Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. oktoober 2009. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-07-20412
Tsiviilasi
OÜ Minerto (likvideerimisel) hagi Nikolai Manohhini vastu põhivõla 62.533 krooni ja intressi väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13. aprilli 2009. a. vaheotsus aegumise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Nikolai Manohhini apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
12. oktoober 2009. a.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant Nikolai Manohhin (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xx-xx xxxxxxx), esindaja adv. Aleksei Ratnikov Vastustaja OÜ Minerto (likvideerimisel, registrikood 10614230, asukoht Kadaka tee 86a, Tallinn), likvideerija Peeter Sepper
RESOLUTSIOON:
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 13. aprilli 2009. a. vaheotsus, millega OÜ Minerto (likvideerimisel) nõudele Nikolai Manohhini vastu põhivõla ja intressi väljamõistmiseks aegumist ei kohaldatud.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta kostja kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
28.mail 2007.a esitas OÜ Minerto Harju Maakohtusse hagi Nikolai Manohhini vastu põhivõla 62.533 krooni ning intressi 81.588 krooni väljamõistmiseks. Menetluse käigus vähendas hageja intressinõuet 14.793 kroonini. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19. juunil 2002. a. laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 72.000 krooni tagastamise tähtajaga 19. detsember 2003. a. Vastavalt laenulepingu punktile 2. 2 kinnitas kostja oma allkirjaga laenulepingul, et ta on laenusumma kätte saanud ja vastavalt punktidele 8. 1 ja 8. 2 oli laenu tagatiseks laenusaaja omandis olnud sõiduauto Mercedes-Benz. Lepingu punktis 3. 1 oli kokku lepitud intress määraga 3% kuus tagastamata laenujäägilt ja selle arvestamist alustati 19. juunist 2002. a. Lepingu punktis 5. 2 lepiti kokku viivitusintressi määras 1% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Maksete tasumisel loeti seejuures vastavalt lepingu punktile 5. 6 esmalt tasutuks viivised, seejärel trahvid ja intress ning viimasena laenu põhiosa. Kostja ei ole täitnud laenulepingut kohaselt. Laenu viimase tagasimakse summas 5300 krooni tasus kostja 27. mail 2004. a. ja selle päeva seisuga on tasumata laenu põhiosast 62.533 krooni ning intressi 14.793 krooni. Lisaks on tasumata viivis kogusummas 1.498.659 krooni, kuid viivisenõudest hageja loobub. Laenulepingu tagatiseks olevat sõiduautot laenusaaja laenuandjale üle ei andnud. Põhjendamatu on taotleda aegumise kohaldamist nõuete selle osa suhtes, mis on kostja poolt osaliselt või täielikult täidetud. Kostja ei ole vaielnud vastu hageja väitele, et ajavahemikus 22. juulist 2002. a. kuni 27. maini 2004. a. tasus ta laenumakseid kogusummas 39.100 krooni. Kostja tegi viimase tagasimakse 27. mail 2004. a., hagi esitati kohtule 28. mail 2007. a. Laenumakse tasumisega 27. mail 2004. a. summas 5300 krooni tunnustas kostja hageja nõuet vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lõikele 2 ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 1 algas aegumise arvestus alates 28. maist 2004. a. otsast peale. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte tahteavaldused olid suunatud sõiduki müügilepingu sõlmisele, mitte laenulepingu sõlmimisele. Hageja ei ole ka esitanud kostjale pretensioone laenu tagastamata jätmise osas.
