selles, et kohus on jõustunud lahendiga tsiviilasjas nr 2-21-19727 tuvastanud tehingute tühisuse. Müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe ei ole näilikud tehingud. Tegemist on umbes aastase vahega sõlmitud kahe erineva tehinguga, mistõttu peab hageja tõendama mõlema tehingu tühisuse eeldusi eraldi, mitte kogumis. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et tehingute eesmärgiks oli vara väljaviimine võlgnikust ja kohustuste täitmata jätmine. Võlgnikul oli soov oma majandustegevuses mooduleid müüa ning kostja I soovis neid osta. Tegemist on tavapärase majandustegevusega. Müügileping on sõlmitud selles näidatud kuupäeval. Müügileping on sõlmitud ajal, mil ükski võlausaldaja ei olnud esitanud võlgniku osas pankrotiavaldust, seega ei saanud pooltel olla müügilepingut sõlmides eesmärgiks tekitada võlgniku vastu kunstlikult rahaline nõue. 14. jaanuaril 2021 saatis võlgniku esindaja AMR-i esindajale nõude, milles palus viivitamatult (hiljemalt 20. jaanuaril 2021) üle anda kaks näidismoodulit ning teavitas, et viivitamine toob võlgnikule kaasa suure majandusliku kahju, viidates sõlmitud müügilepingule ja sellest tulenevale moodulite üleandmiskohustusele 12. novembril 2020. Samuti viitas võlgniku esindaja, et üleandmisega viivitamisel on võlgnik kohustatud tasuma alates 13. novembrist 2020 leppetrahvi 300 eurot päevas kuni mõlema mooduli üleandmiseni. Hinnates kogumis moodulite müügilepingut ning kirjavahetust võlgniku esindaja ning AMR-i vahel, on eluliselt usutav, et müügileping on sõlmitud lepingus fikseeritud kuupäeval. Võlgnik täitis oma müügilepingust tuleneva kohustuse osaliselt, asja üleandmise kohustuse täitis hilinenult ja dokumente pole senini üle antud. Kostja I ei pidanud moodulite eest tasuma enne, kui võlgnik andis talle müügieseme valduse üle. 2020. a majandusaasta aruandes ei ole vaidlusalust tehingut kajastatud, sest kostjale I ei antud üle müügieseme valdust ning seega kostjal puudus ka 2020. a kohustus müügieseme eest tasumiseks. Tõele ei vasta hageja väidetu, et kostja I ei ole enne 2021. a oktoobrit nõudnud müügieseme üleandmist. Kostja I ei nõustu hageja väidetega, et müügileping oli sõlmitud võlgniku jaoks ebasoodsatel tingimustel, et kostjal I ei olnud raha moodulite omandamiseks ja et puudus loogiline põhjus moodulite omandamiseks. Kui võlgnik oleks lepingust tulenevad kohustused täitnud, siis ei oleks võlgniku jaoks järgnenud ühtegi negatiivset tagajärge. Kostja I võis põhitegevusala kõrval ka kõrvaltegevustega tegeleda. Kostja I huvi mooduleid omandades oli nende kasuga edasimüük, aga kuna mooduleid ei antud talle üle kokkulepitud ajal, siis planeeritav tehing nurjus. Selle tehingu raames saadavate vahendite arvelt oleks kostja I tasunud omakorda moodulite müüjale ja teeninud tehingult oma kasumi. Kostja I sai moodulid enda omandisse ning kostja I võõrandas need omakorda edasi E.E.. E.E. omandas vaidlusalused moodulid kostjalt I 50 000 euro eest, sest need olid kahjustunud ja puudus vajalik dokumentatsioon. Hageja ei ole tõendanud moodulite turuväärtust. Kostja I märgib, et 1. novembri 2021. a moodulite üleandmise aktis on fikseeritud, et ladustamisel ja transpordil olid moodulid saanud kahjustada, lisaks puudus ka kogu dokumentatsioon. Tegemist oli oluliste puudustega, mis vähendasid moodulite turuhinda märkimisväärselt. Kui hageja nõuab moodulite väärtuse hüvitamist, siis peab hageja tõendama moodulite väärtuse. Kostjal I õnnestus moodulid puudustest tulenevalt edasi müüa üksnes 50 000 euro eest. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I näol oli tegemist maksejõuetu ostjaga, et pooltel puudus tahe mooduleid kostjale I üle anda ning kostjal I puudus tahe nende eest tasuda. Moodulite üleandmine kostjale I on tõendatud. Kostja I ei saanud võlgnikuga müügilepingut sõlmides näha ette, et omandatavate moodulite valduse üleandmisega tekib probleeme ning nende üleandmine venib teadmata ajaks.
Kui võlgnik ei oleks lepingut rikkunud, siis ei oleks tekkinud kostjal I ka leppetrahvi nõudeõigust. Arvestades lepinguliste kohustuste väärtust (150 000 eurot) ning leppetrahvi päevamäära (300 eurot), teeb see leppetrahvi suuruseks 0,2% päevas, mida on kohtupraktikas peetud ettevõtete vahelistes tehingutes tavapäraseks viivisemääraks.
3.Kostja II palub jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II ei nõustu hagejaga selles, et jõustunud kohtulahenditega tsiviilasjas nr 2-21-19727 tuvastatu on automaatselt omistatav ka kostjale II. Kostja II ei nõustu hageja väidetega, et müügileping ja sellega seotud tehingud on näilikud ja tühised. Võlgnik otsustas müüa kaks moodulit kostjale I. Kostja II ei ole kostjaga I müügilepingut sõlmides rikkunud juhatuse liikme kohustusi, sh lojaalsuskohustust. Avalikes registrites olevate andmete kohaselt oli kostja I kasumlikult tegutsev äriühing, kelle osas ei olnud põhjust arvata, et müügilepingut ei täideta. Võlgnik soovis mooduleid müüa ning kostja I soovis mooduleid osta. Alusetu on hageja väide, et müügilepingut ei sõlmitud selles näidatud kuupäeval. Kuivõrd müügilepingu esemeks olevad kaks moodulit oli müügilepingu sõlmimise ajal hoiul AMR-i juures, tähendas
10.novembri 2020. a müügilepingus sisalduv kokkulepe sisuliselt seda, et kostjal I on õigus saada moodulid kätte ka otse AMR-i valdusest, misjärel esitab võlgnik kostjale I arve moodulite eest. Müügilepingu sõlmimise ajal puudus võlgnikul põhjus arvata, et tema või siis kostja I ei saa mooduleid AMR-i juurest kätte müügilepingus kokku lepitud ajaks.
12.novembril 2020 on kostja II saatnud e-kirja, milles teavitab, et AMR esindaja ei võimalda moodulite kättesaamist, sest tekkinud on vaidlus tasumata arvete osas. AMR on 12. novembril 2020 teatanud, et nad teostavad kinnipidamisõigust Laevas asuvate moodulite osas. AMR-i poolt kinnipidamisõiguse teostamine ei olnud õiguspärane, sest seisuga 12. novembril 2020 ei olnud võlgnik võlgu AMR-le, kuna pooled olid sõlminud 3. novembril 2020 maksegraafiku. Seega tekkis moodulite valduse kättesaamisel ja nende kostjale I üleandmisel vaidlus, mida müügilepingu sõlmimisel ei olnud ette näha. Ka järgnenud läbirääkimistel keeldus AMR mooduleid üle andmast, mistõttu saatis võlgniku esindaja 14. jaanuaril 2021 AMR-i esindajale nõude anda moodulid üle. Selles e-kirjas on selgelt viidatud sellele, et võlgnik on moodulid võõrandanud, võlgnikul eksisteeris kohustus anda moodulid omandajale üle hiljemalt 12. novembril 2020 ning võlgnik kohustub tasuma leppetrahvi moodulite üleandmisega viivitamise eest 300 eurot päevas. Kuna võlgnikust mitteolenevatel põhjustel ei õnnestunud kostjale I anda üle moodulite valdust, esitas kostja I võlgnikule 5. oktoobril 2021 nõude leppetrahvi 98 100 eurot tasumiseks ning moodulite valduse üleandmise nõude. Tegemist on pooltevahelisel müügilepingul tugineva nõudega, mida ei oleks esitatud juhul, kui AMR ei oleks õigusvastaselt mooduleid kinni pidanud. Seoses AMR-i kahju tekitava käitumisega esitas võlgnik 26. oktoobril 2021 tsiviilasjas nr 2-21-2821 vastuhagi AMR-i vastu kahju hüvitamise nõudes. Kuivõrd võlgniku vastu leppetrahvinõude esitamine oli tingitud AMR-st, nõudis võlgnik vastuhagis leppetrahvinõudele vastavas summas (s.o 98 000 eurot) kahju väljamõistmist AMR-ilt. Kostja II juhatuse liikmena on täitnud hoolsuskohustust, sest võlgniku huvide kaitseks on pöördutud advokaadi poole, kes on hakanud tegelema AMR-i ja võlgniku vahelise õigusvaidlusega. Alles peale vastuhagi esitamist, s.o. 1. novembril 2021, andis AMR üle moodulite valduse. Kuivõrd selleks ajaks oli võlgnik valduse üleandmisega viivituses ligi aasta aega, võttis kostja I valduse üle otse AMR-ilt. Peale seda, kui kostja I sai endale moodulite valduse, väljastas võlgnik vastavalt müügilepingu punktile 2.2 moodulite eest arve nr 2021153 summas 150 000 eurot.
17.detsembril 2021 saatis kostja I võlgnikule avalduse tasaarvelduse teostamiseks ja müügilepingus kokku lepitud hinna alandamiseks. Võlgnikul oli võimalik otsustada, kas
nõustuda hinna alandamise ja tasaarvestusega või mitte. Oli fakt, et vara üleandmisega oldi viivituses ning vara seisukord oli halvenenud, kuid seda mitte võlgniku, vaid kolmanda isiku tegevuse (tegevusetuse) tõttu. 20. detsembril 2021 sõlmiti võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkulepe, et saavutada seeläbi õigusrahu ja vältida kulukat kohtuvaidlust lisaks vaidlusele AMR-ga. Kui AMR ei oleks põhjendamatult pidanud kinni mooduleid, ei oleks tekkinud olukorda, kus esitatakse leppetrahvi nõue ja alandatakse hinda seoses vara väärtuse vähenemisega. Olukorras, kus tehtud on tasaarvestus, mille tulemusena on vastastikused kohustused kattuvas ulatuses lõppenud, ei ole võlgnikule tekkinud kahju ning seetõttu puudub hagejal ka kostja II vastu kahju hüvitamise nõue. Isegi juhul, kui eeldada, et tasaarvestus ei ole kehtiv, ei saa juhatuse liige vastutada kolmanda isiku või tehingu teise poole tegevuse eest. Kostja II leiab, et tõendatud ei ole, et tema oleks juhatuse liikmena rikkunud kohustusi ning tekitanud osaühingule varalist kahju. Kostja II on müügilepingu sõlmimisel järginud juhatuse liikmelt tavaliselt nõutavat hoolt, sest puudus mistahes põhjendus, et kostja II ei oleks võinud kostjaga I müügilepingut sõlmida selles toodud tingimustel. Kuna müügileping ei ole näilik, ei saa kostjale II ette heita ka raamatupidamiskohustuse rikkumist. Kuivõrd eksisteeris vaidlus tasumise osas, siis ei saa juhatuse liikmele ette heita seda, et ta jättis AMR-le tasumata vaieldava summa või et ta ei andnud isiklikku käendust äriühingu võlgnevusele, mis oli vaieldav. Kostja II ei nõustu, et tehingud on vastuolus heade kommetega.
