Võlaõigus › Võõrandamislepingud

HAGEJA NÕUE (tl 4-6) AS Betoonimeister Tartu (hageja) ja Tartu Betoonelement OÜ sõlmisid 04.03.2008. a müügilepingu nr BMT 080304 tsementbetooni müügiks Tartu Betoonelement OÜ-le. Viimane sai kogu kauba kätte, kuid tasus selle eest üksnes osaliselt. Hageja esitas Tartu Betoonelement OÜ-le arve nr T 803025 summas 83 880,48 krooni maksetähtajaga 14.04.2008. a. Kauba eest on tasumata 73 880,48 krooni. Kuna Tartu Betoonelement OÜ kustutati 16.02.2009. a äriregistrist, siis nõuab hageja Endel Mesipuu’lt (kostja) Tartu Betoonelement OÜ kohustuste täitmise tagamiseks 04.03.2008. a sõlmitud käenduslepingu alusel müügilepingust tulenevate kohustuste täitmist. Hageja palub kostjalt välja mõista 99 221,48 krooni, millest 73 880,48 krooni on põhinõue ja 25 341 krooni sissenõutavaks muutunud viivis 23.03.2009. a seisuga, ning alates 24.03.2009. a viivise protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni 0,1 % päevas. Menetluskulud jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUS (tl 41) Kostja ei tunnista hagi, vaieldes sellele vastu. Vastuse kohaselt ei ole kostja kunagi hagejaga ühtegi käenduslepingut sõlminud ega sõlmida tahtnud, kuna ei soovi vastutada isikliku varaga Tartu Betoonelement OÜ kohustuste täitmise eest. Käenduslepingus kirjapandu ei vasta kostja tahtele ja seda kinnitab ka allkirja puudumine esimesel lehel. Allkiri käenduslepingu teisel lehel on saadud kostja tahtliku eksimusse viimisega. Kostja tühistab hageja poolt kohtule esitatud käenduslepingu. Juhul, kui kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud, siis taotleb kostja viivise vähendamist, sest viivis on ebamõistlikult suur. Kostja on pensionär ega suuda viivist tasuda. Põhivõlgnikul lõppes majanduslanguse käigus ehitustöö ja samuti jäädi talle võlgu, mistõttu ei saanud Tartu Betoonelement OÜ hageja arvet tasuda. Menetluskulud jätta hageja kanda.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtule on esitatud käendusleping nr 080304 (tl 10-11), mis on sõlmitud 04.03.2008. a hageja ja kostja vahel tagamaks tingimusteta ja tagasivõtmatult hageja ning Tartu Betoonelement OÜ vahel 04.03.2008. a sõlmitud müügilepingust nr BMT 080304 tulenevate maksekohustuste täielikku ja õigeaegset täitmist Tartu Betoonelement OÜ poolt. Seega ei vasta tõele kostja väide, et tema ei ole kunagi hagejaga ühtegi käenduslepingut sõlminud. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 142 lõike 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. 04.03.2008. a sõlmitud müügilepinguga nr BMT 080304 (tl 8-9) kohustus põhivõlgnik Tartu Betoonelement OÜ müüdud kaubabetooni eest tasuma peale arve väljastamist. Kauba maksumuse arvestuse aluseks olid lisaks lepingule kauba saatelehed ja hageja hinnakiri. Kostja ei ole vaielnud vastu asjaolule, et Tartu Betoonelement OÜ on kauba kätte saanud ja et kohtule esitatud saatelehtede (tl 13-28) alusel on Tartu Betoonelement OÜ-le 31.03.2008. a väljastatud tasumiseks arve nr T803025 (tl 12) summas 83 880,48 krooni maksetähtajaga 14.04.2008. a. Vaidlus puudub ka selles, et hagejale on nimetatud arvest tasutud 10 000 krooni ja tasumata on 73 880,48 krooni. Kostja on vastuses hagile (tl 41) selgitanud, et põhivõlgnikul lõppes majanduslanguse käigus ehitustöö, samuti jäid põhivõlgnikule võlgu teised isikud, mistõttu ei saanud ta hageja arvet tasuda. Seega on kostja tunnistanud põhivõlgniku poolt oma lepingulise kohustuse – tasuda müüjale kauba eest – rikkumist. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktide 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. VÕS § 145 lõike 1 kohaselt tekib käendaja vastutus automaatselt solidaarsena põhivõlgniku vastutuse kõrvale juhul, kui põhivõlgnik rikub kohustust, mida käendati. VÕS § 65 lõikest 1

