2-07-255/72 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

Hagiavalduses esitatud asjaolud Hagi asjaolude kohaselt ärandati 07.01.2003 Tallinnas kostjate ühisvaraks olev sõiduk xxxx reg.nr. xxxx. Sõiduki ärandamise kohta alustas Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna varavastaste kuritegude talitus kostjate avalduse alusel 07.01.2003 kriminaalasja nr 03231600116. Hageja ostis oma tuttava N K`i vahendusel 10.08.2003 AMJ Autoäri OÜ korraldatud komisjonimüügist enampakkumise teel Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS-ile kuulunud avariilise sõiduauto xxxx, mis kandis registreerimismärki xxxx. Enampakkumisel osales ostjana hageja palvel N K. Kõik sõidukiga seotud väljaostumaksed ja hilisemad remondikulud kandis hageja, kes hiljem registreeris sõiduki ARK-is enda nimele. N K on kirjalikult kinnitanud, et kõik nimetatud tehingust tulenevad nõudeõigused on hagejale üle antud (loovutatud). 30.01.2006 võeti Põhja Politseiprefektuuri politseinike poolt nimetatud sõiduauto hagejalt ekspertiisi läbiviimiseks ning kontrollimisel selgus, et tegemist oli kostjatele kuuluva sõidukiga, millel olid võltsitud kerenumbrid jms. Sõiduk tagastati politsei poolt kostjatele 09.03.2006. Hageja pöördus sõiduauto xxxx xxxx ostuks kulutatud 72 000 krooni tagastamise nõudega Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS-i (edaspidi: Seesam Kindlustus) poole, kuivõrd viimane ei olnud õigustatud kostjatele kuuluva sõiduki omandit üle andma, mis tõi kaasa ostumüügitehingu tühisuse. Seesam Kindlustus nõustus sõiduki müügist saadud 72 000 krooni hagejale täielikult tagastama. Sõiduki remondiks kulutatud summade hüvitamisest keelduti, tuues põhjenduseks, et Seesam Kindlustus ei ole sõidukile hageja käest remonti tellinud ega remondist mingit otsest kasu saanud. Hageja nõustus nende põhjendustega ja otsustas esitada remondikulude hüvitamise nõude sõiduki tagasi saanud seaduslikele omanikele - kostjatele. Kohtuväliselt kostjad hageja ettepanekuga remondikulude hüvitamiseks summas 75 000 krooni ei nõustunud. Hageja teostas sõidukile remondi, uskudes, et ta on sõiduki omanik. Kuna kostjad said sõiduki tagasi oluliselt paremas seisus, kui hageja selle omandas, ning hageja ei pidanud sõidukit omal kulul remontima, siis on kostjad hageja arvel rikastunud ja peavad remondi maksumuse hagejale hüvitama. Heauskse omanikuna lasi hageja teha sõidukile põhjaliku remondi OÜ-s Viamarket oktoobris 2003.a. Nimetatud firmas kujunes kapitaalremondi maksumus oluliselt soodsamaks kui näiteks xxxx Tallinna esinduses ja mujal autoremonditöökodades, kuhu hageja hinnapäringutega pöördus. Remondi käigus vahetati sõidukil välja järgmised avariilised ja taastamiskõlbmatud keredetailid: katus, tagumine pagasiluuk, esimene kapotikaas, parempoolne esiuks, parempoolne esitiib, esi-ja tagaklaasid, tagasilla tala, tagasilla õõtshoovad, parempoolne välispeegel ja parempoolne tagumine tuli. Taastada õnnestus üks valuvelg, mis oli avariis tugevasti kannatada saanud. Lisaks teostati kostja sõidukile vajalikke keretöid, värvimise eeltöid, värvimist jne, milleks kulus värvi ja abimaterjale. Remondi eest tasus hageja Viamarket OÜ-le kokku 75 000 krooni, sellest arve nr 1215 alusel 10.10.2003 summas 50 000 krooni ja 15.10.2003 - 25 000 krooni. Summa sisaldas remondiks vajalike varuosade, materjali ja ka tehtud tööde maksumust. Hageja on teostanud sõiduki valdamisel sellele korralist hooldust XXXX esindustes ja ka mujal autoremonditöökodades, mis peaks kompenseerima kostjatele hageja poolt sõiduki kasutamisest saadud kasu ja mille maksumust hageja kostjatelt ei nõua. Kuna hageja hooldas sõidukit heaperemehelikult, siis said kostjad auto tagasi väga heas seisukorras. Hagejale teadaolevalt panid

kostjad kõnealuse sõiduki tagastamisel kohe müüki hinnaga 150 000 krooni (antud sõiduki pildiga müügikuulutus oli avaldatud www.auto24.ee). Hagi õiguslikul põhjendamisel tugineb hageja VÕS §-dele 1028 ja 1042 sätestatule ning palub kostjatelt välja mõista 75 000 krooni. VÕS § 1042 lg 1 kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Hageja käitumises ei esine ühtegi VÕS § 1042 lg 2 nimetatud nõudeõigust välistavat asjaolu, mistõttu kostjatel lasub kohustus hüvitada hagejale kõik sõiduautole tehtud remondiga seotud kulutused, mille võrra on kostjad hageja arvel rikastunud. Kostjate rikastumise ulatust ei vähenda ka asjaolu, et sõiduk oli peale remonti mitu aastat hageja käsutuses, sest sõiduki hooldamine (õlivahetused, kummid, piduriklotsid jms), toimus hageja kulul, mille eest kostjalt raha ei küsita. Hetkest, kui kostja sai auto tagasi, hakkas ta saama kasu hageja tehtud parendustest. Kui hageja või hagejale sõiduki võõrandanud Seesam Kindlustus oleks enne sõiduki võõrandamistehingu tegemist avastanud, et sõiduk on kostjate valdusest kuritegelikul teel välja läinud, ei oleks hageja kostjate teadmata seda sõidukit kunagi ostnud ega sellele remonti teinud. Kostjale oleks sõiduki tagastanud Seesam Kindlustus ja seda hageja poolt algselt saadud seisus - avariilisena, ning selle väärtus oleks olnud vähemasti remondikulude (75 000 krooni) võrra väiksem. Kostjatel oleks ehk nõudeõigus isikute vastu, kes sõidukiga avarii põhjustasid ning kes võisid saada ka alusetult kindlustushüvitise, sest muul viisil kostja sõiduk Seesam Kindlustuse omandisse ei oleks sattuda saanud. Hageja ei oma ettekujutust, mitme isiku omandist on sõiduk alates ärandamisest läbi käinud (I, lk 3-6). Hagiavaldusele on lisatud hagiavalduses märgitud asjaolusid tõendavad dokumendid: AMJ Autoäri OÜ poolt N K`ile väljastatud arve nr 1055, 18.08.2003 summas 72 000 krooni (I, lk 7), sõiduki xxxx, reg.nr. xxxx, ehitusaastaga 1996 üleandmise- vastuvõtmise akt 30.07.2003 – üleandja A N, vastuvõtja Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS (I, lk 8), tõendarve sõiduki omaniku vahetuse vormistamiseks– ostja N K (I, lk 9), koopiad autost tehtud fotodest (I, lk 1011), koopia sõiduki XXXX reg.nr. xxxx tehnilisest passist nr xxxx, millest nähtub omanikuna S F, tehniline pass väljastatud 03.03.2004 (I, lk 12); OÜ Viamarket väljastatud arve nr 1215, 03.10.2003 sõiduki XXXX reg.nr.xxxx avariijärgse remondi ja varuosade maksumusest koos käibemaksuga kokku summas 74 999.98 krooni; arvel käsikirjas tehtud märkused – „Makstud sularahas 10.10.2003 summas 50 000 krooni“ ja „15.10.2003 – 25 000 krooni“ (I, lk.13); Põhja Politseiprefektuuri kiri hagejale teatega auto tagastamisest V V`le 09.03.2006 (I, lk.15); N K`i teade Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-ile tema poolt nõudeõiguse loovutamisest hagejale (I, lk 16); AMJ Autoäri OÜ vastuskiri hageja esindaja päringule sõiduki xxxx xxxx müümise asjaolude kohta (I, lk 17); Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS vastus hageja kahju hüvitamise ettepanekule (I, lk 18); hageja kiri 18.08.2006 V V`le ettepanekuga kahju hüvitamiseks summas 75 000 krooni (I, lk 19-20 ning sellele antud kostja kirjalik vastus 13.12.2006 (I, lk 21). II. Kostja Kostjate tjate vastuväited hagiavalduses toodule (I, lk 2929-30). 