4.Kostja III palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtulahenditega ei ole tuvastatud müügilepingu ja tasaarvelduse kokkuleppe tühisust. Hageja ei ole tõendanud, et poolte tegelik tahe nende tehingute osas oli midagi muud, kui tehingutes kirjas. Kostja III ei ole rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Kostja III saab kinnitada seda, et ta oli teadlik müügilepingu sõlmimisest, kuid tegemist ei ole juhatuse liikme poolse kohustuse rikkumisega. Müügileping ei ole näilik, tegemist on tavapärase müügilepinguga, milles on kokku lepitud müügitingimused. Müük ei ole toimunud vahetult enne pankroti välja kuulutamist, sest võlgniku pankrot kuulutati välja 6. aprillil 2022, kuid moodulite müügileping sõlmiti 10. novembril 2020. Hageja etteheide raamatupidamiskohustuse rikkumise kohta kostja III poolt on põhjendamatu ja tõendamata, sest kostja III ei ole esitanud arveid näilike tehingute alusel. Tõendatud ei ole, millised on need kostja III huvid, mille eelistamist kostjale III ette heidetakse. Ekslik on hageja käsitlus vastusoorituse puudumisest. Kostja I 2020. a majandusaasta aruandest nähtuvalt on tegemist kasumlikult tegutseva äriühinguga. Tegemist ei olnud maksejõuetu äriühinguga. Kostja III hinnangul ei ole nimetatud tehingutega võlgnikule varalist kahju tekkinud. Müügileping ega selle alusel väljastatud arve ning teostatud tasaarvestus ei ole näilikud, vaid tegemist on reaalse lepinguga, mille alusel on müüdud kaupa. Täidetud ei ole ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused. Hageja ei ole tõendanud kostja III poolt hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist. Kostja III on järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit. Kostja III ei ole käitunud võlgniku huve kahjustavalt. Selleks, et tegevusetuse etteheide oleks põhjendatud, peaks
hageja olema selgelt välja toonud, mida oleks kostja III pidanud juhatuse liikmena tegema. Pelgalt väide, et kostja III oleks pidanud müügilepingust taganema või tasaarvestusele vastu vaidlema, ei ole käsitatav juhatuse liikme kohustuse rikkumisena. Arusaamatuks jääb, et kui kostja II oli juba pöördunud advokaadi poole, kes tegeles moodulite kättesaamisega, et võlgnikul oleks võimalik täita müügilepingut, siis mida pidi veel kostja III tegema. Võlgnikule on tekkinud varaline kahju AMR-i tegevuse tõttu, kostja II ja kostja II palgatud advokaat teavitasid AMR-i, et võlgnikul tekib majanduslik kahju, kui AMR mooduleid kinni hoiab. Isegi juhul, kui võlgnik ei oleks nõustunud tasaarvestusega, oleks järgmiseks sammuks olnud kostja I vastu nõude esitamine, mida pankrotihaldur on käesolevas tsiviilasjas teinud. Seega ei saa kostjale III ka ette heita tasaarvestuse avaldusele vastu vaidlemata jätmist. Hageja on esitanud oletusliku ja tõendamata väite, et müügilepingu esemeks olevad moodulid jõudsid tõenäoliselt lõpuks välja Astel OÜ omandisse. Moodulite müük E.E. lükkab ümber selle hageja väite. Seega ei ole kostja III juhatuse liikmena ka rikkunud lojaalsuskohustust. Kostja III ei nõustu hageja väitega, et alternatiivselt on mõlemad tehingud tühised vastuolu tõttu heade kommetega.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus jättis 10. märtsi 2025. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Maakohus rahuldas kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja mõistis võlgnikult kostja I kasuks välja menetluskulud 5675 eurot 40 senti ja viivise menetluskuludelt. Maakohus rahuldas osaliselt ka kostja II menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja mõistis võlgnikult kostja II kasuks välja menetluskulud 7741 eurot 14 senti (lepingulise esindaja kulu). Maakohus rahuldas ka kostja III menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja mõistis võlgnikult kostja III kasuks välja menetluskulud 6293 eurot 75 senti ja viivise menetluskuludelt. Maakohus tühistas Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a kohtumäärusega asjas kohaldatud hagi tagamise abinõud. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingute sisulist hindamist. Kostja II vande all antud seletusega on tõendatud, et võlgnik ja kostja I sõlmisid näidismoodulite müügilepingu selles näidatud kuupäeval, s.o 10. novembril 2020 (dtl 799). Hageja ei ole vastupidist tõendanud ja kostja II antud seletus ei ole vastuolus teiste asjas esitatud tõenditega. Kostja II esitas kohtule tõendina e-kirja, millest nähtub, et 12. novembril 2020 teatas AMR kostjale II, et AMR kasutab kinnipidamisõigust moodulite suhtes (dtl 372, 373). Eeltoodut kinnitavad ka kostja II vande all antud seletused (dtl 801, 802), kus kostja selgitab, et kostja I pidi moodulid kätte saama 12. kuupäeval ning kahte päeva (müügilepingu sõlmimisest) oli vaja selleks, et kraanad ja autod paika panna ja kõik ära organiseerida. Seega sai võlgnikule ja kostjale II 12. novembril 2020 teatavaks see, et nad ei saa mooduleid kätte ja sellest tulenevalt ei ole lepingut võimalik lepingus näidatud ajal, s.o 12. novembril 2020 täita ja mooduleid kostjale I üle anda. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnikule ja kostjatele II ja III oli 10. novembril 2020 müügilepingu sõlmimise ajal teada, et lepingut ei ole võimalik lepingus näidatud ajal, s.o 12. novembril 2020 täita ja mooduleid kostjale I üle anda. Kostja I esitas võlgnikule 5. oktoobril 2021 leppetrahvi 98 100 euro ja asja valduse üleandmise nõude (dtl 61, 62). AMR andis kaks näidismoodulit kostjale I üle 1. novembril 2021 (üleandmise-vastuvõtmise akt, dtl 376). Üleandmise-vastuvõtmise akti on allkirjastanud võlgniku esindaja ning kostja I ja AMR-i esindajad. Üleandmise-vastuvõtmise aktile on
lisatud, et moodulite transpordil, hoiustamisel on tekkinud mõrad avade ümbruses, mis on fikseeritud fotode ja videoga. Kostja I sõlmis 12. novembril 2021 E.E. müügilepingu, mille kohaselt müüs kostja I kaks näidismoodulit E.E. 50 000 euro eest (dtl 605–618). Kohus kuulas 21. jaanuaril 2025 kohtuistungil tunnistajana ära E.E., kes kinnitas, et ta ostis kaks näidismoodulit kostjalt I ja transportis need pärast viimast makset oma kinnistule ja tunnistaja kasutab näidismooduleid käesoleval ajal elamuna (dtl 790, 791). Maakohus leidis, et tunnistaja ütlused on usaldusväärsed ja hageja ei ole vastupidist tõendanud. Võlgnik saatis kostjale I 12. novembril 2021 arve nr 2021153 moodulite eest 150 000 euro tasumiseks võlgnikule (dtl 63). Arve tasumise tähtpäev oli 26. november 2021. Võlgnik saatis kostjale I 1. detsembril 2021 arve nr 2021164 seadmete eest 27 000 euro tasumiseks võlgnikule (dtl 64). Arve tasumise tähtpäev oli 31. detsember 2021. Kostja I saatis võlgnikule 17. detsembril 2021 tasaarveldamise ja hinna alandamise avalduse (dtl 66–69). Leppetrahvinõude, viivisenõude ja hinna alandamise tulemusena esitas kostja samas avalduses võlgnikule nõude 44 955 euro tasumiseks. Võlgnik ja kostja I sõlmisid 20. detsembril 2021 võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkuleppe (dtl 70), mille p 1 kohaselt võlgnik tunnistab tingimusteta ja täielikult rahalist nõuet kostja I ees summas 44 955 eurot (10. novembri 2020. a müügilepingu rikkumisest tulenev nõue). Lepingu p 2 kohaselt tunnistab kostja I tingimusteta, et võlgneb 1. detsembri 2021. a arve nr 2021164 alusel võlgnikule 27 000 eurot (maksetähtaeg saabub 31. detsembril 2021). Lepingu p 3 kohaselt on võlgnik ja kostja I leppinud kokku, et tasaarveldavad omavahel lepingu p-des 1 ja 2 sätestatud rahalised nõuded. Lepingu p 4 kohaselt võlgneb võlgnik peale tasaarveldamist kostjale I 17 955 eurot. Lepingu p 5 kohaselt kohustus võlgnik tasuma 17 955-eurose võla kostjale I hiljemalt 31. jaanuaril 2022. Võlgniku juhatuse liikmena allkirjastas kokkuleppe kostja II. Kostja III ei ole nimetatud kokkulepet allkirjastanud. Võlgnikule nimetati ajutine haldur 21. jaanuaril 2022 ja võlgniku pankrot kuulutati välja 6. aprillil 2022 (dtl 71, 72). Maakohus märkis, et eeltoodud tehingute jada leidis aset ja see on tõendatud. Maakohus leidis, et võlgnik ja kostja I ei ole tahtnud jätta üksnes muljet näidismoodulite müügist ja õiguskaitsevahendite kasutamisest ja tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimisest. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid ega tõendanud, et võlgnikul ja kostjal I ei olnud soovi üldse mingeid õiguslikke tagajärgi saavutada ja tehingud on tehtud ainult õigusnäivuse, st sellekohase mulje loomiseks, nagu oleks tehingud tehtud. Samuti ei ole hageja välja toonud asjaolusid ega tõendanud, et tehingutega sooviti varjata mingit muud tehingut, mida tegelikult tehakse ja soovitakse. Maakohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt ei saa asjas jõuda järeldusele, et müügilepingu ja võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkuleppe eesmärgiks ei ole olnud luua poolte vahel tegelikke õigussuhteid, vaid tekitada kostjale I tasaarvestusnõue nii, et lõppetulemusena saaks kostja I endale võlgniku vara. Tehingute kahjulikkus ei muuda tehinguid näilikeks TsÜS § 89 järgi. Kostja I rahaline olukord ei oma poolte tahte tuvastamisel otsest tähtsust. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võivad pooled kokku leppida kõrgemas leppetrahvis ja see ei muuda tehingut näilikuks. Menetluses on tõendamist leidnud, et näidismoodulid anti kostjale I üle ning kostja I kasutas lepingust ja seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, millega tekkis olukord, kus võlgnik pidi kostjale I juurde maksma. Kostja I kasutas õiguskaitsevahenditena leppetrahvi, viivist ja hinna alandamist, st võlgnikul ja kostjal I olid teineteise vastu nõuded, mida üldjuhul on võimalik ka tasaarvestada. Seega võlgnik ja kostja I ei ole tahtnud jätta üksnes muljet moodulite müügist ja õiguskaitsevahendite kasutamisest ja tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimisest.
