2-07-20412/32 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

28.mail 2007.a esitas OÜ Minerto Harju Maakohtusse hagi Nikolai Manohhini vastu põhivõla 62.533 krooni ning intressi 81.588 krooni väljamõistmiseks. Menetluse käigus vähendas hageja intressinõuet 14.793 kroonini. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19. juunil 2002. a. laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 72.000 krooni tagastamise tähtajaga 19. detsember 2003. a. Vastavalt laenulepingu punktile 2. 2 kinnitas kostja oma allkirjaga laenulepingul, et ta on laenusumma kätte saanud ja vastavalt punktidele 8. 1 ja 8. 2 oli laenu tagatiseks laenusaaja omandis olnud sõiduauto Mercedes-Benz. Lepingu punktis 3. 1 oli kokku lepitud intress määraga 3% kuus tagastamata laenujäägilt ja selle arvestamist alustati 19. juunist 2002. a. Lepingu punktis 5. 2 lepiti kokku viivitusintressi määras 1% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Maksete tasumisel loeti seejuures vastavalt lepingu punktile 5. 6 esmalt tasutuks viivised, seejärel trahvid ja intress ning viimasena laenu põhiosa. Kostja ei ole täitnud laenulepingut kohaselt. Laenu viimase tagasimakse summas 5300 krooni tasus kostja 27. mail 2004. a. ja selle päeva seisuga on tasumata laenu põhiosast 62.533 krooni ning intressi 14.793 krooni. Lisaks on tasumata viivis kogusummas 1.498.659 krooni, kuid viivisenõudest hageja loobub. Laenulepingu tagatiseks olevat sõiduautot laenusaaja laenuandjale üle ei andnud. Põhjendamatu on taotleda aegumise kohaldamist nõuete selle osa suhtes, mis on kostja poolt osaliselt või täielikult täidetud. Kostja ei ole vaielnud vastu hageja väitele, et ajavahemikus 22. juulist 2002. a. kuni 27. maini 2004. a. tasus ta laenumakseid kogusummas 39.100 krooni. Kostja tegi viimase tagasimakse 27. mail 2004. a., hagi esitati kohtule 28. mail 2007. a. Laenumakse tasumisega 27. mail 2004. a. summas 5300 krooni tunnustas kostja hageja nõuet vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lõikele 2 ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 1 algas aegumise arvestus alates 28. maist 2004. a. otsast peale. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte tahteavaldused olid suunatud sõiduki müügilepingu sõlmisele, mitte laenulepingu sõlmimisele. Hageja ei ole ka esitanud kostjale pretensioone laenu tagastamata jätmise osas.