30). Kostjad (V V esitatud vastus 25.01.2007) hagi ei tunnista. Vastavalt kindlustuspoliisile oli auto väärtus kostjatelt varastamise hetkel 180 000 krooni. Hinnaga 150 000 krooni ei ole kostjad autot müüki pannnud; auto pandi müüki hinnaga 115 000 krooni, kuid ka odavama hinna eest seda müüa ei õnnestunud. Asjaolu, et auto müüki pandi, ei oma kostjate arvates ka tähtsust. Kostjad leiavad, et 4 aastaga on auto oma hinnas kaotanud ca 100 000 krooni ja enamus sellest ajast oli auto hageja valduses. Kostjad ei ole mingilgi määral alusetult rikastunud. Auto varastati 07.01.2003 ning kostjad ei saanud seda aastaid kasutada. Hageja poolt sõiduki avariilisena ostmine ja selle remontimine ei anna alust tehtud kulutusi nõuda kostjatelt. Kostjatelt varastati terve auto, tagastati samuti sõidukorras auto. Nagu nähtub Riigikohtu lahendist nr 3-1-3-14-00 on kahju hüvitamise eesmärk kannatanule endise olukorra taastamine. See eesmärk on kõige lihtsamalt saavutatav

omanikule temalt äravõetud vara samas seisundis tagastamisega või samaväärse varaga asendamise teel. Hageja võttis endale riski, ostes avariilise sõiduki ja kulutades tema remondiks rohkem raha kui see avariilisena maksis. Auto läks kostjate valdusest välja nende tahtest olenemata põhjustel.. Kui kostjad oleks saanud tagasi avariilise sõiduki, siis oleks nad saanud omapoolsed kulutused sisse nõuda avarii põhjustajalt, kuid antud juhul ei oma see tähtsust. Kostja leiab ka, et hageja ei ole autot heaperemehelikult hooldanud, kuna auto ülevaatuse läbimiseks oli vajalik teha autole remonti 5000 krooni väärtuses. Kostja vastusele on lisatud AS Stik arve 08.05.2006 remondi teostamisest summas 2706.05 krooni ning arve-saateleht nr 160, 28.03.2006 Pintlex OÜ-st õhukulumõõtja vahetamisest summas 2300 krooni; samuti kindlustuspoliis nr 362040, 10.05.2002 sõidukikindlustusest V V poolt summas 180 000 krooni (I, lk 33); III. Kohtumenetluse käik 12.03.2006 esitas hageja taotluse kostjana V V kaasamiseks (I,lk 59). 14.05.2006 eelistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde (I, lk 93-95). Hagejalt laekus 14.05.2009 kohtule TsMS § 208 lg 2 kohaselt täpsustatud nõudega hagiavaldus hagiavaldus (I, lk 97-98). Täpsustatud hagiavalduse kohaselt on kostjateks nii V V kui ka V V ning hageja nõudeks on mõlema kostja vastu 69 093.75 krooni solidaarne hüvitamine. Kuna vaidlusalune sõiduk on registreeritud abikaasa V V nimele ning kostja V V on kohtus kinnitanud, et tegemist on abielu ajal muretsetud varaga, siis PkS § 14 tulenevalt on vaidlusaluse sõiduauto puhul tegemist abikaasade ühisvaraga ning hagejal on õigus nõuda oma nõude rahuldamist mõlemalt kostjalt. Seadusest tulenevalt vastutavad kostjad hageja ees ka solidaarselt, kuna saadud kasu on suurendanud kostjate ühisvara hulka. Hageja kordab, et temale teadaolevalt on kostjad vaidlusaluse sõiduauto võõrandanud; Internetist nähtuvalt oli sõiduk müügis 150 000 krooniga. Auto amortiseerumise osas leiab hageja, hageja et tuginedes Statistikaameti ja Autoregistrikeskuse andmetele on sõiduauto xxxx keskmine kasutusiga üle 15 aasta ning seega ühe aasta amortisatsiooniks on vastavalt 6,5%. Hageja paigutas auto remontimisel autosse oma raha 75 000 krooni, millest 6,5 % on 4875 krooni aastas ning kuus - 406.25 krooni. Kasutada sai hageja autot alates 01.11.2003 kuni 30.01.2006, s.o. 27 kuud. 27 x 406.25 = 10 968.75 krooni. Samuti leiab hageja, et remondiks kulunud rahasumma hoiustamisel oleks ta teeninud pangast intresse 2,75 % aastas. Vastavalt Eesti Panga teatele oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1.juulit 2006 2,75 %. Seega tuleks sõiduki amortisatsiooni %-st (6,5%) – maha arvata vastav intressi % - (6,5 - 2,75%) = 3,5%. Remondiks kulunud 75 000 kroonist moodustab 3,5% vastavalt 2 625 krooni aastas. Hageja arvates oleks õiglane remondikulude summast maha arvata kokku 5906.25 krooni (2625 : 12 = 218.75 krooni kuus; 27 x 218.75 = 5906.25 krooni), mistõttu hageja nõudeks jääb (75 000 – 5906.25) = 69 093.75 krooni solidaarne hüvitamine kostjate poolt (I, lk 98). Kostjad ei ole näinud mingit vaeva, et auto saaks remonditud. Auto kättesaamise järel müüsid nad selle koheselt ära. Kui arvestada, et auto jääkväärtus oli 72 000 krooni, siis said kostjad kasu auto müügist lisaks 72 000 kroonile vähemalt 60 000 krooni. Oma arvestuste põhjendamiseks esitas hageja väljatrükid Statistikaameti interneti koduleheküljelt ja Autoregistrikeskuse kodulehelt (I, lk 99-101).

pole saanud kahju. Tagastatud auto väärtus oli väiksem, kui see oli varastamise hetkel. Autot kostjad kasutada ei saanud ja ei ole seda ka hagejale kasutada andnud. Kostjate arvates on hagi esitatud vale isiku või asutuse vastu. Auto oli müüki pandud hinnaga 115 000 krooni, kuid auto ülevaatamisel tegi ainult üks ostja kostjatele pakkumise summas 65 000 krooni. Seda põhjusel, et pagasilukk ei tööta, autokere on lömmis ja sellel on kriimustused. Politsei poolt auto äravõtmisel võttis hageja maha originaalraadio väärtusega 15 000 krooni, samuti ei tagastanud ta elektroonilist süütevõtit väärtusega 3 200 krooni, auto hooldusraamatut jne. Poolte taotlusel nõudis kohus Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse ASAS-ilt välja vaidlusaluse sõiduki kindlustusjuhtumisega kindlustusjuhtumisega seonduvad materjalid (I, lk 1 2222-214). 04.07.2007 esitatud avalduses leiab hageja (I, lk 217), et hagi aluseks olevad asjaolud on Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-i esitatud materjalide põhjal tõendatud ning nõue kuulub rahuldamisele. Materjalide juures on 24.07.2006 kiri nr.6-1/5543-6 Hansa Liising Eesti AS-le, kus on märgitud (I, lk 131), et: „Sõidukiga toimus avarii 12.07.2003.a., mil sõiduk oli kindlustatud Seesamis sertifikaadi nr. 523263 alusel“ (avariilise sõiduki fotod on materjalide juures). 18.08.2003 müüdi sõiduk N Kile, kes oli S Fi esindajaks. Enne ostu oli sõiduki kasutajaks A N. Hageja ei tunne A N` nimelist isikut. Eeltooduga on tõendatud, et hageja ostis avariilise sõiduki ning enne avariid ei olnud ta selle omanik ega ka kasutaja. Tõendatud on ka asjaolu, et hageja maksis sõiduki remondi eest 75 000 krooni. Hageja leiab, et müügihind, millega kostjad sõiduki võõrandasid või soovisid võõrandada, ei vähenda hageja kulutuste suurust müüdud autole. 