Kostja esitas taotluse aegumise kohaldamiseks. Iga korduv kohustus aegub perioodiliselt koos kõrvalnõuetega ühel ajal, alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Iga korduva kohustuse aegumine peab toimuma korralise aegumise sätete kohaselt, kui ei esine TsÜS-s sätestatud erijuhtumeid. Kõik väidetavast laenulepingust tulenevad hageja nõuded aegusid hiljemalt seisuga 19. detsember 2006. a. Esimese astme kohtu otsus
13.aprilli 2009. a. vaheotsusega jättis Harju Maakohus kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Kuivõrd hageja nõuete aluseks olev leping on sõlmitud
19.juunil 2002. a., on see hageja väidetest lähtuvalt vaadeldav laenulepinguna TsK § 272 lg. 1 tähenduses. Viidatud normis sisalduva määratluse kohaselt on laenuleping leping, mille järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele loeti laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Kostja on vaidlustanud hageja väite, mille kohaselt tema nõuded tulenevad laenulepingust. Kostja väitel oli poolte vahel sõlmitud leping suunatud sõiduki MercedesBenz 190 müümisele. Kostja ei ole oma vastuväiteid laenulepingu rahatuse ja müügilepingu sõlmimise kohta asja senise menetluse käigus siiski tõendanud. Samas ei omaks see nõuete aegumise üle otsustamisel määravat tähtsust, kuna igal juhul oleks tegemist tehingust tulenevate nõuetega, mille aegumisele kohalduks sama õiguslik regulatsioon. Laenusumma lõplik tagastamine pidi laenulepingu punkti 1. 2 kohaselt toimuma
19.detsembril 2003. a. ning esimese osamakse tähtpäevaks oli hageja väidete kohaselt 19. juuli 2002. a. Seetõttu tuleb nõuete aegumise käsitlemisel vastavalt VÕS RakS § 9 lõikele 1 lähtuda kehtivas TsÜS-s sisalduvast aegumise regulatsioonist. VÕS RakS § 9 lg. 1 järgi kohaldatakse TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002. a. tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
1.juulit 2002. a. Poolte vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded olid tekkinud küll enne 1. juulit 2002. a., kuid muutusid sissenõutavaks pärast nimetatud kuupäeva. Kehtiva TsÜS § 142 lg. 1 kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. Kooskõlas TsÜS §-ga 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg. 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Täiendavalt tuleb arvestada TsÜS § 135 lõikest 1 tulenevaga, mille kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Vastavalt TsÜS §-le 144 aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Laenulepingu punkti 1. 2 kohaselt pidi kogu laenusumma olema tagastatud
19.detsembriks 2003. a. Seega algas ka viimase lepingujärgse väidetava osamakse osas aegumistähtaeg hiljemalt 20. detsembril 2003. a. TsÜS § 136 lõikest 2 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kõnealuseks vastavaks päevaks tuleb aastates, kuudes või nädalates arvutatava tähtaja puhul senise kohtupraktika põhjal lugeda sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus. TsÜS § 136 lg. 9 järgi loetakse tähtaja määramisel päevaks ajavahemikku keskööst keskööni. Kuna laenumaksete tagastamine pidi toimuma osade kaupa,
kehtib tähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse (osamakse) jaoks. Selline käsitlus on kooskõlas kehtiva TsÜS §-ga 154. Sisuliselt sama tulenes ka enne 1. juulit 2002. a. kehtinud TsÜS §-st 118. Samas puudub sellel käesoleval juhul otsene õiguslik tähtsus, kuna lepingujärgne viimane osamakse pidi olema tasutud 19. detsembriks 2003. a. Seega oleks hageja kõik laenulepingust tulenevad nõuded aegunud ikkagi hiljemalt 19. detsembril 2006. a. Hagiavaldus on kohtule esitatud 28. mail 2007. a., s. t. pärast nimetatud kuupäeva. Samas on kostja vaidlustamata asjaolude kohaselt teostanud vähemalt ühe laenu tagasimakse ka pärast laenu tagastamise tähtpäeva. Puudub vaidlus selles, et kostja on viimase tagasimakse teostanud 27. mail 2004. a. Seetõttu tuleb pidada põhjendatuks hageja väiteid aegumise katkemise kohta. TsÜS § 158 lg. 1 kohaselt katkeb ja algab aegumine uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi lg. 2 kohaselt seisneda muuhulgas õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises või intresside maksmises. Sisuliselt sama tulenes ka enne 1. juulit 2002. a. kehtinud TsÜS § 121 lg. 1 punktist 4. Hageja laenulepingust tulenevate nõuete aegumise 3-aastane tähtaeg katkes seega