Maakohus leidis, et võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud müügileping ja võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkulepe ei ole tühised TsÜS § 89 järgi nende näilikkuse tõttu. Tsiviilasjas nr 2-21-19727 kohtute antud õiguslik kvalifikatsioon ei ole praeguses asjas kohtule siduv. Vaidlusalune leppetrahv oli mõeldud tagama võlgniku kui müüja poolset näidismoodulite üleandmise kohustuse täitmist. Kohustuse täitmisega viivitanud võlgnikul ei saanud enne näidismoodulite üleandmist (s.o kohustuse täitmist) tekkida õigustatud ootust, et ta lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile alluma ei pea. Kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudmiseks õigustatud lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Seega ei ole VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel oluline üksnes ajaline distants rikkumise ja leppetrahvi nõude esitamise vahel, vaid arvestada tuleb ka muid asjaolusid. Ebaõiglane oleks tulemus, kus müüja vabaneks viivitamisega seotud leppetrahvi maksmise kohustusest, kui ta on n-ö piisavalt kaua viivitanud. Hageja pole tõendanud, et kostjad II ja III oleks saanud võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkuleppe sõlmimisel mingit isiklikku kasu. Hageja viidatud asjaolud, et müügileping on sõlmitud võlgniku jaoks ebasoodsatel tingimustel; kostjal I ei olnud raha moodulite omandamiseks; müügilepingu sõlmimine ei nähtu kostja I majandusaasta aruannetest; tehingud sõlmiti vahetult enne ajutise halduri nimetamist; tõenäoliselt jõudsid moodulid lõpuks välja võlgniku endiste juhatuse liikmetega (kostjaga II ja III) seotud Astel OÜ omandisse; müügileping ja kokkulepe sõlmiti seotud isikute vahel eesmärgiga võlgnikust pahatahtlikult vara välja viia ei anna alust järeldada, et müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe on näilikud tehingud TsÜS § 89 järgi. Majandusaasta aruanne kajastab ühingu majandusseisu, kuid see ei tekita ega välista nõuete olemasolu. Asjas ei ole tõendamist leidnud see, et näidismoodulid jõudsid välja Astel OÜ omandisse või müügileping ja kokkulepe sõlmiti seotud isikute vahel. Asjas on tõendamist leidnud, et näidismoodulid anti üle kostjale I, kes müüs need edasi E.E.. Hageja esile toodud asjaolud ei anna alust järeldada, et kostja I või võlgnik kuritarvitasid enda õigusi kokkulepete sõlmimisel. Kokkulepe leppetrahvis ei ole iseenesest heade kommetega vastuolus, arvestades ka seda, et võlaõigusseaduses on õiguskaitsevahendina ette nähtud võimalus leppetrahvi vähendamiseks. Leppetrahvi rakendumine sõltub põhimõtteliselt võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa leppetrahvi kokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Heade kommetega ei ole iseenesest vastuolus ka tasaarvestuse kokkulepe, millega lepingupooled tasaarvestasid vastastikused kohustused. Kohtu hinnangul tuleb arvestada ka seda, et tasaarvestuse kokkuleppele eelnes kostja I poolt võlgnikule 17. detsembril 2021 tehtud tasaarvestamise ja hinna alandamise avaldus. Nii tasaarvestuse kui ka hinna alandamise avaldused on ühepoolsed tahteavaldused ega sõltu tehingu teisest poolest. Nendele avaldustele järgnenud poolte kokkulepet ei saa pidada vastuolus olevaks heade kommetega. TsÜS § 86 lg 1 ei kohaldu ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 86 lg 1 järgi. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest järeldada, et müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe on vastuolus heade kommetega ja seega tühised tehingud TsÜS § 86 järgi. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks alust asuda seisukohale, et müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe võivad olla tühised mõnel muul õiguslikul alusel. Võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud müügileping ja võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkulepe ei ole tühised tehingud, mistõttu ei ole kostja I vastu esitatud 150
000 euro suurune nõue ega 27 000 euro suurune lepingu täitmise nõue põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi kostja I vastu rahuldamata. Juhatuse liikmete vastu kahjunõuet hinnates leidis maakohus, et kuivõrd maakohus tuvastas, et müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe ei ole tühised TsÜS § 89 ega § 86 järgi, ei anna hageja väljatoodud asjaolud alust järeldada, et kostjad II ja III võlgniku juhatuse liikmetena rikkusid raamatupidamiskohustust. Hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist hinnates leidis maakohus, et kostjad II ja III ei pidanud müügilepingu sõlmimisel ette nägema, et AMR võib teostada kinnipidamisõigust ja sellest tulenevalt tekib võlgnikule kahju. AMR teavitas kinnipidamisõiguse teostamisest pärast müügilepingu sõlmimist. Kostja II poolt isikliku käenduse andmata jätmist AMR-le ei saa pidada kostja II hoolsus- või lojaalsuskohustuse rikkumiseks. Maakohus tuvastas, et võlgnik rikkus kostjaga I sõlmitud müügilepingut. Kohus leiab, et kostja I ei olnud 5. oktoobril 2021 ega 17. detsembril 2021 leppetrahvi nõude esitamisel minetanud õigust leppetrahvi nõuda. Vaidlusalune leppetrahv oli mõeldud tagama võlgniku kui müüja poolset näidismoodulite üleandmise kohustuse täitmist. Kostja I ei olnud leppetrahvinõuete esitamisel minetanud õigust leppetrahvi nõuda ja 17. detsembril 2021 esitatud leppetrahvinõue esitati mõistliku aja jooksul pärast näidismoodulite valduse saamist. Hageja ei ole menetluses väitnud ega tõendanud, et kostjal I ei oleks tegelikult olnud võlgniku vastu sissenõutavat leppetrahvinõuet või et võlgnikul oleks olnud õigus leppetrahvi tasumisest keelduda. Hageja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis oleks andnud aluse VÕS § 162 lg 1 kohaldamiseks ja leppetrahvi vähendamiseks. Samuti ei ole hageja tõendanud, et leppetrahvi suurus oli ebaproportsionaalne. Leppetrahvi vähendamine 0 euroni ei ole üldjuhul põhjendatud. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et kokkulepitud leppetrahv oleks rikkumisega võrreldes ilmselt ebaproportsionaalne või muul põhjusel ebamõistlik, arvestades mõlema lepingupoole õigustatud huve. Olukorras, kus leppetrahvi kohustuse olemasolus ja sissenõutavuses ei ole alust kahelda, tuli võlgnikul kohustus täita. AMR andis kaks näidismoodulit kostjale I üle 1. novembril 2021 (üleandmise-vastuvõtmise akt, dtl 376). Üleandmise-vastuvõtmise aktile on lisatud, et moodulite transpordil, hoiustamisel on tekkinud mõrad avade ümbruses, mis on fikseeritud fotode ja videoga. Kostja I saatis võlgnikule 17. detsembril 2021 tasaarveldamise ja hinna alandamise avalduse (dtl 66– 69). Avaldusest nähtuvalt esitas kostja I võlgnikule ka hinna alandamise nõude – kostja I alandas müügieseme maksumust selliselt, et pärast hinna alandamist jäi müügieseme maksumuseks 62 500 eurot. Kostja I alandas hinda, sest talle jäeti üle andmata näidismoodulite tehniline dokumentatsioon (sh projektjoonised, kasutatud materjalide sertifikaadid, kaetud tööde aktid jne), mida on vaja ehitusseaduse kohaselt hoone ehitamiseks ja kasutusele võtmiseks. Samuti oli ajavahemikul müügilepingu sõlmimisest kuni kostjale I müügiobjektide üleandmiseni moodulites kasutatud materjalid niiske keskkonna ja temperatuuride kõikumise tõttu osaliselt amortiseerunud ja moodulitesse sisseehitatud seadmed ja sisustus on võrreldes müügihetkega vananenud, mis samuti on vähendanud müügiobjekti väärtust olulisel määral (dtl 67). Kostja I sõlmis 12. novembril 2021 E.E. müügilepingu, mille kohaselt müüs kostja I kaks näidismoodulit E.E. 50 000 euro eest (dtl 605–618). Tunnistajana ära kuulatud E.E. avaldas, et kohapealse vaatlusega tuvastas ta moodulitel niiskuskahjustusi. Moodulite uksed ja aknad olid natuke ära vajunud ja siseviimistlused olid mõranenud. Põrand oli osaliselt soojustamata ja katus ka, vettpidavat katust ei olnud. Dokumentatsioon oli täielikult puudu. Tunnistaja nägi, et küttesüsteemis olid puudused (dtl 790). Tunnistaja selgitas, et ta on ehitusinsener ja
veemajandusinsener ning eelarvestaja, mistõttu sai ta moodulitel puudused ülevaatusel tuvastada ja omapoolse moodulite hinna välja pakkuda (dtl 789, 791, 795, 796). Tunnistaja sõnul läks tal 60 000 eurot, et kogu asi üles ehitada. Tunnistaja ostis moodulid 50 000 euro eest (dtl 791). Maakohus leidis, et eeltoodust tulenevalt on menetluses tõendamist leidnud, et moodulid olid saanud enne kostjale I üleandmist kahjustada. Samuti on tõendamist leidnud see, et kostjale I ei antud üle vajalikku dokumentatsiooni. Kostja I poolt moodulite edasimüümisel oli moodulite hind 100 000 euro võrra väiksem (150 000-50 000). Hageja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis oleks välistanud hinna alandamise. Kohtulahendist peab olema jälgitav, milline pidanuks olema kostja III käitumine ilma rikkumiseta ehk kuidas tal tulnuks käituda. Vähemalt üldjuhul ja olukorras, kus tegu on ühe väidetavalt kahjuliku tehingu tegemisega, ei saa asjaolu, et juhatuse liige teab, et teine juhatuse liige tegi sellise tehingu ja rikkus sellega oma kohustust, olla piisav, et pidada ka tegevusetut juhatuse liiget oma kohustust rikkunuks. Kostja III ei ole müügilepingut ja võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkulepet allkirjastanud. Hageja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis oleks andnud alust võlgniku poolt lepingust taganeda või lepingut tühistada. Lepingust taganemisega lõppeks täitmisnõue, kuid muud lepingu rikkumisest tulenevad nõuded, esmajoones kahju hüvitamise ja leppetrahvi või viivise nõuded (mida juba võis nõuda) säilivad. Perioodilist leppetrahvi võib jätkuva rikkumise eest nõuda kuni lepingust taganemiseni. Maakohus leidis, et kostjale III ei saa ette heita tegevusetust tehingute tagasi pööramata jätmises. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostjad II ja III oleks saanud müügilepingu ja võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkuleppe sõlmimisel mingit isiklikku kasu. Tõendamist ei ole leidnud ka see, et näidismoodulid jõudsid välja Astel OÜ omandisse, mille juhatuse liige on kostja III ja osanik kostja II. Maakohus leidis, et kostja II ei rikkunud võlgniku juhatuse liikmena hoolsus- ja lojaalsuskohustust müügilepingu ja võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkuleppe sõlmimisel. Kostja III ei rikkunud võlgniku juhatuse liikmena hoolsus- ja lojaalsuskohustust, kui kostja III ei takistanud müügilepingu sõlmimist ja võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkuleppe sõlmimist ega püüdnud neid tehinguid tagasi pöörata. Eeltoodust tulenevalt jäi hagiavaldus kostjate II ja III vastu rahuldamata. Maakohus jättis menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel võlgniku kanda, määras kindlaks kostjate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis need võlgnikult kostjate kasuks välja.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja mõista kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks välja 177 000 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 määras võlgnetavalt põhikohustuselt (177 000 eurot) alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Maakohus leidis vastuolus tsiviilasjas nr 2-21-19727 tehtud jõustunud kohtulahendile, et vaidlusalused tehingud ei ole tühised ning et nimetatud otsus ei ole käesolevas asjas siduv. Maakohus kohaldas valesti seadust (TsÜS § 86, § 89 ja ÄS § 187), kui leidis, et kahjulikel tingimustel tehtud tehingud ei saa mitte kunagi olla tühised ega käsitatavad juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisena. Võlgniku pankrotimenetluses tehtud lahenditega tuleb igal juhul arvestada.