30.08.2007 esitasid kostjad kirjalikult täiendavalt oma oma seisukohad seisukohad (I, lk 227-229). Kostjad leiavad Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-i esitatud materjalidega tutvumise järel endiselt, et hageja nõudeks puudub seaduslik alus. Vaidlusalune sõiduauto on ostetud N Ki poolt 18.08.2003 ning seda kinnitab AMJ Autoäri arve nr.1055. Hageja väited N K`i poolt tema palvel auto ostmisest ei vasta olemasolevatele dokumentidele. Nõudeõiguse loovutamine vastavalt hageja teatisele Seesam Kindlustusele on toimunud alles 01.06.2006. Samast teatisest ja teistest kindlustuse dokumentidest nähtub, et auto remonditi N Ki poolt 70 000 krooni eest ja ta müüs selle 03.03.2004 remondituna S File. Hageja nõue Seesam Kindlustusele oli 140 000 krooni. Eeltoodust tulenevalt on selge, et N K müüs juba remonditud auto. Seega ei saa hagejal olla mingeid nõudeid kostjate vastu. Samuti ei saa seda olla N Kil, sest auto hagejale müümisel sai ta kätte ka remondikulud. Hageja esitatud OÜ Viamarketi arvest nr.1215, 03.10.2003 ei nähtu konkreetsete tööde ja varuosade maksumust, samuti ei nähtu, kes remondi eest on tasunud. Vastavalt 03.10.2003 kehtinud Raamatupidamisseaduse § 7 on sätestatud raamatupidamislikule algdokumendile esitatavad nõuded: dokumendil peab olema kajastatud selle number ja nimetus, koostamise kuupäev, tehingu majanduslik sisu, tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa), tehingu osapoolte nimed, nende asu-või elukoha aadressid, majandustehingut kirjeldavat raamatupidamiskohuslast esindava isiku allkiri, mis kinnitab majandustehingu toimumist, vastava raamatupidamiskirjendi järjekorranumber. Kassa sissetuleku orderit raha laekumisest ei ole esitatud. Seega, OÜ Viamarketi arve ei vasta raamatupidamise seaduse nõuetele, on kehtetu ning sellega ei saa hagi tõendada.. Hagi on esitatud VÕS § 1042 tulenevalt alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja V Vlt auto varastamise ajal oli sõiduk korras ja remonti ei vajanud. Autoga tehti avarii pärast hagejalt auto varastamist 12.07.2003 ning remontida tuli avarii tagajärjel tekkinud vigastusi. Kostjad leiavad, et hageja ei saa nõuda kostjatelt kulutusi, mis on tehtud seoses teise isiku poolt tekitatud kahjuga.. Hageja väitel hakkasid kostjad auto tagastamise hetkest saama kasu hageja tehtud parendustest. Nimetatud seisukoht ei lähe kokku asjas olevate tõenditega ja ei rajane tegelikele asjaoludele, kuna hageja ei ole remondi eest tasunud. Kostjate valdusest auto väljaminekul ei

olnud autol selliseid vigastusi. Kui kostjad oleksid saanud tagasi avariilise auto, siis oleksid nad ise otsustanud, mida edasi teha. Kostjad on arvamusel, et kui isik ostab avariilise auto, mida ei peetud taastamisvääriliseks, siis on see tema risk ja otsustus, et ta remondib seda suure raha eest, et seda üldse mingil moel töökorda saada. Kohtupraktika kohaselt ei ole alust nõuda hüvitust kulutuste eest, mida isik pole ise teinud ja millised pole tõendatud. Peale auto äravõtmist hagejalt on auto tunduvalt halvemas olukorras, kui ta oli seda kostjatelt varastamisel. Kostjad on pidanud tegema kulutusi tänu sellele, et auto tagastati ilma võtmeta. Tuli lasta teha uus elektrooniline võti maksumusega 3200 krooni. Auto on lömmis ja kriimustatud, vasakul tagatules on pragu, autol puudus originaalraadio maksumusega 15 000 krooni. Näha on avariijäljed. Tehnilise ülevaatuse läbimiseks tuli teha õhumõõtja vahetus (2300 krooni), roolivarda vahetus ja remonditööd ( 2706.05 krooni). Samuti ei tööta pagasiruumi lukk, puudub hoolduspass ning autol on olnud suur läbisõit. Kostjad on seisukohal, et nad ei ole mingil moel rikastunud, vaid on kahju kannatanud seoses auto vargusega ja korduvate omanike vahetustega ning toimunud avariiga. Auto on tagastatud kostjatele tervikuna ja asjana. Kõik hageja väidetud remonditööd on osa tervikust, s.t moodustunud asja enda sisse. Vastavalt kohtupraktikale saab VÕS § 1042 alusel nõuda remondi eest, milline oleks tulnud auto omanikul nagunii teha, kuid seda tegi auto varguse järgselt omandanu. Sellest tulenevalt oleks omanik alusetult rikastunud. Antud juhul pole selliseid kulutusi ega vajadusi remondiks tõendatud ja hageja pole ka mingisuguseid kulutusi teinud. Hageja leiab 08.10.2007 kohtule esitatud avalduses, avalduses, et arve mittevastavus kõigile seaduse nõuetele ei muuda olematuks selle tasumist. Hinnakirja võib kostja ise välja nõuda remonditöökojast. Asjaolu, et ei ole välja toodud iga detaili hinda, ei tee samuti olematuks selle eest tasumist. Samuti jääb hageja oma selgituste juurde, mis puudutab auto ostmisega seonduvat ning sellele järgnevat. 10.10.2007 esitasid kostjad kohtule HAT-auto AS antud eksperthinnangu, mille kohaselt on auto tehnilist ja visuaalset seisukorda aluseks võttes ning lisade hulka arvestades, hinnatud väärtuseks koos käibemaksuga 60 000 krooni (I, lk 237). Hageja nimetatud eksperthinnanguga ei nõustunud. 07.11.2007 kohtuistungil (protokoll II, lk 22- 6) 6) kinnitas hageja volitatud esindaja, et tehtud kulutused auto sõidukorda saamiseks olid vältimatud, et kõik kulutused on kandnud hageja ning neid kulutusi, mis autole tehti, ei saa lugeda eemaldatavateks parendusteks. Ostu-müügi leping hageja ja N K`i vahel on olemas ning hageja esitab selle kohtule, samuti on olemas nõude loovutamise leping. Hageja ei ole autolt kostjatele kuulunud raadiot eemaldanud, kuna Seesami Kindlustuse dokumentidest nähtub, et auto kindlustusele üleandmisel juba „stereo“ puudus. Hageja leiab, et auto valdamise aja jooksul võib amortisatsiooni arvestamisel lähtuda ka Võlaõigusseaduses sätestatud kasutuseelise põhimõtetest (0,4 - 1,0% auto soetusmaksumusest iga läbisõidetud kilomeetri kohta (vastavalt VÕS kommentaarid I, lk 630)). Kostjad samal kohtuistungil leidsid, et nõude loovutust ei ole toimunud, kuna vastavaid dokumente ei ole kohtule esitatud. Hageja esitas vastavad dokumendid kohtule 07.12.2007. 18.12.2007 on kostjad esitanud kohtule oma kirjaliku seisukoha (II, lk 14-15), milles leiavad, et hageja poolt alles 07.12.2007 kohtule esitatud dokumendid – nõude loovutuse leping ning N K`i ja hageja vahel 18.08.2009 sõlmitud auto ostu-müügileping ei ole usaldusväärsed tõendid ja võivad olla koostatud tagantjärele. Kohus on rahuldanud asjas hageja poolt 25.01.2008 (II, lk 18) kohtule esitatud taotluse autotehnilise ekspertiisi määramiseks. Eksperdile esitasid küsimusi mõlema poole esindajad. Autotehnilise ekspertiisi teostas riiklikult tunnustatud autotehnika ekspert Rein Münt.