27.mail 2004. a. ning uuesti alanud aegumistähtaeg oleks lõppenud 28. mail 2007. a. kell 24.00 (kuna 27. mai 2007. a. oli puhkepäev). Seega on hagiavaldus esitatud aegumistähtaja viimasel päeval (s. o. aegumistähtaja piirides) ja hageja nõue ei ole aegunud. Kostja on põhjendatult märkinud, et poolte vahel puudub allkirjastatud maksegraafik laenusumma tagastamise kohta, mistõttu võiks vaidluse lahendamisel lähtuda ka üksnes allkirjastatud laenulepingust. Kuigi laenulepingu punkt 4. 1 sellise maksegraafikule olemasolule viitab, ei ole hageja seda asjas tõendina esitanud. Asja materjalide hulgas ei ole ka mistahes teisi tõendina vaadeldavaid dokumente laenu tagasimaksete tähtaegade ja suuruste kohta. Hageja poolt esitatud graafik (väljatrükk) kostja tegeliku maksekäitumise kohta ei ole vaadeldav tõendina TsMS § 229 lg. 2 tähenduses. Graafik üksnes selgitab hageja nõuete arvutuskäiku. Samas ei oma laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku puudumine nõuete aegumise seisukohalt õiguslikku tähtsust, sest aegumise kohaldamise taotlus jääb rahuldamata aegumise katkemise tõttu (TsÜS § 158 lg. 1). Põhjendamatu on kostja tuginemine aegumise taotluses hagi menetlusse võtmise ajahetkele (kohus on hagiavalduse menetlusse võtnud 10. oktoobril 2007. a.). Seadus seob hagi aegumise peatumise hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks (TsÜS § 160 lg. 1), seega mitte hagi menetlusse võtmisega. Hagi esitamine ja selle menetlusse võtmine on eraldiseisvad menetlustoimingud, mida tuleb teineteisest õiguslikult eristada. Aegumise vastuväite esitamine ja aegumise kohaldamise taotluse võimalik rahuldamine kohtu poolt ei muuda võlausaldaja nõudeid iseenesest olematuks. Võlgnik võib üksnes keelduda kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 lg. 1). Aegumise vastuväite esitamine ei pruugi seega tähenda kostja seisukohta, et hagejal kostja vastu nõuded puuduvad. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kohaldada aegumist. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 154 ega arvestanud Riigikohtu seisukohti. Riigikohus on leidnud, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt kolm aastat. Lähtudes TsÜS § 147 lõigetest 1 ja 2 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, s. t. ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. Korduva kohustusena aegub perioodiliselt arvestatav intressinõue TsÜS § 154 kohaselt iga intressiarvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul, alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena TsÜS § 144 kohaselt koos põhinõudega. Kuna laenumaksete tagastamine pidi toimuma osade kaupa, kehtib tähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Iga osamakse suurusega 5235 krooni, mis tuli alates 19. juulist 2002. a. tasuda igakuuliselt vastava kuu 19. kuupäeval kuni 19. detsembrini 2003. a., aegus 3 aasta möödudes maksetähtpäevast. 19. detsembriks 2006. a. oli aegunud viimane tasuda tulnud makse.

4.märtsi 2009. a. taotluste ja seisukohtade p. 5. 2. Vastustaja seisukoht ja vastuapellatsioonkaebus Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu vaheotsus on õige ja tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 1 jätta muutmata. Kolleegium peab võimalikuks asja sisuliselt lahendada vaatamata sellele, et kumbki pooltest ringkonnakohtu istungile ei ilmunud ja apellant on esitanud taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks. Apellandi esindaja esitas apellandi nimel nimetatud taotluse kohtuistungi toimumise päeva hommikul meilitsi, põhjendades seda oma haigestumisega ja lubades haiguslehe ja tõendi esitada hiljem. Mingeid tõendeid taotluses märgitud asjaolu kohta ei olnud taotlusele lisatud ja kolleegium leiab, et taotlust ei ole piisaval määral põhistatud. Kolleegium leiab aga, et apellandi taotlus kohtuistungi edasilükkamiseks ei ole ringkonnakohtule siduv olenemata selle põhjendusest. Nii on TsMS § 649 lõikes 1 sätestatud, et kui apellant või vastustaja kohtuistungile ei ilmu, lahendab ringkonnakohus kaebuse tema osavõtuta või lükkab asja arutamise edasi. Muu menetlusosalise kohtuistungile ilmumata jäämise korral lükkab ringkonnakohus kohtuistungi edasi ainult mõlema poole ühisel taotlusel. Osundatud normist tuleneb, et apellatsioonimenetluse poolte kohtuistungilt puudumise korral on ringkonnakohus õigustatud lahendama kaebuse sisuliselt, olenemata poole puudumise põhjusest, kui see on otstarbekas ja aitab kaasa tsiviilkohtumenetluse ülesande täitmisele, milleks on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega (TsMS § 2). Vaidlusaluses asjas on kaebusega vaidlustatud maakohtu vaheotsust aegumise kohta, mõlemad pooled on oma seisukohad selles küsimuses kirjalikes menetlusdokumentides esitanud, mingeid uusi asjaolusid, mille esitamine apellatsioonimenetluses oleks lubatud, ei ole esitatud. Kolleegium leiab, et selles asjas on otstarbekas ja menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas lahendada kaebus sisuliselt vaatamata apellandi taotlusele kohtuistung edasi lükata. Vastuseks kaebusele leiab kolleegium, et see ei ole põhjendatud. Kui vaidlusalune laen tuli tagastada igakuuliste osamaksetena koos intressiga ajavahemikul 19. juulist 2002. a. kuni