Tehingud on tühised näilikkuse tõttu. Tehingute tühisust tuleb hinnata komplektis. Müügileping ja kokkulepe olid osaks skeemist, mille eesmärk oli viia võlgnikust vara välja vastusooritust saamata. Müügileping ja kokkulepe moodustavad seega ühtse majandusliku terviku. Võlgnikul puudus võimalus lepingut täita (mooduleid üle anda) ning huvi moodulite eest raha saada. Kostjal I puudus huvi moodulite omandamise vastu ja võimekus ostuhinda tasuda. Tehingute eesmärk oli võlgnikust enne pankrotti vara välja viia ja kohustused täitmata jätta. Alternatiivselt on tehingud tühised heade kommete vastasuse tõttu – tehinguga on kahjustatud võlgniku võlausaldajaid ning hageja ei pidanud esitama hagi tehingute tagasivõitmiseks. Tühised on nii kohustustehing kui ka käsutustehing. Kuna kostja I sai moodulid tühise lepingu alusel ja vaidlus puudub, et mooduleid ei ole enam kostja I valduses, on hagejal õigus nõuda kostjalt I moodulite väärtuse hüvitamist. Moodulite väärtuseks saab pidada müügilepingu hinda ehk 150 000 eurot, millega kostja II vande all antud selgituste kohaselt oli võimalik moodulid lõppkliendile müüa. Kuna võlgnik võõrandas enda bilansis olnud vara (monitorid ja konteinerid) 27 000 euro eest ning nõuete tasaarvestus on tühine, siis ei ole arvest tulenevat kohustust tasaarvestusega täidetud ning hageja saab nõuda kostjalt I kohustuse täitmist või seadmete väärtuse hüvitamist. Kostja II rikkus juhatuse liikme kohustusi, kui sõlmis võlgniku jaoks äärmiselt kahjulikud lepingud ja jättis kasutamata õiguskaitsevahendid võlgniku majandusliku olukorra parandamiseks. Müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe kahjustab võlgnikku. Leppetrahvinõudele ja hinna alandamise avaldusele vastu vaidlemata jätmine kahjustab võlgnikku. Võlgniku kohustuste täitmata jätmine kahjustas võlgnikku. Kostja II on rikkunud raamatupidamiskohustust. Kostja II tegevuse tulemusena on võlgnikule tekkinud kahju (177 000 eurot). Kostja II vastutab kohustuste rikkumise eest. Kostja III on rikkunud juhatuse liikme kohustusi, kui on olnud kostja II poolt võlgniku nimel tehtud tehingutest teadlik, kuid ei ole teinud mitte midagi, et neid ära hoida, tehingutest vabaneda või neist võlgnikule tekkivaid negatiivseid mõjusid vältida. Kostja III oleks pidanud vaidlema vastu leppetrahvinõudele ja hinna alandamise avaldusele. Kostja III on rikkunud raamatupidamiskohustust. Kostja III on osalenud skeemis, mille eesmärk oli võlgniku kahjustamine. Kostja III tegevuse tulemusena on võlgnikule tekkinud kahju. Kostja III vastutab kohustuste rikkumise eest. Maakohus on jätnud hindamata hageja väited ja tõendid selle kohta, et müügilepingut ei sõlmitud 10. novembril 2020, et võlgnikule pidi olema 2020. a teada, et AMR-il on õigus mooduleid kinni hoida, et tehingud tehti seotud isikute vahel. Maakohus on pidanud asjakohatuks ja jätnud hindamata hageja selgitused ja tõendid, et kostja I oli müügilepingu sõlmimise ajal varatu ühing. Hageja hinnangul on asjaolu keskse tähtsusega, hindamaks, et leping on näilik. Maakohus on leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et kostjad II ja III oleksid saanud tehingutest mingit isiklikku kasu, kuid on jätnud tähelepanuta hageja selgitused, et ainus isik, kes tehingutest kasu sai, oli kostja II vennaga seotud äriühing. Maakohus on jätnud hindamata hageja väited ja tõendid selle kohta, et müügileping sõlmiti võlgniku jaoks ebasoodsatel tingimustel, kostjal I ei olnud raha moodulite omandamiseks, müügilepingu sõlmimine ei nähtunud kostja I majandusaasta aruandest, tehingud sõlmiti vahetult enne ajutise halduri nimetamist ning tehingute eesmärgiks oli võlgnikust vara välja viia. Asjaolud on keskse tähtsusega, et tuvastada lepingu näilikkus ja kahjulikkus võlgniku jaoks.
7.Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II hinnangul ei ole hageja suutnud põhistada ja tõendada, et vaidlusalused tehingud on nii eraldi võetuna kui ka komplektis vaadatuna näilikud ja seetõttu tühised. Pankrotimenetluses tehtud lahendites kajastatud hinnang tehingute kehtivuse osas ei ole tingimusteta kohaldatav praeguses asjas. Kostjad on
esitanud kirjalikud tõendid, mis kinnitavad, et kõik tehingud on toimunud ning need kajastavad poolte ühist tahet. Müügileping ei ole näilik. Võlgnik soovis mooduleid müüa, kuna nende hoiustamine oli kulukas. Müügileping sõlmiti sellel näidatud kuupäeval. Leppetrahvi määr ei ole näilik ega ebamõistlikult suur. Võlgniku, kostja I, kostjate II ja III vahel ei olnud mingit skeemi ning moodulite müük kostjale I ja selle edasimüük E.E. olid tavapärased majandustehingud. Leppetrahvinõue ei olnud näilik, kuna võlgnik oli näidismoodulite üleandmisega viivituses ja müügilepingu p 5.2 võimaldas leppetrahvi nõuda. Hinna alandamise avaldus ja tasaarvestuse kokkulepped ei olnud näilikud ning need on tehtud tehingute tegemise hetke olukorda hinnates ning teada olevate asjaolude põhjal otstarbekusest lähtuvalt. Kostja II vande all antud selgitused ning teised tõendid (E.E. ütlused) lükkavad ümber hageja väited, nagu oleks kostja II müügilepingu sõlmimisel rikkunud juhatuse liikme kohustusi.
8.Kostja III palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Pankrotiasjas tehtud lahendid pole siduvad praeguses asjas. Maakohus ei ole kohaldanud ebaõigesti TsÜS § 89 ega hinnanud tõendeid ebaõigesti ja valikuliselt, tehingute tühisust ei tule hinnata komplektis. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnikul puudus võimalus lepingut täita ning huvi moodulite eest raha saada. Kostja I ostusumma tasumise kohustus on täidetud tasaarvestuse tulemusena ning tasaarvestuse teostamine ei tõenda lepingu näilikkust. Kostja I on sõlminud müügilepingu majanduslikult mõistlikul eesmärgil. Moodulid anti üle kostjale I ning need ei jõudnud kostjate II ja III kontrolli alla, vaid kostja I müüs moodulid E.E.. Tehingud pole vastuolus heade kommetega. Müügileping on sõlmitud sellel märgitud kuupäeval. Tehinguid ei tehtud seotud isikute vahel. Kostjad II ja III pole saanud isiklikku kasu. Hageja ei ole tõendanud käsutustehingu tühisuse aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on tuvastanud õigesti, et kostja III ei rikkunud võlgniku juhatuse liikmena hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Hageja etteheited kostja III tegevusetusele on üldsõnalised ning tõendatud ei ole, milles seisnes kostja III rikkumine, kuidas oleks pidanud kostja III käituma ning milline on põhjuslik seos väidetava kahju ja kostja III tegevuse vahel. Kostja III oli teadlik 10. novembri 2020. a müügilepingu sõlmimise faktist, kuid ta ei olnud teadlik müügilepingu sisust. Hageja ei ole välja toonud ühtegi konkreetset stsenaariumi võimaliku alternatiivse käitumise osas ühes analüüsiga, milline oleks olnud olukord peale alternatiivset tegevust ning kas selline tegevus oleks olnud võlgniku huvides. Kostja III pole rikkunud raamatupidamiskohustust. Kuna kostja III pole kohustusi rikkunud, pole tema tegevuse tulemusena ka tekkinud võlgnikule varalist kahju. Kostja III on järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit.