Eksperdiarvamuses esitatud asjaolud ja järeldused. Ekspert on arvamusel (ekspertiisiakt 20.04.2009,, II, lk 69 -74) , et sõiduautol XXXX, reg.nr. xxxx peale 12.07.2003 toimunud avariid oli vajalik vahetada komplektne katus koos tagumiste katusepostide välisosadega, parempoolsed uksed, parempoolne esitiib ja tagatiib, esikapott, embleem, pakiluuk, lukk, parempoolne välispeegel, esi-ja tagaklaas koos tihendiga, parempoolne tagatuli. Remonti vajasid katuse sisemised piki- ja põiktugevdused, tagumiste katusepostide sisemised tugevdused, vasak tagatiib, vasaku tagaukse ülaosa jne. Fotodelt on näha, et vasak tagaratas on autol viltu, mis viitab tagasilla vigastustele. Värvimist vajas vähemalt 75% auto kere välisdetailidest. OÜ Viamarket arvel 03.10.2003 märgitud tööd olid vajalikud ning arves toodud remonttööde ja värvimistööde maksumus oli normaalne, kuid arvestades auto vanust võinuks otsida autolammutustest ja kasutada remondil soodsamaid kasutatud varuosasid (p 5, II, lk 73). 18.08.2003 enampakkumisel ostetud avariilise sõiduauto XXXX (reg. nr. xxxx) remont oli auto sõidukorda saamiseks vajalik, kuid remondisummas 75 000 krooni majanduslikult ebaotstarbekas. Sõiduki ostmiseks ja taastamiseks kulutati 147 000 krooni, mis ületab sõiduki turuhinna. 06.06.2003 hinnati BRC poolt terve sõiduki turuhinnaks 140 000 krooni ja seda on aktsepteerinud hüvitamisel Seesami Kindlustus. Ekspert leiab, et sõiduauto XXXX, reg märk xxxx remondijärgne turuhind lähtudes avariieelsest turuhinnast 140 000 kroonit, võis olla ca 120 000 krooni eeldusel, et sõiduk omas kaubanduslikku välimust, oli komplektne ja remont oli teostatud normaalselt (p – 6 ; II, lk 73) Sõiduki käsitöönduslik taastamisremont mitte tehase volitatud esinduses, pruugitud varuosi kasutades, kahandab auto harilikku väärtust. Teadmine, et autol on vahetatud mitte tehase tingimustes keevisliite detaile (katus, tagatiivad jne), kahandab sellise sõiduki ostuhuvi.Kui sõiduki remondijärgne turuhind oli 120 000 krooni ja avariijärgsel enampakkumisel kujunenud ostuhind 72 000 krooni, siis suurenes taastamisremondi tagajärjel sõiduki XXXX (xxxx) väärtus 48 000 krooni, ehk 67%. Sõiduauto XXXX, reg märk xxxx, ehitusaastaga 1996.a., harilikuks väärtuseks hindab ekspert 2006.a. jaanuaris 70 000 krooni.. Sõiduauto XXXX, reg märk xxxx, ehitusaastaga 1998.a., harilikuks väärtuseks selle omanikule V V’le tagastamisel 2006.a. märtsis hindab ekspert 90 000 krooni ning sõiduauto xxxx, reg. märk xxxx, harilik väärtus (turuhind) ekspertiisi tegemise ajal on 50 000 krooni koos käibemaksuga. Ekspert märgib ka, et sõiduautole XXXX remondi käigus vahetatud detailide amortisatsiooni protsenti ajavahemikul 03.10.2003 - 30.01.2006 ei ole võimalik määrata, kuna puudub vastav metoodika. Erinevate detailide kulumine ehk amortisatsioon on erinev. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmeil oli 1996.a. XXXX sedaani matemaatiliselt modelleeritud keskmine turuhind 2003.a. III kvartalis 118 100 krooni ja 2006.a. I kvartalis 63 700 krooni. Seega. XXXX sedaani (ehitusaastaga 1996) keskmise turuhinna vähenemine nimetatud perioodil oli 54 400 krooni ehk 46%. Hageja ei nõustu eksperdi arvamusega (10.06.2009; II, lk 110-111) ning on 27.08.2009 esitanud oma vastuväited ja ka arvamuse seoses AS-i Silberauto Eesti esitatud tõendiga (II, lk 162163). Hageja ei nõustu eksperdi arvamusega autole tehtud remondikulude majandusliku põhjendamatuse ja ebaotstarbekuse kohta, samuti teostatud remondi kvaliteedi osas antud hinnanguga, auto turuväärtuse hindamise ja vaadeldaval perioodil amortisatsiooni arvestamisega. Hageja leiab, et määratud ekspertiisiga ei saavutatud taotletud eesmärki, kuna põhiline küsimus, kui palju amortiseerusid vaidlusalusel perioodil hageja poolt autosse paigutatud vahendid, ehk milline oli remondi käigus vahetatud detailide amortisatsioon – jäi eksperdi poolt vastuseta.. Seega tuleb lugeda õigeks, et ARK-i poolt kostjale väljastatud dokumendist nähtuvalt on ka tegelikuks auto väljalaske aastaks 1998. Hageja leiab, et tulenevalt ARK-i poolt kostjale väljastatud dokumendist, tuleb auto õigeks väljalaske aastaks lugeda 1998. N K ostis 18.08.2003 vaidlusaluse sõiduauto 72 000 krooniga, kusjuures tehnilises passis oli auto väljalaskeaastaks märgitud 1996.a.; esmaregisteerimise aeg - 01.01.1996. Ostjana oli ta

veendumusel, et sõiduauto vanus ei ületa 7 aastat. Eestis registreerimise ajaks oli märgitud 18.07.1998. Kostja esitatud registreerimistunnistuse kohaselt on tõesti muudetud sõiduauto Eestis registreerimise aega - sõiduauto on esmakordselt Eestis registreeritud 14.05.1998. Enne avariid olid sõiduauto omanikud A N, A N ja M N. Neile väljastatud dokumendis on sõiduauto esmane registreerimine toimunud aastal 1996; sõiduauto VIN kood on sama, mis on hagejale väljastatud registreerimistunnistusel; selle mittevastavus tuvastati alles auto põhjaliku kontrollimise käigus. Kohus nõudis Silberautost välja dokumendi, millest on näha, et märtsis 2004 aastal on F teostanud Silberautos pakiruumi luku defekteerimist ning õlitaseme õigeksseadmist. Hageja on käinud Silberautos teenuseid saamas ning mitte keegi ei teinud ühtegi märkust, et tegemist on varastatud sõidukiga. 18.08.2003 sõlmiti N Ki ja S Fi vahel ostu-müügileping ning 03.03 2004 registreeris hageja sõiduauto enda nimele. Silberauto dokumendist ei nähtu, millal hageja täpselt teeninduses käis, kuid hageja leiab, et sõiduauto muutus kasutuskõlbulikuks 01.04.2004 peale Silberautos pakiruumi luku defekteerimist ning õlitaseme õigeks seadmist. Eelnevast tulenevalt sai hageja olla sõiduki valdajaks 24 kuud ehk kaks aastat. Hageja leiab, et eksperdi viidatud Eesti Konjunktuuriinstituudi andmeid ei saa tavakasutaja kasutada, seega on võimatu eksperdi poolt esitatud andmeid kontrollida. Kuna puuduvad andmed läbisõidetud kilomeetritest, siis on neile andmetele väga raske tugineda. Tuginemine „Kuldse Börsi" ja „Auto 24" andmetele on samuti küsitava väärtusega, sest iga müüdava auto läbisõit ning väljanägemine on erinevad. 1998.a. valmistatud auto hinnaks märgib ekspert märtsis 2006.a. 90 000 krooni ning peale remonti oli sõiduauto väärtuseks 120 000 - 140 000 krooni. Amortisatsiooni arvestamisel ei ole ekspert arvestanud sõiduauto remontimise aega. Ekspert on leidnud, et turuhind 2003.a. III kvartalis oli 118 100 krooni ja 2006.a. I kvartalis 63 700 krooni, seega vähenemine 54 400 krooni ehk 46 %. Amortisatsiooniaega on arvestatud 10-kvartaliga ehk 30 kuud. Seega vähenes sõiduauto hind igakuiselt 54 400 : 30 = 1813.33 krooni. 24 kuuga korrutades saab hageja auto amortisatsiooni väärtuseks 43 519.99 krooni ning auto väärtuseks vastavalt 140 000 – 43 519.99 = 96 480.01 krooni. Võttes aluseks sõiduauto väärtuse 120 000 krooni, on auto väärtuseks veel 120 000 – 43 519.99 = 76 480.01 krooni. Kui arvestada auto hinnaks 96 480.01 krooni, siis on hageja panus sellest 67 % - 64 641.60 krooni. 