27.mail 2004. a. ning uuesti alanud aegumistähtaeg oleks lõppenud 28. mail 2007. a. kell 24.00 (kuna 27. mai 2007. a. oli puhkepäev). Seega on hagiavaldus esitatud aegumistähtaja viimasel päeval (s. o. aegumistähtaja piirides) ja hageja nõue ei ole aegunud. Kostja on põhjendatult märkinud, et poolte vahel puudub allkirjastatud maksegraafik laenusumma tagastamise kohta, mistõttu võiks vaidluse lahendamisel lähtuda ka üksnes allkirjastatud laenulepingust. Kuigi laenulepingu punkt 4. 1 sellise maksegraafikule olemasolule viitab, ei ole hageja seda asjas tõendina esitanud. Asja materjalide hulgas ei ole ka mistahes teisi tõendina vaadeldavaid dokumente laenu tagasimaksete tähtaegade ja suuruste kohta. Hageja poolt esitatud graafik (väljatrükk) kostja tegeliku maksekäitumise kohta ei ole vaadeldav tõendina TsMS § 229 lg. 2 tähenduses. Graafik üksnes selgitab hageja nõuete arvutuskäiku. Samas ei oma laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku puudumine nõuete aegumise seisukohalt õiguslikku tähtsust, sest aegumise kohaldamise taotlus jääb rahuldamata aegumise katkemise tõttu (TsÜS § 158 lg. 1). Põhjendamatu on kostja tuginemine aegumise taotluses hagi menetlusse võtmise ajahetkele (kohus on hagiavalduse menetlusse võtnud 10. oktoobril 2007. a.). Seadus seob hagi aegumise peatumise hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks (TsÜS § 160 lg. 1), seega mitte hagi menetlusse võtmisega. Hagi esitamine ja selle menetlusse võtmine on eraldiseisvad menetlustoimingud, mida tuleb teineteisest õiguslikult eristada. Aegumise vastuväite esitamine ja aegumise kohaldamise taotluse võimalik rahuldamine kohtu poolt ei muuda võlausaldaja nõudeid iseenesest olematuks. Võlgnik võib üksnes keelduda kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 lg. 1). Aegumise vastuväite esitamine ei pruugi seega tähenda kostja seisukohta, et hagejal kostja vastu nõuded puuduvad. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kohaldada aegumist. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 154 ega arvestanud Riigikohtu seisukohti. Riigikohus on leidnud, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt kolm aastat. Lähtudes TsÜS § 147 lõigetest 1 ja 2 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, s. t. ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. Korduva kohustusena aegub perioodiliselt arvestatav intressinõue TsÜS § 154 kohaselt iga intressiarvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul, alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena TsÜS § 144 kohaselt koos põhinõudega. Kuna laenumaksete tagastamine pidi toimuma osade kaupa, kehtib tähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Iga osamakse suurusega 5235 krooni, mis tuli alates 19. juulist 2002. a. tasuda igakuuliselt vastava kuu 19. kuupäeval kuni 19. detsembrini 2003. a., aegus 3 aasta möödudes maksetähtpäevast. 19. detsembriks 2006. a. oli aegunud viimane tasuda tulnud makse.
Et kõik osamaksed on aegunud, siis 27. mai 2004. a. osamakset võiks lugeda vaid makseks, millega tunnistati viimast kuumakset. Seda enam, et hageja esitatud lepingu graafikust peab aru saama, et tema luges selle maksega tasutuks vaid 19. märtsi 2003. a. kuumakse ja see saab tähendada vaid ühe kuumakse, mitte kogu lepingust tuleneva nõude tunnistamist. Vastustaja hagi võeti menetlusse alles 10. oktoobril 2007. a. Maakohus ei ole üldse käsitlenud otsuses aegumise taotluse teist osa – apellandi