9.Kostja I palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe pole tühised näilikkuse tõttu. Pankrotimenetluses tehtud määruste resolutsioonides pole tuvastatud tehingute tühisust. Ekslik on hageja väide, et võlgnikul puudus võimalus lepingut täita ning huvi moodulite eest raha saada. Kostja I ei nõustu väitega, et kostjal 1 puudus huvi moodulite omandamise vastu ja võimekus ostuhinda tasuda. Tehingute eesmärk ei olnud võlgnikust enne pankrotti vara välja viia ja kohustused täitmata jätta. Tehingud pole tühised vastuolu tõttu heade kommetega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis täielikult rahuldamata hagi kostja II vastu ja kostjalt II võlgniku kasuks välja mõistmata 85 000 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates hagi esitamisest (9. oktoobrist 2023) kuni kohustuse täitmiseni, samuti menetluskulude jaotuse osas, millega maakohus jättis menetluskulud
täielikult võlgniku kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2), ning kindlaksmääramise osas, millega maakohus mõistis võlgnikult kostja II kasuks välja maakohtu menetluskulud 7741 eurot 14 senti (lepingulise esindaja kulu) (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Samuti tuleb tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 osas, millega maakohus tühistas täielikult Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud tsiviilasjas nr 2-23-14307. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi kostja II vastu osaliselt ja mõistab kostjalt II võlgniku kasuks välja 85 000 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates hagi esitamisest (9. oktoobrist 2023) kuni kohtuotsuse tegemiseni (30. jaanuarini 2026) 22 623 eurot 68 senti ja viivise põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates 31. jaanuarist 2026 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus jätab hageja, kostja I ja kostja III menetluskulud maakohtus võlgniku kanda ja kostja II menetluskulud maakohtus kostja II kanda. Sellega seoses tuleb jätta kostja II maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata ja märkida, et maakohtus kostjale II hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Ringkonnakohus jätab jõusse Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud (kohtulik hüpoteek kostja II kinnisasjale ja keeld muuta või suurendada kostjale II kuuluvale kinnisasjale Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteegiga tagatavaid nõudeid). Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus jätab hageja, kostja I ja kostja III menetluskulud ringkonnakohtus võlgniku kanda ja kostja II menetluskulud ringkonnakohtus kostja II enda kanda. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega osas, milles maakohus leidis, et hagi kostja I ja III vastu tuleb jätta rahuldamata. Nõustudes selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).
12.Vastuseks hageja väidetele seoses nõuete esitamisega kostja I vastu märgib ringkonnakohus järgmist.
12.1.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et müügileping ja tasaarvestuskokkulepe ei ole esitatud asjaolude alusel näilikud tehingud ning pole seetõttu tühised.
12.1.1.Ekslik on hageja väide, nagu oleks maakohus leidnud, et kahjulikel tingimustel tehtud tehing ei saa mitte kunagi olla tühine ega käsitatav juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisena. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus leidnud, et vaid tehingute kahjulikkus ei muuda tehinguid näilikeks TsÜS § 89 järgi. Maakohus on hinnanud hageja esile toodud asjaolusid ja tõendeid ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et nende asjaolude ja tõendite alusel ei saa järeldada, et müügileping ja tasaarvestuskokkulepe oleks näilik.
12.1.2.Hageja on viidanud, et pankrotiasjas tehtud lahendid on siduvad ka praeguses menetluses, tuginedes mh sellele, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolud on pooltele siduvad, kui need on hagi rahuldamiseks materiaalõiguse järgi olulised. Ringkonnakohus leiab, et tehingute näilikkus on õiguslik hinnang. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et tsiviilasjas nr 2-21-19727 kohtute antud õiguslik kvalifikatsioon müügilepingu ja tasaarvestuse kokkuleppele ei ole praeguses asjas kohtule siduv. Mh on üldjuhul siduv ainult kohtulahendi resolutsioon (TsMS § 457 lg 1). Hageja on põhjendatult viidanud samas sellele, et nimetatud määrustega tuleb siiski arvestada. Nimetatud maa- ja ringkonnakohtu määrused on käsitatavad tõenditena. Ringkonnakohus märgib, et pankrotimenetluses oli samas käsitluse all vähem tõendeid kui praeguses asjas. Praeguses asjas on mh esitatud tõendina ja vastu võetud AMR-i ja võlgniku kirjavahetus,
millest ilmnes, et AMR teatas, et rakendab pandiõigust, 2 päeva pärast müügilepingu sõlmimist ning võlgniku esindaja on 12. novembril 2020 vastanud, et sellega tekitatakse võlgnikule olulist majanduslikku kahju. Sellekohased tõendid esitati ka tsiviilasjas nr 2-2119727 ringkonnakohtule, kes jättis need vastu võtmata, kuna leidis, et need ei tõendanud kostja I nõude olemasolu. 14. jaanuaril 2021 on võlgniku esindaja AMR-le saadetud kirjas märkinud, et viivitamine toob võlgnikule kaasa suure majandusliku kahju, viidates sõlmitud müügilepingule ja leppetrahvi maksmise kohustusele. Samuti on praeguses asjas kuulatud üle tunnistajana E.E., kelle ütlustest nähtub moodulite võõrandamine talle, samuti viide puudustele, mis moodulitel olid. Samuti on praeguses asjas esitatud tõendeid E.E. moodulite võõrandamise asjaolude kohta. Praeguses asjas on lisaks kuulatud kostja II üle ka vande all. Kostja II vande all antud ütlused on samuti tsiviilasjas tõendiks, mida pankrotiasja lahendamisel ei olnud. Kostja II selgitas ülekuulamisel mh tehingu tegemise asjaolusid ja põhjuseid. Praeguses asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel on maakohus põhjendatult leidnud, et müügileping ja tasaarvestuskokkulepe pole näilikud. Maakohtu tuvastatud asjaoludel ei saa järeldada, et müügilepingul ja tasaarvestuskokkuleppel poleks majanduslikku sisu ja et need olid sõlmitud vaid selleks, et kostja I saaks esitada nõude võlgniku vastu.
12.1.3.Hageja viide, et tehingute tühisuse hindamisel tuleb hinnata tehinguid nende kogumis, ei anna samuti alust järelduseks, et tehingud oleksid tühised. Hageja on üritanud menetluses viidata kostjate skeemile ja eesmärgile viia vara võlgnikust enne pankrotti välja vastusooritust saamata ja kohustused täitmata jätta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja suutnud oma sellekohaseid väiteid tõendada. Õige ei ole ka see hageja väide, et tehingud sõlmiti vahetult enne ajutise halduri nimetamist, kuivõrd müügileping sõlmiti juba 10. novembril 2020 ja ajutine haldur nimetati 21. jaanuaril 2022. Müügilepingu sõlmimise ajal, st 10. novembril 2020, ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu või vähemasti ei ole hageja sellekohaseid tõendeid menetluses esitanud. Seda, et võlgnikul oleks olnud sellel ajal võlgu, mille tõttu ähvardanuks võlgnikku pankrot, ka asjas ei nähtu. Kostjad on viidanud ja see nähtub ka võlgniku 2020. a majandusaasta aruandest (dtl 22), et võlgnik oli 2020. a kasumis. Asjas on käsitletud vaid AMR-i nõuet võlgniku vastu, mis kirjavahetuse järgi pidi sel ajal olema küll üle 17 000 euro, kuid seda, et sellest tulenevalt oleks võlgnik olnud juba 2020. a novembris püsivalt maksejõuetu, pole asjas hageja väitnud ega sellekohaseid tõendeid ka esitanud. Seega hageja väide, et tegemist oli skeemiga, mis hõlmas mõlemat tehingut ja mille eesmärk oli vara enne pankrotti välja viia, et ole asjas tõendatud.
12.1.4.Hageja on mh tuginenud väitele, et tühisusele viitab see, et võlgnikul puudus võimalus lepingut täita (mooduleid üle anda), kuna AMR-l oli seadusest tulenev pandiõigus. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kostja II pidi lepingut sõlmides arvestama, et moodulid on AMR-i juures hoiul ja et AMR-l on nõue võlgniku vastu, ei too see kaasa tehingu tühisust.
12.1.5.Hageja väide, et võlgnikul ei olnud huvi saada moodulite eest raha, ei ole asjas leidnud tõendamist. Väide, et kostjal I polnud kavatsust moodulite eest maksta, ei ole samuti tõendatud. Hageja on tuginenud ka sellele, et kostjal I ei olnud raha, et müügilepingut täita. Kostja I selgitas, et soovis moodulid edasi müüa ja saadu arvel ka müügihinna tasuda. Kuigi sellises olukorras ei pruukinud olla mõistlik kostjaga I müügilepingut sõlmida, ei saa järeldada, et tehing oli näilik. Omandi üleandmine enne moodulite eest tasumist ei olnud võlgniku seisukohalt mõistlik teguviis (kätkes endas olulisi äririske), kuid ei muuda samas tehingut näilikuks. Asjaolu, et kostja I pole ostuhinda tasunud, vaid on kasutanud müügilepingust tulenevat õiguskaitsevahendit ja teinud leppetrahvinõudega tasaarvestuse, ei anna samuti alust järeldada, et tehingud oleks näilikud.
12.1.6.Hageja väited, et kostjal I puudus huvi moodulite omandamise vastu ning et kostja I majandusaasta aruandes ei kajastunud müügilepingu sõlmimine, ei anna alust järeldada, et tehingud on tühised. Õige on kostja I väide, et see, et ta tegeleb köögiviljakasvatusega, ei
keela kostjal I teha muudes valdkondades tehinguid. See, et kostja I ei nõudnud moodulite valdust hageja väitel mõistliku aja jooksul, ei tähenda, et pooled oleksid kavandanud tehinguid eesmärgil, et viia vara võlgnikust välja ilma vastusooritust saamata. Asjaolu, et moodulid toodi AMR-i juurest Simpes Grupp OÜ-le kuuluvale kinnistule, ei anna samuti alust teha järeldust, et see oli tingitud kostjate skeemist. Väide, et moodulite edasimüügiga E.E. ei tegelenud kostja I, on asjas esitatud tõenditega ümber lükatud. Asjas nähtub, et müüjaks oli siiski kostja I. E.E. viitas ülekuulamisel, et „tol hetkel oli müüja Talis, see, kellelt mina ostsin, ja oli ka Priit tollel hetkel näitamas neid mooduleid minule“. (dtl 790) ja „Priit tutvustas mulle neid majasid tol hetkel koos Scandor Invest esindaja Talisega.“ (dtl 789, vt ka dtl 793). Seega nähtub, et kuigi mooduleid tutvustas E.E. ka kostja II, oli mh E.E. jaoks selge, et müüjaks on kostja I. Ka tasus E.E. ostuhinna kostjale I sularahas ja kostja I juhatuse liikmega seotud äriühingu kontole. Hageja väide, et tehingute eesmärk oli võlgnikust enne pankrotti välja viia vara ja kohustused täitmata jätta, ei ole asjas esitatud tõenditega tõendamist leidnud. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et tehingud on tehtud eesmärgiga tuua kaasa õiguslikud tagajärjed. See, et müügileping on sõlmitud võlgniku jaoks ebasoodsatel tingimustel või et võlgnik ei saanud tasaarvestuskokkuleppe järgi lõppastmes vastusooritust, kuid jäi ilma varast, ehk nagu maakohus märkis, tehingute kahjulikkus võlgniku jaoks ei too kaasa tehingu tühisust. Samas võib see anda alust pidada võlgniku juhatuse liiget, kes vastavad tehingud tegi, oma kohustusi rikkunuks (vt käesoleva otsuse põhjendused 13.1, 13.2). Ka väide selle kohta, et võlgnik soovis kasutada leppetrahvinõuet AMR-i vastu, ei muuda tehinguid näilikeks.