2006.a. märts-aprill väärtust - 90 000 krooni aluseks võttes on hagejal tema panust auto taastamisel aluseks võttes (67 %) õigus saada kostjatelt 60 300 krooni. Vaatamata eeltoodud selgitustele leiab hageja, et tema põhjendused, mis on kohtule esitatud selgituses 11.05.2009, on õiged ning hageja jääb mainitud selgitustes esitatud argumentide juurde ja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 69 093.75 krooni. Käesoleval ajal on kostja käes olev auto täielikult sõidukõlbulik ning ei ole ette näha asjaolusid, mis teeks ta lähiajal kasutuskõlbmatuks. Kostjad 09.09.2009 oma kirjalikus vastuses hageja seisukohtadega eksperthinnangu suhtes ei nõustu (II, lk 166166-168). Kostjad leiavad, et hageja arvestused on ekslikud ja nõue põhjendamatu. Hageja omandas sõiduki xxxx, ehitusaastaga 1996, hinnaga 72 000 krooni, millise summa sai ta tagasi müüjalt. Sõiduki konfiskeerimisel oli eksperthinnangu kohaselt selle väärtuseks 70 000 krooni. Ehitusaastaga 1996.a. oli sõiduk hageja poolt ostetud ja selle hindamisel antud väärtustest tuleb ka lähtuda. Vastavalt eksperdiarvamusele oli remondijärgne turuhind 120 000 krooni. Taastamisremondi tagajärjel sõiduki XXXX (xxxx) väärtus suurenes enampakkumisel kujunenud ostuhinnaga (72 000 krooni) võrreldes 48 000 krooni, ehk 67%. See ei tähenda, et hageja osa remonditud sõiduki väärtuses 120 000 krooni moodustab 67%. Vastav väärtuste suhe (hageja osa väärtuse tõusul) on 48 000 : 120 000 = 0,4 ehk 40%. Seega, tagastatud sõiduki väärtusest moodustab remondi väärtus 70 000 x 0,4 = 28 000 krooni, aga mitte 60 700 krooni. Hageja ei ole arvestanud sõiduki väärtuse vähenemist tema kasutuses olnud aja jooksul. Kostjatele tagastamisel oli eksperdi hinnangul auto väärtuseks – 70 000 krooni, s.t. auto väärtus

vähenes 120 000-70 000 = 50 000 krooni, ehk 50 000 : 120 000= 5/12 osa ̧ avariilise sõiduki väärtus vähenenuks vastavalt - 72 000*5/12= 30 000 krooni. Eelnevast tulenevalt leiavad kostjad, et hageja kasutas kostjatele kuuluvat vara väärtusest ära 30 000 krooni ning kostjad said hagejalt remonditud asjale lisandunud väärtusega 28 000 krooni, mistõttu on hageja kostjatele võlgu auto kasutuse eest 2000 krooni. Kostjate arvates oleks hagejal õigus nõuda 69 093.75 krooni hüvitamist üksnes julul, kui tagastatud sõiduki väärtus oleks olnud 141 093.75 krooni (ostu hind 72 000 krooni + lisatud väärtus 69 093.75 krooni = 141 093.75 krooni). Tehnilise ülevaatuse läbimiseks on kostjad tagastatud sõidukile lisanud omalt poolt väärtust kokku summas 11 125 krooni: autol puudus tagastamisel võti (kaks elektroonilist võtit à 3059.46 krooni maksavad kokku 6118.92 krooni), samuti vahetati välja õhufilter (2300 krooni) ja roolivarras (2706.05 krooni), s.o. kokku 11 124.97 krooni. Nimetatud summa võrra on hageja osa vähenenud tagastatud auto väärtuses veelgi (70 000-11 125=58 875 krooni). Kostjad, tuginedes hageja väidetele saadavatest intressidest raha võimalikul hoiustamisel, esitavad omapoolse arvestuse. Hageja omandatud auto hinna ( 72 000 krooni ) kasutusväärtusest kolme aasta eest, s.o. 3 x 2,75 = 8,25 %, oleks hageja võlgnevuse summaks kostjatele 13 215 + (13 125 x 0,0825) = 14 208 krooni. Kostjad on arvestanud auto amortisatsiooniks aastas 46 000 krooni, võttes aluseks 1998.a. auto müügihinna (460 000 krooni) ja 2006.a. märtsis sõiduki maksumuse (90 000 krooni) ning jaganud vahe kaheksale aastale ((460 000 – 90 000) : 8 = 46 000 krooni). Kuna hageja kasutas autot 2,5 aastat, siis vastavalt on auto kasutusväärtus selle aja jooksul 115 000 krooni, mida ta peaks maksma auto omanikule – kostjatele. Vastavalt spidomeetri näidule sõitis hageja autoga 80 000 km ning kostjate arvestuste kohaselt langetas sellega auto väärust (460.000 - 90.000) : ( 80.000 : 180.000)= 160 000 krooni. 15.09.2009 toimus asja sisulisel sisulisel läbivaatamisel läbivaatamisel viimane viimane kohtuist kohtuistung (prorokoll - II, lk 169169-171). 171). Hageja volitatud esindaja jääb hagiavalduses esitatud asjaolude ja 11.05.2007 esitatud täpsustäpsustatud hagiaval hagiavalduses avalduses esitatud nõude ning selle selle põhjendite ja arvestuste juurde, juurde leides, et eksperdi arvamus autole teostatud remondi ja auto turuhinna osas ei vasta auto tegelikule väärtusele. Hageja on heauskse valdajana teinud auto remontimiseks vajalikud kulutused, tema nõue tuleneb AÕS § 88 lg 1 sätestatust ning tugineb auto äravõtmisest ja kostjatele tagastamisest tulenevalt ka VÕS § 1042 sätestatud alusetu rikastumise sätetele. Sõiduki taastamine oli põhjendatud, kuna taastamisremondi maksumus ei ületanud 70% sõiduki avariijärgsest maksumusest, sama põhimõte on sätestatud hageja poolt kohtule esitatud IF Kindlustuse sõidukikindlustuse tingimustes (P 155). Hageja on oma kulutused teinud, auto on sõidukorras ja kostjad kasutavad seda täiendavat remonti tegemata käesoleva ajani. Kostjad jääva jäävad ävad varem esitatud vastuväidete juurde ning tuginedes asjas teostatud autotehnilisele ekspertiisile, leiavad, et hagi tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata, kuna nõue on põhjendamata ja alusetu. Hageja nõue oleks põhjendatud juhul, kui temalt sõiduki konfiskeerimisel oleks auto väärtuseks olnud 147 000 krooni (ostuhind 72 000 krooni + lisatud väärtus). Auto eest makstud summa (72 000 krooni) sai hageja tagasi auto müüjalt tehingu tühisuse tõttu. Kostjad leiavad, et hagejal on neile kohustus maksta auto kasutusväärtust, mitte aga õigus nende vastu esitatud nõudele. Hagejal oli võimalus kohtumenetluse käigus veenduda, et konfiskeeritud auto väärtus oli ostuhinnast väiksem. Seda kinnitas AS HAT Auto eksperthinnang (60 000 krooni). Ekspert on hinnanud sõiduki väärtuseks alla hageja poolt makstud 72 000 krooni. Hagi rahuldamata jätmisel paluvad kostjad jätta kohtukulud hageja kanda. IV. Maakohtu otsuse põhjendused. Kohus, olles ära kuulanud hageja esindaja ja kostjate seisukohad ning uurinud asjas kogutud ja poolte esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hageja nõue kostjate vastu autole teostatud remondikulude hüvitamiseks ei ole põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu. Poolte vahel ei ole tegemist lepinguliste suhetega, vaid hageja nõue kostjate kui sõiduki

seaduspäraste omanike vastu tuleneb tema kui heauskse valdaja poolt sõidukile õigusliku aluseta tehtud remondikulude kandmisest. Kohtus on tuvastatud asja faktilised asjaolud, mille osas poolte vahel vaidlus puudub: 1) Hageja valdusest võeti 30.01.2006 Põhja Politseiprefektuuri töötajate poolt ära sõiduauto XXXX, reg.nr xxxx liiklustrassoloogilise ekspertiisi läbiviimiseks (I, lk 15). Ekspertiisiga tuvastati, et sõiduki keretähis on tehaseväliselt muudetud, samuti on sõiduk täiesti üle värvitud. Sõiduauto xxxx endine registreerimisnumber oli xxxx, VIN-koodiga xxxx, ehitusaastaga 1998 ning nimetatud sõidukile on väljastatud 21.03.2006 reg. nr xxxx (reg.tunnistus xxxx) ARK i- tõend 25.05.2007; I, lk 119, 120); 2) Nimetatud sõiduk XXXX oli 07.01.2003 ärandatud Tallinna linnas ning oli eelnevalt registreeritud V V nimele ja kuulub abielu ühisvarana kostjatele – V ja V V`le. 3) Põhja Politseiprefektuuris alustati 2003.a. jaanuaris ärandamise faktis kostja avalduse alusel kriminaalasjas nr 03231600116 menetlus. 4) Sõidukiga tekitas selle kasutajana avarii 12.07.2003 A N; sõiduki omanikuks avarii ajal oli Hansa Liising Eesti AS (teade liiklusõnnetusest 12.07.2003 – I, lk 181). 5) Seesam Rahvusvaheline Kindlustus AS sõidukikindlustuse hüvitisettepaneku kohaselt (I, lk 168) tunnistati taastamisremont majanduslikult mitteotstarbekaks (avariieelne turuhind – 140 000 krooni, jääkväärtus 60 000 krooni). 6) Seesam Kindlustus hüvitas avariijärgselt sõiduki omanikule Hansa Liising Eesti AS-ile kindlustusjuhtumieelse turuhinna (kindlustushüvitisena – 128 117 krooni) ning sõiduki omandiõigus läks üle Seesam Kindlustusele 30.07.2003 (I, lk 8; II, lk 168, 193). 