tuleneb, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Käenduslepingu punktist 2.1.2 nähtub, et kokku on lepitud solidaarvastutuses ja punktist 2.3, et juhul, kui käendaja vastu esitatakse nõue, on käendaja kohustatud kaasama põhivõlgniku asjast osavõtmiseks. Kuna põhivõlgnik on äriregistrist kustutatud, siis puudub võimalus tema kaasamiseks ja nõude saab esitada vaid käendaja vastu. Kostja väitel ei tahtnud tema käenduslepingut sõlmida, kuna ei soovi vastutada isikliku varaga Tartu Betoonelement OÜ kohustuste täitmise eest. Samuti ei vasta käenduslepingus kirjapandu tema tahtele, mida kinnitab allkirja puudumine esimesel lehel. Allkiri käenduslepingu teisel lehel on saadud kostja tahtliku eksimusse viimisega, mistõttu kostja tühistab hageja poolt kohtule esitatud käenduslepingu. Kohus leiab, et kostja vastavasisulised väited on paljasõnalised ja esitatud eesmärgiga vastutusest vabanemiseks. Tavaliselt on käenduslepingu sõlmimise põhjuseks teatav käendaja ja põhivõlgniku vaheline suhe, mille tulemusena on käendaja valmis võlgniku kohustusi käendama. On ilmselge, et käenduslepingu sõlmimine on seostatav põhivõlgniku, kelle juhatuse liikmeks oli kostja, majandustegevusega. Iga tehingu aluseks on tahe, mida väljendatakse tahteavalduses kindla õigusliku tagajärje kaasatoomiseks. Käenduslepinguga võttis kostja vastutuse riski juhuks, kui põhivõlgnik ei suuda oma kohustusi võlausaldaja ees täita. Käenduslepingust, mille kostja on allkirjastanud, nähtub, et käendaja vastutab kohustuse täitmise eest tagatisena oma varaga. Seega olid kostjal tahte kujunemiseks tegelikud asjaolud teada. Tõsiseltvõetav ei ole kostja väide, et tahte puudumist lepingu sõlmimiseks kinnitab allkirja puudumine käenduslepingu esimesel lehel. Ka müügilepingul on poolte allkirjad vaid lepingu viimasel lehel poolte andmete ja rekvisiitide juures. Kui tehing olekski tehtud olulise eksimuse tõttu, siis toimub selle tühistamine seaduses sätestatud korras tühistamisavalduse tegemisega tehingu teisele poolele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 99 lõike 1 punkti 2 kohaselt võib tehingu tühistada eksimuse korral kuue kuu jooksul, arvates eksimusest teadasaamisest. Käendusleping sõlmiti 04.03.2008. a, kuid eksimusele viitab kostja alles 29.06.2009. a (kirjalikus vastuses hagile). Nimetatud tõsiasi kinnitab kohtu veendumust selles, et kostja, saades teada nõudest tema vastu, esitab paljasõnalisi vastuväiteid vastutuse vältimiseks. Kuna käendusleping on kehtiv, vastutab kostja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. VÕS § 145 lõike 2 kohaselt vastutab käendaja ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Käenduslepingu punktist 2.1.1 nähtub, et pooled leppisid kokku selles, et kui põhivõlgnik ei täida oma raha maksmise kohustust, kohustub käendaja võlausaldaja nõuded täitma oma vara või vahendite arvelt täies ulatuses, tasudes võlausaldajale nii põhisumma, intressid, viivised, kahju kui sissenõudmiskulud. Hageja palub VÕS § 108 lõike 1 alusel täita kostjal põhivõlgniku raha maksmise kohustus ja kuna põhivõlgnik on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud, siis nõuab hageja kostjalt VÕS § 113 lõike 1 alusel viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 108 lõige 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Müügilepingu alusel oli põhivõlgnikul raha maksmise kohustus, mida ta rikkus. Hagiavalduse kohaselt võlgnetakse hagejale 73 880,48 krooni. Kostja võlgnetava summa suurust vaidlustatud ei ole, mistõttu kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 73 880,48 krooni põhivõlgnevuse katteks. Hageja nõuab kostjalt 23.03.2009. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 25 341 krooni väljamõistmist ja edasi alates 24.03.2009. a viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Viivise arvutamisel (tl 29) on hageja lähtunud arvel näidatud viivise määrast 0,1 % päevas ja perioodist 15.04.2008. a kuni 23.03.2009. a ning võtnud aluseks võlgnetava summa 73 880,48 krooni. Arvutuse kohaselt võlgneb kostja hagejale 343 viivitatud päeva eest kokku 25 341 krooni. VÕS § 113 lõige 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja on tunnistanud rahalise kohustuse täitmata jätmist, seega on hageja õigustatud viivist nõudma. Traditsioonilises majanduskäibes on kohustuse sissenõutavus seotud arve esitamisega. Hageja poolt koostatud arvel on olulise tingimusena märgitud maksetähtaeg ning maksega viivitamise korral viivis 0,1 % päevas. Kostja on esitanud kohtule taotluse sissenõutavaks muutunud viivise vähendamiseks VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 lõike 1 alusel. Tulenevalt VÕS § 113 lõikest 8 viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Kostja leiab vastuses hagile, et tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur ja tema pensionärina ei suuda seda maksta. Hageja ei ole kostja viivise vähendamise taotlusele vastuväidet esitanud. VÕS § 162 lõike 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et kostja taotlus viivise vähendamiseks on põhjendatud. Asjaoludest nähtuvalt on põhivõlgnik tasunud hagejale 10 000 krooni, mis on ca 9 % arvel märgitud summast. Oluliseks tuleb pidada ka hageja huvi saada kätte müüdud kauba eest võlgnetav rahasumma. Samas on hageja kui tegutseva äriühingu majanduslik olukord ilmselgelt pensionärist kostja omast parem. Kohus arvestab siinjuures ka asjaoluga, et kohustus muutus sissenõutavaks 15.04.2008. a, kuid hageja esitas täitmisnõude alles 27.03.2009. a kohtule hagiavaldust esitades, lastes viivisel koguneda rohkem kui 11 kuud. Kohus arvestab veel asjaoluga, et käendajal puudub võimalus esitada tagasinõue põhivõlgniku vastu. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus sissenõutavaks muutunud viivist poole võrra ehk 12 670,50 kroonini. Seega arvestuslikult vähendab kohus kokkulepitud viivise määra 36,5 % aastas 1⁄2 võrra ehk 18,25 %-ni. Nimetatud viivise määr on suurem kui seadusjärgne viivise määr. Riigikohus on 14.06.2005. a otsuses nr 3-2-1-60-05 asunud seisukohale, et põhjendatud ei ole viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Kohus leiab, et viivise määr 18,25 % aastas on mõistlik VÕS § 162 lõike 1 tähenduses. Hageja ei ole ka tõendanud, et ta on saanud seoses raha maksmise viivitamisega kahju suuremas ulatuses 18,25 %-st viivise määrast arvestatud viivis. Eeltoodut arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 12 670,50 krooni sissenõutavaks muutunud viivise katteks perioodi eest 15.04.2008. a kuni 23.03.2009. a. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub mõista välja viivise põhinõudelt 73 880,48 kroonilt alates 24.03.2009. a kuni põhinõude täieliku tasumiseni määraga 0,1 % päevas. Viivise vähendamise taotluse rahuldamisest tulenevalt mõistab kohus täiendava viivise protsendina välja alates 24.03.2009. a kuni põhinõude täitmiseni 0,05 % päevas, kusjuures viivisenõuded kokku ei või ületada põhinõude summat. Eeltoodud põhjenduste alusel leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 86 550,98 krooni, millest 73 880,48 krooni on põhinõue ja 12 670,50 krooni sissenõutavaks muutunud viivis perioodi eest 15.04.2008. a kuni 23.03.2009. a. Väljamõistmisele kuulub ka 24.03.2009. a alates viivis protsendina põhinõudelt 73 880,48 kroonilt kuni põhinõude täitmiseni 0,05 % päevas, kusjuures viivisenõuded kokku ei või ületada põhinõude summat.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt alla poole nõudest, ei ole õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 86 550,98 / 99 221,48 x 100 = 87 % ulatuses kostja ning 13 % ulatuses hageja kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.