12.1.7.Väide, et müügileping ei ole sõlmitud selles näidatud kuupäeval, on maakohtus esitatud tõenditega ümber lükatud. Mh viitab sellele kirjavahetus AMR-iga, kus kostja II mh viitas AMR-le vastuseks, et võlgnikule tekib oluline majanduslik kahju ja võlgniku esindaja
14.jaanuari 2021. a kiri, kus viidati sellele, et võlgnik on sõlminud müügilepingu ja et moodulite kinnipidamisest tekib talle kahju leppetrahvi näol. Hageja väited, et müügileping ei ole sõlmitud selles märgitud kuupäeval, kuna kostja I pole esitanud lepingu täitmise nõuet kohe, vaid tegi seda ligi aasta pärast lepingu sõlmimist, kostja I majandusaasta aruanne ei kajastanud moodulite omandamist, et kostja I osa peeti täitemenetluses 2020. a lõpus sisuliselt väärtusetuks ning et müügileping on allkirjastatud käsitsi, ei anna alust järelduseks, et leping on sõlmitud muul kui lepingus märgitud ajal.
12.1.8.Hageja on viidanud, et tehingud tehti seotud isikute vahel. Asjaolu, et kostja II tundis kostja I juhatuse liiget (Talis Kottisset) lapsepõlves ja et ta oli kostja II venna sõber, ei muuda tehinguid seotud isikute vahelisteks tehinguteks. See, et E.E., kes moodulid hiljem ostis, töötas kostjate õigusnõustaja äriühingus Kraavimees OÜ-s, ei anna alust samuti järeldada, et tehingud on tehtud seotud isikute vahel. See, et E.E. tasus moodulite ostuhinna Hardwood Trading OÜ-le, ei anna alust järeldada vastupidist. Eksitav on hageja väide, et asja lahendamise seisukohalt on oluline see, et E.E. tasus moodulite eest Hardwood Trading OÜle, mis oli kostja II vennaga seotud äriühing. Asjas nähtub, et Hardwood Trading OÜ osanik oli kostja II vend Tiit Pütt ajavahemikul 4. aprillil 2024 kuni 16. aprill 2024. Arvestades, et vaidlusalused tehingud tehti 2020. ja 2021. a ja ülekanne Hardwood Trading OÜ-le tehti 12. novembril 2021, näitab, et sel ajal polnud Tiit Pütt kuidagi seotud ei tehingute ega ühinguga, kellele E.E. ülekande tegi. Seega on alusetu ka hageja väide, et ainuke, kes moodulite müügi eest mingit kasu sai, oli kostja II vend Tiit Pütt. See, et kostjat I esindanud õigusbüroo on nõustanud ka kostjate II ja III äriühingut Astel OÜ-d ning võlgnikku, õigusbüroo Aspekt töötaja Toomas Kiisk valmistas ette E.E. sõlmitud müügilepingu ja et E.E. töötas samas kontoris, kus asus õigusbüroo Aspekt, ei pruugi olla küll juhuslik kokkusattumus, kuid ei anna alust järeldada, et seetõttu on tehingud näilikud. Asjaolu, et tehingud tehakse tuttavate vahel, ei muuda tehinguid näilikeks.
Asjaolu, et võlgnik ei saanud lõppastmes moodulite omandamisest mitte mingisugust kasu, ei muuda samuti tehinguid näilikeks. Kui arvesse võtta ka eeltoodud asjaolusid kogumis, millele hageja on menetluses tuginenud, ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha hageja soovitud järeldust tehingute näilikkuse kohta. Skeemi olemasolu, millele on hageja kogu menetluse kestel viidanud, pole esitatud tõendite ja asjaolude alusel võimalik tuvastada.
12.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud asjaolude alusel pole põhjust pidada tehinguid heade kommete vastasuse tõttu tühisteks. Hageja on tuginenud sellele, et tehingud on tühised heade kommete vastasuse tõttu, kuna tehingutega on kahjustatud võlausaldajate huve, ja hageja heidab maakohtule ette, et maakohus pole heade kommete vastasust hinnanud sellest asjaolust lähtuvalt. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul Riigikohtu praktikale viidates sellele hageja väitele vastanud. Nagu maakohus põhjendatult viitas, siis kui tehingud on kahjustanud võlgniku võlausaldajaid, millele on hageja viidanud, oleks kohaseks õiguskaitsevahendiks tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 86 lg 1 järgi (RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05, p 23). Põhjendatud ei ole hageja väide, et ta ei pidanud esitama hagi tehingute tagasivõitmiseks, kuna pankrotimenetluses oli tuvastatud, et tehingud on näilikud. Mh juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et heade kommetega vastuolus olev tehing ei saa samal ajal olla näilik (vt ka RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05, p 23). Heade kommete vastaseks ei saa pidada tehingut vaid seetõttu, et see ei ole võlgniku jaoks kasumlik.
12.3.Asjas pole esitatud asjaolusid, mis annaks alust lugeda tehingud tühiseks muul õiguslikul alusel. Kuivõrd tehingud ei ole tühised hageja toodud asjaoludel, on maakohus jätnud hagi põhjendatult kostja I vastu rahuldamata.
12.4.Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja on esitanud nõuded kostjate I–III vastu, paludes mõista 177 000 eurot kostjatelt I–III välja solidaarselt. Nõuete alused kostja I ja kostja II–III vastu on praegusel juhul erinevad. Riigikohtu praktikast tuleneb, et kui äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel, et rikastumisnõude maksmapanek võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtust kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu (VÕS § 127 lg 5). Juhatuse liikmelt saab kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (RKTKo 03.04.2019, 2-163785/114, p 24 ja seal viidatud lahendid). Sama kehtib olukorras, kus hagejal ei ole kostja I vastu alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue, vaid lepingu täitmise nõue (vt RKTKo 21.01.2026, 2-22-10090, p 14). Eeltoodut arvestades ei ole kostja I ja kostjate II, III vastutus solidaarne ning kostjatelt II, III saaks nõuda kahjuhüvitist vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue/lepingu täitmise nõue kostja I vastu on väärtusetu. Samas, praegusel juhul on maakohus leidnud ja ringkonnakohus sellega nõustunud, et müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe ei ole tühised ning hagejal ei ole kostja I vastu tühiste tehingute alusel saadu tagastamise nõuet (alusetu rikastumise sätete järgi) ega seadmete (monitoride ja konteinerite) osas lepingu täitmise nõuet. Seega saab hageja sellises olukorras nõuda juhatuse liikmetelt kogu tekkinud kahju hüvitamist, kui juhatuse liikmete vastu kahjunõude esitamise eeldused on täidetud.
13.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles osas, milles maakohus jättis hagi kostja II vastu täies ulatuses rahuldamata, leides, et hageja pole tõendanud, et kostja II rikkus oma juhatuse liikme kohustusi.
13.1.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu ega kostjatega, et kostja II ei rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust, kui sõlmis 2020. a moodulite müümiseks müügilepingu, mille tingimused olid võlgniku jaoks selgelt kahjulikud. Hageja on tuginenud mh sellele, et müügilepingu tingimus, mille järgi läks omand üle kohe, aga tasumise kohustus tekkis alles valduse saamisega, oli selgelt kahjulik tingimus. Samuti on hageja tuginenud sellele, et müügilepingus sisalduv leppetrahvikokkulepe (müügilepingu p 5.2) oli võlgniku jaoks kahjulik. Müügilepingu p-s 5.2 leppisid pooled mh kokku, et kui müüja rikub kauba üleandmise tähtaja nõuet, on ostjal õigus nõuda leppetrahvi 300 eurot iga kauba üleandmisega viivitatud päeva eest kuni kauba üleandmiseni ning ostja kohustub leppetrahvinõudest teatama hiljemalt ühe aasta jooksul müüja rikkumisest. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kuigi pooltel on õigus lepingus kokku leppida seaduses erinevalt, seob seadus leppetrahvi esitamise õiguse mõistliku tähtajaga. Lepingu p-s 5.2 kokku lepitud leppetrahvi esitamise tähtaeg on VÕS § 159 lg 2 tähenduses selgelt ebamõistlik ja ringkonnakohus on seda pidanud ka vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Nagu ka ringkonnakohus pankrotiasjas leidis, ei nõustuks mõistlik ja heas usus tegutsev lepingupool kokkuleppega, et leppetrahvi saab nõuda veel ka aasta pärast lepingurikkumist. Olukorras, kus kostjale II oli teada, et AMR-i ees on võlgnevused (mille jaoks sõlmiti vahetult enne müügilepingu sõlmimist maksegraafik), ja et moodulid on AMR-i juures hoiul, oli kostja II kui juhatuse liikme poolt mh vastutustundetu nõustuda müügilepingu tingimustega, mis võimaldas nõuda leppetrahvi 300 eurot päevas ja teavitada leppetrahvinõudest ühe aasta jooksul. Asjaolusid arvestades selliste tingimustega nõustudes on juhatuse liige rikkunud oma hoolsuskohustust ja teinud tehingu võlgniku jaoks selgelt kahjulikel tingimustel. Sellises olukorras ei olnud mõistlik sõlmida müügilepingut ka tingimusega, et omand läheb üle kohe, kuid tasumine toimub valduse saamise järel. Põhjendamatud on väited, et kuna sõlmitud oli AMR-ga maksegraafik ja kostja II väitel seega võlgnik AMR-le võlgu polnud, siis sellistel tingimustel müügilepingu sõlmimine pole mitte midagi ebatavalist, kuna kostja II ei arvanud, et moodulite üleandmisega tekib probleeme ja et leppetrahvi tuleb maksma hakata. Kostjate väide, et kahju tekitaja oli AMR, kuna hoidis mooduleid kinni, ja asjaolu, et AMR-i ka teavitati pärast müügilepingu sõlmimist ja AMR-i poolt kinnipidamisõiguse rakendamist sellest, et võlgnikule tekib leppetrahvi näol kahju, ei anna alust järeldada, et kostja II oli oma tegevuses müügilepingut vastavatel tingimustel kostjaga I sõlmides hoolas. Kuigi võib nõustuda sellega, et müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu, kujutas müügilepingu sõlmimine sellistel tingimustel, mis olid selgelt võlgniku kahjuks ja milleks puudus mõistlik põhjendus, kostja II hoolsuskohustuse rikkumist.