7) Avariiline sõiduk XXXX, mis omandamisel kandis reg.-nr.xxxx, müüdi Seesam Kindlustuse poolt 18.08.2003 72 000 krooni eest komisjonimüügis enampakkumisel N K`ile AMJ Autoäri OÜ vahendusel (ostjale anti sõiduk üle 19.08.2003 tõendarve alusel (I, lk 9)). 8) Sõiduk remonditi oktoobris 2003.a. (OÜ Viamarket esitatud arve 03.10.2003 summas 74 999.98 krooni (I, lk 13)). 9) 03.03.2004 on hageja registreerinud sõiduki ARK-is oma nimele. 10) Kostjatele tagastati sõiduk sõidukorras olevana politsei poolt 09.03.2006 (I, lk 15). 11) Seesam Rahvusvaheline Kindlustus AS on hüvitanud hagejale (N K`i poolt hagejale 01.06.2006 nõude loovustusest tulenevalt – II, lk 134) kogu tühiseks osutunud ostu-müügi tehingu järgi saadud summa täies ulatuses – summas 72 000 krooni (II, lk 123, 126). Remondikulude hüvitamise nõudest hagejale (summas 70 000 krooni) Seesam Kindlustus keeldus. 12) 03.01.2007 esitas hageja kohtusse hagiavalduse kostjate vastu remondikulude hüvitamiseks summas 75 000 krooni. Poolte vahel on vaidlus hageja tehtud kulutuste suuruse ja nende majandusliku põhjendatuse, hageja tehtud kulutuste läbi kostjate rikastumise, kostjatel kulutuste hüvitamise kohustuse olemasolu ja võimaliku hüvituse suuruse üle, võttes seejuures arvesse sõiduki kasutamist hageja poolt tema valduses oleku aja jooksul ja tehtud kulutuste väärtust kostjatele sõiduki tagastamise ajal. Hageja tugineb kostjate vastu nende sõidukile tehtud kulutuste hüvitamise nõudes AÕS § 88 ja VÕS § 1042 lg 1 sätestatule ja leiab, et kostjad on saanud tema poolt auto sõidukorda seadmiseks kantud remondikulustuste läbi kasu alates hetkest, mil nad auto tagasi said ning on kohustatud talle kui auto heausksele valdajale kõik tehtud kulutused hüvitama. Kostjad leiavad, et neil puudub kohustus hagejale kulutuste hüvitamiseks, kuna nende valdusest läks nende tahte vastaselt välja terve ja sõidukorras auto, nad ei ole hageja tehtud kulutuste läbi rikastunud, kuna auto oli tagastamisel halvemas seisus kui ärandamise ajal; hageja nõutud remondikulud kajastuvad auto väärtuses ja ei ole otseselt hinnatavad ega hüvitatavad. Auto ostuhind (72 000 krooni) on hagejale täielikult hüvitatud ning eksperdi arvamuse kohaselt oli auto turuväärtuseks selle hageja valdusest äravõtmisel veel 70 000 krooni. Samuti leiavad kostjad, et hageja ei ole heaperemehelikult autot hooldanud, kuna kostjad olid sunnitud tegema

lisakulutusi auto kordaseadmiseks. Kostjate hinnangul ei olnud hageja poolt avariilise auto omandamisel tehtud remont majanduslikult põhjendatud ega avariilise auto tagastamisel oleks kostjad ise saanud otsustada selle müümise või remontimise vajalikkuse üle. Kostjate arvamuse kohaselt oleks remondi teostamisel vastavas XXXX esinduses auto tegelik kuuluvus ka varem ilmnenud; antud juhul on aga hageja kasutanud sõidukit veel mitme aasta jooksul ning selle aja jooksul on auto väärtus tunduvalt langenud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tõendeid esitavad menetlusosalised. AÕS § 88 lg 1 kohaselt võib valdaja nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1042. AÕS § 88 lg 2 kohaselt on valdajal on õigus asjale tehtud kulutustega loodud parendused asja küljest ära võtta tingimusel, et ta taastab väljaantava asja endise seisundi. Selline õigus on välistatud, kui parenduste äravõtmine ei ole parendusi rikkumata võimalik või kui valdajale hüvitatakse väärtus, mis kulutustega loodud parendusel oleks pärast asjast eraldamist. Hageja väitel väitel oli tema 18.08.2003 avariilise sõiduki tegelikuks omandajaks, kandis kõik hilisemad remondikulud ning registreeris sõiduki ka hiljem oma nimele; kõik antud autoga seotud nõudeõigused on N K loovutanud temale. Kostjate esitatud väited hageja poolt vastavate kulutuste kandmise osas usaldusväärsete tõendite puudumisest ei ole põhjendatud.. Kuigi hageja volitatud esindaja on hagejal nõudeõiguse alust tõendavad dokumendid esitanud alles kohtumenetluse käigus, ei ole kostjad oma väiteid esitatud dokumentide tagantjärele koostamisest ning tegelikkusele mittevastavusest tõendanud. 07.12.2007 kohtule esitatud ning 18.08.2003 sõlmitud ostu-müügilepingu (II, lk 9, 10) kohaselt N K müüb ja annab S File sõiduauto XXXX reg.nr.xxxx tema täielikku valdusse, saades müügist 72 000 krooni. Samuti on hageja volitatud esindaja esitanud kohtule nõudeõiguse loovutamise lepingu (II, lk 8), mille kohaselt N K loovutab nii olemasolevad kui tulevikus tekkivad nõudeõigused, mis tulenevad sõiduauto XXXX, reg.nr. xxxx valdamisest, kasutamisest ja käsutamisest S File. Nõudeõigus loetakse loovutatuks lepingu allkirjastamise momendist – 01.06.2006.. Remondikulude tasumine hageja nõutud summas nähtub OÜ Viamarket arvest 03.10.2003. Vastavate kulutuste põhjendatust on hinnanud ka ekspert ja leidnud, et kulutused tehtud tööde osas vastavad sel ajal kehtinud hinnatasemele. Kostjate Kostjate kahtlused hageja pahausksusest vaidlusaluse auto omandamisel ja valdamisel ei ole samuti kohtus tõendamist leidnud. Avariiline sõiduk XXXX müüdi Seesam Kindlustuse poolt 18.08.2003 enampakkumise tulemusel N K`ile AMJ Autoäri OÜ vahendusel (I, lk 8, 9), kusjuures auto tehnilises passis oli märgitud sama tehasetähis (VIN-kood) ja ehitusaasta 1996, mis oli autol ka Seesam Kindlustuse poolt auto omandamisel AS-ilt Hansa Liising Eesti ning millede võltsitus ilmnes alles politsei poolt 30.01.2006 hagejalt auto äravõtmise järel teostatud liiklustrassoloogilise ekspertiisi tulemusena (Ida Politseiprefektuuri teatis 05.04.2006; I, lk 15). Tõendamist ei ole kohtus leidnud ka kostja V V väited 2003.a. hageja teadasaamisest sõiduki keretähise VIN-koodide mittevastavusest AS-ist Silberauto Eesti remondi osas hinnapakkumise küsimisel, kuna vastavalt AS-i Silberauto Eesti teatisele 18.08. 2009 ei koostatud avariiremondi kalkulatsioone sel ajal majandustarkvara kasutades ning kui tööd realselt ei tellitud, siis ei ole ka esitatud kalkulatsiooni hinnapakkumisena säilinud (II, lk 157). AÕS § 95 lg 1 tulenevalt, isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Seega, lähtudes eelpool toodud asjaoludest ja AÕS § 95 lg 1 sätestatust on hageja vaidlusaluse sõiduauto omandanud heauskselt ja sõiduk oli hageja heauskses valduses kuni selle tema valdusest äravõtmiseni. Vastupidist ei ole asjas tuvastatud. AÕS § 88 lg 1 alusel on hageja õigustatud nõudma tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Välistatud ei ole seejuures ka valdaja kulutuste hüvitamisel nõuete konkurents hageja esindaja osundatud AÕS § 88