4.märtsi 2009. a. taotluste ja seisukohtade p. 5. 2. Vastustaja seisukoht ja vastuapellatsioonkaebus Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu vaheotsus on õige ja tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 1 jätta muutmata. Kolleegium peab võimalikuks asja sisuliselt lahendada vaatamata sellele, et kumbki pooltest ringkonnakohtu istungile ei ilmunud ja apellant on esitanud taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks. Apellandi esindaja esitas apellandi nimel nimetatud taotluse kohtuistungi toimumise päeva hommikul meilitsi, põhjendades seda oma haigestumisega ja lubades haiguslehe ja tõendi esitada hiljem. Mingeid tõendeid taotluses märgitud asjaolu kohta ei olnud taotlusele lisatud ja kolleegium leiab, et taotlust ei ole piisaval määral põhistatud. Kolleegium leiab aga, et apellandi taotlus kohtuistungi edasilükkamiseks ei ole ringkonnakohtule siduv olenemata selle põhjendusest. Nii on TsMS § 649 lõikes 1 sätestatud, et kui apellant või vastustaja kohtuistungile ei ilmu, lahendab ringkonnakohus kaebuse tema osavõtuta või lükkab asja arutamise edasi. Muu menetlusosalise kohtuistungile ilmumata jäämise korral lükkab ringkonnakohus kohtuistungi edasi ainult mõlema poole ühisel taotlusel. Osundatud normist tuleneb, et apellatsioonimenetluse poolte kohtuistungilt puudumise korral on ringkonnakohus õigustatud lahendama kaebuse sisuliselt, olenemata poole puudumise põhjusest, kui see on otstarbekas ja aitab kaasa tsiviilkohtumenetluse ülesande täitmisele, milleks on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega (TsMS § 2). Vaidlusaluses asjas on kaebusega vaidlustatud maakohtu vaheotsust aegumise kohta, mõlemad pooled on oma seisukohad selles küsimuses kirjalikes menetlusdokumentides esitanud, mingeid uusi asjaolusid, mille esitamine apellatsioonimenetluses oleks lubatud, ei ole esitatud. Kolleegium leiab, et selles asjas on otstarbekas ja menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas lahendada kaebus sisuliselt vaatamata apellandi taotlusele kohtuistung edasi lükata. Vastuseks kaebusele leiab kolleegium, et see ei ole põhjendatud. Kui vaidlusalune laen tuli tagastada igakuuliste osamaksetena koos intressiga ajavahemikul 19. juulist 2002. a. kuni
19.detsembrini 2003. a., nagu apellant on väitnud, siis algas kõigi 2002. a. tasuda tulnud osamaksete osas aegumistähtaeg 1. jaanuaril 2003. a. kell 00.00 ning lõppes 31. detsembril 2005. a. kell 24.00. Osamaksete puhul, mille tegemise tähtpäev langes 2003. aastasse, algas aegumistähtaeg vastavalt samale sättele 1. jaanuaril 2004. a. kell 00.00 ja lõppes
31.detsembril 2006. a. kell 24.00. Et kostja tegi makse 27. mail 2004. a., seega ajal, mil aegumistähtaeg ühegi tasumata osamakse ja sellele vastava intressi osas ei olnud möödunud, siis leidis maakohus õigesti, et kooskõlas TsÜS § 158 lõikega 2 on tegemist kostjapoolse nõude tunnustamisega, millega sama paragrahvi lg. 1 kohaselt aegumine katkes. Kõigi tasumata osamaksete osas algas aegumistähtaeg uuesti 28. mail 2004. a. ja et hagi kohtusse esitamiseks tahteavalduse tegemise tähtaja viimane päev 27. mai 2007 langes pühapäevale, siis leidis maakohus vastavalt TsÜS § 136 lõikele 8 õigesti, et hagi esitamise ajaks 28. mail 2007. a. ei olnud hagi aegunud. Hagi aegumise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, millal kohus hagi menetlusse võttis, sest TsMS § 362 lõikes 1 sätestatu kohaselt on juhul, kui hagi on kostjale hiljem kätte
toimetatud, hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatud nii hagi esitamisega seotud menetlusõiguslike kui ka materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel, muu hulgas tähtaja järgimise ning tähtaja kulgemise katkemise ja peatumise hindamisel. Vaidlusaluses asjas ei ole kahtlust selles, et hagi on kohus menetlusse võtnud ja hagi on kostjale kätte toimetatud. Seega on hagi esitatud selle kohtusse jõudmise ajal 28. mail 2007. a. Apellant ei ole pidanud vajalikuks kaebuses märkida, millised on need tema vastuväited, mida kohus hagi aegumise kontekstis ei ole käsitlenud. Kui kostja pidas silmas oma väidet, mille kohaselt hageja on kaotanud õiguse võlga sisse nõuda hea usu põhimõtte rikkumise tõttu, siis ei ole see aegumise kontekstis asjakohane. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 apellandi Nikolai Manohhini kanda.
Iko Nõmm
Imbi Sidok
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.