13.2.Lisaks leiab ringkonnakohus, et kostja II on rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust ka sellega, kui nõustus allkirjastama detsembris 2021 tasaarvestuse kokkuleppe ega vaielnud kostja I leppetrahvinõudele ja selle suurusele vastu. Asjas ei nähtu tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, et kostja II vaidles leppetrahvinõudele vastu. Sellest, et suuliselt leppetrahvinõuet arutati advokaadiga, ei saa järeldada, et leppetrahvinõudele oleks kostja II vastu vaielnud, kuna lõppastmes tasaarvestuse kokkulepe leppetrahvi osas sõlmiti. Maakohtu järeldus, et asjaolud ei oleks andnud automaatselt alust leppetrahvinõude vähendamiseks, ei ole asja materjale arvestades asjakohane. Lisaks nähtub asja materjalidest, et võlgnik oli detsembris 2021 püsivalt maksejõuetu. See nähtub mh kostja II seletusest vande all ülekuulamisel (vt dtl 825–827), kuigi kostja II seletused pankrotiolukorra teadvustamise kohta olid osalt ka vastuolulised. Sellises olukorras tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine leppetrahvi ja seadmeid puudutavas osas ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Õige on see, et sellises olukorras oleks kostja II hoolsa ettevõtjana pidanud vastu vaidlema leppetrahvi suurusele, taotlema selle vähendamist VÕS § 162 alusel, tuginedes mh selle ebamõistlikule suurusele ja
sellele, et kokkulepe, mis müügilepingus sisaldus ja võimaldas esitada leppetrahvi nõue aasta pärast lepingurikkumist, on VÕS § 159 lg 2 tähenduses selgelt ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega. Sellises olukorras ei oleks kostja II tohtinud leppetrahvinõudega nõustuda ega sõlmida selles osas tasaarvestuse kokkulepet. Sisuliselt loobus võlgnik selle kokkuleppega oma vara (seadmete (monitoride ja konteinerite) ja näidismoodulite) üleandmise eest raha saamast ja pidi raha hoopis kostjale I maksma. Lisaks nähtub tasaarvestuse kokkuleppest ja sellele on ka hageja viidanud, et ka see on tehtud võlgniku jaoks kahjulikel tingimustel (vt nt lepingu p-s 7 lisanduv leppetrahv; lepingu p-s 9 aegumistähtaja pikendamine kuni 10 aastani). Sõlmides tasaarvestuse kokkuleppe olukorras, kus võlgnik oli püsivalt maksejõuetu ja juhatuse liige oleks pidanud esitama hoopis pankrotiavalduse, ja mille tulemusena kostja II loobus sisuliselt võlgniku varast vastusooritust saamata, on kostja II rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust. Kostjale II pidi olema selge, et sellises olukorras kokkulepet sõlmides kahjustatakse nii võlgnikku kui ka teisi võlausaldajaid. Seda, et kokkuleppe sõlmine oleks olnud otstarbekas, nagu väitis kostja II, asjas esitatud materjalide alusel järeldada ei saa (mh arvestades seda, et sel hetkel oli võlgnik püsivalt maksejõuetu).
13.3.Ringkonnakohus leiab, arvestades asja materjale, et moodulite hinna alandamiseks võis olla alust, arvestades, et asjas on tuvastatud, et moodulitel olid niiskuskahjustused. Niiskuskahjustustele viitas nii tunnistajana ülekuulatud E.E., vande all üle kuulatud kostja II ja ka kostja I. Üleandmise-vastuvõtmise akti järgi oli moodulitel samuti puudusi – moodulid olid transpordil ja hoiustamisel kahjustunud – tekkinud olid mõrad avade ümbruses (dtl 337). Seega ei saa ette heita kostjale II seda, et ta hinna alandamise osas vastu ei vaielnud ehk hinna alandamisele vastu vaidlemata jätmine ei ole kostjale II kui juhatuse liikmele etteheidetav ega ole käsitatav juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisena. Vastupidise väitmiseks ei anna alust ka kostja II väited, et võlgnikule ei tulnud üle anda dokumentatsiooni või et üleandmise aktis on tehtud käsitsi juurdekirjutus ja et eelnevalt on trükikirjas märgitud, et pretensioone pole. Seda, et juurdekirjutus oleks tehtud muul ajal kui see, mil akt asjaosaliste poolt allkirjastati, pole hageja asjas tõendanud. Asjaolu, et E.E. viitas ka mh küttesüsteemi, soojustuse, katuse ja dokumentatsiooni puudustele, mida kostja II väidetel ei pidanudki moodulite puhul olema, ei anna samuti alust väita, et hinna alandamiseks sellisel määral, nagu seda tegi kostja I, alust polnud või et avaldusele vastu vaidlemisest loobumine tähendaks juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Viide sellele, et puudustest pidi teatama lepingu järgi 5 päeva jooksul, ei anna samuti alust vastupidisele järeldusele jõudmiseks, kuna üleandmisevastuvõtmise aktis ongi juba viidatud kahjustustele.
13.4.Hageja viidatud asjaolu, et kostja II ei andnud AMR-le isiklikku käendust või ei maksnud 17 000 eurot, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul, et kostja II oleks juhatuse liikme kohustusi rikkunud. AMR-i nõudega seoses toimus eraldi kohtuvaidlus, kus hagi võlgniku vastu esitas AMR ja vastuhagi AMR-i vastu võlgnik, ja kus sisulise lahendini ei jõutud seetõttu, et võlgniku suhtes kuulutati välja pankrot. See näitab, et küsimus oli vähemasti poolte jaoks vaieldav.
13.5.Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et tehingud pole tühised näilikkuse alusel, ei nõustu ringkonnakohus hageja väitega, et kostja II rikkus raamatupidamiskohustust, kui esitas näilike tehingute eest kostjale I arveid ja üritades jätta sellega mulje kohustustest, mida ei eksisteeri.
13.6.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus kokkuvõttes erinevalt maakohtust, et kostja II on võlgnikku kahjustava müügilepingu ja tasaarvestuskokkuleppe sõlmimisega ja leppetrahvinõudele vastu vaidlemata jätmisega rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35).
13.7.Hageja on tuginenud sellele, et olukorras, kus kostja II on sõlminud võlgnikku kahjustavad lepingud ja andnud nende alusel üle võlgniku vara vastusooritust saamata, on
võlgnikul tekkinud vara väärtusele vastav kahju 177 000 eurot, mis koosneb seadmete (monitoride ja konteinerite) väärtusest 27 000 eurot ja näidismoodulite väärtusest 150 000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et seadmete väärtuse osas on põhjendatud lähtuda esitatud arvel nõutud summast käibemaksuta, kuna hageja ei ole tõendanud, et arvel kajastatud käibemaks on praegusel juhul võlgnikule tekkinud kahju, mis tuleks kostjalt II võlgniku kasuks välja mõista (vt käibemaksu ja kahju kohta mh nt RKKKo 11.06.2021, 1-18-5732 p-d 76–77; RKTKo 12.06.2019, 2-17-11269, p 12.2). Seadmete väärtus on seega arvest nähtuvalt (dtl 64) 22 500 eurot. Kostjad pole ka tuginenud sellele, et seadmete väärtuse puhul tuleks arvestada mingit muud väärtust või et see oleks erinev arvel kajastatust. Samas näidismoodulite väärtuse puhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud lähtuda müügilepingus märgitud hinnast 150 000 eurot. Hageja on tuginenud sellele, et tegemist on moodulite väärtusega, sest kostja II on viidanud istungil vande all ülekuulamisel, et oleks saanud sellise hinnaga müüa moodulid lõppkliendile. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole samas kostja II märkinud, et see on moodulite väärtus, vaid on viidanud Rootsi kliendile, kellelt saanuks sellist hinda küsida. Kostja II on vande all ülekuulamisel rääkinud, et see hind, millega moodulid E.E. müüdi, on ka hästi saadud hind, arvestades, et tegemist polnud valmis majadega (dtl 821). Kostja I on menetluses samuti väitnud, et moodulite väärtust pole hageja tõendanud (vt nt dtl 603–604). Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lugeda näidismoodulite väärtuseks alandatud hind 62 500 eurot (alandatud hind on käibemaksuta summa), kuna asjas esitatud materjalide alusel on tuvastatud, et moodulitel olid puudused. Kuigi võib nõustuda, et osaliselt võisid etteheited, mida kostja I esitas hinna alandamise põhjendustes ja millele tugines lisaks hiljem E.E., olla vaieldavad, kuna näidismoodulid ei olnud mõeldud kohe elama asumiseks, ei ole hageja toonud esile muud väärtust peale lepingus märgitu, millest aga pole põhjendatud kahju suuruse määramisel lähtuda. Põhjendatud ei ole lähtuda ka summast 50 000 eurot, millega õnnestus kostjal I müüa näidismoodulid E.E., kuna E.E. selgitas tunnistajana, et tegi kalkulatsioonid, et kuni 50 000 eurot oli ta nõus maksma ja et üle selle summa ei oleks see tasunud enam ära, kuna ta pidi tegema kulutusi, sest soovis mooduleid elumajana kasutada (dtl 791). Müügilepingus märgitud hinna 150 000 euro kui moodulite väärtuse osas on kostjad esitanud vastuväiteid ja selles osas oli vaidlus. Sellele vaatamata on hageja jäänud seisukohale, et väärtuseks oli müügilepingus märgitud 150 000 eurot, viidates seejuures kostja II vande all antud ütlustele. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul kahju, mida saab lugeda tõendatuks ja mis on võlgnikule tekkinud, kokku 85 000 eurot (seadmed 22 500 eurot + moodulid 62 500 eurot).
13.8.Kahju ja kostja II kohustuse rikkumise vahel on põhjuslik seos, kuna ilma rikkumiseta (lepinguid/kokkuleppeid sõlmimata ja leppetrahvinõudele vastu vaidlemata) poleks võlgnik jäänud ilma varast väärtusega 85 000 eurot.