lg 1 ja VÕS § 1042 tulenevalt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1042 lg 1 kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. VÕS § 1042 lg 2 sätestatud asjaolud, mille kohaselt ei ole kulutuste tegijal käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeõigust, antud asjas puuduvad. Eespool käsitletud asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on tuvastatud, et hageja on avariilise auto omandamisel teinud selle sõidukorda saamiseks kulutusi ning auto remontimisel tehtud parendusi ei ole parendusi rikkumata võimalik ära võtta. Ilmne on, et auto sõidukorda saamiseks olid kulutused vajalikud ning kostjate poolt sõidukorras auto tagasi saamisel olid need kulutused kostjatele kasulikud. Kostjad ei ole vaidlusalust sõidukit võõrandanud. Hageja väited kostjate poolt auto müümisest, samuti kavatsusest auto võõrandamiseks hinnaga 150 000 krooni, ei ole asjas tõendamist leidnud. Vastavalt eksperdiarvamuses toodule on sõiduk läbinud tehnilise ülevaatuse, on sõidukorras ja omab tarbimisväärtust ning tema turuväärtuseks käesoleval ajal koos käibemaksuga on 50 000 krooni. Sarnast võimalikku müügihinda on kinnitanud ka kostjate poolt kohtumenetluse käigus varasemalt esitatud AS HAT Auto eksperthinnang (hind koos käibemaksuga 60 000 krooni). Kohus nõustub hageja väitega, et remondi tagajärjel kostjatele kuuluva sõiduki objektiivne väärtus suurenes ning kulutustega loodu tagajärjel õnnestus kostjatel säästa omapoolseid kulutusi auto sõidukorda seadmiseks. Kohtu arvates ei ole aga hageja tõendanud, et ilma tema poolt tehtud kulutusteta oleks kostjad auto omanikuna teinud samasuguse toimingu ja kandnud selle tagajärjel sarnaseid kulutusi ning et kantud kulutused oleks samas suurusjärgus kostjatele auto tagastamisele ka hüvitatavad. Kuigi AÕS § 88 tulenevalt on heausksel valdajal võimalus nõuda vajalike kulutuste hüvitamist täies ulatuses (sõltumata VÕS § 1042 sätestatu mõttes omaniku rikastumisest), leiab kohus, et antud vaidluse asjaolusid ja esitatud tõendeid arvestades ei ole nõude rahuldamine põhjendatud. AÕS § 88 tulenevalt hageja kantud remondikulude täies ulatuses hüvitamine ei oleks kostjate suhtes õiglane, arvestades, et hageja kasutuses oleku aja jooksul (rohkem kui 2 aastat) on autole teostatud remondiväärtuse oluliselt vähenenud. Kohus leiab ka, et hageja viide AÕS § 84 lg 3 sätestatule ei ole antud asjas kohane. AÕS § 84 lg 3 kohaselt ei vastuta heauskne valdaja asja ja selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise eest, kui hävimine või väärtuse vähenemine on toimunud enne hagi esitamisest teadasaamist. Antud asjas on hageja ise hagi esitajaks ning tema nõudeks on heauskse valdajana tehtud kulutuste hüvitamine asja tagasi saanud omanike poolt. Kohtus on tuvastatud, et pärast hagejalt kostjatele kuuluva sõiduki äravõtmist, on hagejale hüvitatud N K nõudeõiguse loovutusest tulenevalt Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS–i poolt 18.08.2003 toimunud auto ostu-müügi kui tühiseks osutunud tehingu järgi saadu täies ulatuses – summas 72 000 krooni. Vastavat asjaolu on hageja esindaja kohtus tunnistanud, samuti nähtub summa tasumine Seesam Kindlustuse maksmisotsustest ( 25.07.2006 summas 51 432 krooni (I, lk 126) ja 09.08.2006 – summas 20 568 krooni (I, lk 123)). Peale remontimist on sõiduk olnud hageja kasutuses alates oktoobrist 2003 kuni 30.01.2006, s.o. 27 kuud, nagu seda hageja ka ise on oma 11.05.2007 koostatud täpsustatud hagiavalduses märkinud. Hageja hilisemad väited auto kasutuskõlbulikkusest alates märtsist-aprillist 2004 tuginevad AS-i Silberauto Eesti poolt kohtule edastatud teatele. Nimetatud teates on märgitud, et nende esinduses on märtsis 2004 vaidlusalusele autole tehtud „pakiruumi defekteerimine ning õlitaseme õigeksseadmine“ (II, lk 157), millised tööd aga kohtu hinnangul iseenesest ei välista veel sõiduki varasemat ekspluateerimist.

Hageja on leidnud, et ekspert oma arvamuses on sõiduki väärtuse ja amortisatsiooni osas eksinud ning peab õiglaseks nõudeks tema enda esitatud arvestusest lähtuvalt kostjatelt 69 093.75 krooni väljamõistmist. Oma arvestustes sõiduki amortisatsiooni osas lähtub hageja antud marki sõiduauto üldisest kasutusajast, jagades selle auto ostuhinnaga ning saades nii amortisatsioonihinna iga aasta kohta. Võttes aluseks Statistikaameti ja Autoregistrikeksuse andmed on ta leidnud, et sõiduauto xxxx keskmine kasutusiga on üle 15 aasta (amortisatsioon ühe aasta kohta 6,5% (Kohtu märkus: tegelikult küll vastavalt aritmeetilisele tehtele on tulemiks ( 100:15) = 6,66%). Hageja on nõuet vähendanud summas 10 968.75 krooni, kuid sellest omakorda maha arvestanud remondiks kulutatud rahasummalt pangas hoiustamise korral saadavad võimalikud intressid – 2,75% aastas. Kohus leiab, et hageja poolt nõude arvestamisel lähtumine remondiks kulutatud raha panka paigutamisel saadavatest võimalikest pangaintressidest ei ole VÕS § 1042 sätestatud alustel ette nähtud. Kohus peab ka vajalikuks märkida, et nimetatud protsendi määratlemisel on hageja ka eksinud, kuna vastav Eesti Panga poolt avaldatud protsent VÕS § 94 lg 1 tulenevalt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäärana oli aastatel 200301.07.2005 oli 2,0 % aastas, alates 01.07.2005 kuni 01.01.2006 – 2,25% aastas ja alles alates 01.01.2006 2,75% aastas. Hageja on teinud ka viiteid auto valdamisest tulenevalt remondikulude õiglasel hüvitamisel kasutuseelise väärtuse kohaldamiseks, lähtudes Võlaõigusseaduse kommentaarides VÕS § 189 toodud hüvitise arvestamise alustest (0,4 - 1% sõiduki soetushinnast iga 1000 kilomeetri kohta). Kohus leiab, et antud juhul selline kasutuseelise väärtuse arvestamine, mida on käsitletud hageja viidatud VÕS § 189 kommenteerimisel seoses lepingu alusel üleantu väljaandmisega ja hüvitamisega, ei ole otse kohaldatav, kuna käesoleval juhul ei ole tegemist poolte vahel lepingulise suhtega ning problemaatiline oleks antud asjas nii aluseks võetav “soetushinnana arvestav hind” kui ka läbitud kilomeetrite hulk. Hageja on vaidlustanud ka eksperdiarvamuse remondi majandusliku põhjendatuse ja otstarbekuse osas ning tuginenud seejuures IF Kindlustuse Sõidukikindlustuse tingimuste p –le 155 (II, lk 146), mille kohaselt ei ole kindlustusobjekti taastamine majanduslikult põhjendatud, kui taastamisremondi maksumus ületab 70 % kindlustusobjekti turuväärtusest vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist. Kohus ei pea hageja tuginemist IF Kindlustuse Sõidukikindlustuse tingimustele põhjendatuks, kuna vaidlusaluse sõiduki kindlustusjuhtumit ei ole menetletud IF Kindlustuses, samuti ei ole konkreetse sõiduki taastamisremondi otstarbekuse suhtes hinnangut nimetatud kindlustusfirmalt küsitud. Vaidlusaluse sõiduki kindlustusjuhtumit käsitles kindlusandjana Seesam Kindlustus, kelle otsuse kohaselt ei olnud sõiduki taastamisremont majanduslikult otstarbekas, seda avariieelset turuhinda (140 000 krooni) ja avariilise sõiduki jääkväärtust (60 000 krooni) arvesse võttes (I, lk 168). Vastavalt TsMS § 229 lg 1 on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Antud asjas on vaidlusaluse auto tehnilise seisukorra, teostatud remondi vajalikkuse ja remondikulude põhjendatuse, samuti auto väärtuse hinnanud riiklikult tunnustatud ekspert Rein Münt, kellel on kõrgharidus mehaanikainsener- autotranspordi erialal ja staaž eksperdina töötamisel 31 aastat. Kohtul puudub alus kahelda vastaval erialal kõrgharidust omava ja pika staažiga eksperdi pädevuses ning tema esitatud arvutuste ja järelduste põhjendatuses. Ekspert on isiklikult ekspertiisiks esitatud sõiduauto XXXX, reg. märk xxxx üle vaadanud, on