13.9.Kostja II pole ringkonnakohtu hinnangul tõendanud, et ta oleks käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega, seega vastutab ta oma kohustuste rikkumise eest. Seda, et kostja II käitunuks korraliku ettevõtja hoolsusega, ei saa järeldada ka kostja II vande all antud seletusest (dtl 796 jj) või muudest tõenditest (sh E.E. ütlustest), millele kostja II vastuses apellatsioonkaebusele on viidanud. Korraliku ettevõtja hoolsuskohustuse täitmist ei saa jaatada ka selle alusel, et kostja II pöördus õigusnõu saamiseks advokaadi poole. Ka see, et väidetavalt oli Rootsi klient moodulite eest maksnud (sellele viitas kostja II vande all ülekuulamisel) ja et moodulite hoidmine oli võlgnikule kulukas, ei anna alust järeldada, et sellistel tingimustel müügilepingu sõlmimine ja hilisema tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimine olnuks võlgniku huvides ja kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsa käitumisega. Etteheidetav pole mitte see, et kostja II otsustas moodulid müüa, vaid see, et ta sõlmis müügilepingu võlgniku jaoks kahjulikel tingimustel. Kostja II hoolsa käitumise jaatamiseks ei anna alust ka
läbivalt menetluses kõlanud väited, et kõiges on süüdi AMR, kes väidetavalt alusetult mooduleid kinni hoidis. Kahjustavate müügilepingu tingimustega ja hilisema tasaarvestuse kokkuleppega nõustus kostja II siiski AMR-st sõltumata.
13.10.Kuivõrd põhjendatud on põhinõue 85 000 eurot, tuleb rahuldada ka sellelt summalt arvutatud viivisenõue. Hageja on palunud välja mõista viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt II hageja kasuks välja viivise alates hagi esitamisest (9. oktoobrist 2023) kuni kohtuotsuse tegemiseni (30. jaanuarini 2026) 22 623 eurot 68 senti ja viivise põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates 31. jaanuarist 2026 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus kasutas viivise arvutamisel viivisekalkulaatorit https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt.
14.Hageja on tuginenud menetluses, sh apellatsioonkaebuses ka sellele, et kostja III on rikkunud juhatuse liikme kohustusi, kui on olnud kostja II poolt võlgniku nimel tehtud tehingutest teadlik, kuid ei ole teinud mitte midagi, et neid ära hoida, tehingutest vabaneda või neist võlgnikule tekkivaid negatiivseid mõjusid vältida. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja on apellatsioonkaebuse p-s 56 kohut eksitavalt viidanud sellele, et „kostja 3 on kinnitanud, et oli tehingutest teadlik (kostja 3 25.03.2024 seisukoht p 2.1)“ (dtl 986). Kostja III on oma 25. märtsi 2024. a seisukoha p-s 2.1 märkinud vaid järgmist: „Kostja III saab kinnitada seda, et ta on teadlik 10.11.2020 müügilepingu sõlmimisest, kuid tegemist ei ole juhatuse liikme poolse kohustuse rikkumisega.“ (dtl 382). Seega kinnitas kostja III vaid teadmist müügilepingust, mitte muudest vaidluse all olevatest tehingutest. Kostja III oli enda väitel teadlik müügilepingu sõlmimise faktist, mitte selle sõlmimise sisust. Sellele on viidanud ka kostja II vande all ülekuulamisel (vt dtl 817). Kostja III osas leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtu lõppjäreldusega, et olukorras, kus kostja III ise lepingute sõlmimisel ei osalenud, kuid oli teadlik müügilepingu sõlmimise faktist, ei saa talle ette heita juhatuse liikme kohustuste rikkumist, mis annaks alust öelda, et ta vastutab tekkinud kahju eest. Maakohus on põhjendanud, mis tagajärjed oleks kaasa toonud see, kui kostja III oleks üritanud müügilepingust taganeda. Kuivõrd hinna alandamise nõudele vastu vaidlemata jätmist polnud alust ette heita kostjale II, pole see etteheidetav ka kostjale III. Kuivõrd ringkonnakohus on leidnud, et tehingud näilikud pole, ei ole alust kostjale III ette heida ka raamatupidamiskohustuse rikkumist või skeemis osalemist, mille eesmärgiks oli võlgniku kahjustamine. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja III oma juhatuse liikme kohustusi rikkunud, mistõttu jättis maakohus põhjendatult tema vastu esitatud nõude rahuldamata.
15.Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi kostja II vastu esitatud nõuet puudutavas osas osaliselt, tühistab ringkonnakohus ka maakohtu lahendi, millega maakohus jättis kõik menetluskulud maakohtus hageja kanda. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hageja nõude kostja II vastu osaliselt ja mõistab kostjalt II võlgniku kasuks välja põhinõudena 85 000 eurot ja sellelt summalt arvutatud viivise, kuid jätab hageja nõude kostja II vastu ülejäänud osas rahuldamata, on põhjendatud jätta hageja ja kostja II menetluskulud maakohtus poolte endi kanda. Kuivõrd kostjate I ja III osas jääb maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas muutmata, pole alust muuta selles osas ka maakohtu menetluskulude jaotust (seega jäävad hageja, kostja I ja III menetluskulud maakohtus hageja kanda).
16.Kuivõrd menetluskulud maakohtus jäid kostjat II puudutavas osas hageja ja kostja II enda kanda, pole alust rahuldada kostja II menetluskulude kindlaksmääramise avaldust, mille ta esitas maakohtus, ja see tuleb jätta rahuldamata ja märkida, et kostjal II maakohtus hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Muus osas (kostjate I ja III menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas) jääb maakohtu lahend muutmata.
17.Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt kostjat II puudutavas osas, kuid kostjate I ja III osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, on põhjendatud jätta
kostjate I ja III menetluskulud ja hageja menetluskulud ringkonnakohtus võlgniku kanda ja kostja II menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda.
18.Ringkonnakohus määrab kindlaks ka kostjate I ja III menetluskulude rahalise suuruse.
18.1.Kostja I 9. jaanuaril 2026 esitatud menetluskulude nimekirja (dtl 1047–1048) kohaselt on kostja I menetluskulud ringkonnakohtus 1343 eurot 33 senti. Kostjale I osutati menetluskulude nimekirja kohaselt õigusabi 8 tundi 20 minutit tunnihinnaga 130 eurot (+ käibemaks) ehk käibemaksuga 161 eurot 20 senti. Kostja I menetluskulud koosnevad alljärgnevast: Tartu Maakohtu 10. märtsi 2025. a kohtuotsusega tutvumine, apellatsioonkaebusega tutvumine ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ja kohtule esitamine, ajakuluga 8 tundi, maksumusega 1289,6 eurot (koos käibemaksuga); Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2025. a määrusega tutvumine ning menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule esitamine, ajakuluga 20 minutit, maksumusega 53,73 eurot (koos käibemaksuga). Põhjendatud on hageja vastuväide, et menetluskulude suuruse arvestamisel on kostja I lähtunud hetkel kehtivast käibemaksumäärast 24%, kuigi valdav osa kostjale I osutatud õigusteenustest on osutatud enne 1. juulit 2025, mil kehtis käibemaksumäär 22%. Kui õigusteenust osutati ja käive tekkis enne 1. juulit 2025, siis ei ole põhjendatud lisada hüvitamisele kuuluvatele menetluskuludele käibemaksu määraga 24%. Iseenesest võib asja olemust, mahtu ja keerukust arvestades pidada põhjendatuks maakohtu otsusega tutvumisele, apellatsioonkaebusega tutvumisele, vastuse koostamisele ja esitamisele kulunud aega kokku 8 tundi. Nimetatud toimingud on tehtud enne 1. juulit 2025, mistõttu kohaldub käibemaksumäär 22%. Põhjendatuks võib pidada ka ajakulu 20 minutit, mis kulus ringkonnakohtu määrusega tutvumisele ja menetluskulude nimekirja koostamisele ja kohtule esitamisele – nimetatud toimingud on tehtud pärast 1. juulit 2025 ja kohaldub seega käibemaksumäär 24%. Ka lepingulise esindaja tunnitasu määra 130 eurot + käibemaks võib pidada põhjendatuks. Eeltoodut arvestades on kostja I põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus 1322 eurot 53 senti (1268 eurot 80 senti + 53,73 eurot ehk 8 tundi * 130 eurot/tund + käibemaks 22% + 20 minutit * 130 eurot/tund + käibemaks 24%). Nimetatud summa tuleb kostja I kasuks võlgnikult välja mõista. Vastavalt kostja I taotlusele märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
18.2.Kostja III 9. jaanuaril 2026 esitatud menetluskulude nimekirja (dtl 1035–1036) kohaselt on kostja I menetluskulud ringkonnakohtus 1736 eurot. Kostjale III osutas vandeadvokaadist esindaja õigusabi 9 tundi 20 minutit, tunnihinnaga 150 eurot + käibemaks. Sarnaselt kostja I menetluskulude kindlaksmääramise juures märgitule on ka kostja III arvutanud õigusabikulud käibemaksumääraga 24%, kuigi enamik toiminguid tehti ajal, mil kehtis käibemaksumäär 22%. Maakohtu otsuse analüüsile, apellatsioonkaebusega tutvumisele ja apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele kulunud aeg 9 tundi 10 minutit on põhjendatud ajakulu, arvestades asja mahtu, olemust ja keerukust. Nimetatud toimingud on tehtud enne 1. juulit 2025, mistõttu kohaldub käibemaksumäär 22%. Põhjendatud on ka menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aeg 10 minutit – kuivõrd see toiming tehti pärast 1. juulit 2025, kohaldub nimetatud toimingu puhul käibemaksumäär 24%. Arvestades, et kostjat III esindas vandeadvokaat, võib pidada tunnitasu 150 eurot + käibemaks põhjendatuks. Eeltoodut arvestades on kostja III põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus 1708 eurot 50 senti (1677 eurot 50 senti + 31 eurot ehk 9 tundi 10 minutit * 150 eurot/tund + käibemaks 22% + 10 minutit * 150 eurot/tund + käibemaks 24%). Nimetatud summa tuleb kostja III kasuks võlgnikult välja mõista. Vastavalt kostja III taotlusele märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
18.3.Lähtuvalt menetluskulude jaotusest ringkonnakohtus, märgib ringkonnakohus selguse huvides, et hagejale ja kostjale II ringkonnakohtus hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
19.Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab osaliselt hagi kostja II vastu, tuleb osaliselt tühistada ka maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 osas, milles maakohus maakohtu 20. oktoobri 2023. a määrusega seatud hagi tagamise abinõud täielikult tühistas ning uue otsusega jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud (kohtulik hüpoteek kostja II kinnisasjale ja keeld muuta või suurendada kostjale II kuuluvale kinnisasjale Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteegiga tagatavaid nõudeid) jõusse. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 hagi tagamise abinõude tühistamise osas muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.