tuvastanud, et tehase tähis sõidukil (VIN-kood) on: xxxx, algsel registreerimistunnistuses ontegelik VIN-kood xxxx. Esmane registreerimine registreerimistunnistuses on märgitud 14.05.1998; spidomeetri näit - 221886 kilomeetrit.. Eksperdi käsutuses olid ka tsiviilasja nr.207-255 toimiku materjalid. Ekspertiisiaktile on lisatud fotod, sõiduki ajalugu, toimingud koos sõiduki osas toimunud muutustega, väljavõtted EKI autohindade andmebaasist, „Kuldsest Börsist” ja „Auto 24“ arhiivist (II; lk 75-100). Kohtu hinnangul on eksperdi arvamus kooskõlas ka muude asjas kogutud tõenditega – Seesam Kindlustuse esitatud dokumentidega auto väärtuse kohta nii enne avariid juunis 2003 kui ka auto tehnilisest seisukorrast avariijärgselt (fotod ja ülevaatuse aktid), samuti Seesam Kindlustuse otsusega auto taastamise otstarbekusest.. Ekspert on jõudnud põhjaliku vaatluse ja tema kasutuses olnud andmete analüüsi tulemusel järeldusele, et kuigi hageja esitatud Viamarket OÜ arves märgitud tööd ja materjalid võisid olla auto sõidukorda saamiseks vajalikud ja remondikulutuste - remonttööde ning värvimistööde maksumus oli normaalne, siis auto vanust arvestades oleks võinud remondil kasutada ka soodsamaid (kasutatud) varuosasid. Samuti leiab ekpert, et sellises summas remondikulude tegemine ei olnud majanduslikult põhjendatud ega ka otstarbekas (eksperdiarvamuse vastus p 4, (II, lk 73). Tulenevalt eksperthinnangust on hagejalt ära võetud sõiduauto xxxx, ehitusaastaga 1996, läbisõit 178 000 km, turuhinnaks jaanuaris 2006.a. summas 70 000 krooni. Hageja väide, et tegelikult tuleks lähtuda ehitusaastast 1998 ja eksperthinnangus antud auto väärtusest märtsis 2006 summas 90 000 krooni, ei ole põhjendatud, sest kuni kostjatele auto tagastamiseni oli auto käibes (vähemalt juunist 2003 alates) ehitusaastaga 1996.a. ning sellest tulenevalt oli määratud ka auto väärtus kindlustusjuhtumi järgselt auto hindamisel ja vastavalt nimetatud andmetele kujunes ka hagejale hiljema hüvitatud ostuhind enampakkumisel. Ekspert on märkinud, et teostatud remonttööde amortisatsiooni ei ole võimalik määrata, kuna sõiduki detailide amortisatsiooni arvutamise kohta praegu metoodika puudub. Sõiduki detailid kuluvad erinevalt, mõnede detailide kulumine sõltub läbisõidust ja kasutamisest, samuti on detaile, mis auto kasutamisaja vältel praktiliselt ei kulu. Seega saab hinnata vaid ajas sõiduki kui terviku hariliku väärtuse (kohalik keskmine müügihind ehk turuhind) muutumise dünaamikat. Kohtu hinnangul on põhjendamatu hageja väide eksperdiarvamuses märgitud auto turuväärtuse mittevastavasust auto tegelikule väärtusele. Ekspert on konkreetse auto puhul turuväärtuse kohta hinnangu andmisel arvestanud muu hulgas antud auto ajalugu ja järgmisi hinda mõjutavaid asjaolusid: sõiduki baasvarustust, hinda positiivselt mõjutava lisadena automaatkäigukasti ja püsikiirusehoidja olemasolu, samuti hinda langetavate asjaoludena autole käsitöönduslikult teostatud (mitte valmistaja tehase poolt autoriseeritud töökojas) ulatuslikke keretöid ja auto ülevärvimist, tehasetähise võltsitust, mis raskendab sõiduki müümist ja ka varuosade tellimist,, kuna sõidukil oleva tehasetähisega sõidukit tehases toodetud ei ole. Samuti puudub sõidukil ka hoolderaamat ja hoolde ajalugu. Hindamisel on ekspert lähtunud Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetest vaadeldaval perioodil sõiduauto XXXX sedaanide keskmiste turuhindade kohta ja eeldustest, “et sõiduk omas kaubanduslikku välimust, kuigi on teostatud ulatuslik kere taastusremont pruugitud detailide kasutamisega ja ülevärvitud lakialuse pinnavärviga”, samuti eeldusest, “et remonttööd on teostatud rahuldavalt ja silmatorkavaid väliseid defekte ei esine”; ning “et auto on komplektne ja sõidukorras” ja keskpärase läbisõiduga (20 000 - 25 000 km aastas). Vastupidist eksperdi poolt väljatoodud hinnakujunemise eelduste osas ei ole hageja tõendanud. Ekspert on ka märkinud, et müüjate poolt avaldatud kuulutustest küsitud hinnapakkumised on müüja soovitud alghinnad ja müügitehingul hinnad reeglina langevad 5-10 %; autokauplustel on hinnapakkumise sisse arvestatud ka müügieelse hoolduse ja komisjoni tasu 5-10% (II, lk 721). Kohus leiab, et hageja nõue ei ole põhjendatud, kuna kostjad ei ole auto neile tagastamisel hageja arvel rikastunud. Kostjate valdusest auto väljaminekul oli tegemist sõidukorras autoga,

mille väärtuseks vastavalt kindlustuspoliisile oli 180 000 krooni.. Antud asjaolu ei ole hageja vaidlustanud. Kostjate valdusest väljus sõiduk nende tahtevastaselt ning sellega tehti avarii ajal, mil kostjatel puudus võim asja üle. Tuvastatud on, et kostjatele auto kindlustushüvitist Ergo Kindlustuse poolt välja ei ole makstud (Põhja Politseprefektuuriteatis Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-ile - I, lk 141). Kostjatele on tagastatud avariijärgselt remonditud auto, mille turuväärtuseks tagastamisel 2006.a. on ekspert hinnanud 70 000 krooni (aluseks võttes ehitusaastat 1996.a).. Auto taastamisväärtus ületas 50 % avariijärgsest maksumusest ning eksperdi hinnangul ei olnud remont sellises maksumuses majanduslikult põhjendatud. Samuti ei ole hageja valitud remondifirmas teostatud remont oma kvaliteedilt võrreldav valmistajatehase poolt aktsepteeritava firma esindustes tehtava remondiga ning vähendab auto turuväärtust. Eksperdi hinnangul on vaidlusaluse autoga sarnaste autode keskmine turuhind perioodil oktoobrist 2003 kuni 30.01.2006 (hageja valduses olnud aja jooksul) vähenenud keskmiselt 46% (ekspertiisiakti p.10; II, lk 74). Kuna remondil kasutatud detailide ja ka tehtud tööde amortisatsiooni ei ole võimalik eraldi määrata, siis on kohtu hinnangul põhjendatud lähtuda auto üldisest kulumisest hageja kasutuses olnud perioodi jooksul. Lähtudes eeltoodust, isegi juhul, kui auto väärtuseks oleks olnud ostuhind + remondikulud = 147 000 krooni, oleks auto keskmiselt antud perioodil amortiseerunud (147 000 x 0,46) : 100 = 67 620 krooni võrra ning auto väärtuseks oleks hageja valdusest äravõtmisel olnud veel 79 380 krooni. Hagejale on aga tagastatud täielikult auto ostmisel tasutud ostuhind 72 000 krooni, mistõttu kohtu hinnangul oleks põhjendamatu kostjatel tasuda hagejale veel täiendavaid summasid. Seejuures arvestab kohus ka kostjate vastuväiteid auto heaperemeheliku hooldamise suhtes, kuna kostjate poolt on auto korrastamiseks ja tehnilise ülevaatuse läbiviimiseks omaltpoolt tehtud vajalikke kulutusi kokku summas 11 124.97 krooni. Vastavad tõendid on kostja esitanud: AS Stik arve 08.05.2006 remondi teostamisest summas 2706.05 krooni, ning arve-saateleht nr 160, 28.03.2006 Pintlex OÜ-st õhukulumõõtja vahetamisest summas 2300 krooni; samuti tagastati auto võtmeteta, mistõttu tuli teha kulutusi uute võtmete saamiseks (kaks elektroonilist võtit à 3059.46 krooni, kokku summas 6118.92 krooni). Kostjate väiteid nende poolt hageja vastu esinevatest võimalikest kahjunõuetest ei pea kohus põhjendatuks analüüsida, kuna vastuhagi kostjate poolt ei ole asjas esitatud. Seega, eksperdiarvamusele tuginedes saab kohus teha järelduse, et hageja poolt vaidlusaluse sõiduki valdamise perioodil on tema tehtud parendused autole 27 kuu jooksul auto kasutamisel sisuliselt tema enda poolt ära tarbitud ning nõutud kulutuste hüvitamine kostjate poolt oleks ebaõiglane. Kuigi tegemist on veel kasutuses oleva ja tarbimisväärtust omava sõidukiga, nõustub kohus kostjate seisukohaga, et avariilise sõiduki remontimisel sääraste kulutustega ning nn „käsitööndusliku remondi“ tellimisena võttis hageja endale riski. Kohus nõustub ka kostjate vastuväidetega, et juhul, kui kostjatele oleks tagastatud avariiline sõiduk, oleks nad saanud ise otsustada remondi vajalikkuse ja kulukuse üle. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. TsMS § 233 lg 1 kohaselt otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga. Kohus leiab, et antud vaidluses kohtu siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja esitatud tõendeid hinnates ei ole hageja esitatud nõue kostjatele tagastatud sõidukile tehtud remondikulude hüvitamiseks põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu.